Eric S. Raymond
Tõlkinud Toomas Tursk (ttursk@gmail.com)
Tõlgitud tekstist “SF Words and Prototype Worlds” (http://catb.org/~esr/sf-words/essay.html)
Üks teadusliku fantastika keskseid omadusi pärast John W. Campbelli poolset žanrireformi kolmekümnendate lõpul on olnud stiil, mis selle asemel, et lugejale väljamõeldud maailma olulised omadused otse välja rääkida, suunab teda neid poolteadlikult tuletama autori pillatud vihjetest. Seega näiteks kirjanik, kes tahab paika panna, et enamik inimesi tema tulevikumaailmas on telepaadid, võib peategelase esimeseks lauseks anda “Mis tunne võiks olla, kui ärkad hommikul ja ei suuda mõtteid lugeda?” Või (kui tsiteerida tuntud näidet Samuel Delanylt) kirjanik, kes tahab, et lugeja kujutleks koos temaga intensiivse kosmosetööstusega tulevikku, võib möödaminnes mainida ‘monopoolikaevandusi asteroidivööndis’.
Teadusliku fantastika lugemine on sellest tulenevalt teatavat õppimist nõudev oskus. Esiteks tuleb õppida märkama lauseid nagu “Mis tunne võiks olla, kui ärkad hommikul ja ei suuda mõtteid lugeda?”, et mitte näha ‘ei suuda’ asemel ‘suudad’ ja asjast täiesti valesti aru saada. Lisaks on vaja vähemalt mingit pealiskaudsetki ettekujutust asjadest nagu asteroidivöönd ja magnetmonopoolid, et suuta tõlgendada ‘monopoolikaevandusi asteroidivööndis’ millegi mõistlikuma kui — Delany sõnu kasutades — eputava sisutu sõnavahuna (gaudy purple word-noise).
Seega on selge, et teadusliku fantastika lugemine on protsess, milles autoripoolne tekstivoog liitub üpris mahuka eraldiseisva kontekstiga. Teatava piirini kehtib see muidugi mistahes kirjandus- või kunstižanri puhul, mis lugeja igapäevakeskkonnas aset ei leia — näiteks vesternilugeja peab teadma, mis asi on kuuelasuline, miks kauboi peaks tahtma lassot heita ja mille pihta ta seda heidaks. Aga kontekst, mida teadusliku fantastika lugeja (ja kirjutaja) vajab, on mitmes olulises mõttes ebatavaline.
Esiteks on seda palju rohkem. Et täielikult mõista ‘monopoolikaevandusi asteroidivööndis’, ei piisa lihtsalt teadmisest, mis on asteroidivöönd ja mis on monopool (teoreetiliselt võimalik, aga seni avastamata osake üksiku põhja- või lõunapoolse magnetlaenguga). Vaja on teatavat ettekujutust sellest, miks peaksid inimesed tahtma neid piisavalt, et neid kaevandada (antud juhul tillukeste, aga väga võimsate mootorite ehitamiseks). On vaja teada ühtteist äärealadel tegutsevate toorainetööstuste ajaloo ja majanduskäitumise kohta, piisaval määral, et teada — asteroidikaevurid peavad olema parajalt kange kamp, et kogu selle kosmosetehnikaga toime tulla, ja tõenäoliselt tekib sinna lendavate mägede keskele midagi üsna üheksateistkümnenda sajandi teise poole metsikute ja karmide! Nevada kaevanduslaagrite sarnast.
Teiseks koosneb suur osa sellest kontekstist asjadest, mida veel olemas pole. Algajal vesternilugejal on küllaltki head võimalused Metsiku Lääne kohta juba piisavalt teada, et lugeda Louis L’Amouri romaane ilma tundmatute mõistete taha takerdumata. Metsik Lääs oli olemas — ehk küll mitte selline, nagu kunst ja legendid seda kujutavad, aga olemas see oli. Tavakultuurist leiab selle kohta küllaga nii konkreetset kui kaudset teavet. Igaüks võib minna poodi ja osta vähemasti talutava koopia kauboikübarast.
Campbelli-järgse teadusliku fantastika lugejal neid eeliseid pole. Ei piisa üheainsa ajaloo tundmisest — peab valdama suurt hulka võimalikke tulevikke —, et suuta tuletada teaduslik-fantastilisest tekstist järeldusi, mis on enamvähem analoogilised autori poolt kavatsetutega, ehkki nii autor kui lugeja kujutlevad maailma, mida pole kunagi olemas olnud!
