Jeff Carlson
Mulle öeldi, et ma ei tunne midagi, ent mu unenäod olid kohutavad – valu ja kitsikus, rusuv rõhumistunne, kuid mitte miski ei suutnud alla suruda mu elevust. Ma samas unelesin ka lendamisest, unistasin, et ma sukeldun otse maapinnalt ja prantsatan suurejoonelisse uude maailma, ent tabasin vaid valgusvilke, enne kui mu silmad rebenesid ja abrasiivne kaljumass mu suu ja näoõõnsused enesega täitis.
Mõistus jätkab isegi uimastatult ja teadvusetult visalt asjade mõtestamist. See mäletab.
Ärkamine oli tõeline luupainaja. Mul polnud nägu, ma kaalusin liiga vähe ja mehine paistetusmuhk kõris lämmatas mu häält.
Nõelatorge jalas aitas mul end koguda, isegi ennem, kui trankvilisaator mõjuma hakkas. Värinad lakkasid ja ma adusin, et olen topitud endast vaid veidi suuremasse paaki. Ma teadsin, et see oli horisontaalne risttahukas. Ma teadsin, et olin selle sees – kuid siiski polnud mul silmi. Kas mu kuulmine on piisavalt täpne vahemaade mõõtmiseks? Polnud aega oma tajude lahtimõtestamiseks. Suur rahusti osakaal veres ei suutnud hingamisrefleksi alla suruda ja ma kaevasin kõigi jäsemetega läbi vee, aina ülespoole, üles –
Kõva lagi põrkas vastu mu silemetalset eenduvat näokoonu veel enne, kui ma pinnale jõudsin. Seal polnudki õhku. Kuid ma ei saanud uppuda. Ma korskasin vett läbi filterplaadi, mis asus seal, kus enne oli asunud mu nina, siis purskusid mu kaenlaalustest lõpustest šokeerivad vedelikumullid.
Hetkeks ma ainult hingeldasin, tajudes väljuvat hoovusehõngu oma küünarnukkide vastas. Ma peaaegu puudutasin kõheldes oma nägu, ent siis suundus mu huvi kätele ja tõin nad ette kokku. Väike sõrm ja pöial olid samasugused kui enne, ent ülejäänud sõrmed olid pikemad, peenemad ja ujulestadega.
„Garcia?” Strenstromi hääl mu sarnaluusse maetud raadiosaatjas oli liiga vali, pealegi moonutas seda taamalt kostuv jutukõma. „Kuidas sa end tunned?”
Ma mõtlesin, et kuuleksin tema entusiastliku hääle vibratsioone sama hästi ka otse, summutatuna vaid veest ja paagiseintest. Nad olid maininud, et taastuspaak tuleb klaasist ja ma kujutlesin kogu uurimisrühma salvestite ja pihuarvutitega ümber mu alasti keha sebimas, iga nägu pinevalt ihalev.
Andrea oli alati itsitanud, kui teineteist puudutasime, ettevaatlikult, seda teiste eest varjates – elasime siis tema vanemate majas San Diegos – julgustatuna teineteisest hoolimisest. Enne kui ta rasedaks jäi. „Hai!” sisistas ta alati mu järele haarates. Ma võin küll olla kurvameelne hoorapoeg, kuid tema narritamised ja naeratused olid alati need, mida üle kõige vajasin.
Mõtted temast aitasid mul oma kitsikusest üle saada.
Mu munandid olid õmmeldud sissepoole, peenis lühendatud – turvameetmed, mille Stenstromi rahvas vandus, et need on ümberpööratavad nagu kõik sooritatud lõikused ja siirdamised. Mul seisis see kirjas kaheksas kindlustuslepingus, ent ükski mees maailmas ei taha lasta end lõigata nendes kohtades, vaatamata ükskõik millisele kompensatsioonile.
„Garcia?” Stenstromi hääl ületas valuläve.
Vastates oleksin peaaegu terve lõuatäie vett sisse ahminud. Vaatamata kogu treeningule oli kõrimikrofoni rääkimine pärast kaela ja suu ümberkujundamist hoopis teistmoodi. Söömisest tuleb kindlasti nuhtlus.
