Kristjan Sander
6. märtsil avaldas „Postimees” sotsioloogilise küsitluse „Mina. Maailm. Meedia 2011” tulemused. Mis tähendus võiks neil olla ulmekirjanduse seisukohast?
Kultuuriväljaanded
Osa võttis 1018 eestikeelset vastajat vanuses 15–74. Marju Lauristinil ja Peeter Vihalemmal õnnestus koostada viis tüüpportreed ja üldise tähelepanekuna külastab raamatupoode regulaarselt 6% vastanutest, mis kogu elanikkonna peale tagasi arvutades on umbes 45 000 inimest. Kõigi kultuuriväljaannete regulaarne lugejaskond kokku on oluliselt suurem, kuid just noored loevad eriti vähe „Vikerkaart” ja „Loomingut” (mõlema lugejaskonnas on enam esindatud üle 55-aastased). Eriti kurioosne on kunagi just stagnaaja tolmus noore ja värskena alustanud „Vikerkaare” jõudmine „Prillitoosi” paberväljaandeks – selle ajakirja lugejate osakaal on suurim üle 70-aastaste hulgas. 54% kultuuriväljaannete lugejatest on naised, mis langeb kokku naiste osakaaluga vastanute hulgas.
Kultuuriaktiivsuse tüpoloogia
Kultuuriaktiivsuse tüpoloogia järgi on 24% aktiivsed kultuurihuvilised (tööealised, keskmisest jõukamad, elavad pigem suuremas linnas). Need inimesed tegelevad vabal ajal loominguliste harrastustega, jälgivad aktiivselt uudiseid, käivad kultuuriüritustel ning loevad regulaarselt nii ilu- kui aimekirjandust. Tunnusautoritena nimetatakse Õnnepalu, Ehinat, Mihkelsoni, Krulli, Kõivu ja McEwanit.
17% moodustavad noored peamiselt audiovisuaalse kultuuri eelistajad, kellest kaks kolmandikku elab väikelinnades ning maal. Nende põhiliseks kokkupuuteks ilukirjandusega on Terry Pratchetti looming. Järgnevaid gruppe võiks tinglikult nimetada nende vanemateks või vanavanemateks. Sama palju (17%) on valdavalt tööealisi „perekeskseid meelelahutuslikke kultuuritarbijaid”, kellest kaks kolmandikku on naised. Selles grupis loetakse eesti klassikuid (Kross, Runnel, Unt) või olmeromaane (Rakke, Väljaste). 18 protsendist valdavalt meessoost ja keskmisest vanemate praktiliste, kuid tihti ka looduse- või ajaloohuviliste inimeste hulgast loeb ilukirjandust regulaarselt umbes kolmandik ning tunnusautorid on Traat, Kaugver, Tohvri ja Hargla.
Lõpuks, 24% ei loe üldse mitte midagi ega huvitu ka muust kultuurist.
Raamatukogud ja autorihüvitusfond
Ülaltoodud rühmades kokku on regulaarseid ilukirjanduse lugejaid ilma teise rühmata 24 + 17 + 6 = 47%. See on suur number ning lööb jalad alt vahetevahel tõusval kibestunud virinal, mille järgi enam suurt keegi raamatuid ei loe. Loetakse küll – kuid esiteks on raamatute jõudmisel inimesteni väga suur roll raamatukogudel ning teiseks näib suure osa lugejate maitse-eelistus olevat rõhutatult konservatiivne või tugevalt realismi poole kaldu.
