Juhan Habicht tegi intervjuu äsja eesti keeles ilmunud tuntud imeulme maailma Tigana autori Guy Gavriel Kayga. Maailma – ja samanimelise romaani – kohta leidub hulk teavet Ulmekirjanduse BAAS-is: http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1963
Kuna mina sattusin su romaani eesti keelde tõlkima, siis arvati, et ma sobin ka mõnda selle tausta kohta käivat küsimust esitama...
Olen tänulik kõigile oma tõlkijatele, sest ma tean, et ma kirjutan pakse raamatuid! Nii et ma vastan hea meelega.
Igal raamatul on oma saamislugu?
Millalgi 1980. aastate lõpus hakkasin vaimusilmas nägema jahimaja keset metsa, selle sisustus oli keskaegne või renessansiaegne. Majas viibijate jaoks oli juhtunud midagi ootamatut – keegi, keda nad ei tundnud, oli tulnud ja aknalauale istuma hüpanud. Sel ajal polnud mul veel aimugi, kes see võis olla või mis veel pidi juhtuma, aga ma teadsin, et romaan hakkab hargnema jahimajas ja selle ümber juhtuvast.
Me ei saa päris hästi öelda, et “Tigana” on ajalooline romaan, sest see leiab aset fantastilises maailmas.
Suures osas on “Tigana” romaan mälust: mälu hädavajalikkusest kultuurilises mõttes ja samas ohtudest, mis kaasnevad mälu, mälestuste ületähtsustamisega. Seda illustreerib Scelto otsus romaani lõpus ja George Seferise mõttekäik, mille ma valisin romaani üheks motoks. Tänapäeva maailmast võib leida ülearugi palju näiteid mõlemast lõksust: ajaloo ja selle õppetundide ignoreerimisest ning keeldumisest tunnistada, et minevik on minevik.
“Tigana” on meile siin väga hästi mõistetav: vallutajad ei võtnud meilt küll nime, nagu juhtus romaanis, kuid meilt võeti meie lipuvärvid.
Ma olen oma raamatuid tutvustades maailmas päris palju ringi reisinud ja väga sageli on esimene küsimus “Tigana” kohta olnud: “Kas see raamat räägib meist?” Nii juhtus see Poolas, Horvaatias, Quebecis. Küsitud on kirja teel ja lausa nii kaugelt kui Koreast. Korea kirjastaja tahtis, et ma lisaksin nende jaoks eessõna selle kohta, et raamatus kirjeldatu on väga sarnane Korea kogemusele 20. sajandi algusest, Jaapani okupatsiooni ajast.
Minu vastus on alati olnud ühesugune: ma kirjutasin kõigist neist paikadest, kus välisvaenlase okupatsioon on alistatud rahva ajaloo, kultuuri ja keele alla surunud või püüdnud neid lausa hävitada, et vähendada vastupanuvõimet.
Loomulikult juhtus see väga tugeval kujul ka endistes Nõukogude liiduvabariikides.
Mulle tundub see teema tugevamana, mõjusamana siis, kui see pole seotud ühegi konkreetse maa või juhtumiga, vaid fantaasia universaalne aspekt laseb lugejal näha, kuidas türannide samasugune taktika on toiminud erinevatel aegadel ja paljudes kohtades. “Tiganas” kasutasin ma metafoori, maakonna nime kustutamist võlujõu abil, aga alati on vallutajate huvides kustutada kohaliku rahva eneseteadvus ja side oma kodumaaga.
Nüüd, kakskümmend aastat pärast “Tigana” kirjutamist, teeb mulle suurt heameelt, et nii paljud inimesed kogu maailmas näivad mõistvat selle poliitilist ja psühholoogilist toimimist. See polnud mõeldud eskapistliku, tegelikkuse eest põgenemist võimaldava raamatuna (kuigi mulle meeldib, kui lugejad ei suuda end tekstist lahti rebida, sest tahavad teada, mis edasi saab). “Tigana” on küll fantaasia, kuid ma tahtsin sellega midagi öelda kultuuri, identiteedi, ajaloo, mälu kohta. Anda põgenemistee, mis tooks tegelikult koju.
