Juhtus niiviisi, et Jõgeval, Betti Alveri muuseumis koos käinud loovkirjutamise töötuba jäi suvepuhkusele. Töötuba korraldas muuseumi juhataja Toomas Muru ja kohalkäijate arv vaheldus 5-7 vahel. Need olid mõnusad koosviibimised, kus arutati kirjutamise ja kirjanduse üle, prooviti ise lühijuttudega kätt, aeg-ajalt kutsuti oma kogemustest ja loometeest rääkima erinevaid kirjanikke, teiste hulgas näiteks ulmekirjanik Veiko Belials. Ja nüüd - suvepuhkus.
Minu jaoks oli see kaotus. Väga innustav on aeg-ajalt saada kokku teiste kirjutamishuvilistega, arutada nendega kirjutamise saladuste üle, teha harjutusi, kuulata soovitusi, proovida kätt oma harjumustest väljaspool olevate anrite ja teemade kallal. See aitas mul ka üle saada laiskusest, mis aeg-ajalt kippus kirjutamist pärssima ja lisaks avardas silmaringi.
Käisin mõnda aega ringi nagu kirjanduslik orvuke. Ei leidnud kohta ega asu. Samal ajal kerkis aeg-ajalt sotsiaalringis üles üks ja teine inimene, kellel paistsid samad mured olevat. Kirjutada nagu tahaks, aga kuidagi ei edene ja sada häda. Siis mõtlesingi, et teeks proovi ja kutsuks mõned inimesed kokku ja prooviks ka Tartus üks pisike kirjandusring teha, seekord aga erinevalt Jõgeva loovkirjutamisest puhtalt ulmekeskne. Mõeldud-tehtud.
Esimene koosviibimine toimus minu tagasihoidlikus elupaigas, ümber köögilaua ja kohal olime neljakesi. Mina, Priit, Metsavana ja Jõgeva loovkirjanduse ringist veel üks Tartu õppima kolinud noor sulekeerutaja – Ranno. Sai tol korral omajagu juteldud ja ka kirjutatud. Võtsime sissejuhatuseks teemaks „Ja rongid peatusid“, mille alusel igaüks kirjutas paberile ühe loo. Lugesime neid üksteisele ette, kommenteerisime. Lobisesime ja mõtlesime, et kirjutame veel ühe. Kirjutasime teemal „See on lihtsalt jutt“ igaüks ühe loo, lugesime ette, kommenteerisime. Vaatasime vahepeal filmi, lobisesime ja siis kirjutasime kolmanda loo, seekord teemal „Soo“. See oli üks väga produktiivne õhtu. Igas loos oli huvitavaid ideid ja arendusi ning kuigi nad ei olnud ehk kõik Stalkeri väärilised, oli nii mõneski piisavalt ainest, et edaspidi arendada neid pikemateks ja ka nõudlikumale maitsele vastavaks. Ja sellest õhtust hakkasimegi pea iga nädal kokku saama.
Estcon 2011 kodulehte uurides avastasin, et ulmikute aastaüritusel on kavas Rootsi ulmekorüfee ettekanne lühijutu kirjutamisest. See rõõmustas mind väga. Samal ajal tuli teade, et Sash ei saa oma ettekannet pidada ja kavasse oli tekkinud väike auk. Meie iganädalastest kooskäimistest innustatuna pakkusin korraldaja Liisa Vesikule välja, et võiks äkki proovida teha väikest jutukirjutamise töötuba Sashi ettekande asemel. Kui teooriat juba räägitakse, siis miks mitte ka kohe praktikas kätt harjutada. Liisa tuli mu ideega kaasa ja saigi lühijutu kirjutamise töötuba kavasse sisse viidud.
Ma ei oodanud nii suurt osavõttu - eriti veel päris ürituse lõpus, kui inimestel kojumineku mõtted peas. Säärane suur huvi rõõmustas mu südant ja töötuba ise toimus samuti väga loomingulises ja mõnusas õhkkonnas.
Üllatuslikult ei saanud inimestel huvi otsa ka peale Estconi. Sirje ja Metsavana asutasid töötoast innustust saades internetis ulme kirjutamiseks Jutulabori (www.jutulabor.blogspot.com), kus hakkas edasi elama Estconi töötoast alguse saanud loomeplahvatus. Sellega on liitunud juba päris palju huvilisi, mis näitab, millest meie ulmemaastikul seni karjuv puudus oli. Kirjutajate ühised koosviibimised, nii füüsilised kui virtuaalsed, on vajalikud ja moraali tõstvad, innustamaks suleseppi uutele väljakutsetele.
