Kristjan Sander helistas ja küsis lugu järgmisesse Algernoni ning rääkis teemast: ulmekirjanike lahkumine ulmest n-ö tavakirjandusse. Telefonivestluse käigus olin vist mina see, kes võttis esimesena suhu Indrek Hargla nime ja küsis, et kas ta peab silmas Hargla lahkumist kriminaalkirjandusse. Toimetaja Sander vastas, et seda küll, aga ta pidas siiski silmas teemat üldisemalt.
Tõsi see on, ega Indrek Hargla pole esimene ulmekirjanik, kes ulme asemel hakkab midagi muud kirjutama. Eestis üldiselt jah, aga kui palju meil üleüldse neid päris ulmekirjanikke on olnud..?
Vahemärkusena tuleb rõhutada, et Indrek Hargla pole kusagil öelnud, et nüüd on ulmega kõik ja ei ridagi enam. Isegi märke pole, et nii ongi. Alles eelmise aasta lõpul ilmus autorilt ulmekogu, kus tugevalt üle poole mahust moodustasid tekstid, mis esmakordselt ilmusid just selles köites. Käesoleva ajakirjanumbri ilmumise ajal hakkab teles jooksma uus kodumaine sari "Süvahavva", kus käsikirja autoriks Indrek Hargla ning mis hoolimata telemeeste jutust on siiski aus ulme, täpsemalt õudus.
Tuleb ka tunnistada, et kirjanik Hargla pöördumine kriminaalkirjandusse sai olla üllatuseks vaid neile, kellele ulmeHargla looming täiesti teadmata. Indrek Hargla ulmeteostes oli kriminaalloo elemente enam kui küll ning sageli võis neid suisa krimiulmeks nimetada.
Kui nüüd aga Indrek Hargla personaalküsimus kõrvale jätta ja rääkida nähtusest üldisemalt, siis ulme ja n-ö tavakirjanduse vastasseis on olnud niisama kaua, kuniks ulme on end žanrina defineerinud.
Vastasseis on ehk liialt ränk sõna, aga ma ei tahaks õrnemaid väljendeid kasutada. Ei ole ju midagi õrna ja meeldivat olukorras, kus nn kirjandusüldsus enam-vähem teadlikult ignoreerib ulmekirjandust. Jah, tänapäeval ulme olemasolu enam ei eitata, isegi kooliõpikutes räägitakse, aga tavalisest kirjandusprotsessist on ulme kõrvale jäetud. Võimalik, et siin on põhjuseks ulme kui žanri eripära... võimalik, et ka ulmefännide resoluutsus ja organiseeritus peletab. Aga miskipärast ei peleta noorte tavakirjanike sõgedus?
Jah, ulme võib ju kooliprogrammis olla ning ka suur osa tavakirjandust sisaldab tänapäeval ulmelisi elemente või kasutab ulmelist võttestikku. Äh, mis siin keerutada, on üsna palju n-ö tavakirjanduse tekste, mis tegelikult on ulme, aga ei tunnista seda autor, ei tunnista seda ka kriitikud. Eks mingi iva selles ju on, sest sageli ei kirjutanud autorid enda meelest ulmet, vaid „kasutasid ulmekirjanduse võtteid, et realistlikku probleemi teravdada“. Või kui autor isegi annab enesele aru, et ta kirjutas ulmet, siis avalikult ta seda ikkagi ei tunnista. Kui tavakirjanik tunnistab, et ta kirjutab ulmet, siis võrdub see ju professionaalse enesetapuga.
Hoolimata sellest, et ulme tunnustega tavakirjandust on aasta-aastalt üha rohkem, ei ole ulme kirjutamine endiselt prestiižikas. Enam ehk isegi ei arvata, et ulme on vaid vinniliste nohikpoiste kirjandus ja teaduse uusimate saavutuste propageerimine kirjanduslike vahenditega, aga üks õige kirjanik see ulmekirjanik ikka veel ei ole.
