Mina, praegune peatoimetaja Ats Miller, ei ole ajakirjaga selle sünnist saadik kaasas olnud. Eesti Ulmeühingu (või siis selle embrüonaalse staadiumiga) on ju nii, et sündis see Tartus ja mina sain maililistist, estconidest ja kõigest muust teadagi alles siis, kui need üritused nii aasta vanad olid.
Ma proovisin meenutada, mis ajast ma kaasas olin... ei mäletagi päriselt. Igatahes esimestest aastatest.
Kallid lugejad, kui ma teile ausalt ütlen, siis ega ma ise endale tehtu eest väga kõrget hinnet ei anna. Lõpmatuseni on korratud, et „Algernon” on vabatahtlik projekt ja kuigi – seda võin küll julgelt öelda – olen hingega asja juures, on väga tihti tähtsamat teha olnud. Näiteks peret toita...
Igatahes millalgi liitusin toimetusega ja mõeldes tagasi algse toimetuse aastatele heiastub silme ees midagi varjupoksi sarnast – nii Taavil, Jürkal kui Raulil tekkisid ajapikku teised huvid ja mingil hetkel tundus, et toimetuse värskeim liige on üksi vankri ette rakendatud... Ma loodan, et „Algernoni” loonud toimetuse liikmed ei vaidle vastu – minu mäletamist mööda olin see põhiliselt mina, kes pakkus välja toimetuse laiendamise mõtte ja selle ka ellu viis. Toimetusega liitusid Katz, Juhan, Kristjan ja Meelis. Tasapisi taandasid ajakirja loojad end toimetusest ja kuigi nendega on säilinud suurepärased sõbralikud suhted, on nad tänaseks kahjuks lõplikult eemale jäänud. (Jürkal on „Algernonis” oma veerg, eks ole, kuid ma pean silmas toimetajatööd.)
„Algernon” sai uue, natuke kaasaegsema kuue 2003. aastal. Esimene mootor oli sisuliselt Taavi tehtud, nagu tollele ajale kohane, dokumenteerimata ja – detailidesse laskumata – kasutas loomishetkel küll adekvaatseid, kuid 2003. aastaks vananenud tehnoloogiaid, nii et see ei oleks ka parimal juhul arendatav olnud.
Sisuliselt sama asi on tänaseks juhtunud vahepeal lausa 9 aastat vastu pidanud, Kristjani tehtud platvormiga. Hakkasime suvel mõtlema uuele mootorile koos uue kujunduse ja funktsionaalsega ja tulemust te siin täna näetegi. Uus sait on tehtud Drupalis ja loodetavasti peab vastu vähemalt sama kaua kui eelminegi ;-.)
Asi ei ole muidugi ainult tehnilises platvormis. 14 aastat on pikk aeg ja kogu situatsioon Eesti ulmes on muutunud. Esimestel aastatel sai toimetus hulganisti kõrgekvaliteedilist kraami või, nagu korduvalt tõdetud, avaldasime tervete eelmiste aastakümnetega tegijate sahtlitesse kogunenud lood. „Traditsioonilised” kirjandusajakirjad eelistasid ulmest mööda vaadata, kui ei tegelenud avaliku vaenamisega, ja „Algernoni” näol väljundi leidnuna pääses see justkui paisu tagant valla. Tagantjärele võime öelda, et see on olnud suuresti „Algernoni” teene, et korraga lihtsalt ei saanud enam ulmest mööda vaadata.
Tasapisi siirdusid aga kõik, kellest vähegi asja, paberi peal avaldama. Mis seal salata, ikka peetakse paberile saamist selleks pärisavaldamiseks ja lõpuks liigub seal ka raha, ükskõik kui vähe seda ka poleks. „Algernoni” õnneks, muide, leiavad ka „tõsised” tegijad hiire jaoks ikka aeg-ajalt midagi (halleluuja nostalgiale...) Kuhugi pole loomulikult kadunud ka uued tegijad, neid tuleb ikka peale. Tuleb muidugi normaalses tempos, mitte, nagu juba öeldud, rügemendina ja rivikorras, nagu „Algernoni” asutamise päevil.