“Tiganas” on päris palju juttu ka muusikast. Mõtlesid sa mingile konkreetsele muusikale, kirjutades Devini laulmisest või Alessani flöödimängust? Vähemalt korra meenus mulle Blackmore’s Night ja nende “Under a Violet Moon”, kuigi Kuude värv ja arv oli täiesti vale – ja ma pidin endale korduvalt meelde tuletama, et Alessan ei ole noor Ian Anderson.
Sa vastasid oma küsimusele minu eest! Ma usun, et sellised asjad on parem jätta lugeja kujutlusvõime hooleks. Igaüks meist suudab ette kujutada muusikat, mis sobiks, vähemalt tunduks sobivat konkreetse episoodiga. Muuseas, sama asi on “Tiganas” seksuaalsusega. Paljud lugejad (enamasti naised!) on küsinud: “Mis siis ikkagi oli Alienori voodi all?” Aga niipea, kui autor selle kirja paneb või kusagil esinedes välja ütleb, sulgeb ta ukse lugeja kujutlusvõimele – kõige erootilisemad asjad asuvad aga just seal. Ma arvan, et hea kirjandus usaldab lugejat, jätab talle ruumi ise raamatut kujundada. Seepärast ei meeldi mulle ka kaanepildid, millel kunstnik esitab oma nägemuse peategelastest. Ma eelistan lasta lugejal endal selle üle otsustada. (Muuseas, mulle väga meeldib eestikeelse “Tigana” kaanekujundus.)
Kas see on legend või fakt, et sa kirjutad ainult romaane, mitte aga novelle või lühijutte? Mitte ühtegi ja mitte kunagi?
On tõsi, et kogu mu avaldatud proosa on romaanivormis. Ma kirjutan ja avaldan luuletusi. Esseesid, arvustusi, ettekandeid – need on ka lühivormid. Aga mis lühijuttudesse puudumisse puutub, siis see polnud kavandatud. Lihtsalt kukkus nii välja. Mõnel kirjanikul tuleb ärkamise ja esimese hommikukohvi vahel kuus head mõtet! Minul tuleb üks päris hea mõte mitme aasta kohta. Ja siis läheb palju aega uurimistöö peale, enne kui sellest raamat saab.
Saad sa täpsustada inspiratsiooni ja uurimistöö vahekorda? Lugeja võib ju arvata, et sa kirjutad oma fantaasiamaailmast – sina määrad seal valitsevad reeglid, ainult sina tead, mis seal juhtub, nii et mis seal siis veel uurida on?
Ma ütleksin, et see kujuteldav lugeja on eksiteel. Ja õnneks on ta ainult kujuteldav! Kui tal oleks õigus, võtaks romaani kirjutamine mul palju vähem aega, mitte vähemalt kolm aastat nagu praegu! Isegi need kirjanikud, kes kirjutavad puhast fantasyt, millel pole mingit seost tegeliku ajalooga, peavad oma loodud maailma ja ajastu üksikasjadeni läbi mõtlema. Nauditavamad on need romaanid, mille puhul see eeltöö on hoolikalt ära tehtud. Võib-olla pole see siis otseselt uurimistöö, aga põhjalik organiseerimine, kavandamine, järjepidevuse hoidmine.
Juba ammu on mu raamatud põhinenud meie ajaloost tuntud kohtadel ja aegadel ning ma veedan pikka aega sellega, et õpin nende kohta nii palju kui võimalik (loen, reisin, suhtlen vastava ala asjatundjatega). Olgu selleks siis keskaegne Provence, Hispaania, anglosakside Inglismaa, Bütsants, Hiina Tangi dünastia ajal… Ma püüan leida kõige olulisemad koha ja ajastuga seotud teemad, vormin tegelasi, inspireerituna tollastest kangelastest – aga ma EI kirjuta tegelikult elanud inimestest, sest ma ei saa ju teeselda, nagu teaksin ma, mida nad tegelikult mõtlesid oma elukaaslastest, sõpradest, vaenlastest. Ettevalmistustööle kulub umbes niisama palju aega kui kirjutamisele.