Olgu, kriitikud ja esteedid on alati põlastanud kirjasõna, kus mingigi sisu ja mõte näha on. Tõsi, omal ajal pidas üks kuulsamaid esteete Oscar Wilde igavust suurimaks loominguliseks patuks ning ka mul on raske mõista inimesi, kes valivad oma lugemisvara põhimõttel, et oleks aga igavam.
Tänapäeval kipub ju nii olema, et igavus ja segasus/sogasus on kõrge kunsti esmane nõue. Meenub, kuidas hiljuti Facebookis üks vähetuntud esteet kaebles, et kas ta peab nüüd hakkama kirjutama nii, et lugeja aru saaks. Arutlus ja hädakisa tõusis seetõttu, et meedias oli eesti kirjanduse ebapopulaarsuse ühe põhjusena toodud välja ka arusaamatust. Jah, ma olen nõus, et kõige juhmima järgi ei saa kunagi joonduda, aga kirjutada teadlikult nõnda, et keegi aru ei saa...
Siin joonistub ka välja ulme- ja tavakirjanduse suurim erinevus: ulme püüab olla arusaadav. Jah, see on muidugi räme üldistus, aga oma karm tõde selles on. Kui ulmes on midagi kaelamurdvat, siis on see pigem ulmeline hüpotees. Reeglina on ulmekirjandus keeleliselt lihtsam ning see justkui annabki tavakirjanduse tegelastele aluse väita, et ulme on primitiivne kirjandus. Kui need isikud aga ka ulmet loeksid, siis nad muidugi teaksid, et päris nii need asjad enam pole ning ei saa ka öelda, et lihtsus võrdub primitiivsusega.
Kui aga tulla tagasi põhiteema juurde, et miks ulmekirjanikud mitteulmet hakkavad kirjutama, siis tuleb kohe ka märkida, et ega see eriti sagedane pole. Autorid on reeglina ühele kujutamislaadile truud ja kui jätta kõrvale n-ö kaameleonautorid, kes kõike teevad, siis ülejäänud vahetavad harva n-ö paati. Eks Eestis Hargla-taolise gigandi žanrimuutus muidugi vastukaja tekitas, aga samas ei maksa ulmikutel end väga petta. Kirjandusüldsuse jaoks sündis lihtsalt üks uus ja põnev krimikirjanik.
Kevadel toimus Kuressaare linnuses vestlusõhtu Indrek Hargla ja Maniakkide Tänavaga. Kurb reaalsus, mis saalis selgus oli järgmine: väga vähe rahvast, ulmeHargla loominguga oli kursis vaid üks inimene, apteegikrimkasid teati pisut enam; tõeliselt elavnes rahvas aga siis, kui jutuks tuli telesari „Alpimaja“. Olgu, Indrek Harglat näidati vahepeal igal nädalal teles ja lehed kirjutasid. Kui aga õhtujuht tutvustas Maniakkide Tänavat, siis oli saalis õudne hauavaikus, oli selge, et see nimi ei ütle kellelegi mitte kui midagi, isegi kuuldud poldud... üks ulmelugeja muidugi välja arvata. Kirjanik Tänaval oli siis ilmunud kaks romaani ja jutukogu, aga nagu polekski midagi. Ja publik polnud ju suvaline tänavaküsitluse rahvas, ikkagi intelligentsed inimesed. Võib-olla on Saaremaa tõesti üks kirjanduskauge kant, aga ega ma usu, et mujal olukord palju parem on.
Eks tark lugeja sai juba vastuse küsimusele, et miks ulmest teinekord lahkutakse. Aga teistele siis kordaks üle, et lisaks autori enda tahtele ja loomingulistele plaanidele, on peamised põhjused suurem publik ja suurem raha. Jah, Eestis on publikust ja rahast rääkimine muidugi naljanumber iga kirjandusžanri puhul, aga ulme on siiski tõeline nišikirjandus. Kirjanik kirjutab siiski publikule ning eks iga kirjanik taha, et tema looming jõuaks võimalikult suure lugejaskonnani. Ja otse loomulikult annab mitteulme kirjutamine suurem prestiiži: ulmeHarglast etableerunud kirjandusavalikkus suuremat ei hoolinud, krimiHargla aga suisa kutsuti Kirjanike Liitu.
Eks märgiks ole seegi!