Ahvide Tarzan
Välgunool lõhestas taeva. Oli sügis ja torm ja äike, kuid see välgunool oli teistsugune. Niipalju kui maapinnalt näha võis, algas see kusagil tormipilvede kohal ja laskus ida suunas. See polnud ka üks sähvatus, nii et ainult kiirkaamera selle kulgu jälgida võib, selle kulg oli hoomatav. Kõuekõmin oli ehtne – see tekib ikka, kui õhk rüsib tagasi üle taeva puuritud vaakumkanalisse.
Lõpp oli teistsugune, välgu tipust sööstis korraga vastassuunas sinakasvalge tulekoonus. Nüüd nägijaid peaaegu polnudki, lõppvaatus toimus kõigest paarisaja meetri kõrgusel. Pikse raksatusele järgnes ühtlane, tume, ähvardav möire.
Maapinnal, kuhu suhteliselt aeglaselt – võrreldes eelmise lennuga muidugi – kukkus hõbedane tilk välgunoole tipust, paiskusid silmikraapivalt heledad leegid poolde taevasse. Ent paari sekundiga jäi alles vaid vihmas ja poris kiiresti hääbuv punakas kuma.
*
Tulekut muidugi nähti.
Linn oli sealsamas. Vihma kallas, hall taevas kraapis lagunenud paneelmajade latvu ja sügisene, juba natuke kahvatu-määrdunudhalliks tõmbunud rohi oli kaetud üksikute kollaste lehtedega. Sakilisteks räbalateks lagunenud teeäärte ja muru vahel laiutas pori.
Aksel oli väljunud viiekorruselise maja trepikojast ja kõndinud sadakond meetrit. Ta oli peatunud ja siunas omaette alla vahtides: „Pori, seda oli Eestimaal alati küllalt. Tume pori, hele pori, helepruun vedel pori ja tumepruun paksem pori. Vahelduseks tuhkhall tuhkkuiv pori ja must põhjatu pori.”
Siis kaardus tulenõel üle taeva ja Aksel tõstis pilgu oma teibiga lapitud kummikutelt.
„Pööripäeval laskuvad jumalad maale,” üritas ta vaimutseda. „Kui jumal läbi Lasnagori soode rahva ette laskus, olid ta jalad poriga koos.” Ta taipas järgmisel hetkel, et ta peas on taas kõik segamini – kummikud, pidurdav tulenool ja ammu loetud raamatud.
Vähemalt ta otsustas kiiresti, tammus paigal kõigest minuti. Maandumiskoht pidi olema mitte kaugemal kui 3–4 kilomeetrit. Ta suundus sinnapoole ja otsis käigult rinnataskust rahakoti mõõtu pehme plastikkarbi, mis oli täis erinevat värvi tablette. Majade juures oli põlenud mõni üksik latern, selleks ajaks aga, kui ta karbi kätte sai, oli ta jõudnud linnatagusele tühermaale, kus valitses kottpimedus. Ta oli sisse lülitanud otsmikulambi ja üritas kirudes valgust tee ja tablettide vahel jagada. Ta valis ühe, pusis tabletihoidja taskusse tagasi ja nägi järgmise minuti vaeva kapslit veeta alla neelata.
„See on pikk lugu. See on suur lugu. See on Lugude Lugu. Selle alusel vormitakse tulevikus religioon,” pobises ta omaette, kui sellega lõpuks hakkama sai.
Nüüd oli tema ümber muistsete varemete, muistse ja uuema prahi, madala raagus pajuvõsa ja surnud heintaimede segadik. Oli võimatu mitte märgata, et kogu too vettinud pimedus on täis varje, mis kõik üle kuhjatiste ronides ja lompide vahel teed otsides tolle punaka kuma poole püüdlevad.
„Tõmbab nagu zombisid tiinekate peopaigale,” ägises Aksel rahulolematult, kui aru sai, et tal pole vähimatki lootust esimene olla. „Ja nüüd tulevad Positiivsed Kangelased,” jätkas ta vandesõnadega pikitud hädaldamist, kui kaugemalt tema selja tagant hakkas kostma politseisireene.
Üks kogu tuli talle vastu. Süsimust – tollel polnud mingit valgusallikat. „Kuidas ta näeb? Infraprillid?”
Tulija oleks temast umbes 30 sammu kauguselt möödunud, kuid Aksel kiirustas talle teele ette. „Mis seal oli?”
„Maandumiskapsel. Tühi,” vastas pisut võõrapärase kõlaga hääl. „Politsei tuleb, pidu läbi.” Kogu viipas neist üle vuhisevate kopterite poole ja siis kohe ka linna suunas, sest kaks ja pool sajandit vanade paneellobudike vahelt oli just välja ilmunud esimese vilkuritega hõljuk.
„Räägi veel!” Aksel kaalus oma võimalusi ja riputas end siis tollele tüübile sappa.
„Mida? Väikese eraauto mõõdus voolujooneline... tilk? Selline sujuv. Põlenud natuke. Pealt luuk lahti. Midagi esimesel hetkel huvitavat silma ei hakanud. Tool. Hall. Üldse oli kõik hall. Või must. Või hõbejas.”
„Ühtki vilkuvat tuld ei olnud?”
„Ei.”
„Gaaz, kuhu ta minna võis?”
„Kuhu ikka? Linna.”
„Selleks sa sinnapoole?” Aksel kiirustas nüüd võõra kõrvale. „Nägid sa midagi?”
„Ei. Aga mul on mõned mõtted.” Võõral ei paistnud midagi väga selle vastu olevat, et Aksel ta kõrval käib.
„Kuhu ta minna võiks?” jätkas Aksel arutelu. „Linna, see on selge. Ta teadis, kuhu maanduda. Muidugi, kosmosest on ju hästi näha. Seal on paekallas – kõva ja kuiv. Garanteeritud. Lasnagori ja Mardukemi vaheline ala on piisavalt suur kah. Ja seal pole kedagi. Peale mutantide. Olgu, need on legend. Maandus. Tuli talle keegi vastu? Aga sõidukit võidakse näha. Jala? Jah, vähemalt linnani. Kuhu mujale siin minna on. Muidugi suundus ta linna. Aga kuidas me ta siit üles leiame?”
Nad olid jõudnud tagasi majade vahele ja Aksel proovis oma kaaslast täpsemalt uurida. „Ehh. Jah. Vana sa õieti oled? Mina olen 21. Pprojektijuht. Hetkel digiinfra. Aksel.”
Mees oli keskmist kasvu, seda oli ta juba pimedas aru saanud. Nüüd valges sai ta kinnitust sellele, mis teda vanuse määramisel segadusse oli ajanud – mees oli vähemalt 35, ent teisalt kuidagi poisikeseliku olekuga. Tal oli kitsas, teravate joontega kahvatu nägu ja heledapoolsed, peaaegu blondid lühikesed sirged juuksed. Ja ta oli heades matkariietes – seda pani Aksel eriliselt tähele ja tõmbus natuke turri.
„Kristjan. Ajalugu. Tartu. Lepinguline magister. Oled sa alati nii jutukas?” Võõra toonist oli raske midagi välja lugeda, kuid Akslil käis millegipärast peast läbi, et vaene mees peab elus palju seletama inimkonna rumalama otsa esindajatele.
„Ma võtsin Põrunud Geeniust. Lepinguline? Ja kannad importrõivaid.”
„Pidu? Plikadele muljet avaldada vaja? Põrunud Geenius... hm. Vähendab pidurdust, parandab empaatiat ja üldse muudab inimese avalaks, leidlikuks ja vaimukaks.”
„Mõned ütlevad, et paneb tüütut seosetut loba ajama,” korrigeeris Aksel muretult. „Ma võtsin seda enne väljumist ja siis nägin maandumist. Ega seda enam verest kätte ei saa ja ma võtsin Metshane otsa.”
„Parandab reaktsiooni ja koordinatsiooni ning annab jõudu. Loodetavasti ikka ametlik, kus Pehme Maandumine ka sees? See on ju vana hea amfetamiin segi kokalehtedega.”
„No ei ole päris ametlik, aga PM peaks sees olema.”
„Ja kuidas tunne on?”
„Selline... terane. Jube taiplik olen. Mõelda on mõnus, tulen kõige peale. Aga ma ütlen kõik kohe välja ka.” Ta turtsatas. „Näiteks tundub elementaarne, et sina tulid selle kapsliga.”
„Geniaalne. Miks?”
„Esiteks panid sa maandumistpaigast leebet, kuigi teised sinna sibasid. Siis on sul väga head riided töötu kohta. Sul on veider aktsent kah.”
Kristjan kehitas õlgu. „Mul võib-olla pole tahtmist politseiga õiendada. Kui sa nii terane oled, taipad, et nad pistavad kogu lähikonnast leitud seltskonna puuri ja... Noh, mis sa arvad? Just maalased, mitte ufonaudid on erilised anaalifännid – või meeldib sulle, kui nad hakkavad sul näppudega perses surkides kindlaks tegema, kes tulnukas on? Riided... mul on ka paremaid aegu olnud. Ja näiteks võisin ma midagi sealt pihta panna? Igat pidi on viimane lollus sinna töllerdama jääda, kui polirastid peale lendavad.”