Üle-eestilise interneti töötoa kõrval töötab lõbusalt edasi ka Jutulabori vaimne eelkäija. Tartu ulmekirjutajate koosviibimised toimuvad iga nädala kolma- või neljapäeviti, mil me kirjutame lugusid, arutame kirjutamistehnikate üle, tutvustame ulme eri anre, proovime kätt kõigi üla- ja alavoolude kallal ning toetame iga kirjutaja isepärase stiili väljakujunemist.
***
Küsisin selle artikli jaoks ühe töötoa lõpus kommentaare ka osavõtjatelt ja siinkohal toon nende arvamused teie ette:
Ene: Ajurünnaku laadis Tartu ulmekirjutajate töötuba on intensiivne kogemus nii algajatele kui ka veidi kogenumatele huvilistele. Koos kirjutatakse loetud minutite jooksul etteantud teemal, etteantud anris, loetakse jutud üksteisele ette ning analüüsitakse neid.
Ei maksa ära kohkuda karmist, aga õiglasest kriitikast – tähtis on võtta sellest essents, teha omad järeldused ja edasi minna. Iga kogemus õpetab.
Tiina: Kõige raskem osa on oma jutu ettelugemine. Loodetavasti oskavad kirjutajad kommentaaridest just enese jaoks olulise ja edasiviiva üles leida. Mõnel hetkel tunnen, et ma ei suhtu asjasse piisava tõsidusega, aga uudishimu ja proovida tahtmine vast kompenseerib selle.
Seili: Olen senimaani ainult luuletusi ja laulusõnu kribanud nii, et see on täitsa uus ning huvitav kogemus. Isegi ulme alaliike ma enne ei teadnud Täielik eneseületus on kirjutada teemadel, millele enamasti ei mõtle või millest midagi erilist ei tea. Lõbus on kuulata teiste mõtteid ning jutulahendusi, sest enamasti on kõigile antud sama teema, igaüks kirjutab selle omamoodi lahti. Õpetab asju teistmoodi nägema, oma seisukohti põhjendama ning vastu vaidlema.
Priit: Töötoa eelis on selles, et on võimalik saada kohest kriitikat oma kirjanduslikele ideedele üsna erineva tausta ja maitse-eelistustega kaasvõitlejate käest.
Töötoa põhipuuduseks on ajaline piirang – töötada saab ainult lugudega, mille kirjutamiseks ei kulu üle tunni. Ehkki see sunnib ajurünnakut tegema, millest nii mõningaidki häid ideid võrsuda võib, ei pruugi tempo sobida kirjutajatele, kelle mõtted kogunevad aeglasemalt, või kes on tulemuse osas perfektsionistlikumad.
Metsavana: Mant pani küll kommentaari küsides südamele, et kirjutaksin ka negatiivseid külgi, aga tõesti, ka peale väikest mõtlemist ei tule midagi halba meelde. Eks vahel on muidugi pettumus, kui keegi ei suuda su (omaarust) head lugu või ideed hinnata. Siis saab aga mõni teine jutt lausa topelt kiita. Eks ma olen küllap blogi kirjutades piisavalt paksu naha kasvatanud. Vahva üritus!
Jüri: Kummastav kogemus. Mulle on alati meeldinud kirjatööd omaette teha. Samas, kümme inimest ruumis ja pool tundi aega jutu kirjutamiseks. Omapärane...kui sagedamini teha, siis saab ilmselt üsna käppa oma mõtte juhtimise ja inspiratsiooni ootamise võib ära unustada.
Marten: Esimene kord töötoas. Ajalimiit ja kindel teema ajas „selja vastu seina“ ja tuli kirjutama asuda. Viis minutit ideeni, 20 kirjutamiseks ja 5 viimistlemiseks. Mõnus viis arendada jutu kirjutamise oskust ja tekitada selleks aeg.
***
Loodetavasti said lugejad veidi aimu meie kooskäimistest ja päris lõpus tahaksin pöörduda ka sinu poole, hea lugeja, kes sa tunned, et sinu soontes voolab ulmekirjaniku verd - oled oodatud meie koosviibimistele. Meie eesmärgiks ei ole miskit muud, kui aidata sind sinu raskel teel saada heaks ulmekirjanikuks. Usu endasse ja ka meie usume sinusse. Sinult ei nõuta midagi muud, kui huvi ulme, kirjanduse ja kirjutamise vastu. Ülejäänu on juba kättevõtmise asi.
Kel tekkis huvi meiega liituda, siis teateid kooskäimise kohtadest ja aegadest ja kontaktidest leiab ulmelistist, ulme.ee foorumist Jutulabori teemast või Facebooki Jutulabori leheküljelt.