[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"10","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"266","style":"width: 175px; height: 266px; margin: 10px 20px; float: left; ","typeof":"foaf:Image","width":"175"}}]]Meelis Friedenthali „Mesilased“. Varrak 2012
Meelis Friedenthal on viimase teosega koos kirjutanud kaks pikemat teost, mida siinmail viimasel ajal mahu järgi romaaniks nimetada tavatsetakse, ja seitse juttu (viimastest neli on ilmunud „Algernonis“). Andri Riid kasutab BAAS-is tema kohta määratlust „väheviljakas, ent huvitav autor“ ja sellega tuleb nõustuda.
Ääremärkusena: nende ridade kirjutaja ei toeta kirjanduszhanride raamatupidajalikku eristamist tähemärkide avu järgi, kuigi sel võib olla puhttehnilisi eeliseid näiteks BAAS-i haldamisel. Kõnealusest teosest ei leia ei rohkeid sündmusi, tegelasi ega panoraamsust ning allpoool kasutatakse selle kohta määratlust „jutustus“, mitte „romaan“.
Järgnevalt püüab allakirjutanu avaldada mõningaid oma teose lugemisel kujunenud muljeid ja arvamusi, soovimata siiski laskuda üksikasjalikku analüüsi, mis võiks rikkuda järgmise lugeja elamuse.
„Mesilased“ on Meelis Friedenthali esimene ilukirjanduslik teos, mis ulmezhanri määratluse alla pigem ei mahu. Selles leidub siiski umbes samas koguses müstikat kui Nikolai Baturini „Karu südames“, kuid autori põhieesmärk on omane ajaloolisele proosale: rekonstrueerida nii kujutatud perioodi olmet kui mõtteviisi. Tegevus toimub 1696. aasta sügisel ühe nädala jooksul alates hetkest, mil Leidenist Tartusse saabuv üliõpilane Laurentius Hylas Tallinnas maale astub.
Peategelane põeb tolle aja moehaigust, melanhooliat (mida tihti seostakse tänapäeva mõistes depressiooniga; tegelase käitumise järgi tundub tegu olevat bipolaarse häirega). Lisaks sellele leidub tema minevikus hämaraid sündmusi, mille tõttu ta on pidanud Euroopa vaimuelu ühest keskusest ääremaale siirduma. Härra Hylasel on häid põhjusi hoidumaks oma vestluskaaslastele silma vaatamast ning tema kaaslaseks on juba ammust ajast papagoi. Lind aitab tal tõrjuda oma meelehaigust, kuid sureb esimesel õhtul Tallinnas. Peategelane sõidab postitõllas Tartusse, käib rektori jutul ja püüab nii hästi-halvasti kui võimalik akadeemilisse ellu sulanduda.
Liivimaal on aga samal ajal nälg. 1695–97 on Eesti kirjutatud ajaloo suurim näljahäda, mille tagajärjel hukkub 70–75 000 inimest. Toiduainete hinnad Tartus kerkivad lakke ning maalt tulvab linna poole näljahädalisi. Kõige koledam aeg, 1697. a. kevad, on veel ees ja sellele järgneb peagi Põhjasõda koos kõigi oma koleduste, katkuepideemia ning kogu Tartu maatasa tegemisega 1708. aastal.
Laurentiuse meeleolu ning ümbritsev õhustik vastavad süngele (aasta)ajale. Lehekülg lehekülje järel rändab ta ühet kõdunevast ja hävingu märke kandvast paigast teise, tema teele satub ridamisi näljahädalisi, kelle shansid talv üle elada on väikesed ja kõike seda kastab, leotab ja määndab külm sügisene vihm, mille eest pole pääsu ka nelja seina vahel. Siinkohal tuleb kiita nii autori stiilitunnetust – edasiminek veel omajagu rabeda „Kuldse ajaga“ võrreldes on märkimisväärne. Üksikud kohmakad laused on pigem kivi keeletoimetaja kapsaaeda.