„Panid siis või?”
„Ega ma ei ütleks sulle. Mina ei ole oma ajus keemiakatastroofi korraldanud.”
„Ah jäta. Oled sa purifist? Kõik võtavad.”
„Võtan mina ka. Aga mitte pärakas teab mida läbisegi. Eriti kui peol niikuinii alkohol otsa tuleb.”
„Kuule, muide, mida sa üldse järgmiseks teed? Tule kaasa – vägev pidu tuleb. Aga üks tingimus – ütled, et olime maandumispaigas koos. Sina räägid ja mina noogutan. Noh, vähemalt esimesel korral.”
„Kus?”
„Lennujaamas. Kus sa ise muide üldse elad?”
„Ähh, tulin siia paariks päevaks plikale külla. Muidu on mul onu ka Nõmmel.”
„Plika hakkab otsima?”
„Ei hakka. Tal... Mõtlesin isegi, et lähen ööseks onu juurde. Vaidlesime.”
Akseli nägu valgustas irvitus. Ta tõstis sõrme, kuid huvitaval kombel küsis vaid: „Dagavarilis?”
„Huidaa,” noogutas Kristjan muiates.
*
Kristjan ja Aksel olid peol olnud juba oma viis tundi ja kell oli kaks öösel, kui nemad uksest sisse tulid. Nad äratasid tähelepanu. Paratamatult. Esimene neist oli pikk, sale ja suure lokkis blondi juuksepahmakaga. Kui ta jope maha ajas, jäi ta lühikestesse teksapükstesse ja poolt kõhtu paljaks jätvasse valgesse pitspluusi. Valged natuke allpool põlvi lõppevad saapad olid ka. Üks tema kaaslastest oli temast pisut lühem ja jässakam, ja seda põhiliselt rindadest. Tal olid tumedad, raskesse palmikusse punutud juuksed ja midagi temas meenutas Kariibi merd. Ta oli räbaldunud matkatunkedes, millel sobivates kohtades puudusid suured tükid. Kolmas oli pisu tagasihoidlikum ja teistest silmnähtavalt noorem. Punased, poolde selga ulatuvad juuksed, suured silmad ja habras, peaaegu eelteismeline keha, mida kattis liibuv pisut läikiv tumesinine kombinesoon.
Ei kulunud üldse palju aega, kui nad seisid Aksli ja Kristjani ümber kogunenud pundis ja kuulasid ammuli sui, kuidas Aksel kapsli leidmisest räägib.
Kristjan vaatas pisut tüdinult ringi ja kui ta juba kes teab mitmes ring järjest leidis end seda kolmest punti vahtimas – kes talle kuidagi kutsuvalt vastu vahtisid –, ajas ta end muiates püsti ja libistas nende juurde. „Te alles tulite? Kristjan.”
„Seda ma juba kuulsin,” vastas pikk blond iludus kaks sammu taandudes ja viibates, nii et Kristjan järgnes talle Aksli ümber seisjate vahelt välja. „Marileen. Meil oli üks sünna, meie kolmekesi otsustasime siit läbi tulla. Olid sa tõesti seal?”
Kristjan ohkas demonstratiivselt. „Olin jah. Ilmselt esimene. Kapsel oli lahti ja ega seal rohkem midagi rääkida ei olegi.” Ta vaatas vasakule ja paremale, kus nüüd seisid teised kaks tüdrukut.
„Sirje ja Lola,” ruttas Marileen tutvustama.
„Räägi, kuidas see kosmoseaparaat välja nägi,” haaras noorem tüdruk tal varukast.
„Lola...” vaatas mees talle kõigepealt pisut muiates otsa. Tüdrul võis vanust olla vast aastat 15.
„Noh, ega see pole mu pärisnimi,” punastas see kergelt. „See on lihtsalt nii naljakas, kuidas vanemad mehed selle peale pöördesse lähevad. Kuidas seal oli?”
„Kapsel...”
„Oli seal kraater?” küsis Sirje. Tema seisis vasakul käel ja nii lähedal, et ta rinnad riivasid Kristjani käsivart.
„Kraater? Muidugi ei olnud. Siis poleks sealt kedagi väljumas olnud. Umbes 10-meetrise raadiusega ala oli kõvasti kõrvetada saanud. Kapsel laskus sabale ja kukkus siis külili. Eks see oli nii mõeldud, et siis jääb reisija püstiasendisse ja saab välja...”
„Püstiasendisse? Kuidas ta seal siis...?” kibrutas Marileen kulme.
„Kas ta istus seljaga sõidusuunas?” küsis Sirje, kes oli Kristjani žeste jälginud.
„Jah.”
„Miks?” küsis Lola.
„Aga kuidaspidi siis? Kas sul on parem lamada või rippuda rihmadel? Hm, pidurdusrakett pidi kuradi võimas olema.”
Kristjan muigas ringi vaadates. Viimased tunnid oli ta laskunud Akslil rääkida ja ise põhiliselt vaikinud, pilk uitamas nõndanimetatud Vana Ootesaali kaldkatuse taladel. Nüüd tuli tal endal veel kord kogu lugu üle rääkida. Nad muudkui triivisid Akslist ja tema ümber kogunenud seltskonnast kaugemale ja nendega ei liitunud kedagi. Nende ümber näist tiirlevat kari mingeid karvaseid mehi, kes aga sugugi segama ei tikkunud. Nood hoidusid eemale ja ainult naeratasid, kui Kristjani pilk nende oma tabas. Nii andsid nad märku, et on sõbralikud ja kuulavad, ja nende olek näis kõik ülejäänud eemale peletavat – mis oli iseenesest hämmastav, sest nood kolm tüdrukut olid, niipalju kui Kristjan ringi vahtides statistikat suutis teha, kõige atraktiivsemad kogu saalis.
„Kuulge, ehk oleks aeg mu sünnipäeva edasi pidada?” küsis Sirje korraga. „Lennukit ootada ei tasu.”
„Kui need pole siin juba kakssada aastat käinud...” vaatas mees pisut kõhklevalt tagasi Aksli poole.
„Lähme?” kordasid ka teised ja sõna otseses mõttes keerasid ta ringi, enda poole vaatama.
„Lähme,” noogutas Kristjan naerdes.
*
„Mind oodatakse kodus,” teatas Lola, kui nad juba Lennujaamast eemale kõndisid. Ta viipas ja kadus uttu. Jah, vahepeal oli tuul peaaegu vaibunud, vihm lakanud ja selle asemele oli tekkinud külm niiske udu.
„Kuidas ta üldse Lennujaama sisse sai?” küsis Kristjan talle järele vaadates.
„Mul on uksehoidja tuttav?” poetas Marileen kuivalt.
Kristjan oli valmistunud mitmetunniseks vantsimiseks, nagu Aksliga Lasnagori teisest otsast tulles, kuid selgus, et nad suunduvad otse mere poole.
„Majaka,” luges ta tänavasilti. „Vana-Lasnamägi.”
„Kutsuti jah kunagi nii,” noogutas Sirje. „Siis kui Tallinn üks linn oli. Enne tuumatalve. Siis oli meri madalam ja Toomsaar oli Toompea ja sinna sai kuiva jalaga. Tähendab, saab nüüdki – noh, üle silla, aga nii öeldakse.”
Nad pöörasid ühe maja juurde ja selle uksel tuli neile vastu noormees ja kaks neidu, kõik kah sellised natuke üle kahekümne.
„Aa, siin te oletegi,” noogutas üks neist, Kristjanit huviga silmitsedes. „Me oleme viimased. Hakkasime kah koju minema. Marileen, jääd sa veel siia? Me võime küll natuke oodata.”
Teise kahe nägudelt oli näha, et see mõte neile ei meeldi.
„Ei, ma tulen ka. Elusat õhtut teile.”
Nad kadusid.
Sirje vaatas Kristjanile pisut süüdlaslikult otsa. „Noh, ma ei mõelnud seda nii, aga sellised need sõbrannad on. Tule vähemalt sisse, saad kõhu korralikult täis. Ma ei saa sind enne ära lasta, kui oled vähemalt kohvi joonud. Tule!”
Korter oli viiendal korrusel ja kandis numbrit 57-60 – oli näha, et see on kokku ehitatud neljast sellel korrusel kunagi asunud 1-2-toalisest korterist. Oli sedagi näha, et korteris on tõepoolest peetud sünnipäevapidu, kuid samavõrra, et viimane seltskond on ka koristada üritanud.
Sirje asus askeldama niipea, kui saapad jalast lükkas. Selleks ajaks, kui mees tualetist tagasi tuli, nägi asi välja nii, nagu oleks rikas vanaonu ootamatult külla sadanud – oli näha kiirustamise märke, kuid kõik hea-parem, niipalju kui seda peost järel oli, oli suure tugitoole ette madalale lauale kuhjatud. Kui Sirje omakorda tualetist tagasi tuli, oli ta endiselt matkapükstes, ülalpool aga ainult õhuke varrukateta T-särk. Ta keha oli tõmmu ja tõepoolest väga heas vormis. Kuigi ta oli üsna suure kondiga, polnud kehal kusagil liigset rasva, kui mitte arvestada ilmselt kõvasti suurendatud rindu.
