Veiko Belials
Kuller Cato sari ilmus aastatel 1997/98 ajalehes „Kuller” ja jäi toona loogilise lõputa. Tegu oli kerglaste lookestega ruumikullerist, kelle moraalne pale lubaks tema ametinimeks vabalt ka „suller“ kirjutada. Minu arust oli see Taivo Rist, kes kunagi Estconil mainis, et teda küll huvitaks, millega kuller Cato ja ka Malcolm McCoy sarjad lõpevad ja küsis, kas ma pole lõppu kirjutanud. Eks ma siis kirjutasingi, millagi enne 2008. aastat.
Mõne sõnaga taustast: Mehta kiirkullerteenistus kasutab ruumihüpete tegemiseks omalaadseid portatiivseid 0-siirdevahendeid, mida kullerid ise „kinnasteks” kutsuvad. Need on käele ja randmele kinnitatavad elektroonikat täistopitud titaansulamist seadeldised, millesse saab klaviatuuriga (või ka lugeja abil) koordinaate sisestada. Mainitakse ka „kindapiraate”, kes on spetsialiseerunud „kinnaste” häkkimise abil kullereid röövima. Peategelane, kuller Cato, kes oma bossi, vana Mehtaga sugugi läbi ei saa, satub alalõpmata mingitesse jamadesse, kuid tuleb alati puhta nahaga välja. Vähe sellest – enamasti ka kasudega. Temast saab segasevõitu seikluses Aldia hertsog, Alibardia prints ja kuningliku perekonna liige ning selle abil ta praktiliselt pressib Mehtalt välja osaluse kullerfirmas; ta võidab ruumilise male maailmameistrivõistlused; paneb pihta märkimisväärseid varandusi; satub bioloogilise ohu tõttu karantiini ja saab Elupäästjate Ordu Tiivulise Risti, kui põhjustab ühe ärikvartali hävingu raudmeteoriidi abil. Antipaatia tema ja vana Mehta vahel aina süveneb.
Kontor asetus oma kohale.
Millegipärast oli mul tunne, et ma jätsin viimast ülesannet täites midagi olulist kahe silma vahele, ja see tegi mind murelikuks.
Mehta lehvitas juba jälle uute koordinaatidega – pilt, mida ma praegu kõige vähem näha ihkasin. Õngitsesin külmikust purgi külma õlut ja räntsatasin ta epistlist välja tegemata tugitooli.
“Aja end üles!” jauras ta. “Töö ootab!”
“Las ootab,” porisesin. “Ega töö jänes ole, et metsa jookseb. Kas sa ei näe, et ma olen janusse suremas?”
“Pole midagi, teadus nõuab ohvreid,” muigas ta. “Elad üle.”
“Teadus?”
Tundsin, kuidas külm higi otsmikule kerkis. Teadus oli meile ennegi pahandusi kaasa toonud. Mingid kuramuse astrofüüsikud läkitasid paar aastat tagasi kolm meie kullerit Musta Auku, enne kui me taipasime koordinaate kontrollida. Nemad tahtnud teada, mis juhtub. Et äkki tulevad “päästva hüppe” abil tagasi... Loomulikult ei tulnud!
Sellest saadik suhtun ma teadusesse eelarvamustega.
Seda ma Mehtale ka ütlesin.
Ka tema ütles mulle üht-teist.
Kui me umbes veerand tunni pärast lõpetasime, olin ma minekuks valmis.
“Esimene tellimus on siin.” Mehta ulatas mulle tühja valge paberi.
“Narrid või?” vihastasin ma.
“Palju kell on?” päris Mehta vastuse asemel.
“12.14 universaalaja järgi,” vastasin automaatselt, kiigates büroo seinal helendavaid numbreid.
“Nii kirjutagi,” noogutas Mehta. ““Hüppe” sooritamise aeg “Mehta Kiirkullerteenistuse” kontorist – 12.14. Allkiri – kuller Cato.”
Tegin, mis kästud, ning olukorra absurdsusest hoolimata tundsin korraga, nagu oleksin seda kõike juba kunagi teinud. Teate ju küll seda painavat tunnet, kus üheks sähvatavaks viivuks tundub, et kõik see, mis hetkel toimub, on kunagi juba olnud. Et sa tead kõike pisimate üksikasjadeni.
Nüüd kirjutab ta ise ka alla, et minu allkirja kinnitada, käis mõte läbi pea.
Kui vana Mehta seda siis tegigi, hakkasid mul isegi käed värisema.
Startisin süngete eelaimustega.
*
“Mis kell on?” oli esimene küsimus, kui ma pärale jõudsin.
Vaatasin sinna, kus teadsin (teadsin?) kella olevat.
“12.14.28,” vastasin.
“Kirjutage alla!”