Ma kraaksatasin: „Võta vaiksemalt!”
Strenstorm kostis vabandavalt: „Kas nii on parem?”
„Veel, veel. Palju vaiksemalt.”
„Järelikult oled sa palju tundlikum, kui me oletasime. Kas on veel midagi esmaselt häirivat?”
Ma õnnestus visata midagi kukerpalli sarnast: „Lahe on!”
Uhkus oli mu päästja, mu vastupidavuse läte.
Ma veetsin oma elu viis pikimat nädalat selles paagis ja sügavas basseinis paranedes, testides ning harjutades. Mu jalad ja varbad olid nüüd suuremad nagu käedki, mu reied lühemad – lihaskonna parendamiseks. Ma olin neetult kiire. Oma uusi sõrmi liigutama õppida oli vahel ärritav, ent edusammud tulid peagi ja noil üksildastel aegadel muutus labor mulle oluliseks.
Pinnal, basseini madalamas osas, doktor nügis ja innustas mind ja sundis läbi tegema piinarikkaid teste. Mind oli hoiatatud, et mu uue keha omaksvõtt toimub eriti intensiivselt, ja ma andsin endast parima, et taganttorkijaid mitte karta ega vihata, ent ma polnud iialgi kujutlenud sedavõrd intensiivset jõhkrutsemist. Aastaid merejalaväes teenides olin ma olnud nagu sipelgas mikroskoobi all, mida pidevalt takseeritakse ja uuritakse. Siin olin ma ise mikroskoop, minu keha oli vaid lääts, läbi mille nad mõõtsid oma töö tulemust.
Stenstrom püüdis olla mulle semu eest nagu alati, püüdis nalja visata ja päris, mida ma rahaga peale hakkan, ent ta omanikuinstikt oli ilmselge. „Me saame kuulsaks,” korrutas ta. „Me muudame maailma.”
Kui täpne olla, siis ma ei olnud ei ori ega lemmikloom, ent ma olin päri tööga pihta hakkama – kasvõi ainult selleks, et temast lahti saada.
Projekti oleks äärepealt kaasatud keegi teine, minust parem suure suuga poliitkorrektne isik, ent kuna töö tuli enamasti ära teha üksinduses, siis otsustajad ilmselt jõudsid järeldusele, et publikuta ta murdub. Ma olen kindel, et minu mereväe toimik ei näita selle koha pealt ühtki probleemi. Ma olengi erak, õnnelik sukeldudes või oma naerusuise Andreaga surfates või poegi ujuma õpetades, tundes oma südant tukslemas, otsides täiuslikku lainet, täiuslikku hetke, eemal teistest inimestest ja nende nääklustest ning protestimarssidest. Ma polnud kunagi mõistnud vajadust sulanduda, polnud iialgi lisanud oma arvamust kobrutavasse e-meedia ühepajatoitu või ostnud viit minutit kuulsust iBios. Minu üle polnud massil võimu, ei kübetki. Ringiratast traavimine ei paranda ökonoomikat, ei puhasta keskkonda ega mõjuta Ida-Aasia geriljasõdasid mitte põrmugi. Ainult ränk töö on lahendus. Au. Püsivus. Tahe võtta riske. See projekt pakkus neid kõiki ja rohkemgi.
Ma olin taas ära õppinud, kuidas närida ja neelata, protsess edenes aeglaselt, ent kummatigi tundus tulemus vürtsikamgi kui varemalt. Stenstrom seletas küll, et ainult seepärast, et mulle kõrvale pandud toit oli parima kvaliteediga, ent ma olin juhtumisi varemaltki hästi söönud ja ma oletasin, et maitse paranemine võis olla mu lõugu ja huuli pikendanud lõikuste kõrvalefekt. Kas maitsmispungad olid nüüd ärksamad?