Kristjan uuris teda mõnuga. Sirje tegi alguses nägu, et ei märka või hooli, kuid punastas siis.
„Siin on soe. Sa nagu poleks enne tisse näinud.” Endale valas tüdruk ainult mingit läbipaistvat kihisevat jooki.
„Sind on lihtsalt väga hea vaadata. Ja siin on tõesti soe.” Kristjan ajas ka kõik peale särgi maha. „Kas sa tead, et umbes sajand tagasi oleks sellist riietust peetud äärmiselt ebasündsaks? Selgelt erootiliseks?”
„Kas sind häirib?”
„Ei. Ma olen ajaloolane ja...”
„Siis peaksid ju teadma, et enne tuumatalve käisid nad praktiliselt paljalt.”
„Me ajame segi reaalsuse ja reklaami,” ohkas Kristjan. „Meil... Aga mul on hea meel, kui sellised ajad tulevad.”
„Kus sa üldse elad?”
„Tartus. Siin ühe sugulase pool.”
„Mida sa siin teed?”
„Tuhnin vanades paberites.”
„Ja see „sugulane” on sul naissoost ja nii 20 aastat vana? Ega ta sind ei oota?”
„Meessoost ja 50 aastat vana ja me tõesti jagame esivanemaid. Ei oota.”
„Siis ehk ei pane sa pahaks...” Sirje hammustas korraks kõhklevalt huult, ent ajas siis sealsamas Kristjani vastas tugitoolis istudes püksid maha. Tema jalad olid ootamatult saledad ja lihaselised.
„See on alati olnud selgelt erootiline žest,” märkis mees teda lõbusa huviga uurides.
„Jah, on küll.”
„Kas ma tohin veel natuke süüa või oleks viisakas kohe reageerida?”
„Ise tead.” Tüdruk tõusis. „Mina olen seal magamistoas, ise tead, kaua muned. Kui liiga kaua muned, saan ise hakkama ja jään magama. Nii et ise tead.”
„Ma võin ka hiljem süüa.” Kristjan ohkas demonstratiivselt, tõusis ja järgnes Sirjele.
*
Kristjan vajutas uksekella nuppu. Täpsemalt, ta jõudis vaevalt näpu nupule tõsta, kui uks avanes.
„Tule sisse.” Umbes 50-nene tüse mees peaaaegu hiivas ta üle läve, vaatas kiiresti kahele poole inimtühjale tänavale ja virutas ukse kinni. „Kas sind jälitati?”
„Ei.”
„Kindel?”
„Jah.”
„Kus sa olid? Ma ootasin sind eile. Uudised on... ametlikult pole maandumist toimunud, ent kõik teavad.” Mees oli Kristjanist peajagu lühem ja riietatud ülikonda. „Mind oodatakse Toomsaarel. Alamkomisjoni kultuurifoorum.”
„Keegi ei öelnud sulle, et ma kohe tulen. Sulle öeldi, mis ajast mind oodata on.”
Mees noogutas ja jäi siis Kristjani saapaid vaatama. Viimane lükkas need kannaga jalast ja siis järgnes peremehe žest elutoa suunas. „Kuidas su nimi õieti on?”
Nad laskusid nahksetesse tugitoolidesse. Tuba oli suur, valgusküllane – kuigi akna tagant imbus vaid halli hämarust –, raskepärane ja imiteeris 20. sajandi keskpaika.
„Kristjan. Kristjan Hunt. Kas sulle legendi ei saadetud?”
„Saadeti,” kehitas mees õlgu. „Sa oled mu kauge sugulane ja nii edasi. See legend ei pea viite minutitki vastu. Võid mind Alexiks kutsuda. Aleksander Ansip. Meie suguvõsa on juba üle kahe sajandi Eestit juhtinud või võimule väga lähedal olnud...”
„Jah, ma tean,” katkestas Kristjan teda tüdinult. „Mul on vaja tuba. Siis andmekanalit. Ja siis see, milleks ma üldse tulin – ligipääsu Rahvusarhiivi.”
Peremees tegi happejoomise nägu ja tõusis. „Su tuba on teisel korrusel. Võtmed on siin. Koodid ka, salvesta ja hävita. Rahvusarhiiviga võib aega minna.”
„Ma ei tulnud siia puhkusele.” Ka Kristjan tõusis ja järgnes peremehele teisele korrusele.
Vanema mehe nägu läks aina rohkem krimpsu. „Ma tean. Jutt on maksimaalselt päevast. Mida sa sealt tahad?”
„Ligipääsu.”
Temale määratud tuba oli umbes 20 ruutmeetrine, omaette vannitoa ja suure rõduga ärklikamber.
„Lihtsam oleks...”
„Ei ole. Ma usun, et see sai sulle väga selgeks tehtud. Ma tahan uurida teie rahvuspiibli materjale – kõike, mis on seotud nõndanimetatud Jaani täienduse, Õnnepäeva saaga ja Ippolitiga. Laiemalt, kõike, mis on seotud maniakkide piibliga. Ma tean, et eestlased ei salli seda nimetust, aga nii seda maailmas üldiselt tuntakse. Ja ei ole vaja rääkida, et see on konkreetse isiku nimi. Mina tean seda, teistele... oma viga, et see nii hästi teie iseloomustamiseks sobib.”
Alex vaikis pisut, küllap luges mõttes kümneni. „Kust sa nii hästi eesti keelt rääkima õppisid?” küsis ta lõpuks hoopis.
„Kolm korda võid arvata. Üks mu vanaema on eestlane.”
Vanem mees noogutas uuesti ja hakkas trepi poole tagasi minema. „Ma pean nüüd tõesti minema.” Ta peatus ja kõhkles. „Kuidas seal on? Ma mõtlen...” Ta laiutas käsi, oskamata jätkata.
Kristjan muigas. „Elatav.”
Alex kõhkles veel hetke, ent viipas siis, pöördus ja lahkus.
*
„Õpetaja? Siim?”
„Kuulen sind. Ma juba muretsesin. Kus sa oled?”
„Ansipi juures. Krüpteeritud kanal on püsti, eks ole, aga sina ütled, palju me seda kasutada võime.” „Täielik raport hiljem, ent kahe sõnaga – kuidas sul läks?”
„On häid ja halbu uudiseid. Kõik on täpselt nii, nagu ennustasime. Uudistes pole maandumisest sõnagi, ent inimesed teavad. Üks idioot haakis end mulle külge...”
„Aksel Esfa?”
„Jah. Kust sa juba tead... olgu, rumal küsimus. Ta hoidis mul tähelepanu äratamise faasis kõik planeeritud aja kokku – lits saadeti mulle juba viie tunni pärast. Täpsemalt, lasti kolme vahel valida – manneken, tiinekas ja ürgtibi. Klassika.”
„Ja millise sa valisid?”
„Pead sa seda küsima? Kusjuures nad raalisid selle ise välja. Teised kaks sublimeerusid teel ja tibi juurde jõudsin ma üksi.”
„Ma räägin sulle, et sa oled mõnes osas väga läbinähtav. Oleksid sa suutnud otsustamatust teeselda, oleksid kõik kolm saanud.”
„Ma olen mees, mitte kübertüra. Mulle sobib. Kusjuures, sellesama kübertüra nimel – kui ma ei teaks, siis ma tõesti arvaks, et ma meeldin Sirjele. Kust nad selliseid leiavad?”
„Leiavad. Teesklus, ka seksis, on sel rahval veres. Põhimõtteid pole neil kunagi olnud. Selliseid leida on neile kõige lihtsam asi. Hm... ehk oleks ise pidanud tulema – on see Sirje siis tõesti nii vägev?”
„See on stseen Barbarellast? Ära naera... Ainult et Ansip ütles, et Rahvusarhiiviga võib aega minna.”
„Ma loodan, et ta saab su enne sisse, kui taipab, et sa ei püsi vaiba all. Päeva pärast ära närvi mine. Puhka. Vaata ringi. Kuidas seni tundub?”
„Teistsugune. Ma... ma ikka ootasin mingit legendide maad, kus nad kohe võtavad kätest kinni ja hakkavad laulma. Et sihukesed mehed, kes olla Petrogradi raketikaitsesse sisse sõitnud ja mõõgaga kosmosekilbi maapealseid arvutuskeskusi rünnanud. Tegelikult näen ma tüüpilist suletud ja kõdunevat küberpunk-ühiskonda. Nagu suurem osa Maad – sisuliselt tagasi 21. sajandi alguses, ainult söe ja aatomi asemel on rapsiõli ja tuulikud. Kõik tavalised pahed – isegi mitte erilisi. Lihtsalt selline... mõttetu. Lagunev ja pooleldi üleujutatud linn. Ühistransporti ei ole. Toit on kehvapoolne, aga odav. Illegaalset alkoholi ja keemiat on kõik kohad täis ja keegi enam isegi ei mäleta, et idee järgi peaks seda natuke varjama.”
„Ühesõnaga – ainult lood on suured. Õnnitlen, sa oled kohale jõudnud.”
*
„Kuhu sa siis lähed? Niipalju siis mind tarvis ongi – korra voodisse...”