„Algernonile” on tekkinud oma renomee. Mul on hea meel kuulda siit-sealt, et „Algernonis” avaldamist peetakse saavutuseks, see on ikka hoopis teisest klassist, kui kuhugi lihtsalt oma loomingu ülesriputamine. On tekkinud ta teatud rahvusvaheline tunnustus, paljud autorid üle maailma saadavad meile oma lugusid, et need tõlgitaks ja avaldataks „Algernonis”.
Sellega seoses tuleb puudutada ajakirja esimestesse aastatesse ulatuvat vaidlust nö avaldamislati üle. Kui alul saadeti hiirele sisuliselt valmis kirjanduseks kvalifitseeruvaid lugusid, jõudsime õige varsti selleni, et (ekstreemsematel juhtudel) autor tunnistas, et kirjutas loo samal hommikul ja ka pealkirja võiks toimetus tema eest mõelda. Ehk siis tekkis filtreerimisvajadus või, kui soovite, pidi toimetus hakkama tegema seda päristoimetusetööd. Kuna alternatiive tollal lihtsalt ei olnud, lõime asja kaheks, st oli madala latiga „Labor”, kus avaldati kõik üsna laiades piirides ulmele sarnanevad tekstid ja „Varamu”, milles avaldatu teeks au ka igale traditsioonilisele ajakirjale. Tagantjärele võib öelda, et ehk me pingutasime üle, sest nii palju ja nii häid lugusid kui algusaastal, ei tulnud ja ei hakka enam kunagi tulemagi.
Samas, selliste madala või puuduva avaldamislatiga kohtade vajadus on ilmselt olemas, sest miks muidu sündisid „Jutulabor” ja „Reaktor”? Teatud mõttes oli nende sünd meie jaoks ka peegliks või kriisi indikaatoriks – me võime ju tahta teha korralikku kirjandusajakirja... aga siis tuleb seda teha teistmoodi! Alates kasvõi kõige materiaalsemast – eesti keeles ei anta praktiliselt midagi välja kulka toetuseta, kulka aga toetab paberit...
Iseküsimus on, kas „Algernon” üldse peaks tegelema sellise... ütleme – kirjanduse arendamisega? Ilmne vastus on: jah. See on loomulik osa missioonist.
Kuid siin on mitu tahku. Me ehk ei peaks tegelema nö kirjandusesarnaste nähtustega. Vaevalt suudame lisada midagi positiivset näiteks üritustele, kus inimestel on lihtsalt tore koos käia ja koos kirjutada, kuigi kirjandust kui sellist sealt ei tule ega hakka iial tulemagi. Vaatleme seda asja positiivselt – me kindlasti ei konkureeri neis sektorites, me soovime neile kõige siiramalt edu.
Me taasavasime „Jutulabori” natuke teiste eesmärkidega – „Algernoni” toimetus saab pakkuda seda, mida teised ei saa, nimelt „jumala häält”, ehk autoriteetset, suunavat kriitikat. Me saame töötada selle nimel, et Jutulaborist ei saaks väärtusetute kirjatükkide risuhunnik, vaid tõeline workshop, kus lood läbi iteratsioonide järjest paremaks saavad. Selleks saame me suunata ühismaailmade projekte, kehtestada reegleid ja lihtsalt nõu anda. Me näeksime, et „Jutulaborisse” ei tule mitte lihtsalt suvalised tekstid (kuigi me ei piira seda), vaid arenevad projektid – projektid, kus areneb esmajoones kirjutaja.
Kuidas see kõik õnnestub, näitab muidugi aeg.
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"29","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"87","style":"width: 100px; height: 87px; margin: 10px 20px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"100"}}]]Igatahes siin me täna oleme. „Algernon” on elu ja tervise juures. Kõik algatused on teretulnud, ja seda nii kirjanduse kui lihtsalt ulmeelu poole pealt. Kes koera saba ikka kergitab, eks ole – praegune platvorm on paindlik, arendatav ja üsna suurte võimalustega. Kui kellelgi on häid ideid – andke teada, ehk saab asja. Ootame ka huvilisi, kellele meeldiks ajakirja toimetada –lugeda tekste, tõlkida, intervjueerida ‚kuulsusi‛, valgustada ja kajastada mingit teemat süviti, tegeleda uudistega, suunata jutulaborit või mida iganes. Võtke ühendust, kindlasti mõtleme midagi välja!
Ja nagu juba 14 aastat – ootame kaastöid ja soovime kõigile ulmehuvilistele head lugemist!