Nii väljendatuna näib ülesanne kirjaniku ja lugeja ees pea võimatuna. Ja ikkagi suudavad ulmekirjanikud oma lugejatega edukalt mõtteid vahetada (ehkki võibolla ainult oma lugejatega...). Ja kogenud ulmelugejad näikse üldjuhul olema igati võimelised kirjaniku maailmanägemusega sünkroniseeruma ilma vähegi märgatava vaimse pingutuseta. Kuidas nii?
Vastus — sellisena pea mitte kunagi sõnastatud, kuid sisuliselt kõigi ulmefännide poolt aru saadud — on, et teaduslik fantastika on viimase viiekümne aasta jooksul fiktsionaalsete maailmade kirjeldamiseks välja arendanud keeruka koodi ühistest markeritest. Käesoleva teksti põhirõhk on asjaolul, et need markerid (ulmežargoon) töötavad mitte ainult isoleeritud märkide komplektina, vaid ka standardsete prototüüpmaailmade kirjeldajatena, milliste olemus neist loogiliselt ja traditsiooniliselt järeldub ning mis lubavad kirjanikel rõhuda eeskätt sellele, mis (kui üldse) nende maailmanägemuses ainulaadset on, mitte sellele, mida nad ülejäänud ulmega jagavad.
Žanrivõõrad (ja isegi mõned žanri tundvad) kriitikud saavad tihtipeale asjast valesti aru. Et põhjust mõista, peame lähemalt vaatlema erinevaid võimalusi, kuidas lugeja või kriitik võib ulmežargoonile reageerida.
Kui me võtame mõne žargoonitermini, nagu näiteks ‘maasõiduk’ või ‘hüpermootor’, on selle dekodeerimiseks valik üha keerukamaid võimalusi. Kõige naiivsem võimalus on näha mõttetut, tõlgendamatut sõnasarnast müra ja sellega piirduda.
Sellest kõrgemal tasemel on arusaamine, et sõna ‘maasõiduk’ või ‘hüpermootor’ tõepoolest märgib midagi, mis on loo juures oluline, ent kogemuste puudumine takistab aru saamast, millega tegu. Algaja ulmehuviline on just selles seisus; vastavalt peab ta mõiste tähenduse teadlikult välja nuputama, kasutades kontekstina teost, milles seda kasutatud on.
Kolmas tase on aru saada, et ‘maasõiduk’ ja ‘hüpermootor’ on markerid, tervikliku ja hästituntud tähendusega, ühised paljudele ulmeteostele — ent käsitleda neid kui isoleeritud stereotüüpseid märke, millel puudub eriline tähendus peale selle, et need lubavad kirjanikul tegevusega edasi tormata, ilma et lugeja peaks kujutlusvõimet pingutama.
Nii vaadatuna rõhutavad need märgid teose neid külgi, milles avaldub selle tuletatus žanri varasematest teostest. Paljud kriitikud (olgu laiskusest või pahatahtlikkusest) sellega piirduvadki. Tulemusena heidavad nad kogu teadusliku fantastika selle loovatest püüdlustest hoolimata kõrvale kui hunniku kulunud klišeesid.
Neljas tase, iseloomulik keskmiselt kogenud ulmelugejale, on arusaamine, et nende markerite funktsiooniks on lubada kirjanikul kiiresti piiritleda lugejaga ühine kujutlusterritoorium, et mõlemad osapooled saaksid keskenduda sellele, mis nende mõttevahetuses ainulaadset on, selle asemel, et produtseerida ja läbi töötada tohutupikki kirjeldavaid lõike. Seega töötavad need “stereotüübid” tegelikult anti-stereotüüpidena — nad lubavad nii kirjanikul kui lugejal keskenduda uuele.
Sel tasemel hakkab lugejal tekkima üsna analüütiline lugemisoskus; harjumus tuletada kirjaniku kasutatavast terminoloogiast, milliste detailide olemasolu ta vaikimisi eeldab (võrdlusmaterjaliks samu markereid kasutanud varasemad teosed) ning millised erandid ja uudsused kannavad infot maailma ja võimalike süšeekäikude kohta.
Sel tasemel õpib lugeja näiteks tajuma mõistet ‘maasõiduk’ vihjena sellele, et tavapärane transpordivahend kirjaniku maailmas on õhusõiduk. Lisaks hakkab sel tasemel lugeja autori kirjeldust oma maailmast analüütiliselt võrdlema teiste ulmemaailmadega, kus eksisteerivad õhuautod, ning aru saama, et erinevat tüüpi õhuautod seostuvad väga erinevate maailmadega.
