Otsing

Kuidagi märkamatult on valmis saamas wõrguajakirja «Algernon» kuues number. Toimetus peaks justkui nüüd pidulikke kokkuvõtteid tegema ja vahus suul suuri lubadusi tulevikuks jagama. Kokkuvõtete tegemiseks on pool aastat ulmeajakirja ilmumist siiski üsna nadi põhjus. Loomulikult on mille üle hõisata, sest «Algernon» on kenasti täitnud seda kohta, mis seni tühjalt seisis. Igatahes on ulmeuudiseid nüüd maakeeles pisut rohkem liikvel. Ka noored ulmekirjutajad on ühe avaldamisvõimaluse juurde saanud. Ka esimesed «Algernonist» võrsunud autorid on juba olemas. Kui Karen Orlau pisike võidukäik on

Ta jooksis mööda koridore, mis ühtaegu olid tuttavad ja samas hirmutavalt võõrad. See oli suur ja mitte liiga vana koolimaja, kuid täna, reede õhtul, valitses siin surm. Algul olid nad Kati ja Kristoga peale tunde mõnusalt garderoobi vestlema jäänud. Nagu ikka, käis jutt õpetajatest ja õppimisest, viimati tehtud kontrolltöödest. Garderoob oli vaatamata oma kivistele võlvidele ja traadist, rauast boksidele võrdlemisi hubane ja meeldivas seltskonnas läks aeg kiiresti. Hakkas juba hämarduma, kui eemalt kostis lärmi. Tumedad, tuhmid mürtsud lähenesid garderoobile. Vakatanud seltskonnast kihutas

5. Siis nad kogunesid ja tulid üles, need viis emorlaste kuningat: Jeruusalema kuningas, Hebroni kuningas, Jarmuti kuningas, Laakise kuningas, Egloni kuningas -- nemad ja kõik nende sõjaleerid, ja asusid leeri Gibeoni vastu ning sõdisid temaga. 6. Aga Gibeoni mehed läkitasid ütlema Joosuale, kes oli leeris Gilgalis: «Ära tõmba oma kätt oma sulaste juurest tagasi! Tule ruttu üles meie juurde ja päästa ning aita meid, sest kõik emorlaste kuningad, kes elavad mägestikus, on kogunenud meie vastu!» *** «Kontrolli energiakadu!» Janisel lasi oma pilgul rännata üle läikiva, kroomitud pinnaga juhtpuldi

Elanud kord keegi nõrgemat sorti psühholoogiaga mees. Tal polnud paljut. Ei raha ei väärtpabereid. Suhteliselt problemaatiline oli ta olukord ka söögi vallas. Kõik olekski võinud nii jääda, kuid ühel õnnetul peval tuli Jürkale (mis oli mehe nimeks) pähe sõita Põlvasse. Käia niisama ringi, vaadata inimesi ning tunda ennast hästi -- vot selline oli ta taotlus. Kõik oleks ikkagi hästi olnud, kuid Jürkal puudus nutsakas (loe: raha) Põlva pileti ostmiseks. Seega oli ta otsus lihtne: minna tuleb häälega. Siinkohal tuleb ära märkida aga tõsiasi, mida teavad tänapäeval vähesed. Nimelt ei salli

Olen alati imestanud, miks see tee iial rohtu ei kasva, kunagi metsa pealetungile ei allu ega kitsaks läbipääsmatuks rajaks ei tõmbu. Autosid sõidab seda mööda harva, sest Eedul on vähe autodega tuttavaid. Ja ega Eedu juures tühja-tähja pärast käidagi, kui keegi siia teele keerab, siis rohkem ikka asja pärast. Tee nagu mäletaks oma kohust ja tunneks oma tähendust. Ta ei hooli sellest, kas keegi siia kruusa kallab või mitte, tema kulgeb ikka omasoodu, viib aleviteelt eemale metsa vahele, kõrgub üle madalate küngaste, muutub kitsamaks, unustab tolmu ja kivipuru, kattub metsamulla ja oksterüsaga

Märkus: Pole välistatud, et «Stella Terrenus» paneb aluse pikemale novelliseeriale, kuid esialgu tuleks juttu võtta pigem tervikuna. Igavusega heitis Dadger pilgu kontrollpaneelile ja süvenes siis kümneks minutiks oma mõtetesse, nii nagu oli ta seda kõike teinud juba viimased kuus nädalat. Ei ühtki kaugsondi nõudmistele vastavat planeeti, ei ühtki huvitavat asteroidi, ei ühtki supernoovat. Dadger oleks heameelega võtnud omaks kõikuma löönud teooria, et Maa on ainuke mõistusliku eluga planeet kogu Universumis ja kogu asja kuradile saatnud. Seniks aga, kuni ta on palgatud «Invincible'i»

Käis umbes taoline valgussähvakas nagu pildistamise ajal ning keset lagendikku tekkis olematusest imeline ja õrn, roosa ja tundeline olend -- Irner. Ta oli loodud kosmilisest mateeriast ja energiast ning tema ainus, lõplik funktsioon oli rahu, õndsus ja võrdsus. Imetabane võime ennast muuta pidi tegema Irnerist täiuslikema maruvõrdsuslase ja helge tuleviku tooja. Jumal oli loodust sedavõrd heal arvamusel, et unustas läbi viimata viimased testid ja kontrollid. Ta ei uskunud, et tehtus võib mingi viga olla ning Irneri programmeeritus võib osutuda ebatäiuslikuks. Sedavõrd enesekindel mees oli

Kinnisvaraagent Finch tõukas õlaga rasket ust. See avanes hädaldava kriuksumise ja kägina saatel, summutades hetkeks musträstaste äreva säutsumise, mille kahe mehe ilmumine lossiõuele oli esile kutsunud. «Minu arust kriuksub uks just parjalt,» ütles Collins. «Selline ettevaatlikkusele manitsev võigas hääl -- nagu avaks mõnda hauakabelit. Uks ise on ju kah stiilne. Loodan, et uus omanik seda välja ei vaheta.» «Uks on 18. sajandist. Vastavalt lepingule ei tohi ta nii vanu asju välja vahetada,» vastas Finch. «Heal juhul ta ainult õlitab seda.» «Õlitagu pealegi,» irvitas Collins. «Kas või kaks