Võtame näiteks 2011.-2012. aasta autorihüvitisfondi tabelid ning vaatleme täiskasvanutele kirjutavaid eesti kirjanikke. Üle 3200 euro sai autorihüvitist Erik Tohvri ning üle 1000 euro Indrek Hargla ja Andrus Kivirähk. 200–1000 eurot said „Tänapäeva” romaanivõistluse võitja Esta Aksli, Aarne Biin, olmeromaanide autor ja „Tänapäeva” romaanivõistlusel ära märgitud Maret German, Kadri Kõusaar, Jaan Kross, 2011. aasta romaanivõistluse võitja Janka Lee Leis, Viivi Luik, Kati Murutar, Mihkel Mutt, Helga Nõu, ulmeliste naistekate autor Kadri Pettai, Kerttu Rakke, Olev Remsu, põnevusjuttude autor Tiit Sepa, naistekate autor Adena Sepp, raskestimääratletav Mati Soonik, Mats Traat, Albert Uustulnd, krimiautor Monika Vidman ning Tõnu Õnnepalu või nende pärijad.
2011. aastal sai autorihüvitist üle 2500 euro Erik Tohvri ning üle 1000 euro Andrus Kivirähk. 200–1000 eurot said Esta Aksli, Andres Anvelt, Lehte Hainsalu, Indrek Hargla, põnevuskirjanik ning ka mõne ulmejutu autor Taavi Kangur, koolinoortest jutustava romaani autor Margus Karu, Jaan Kross, Viivi Luik, Kati Murutar, Helga Nõu, Rein Põder, Kerttu Rakke, Olev Remsu, Adena Sepp, Jaan Tangsoo, Mihkel Tiks, Mats Traat, Friedebert Tuglas, Lembit Uustulnd, Monika Vidman ning Tõnu Õnnepalu või nende pärijad.
Igal eesti kirjandust vähegi tundval inimesel on selge, et ülalnimetatud autorite loomingus leidub kõike: naistekaid, kriminulle, põnevikke, aktuaalseid või ajaloolisi realistlikke romaane. Kõike sopakast tõelise väärtkirjanduseni. Žanriulmet aga on vaid näpuotsatäis, kui mitte arvestada Indrek Hargla varasemaid teoseid (üle 200 euro sai ta ka 2007.–2008. aastal, enne ajalooliste kriminullide ilmumist). Selline on juba kord lugeja maitse, meeldigu see meile või mitte. Lugeja on kuningas.
Kus on ulmelugejad…?
Tunnusautorite hulgas on kaks ulmekirjanikku: Terry Pratchett ja Indrek Hargla. Kumbki pole aga nii-öelda žanriulmele tüüpiline. Pratchett on (koos oma tõlkijatega) loonud täiesti uue niši või alamžanri, mis õitseb ja hääbub koos temaga. Hargla on žanriulmest teadlikult kaugenenud ja realiseerib ennast ajalooliste müstifikatsioonide vallas, kuhu tilgutab oskuslikult ka fantastilist.
Kindlasti peaks žanriulmest huvituma esimene ülalnimetatud gruppidest, kuid allakirjutanule tundub samas, et see kõige haritum ning kultuurihuvilisem seltskond on ka oma eelistustelt kõige killustunum. Kindlasti loeb osa neist süstemaatiliselt ulmekirjandust, kuid on väga raske öelda, kui suur osa. Kolmanda ja neljanda grupi lugemislauale võiks jõuda kas naisteka- või põnevikuvormis fantastika (Kadri Pettai või Tiit Sepa). Kahjuks ei ole autorihüvitise saajate nimekirjas üldse Tiit Tarlapit; võiks arvata, et vähemalt Tiit Sepaga võiks ta konkureerida küll.
Erakordset publikumenu on Eestis nautinud vaid mõned üksikud algupärased ulmeteosed. Nendeks on eelkõige Kiviräha „Rehepapp” ja Hargla „French ja Koulu” ning müstikaga flirtiv „Süvahavva”. „Rehepapp” on teravmeelne katse otsida eesti rahvuslikke arhetüüpe, võttes appi Eiseni „Esivanemate varanduse” ning „Eesti Ekspressi” stiilis meie aja kangelase groteskse kujutamise Õuna Endli ja vähemal määral teiste tegelaste näol (samasse žanri jääb 2006. aasta õnnestunud lühifilm „Tulnukas”). Ka „Frenchis ja Koulus” on kandev roll koomikal ning peale selle veel eesti lugejat millegipärast väga erutaval žanril – välismaalaste muljetel kohalikest oludest (uuele tasemele viis selle nähtuse ekspluateerimise Petrone Kirjastus). Teleseriaali vormis alustanud „Süvahavva” on üleüldse omaette fenomen, mille võrdlemine vaid paberil ilmunud teostega on raske. On kerge näha, et kõigi nende raskuspunkt on mõnevõrra mujal kui muu maailma žanriulmel.