Pisutki kogenud lugeja näiteks teab, et maailmad, kus õhuautodel on tiivad või tiivikud, on ilmselt pisut madalamal tehnilisel tasemel kui maailmad, kus neil on impellerid — ja kaugel maas maailmadest, kus autod lendavad antigravitatsiooni abil! Olles kord näinud mõistet ‘maasõiduk’, teab ta vastavaid vihjeid otsida.
Väga kogenud, viienda taseme ulmelugeja, suudab žargoonitilgas näha peegeldumas tervet maailma. Nähes mõistet ‘maasõiduk’, seostuvad tal sellega mitte ainult tehnilised (nagu lendautode tööpõhimõte), vaid ka ühiskondlikud detailid — näiteks võimalikud põhjused, miks käesolev kultuur üleüldse veel maasõidukeid kasutab (ja tal on käepärast valik vastuseid, mida autori kirjeldatavaga võrrelda). Ta on automaatselt teadlik tohutust hulgast järelmitest, mis on üksteisest nii kauged (kui võtta kaks suvalist näidet) nagu eramajade arhitektuur ning võimendunud inimmõju keskkonnale metsikutel aladel, kuhu maad mööda keeruline ligi pääseda.
Mida parem ulmekirjanik on, seda peenemalt ja tõhusamalt kasutab ta kogenud lugeja analüütilist mõtlemist ära. Oma kõrgeimal tasemel võtab see stiil kirjaniku ja lugeja vahelise jõulise, delikaatse intellektuaalse tantsu vormi, nõudes mõlemalt palju ja tasudes mõlemale väga rikkalikult.
Tõepoolest, žanri kirglikele poolehoidjatele ongi see mäng teadusliku fantastika mõte üleüldse, unikaalne omadus, mis tõstab selle kõrgemale kõigist teistest kirjandusvormidest. See suhtumine seletab paljutki, mida kõrvalseisjad žanri juures arusaamatuks ja ärritavaks peavad — kirjanike ja fännide vaheline lähedus, hoolimatus või otsene vaenulikkus tavapäraste “kirjanduslike väärtuste” suhtes, ulmefännide pidev kaeblemine, et kõrvalseisjad “lihtsalt ei saa aru” ja (kui nad suvatsevad ulmekirjandust üldse kirjanduseks pidada) hindavad hoopis valesid raamatuid hoopis valedel põhjustel.
Tõsi küll, käesoleva teksti eesmärgiks pole olla kaitsekõneks teaduslikule fantastikale ja selle fännide hoiakule. Meid huvitavad hoopis selle mängu reeglid — kuidas arenes teaduslikku fantastikat mõistetavaks muutev ühine kontekst, kuidas see kirjanike ja lugejate teadvuses väljendub ning kuidas seda uutele lugejatele ja kirjanikele edasi antakse.
Ulmelugejatel ja -kirjanikel on võimalik žanrile pühendada ainult lõplik hulk mälu ja aega. Seega saab olemas olla ainult lõplik hulk skeeme või arhetüüpe, mida üksteisele konstrueeritud maailmade edasiandmise mängus viidetena kasutada. Kuidas, võib õigustatult küsida, sai üks konkreetne lõpliku mahuga arhetüüpide kogum muutuda viideteks, mis žanri koos hoiavad?
Esiteks, võimalike prototüüpide hulka piirab oluliselt see, kuidas meie universum töötab. Mitte ükski ulmefänn ei usuks ilma ulatusliku ja veenva selgituseta näiteks kultuuri, mis kasutab sõjas korraga laserkahureid ja kiviheitemasinaid. Tehno-loogika ütleb, et nii ei saa, ja peamine reegel ulmemängus ongi, et kirjanik saab kasutada ainult käputäit ebausutavaid elemente, enne kui lugeja loobub püüdest loosse sisse elada.
Niivõrd kui me ajaloo ja ühiskondlike struktuuride “loogikat” mõistame, kehtib see ka prototüüpmaailmadele. Kirjanik saab võimule panna galaktilise imperaatori, või siis kirjeldada kõigi eelduste kohaselt üsna piirangutevaba tähtedevahelist ühiskonda, kus kehtivad tagatud omandiõigused, reisivabadus, ajakirjandusvabadus jne; aga kui need mõlemad paigutada korraga samasse maailma, olgu see imperaator parem konstitutsiooniline monarh, mitte veriste kätega despoot, kes nagu muuseas inimesi tooriumikaevandustesse saadab.
