Deborah Walker
tõlkinud Juhan Habicht
Originaal ajakirjas „Nature” vol 466 number 7306 (29. juuli 2010)
Kirik Inglismaal. Augustikuine laulatus.
Tante Merkel istub üsna ees ja silmitseb õnnelikku noorpaari. Ta kannab oma tavalist laulatusriietust, pikka kolme nööbiga jakki sama värvi kleidi peal. Tema sakiliste raamidega ja paksude klaasidega prillidelt peegeldub vitraažakna valgus.
Kaks leske, Edith ja ta õde Moira istuvad ning sosistavad, vahetavad märkusi ülejäänud kohalviibijate kohta. Nad on endale valinud auväärse koha üsna keskmises pingireas: piisavalt ees, näitamaks oma kuulumist perekonda, ja piisavalt taga, näitamaks, et nad pole pealetükkivad.
„Kas see pole mitte tante Merkel?” ütleb Moira. „Ära sa räägi, on jah.”
„Ta peaks juba üsna vana olema,” ütleb Edith. „Ma mäletan teda veel sellest ajast, kui ma ise päris laps olin.”
„Ta käib kõigil perekonna laulatustel,” ütleb Moira. „Küllap ta armastab laulatusi.”
„Ta ei saa neid nii väga armastada, kui ta ise on vanatüdruk,” ütleb Edith.
„Mis tal seal kotis on? Näeb välja nagu rott.” Moira kummardub ettepoole, et uurida tante Merkeli käekotist piiluvat veidrat looma.
„See on härra Tegmark,” ütleb Edith. „Tante Merkeli karvutu kass. Ta on alati üsna iseäralik olnud.”
„Veider loom küll,” ütleb Moira. Kui tal õnnestub kassile otsa vaadata, kaob elukas tante Merkeli koti sügavusse. „See kass ei taha, et teda vaadatakse.” Moira kirtsutab nina.
Vanim pruutneitsi kõnnib kiriku ette. Ta haarab kõvasti lugemispuldi külgedest. Ta hääl väriseb, kui ta lugema hakkab.
„Närvid,” ütleb Edith.
Pruutneitsi sõnad voogavad üle õdede:
„Kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal. Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!”
„„Rutt” on nii armas raamat,” pomiseb Moira.
Minevikus ekslev Edith noogutab. Ka tema laulatusel loeti „Ruti raamatut”. Ja kui õnnelik see abielu oli. Ta tunneb Bertist nii suurt puudust... Talle meenub, nagu oleks ta ka oma laulatusel märganud põgusat värvilise valguse peegeldust. „Aga pulmapidudel ta ei käi,” ütleb ta.
„Kes ei käi?”
„Tante Merkel.”
„Ahah.”
„Ja kingitust ta mulle ei toonud,” sosistab Edith, pistes sõrme kleidikrae vahele – kleit sai ostetud nimelt selle laulatuse jaoks ja krae on pisut kitsas.
Kirikut täidavad orelihelid: „Kõik, mis on hele ja kaunis”. See on õnnestunult valitud koraal. Kogudus teab seda ja laulab mõnuga kaasa.
Siis tõuseb nõbu Mitch, et viimasena ette lugeda.
Edith müksab õde. „Jätkub tal ikka jultumust, tuua oma linnuke perekonna pulma,” ütleb ta.
Moira tõstab nõustuvalt kulmu. „Ta ütleb, et naine pidi lahutust nõudma.”
„Lahutust? Ma ei tunnista lahutust,” ütleb Edith.
Nõbu Mitch seisab lugemispuldi juures ja loeb valjusti:
„Armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.”
Õed on tante Merkeli unustanud. Mõtted libisevad tante Merkelist mööda ja nii ongi parem.
Tante Merkel ei too kunagi kingitust, ta toob midagi paremat. Ta silmitseb õnnelikku paari ja sõelub nende tulevikke, harutab lahti sassis lõngakera, et leida nende õnneliku abielu lõim.
Kaootiline paisumine tähendab, et multiversum laieneb kogu aeg, just nagu lõpmatuse ahjus igavesti küpsev leivapäts. Tante Merkelile meeldivad laulatused, talle meeldib see perekond, talle meeldib see mullikujuline universum, mis lõpetas tüki aja eest paisumise ja püsib nüüd staatilisena keset leiba. Kui see mull kord spontaanse sümmeetria tõmbluses tekkis, haaras see endasse lineaarse aja. Ülejäänud kümme astmes kümme astmes kümme astmes seitse mulli koos oma erinevate füüsikaseadustega võite te endale jätta. Tante Merkelile meeldib lineaarsus, talle meeldivad tseremooniad, talle meeldib kordumine.
Noorpaar annab oma tõotuse.
Õnnelik abielu on keeruline asi, kuid selles mulliversumis on piisavalt palju maailmu, millest valida – on piisavalt ruumi õnne jaoks. Tante Merkel otsib õnneliku paari teisikuid: mööda paralleelmaailmu ja võimalikke maailmu kogu Hubble sfääri ulatuses, jättes kõrvale terveid müriaade maailmu, kus on kurbus, pettumus, lahutus; ta järgib alati ühte lõime: on kolm asja, mis kestavad igavesti… suurim neist on armastus.
Kui noorpaar on tõotuse lõpetanud ja vahetab suudluse, annab tante Merkel neile oma kingituse. Moiral oli õigus, tante Merkel on romantik. Ja kuigi ta ei too kunagi kingitust, annab ta noorpaarile alati nende tuleviku.
Laulatus on läbi, kogudus ootab kiriku ukse taga, kuni noorpaar registreerimisraamatusse allkirjad annab.
Edith sorib käekotis, otsides paberlitrite karpi.
„Kus tante Merkel on?” küsib Moira.
„Ilmselt lipsas minema.”
„Oi, Edith, sa nutad.”
Edith pühib pisara. „Mul oli nii õnnelik abielu, Moira.”
Moira pigistab õe kätt nii kõvasti, et sõrmenukid valgeks tõmbuvad. „Ma tean, armas. Meil mõlemal oli. Me mõlemad olime õnnistatud.”