Taas nägema õppimine oli väljakutse. Vanadest uuringutest delfiinide ja mõõkvaalade kohta järeldas Stenstrom, et pole otstarbekas mind sulgeda lagedate seinte vahele. Paljud noist veteasukaist olid hullunud. See siin muret ei valmistanud, ent nad ei tahtnud kujundada mu aju uut närvivõrku valel või moonutatud teel. Enne kui aktiveeriti mu sonariretseptorid, mis kasutasid ultraheli sagedusi kaugel allapool mu kuulmisläve, paigutati mind ümber sügavasse, korrapäratuks kujundatud basseini.
See oli imeilus. Ma olin kaotanud värvid, ent tekstuur oli erk, terav, iga kuju eristuv. Mu retseptorid suutsid näha ka tavapäraselt, ent polnud midagi paremat kui 20/600 nägemine selles moodis, mida ma kasutasin lähitöödeks ja juhendite lugemiseks.
Ma valisin koju helistamiseks täieliku pimenduse variandi. Videofoninäo asemel ma lasin arvutil enda eest lugeda ja trükkida, hoides ise vaid kõrimikrit toru vastas. Pressiteenistus oli julgustanud meid suhtlema ainult teksti vahendusel, seda oli lihtsam krüptida – ja kes teab, mida teeksid 7- ja 4-aastased poisid, nähes üht kõvasuist monstrumit väitmas end olema nende isa? Brent oli alles hiljuti lõpetanud mu kutsumise „kasuisaks” ja Roberto oli veel piisavalt noor mind unustama. Pilt, mille me oli teinud enne mu lahkumist, ei olnud kujutis, mis ma tahtnuks hävitada, isegi kui ma jäin sellele silmad vidukil ja Andrea naeratus tundus liiga võltsi ja pingutatuna.
„Mul läheb hästi, kallis, kuidas poistel läheb?” pärisin ma.
Ta vastus saabus masina pakitud kiretute ja kokutavate silpidena. „Ma ostsin osa avansiraha eest meile korterisse DFenderi.”
Näis peaaegu, nagu me räägiks erinevat juttu. „Miks muretseda?” küsisin ma. „Maja peaks varsti valmis saama.” Arukas valvesüsteem maksis tuhandeid – küll kröömike sellest, mis ma teenisin, ent see raha pidi vastu lööma me elu lõpuni.
„Seniks oleme me ikka siin,” kostis ta.
Poisid ei andnud mulle võimalust tema sõnades nii selgelt peituvat pahameelt edasi seedida. Ma ehk vaid kujutasin seda endale ette. „Kas sa oled nüüd meres, kui kaugele sa saad ujuda?” purssis neist üks end nimetamata, ja teine lisas „Greenpeace hindas sind eile TOP 10ga!”
Väikesed lärmakad pärdikud Brent ja Roberto võtsid oma emalt sõnad suust ja nad nakatasid mindki sellise õhina ja tuhinaga, nagu ma lootsingi. Ma ei teadnudki, et Brent suudab nii kiiresti trükkida. Tekstitõlkur, see suuvooder, sõnastas tema küsimusi palju sujuvamalt kui mis tahes Andrea sõnumit.
Kuidagi olid mu lõikuste ja seadmete tehnilised visandid võrku lekkinud. Mulle oli isegi tekkinud fänniklubid nimedega Cyborg.net ja zMerman. Poisid lootsid anda eksklusiivintervjuusid, ja ma otsustasin nendega kaasa mängida ja oma tulnukalikku välimust tähtsustada. Ma lubasin tuua neile mõlemile meeneid kui naasen. Selleks ajaks on turvad piisavalt hooletuks muutunud, et koju kaasa viia mõned pisijubinad või midagi riiulil hoida või taskus kanda.
Kui Andrea taas sõna sai, oli ta julgustav, kui napisõnaline. „604 päeva veel,” lausus suuvooder tema eest, ent ma ei teadnud, kuidas sellele vastata. Mina ei lugenud päevi oma lepingu lõppemiseni, teades, kui pikk aeg see on.
„Ma armastan sind,” krigisesin ma ja arvuti saatis mu ebaadekvaatsed sõnad edasi.