Tegin, mis kästud ja kuni ta mu allkirja enda omaga kinnitas, sain mahti teda silmitseda. Ta oli tugeva kehaehitusega punapea, kes valge kitli asemel, mida ma olin oodanud, kandis lühikesi pükse. Teadlase moodi ta küll välja ei näinud.
Tundsin alles nüüd, milline põrgukuumus siin valitses. Meenus kontorisse jäänud purk külma õllega ja ma neelatasin.
“Vabandage, aga konditsioneer ei tööta,” heitis ruumi peremees mu piina märgates ja võttis laualt paksu kausta. “See siin on minu doktoritöö – “Ajarännu võimalikkusest aegruumi neljanda mõõtme abil.”,” selgitas ta. “Teie ülesanne on see komisjoni esimehe kätte viia.”
“Käkitegu,” kehitasin ma õlgu. “Andke siia.”
“Konks on selles, et tähtaeg kukkus kell 12.00,” naeratas ta. “Teie ülesanne on see toimetada tema kätte 11.55-eks.”
“Te ei mõtle seda ju tõsiselt?” pärisin ma lootusrikkalt, kuigi teadsin juba ette, et just seda ta teebki.
“Miks mitte? Sellest saab minu kraadi kaitsmise kõige efektsem osa – tõestus praktikas. Arvate, et ma nalja pärast lasin teil kellaaegu fikseerida? Muide, ka praegu jäädvustatakse kõik toimuv kolme kaameraga.”
“Ja kuidas ma seda teie teooriat siis tõestan?”
“Te ju teate, kuidas teie “kinnas” töötab?” küsis ta kavalalt.
Turtsatasin. Ega ma loll ole!
“Uurisin aastaid 0-siirde-süsteemide võimalusi,” jätkas ta, “ja mulle torkas silma üks huvipakkuv seik.” Paari hooletu joonega visandas ta tahvlile koordinaatteljed. “Iga keha (ka kõigi teie keha molekulide) asukoht ruumis on määratud kolme koordinaadiga – x, y ja z. Aegruumi puhul lisandub aga veel üks – keha asukoht ajas. Ūkskõik, millise teekonna te ka ette võtaksite, muutuksid kõik neli koordinaati. Kõik 0-siirde-süsteemid, kaasa arvatud teie “kinnas”, töötavad aga lihtsustatud variandiga, mis sisuliselt muudabki nende töö nii efektiivseks – koordinaat ajas loetakse vaikimisi konstandiks. See tähendab, et samal hetkel, kui “kinnas” teie keha molekulideks jagab, pannakse see sihtpunktis kokku. Ajateljel nihet ei toimu.”
Asi läks huvitavaks.
“Pidage veidi hoogu!” katkestasin ma teda. “Te ütlesite, et igal mu keha molekulil on oma koordinaadid. Kuidas sel juhul piisab ainult ühe sihtpunkti koordinaatidest, kui kogu mu keha molekulidena ringi hulbib?”
“Väga hea küsimus!” hõõrus ta käsi. “Te jagate asja lausa lennult! Saate ju isegi aru, et iga molekuli sihtkoordinaate sisestama hakata oleks mõttetus. Kui “kinnas” kandjale häälestatakse, salvestab see teie struktuuri mällu ja programm viib koordinaate arvestades ise sisse vajalikud parandused igale molekulile eraldi.
Mind hakkas huvitama ajakoordinaat...”
“Vabandage, aga mind hakkas huvitama häälestamine,” katkestasin ma teda veelkord. “Mida see endast kujutab?”
““Kinnas” ju häälestati teile, kui te ta saite?” imestas ta.
“Seda küll, kuid meile ei tutvustatud protseduuri,” seletasin kannatlikult.
“Aa, siis küll,” noogutas ta. “Tegelikult on kõik väga lihtne. Näete, siin,” ta urgitses lahti ühe kaetud pesadest, “on nupp. Vajutame seda, ja lööme seejärel sisse sellise käsu... Ja ongi korras!”
Jätsin kogu protseduuri hoolega meelde, teadmata, et õige pea läheb mul seda kõike tarvis.
“Ajakoordinaat...” tuletasin seejärel talle meelde.
“Ahjaa, ajakoordinaat,” noogutas ta energiliselt. “Mind hakkas huvitama, mis saab siis, kui ka neljas koordinaat siirdajasse sisse lüüa. Õnneks selgus, et “kinda” programm sellist võimalust ei välista. Rohkem aega läks süsteemi väljatöötamisele, mis võimaldaks ajakoordinaate võimalikult lihtsalt sisestada ja hiljem programmil neid adekvaatselt lugeda. See süsteem, muide, ongi mu väitekirja peamine sisu. Praktikas on see programmiliides, mille me kohe teie “kindasse” kopeerime.”
Ta asetas kristalli lugejasse ja mõne hetke pärast oli mu “kinnas” võimeline ka ajahüppeid tegema.