Kristjan silmitses teda arvustavalt. „Tegelikult tahtsin küsida, ega sa ei viitsi kaasa tulla?”
„Kuhu?”
„Rahvusarhiivi. Mäletad, me rääkisime eile. Hm, ma arvasin, et ainult meestel jookseb veri ajust allapoole...”
„Ah, jäta...” Sirje hakkas riidesse panema. Ta ajas selga eelmise õhtu omadest hulga vähem räbaldunud lapilised sõjaväeriided.
„Ma hoiatasin ka, et sul hakkab sitaks igav.”
„Mitte päris legaalselt. Öösel.”
„Me läheme arhiivi. Lugema.”
„Sa ütlesid...”
„Ja sa mäletadki?...”
„Jäta. Ma ei ole kunagi päris algseid Ippoliti dokumente näinud.”
„Olgu, aga sind on hoiatatud. Ja ega ma neid rangelt võttes päris kätte ei saagi. Need on inertgaasis ja neid puudutavad ainut robotid.”
„Miks sa siis sinna üldse lähed?”
„Seal on seosed. Maailmas on tuhandeid koopiaid, kuid seal saan ma veenduda, et neid ei ole muudetud.”
„Aga kust sa tead, et seal õiget näed? Misiganes on see „õige”.”
Kristjan ohkas ja libistas kätega üle näo. „Seda on sulle raske seletada... On fakte, mida kõik teavad. Näiteks, et 21. sajandi alguses kardeti tõsiselt Tooni-nimelise asteroidi tabamust.”
„Tooni tabamus oleks tähendanud meile umbes samasuguseid ebameeldivusi, mis kunagi said dinodele saatuslikuks? On ju nii?” kibrutas Sirje kulme. „Ja Toonit võis palja silmaga näha üle lendamas?”
„Jah, ent ainus mõõdetav efekt oli merepinna tõus pool meetrit perigees; teatud kliimaanomaaliate üle võib vaielda. Aktiveerusid kõigi riikide kosmoseuuringud ja kõik, kes suutsid, ehitasid kosmoselaevu. Rajati Kuubaas. Edasi lähevad eri riikide ajalookäsitlused lahku, sündmuste järjekord on lootusetult segamini; ilmselt meelega segamini paisatud. Kõige hullem on Eesti ajalookäsitlus, kus legendid domineerivad tegelikkuse üle.”
„Kuule, selle jutu eest pannakse kinni!”
Kristjan kehitas õlgu. „Seda seadust ei ole 60 aastat rakendatud. Muidu ma poleks seda uurimist ette võtnudki – kui sõnamulin summutab tõe...”
Sirje vaikis mõned minutid. Ta jätkas, kui nad juba esikus olid: „Olgu, palun räägi edasi. Ma olen loomulikult nii üht kui teist kuulnud, ent ma ei tea, mida uskuda. Noh, juttu tähtedele minekust ei suutnud õpetajad koolis ka enam piinlikkust tundmata serveerida.”
Kristjan noogutas, samal ajal saapaid jalga ajades. „Just. Tollane tehnika oli viletsam kui tänane, seega on see absoluutselt välistatud. Teaduslik küsimuse asetus saab olla ainult: milliste reaalsete sündmuste ümber on legend põimitud?”
„Öeldakse, et minejad võtsid oma saladused kaasa.”
„Pärakamöla. Kuhu nad läksid? Kuidas? Terves maailmas ei sellest vähimatki jälge.”
Nad laskusid trepist alla ja jalutasid mööda auklikku asfalti majade vahelt välja. Tüdruk viipas ülespoole, kust pilvede vahelt piilusid harvad tähed. „Seda, et keegi kuhugi läks, ju ikka teatakse?”
„Kõige tõenäolisemalt on kõik need lood kedratud Kuubaasi ümber,” kehitas Kristjan õlgu.
„Nii et Kuubaas ikka on olemas?” puhkes Sirje naerma.
„Ära irvita. Kuubaas on kindlasti olemas. Ameeriklased kutsusid kõiki osalema ülemaailmses raketikaitses. Aga näiteks Ameerikas ei ole selle kaitse nimi Ippolit. Seal on Ippolit Vene viirus, millega need värdjad üritasid süsteemi üle võtta ja selle kokku jooksutasid.”
„Ja Jaan? Tema gambiit? Kõikide sõdade lõpetamine ja eelis Eestile?”
„Jaanist ei ole nad kunagi midagi kuulnud. Nende jaoks keerasid venelased inimkonna ühise raketikaitse pärakusse ja see viiski tuumasõjani, mis lõppes tuumatalve, 96% inimkonna hukkumise ja kõige muuga, mis omakorda viis selleni, et täna istuvad nende haledad jäänused, kes tuumatalve üle suutsid elada – see tähendab suuremate laiuskraadide riigid –, üksteisest miiniväljadega eraldatuna sisuliselt kahe sajandi tagusel tasemel.”
„Aga me ju jäime ellu? Midagi pidi ju olema?” Sirje tiris oma oma tõhusa talvejope kaelust koomale ja sättis kapuutsi pähe, sest põhjas, merelt puhus tugev lõikavkülm tuul.
„Vat sellest ma tahangi aru saada. Kas ikka oli? Ameeriklased pommitasid Venemaa tagasi kiviaega. Kõik on nõus, et Euroopa Liit aitas meie piire kindlustada sealtpoolt tulevate elavate surnute hordide vastu. Aga edasi? Kas sa suudad tõsiselt võtta neid Õnnepäeva lugusid?”
„No ilmselt on need pisut allegoorilised...”
Nad olid jõudnud kaldapealsele, kust igivanad rööpad kaldteelt merre laskusid. Meri ei olnud siin sile, kõikjal kerkis veest varemeid.
„Kas sul ei ole kurb seda vaadata?” küsis Kristjan, kui nad Toomsaarele viiva silla poole suundusid.
Nüüd oli Sirje kord õlgu kehitada. „Ma olen harjunud. See on ju alati nii olnud. Muide, ma ei ole kunagi päris aru saanud, miks tuumatalve tõttu vesi hoopis tõusis.”
„Tahm. Ei arvestatud seda, et kui mussoonid ja kõik see tavaline õhuringlus segamini keeratakse, sajab tahm jääväljadele maha. Kogu kliimaköök reverseerus ja... noh, sellest ei saa vist keegi päriselt aru. Ja meil ei ole enam jõudu ka, et ülemaailmseid mõõtmisi teha. Igatahes...”
„Jah, praktiliselt ma tean. Varemed. Tean, et siin oli kunagi üks suur poole miljoni elanikuga linn.” Tüdruku huuled olid jäigad ja ta vaatas otse enda ette. „Sellepärast ma ei tahagi, et... sorgitakse seda, mis on püha. Me kandsime kaotusi. 4/5 meiegi esivanematest suri. Me jäime püsima, sest kellelgi meie omadest oli teadmisi, et orbitaalkaitses kaasa rääkida, ja kavalust see meie kasuks tööle panna.”
„Aga kui see kõik ei ole rohkem väärt kui religioon? Kui see on lihtsalt üks rumal jutt? Kas sa kardad, et kui salapära hajub, ei jää järele midagi? Lihtsalt mitte midagi, sest need lood on ju kirjanduslikult küündimatud?”
„Need ei ole...”
„Kunagi oli üks film – Viimne reliikvia. Kas ei oleks aeg endale parem reliikvia otsida?”
Nad ei rääkinud enam kuni Toomsaare keldris asuvasse arhiivi jõudmiseni.
*
Alex kahvatas, kui Sirjet nägi, kuigi see talle väga armsalt naeratas.
„Kuidas?... Mismoodi?... Hõkk.”
„Tema on Sirje,” tutvustas Kristjan häirimatult. „Tüdruk, kelle pärast ma pole viimased ööd koju jõudnud, kui muistse viisakusega serveerida fakti, et... Võta seda komplimendina,” pöördus ta tüdruku poole. „Tema on Aleksander Ansip, Eesti juht juba kaheksandat põlve. Kuhu?”
Millegipärast porisesid Sirje ja Alex üsna korraga: „Ajaloolane...” ja see kõlas nagu sõimusõna.
Alex laskus keldrisse ja juhatas nad hämarasse paekivivõlvidega ruumi, mis meenutas pigem koridori.
„Edasi saab ainult skafandris. Ja pole vajagi. Siin on kaamerad ja valgusvõimendid. Võib vaadata faile ja originaale endid. Ükski tavaline sidevahend siin ei tööta...”
„Mul on vaja andmekanalit.”
Nad vaatasid kümme sekundit tõtt, siis piilus Alex Sirje suunas ja ohkas. „Muidugi on siin valguskaablid. Eks sa selle kaudu teata, kui välja tahad. Muidu ma tulen teile kuueks järele. Peldik ja kohvimasin olid trepikojas. Ärge kohvi käsikirjadele kallake. Nali.” Ta pöördus ja lahkus.
„Kohvi või tööle?” küsis Kristjan.
„Tööle,” kehitas Sirje õlgu.
Kristjan uuris menüüsid ja valis nimekirjast dokumendi. Kui see ekraanile ilmus, lugesid mõlemad natuke aega vaikides.