Ookeanipõhja kaardistamine oli mu elu suurim kirg. Enamik inimesi tõenäoliselt peaks seda hääletu, ühevärvilise maailma kohal ajumist erakordselt tüütuks, ent ainuvõimalik viis enamik inimesi endast välja viia on pommitada neid muusika, rindade ja rääkivate peade virvarriga – või võtta võrk ja telekas ära. Kõige hullemad mürglid on alati toimunud suurte voolukõikumiste hooaegadel.
Nafta ja süsi eksisteerisid ainult mälestustes ja päikeseenergial põhinevad hämmastavad arendused olid kasvuhoonepilvedele ja Üheksapäevase sõja ajal atmosfääri paisatud megatonnide rämpsu tõttu muutunud eimillekski. Kümned tuhanded põdesid endiselt radiatsioonimürgitust, ükski poliitik isegi ei maini enam uusi tuumajaamu, ja hüdroenergia-, biomassi- ja tuulegeneraatorid ei olnud piisavad, hoidmaks tsivilisatsiooni katkematult edasi suhisemas.
Aro korporatsioonil oli lahendus valmis. Juba mitu kuud olid meeskonnad varustanud mitmeid kohalikke poide ja operatiivsõidukitega. Tokyo lahe lõunasopis asuv tilluke Miyake-jima saareke oli osutunud eksperimendiks ideaalselt sobivaks nii poliitilistel kui majanduslikel põhjustel. Miyake-jima asus veealusel seljandikul, mis pikendas Jaapani saarestikku otse Vaiksesse ookeani ja selle järsk lõunanõlv pakkus normaalsele tõusulainele märgatavad lisajõudlust. AroCorp kavatses täita nõlva 500 jala sügavusel turbiinidega, kasutades selleks tipptehnoloogiat – nagu näiteks mind.
Tavalised sukeldujad suudavad sukelduda kuni 300 jala sügavusele ja ei suuda sinna mitte mingil juhul kauaks jääda. Minu lõikused välistasid vajaduse õhuballoonide järele. Mis veel tähtsam – geelisegu, millega oli täidetud mu vereringe ja organid, kaitses mind ülerõhu eest.
Lisaks ehitise inspekteerimisele pidin ma ise läbi viima ka väliteste. Enne teiste mooderite loomist tahtis AroCorp näha, kas lõikusega võib kaasneda ettenägematuid füüsilisi, vaimseid või emotsionaalseid probleeme.
Mul oli testiperioodi üle hea meel. Kolme kuu pärast saab minust vastutusekoormaga vangistatud õpetaja ja eestseisja. Senikaua ma uurisin kaljude ja korallide looduslikke altareid, ratsutasin laintevoogudel ja jälitasin kalaparvi. Ühel hommikul ma püüdsin kala. Tema võiselt vürstikas magu oli täiendav hapuka pruunvetika kaev ja ma hakkasin ratsioonile salaja lisa otsima, selle asemel et süüa üksnes oma vöötuubidest – muutes end tõeliselt osakeseks keskkonnast. Töö ise oli rohkem lõbu kui vaev – paigaldada majakaid ja tugipunkte meie sidevõrgule. Raadiolainete hajumine soolases vees on väga suur, isegi sõjalise madalsagedussaatja jaoks, mida Aro Corp liisis USA mereväelt. Nad tahtsid olla kindlad, et saavad mind alati kätte, ent siiski asusid tööpiirkonnas veel mõned surnud tsoonid. Esimese 20 päevaga me lisasime veel 5 releed lisaks eelarves ette nähtule, kolm tükki merepõhja ning veel kaks poid pinnale, mille ankruketid talitlesid ühtlasi ka antennidena.
Võrgustik oli valmis. Mind seni abistanud väiksemad alused asendusid praamiga ning raskemate ja suuremate seadmetega. Esimesed turbiinialuste terashällid tulid alla.
Aastakümneid peaaegu täielikult tuumaenergiast sõltunud riigi kohta omas Jaapan erakordselt viletsat turvanäitaja – 2,5 õnnetust aastas. Mis veelgi halvem, 11 reaktori lõhkemine sõja käigus oli teinud enam pahandust kui Põhja-Korea raketid. Nad vajasid hädasti väljapääsu.