Seejärel lõi ta koordinaadid sisse, lasi mul kirjutada veel ühe allkirja, mis kinnitas “hüppe” aega tema laborist, luges sõnad peale, et ma kindlasti laseksin komisjoni esimehel väitekirjale vastuvõtmise aja kirjutada ja ise selle allkirjaga kinnitaksin, ja saatis mu teele.
*
Komisjoni esimehe juures läks libedalt. Andsin väitekirja üle, lasin sinna kellaaja (11.55) peale kirjutada ja kinnitasin allkirjaga. Ja siis tagasi kontorisse.
*
Kontor asetus oma kohale.
Millegipärast olin ma kuidagi rahutu, nagu poleks ma oma tööd korralikult teinud.
Mehta lehvitas juba jälle uute koordinaatidega. Hiivasin külmikust purgi külma õlut ja vajusin ta monoloogist välja tegemata tugitooli.
“Aja end üles!” õiendas ta. “Töö ootab!”
“Las ootab,” torisesin. “Ega töö jänes ole, et metsa jookseb. Kas sa ei näe, et ma olen janusse suremas?”
“Pole midagi, teadus nõuab ohvreid,” irvitas ta. “Elad üle.”
“Teadus?”
Tundsin, kuidas külm higi otsmikule kerkis.
Teadus oli meile ennegi pahandusi kaasa toonud. Mulle meenus Hibbun Jakka, minu vaimne isa, kes oli samuti teaduse ohver.
Mingid akadeemilised puupead kuskil laboris võtsid pähe, et neil on äkki kiiresti vaja jupp antiainet teise laborisse saata. Valmistasid oma vaakumiga spetskonteinerid ette ja puha ning kutsusid siis kulleri. Selle peale nad, tainapead, muidugi ei mõelnud, kuidas üks kulleri “kinnas” töötab. Oleks nad siis öelnudki, mis saadetis neil on, poleks Hibbun ise mingil juhul “hüpet” teinud. Nii palju meil, kulleritel, jumal täntud, tervet mõistust jätkub. Ag nad ei kõssanudki ja Hibbun “hüppas”.
Kinnas laotas muidugi kõik molekulideks laiali – nii aine kui antiaine – ja oligi valmis. Aegruumi löödi nii pirakas auk sisse, et mitu tähesüsteemi läks kaduma, mis seal veel Hibbunist rääkida...
Sellest saadik suhtun ma teadusesse eelarvamustega.
Seda ma Mehtale ka ütlesin.
Ka tema ütles mulle üht-teist.
Kui me umbes veerand tunni pärast lõpetasime, olin ma minekuks valmis.
“Esimene tellimus on siin.” Mehta ulatas mulle tühja valge paberi.
“Narrid või?” kihvatas mul sees.
“Palju kell on?” küsis Mehta ootamatult.
“12.14 universaalaja järgi,” vastasin automaatselt, silmitsedes büroo seinal säravaid numbreid.
“Nii kirjutagi,” noogutas Mehta. ““Hüppe” sooritamise aeg “Mehta Kiirkullerteenistuse” kontorist – 12.14. Allkiri – kuller Cato.”
Tegin, nagu ta ütles, kuid sisimas oli õõnes tunne, nagu oleks see kõik juba korra juhtunud. Küllap olete isegi kogenud, kuidas kõik see, mis ümberringi sünnib, näib äkki neetult tuttav.
Vana Mehta kirjutas ka ise alla, et minu allkirja kinnitada, nagu ma olingi millegipärast aimanud. Kui seda tegi, hakkasid mul isegi käed värisema.
Startisin süngete eelaimustega.
*
“Mis kell on?” oli esimene küsimus, kui ma pärale jõudsin.
Vaatasin sinna, kus teadsin (teadsin?) kella olevat.
“12.14.28,” vastasin.
“Kirjutage alla!”
Andsin automaatselt allkirja ja silmitsesin tugeva kehaehitusega punapead, kes minu allkirja enda omaga kinnitas. Teadlase moodi ta küll välja ei näinud. Peamiselt olid selles süüdi lühikesed püksid, mida ta valge kitli asemel kandis.
Siin valitses tõepoolest põrgukuumus. Neelatasin, igatsedes kontorisse jäänud külma õlut.
“Vabandage, aga konditsioneer ei tööta,” vabandas ruumi peremees. Ta võttis laualt paksu kausta. “See siin on minu doktoritöö – “Ajarännu võimalikkusest aegruumi neljanda mõõtme abil.”,” selgitas ta. “Teie ülesanne on see komisjoni esimehe kätte viia.”
“Käkitegu,” kehitasin ma õlgu. “Andke siia.”
“Konks on selles, et tähtaeg kukkus kell 12.00,” naeratas ta. “Teie ülesanne on see toimetada tema kätte 11.55-eks.”
“Te ei mõtle seda ju tõsiselt?” ei uskunud ma oma kõrvu.