„On see selline, nagu sa koolist mäletad?” küsis Kristjan, kui oli veendunud, et ka tüdruk on lugemise lõpetanud.
„J-jah. Tundub küll. Kuigi ma olen minu meelest näinud ka natuke teistsugust.”
„„Ja rongid peatusid” – mida sa sellest arvad?”
Sirje kehitas õlgu. „Ma mäletan kooli – Ippolit kui meie igavese kaitsja kuju. Rong, kui lõppematu teeloleku sümbol. Räägi parem sina.”
„Kõigepealt olen ma veendunud, et see on tõesti algne versioon. See on rabavalt, üle igasuguse piiri ajuvaba. Esiteks, Ippolit oli robot. Kui ta oli robot, siis miks, päraku pärast, asus ta aju eraldi kohvris? Ja kui see juba asus kohvris, siis kelle jaoks olid monitorid prilliklaaside taga? Ippolit oli kosmosekaitse juhtarvuti – kui loll peab olema inimene, kes paneb selle klassi arvuti ainsa eksemplari raudteejaamu mööda kondama? Ent korraga järgmises lõigus asub Ippolit hoopis orbiidil – milleks siis üldse mingist äbarikust maapealsest lülist juttu teha? Edasi hakkavad purskama vulkaanid – olgu, oleme leebed, las see olla tuumatalve allegooria. Aga uuesti – kui taevas oli varjatud, siis kus see Ippolit õieti asus? Omnipresentsus või? Kui kange kaifi all oli tüüp seda kirjutades, kui tema jaoks olid isa, poeg ja püha vaim kohver, tühi mannekeen ja tehisintellekt orbiidil... Juttu on tsivilisatsioonidest ja tsivilisatsiooni tõus võtab ikka sitaks aega – ja ikka on rongid kõige tähtsamad. Ühesõnaga, lausa hämmastav, kui jabur võib olla nii lühike tekst.”
Sirje vaatas teda tükk aega, suu valgeks kriipsuks kokku surutud. „On sel mingit seost reaalsusega?”
„Ei. Või kaudselt – siia on peidetud infot. Ainus, mis mulle tõsiselt üle mõistuse käib – miks info tuli peita teise klassi kirjandisse.”
„Peidetud infot? Millist?”
„Loeme veel paar teksti läbi, muidu sa ei usu mind.”
Kristjan tõi ekraanile järgmise teksti ja mõnda aega lugesid nad vaikides.
„„Lahkumiskink”,” ohkas Sirje lõpuks. „Kah sama ajutu?”
Kristjan vangutas pead. „Selles jutus on tõe hõngu. Esiteks on autor kulutanud vähemalt tunni, et end 21. sajandi alguse raketitehnikaga kurssi viia. Keemilised mootorid saavutasid tõesti teatud mõttes lõpliku konfiguratsiooni 1960-ndatel – mis on sama suur lihtsustus, kui öelda, et diiselmootor saavutas lõpliku täiuse 20. sajandi alguseks.
Siis, ma arvan, et ta on näinud mingit filmi von Brauni raketikatsetustest – kui rakett mõtleb, kas ikka tõusta, on oodata kõva kõmakat, aga mitte kosmoselendu. Sama taseme eksitusi on terve tekst täis – näiteks „annihilatsioonikahurid”, mu pärakas! Kui seltskonnal on annihilatsioonikahurid, on keemilise raketiga orbiidil käimine võrreldav tuvipostiga – et lahe hobi, aga midagi tõsist sa niimoodi ei tee. Need on tal sadade tuhandete kilomeetrite kaugusel – milleks? Maa kaitse seisukohast täielik mõttetus. Oli ta kuulnud teisest vahejaamast Kuu orbiidil?
Siis järgmiseks pole tüübil vähimatki kujutlusvõimet kosmilise ruumis suuruse osas. 45 miljonit objekti orbiidil... uh-oh. Esiteks on orbiidi risustamine kallis üritus ja need tükid ei taha seal püsida, teiseks teeb see ikkagi ligikaudu ainult ühe objekti ekvaatori meetri kohta. Jagame kõrgusega. Jagame orbiidi kaldega. Ta ilmselt ei tunne jagamistehet, muidu oleks ta kas sellele oma pakutud laest võetud lollakale numbrile paar nulli taha kirjutanud või vähemalt mitte soninud „prahipilvedest”.
Edasi on tal seal mingid saamatud hindud ja purjus venelased – tühjad stereotüübid.
Ja lõpetuseks on üks mees, saad aru, ainult üks mees, kes sisestab arvutisüsteemi, mis pähe tuleb, ja pärast ei ole süsteem ligipääsetav... ma ei hakka selle totruse peale isegi sõnu raiskama. Mingid väikerahva kompleksidest tulenevad märjad unenäod, oleks vist kõige viisakam.”
„Aga sa ütlesid, et siin on tõe hõngu?”
„See on ilmselt astronautikas lootusetu võhiku ümberjutustus Kuubaasi rajamisest. Algas see tõesti nii, et varustus ja inimesed tõsteti madalale orbiidile keemiliste rakettidega ja seal pandi kokku esimesed tuumamootorid...”
„Kas suured laevad ei tõusnud Maalt tuumamootoritega?” katkestas Sirje. „Ise sa ütlesid...”
„Keegi ei ole siiani osanud ehitada tuumamootorit, mille leek ei oleks kohutavalt radioaktiivne. Kui tuumasõda juba käis... polnud teatud mõttes vahet.” Kristjan ohkas. „Tollane ja tänane tehnika on võrreldaval tasemel. Lihtsalt tollal oli inimesi ja ressursse rohkem. Oli Tooni, oli tuumaterrorismi oht. Oli rahvusvaheline koostöö ja orbiidile veeti tuhandeid tonne materjale. Vahejaamas oli tõesti „Estonia”-nimeline moodul ja eestlased töötasid teiste rahvastega koos. Mingit meteoriidiohtu seal ei olnud, kuid kaitselaserid olid – too ühine ülemaailmne raketikaitse ei meeldinud tegelikult kellelegi peale Lääne tööstusriikide, kuigi kaasa olid kutsutud kõik. Samas, hiinlastel oli ainult valida, kas tulla kaasa või jääda kõrvale.” Kristjan ohkas veel kord. „Ka siin on vihjed, täpselt nagu ma ootasin. Aga loeme veel ühe?”
Sirje neelatas ja noogutas.
„„Robonaut”,” poetas ta pisut kartlikult, kui järgmine lugu läbi sai.
Kristjan kehitas õlgu. „Siin on nagu kaks lugu kokku pandud. Üks, kuidas mingi mees Kuul kaaslastega läbi ei saa, ja kaks, kuidas ta robotiga hädas on. Esimese kohta ei oska öelda. Kui seal oli tõesti eestlane, kes näiteks kiitis heaks Ippolidi, siis kuidas teisiti kui paariasse said kaaslased temasse suhtuda? Lugu robotiga... päris põnev, kui välja arvata, et kirjutaja ei tea midagi elust Kuul, robotitest, inimestest ega skafandritest.”
Sirje mõtles hetke. „Halvemini vist öelda ei saagi. Aga palun seleta iluasjale.”
Kristjan noogutas. „Noh, jätame välja selle elu Kuul...”
„Millest sa tead loomulikult palju rohkem,” pistis tüdruk vahele.
Kristjan heitis talle altkulmu pilgu. „Oletame. Noh, niimoodi võeti proove Apollo ekspeditsiooni ajal. See pilt, et keegi kõnnib huupi mööda Kuud ja korjab proove...” Ta lõi käega. „Siis oli see roboti kiirus ja üldse kogu toimimine nii täpselt arvutatud ainult ühe eesmärgiga – et saada see lugu. Pole olemas niisugust robotit, kes taipab, et on inimesel jala otsast hammustanud, peatub, ootab, kuni inimene on eemale läinud, ja hammustab uuesti. Seda lugedes oli mul ainus mõte – jube tore, et päriselt mitte kunagi – kohe tõesti mitte kunagi, mitte kusagil ja mitte mingitel asjaoludel – teatud inimesed robotite konstrueerimise juurde ei pääse! Siis palju seda verd tolles inimeses oli? Mitu korda pritsis skafandri kiivrini täis. Ja ma isegi ei kujuta ette, milline peaks olema skafandri ehitus, kus vaakumile vastassuunas veri jalahaavast kiivrini pritsib.”
Sirje ohkas taas. „Vihjed? Info?”
Kristjan muigas. „Alustame siis tekstianalüüsiga. Esimene lugu – rongid.” Ta vajutas klahve ja tõi ekraanile sajanditetaguse Tallinna kaardi. „Sa oled Tallinna lahte iga päev näinud. Siin lahepõhjas on seni aimatav vana raudteetamm. See on võti. Mees, kohver ja raudtee.”
Sirje tegi kahtlevalt: „Hm.”
„Järgmises loos on võib-olla kõige olulisem vihje – Sulev. Sulevimägi. See asus seal.” Ta osutas käega.
„Ja mida see ütleb?”
„Kolmanda loo tegevus toimub Kuul. Kus?”
Sirje kibrutas kulme. „Ma ei mäleta...”