Aro Corp lootis turbiinid käiku lasta nii pea kui võimalik, mitte nii palju hinna kui kriitikute ja närviliste investorite tõestamiseks, et idee on põhimõtteliselt usaldusväärne. Kogu projekt, sisaldades sadu turbiine, kaableid ja maapealseid trafosid, ei saa valmis isegi 4 aasta jooksul – ja loomulikult lootis Aro Corp ehitamist jätkata ka ülejäänud sajandi vältel üle kogu maailma.
Ma tegin üheksa- ja kümnetunniseid vahetusi, vahetevahel vaieldes Stenstromiga, kes tahtis, et ma sisse tuleks ja puhkaks. Ma pole kangelane. Ma pingutasin boonuse pärast.
Minu orav-rattas keerlemise põhjuseks oli tõsiasi, et mu laagris Miyake alltuuleküljel oli vähe meelepärast teha. Uni oli küll alati teretulnud, ent iga poiste saadetud sõnum pani mind tundma üksildust ja seal polnud miskit muud teha kui oodata ja juurelda, kirjutades Andreale kirju, mis ma tavaliselt kohe ka ära kustutasin.
Ma olin väsinud, kui mu robot-puksiir vedas mind sügavamasse vette saarest idas. Me olime lõpetanud viimaste külgede ülevaatuse nädal varem ja insenerid tahtsid tagavaravariante.
Kui ma robotist lahti lasin, tabas mind kurnatusest hoolimata taas tuttav põnevushoog. Merepõhi selle šelfi taga sukeldus eemale miilide kaupa. See koht oli nagu teine planeet, kummaline ja uus, ja mina olin siin esimene.
Kalmaar ei kõhelnud. Tema on ainuke minust palju suurem ja kujult erinev kiskja. Kui triivisin kaardikujutist näo ees hoides, põimis hiiglane kaks pikka haardekombitsat ümber mu pahema küünarnuki. Veel mõne nädala eest oleksin ma appi karjunud. Ent siin maailmas polnud kedagi appi tulemas.
Ma püüdsin lahti rebida. Ei õnnestunud.
Tema kaheksa tavalist kombitsat avanesid õudustäratava tuhkkollase õiena. Kui ma lülitusin ümber sonarile, tundus ebaühtlasesse tõusvasse uhteliivapilve pakendatud kalmaar isegi veel suuremana.
Ma pillasin arvuti, see müksas üht kombitsat. Too kõhkles, haaras siis väheldase abivahendi järele, samal ajal tõmbusid haaratsipaar ümber mu vasaku käe reflektoorselt koomale. Mu türp rebenes. Seda tegid ka lähimad pehmed lihased. Veri tulvas purskuvate jugadena välja ja mul õnne, et selle pärast mitte põdeda, kuna olin liiga hirmul, et seda õigel hetkel märgata.
„Ahhhhhhh–”
Mu harpuunrelv oli kabuuris pahema kaenla all, kombitsade lähedal. Ma haarasin jala külge kinnitatud noa, ent veel üks kombits pühkis üle jala ning peatus ja ma viisin vaba käe eemale, enne kui ka see oleks lõksu püütud.
„Garcia! Garcia!” Stenstromi hääl tormas adrenaliinisüstina läbi mu pea.
Ma ei viskunud mitte kalmaarist eemale, vaid tema poole, kasutades hetkelist vabadusehetke et kõrvale väänelda. Ta kombitsad pigistusid taas. Mu nägu ja vasak käsi tõmmati koletise kõva ammuli noka poole. Siis leidis mu vaba käsi relva ja pritsis kolmveerandi magasinist välja, viies kaasa mu sõrmekülje.
Kalmaar justkui plahvatas. Tema puruks lennanud nokk näis endiselt kõikjale sisikonna tükke puistades haigutavat. Tõmblevad kombitsad väänasid mu õla liigesest välja ja rebisid maha veelgi türpi ja nahka, ent veel üks valang vabastas mu ja ma ujusin eemale.