Kiitusega jätkates, jutustuse tugevaim osa on ootuspäraselt Laurentiuse õpetatud vestlused ning akadeemilise vaimuelu kujutus. Ajalooline romaan joonistub Eesti kirjandusloos välja selgepiirilise alamzhanrina, millel on omad kaanonid, kõrgaeg, tõusud ja mõõnad, kuid huvitaval kombel on vaid väike osa selle zhanri viljelejaist olnud vastava akadeemilise haridusega ja neistki pole osa suvatsenud oma teadmisi kirjutamisel rakendada (rahvapärases vormis ülevaate enamikust teostest saab arheoloog Kristo Siia päevikust http://kirjanduskarustestmeestest.blogspot.com/). Kirjutades teemal, mis on hetkel tema teaduslike huvide keskmes, on Friedenthal kindlasti meeldiv erand.
Eesti ajaloolisele romaanile tihtipeale ja 20. sajandi I poolel lausa kohustuslikult omasest rahvusromantilisest hoiakust on teos täielikult vaba (võrdluse Mait Metsanurga samast perioodist kirjutatud romaaniga „Tuli tuha all“ leiab Arno Oja arvustusest „Sirbis“ http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15514). Tegevus toimub peaaegu täielikult linnakodanike saksa- või rootsikeelses maailmas. Põlisrahvast näeb peategelane vaid mornide varjukujudena tänavail kulgemas või siis põgusatel kohtumistel, mis tekitavad hirmu ning arusaamatust mõlemal poolel. Suhted eestlastega pole aga siiski nii lihtsad, kui eelneva põhjal arvata võiks.
Teose läbiv nägemuslik motiiv on Paju- või Lepakuningas, keda surijad näevad keebi ja krooniga tumeda koguna puude taga või vahel. See on laenatud Goethe tuntud ballaadist ja kuigi peategelane võis seda motiivi iseenesest ju teada, on selle omistamine linnarahva suhtes justkui eraldi maailmas elavatele eestlastele meelevaldne ning vastuolus muude allikatega. Selline omistamine ei toimu aga pelgalt ühes suunas. Vaagides tollal levinud hingekujutlusi oma kogemuste valguses, jõuab peategelane lõpuks iseoma teooriani: hing olevat justkui mesilassülem, mis mingi aja kehas asub ja siis taas edasi lendab, vahepeal kehast kogu aeg sisse ja välja käies nagu mesilased tarust (lk. 184). See viib võõraste-maarahva suhete liinis omapärase uperpallini: vaid mõne päevaga omaks võetud arusaam hingeloomast või hinge putuka kujul kehast väljumisest on maarahva arusaamadele (vt. näiteks Aivar Jürgenson, „Kärbes eestlaste uskumustes“ http://www.folklore.ee/era/nt/PF4/4Jurgenson.htm) palju lähemal kui kontkõva luterlus, mida peategelane igal võimalikul juhul demonstreerida püüab või oma aja juhtivate teoreetikute seisukohad.
Iseenesest on selline kahepoolne ideoloogiline mõju härras- ja matsirahva vahel ajalooliselt tõetruu (nii jõudsid baltisaka murdesse hulk eesti laensõnu ja kommetesse nii mõnedki rahvakalendri tähtpäevad, sh. ka saksa keeles oma eestipärase nime säilitav hingedepäev), kuid tegelikkuses toimus see loomulikult sajandite, mitte seitsme päeva jooksul. Kas Laurentius Hylase isikul on omadus seda protsessi kiirendada või sattus autor tema teooriat välja töötades oma ugrimugri alateadvuse lõksu, jääb lugejale mõistada.