„Ma aitan sind. Kuubaasi asukoht on teada. Igavene Päike oli Kuu lõunapooluse lähedal. Need lood kokku on tegelikult kontrollküsimus – kui me joonistame Tallinna vana raudtee poolkaarest mõttes Kuu kaardi ja asetame sinna Sulevimäe, siis näitab see täpselt Igavese Päikese asukohta.”
Sirje kahtlusi asendas kõhklus.
„Jah, meil on poolkaar ja see viitab teatud kuu faasile, aga läheme edasi?” küsis Kristjan.
Sirje hammustas huult, et küsimust alla neelata, ja viipas monitorile.
„„Väike täpp horisondil”?” küsis ta, kui järgmine lugu läbi sai.
„Esiteks, kogu see lugu on poeetiline vale sellest, mis toimus Euroopa Liidu–Vene piiril pärast seda, kui ameeriklased Venemaa radioaktiivseks kõrbeks pommitasid. Kes seal oleks roboteid ehitanud?Need vähesed, kes piirini jõudsid – haiged, külmast ja näljast nõrkenud –, lasti lihtsalt maha. Teiseks, selles loos oli mul juba neljandas lõigus tungiv vajadus seaduse järele, mis keelaks alustamata füüsikaharidusega isikutel kirjeldamast tehnilisi vidinaid. Tibeerium on element ühest muistsest mängust, nii et selle omadusi arutama hakata ei ole mõtet. Kuul liigub veerand valguse kiirusest, päraku nimel! Tead... ma kirjutasin 10-aastasena oma esimese ulmejutu. Ma tegin peategelase püssi enda meelest ainult natuke võimsamaks. 15-sena hakkasin arvutama, palju on selle püssi tagasilöök, ja sain tonni. Vabandust, sind õiglaselt hinnates mainin, et tavalisel lahinguautomaadil jääb see valanguga tulistades nii 5-10 kilogrammi kanti. Impulsi jäävuse seadus... Ähh, küll ma tahaksin teada, kuidas nad panid padrunisse paika mõnekümne mikrogrammise kuuli, mis muide vastasest erilist kahju tegemata läbi jookseks. Korraliku kuuli puhul kaoks tüüp peale esimest lasku üle Rootsi, kaugema eesmärgina hüljata Päikesesüsteem. „Helendav spiraal” on ka arvutimängudest, reaalsuses sellist asja ei esine.
Ja siis oli tal püssi akuga probleeme... Oli ta sinna triikraua taha unustanud või? Päraku nimel, niipalju energiat, kui kasutab relva protsessor – ma mõtlen nii, et hõõguma ei hakka –, oleks ta võinud seal puu otsas igavusest pihku mahtuva generaatoriga valmis vändata!” Kristjan vaatas Sirje poole ja puhatas. „Olgu, muud assotsiatisoonid... Aga üle teatud piiri loll olla peaks tõesti olema keelatud. Ja selliseid varjeülikondi pole selles sõjas olnud ja sellist snaiprit ei saada mitte keegi väga ilmselt teise mehe süül tehtud vea pärast kraave kaevama. Pask.”
Sirje käis neile mõlemale kohvi toomas. „Millised on siin vihjed?”
„HK-74. Ma pärast seletan. Loeme edasi.”
„„Stardiloendus”?” Vaatas Sirje küsivalt Kristjanile otsa, kui nad lõpetasid.
Mees mõtles natuke enne vastamist. „See lugu läheb kokku paljude tegelikult aset leidnud sündmustega. Eestil olid oma väeosad ja neid hinnati. Sõjatehnika oli põhiliselt Saksa oma, kuid eestlased käisid sellest üle ja tegid tihti asjalikke täiendusi. Lätlasi ja leedulasi peeti jobudeks, kuid veel kord, eestlasi hinnati ja nad võitlesid tõesti ilmselt ka kaugel väljaspool Eesti piire...
Mis siis tegelikult kahe sajandi eest juhtus? Leiti Tooni. Algas ülemaailmne koostöö Kuubaasi ja Tooni purustamiseks võimelise relva loomiseks. Oli paar meeleheitlikku plaani, näiteks panna orbiidil kokku gigatonnine termotuumalaeng, kulutada nii palju kui vaja, kasvõi tuhat tavalist tuumalaengut Tooni külje sisse augu puurimiseks ja manööverdada see suur pommimonstrum sinna sisse. Kui häda oleks olnud möödapääsmatu, oleks inimkond pannud selle alla kasvõi poole kogu tootmisvõimsusest ja see oleks ära tehtud. Ettevalmistusi ju tehtigi. Mõned ehitasid muidugi varjendeid ka, kuigi teatud mõttes oli see kõige lootusetum optimism.
Õhkkond muutus sedamööda, kuidas tehti kindlaks asteroidi täpne trajektor ja ohutõenäosus hakkas iga päevaga vähenema samamoodi, nagu see enne kasvanud oli. Otsutati jätkata tööd Kuul ja muuta orbiidile tõstetud relvad ühiseks julgeolekugarantiiks. Siis Tooni möödus, venelased lasid raketikaitsesse lahti Ippoliti ja algas sõda.”
„Kuidas oli sõda võimalik, kui Ippolit... oh.”
„Just. Ippolit halvas raketikaitse. Ja fakt on ka, et just Eesti väeosa tegi maatasa Vene Leningradi sõjaväeringkonna õhukaitse, aidates niimoodi kaasa, et ameeriklased saaksid seal puhta töö teha. Ringleb legend, et eestlased võtsid üle mõned raketid, mis olid mõeldud Tooni tabamuse korral Vene eliiti orbiidile viima, ja et mingid hullud olevat tahtnud nendega Kuule lennata.
Noh, selliseid kaugjuhitavaid sõjaroboteid ei ole olemas olnud sel lihtsal põhjusel, et eestlaste endi üks tänuväärsemaid leiutisi – mida isegi ameeriklased kasutasid –, oli just lahingside segaja. Ja võõrast lahingutehnikat üle võtta... uh-oh, selliseid debiilikuid, kes suudaksid ülevõetava süsteemi konstrueerida...” Kristjan lõi käega. „Ma ei hakka ennast kordama.”
„Aga sa ei olnud väga kuri?”
„Noh, jah... Sa ei taha teada, mida ma ütlen juttude kohta, kus tüübid istuvad võõrasse raketti, keeravad kangi ja jõuavad elusalt teisele taevakehale...”
„Vihjed?”
„Loeme enne järgmise läbi – „Vanemate nimel”.”
„Nii?” küsis Sirje, kui nad jälle pilgud tõstsid.
„Märksõnad – põlvkondade laev, närvipundar kosmoses. Ei haaku reaalsusega ja on kirjanduslikult allpool seda taset, et üldse arvustama hakata.”
„Vihjed?”
Kristjan ohkas. „Sa tegelikult ikka ei usu mind. Kuid loeme veel paar lugu läbi ja siis selgitan, miks ma siia pidin tulema. Kuigi sa aimad – tekstid on aegade jooksul muutunud ja mu arvutused ei klapi.”
„„Laenatud elu”,” ohkas Sirje.
„Humoresk,” noogutas Kristjan, kui lugu läbi sai.
Sirje niheles ja itsitas. „Selle kohta ma isegi mäletan koolist: vaimukas ühiskonnakriitiline satiir, mille teravik on suunatud jõuetu sotsiaalpoliitika pihta. Ürgmehelik peategelane vastandub ebainimlikule süsteemile, mille sümboliks on kompetentne, kuid tundetu ja seetõttu vastutusvõimetu päkapikk. Peategelase uneaeg sümboliseerib tegevustega täidetud perioodi, tööd ühiskonna hüvanguks, mil ta samal ajal on kaitsetu. Ta usaldab ühiskonda, kuid ühiskond, antud juhul haigekassasüsteem...”
„Lõpeta palun,” oigas Kristjan. „Mõne venna kiitus on kindlasti talumatum kui minu kriitika.”
Sirje lagistas naerda. „Ma ei mäleta seda jura ometi täielikult peast. Ma improviseerisin. Koolist ei ole veel nii palju möödas, et ma kõik unustada olen suutnud. Järgmine?”
„Järgmine,” vajutas Kristjan klahve
„„Kindlus taevas”,” tõstis Sirje pea, kui lugu loetud sai.
„Olgu, jätame hetkeks kõrvale, et midagi sellist ei mahu nende lugude kirjutamisest möödunud kahe sajandi sisse. Alustame lõpust – kosmoses ripub relvaplatvorm, mis preestrite raadiosõnumite peale tapab, keda palutud. Maal on midagi keskaja sarnast ja Ippolit on üleval rippunud juba kümneid sajandeid. Jättes kõrvale fakti, et 21. sajandi tehnika ei võimaldaks luua midagi, mis nii kaua vastu peab, kuluks inimkonnal tõenäoliselt tõesti aastatuhandeid, et valitsejate mälust kustuks taevase vahelesegamise kogemus. Või ütleme, et risk läheb nende jaoks madalaks. Sellele aga räägib vastu tõdemus, et Ippolit segab toimuvasse vahele kogu aeg. Seega oleks relvasüsteemi ümber toimuv esmane. See on kõige tähtsam asi, mille iga vähegi tõsiselt võetav valitseja emapiimaga sisse imeb – valitseb see, kelle käes on Ippoliti juhtimine. Ja kui sellist süsteemi kogu aeg kasutatakse, ei saa ununeda teatud spetsiifilised teadmiseks, näiteks, et mis asi see oma olemuselt üldse on. Ippolit on siin taas rumala, lihtsameelse jumaluse sünonüüm ja sellisena on lugu puhas eskapism – irratsionaalse lahenduse pakkumine irratsionaalsele probleemile. Kuidas saab üks täiskasvanud inimene sellist lapsikut jura kirjutada? Ka see, et Ippolit on „komeetidest puretud”, näitab ta masendavat harimatust. Üks korralik komeet tabaks selles mõõdus relvaplatvormi ehk kord saja miljard aasta jooksul ja kui tabaks, siis nimetada toimuvat „puremiseks” oleks sama, kui sääse laiakslöömist „paitamiseks”.”