Tema ja minu valatud veri äratas tegelikkuse rahutud vaimud.
Teadvus hakkas hämarduma, ent mõte haidest sundis mind edasi ujuma –
Ma ei mäleta vasarhaide jahti. Karjumine põseluus, seda suudan ma meenutada. Stenstromi paanika oli liiga lähedal, et seda unustada. Relva laadimine üheainsa tegusa käega, millega pealegi puksiiri külge klammerdusin, oli üle mõistuse raske. Nad ütlesid, et ma tegin seda kaks korda, seepärast tunduski, et sellele ei tulegi lõppu.
Meres pole kohta nõrkadele ega vigastatutele.
Andrea ei soovinud, et ma vabatahtlikuks läheks, mitte ohu pärast ega ka mitte selle pärast, mida nad minuga tegid, vaid selle kestvuse tõttu. Me vaidlesime varemalt nagu paar, selliste tühiste asjade pärast nagu kes prügi välja viib ja meil oli üsna mõru arutelu, kui ta rasedaks jäi.
Sellal olin ma kõigest 27-aastane, sellest veetnud 10 aastat üdini mehistes Erivägedes ja polnud end täiusliku perekonnapeana tõestanud. Ent kuni ma polnud teatanud oma lahkumisest, olime alati leidnud kompromissi. Ta lubas mul lapsele panna nime oma isa järele, keda ma polnud kohanud, ja ma lubasin olla Brentiga leebem, lubades tal valida ise sõpru, muusikat ja rõivaid.
Me polnud varem karjunud. Tema polnud varem karjunud.
„Me ei vaja seda,” ütles ta, ent me vajasime. Kui me tahtsime anda Robertole ja Brentile haridust, mida nad vajasid, kui me kunagi tahtsime elada kusagil, kus sireenid ja pussitamised polnud igapäevane nähtus, oli see võimalus käest laskmiseks liiga hea.
Poliitikud kinnitasid, et madalseis lõppes 17ndal aastal, ent meile oli see uudis. Akvalangiturismi äri, mida ma alustasin pärast mereväest erruminekut, kõrbes koheselt põhja. Ma pidanuks teadma. Turistide arv oli aastaid kasin olnud ja minu paremini varustatud konkurendid kugistasid alla sellegi vähese raha, mida sealt oli võtta.
Me polnud puupaljad. Andrea asendas matemaatikaõpetajat niipalju kui sai, me mõlemad töötasime Pargiteeninduses ja mina pidasin dokkides mehaaniku ja keevitaja ametit. Ent ma igatsesin meie varasemaid lihtsaid puhkepäevi, surfamist, süstasõitu. End võlgadest, kupongidest ja tasuta kaasannetest lahti rebida oli sama raske nagu elu isegi.
Tõeline õudus oli aduda vimma, mille võrseid ma adusin tekkimas oma perekonnas; perekonnas, kes vajas nii paljut, mida ma ei olnud suuteline pakkuma.
Päev enne minu lahkumist, pillas Andrea, et ma ei hinda oma hinge. „Kaks aastat,” korrutas ta. „Ära jäta meid üksi kaheks aastaks.”
„Me räägime iga nädal,” lubasin ma.
„Kaks aastat, Carlos. Poisid ei tunne sind enam äragi.”
Stenstrom oli tellinud ujumiskostüümi, mis oli ainus, mida ma kandsin, kui ta mind vaatama tuli. Minu ravimiseks ja kosutamiseks olid tohtrid taas muutnud mind millekski pinnaeluka sarnaseks, sulgenud mu pea soolast vett täis pumbatud suurde plastikkerasse, asetanud mind räästaga varustatud lauale, et koguda mu kehavedelikke. Mu nahka niiskena hoida oli tunduvalt keerulisem. Udujuhad piserdasid ruumi hämu, nii et tohtrid kandsid põlli ja kaitseprille ja pikki kollaseid kindaid.
Stenstromil oli psühholoogiast parem arusaam kui see.