“Miks mitte? Sellest saab minu kraadi kaitsmise kõige effektsem osa – tõestus praktikas. Arvate, et ma nalja pärast lasin teil kellaaegu fikseerida? Muide, ka praegu jäädvustatakse kõik toimuv kolme kaameraga.”
“Ja kuidas ma seda teie teooriat siis tõestan?”
“Te ju teate, kuidas teie “kinnas” töötab?” päris ta ootamatult.
Sellega mind ei püüa! Seda teab iga kuller.
“Uurisin aastaid 0-siirde-süsteemide võimalusi,” jätkas ta ning joonistas mõne hoogsa tõmbega tahvlile koordinaatteljed, “ja mulle torkas silma üks huvipakkuv seik. Iga keha (ka kõigi teie keha molekulide) asukoht ruumis on määratud kolme koordinaadiga - x, y ja z,” ta joonistas teljestikule punkti. “Aegruumi puhul lisandub aga veel üks – keha asukoht ajas. Ūkskõik, millise teekonna te ka ette võtaksite, muutuksid kõik neli koordinaati. Kõik 0-siirde-süsteemid, kaasa arvatud teie “kinnas”, töötavad aga lihtsustatud variandiga, mis sisuliselt muudabki nende töö nii effektiivseks - koordinaat ajas loetakse vaikimisi konstandiks. See tähendab, et samal hetkel, kui “kinnas” teie keha molekulideks jagab, pannakse see sihtpunktis kokku. Ajateljel nihet ei toimu.”
Huvitaval kombel pakkus ta jutt mulle ootamatut huvi.
“Pidage veidi hoogu!” ei lasknud ma tal edasi rääkida. “Te ütlesite, et igal mu keha molekulil on oma koordinaadid. Kuidas sel juhul piisab ainult ühe sihtpunkti koordinaatidest, kui kogu mu keha molekulidena ringi hulbib?”
“Väga hea küsimus!” hõõrus ta käsi. “Te jagate asja lausa lennult! Saate ju isegi aru, et iga molekuli sihtkoordinaate sisestama hakata oleks mõttetus. Kui “kinnas” kandjale häälestatakse, salvestab see teie struktuuri mällu ja programm viib koordinaate arvestades ise sisse vajalikud parandused igale molekulile eraldi.
Mind hakkas huvitama ajakoordinaat...”
“Vabandage, aga mind hakkas huvitama häälestamine,” katkestasin ma teda taas. “Mida see endast kujutab?”
““Kinnas” ju häälestati teile, kui te ta saite?”
“Seda küll, kuid meile ei tutvustatud protseduuri,” kehitasin õlgu.
“Aa, siis küll,” noogutas ta. “Tegelikult on kõik väga lihtne. Näete, siin,” ta kangutas ühe kaetud pesa lahti, “on nupp. Vajutame seda, ja lööme seejärel sisse sellise käsu... Ja ongi korras!”
Jälgisinin hoolega ta tegutsemist ja panin kõik kõrva taha.
“Ajakoordinaat...” tuletasin siis meelde.
“Ahjaa, ajakoordinaat,” noogutas ta. “Mind hakkas huvitama, mis saab siis, kui ka neljas koordinaat siirdajasse sisse lüüa. Õnneks selgus, et “kinda” programm sellist võimalust ei välista. Rohkem aega läks süsteemi väljatöötamisele, mis võimaldaks ajakoordinaate võimalikult lihtsalt sisestada ja hiljem programmil neid adekvaatselt lugeda. See süsteem, muide, ongi mu väitekirja peamine sisu. Praktikas on see programmiliides, mille me kohe teie “kindasse” kopeerime.”
Ta kopeeris programmi “kindasse”, lõi koordinaadid sisse, lasi mul kirjutada veel ühe allkirja, mis kinnitas “hüppe” aega tema laborist ning tuletas meelde, et ma ei unustaks lasta komisjoni esimehel väitekirjale vastuvõtmise aega kirjutada ja seda oma allkirjaga kinnitada. Ja siis ma “hüppasin”.
*
Edasine oli rutiin, välja arvatud see, et kohale jõudsin ma tõepoolest 11.55. Andsin väitekirja komisjoni esimehele üle, lasin sinna kellaaja peale kirjutada ja kinnitasin allkirjaga. Hakkasin juba tagasi pöörduma, kui tunne, et ma midagi lõpetamata olen jätnud, mind paigale sundis. Muidugi! Mulle meenus korraga, et seekord olin ma “hüpanud” ju 19 minutit minevikku. Õnneks olin ma seda punapead seal laboris korralikult kuulanud ja nii ei valmistanud mulle erilist probleemi kontori koordinaadid koos õige ajakoordinaadiga käsitsi sisse lüüa. Mõtlesin hetkeks õudusega sellele, mis oleks võinud juhtuda, kui ma laboris poleks nii tähelepanelik olnud. Väljavaade igaveseks ajasilmusesse jääda polnud just meeldivate killast. Kontrollisin veel kord koordinaadid üle ja “hüppasin”.