Raamat vs. ajakiri
Anglo-Ameerika maades, eriti Ameerika Ühendriikides oli ulmefändomi kujunemisel mõõtmatu tähtsus ulmeajakirjadel, mis alustasid pulp-väljannetest ning millest osa sai hiljem silmapaistvate kirjanduslike annete avaldumis- ja avaldamiskohtadeks. Suurbritannias oli jutte avaldavatel ajakirjadel juba pikaajaline traditsioon ning Uues Maailma žanrikirjanduses õitses see edasi. Ulmest USA ja Euroopa jutukirjades on hiljuti põhjalikult kirjutanud Raul Sulbi ( http://taheaeg.wordpress.com/category/amazing-stories/ ) ja samalaadseid ülevaateid võiks koostada ka teiste žanrite, näiteks vesterni kohta.
Kui tsaariaja lõpus ning Eesti Vabariigis 1940. aastani oli jutukirjade, odavate rahvaraamatute ning märkimisväärses mahus ilukirjandust ilmutavate ajakirjade traditsioon tugev, siis pärast iseseisvuse taastamist on see jäänud peaaegu olematuks. Paberajakirjadest tulevad kõne alla noortele mõeldud „Pioneer” ja „Põhjanael”, mõne numbri järel kuulsusetu pankrotiga lõpetanud ajalehekujuline „Jutuleht”, üksikud „Täheaja” numbrid ning paljudel põhjustel pigem nišitooteks jäänud „Mardus”.
Pärast „Mardust” tähendab kirjandusajakiri Eestis väljaannet, mis pretendeerib pigem kõrgkultuuri staatusele ja mida finantseeritakse olulisel osal avalikust sektorist („Looming”, „Vikerkaar”, „Värske Rõhk”). Võtmata seisukohta nende väljaannete rolli, eesmärkide, vajalikkuse jne. küsimuses, võib ilmselt igaüks möönda, et need ei kõneta põnevust ja meelelahutust otsivat lugejat. Eestis pole kunagi pärast 1940. aastat olnud jutukirja, mida ostetaks kaubanduskeskustest nagu näiteks „”Naistelehe” Nipiraamatut” või mõnd muud sarnast väljaannet. Ajakirja vormis võiks olla lootust jõuda nende 41%-ni elanikkonnast, kes küll põhimõtteliselt ilukirjandust vahel loevad, kuid raamatupoes regulaarselt ei käi.
Lõpetuseks,
algupärase žanriulme ahas kandepind võib küll olla ajakirjade puudumisega seotud, aga see ei saa olla ainus põhjus. Nii eesti ulme- kui muu jutukirjanduse osas on juba hulk aastaid alatootmine – põhimõtteliselt on tänapäeval võimalik ükskõik mis jama mõnes Kultuurkapitalilt toetust saavas paberajakirjas või kogumikus avaldada. Head ajad, mil tuli asutada võrguajakiri „Algernon” selleks, et noortel autoritel oleks, kuhu kirjutada, ei pruugi niipea tagasi tulla (see pole ainult ulmežanri mure: kaastööde küllusega ei saa hoobelda ka ei „Looming” ega „Vikerkaar”). Ilmselgelt ei saaks vaid eesti autoritele lootvast jutukirjast midagi asja ning kui mõni kõrgkultuuri rikastamisega mitte tegelev kirjastus kunagi uuesti üritab, moodustavad kandva osa tõlked.
Asi oleks muidugi seegi.