„Vihjed?”
„Veel väike pingutus. Võtame kaks järgmist korraga, see on sisuliselt sama lugu.”
„„Proovisõit” ja „Saladuslik tsaar”.”
Tüdruk ohkas, kui needki läbi said. „Minuarust vähemalt lõppeb realistlikult?” küsis ta lootusrikkalt.
„Selles mõttes küll, et lollid saavad surma ja lõhuvad hulga kallist tehnikat, millest nad midagi ei taipa,” möönis Kristjan. „Seda lugu on samuti üldse võimatu mahutada mingisse universumisse, mille loogika toimib paremini kui deliiriumis joodikul. Mingid keskaja tasemel tüübid ehitavad kosmoseraketi ja saadavad valitseja orbiidile – päraku nimel... sõnu ei jätku. Töötaval kosmoseraketil on miljoneid osi ja trajektoriarvutusteks on vaja vähemalt lampidel elektronarvutit. Siis põrkavad nad Ippolidiga kokku ja jäävad isegi ellu. Kas veame kihla, mitusada nulli on selle tõenäosusel? Siis on seal mingi arvutite algusaegade ulmest pärit kasutajaliides, millele keegi pole isegi parooli peale pannud. Läheneda saab relvaplatvormile kah suvaliselt, mingit kaitset, isegi mitte detekterimist ei ole avastamiseks ja kaitseks määratud süsteemil. Mõned narratiivid võiksid jääda päevahoidu... Oleks see vähemalt naljakas! Praegu on ainult valusalt hale.”
„Kas sa lõpetasid?” küsis Sirje ohates. „Mida sa sellest järeldad?”
„Võtame suurema legendi – Ippolit aitab eestlasi. Sa ju usud sellesse?”
„J-jah.”
„Kuigi ajalugu näitab selgesti, et Eesti valitsuse teenistuses ei ole Ippolit kindlasti?”
„Hm...”
„Kuidas Ippolit teab, mis eestlastele hea on?”
„Tehisintellekt...”
„Aga kui tõsiselt rääkida?”
„Sa tahad öelda, et keegi juhib?”
„... mis eeldab kontrollkeskust. Kus see asub? Kuidas sellist süsteemi juhitakse? Ma annan ühe vihje veel – sellist süsteemi ei saa juhtida niisama, ma mõtlen ilma põhjalike teadmisteta.”
„Sa tahad öelda, et kusagil on mingi organisatsioon, kes...” Sirje jäi vait.
„Jah, see on ohtlik,” porises Kristjan lõpuks. „Terve maailm otsib ja nemad ei taha, et neid leitakse.”
„Ja sa väidad, et originaaltekstidesse on peidetud sellekohased vihjed?”
„Jah. Just sel põhjusel ei hakka ma lugema „Musta muna”, „Pudrumäge” ja „Põrguväravat”. Need on hiljem kirjutatud ja ei puutu asjasse.”
„See pidavat olema õel võltsteooria.”
Kristjan kõhkles hetke. „Vaata, alustame sellest, miks ma üldse hakkasin kunagi maniakkide piiblit uurima. Ma üritasin seda kuidagi haakida mõistupäraselt toimiva maailmaga. Maailmaga, mida ei ole tabanud Tooni, sest siis poleks järgmised miljard aastat rääkijaid. Maailmaga, kus mingil väikerahval saab olla vaid teisejärguline roll. Maailmaga, mis ei koosne ainult võimatutest ja täiesti võimatutest lugudest, mis olemuselt on pikaks venitatud anekdoodid venelaste kohta. See lugu, kuidas Loll-Ivan ahjuga sõitis, on kirja pandud tuhat aastat varem. Maa-alustest, viimati morlokitest on kah kirjutatud kolm sajandit tagasi ja mõõtmatult paremini. Kas sa ei ole endalt kunagi küsinud, miks need lood kirjutati? Neis ei ole loogikat, järjepidevust ega kirjanduslikku väärtust. Ja ometi on need olemas ja mõned kummardavad neid hardalt. On see vaid psühholoogiline fenomen ja seda tuleks ravida?”
Sirje vangutas pead. „Isegi mina tean... või kui natuke meenutan... et milliste päris lugude allegooriad need on. Mäletan ka põhjendusi, miks Õnnepäevale vaid mõõk kätte anti. Ippolit on alati eelistanud Eestit ja muidugi on tulnud võidelda nende vastu, kes Ippoliti takistada proovivad.”
„Ent kui kohutav oleks siis mõistmine, et Ippolit on vaid venelaste viirus kaitsesüsteemis ja me oleme kogu hingest hävitanud neid venelasi, kes oma viga parandada püüavad?”
Sirje jäi vait. „Oled sa selles täiesti veendunud?” küsis ta lõpuks aeglaselt.
„Veenduvad veelinnud,” muigas Kristjan. „Minul on hunnik fakte. Ajaloolasena olen ma enda jaoks läbi mõelnud isegi selle, et mis siis, kui tõesti on õigus neil veidrikel, kes väidavad, et meie ajaloost on tuhat kuni viis tuhat aastat välja lõigatud. Et Tooni tabamusele järgnes pimedus ja mingil hetkel otsustas mingi müstiline vanematekogu, et sellest momendist läheb ajalugu edasi.”
„Oleks see mõeldav?” elavnes Sirje.
„Siis oleksime veel suuremate probleemide ees. Kuidas olid kõik nimed ja suhted tuhat või ka viis tuhat aastat külmutatud, kui me varasemast ajaloost teame, et isegi paari sajandiga muutub poliitiline kaart tundmatuseni? Ikkagi on esimesed lood naelutatud 21. sajandi algusesse, samas kui Ippoliti loomine – sellisena, nagu see juttudes esineb – ja tähelennud nõuaksid sajandeid arenenumat tsivilisatsiooni. Olid ka need sajandid seal vahel? Aga miks on need lood siis naelutatud 21. sajandi algusesse?” Ta raputas pead. „Ühesõnaga, kristlaste piibel on nõrgalt seotud roppuste kogu. Vanasse testamenti on kokku kogutud väga erineva taseme ja algupäraga lood, mida ei seo tegelikult miski peale ühe rahva maakerasuuruse alaväärsuskompleksi, mida nad seal pärgamendi kohal onades välja elasid. Maniakkide piibel on samuti reaalsusega, terve mõistusega ja omavahel sobimatute lugude ajuvaba käkk. Erinevus on vaid selles, et selle kirjanduslik tase on ühtlaselt päraklikult halb.”
„Kas sa proovid mu talumisvõimet?” küsis Sirje tumedalt.
Kristjan muigas. „Võimalik. Kuid ma vist tean vastuseid küsimustele, miks ma siia üldse tulin.”
Tüdruk väärutas talle küsivalt otsa vaadates pead, et ta jätkaks.
„Noh... ma mõtlen, palju ma sind usaldada saan... Need lood on kolmemõõtmeline kaart. Ma muidugi pean natuke arvutama ja mõtlema – saja meetriga eksimine tähendab, et ma leia midagi.”
Sirje mõtles natuke.
„Lühidalt sa väidad, et need lood on kirjutatud ainult selle mõttega, et neisse sõnumit peita?”
„Aga milleks siis? Sina oled harjunud neid allegooriaks pidama, kuid kujutad ju ette, mida eestlastest arvab see, kes neid tabula rasana, ilma põhjaliku ajupesuta lugema hakkab? Mina kärvaks piinlikkusest.”
„Tabula rasa?” küsis Sirje.
„Puhas laud ladina keeles,” mühatas Kristjan. „Need lood on kirjutatud enne tuumatalve ja neid on ainult pisut muudetud mõnikümmend aastat hiljem, et need paremini reaalsete sündmustega kokku läheksid. Kas sa tõesti ei saa sellest aru? Tegelike sündmuste ja igivanade narratiivide baasil kokku soperdatud eneseupitused. Tollal kirjutasid paljud koolilapsed sellist täiesti väärtusetut pahna – miks ühest sai rahvuseepos?”
Sirje ainult maigutas.
