Rhonda Parrish
tõlkinud Silver Sära
Päike kiikas üle horisondi, valades kuldkollase valgust üle maa. Kiired tantsisklesid ojapinnal ja hõljusid üle rohelise maisipõllu. Isegi läbi räpase lakaakna oli see kaunis vaatepilt, meeldiv hetk. Siis pidi ta minema ja selle rikkuma.
„Sa ikka viil voodis? Sama kasutu kui su vanamiis oli! Aja end üles! Siad end ise ei sööda.” Vanaisa hääl, keel juba pehme, mattis enda alla hommikuse linnulaulu.
Veeretasin end voodis välja ning läksin seejärel kiirustamata köögipoolele. Ta võis röökida, palju tahtis, mina ei kavatsenud tema pärast jooksma hakata. Kui tal sigade söötmisega nii kiire oli, võis ta, neetud tüüp, seda vahelduseks ise teha.
Ta istus täketega kaetud plaadiga laua taga, mis – nagu mulle oli räägitud – oli olnud meie suguvõsas juba mitmeid sugupõlvi. Kindlalt tean vaid seda, et see on raske kui saadanas. Seda kuradi kolakat oli ilge kepp üles lakka saada, kui me majast välja kolisime, et maapinnast kõrgemale pääseda. Ma vaatasin vanaisa poole, nagu oleks mingit kahtlust selles, et ta on purjus. See oli näha tema vedelast asendist ja klaasistunud pilgust. Ta oli alati purjus olnud, aga pärast guulide saabumist läks asi hullemaks, ja veel hullemaks läks paari aasta eest, kui ta terve maakonna tühjaks jõi ning tal tuli ise endale mürki keetma hakata.
Ma haarasin laualt korvikesest paar külma leivatükki ja torkasin need oma tööpükste taskusse. Vanaema oli seljaga minu poole, aga kui ma tal õla ümbert kinni võtsin ja ta pehmet ning kortsulist põske suudlesin, pöördus ta ringi. „Tere hommikust.”
„Hommikust,” vastas ta vaiksel häälel, et mitte vanaisa tähelepanu köita. Ta polnud seda viimasel ajal teinud – mitte pärast seda, kui ma olin talle öelnud, et kõik, mida ta vanaemale teeb, teen ma talle tagasi –, aga varem peksis ta vanaema. Kõvasti. „Ma korjan varsti munad ära, aga kas sa viitsiksid lehma ise ära lüpsta? Mu põlved pole enam need, mis vanasti.”
„Loomulikult.” Ma naeratasin vanaemale ja surunud ta veel korraks enda vastu, ronisin redelist alla lauta.
Lüpsin Clarabelle ära ja lasksin ta seejärel koos vasika ja meie kahe mullikaga välja karjamaale. Ma olin ta ööseks vasikast eraldanud, et alustada võõrutamisprotsessiga ja hoida piima meile endile. Ma olin just suurt ust kinni lükkamas, kui vanaisa alla tuli. Ta mühatas midagi mulle – mitte midagi uut – ja koperdas siis suurest uksest välja karjamaale. Ma peaaegu lootsin, et ta satub pulli juurde. Bataar polnud kunagi sõbralik pull olnud ja kui tema karjamaa palju väiksemaks tehti, ei vähendanud see tema tulisust. Aga ega ma väga midagi teha saanudki. Ma pidin kõik väärtusliku, loom kaasa arvatud, perimeetri sees hoidma. Mina olin ainuke, kes seda suutis, nii et võrkaed, mida ma kasutasin meie sees ja guulide väljas hoidmiseks, moodustas ainult osa talumaa esialgsest pindalast.
Alguses oli aiavõrk voolu all, ent elektrit ei olnud enam ammu. Ausalt öeldes oli mul peaaegu et hea meel, kui elektrivarustus katkes. Oma päevastel patrullkäikudel piki tara leidsin ma palju rohkem kõrbenud linde ja jänkusid kui guule. Elul kusagil inimtühjas piirkonnas olid omad kaasnähted. Vähem inimesi tähendas vähem guule. Ma polnud näinud neist mitme nädala jooksul ainsatki märki.
Olin just sigadega lõpetamas, kui kuulsin vanaisa karjumist. Haarasin püstoli – nii rahulik ma siiski polnud, et oleksin selle kandmisest loobunud – ja jooksin hääle poole. Vana talumaja kesta poole joostes kõlasid mu saabastes jalgade sammud tarandike ümber kõvaks tambitud pinnasel õõnsalt. Üks guul, haisev ammusurnud olevus, keda ennastki oli järgi vaid nii palju, et vaevu püsti seista, surus vanaisa vastu kinnilöödud akent. Vana joodiku röökimine oli katkematu, ent selle toon kerkis, kui ta mind nägi. Siis mattis guul oma näo ta kõrisse ja karjumine hääbus korisedes vesiseks kuristavaks heliks. Ma olin hiljaks jäänud.
Ma tulistasin guulile kuklasse. Mustjasroheline löga, mis asendas mädaneva olevuse vere ning aju, pritsis vanaisa näole ja majaseinale. Guul kukkus vaikse mütsatusega vanaisa jalge ette. Ka vanamees vajus kokku, haarates verd jooksvast haavast kaelas, suu ahmimas õhku nagu kaldale visatud kalal. Tema silmist paistis teadmine oma saabuvast surmast. Guuli lehk jõudis mu ninasõõrmeteni ja ma öökisin, seejärel tõstsin veel kord püssitoru.
„Ei!” Vanaema hääl peatas mu. Ta komberdas lauda poolt lähemale.
Ma vaatasin tagasi vanaisa poole. Too raputas pead küljelt küljele nagu köit sikutav koer ja püüdis end püsti ajada. Verekaotus ja alkohol takistasid tal eesmärgini jõudmast. Ja ikkagi, kui haletsusväärne ta ka ei tundunud, ma ei tundnud talle kaasa. Isegi mitte natuke.
„Ta sai hammustada. Mul on kahju.”
„Ma tean,” noogutas vanaema, „aga mul on üks mõte. Ära raiska, puudust siis ei näe.”
Vanaisa oli üles kasvanud majandussurutise ajal ja „ära raiska, puudust siis ei näe” oli üks tema lemmikütlusi. Ikka ja jälle. Kui guulid mu isa kätte said, oli vanaisa peale käinud, et me võtaksime ta enne matmist alasti, et riided kaotsi ei läheks. „Sial, kuhu ta läheb, põle tal neid vaja,” oli ta öelnud. „Ära raiska, puudust siis ei näe.”
Vanaema on nutikas naine ja kiiresti tegutsedes, enne kui vanaisa verest tühjaks jooksis ja moondus, suutsime ta plaani ellu viia. Ta on nüüd seal üleval, rapsib ja vehkleb, aga arvestades seda, kuidas ma ta teiba otsa ajasin, pole võimalust, et ta pääseks vabaks enne, kui ta rinnakorv ära mädaneb. Temast ei ole kellelegi ohtu ja seni pole keegi teist näinud tõhusamat hernehirmutist.