*
Kontor asetus oma kohale.
Mehta lehvitas juba jälle uute koordinaatidega. Võtsin higi pühkides külmikust purgi külma õlut ja maandusin tugitooli, vaevumata kuulama, mida ta poriseb.
“Üles, üles!” sundis ta tagant. “Töö ootab!”
Tundsin, kuidas külm higi otsmikule kerkis. Situatsioon kippus painavalt tuttavaks. Vilksasin isegi kella vaadata – 12.17. Ei, sedapuhku peaks kõik korras olema.
“Oodaku,” torisesin. “ Kas sa ei näe, et ma olen janusse suremas?”
“Pole midagi, ka mood nõuab ohvreid,” irvitas ta. “Elad üle.”
“Mood?”
Oo ei, oigasin mõttes ja higi, mis nüüd mu otsmikule kerkis, oli lausa jäine. Moedemonstratsioon! Parema meelega oleksin ajasilmusesse kinni jäänud!
*
Ette rutates võin ma öelda, et moedemonstratsioonile ma ei jõudnudki.
Mehta jättis mulle koordinaadid, marssis ise minema ja jättis mind kontorisse praadima. Ohkasin. Paistis, et moedemonstratsioonist ma ei pääse. Nagu kiuste polnud kontoris kedagi, kelle kaela seda tellimust ajada.
Mis mul üle jäi – lõputult venitada ma ju ei saanud! “Hüppasin”. Vaevalt hakkas aga ümbrus kuju võtma, kui taipasin, et midagi on valesti. Eredalt valgustatud ruum, mundrites kujud ümberringi... Moedemonstratsioonina see küll välja ei näinud.
“Kinda”-inspektsioon, taipasin korraga. Neetud! Nendega juba nalja ei ole.
Ja enne kui ma arugi sain, mida teen, olin ma vajutanud “päästvale hüppele”.
Alles kontoris jõudis mulle pärale, millega ma hakkama sain. Ma põgenesin inspektsiooni eest. Kurat! Ainuüksi selle eest võis mind eluajaks “jalameheks” jätta! Aga sinna jääda ma ka ei saanud – mul oli ju “kindas” terve illegaalne relvaladu.
Mõistsin, et olen põhjalikult plindris. Jalutasin kontoris edasi-tagasi, üritades leida olukorrast mingit väljapääsu, kui mu pilk Mehta kabineti seinal pidama jäi. Midagi oli valesti! Läks mitu minutit, enne kui ma taipasin, mis see oli. “Kinnas”! Mehta kuldne “kinnas” oli ta istme kohalt seinalt kadunud!
Vargad?
Hiilisin lähemale ja piilusin kabinetti. Vaikus. Astusin sisse. Ei kedagi.
Olin juba väljumas, kui märkasin ta laual sedelit. Võtsin selle kätte ja lugesin läbi. Ja siis lugesin veel kord. Ja veel kord. Ja siis taipasin.
“Vabanda, kuid minu “kinnas” ütles üles. Olen sunnitud laenama sinu oma, et klient teenendamata ei jääks. Cato.”, seisis sedelil.
Geniaalne!
Võtsin Mehta laualt lehekese samasugust märkmepaberit ja kirjutasin sedeli teksti üles. Seejärel “hüppasin” koju, et plaan korralikult läbi mõelda.
*
Küllap taipasite juba, et kavatsesin kasutada värsket kogemust neljanda koordinaadiga. See oli ainus võimalus olukorrast enam-vähem puhtalt välja tulla. Loomulikult pidi plaan olema elegantne ja pisiasjadeni viimistletud nagu trikk kolmemõõtmelise malega, kuid nagu te teate, olen ma sellel alal kibe käsi.
Võtsin “kinda” koordinaatmälust sekundituhandiku täpsusega välja kontorist lahkumise, inspektsiooni jõudmise, inspektsioonist lahkumise ja kontorisse jõudmise ajad ja jäin neid vaatama. Jah, asi oli hullem, kui ma arvasin. Hulga hullem.
Pidin kontorisse jõudma hetk pärast seda, kui ma olin väljakutse peale startinud, et mitte iseendaga kokku trehvata; ning inspektsiooni “hüppama” kohe pärast sealt lahkumist ja enne, kui ma taas kontoris materialiseerun. Sel juhul oleksid mu hajuv ja tekkiv struktuur inspektsioonis sujuvalt kokku sulanud ning mu materialiseerumine inspektorite silme all võtaks ainult veidi rohkem aega kui tavaliselt. Nii nägi see välja teoreetiliselt. Praktiliselt... Praktiliselt tähendas see, et mul pole üldse aega. Nojah, “üldse” on muidugi liialdus. Mul oli aega, et Mehta “kinnas” kätte panna ja nupule vajutada. Kuid koordinaatide sisselöömisele, veel vähem “kinda” häälestamisele ei tasunud mõeldagi. Seda tuli teha varem. Kuid millal?