Siinkohal peab küll tunnistama, et prototüüpmaailmadest rääkimine on pisut ülelihtsustamine. Prototüüpmaailmad küll eksisteerivad (ja me käsitleme selle põhjusi allpool, et arutlust jätkata), aga ennekõike on olemas palju täismõõdus maailmast väiksemaid malle. Suurepärane näide, tuletatud eelnevast maasõiduki-käsitlusest, oleks ‘flitteritehnoloogia’ mall, mida me saame osaliselt väljendada järgneva eelduste ja järelduste seeria abil:
• Flitterite kiirus ja lennulagi on umbes väikelennukite tasemel, aga nad võimaldavad startida kas vertikaalselt või väga lühikese hoovõtuga.
• Flitterid on hinnalt võrreldavad tänaste autodega.
• Flitterid ei kuku praktiliselt kunagi alla (vastasel juhul peetaks neid laialdaseks erakasutuseks liiga ohtlikeks).
• Et eelnev väide võimalik oleks, kasutavad flitterid tõenäoliselt mingit meile tundmatut liikuvate osadeta antigravitatsioonitehnoloogiat või siis vastasmõjuta mootorit. Ära üllatu, kui maailm sisaldab ka muid võimalikke eksootilise füüsika ja jõuväljatehnoloogia rakendusi, nagu kaitseväljad, eksootilised energiarelvad ja ülevalguskiiruslennud.
• Kui maismaatransporti üldse veel kasutatakse, on põhjused kas tseremoniaalsed ja sentimentaalsed (nagu tänapäeval hobuvankrite puhul) või siis on flitteritehnoloogia juures midagi, mis muudab selle kasutamise mahukate pikamaavedude puhul ebamajanduslikuks.
• Maanteid enam ei eksisteeri, välja arvatud ehk üksikute muuseumilõikudena maasõidukientusiastide jaoks.
• Linnade ilmet ei kujunda enam tänavavõrk; selle asemel võib oodata palju parke ja väljakuid.
• Planeedil Maa ei ole sisuliselt enam kübetki asustamata elamiskõlblikku loodust.
• Väiksemaid valitsusi kui kogu planeeti hõlmav tõenäoliselt enam ei eksisteeri. Kui eksisteeribki, peavad nad toime tulema faktiga, et on praktiliselt võimetud piiriülest liiklust kontrollima.
• Ja nii edasi...
Pangem tähele, et sel prototüübil on olemas nii vajalik loogiline järjekindlus kui ka liitekohad teiste prototüüpide tarvis — näiteks neljas punkt nimekirjas võimaldab lisada ‘jõuväljade’ või ‘eksootilise füüsika’ malli, mis ühendab endas antigravitatsiooni, energiarelvad ja ülevalguskiiruslennud.
Kui piisav hulk selliseid prototüüpe kokku kruvida, ongi meil prototüüpmaailm. Ja õigupoolest sageli just see ulmelugeja peas toimubki, kui ta kirjaniku poolt teksti laiali puistatud vihjeid tõlgendab. Aga eelnev käsitlus on keskendunud prototüüpmaailma idee ümber, sest ka need on lugejale tuttavad nähtused — ja, kui täpne olla, kõik tervest maailmast väiksemad prototüübid alustasid elu kui fragment prototüüpmaailmast!
Seega näiteks üks prototüüpseid düstoopiaid teaduslikus fantastikas on järgmine:
• Ühiskond on jäigalt kihistunud sünnipäraseid kastipiire mööda.
• Lapsi toodetakse, nende kasti määrab sünnieelne tehnoloogiline manipulatsioon.
• Kast on kas näost näha või siis kannavad inimesed nende kuuluvust näitavaid mundrisarnaseid rõivaid.
• Süsteemivälise lapse sigitamine on rangelt keelatud.
• Ühtsust sisendab religioosne või kvaasireligioosne ideoloogia, milles ühiskonna müütilised rajajad täidavad keskset rolli; kindluse mõttes eksisteerib ka tõhus salapolitsei.
See prototüüpiline düstoopia võib asuda tähelaeval, tarutaolises kindluslinnas või laastatud keskkonnaga tuleviku-Maal. Tehnoloogiline taust võib olla umbes sama kui tänasel Maal või hõlmata tähelende ja nanotehnoloogiat. On kuidas on, igaühe jaoks, kes algallikat lugenud, on raske mitte märgata, et see on põhimõtteliselt Aldous Huxley “Heast uuest ilmast” (1934) jooksu pääsenud fragment.