Ajalooline ning materiaalset kultuuri puudutav taust on vaid veidi hõredam. Kõige silmatorkavam viga on ilmselt unenäolises (või mitte?) sisemonoloogis esinev määratlus „Ma olen Võrumaa mees“ (lk. 32 ja 36). 17. sajandil polnud mingit Võrumaad olemas, sest Võru asutati 1784 praktiliselt tühjale kohale. On muidugi tõsi, et kõik kohanimed (sh. Tartu) esinevad teoses taotluslikult tänapäevasel kujul, kuid kõigil neil juhtudel on nimetatud kohad siiski ka vaadeldaval perioodil olemas olnud. Lk. 82 teatab üks võõrsilt tulnud üliõpilane Laurentiusele, et kohalikud põletasid Võhandul „mõnda aega tagasi“ terve veski maha, sest nende arvates põhjustas see külmade ilmade teket. Nimetatud sündmus, nn. Pühajõe sõda, leidis aset 1642 ja niisiis 54 aastat tagasi. Ei ole usutav, et võõramaalane sellest üldse teadma peaks (kui palju praegustest välisüliõpilastest teab Pronksiööd, 1967. aasta augustitormist või Võõpsu tulekahjust rääkimata?) ning kui teabki, siis vaevalt et kasutab väljendit „mõnda aega tagasi“. Seda enam, et vahepeal oli palju suuremaid sündmusi juhtunud, näiteks linna okupeerimine venelaste poolt 1654–59. Jaani kiriku terrakotakujukeste kohta öeldakse „kivisse uuristatud“ (lk. 72), kuigi need olid siiski voolitud. Astunud majja, milles toimub vastuvõtt ja teatrietendus, märkab peategelane krohvimatte (lk. 106). Allakirjutanu peab seda kahtlaseks ja arvab pigem, et kasutusel olid tikud. Peategelane olevat tihti maganud kõrtsi muldpõrandal õlgedel või mantlil (lk. 27) – pigem magati ikka laual ja pinkidel kui päris põrandal. Üleüldse tundub, et liialdatakse materiaalse elu viletsusega – näiteks sajavad katused läbi nii peategelase korteris kui teatrietenduseks kohandatud ruumis. Tartu oli enne hävitamist võimsalt kindlustatud, kuid nii kaitseehitiste kui Toomemäel kõrgunud linnuse kirjeldused puuduvad täielikult. Tundub, et autoril on silme ees olnud pigem tänapäeva „väike puust linn“.
Kompositsioonist rääkides tuleb eelkõige mainida aeglast kulgu. Võrreldes keskmise ulmeromaaniga ei juhtu eriti midagi – nii näiteks jõuab peategelane Tartusse alles 66. leheküljel, st. kolmandik lugu on juba kulunud laevast maha tulemisele, postitõllas loksumisele ning teel nähtud süngetele paikadele. See on tegelikult peamine põhjus, miks allakirjutanu iseenesest sümpaatset teost kellelegi soovitada ei julge. Allakirjutanu jaoks ei ole see ebameeldiv, kuid siiski ei saa üle ega ümbert tõdemusest, et nii kirjutati juba Walter Scotti ajal (meenutagem peategelase pikka tõllas ja kõrtsides loksumist „Ivanhoe’s“).
Miinuseks võiks aga pidada vähest tähelepanu kõrvalliinidele. Lepakuninga nägemustes puudub igasugune gradatsioon ja see (ta?) esineb vaid kohustusliku elemendina hämarates morbiidsetes stseenides nagu papist siluett, mille lavatööline õigel momendil kulisside tagant üles tõstab. Peategelast elukohas külastava kummalisel tütarlapsel Clodial on rohkem elu sees, aga tema olemus on ka pärast raamatu sulgemist selgusetu. Peategelase elukohas näib olevat süngeid saladusi, kuid nähtavasti pole need mõeldud ei kaasaegsete ega lugeja jaoks. Mõjuv stseen romaani lõpu poole, kus teenijatüdruk nutma puhkeb, jääbki õhku rippuma.
„Mesilastele“ varemloetu hulgas analooge otsides meenus nende ridade kirjutajale esimesena Robert Girardi „Vaporetto 13“ (LR 18-20 2005). Ka seal eksleb peategelane hävingule määratud linna kõdunevatel tänavatel, ka seal on oluline koht kristlikel mõtisklustel ja ka seal sirutab talle käe naisekujuline olevus, kelle maine loomus tekitab tugevaid kahtlusi ning lõppude lõpuks on mõlemas teoses peategelase pilgul kaasinimeste surmaga seonduvaid üleloomulikke võimeid (nende võimete sisu on muidugi erinev).
Kokkuvõtteks, „Mesilased“ on stiilne, vähemalt Eesti ajaloolise proosa raames üksjagu originaalne ning vaieldamatult asjatundlik filosoofiline jutustus. Selle aeglane ning nägemuslik laad on nii ulmekirjandusest kui maagilisest realismist viimase algses tähenduses kaunis kaugel. Siiski toimub nii mõndagi müstilist ning real sündmustel on palju tõlgendusvõimalusi. Võib-olla kogunisti maagiline historitsism…?