Öösiti oli kontor valve all ja vähimgi liikumine oleks alarmid tööle lülitanud. Päeval... Päeval oli raske leida hetke, kui vana Mehta, ma ise, või mõni teistest kulleritest poleks kontoris olnud. Kui mitte...
Bingo!
Mulle meenus see paljukirutud lillekimp, mille ma “Argos IV”-le viisin ja mis meile Mehtaga kuuajalise karantiini kaela tõi. Mehed kasutasid muidugi kohe juhust ja tegid endale vabad päevad. Mehta sai kuidagimoodi asjast haisu ninna ja ei jäänud enne rahule, kui Karantiinteenistuse mehed käisid ja korra majja lõid (ilmselt ähvardas ta Karantiinteenistuselt tekitatud kahjud kohtu kaudu välja nõuda). Aga see ei ole praegu oluline. Oluline on, et paar päeva oli kontor lihtsalt lukus ja ei olnud valve all.
Järgmine probleem oli minu “kinnas”. Kirjutasin oma teates, et see on rikkis, ja karta oli, et inspektsioon tahab seda väidet kontrollida. Oma “kinnast” ma aga ette näidata ei saanud. Siis meenus mulle hobi, millega ma juba mitu aastat polnud tegelenud. Ma olin üritanud ise “kinnast” ehitada, nii nagu mõned liikureid või laevu ehitavad. Olin aastaid hoole ja armastusega seda “kinnast” nikerdanud, lootes, et kunagi laen talle programmi sisse ja ta hakkab tööle. Kuid programmid on rangelt litsenseeritud ja valvatud kaup ning see lootus jäigi täitumata. Pidin leppima “kinda” originaalisarnase maketiga. Kuid päris programmita see makett ka polnud. Kunagi, kui ma veel poisike oli ja Hibbun Jakka veel elas, vahetati ta “kindal” programm välja – sellel oli midagi (ma ei mäleta küll, mis) viga. Hibbun küsis vigase programmi endale – “poisile mängida” – ja kuigi see oli eeskirjade vastane, antigi see talle. Sellest vigasest programmist mu hobi alguse saigi – tahtsin nii väga Hibbuni moodi olla, et otsustasin programmile “kinda” ümber ehitada, et siis kullerit mängida. Hibbun oli muidugi ideest vaimustuses ja tassis mulle osasid, kui sai. Hiljem korjasin ka ise üht-teist juurde.
Niisiis oli mul ka rikkis “kinnas” olemas, ja mis peaasi, sama registreerimisnumbriga, mis mu tegelikul “kindal”. Olin küll tahtnud Hibbuni mälestuseks tema “kinda” numbri oma maketile panna, kuid olin selle unustanud. Nii ei jäänud muud üle, kui kasutada oma “kinda” numbrit.
Kõige tõsisemat muret valmistas mulle aga küsimus, kuhu peita oma tegelik “kinnas”. Kõige parema meelega oleksin selle kodus kuhugi ära toppinud, kuid see polnud kahjuks võimalik. Tuli riskida. Mulle meenus, et olin eelmisel päeval unustanud oma treeningdressi, särgi ja sokid kotist välja võtmata ning need haisesid nüüd võikalt higi järele, nagu ma hommikul nördimusega avastasin. Kui “kinnas” nende alla kotti peita ja kott kontoris oma kappi visata? Inspektsioon tavaliselt läbiotsimisi ei korralda, vähemalt mitte tavakontrolli käigus ja erilise põhjuseta...
Kõik läbi mõelnud, asusin tegutsema. Lõin “kindasse” kontori koordinaadid arvestusega, et satun sinna pärast karantiini väljakuulutamist ja enne meeste töölenaasmist, ja “hüppasin”.
Läks õnneks. Kontor oli inimtühi, alarm vaikis. Läksin Mehta kabinetti, võtsin seinalt ta kuldse “kinda” ja häälestasin selle endale ümber. Jäid veel vaid koordinaadid ja sellega oleksingi äärepealt kõik untsu keeranud. Lõin juba inspektsiooni koordinaadid sisse, kui taipasin korraga, et kui nad koordinaatmälu kontrollivad – ja seda nad teevad – olen kohe vahel. Ma läksin ju tellimust täitma, kui nad mind rajalt maha võtsid. Kustutasin koordinaadid maha ja veetsin ligi pool tundi “kinda” koordinaatmälus tuhnides, enne kui leidsin, mida otsisin. Õigemini, enne kui taipasin, et olen selle leidnud.
Sisestasin vajalikud käsklused otse ühest “kindast” teise, et midagi viltu ei läheks ja tulin siis oma korterisse (ja oma aega) tagasi.