Mõnel juhul (nagu käesolev) oskab enamik ulmefänne hetkega nimetada prototüüpmaailma või -fragmendi algallikaks oleva olulise teose. Tõepoolest, võibolla parim ühelauseline olulise ulmeteose definitsioon oleks: selline, millest pärineb siiani äratuntav prototüüpmaailm või suurem fragment.
Teistel juhtudel hakkab prototüüpmaailm oma elu elama, nii et selle algallika(te) tuvastamine muutub üsna keeruliseks. Võtame näiteks järgneva prototüüpmaailma, vähemalt viiekümnendate algusest ulmes äärmiselt levinud; seda võiks nimetada ‘Galaktikaföderatsiooni malliks’:
• Maalased tunnevad ülevalguskiiruslende ning on laienenud kümnetesse või sadadesse päikesesüsteemidesse (reisi kestus ühest süsteemist teise mõne nädala suurusjärgus).
• Võtmetehnoloogiateks on ülevalguskiirus, lendautod ja energiarelvad; võibolla ka jõuväljad; üldjuhul mittearenenud bioloogiline manipulatsioon, teleportatsioon ega nanotehnoloogia (või siis eksisteerivad tabud, mis takistavad nende rakendamist inimeste peal).
• Inimeste poolt asustatud kosmoses domineerib üksainus poliitiline üksus, struktuurilt demokraatlik föderatsioon, mille liikmesplaneetide valitsused saadavad oma esindajad galaktilisse parlamenti.
• Föderaalvalitsusele kuulub sõjalise jõu kasutamise monopol, ent sellel puudub kas suutlikkus ja/või õigus igapäevaselt planeedist väiksemas mastaabis sündmusi mõjutada.
• Planetaarne seadusandlus varieerub, ent enamikul maailmadel on ühised standardid, mis hõlmavad omandiõigusi, sõna- ja kogunemisvabadust ning reisipiirangute puudumist.
• Vanemad maailmad, Maale lähemal (‘tuumik’ või ‘tuumikmaailmad’) on jõukad, äärmiselt linnastunud, ning (loo jaoks) igavad.
• Rajamaad (‘välismaailmad’) on karm, nõudlik keskkond (enamik lugusid leiavad aset siin). Uusi maailmu avastatakse pidevalt juurde ja avatakse kolonisatsiooniks. Föderaalvalitsuse juurde kuulub üldjuhul eriotstarbeline teenistus — struktuurilt kvaasimilitaarne, aga armeest eraldiseisev —, mis on pühendunud uute maailmade uurimisele.
• Majandusvormiks on suhteliselt laissez-faire kapitalism. Tuumikus on planetaarsetel valitsustel rohkem võimu kui suurfirmadel; välismaailmades on mõnikord vastupidi.
• Föderatsioon võib ajuti või regulaarselt puutuda kokku mitteinimlike tulnukatega väljaspool oma piire. Sel juhul on suhted tavaliselt rahumeelsed (vastasel korral muutuks föderatsiooni poliitiline struktuur tsentraliseeritumaks ja militaarsemaks kui standardprototüübis), ehkki võib esineda pingeid, siin-seal konflikte ning lähiajalukku võib jääda oluline sõda.
• Ja nii edasi...
Kõik need seosed tekivad kogenud ulmelugeja teadvuses selsamal hetkel, kui kirjanik ütleb ‘Föderatsioon’ või midagi äratuntavalt sarnast. Muuhulgas on see prototüübiks "Star Treki" universumi Ühinenud Planeetide Föderatsioonile.
Alates E. E. “Doc” Smithi kosmoseooperitest kolmekümnendatel kuni William Gibsoni originaalsete küberpunkromaanideni kaheksakümnendate alguses on kõige olulisemad teosed ulmes olnud need, mis loovad või kinnistavad uue prototüüpmaailma — ja koos sellega uue žargooni, uued markerid, mis lõpuks algallikast eraldudes muutuvad iseloomulikeks prototüüptunnusteks, võimaldades end uute ulmeteoste tarvis ära kasutada, muundada ja ümber töötada.
Sel põhjusel ongi ühine ulmežargoon žanri tervikuna mõistmiseks nii oluline. Selles väljendub miniatuursel kujul lugejate ja kirjanike jaoks ühiste prototüüpmaailmade struktuur.