„Keegi maksis. Keegi orkestreeris. Too esimene kirjastaja andis välja kõike, mille eest talle maksti. Tollases kogukonnas oli üks Rätsepa-nimeline valvekretiin, kes kahe õlle eest jutukogu taevani ülistas. Leiti veel punt kasulikke idioote, kes ajasid mingit häma, a la „üksikult võttes pole need lood just parimad, aga kokku tuleb lummav tervik”. Tõenäolisemalt kõige kahjulikumad tollele vandenõule olid need haritlased, kes põlvkond hiljem üritasid neist juttudest kirjandust teha.” Kristjan ohkas ringutades. „Ma annan sulle maatriksi. Igaks juhuks võid selle abil originaali läbi lugeda – võimalik, et seal ikka midagi on. Üks kohvi ja ma ise kaevun veel igaks juhuks täiendavatesse materjalidesse.”
*
„Kas sa üldse tead, kes ta on?” sisises Alex Kristjanile hommikusöögilauas. Sõid nemad kahekesi, Sirje alles magas. Kristjan oli riides, nii et uksest väljumine oleks nõudnud vaid mantlit ja saapaid, Alex oli hommikumantlis, magamata ja sellise näoga, et tal pea valutab.
„Muidugi tean,” mühatas Kristjan tasa. „Kapo lits. Kes siis veel? Mida muud on teilt oodata?”
„Miks sa siis temaga jahmerdad? Tahtsid kedagi keppida? Vitt, ma oleks sulle kasvõi oma tütrekest laenanud.”
„Keep your friends close, but enemies closer.”
„Ma ei oska inglise keelt.”
„Vat just. Mis keeli sa oskad?”
Alex kehitas ainult õlgu.
„Esimesel õhtul kasutas üks end mulle sappa haakinud jobu väljendit dagavarilis. Mina vastasin huidaa. Ta ei saanud sellest ilmselgelt aru, kuid järeldas mu kehakeelest, et ma vastasin „jaa”. Ma tulin alles hiljem selle peale, et tema jaoks pole dagavarilis mitte vene keele sõna, vaid läbirääkimisi lõpetav väljend. Ta ei oska vene keelt. Sina ka ei oska. Te ei oska enam üldse mingeid keeli peale eesti keele. Ma ütlesin: hoia oma sõbrad lähedal, kuid vaenlased lähemal.”
„Ja mis sa sellest saad?”
„Sinule ellujäämisvõimaluse, kui sa oskad seda kasutada.”
„Ja milline see on?”
„Sirje oli siin. Sa olid kindel, et see on kapo operatsioon ja kõik on kontrolli all.”
„Mis on kontrolli all? Sellest ei piisa.”
„Piisab, sest enne homset teeb kapo end korralikult täis.”
Alex vaikis mornilt. „Pidin ma end sellega siduma,” porises ta lõpuks.
„Sest sul ei jäänud muud üle,” nähvast Kristjan kalgilt, kuid endiselt väga vaikselt. „Sa müüsid oma hinge juba ammu. Ka selles on Ansipitel kaks sajandit traditsioone. Ja sa ei ole rumal, sa pidid juba ammu mõistma, et kui saabub kosmosesõiduk, meenutab see linn mikrolaineahju asetatud popkorni. Kosmosekülalise ees avanevad kõik uksed, sest igaüks loodab sellest kasu lõigata. Ürita plusspoolele välja mängida see, et sul on müstilisi tuttavaid ja mõned kohutavad teadmised. Näiteks kõik see, mida sa eile õhtul kuulsid.”
„Mida ma eile õhtul kuulsin?”
„Ära mängi lolli!” Kristjani hääl oli endiselt vaikne, kuid sellega oleks võinud klaasi lõigata. „Vaata, kuula ja mõtle.”
*
Kristjan ja Sirje väljusid majast ja kõndisid linna keskuse poole, mida tähistas Toomsaarele viiv sild. Nende tee viis mere kaldale.
„Hm,” Kristjan mõõtis hüppetorni. „Siit saaks ju vettehüppeid teha. Või talvel... Näeb nii hüljatud välja.”
Sirje mõõtis teda silmanurgast. „Tead... See ikka kraabib hinge. Näed ju neid maju? Kui meri jäätub, saab sinna jalutada. Need on nüüdseks muidugi elutud kivikuhilad, ent kunagi elasid seal inimesed.”
„Kaks sajandit. Tavaliselt kaovad kahe sajandi tagused asjad ühiskondlikust mälust, need ei sega igapäevast elu. Meie ei saa ega saa tuumasõjast üle.”
Sirje mõõtis veelkord torni ja kehitas siis õlgu. „Tegelikult ma ei mõtle sellele kunagi. Ainult sinu ja selle arhiivis veedetud öö pärast. Torn on varisemisohtlik.”
„Minu arust on su kodu ka varisemisohtlik. Nende majade elueaks arvati alul pool sajandit.”
„Kõik, kus inimesed ei ela, ongi ju hävinud. Meil ei ole... kunagi midagi ehitada vaja olnud.” Ta kirtsutas nina. „Kuhu me õieti läheme?”
„Ma tean nüüd, kus on Ippoliti kontrollkeskus,” lausus Kristjan, mõtlik pilk jalgeesisel teel.
„Kus siis?”
„Sealsamas Toompea all käikudes. Nüüd on mul sissepääsuskeemid, koodid, kõik. Ma tahan õhtul otsima minna, kas saan sisse.”
„Ma tulen sinuga.”
Kristjan noogutas aeglaselt. „Kui sa väga tahad. Ma annan need joonised sinu kätte. Ma pean veel kusagilt läbi minema ja ma ei taha, et need mul kaasas oleksid.”
Sirje uuris pabereid ja selle ajaga jõudnud nad piki Rahumäe kaldapromenaadi Tammsaare sillani.
Kristjan peatus. „Siit ma keeran ära. Ma pean Aksli üles otsima, tema käes on üks oluline komponent, mida me õhtul vajame. Kui tõesti tahad tulla, saame kell 10 Toomsaarel kokku ja vaatame, kaugele jõuame.” Ta viipas ja pöördus.
Sirje jälgis, kuidas ta Viljandi maantee otsa poole mändide vahele kadus. Ta ise kõndis paarsada meetrit piki mere ja järve vahelist teed edasi, nagu kavatseks koju minna. Ta samm kiirenes aga ja ta jooksis selleks ajaks, kui hoopis Toomsaarele viivale sillale pöördus.
*
Kristjanil oli paar kilomeetrit aega veenduda, et teda ei jälitata. Ta vahetas mändide vahel jalutades kõik riided, teenides üksikutelt möödujatelt viltusi pilke; peamiselt küll sellepärast, et ilm oli üsna jahe. Uuesti majade vahele jõudnud, poetas ta vanad riided ühte prügikasti.
Pisut maad edasi astus ta Rootsi saatkonna hoonesse.
„Ma olen sõjaväeatašee Melis Alger,” lausus ta relvastatud valvuritele. „Mul pole hetkel dokumente kaasas, kuid suursaadik ootab mind.”
Minut hiljem istus ta saadiku kabinetis.
„Juhan,” tõusis ta veel minut hiljem tervitama sisse astunud vana kõhna meest.
Too surus ta kätt ja viipas tugitooli tagasi. „Siim ühineb meiega virtuaalselt.”
Teise tugitooli tekkiski pisut helendav paksu kiilaspäise mehe kuju, kes natuke läbi paistis.
„Kas operatsioon on lõppenud, kui sa siin oled?” küsis too.
„Jah.” Mees, keda eestlased tundsid Kristjanina ja rootslased Melisena, võttis tänulikult vastu kohvitassi, mille talle ulatas sisenenud sekretär. „Ma lahkun lõunase laevaga Soome. Ma sain kõik vastused. Ma kaitsesin seda teie agent Ansipit niipalju, kui sain – täna õhtul kaevab kapo Toompea segamini. Huvitav... kuid ma saan ka virtuaalist jälgida, kui palju nad ära lõhuvad, enne kui aru saavad, et neid tillist tõmmati. Et minema saada, olin sunnitud korraldama Akslile mõned ebameeldivused, loodan vaid, et need ei tee talle püsivat kahju.”
„Ja millised on vastused?” küsis Juhan.
„Negatiivsed. Lugude taga ei ole midagi. Lihtsalt mitte midagi. Nagu parim nõukogude propaganda. Neil ei ole ühendust Kuubaasiga, neil ei ole ühendust raketikaitse jäänustega, neil ei ole mingit kontakti mõne hüpoteetilise kosmosekeskusega ja neil pole ähmasemaidki teadmisi, kuidas midagi selles suunas teha. Kas nad sellest on juba aru saanud, et ma ei tulnud selle tünniga, mille te Gotlandilt välja tulistasite?”
„Minu teada mitte,” raputas Juhan pead.
„Mis peaks ka palju ütlema,” noogutas Siim. „Seda me ju oletasime. Kuid mõni vihje, kuidas põhjendada kõiki neid legende, nagu kaitseks kosmos Eestit?”
„Pime õnn.” Noorem mees kehitas õlgu ja turtsatas siis. „Noh, omast kohast oli lahe kosmoseelanikku mängida... Küll tahaks teada, mis neist seal Kuul päriselt sai? On nad ikka veel alles?”
Kõik kolm vahetasid nukralt muiates ja pead vangutades pilke.
Akna taga hallis hämaruses hakkas jälle kallama külma sügisvihma.