Panin spordikoti ja vale-“kinda” valmis, võtsin oma dokumendid, litsentsi ja kulleri kvalifikatsioonitõendi ning mõtlesin kõik veelkord läbi. Teadsin, et kontoris mul selleks enam aega ei ole.
Ainus nõrk koht kogu plaanis oli Mehta “kinnas”. Pidi see ju veel üle elama terve kvartali purunemise, kui ma koos meteoriidiga kontorisse sajan. Ma muidugi teadsin, et “kinnas” jääb terveks ning Mehta leiab selle rusude vahelt üles ja riputab uues kontoris jälle seinale, vaevumata seda isegi testimisele viima. Sellega ma ju arvestasingi, kui ma ta ümber häälestasin – testimisel oleks see kohe välja tulnud. Samas ei saanud ma aga kindel olla, kas põrutus pole programmile häda teinud, või kas programm üldse enam töötab. Ainus viga programmi töös ja järgnevad “hüpped” oleksid viimased mu elus.
Peletasin sellised mõtted eemale ja hakkasin “kinnast” häälestama. Nüüd oli tarvis juveliiri täpsusega aeg paika panna. Tundsin, kuidas särk higist leemendab ja muigasin mõrult. See haiseb varsti sama jubedalt, kui too teine kotis, käis mõte läbi pea.
Valmis! Hingasin paar korda sügavalt sisse ja startisin.
Ma polnud jõudnud korralikult materialiseerudagi, kui juba “kinnast” käelt kiskusin. Torkasin selle kotti, mille olin targu avatuks jätnud, vedasin luku kinni ja torkasin koti jooksult oma kappi. Mehta kabinetti tormates viskasin vale-“kinda” oma laua suunas (see kukkus muidugi kolinal põrandale), poetasin kirjakese Mehta lauale ja juba ma ajasingi kuldset “kinnast” kätte, ise ühe silmaga teise tuppa piiludes.
Teises toas hakkas miski värelema. Sealt ma tulin! Aga juba olin ma valmis ja vajutasin stardinuppu. Üheks pööraseks viivuks jäi mul hing kinni ja ma üritasin kõikmõeldavaid palveid meelde tuletada, siis olin ma sealt läinud.
Ümbrus hakkas kujunema. Eredalt valgustatud ruum, mundrites kujud ümberringi... See läks õnneks! Hing lausa hüppas sees. Poleks iialgi uskunud, et inspektorite nägemine võib inimese nii õnnelikuks teha.
Rahu, vaigistasin ennast. Sa pole veel pääsenud!
“Hei, kutid!” tervitasin neid reipalt. “Tohoh, täna tulevad õige karmid moed, mis?”
“Kuidas palun?” astus üks meestest ähvardava näoga lähemale.
“Ee... kas see polegi siis moedemonstratsioon?” tegin nüüd ehmunud näo pähe. “Vaadake, ma olen kuller, ja mul oli väljakutse. Moedemonstratsioonile...”
Mehe nägu selgines.
“0-siirdesüsteemide Inspektsioon, leitnant Grenek,” tutvustas ta ennast. “Teie dokumendid.”
“Jah, loomulikult,” hakkasin ma kohmima. “Tegin ma midagi valesti?”
“Ei, see on rutiinne kontroll,” rahustas ta mind. “Muide, ega te “kindal” midagi viga ole? Te vilkusite veidi ja materialiseerumine võttis veidi enam aega, kui normaalne oleks.”
Seest lõi külmaks. See oli läinud siis üle noatera!
“Teate,” hakkasin usalduslikult patrama, “see võib olla sellest, et “kinnas” pole päriselt minu oma. Ma tean, et see ei käi eeskirjadega päris kokku, aga saage aru, klient ootas ja...”
“Te tahate öelda, et see pole teie “kinnas”?” muutus ta tähelepanelikuks.
“Nojah, ma ju räägin teile, et minu “kindal” oli midagi viga, aga klient ootas... Klient on aga kuningas, nagu meil öeldakse, ja nii ma ei näinudki muud väljapääsu, kui...”
“Kui võõra kinda varastamine?” torkas ta sarkastiliselt.
“Te ei kuula üldse, mida ma räägin!” torisesin solvunult. “Ma olen “Mehta Kiirkullerteenistuse” kaasomanik. “Kinnas” kuulub teisele omanikule, Edmund Mehtale. Antud situatsioonis, kliendi huve silmas pidades, leidsin ma olevat otstarbeka...”
“Kontrollime,” katkestas ta kiretult.
Ja siis läks lahti...
Sõrmejäljed, hääletest, silmapõhja skaneerimine, tuvastamine... Nägin, kuidas nad trimmi tõmbusid ja nende suhtumine muutus, kui nad avastasid, et ma olen Alibardia prints ja Aldia hertsog, Alibardia kuningriigi ametlik esindaja väljaspool kuningriigi piire.
“Mis te ütlesite, et teie “kindal” viga oli?” päris ohvitser.
“Ma ei tea,” kehitasin õlgu. “See lihtsalt ei töötanud.”
“Ja te võtsite oma kompanjoni “kinda”?”
“Täpselt nii. Ta ei kasuta seda ja see ripub ta kabineti seinal.”
“Ja tema nimi...”
“Mehta. Edmund Mehta. “Mehta Kiirkullerteenistus”.”
“Lähme!”
Hetke pärast olime kontoris. Ka Mehta oli kusagilt üles leitud ja kohale toimetatud. Enne kui nad midagi öelda või teha jõudsid, palusin, et otsitaks teine kuller, sest klient ootab ikka veel. Ohvitser noogutas ja üks meestest tormas käsku täitma.
“No nii, vaatame siis järgi, kus see rikkis “kinnas” on,” sõnas Grenek.
“Viskasin selle lauale, kui avastasin, et see ei tööta.”
“Seal seda pole.”
Leidsin “kinda” laua alt põrandalt ja ulatasin vaikides inspektorile, kes selle ekspertiisi saatis.
Lühidalt öeldes lõppes kogu see segadus minu jaoks suhteliselt valutult. Ekspertiis tegi kindlaks, et “kinda” programm on lõplikult kinni jooksnud, kuid polnud võimeline ütlema, millal see juhtus. “Kindale” pandi uus programm (Mehta raha eest muidugi), ja ma sain endale teise ametliku “kinda” – sama seeria- ja registreerimisnumbiga, mis olemasoleval “kindalgi”. Loomulikult pidin ma trahvi maksma – võõra “kinda” ilma volituseta kasutamise eest, kuid arvestades asjaolu, et “kinnas” oli mu kompanjoni oma, oli trahv rohkem sümboolne.
Mehta nii kergelt ei pääsenud.
Nagu selgus, oli ta “kindal” juba aastaid ülevaatus tegemata ja ta enda litsents oli samuti kehtetu. Sellise asja eest aga ei hellitata.
*
Nojah, olid meie suhted Mehtaga enne, mis nad olid, kuid pärast seda lugu läks asi päris põrguks. Lugu lõppes sellega, et pidin pärast üht tüütut vahejuhtumit hakkama kõiki tema antud koordinaate üle kontrollima, kui ei tahtnud, et minuga midagi juhtuks.
Ühel päeval telliti mind rahukulleriks. Ma tean, et see kõlab arhailiselt, ja pealegi veel tobedalt, aga just nii see oli. Kaks mingit kosmilist suguharu oli sõtta pööranud, ja nüüd otsis üks pooltest lepitust. Iidsete tavade järgi pidi rahukulleriks olema kuninga noorem poeg, et aga rahu pakkuva suguharu pealikul poega polnud, tuldi mõttele tellida kuller, too lapsendada ja saata rahu sõlmima.
Mehta irvitas lausa avalikult, kui mind teele saatis.
“Sind pole isegi lapsendada vaja, sa ju meil niigi kuninglik!” tögas ta.
Võtsin vaikides koordinaadid ja “hüppasin”.
Mind võeti muidugi igati kenasti vastu. Kõik oli hästi, kuni mulle seletati ära kogu rahu sõlmimise rituaal. Üks osa sellest oli mulle eriti vastukarva ja ma tegin neile ettepaneku tellida rahukulleriks mu ülemus isiklikult, kuna firma noorema partneri saatmine võiks nende vastastele näida solvamisena.
Nad mõtlesid selle üle järele ja jäid lõpuks nõusse. Väikse vihjena soovitasin ma neil ta “kinnas” ära võtta kohe, kui ta kohal on. Igaks juhuks. Nad olid ka sellega nõus.
Nüüd jäi üle veel vaid Mehta ära rääkida.
“Hüppasin”.
Ma ei hakka teid vaevama sellega, mis maad ja taevad ma kõik kokku rääkisin. Ma ähvardasin teda rahvusvahelise skandaali, sõja ja terrorismiga ning lubasin talle kogu oma varanduse, mida polnudki teab kui vähe. Kui ma ka osalusest firmas olin nõus loobuma, võttis ta oma kuldse kinda.
Sestpeale ma teda enam ei näinud.
“Cato Kiirkullerteenistus”, vastasin ma kõigile kõnedele. Ma kuldasin oma “kinda” üle ja riputasin selle seinale. Ma lõin jalad lauale ja ei täitnud ise enam ühtegi tellimust.
*
Kas tõeid tõesti huvitab see pisiasi, mis rahu sõlmimise rituaali juures mulle vastukarva oli?
Noh, tavaliselt toimub tseremoonia lõpus suur rituaalne õhtusöök...
... ning hea tahte, ausate kavatsuste ja suure lugupidamise märgiks laseb rahukuller end vastastel ära süüa...
Minu meelest oli Mehta lihtsalt rasvasem suutäis.