„Mis ma saan sinu heaks teha?” küsis ta, vaevamata end kuidas käsi käib või terega.
„Vabandust, boss.”
„Minu viga. Me oleksime pidanud selleks päevaks lõpetama. Ei paista, et me hilineksime.” Tema naer kõlas kui totakas linnukraaksatus, mis kõlas võltsil, kui seda esimest korda kuulsid, ent ta oli lihtsalt nohik – kahvatu kontorirott, kel näpud alatasa juustes või ninas. „Tõsiselt,” kostis ta. „Mida iganes.”
„Kedagi, kes loeks mulle. Keegi nägus.”
„Ta võib ka lahke olla, kui soovid.”
Ja mina pidasin teda ennist liiga häbelikuks. Üllatusega leidsin aga hoopis iseend punastamas. Ma olen vist liiga palju aega üksi seal all veetnud.
Mu järgmine mõte oli abielutõotus ja süütunne saabus veel hiljem. Ent mu esimene reaktsioon oli magusaim. Ma olin siin põhimõtteliselt sant ja mõte endaga manipuleerimisest ei meeldinud mulle põrmugi. Ma pigem masturbeerin, hoolitsetu ja meres kukerpallitavana, lemmikmõtetes oma naine.
„Keegi lugema.” kordasin ma.
Stenstrom noogutas. „Mida sa soovid, okeanograafiat ja bioloogiat, õigus?” Tõustes ta pigem patsutas lauda kui käis mulle pinda. „Ma saadan kellegi.”
See oli kohutavalt küüniline, ent ma ei suutnud mõtlemata jätta, et ta püüdis end mulle sõbraks sokutada.
Ma helistasin Andreale, päevi enne kokkulepitud graafikut, vaatamata varasemale otsusele teda mitte muretsema panna. Stenstromil oli õigus. Ma vajasin sõbralikku naiselikku tähelepanu ja ma ei pidanud talle mainima, et olen vigastatud.
Teda polnud kodus, ehkki oli õhtusöögiaeg. Brent vastas ja ütles, et ta asendab koolis. See ajas mind vihaseks. Ma ei mõistnud, miks ta jamab sellise vähetasustatava tööga, eriti kui ta peaks olema uskumatult hõivatud uue maja sisustamisega ja abiks poiste kohanemisega uutes koolides – ent loomulikult Andrea nautis õpetamist ja võib-olla tõsiasi, et me olime nüüd rikkad, polnud talle veel päriselt pärale jõudnud.
Ehk oli heagi, et ma teda ei tabanud. Meie sõnumivahetused polnud hästi kulgenud ja ma võisin partsata midagi solvavat. Ehk oli ainult trükitud sõnade abil suhtlemine sellise vahemaa tagant võimatu.
Mu poisid nii ei arvanud. Kogu kosumise aja puistasid nad mind üle lühendite ja ikoonidega, mida mu arvuti ja mina hädavaevu lahti mõtestada suutsime. Nad veetsid ilmselgelt enam aega võrgus kui minuga olid saanud, õppides üha uusi keeli ja mõtteviise. Ma olin meelitatud, et olid nad endiselt õhinas mu töö edenemist, ent Roberto näis olevat ülearu sõltuvuses uuest avastatud interaktiivsusest ja Brent tunnistas – võib-olla hooples? – et teda oli kahel saidil häkkimas tabatud. Ma noomisin neid mõlemaid lõpetama oma koolitöid iga päev nii varakult kui võimalik, lükkama klaviatuurid kõrvale ja minema välja. Minge mürage mudas, ütlesin ma.
Naasmine ookeani oli kirjeldamatult hea, ent mu päevad pealveeliikluse korrigeerimisel läksid üha keerukamateks – tohutud massiivsed praamid paiskasid iidses voolusängis suurte, pikkade, falloslike puuridega vusserdades üles tohutuid settepilvi, täites vaikse pimeduse kriisetega. Uued hääled kõnelesid mu põsesarnas kolpa ülerahvastades – ja neli uut mooderit olid lõikused läbinud ja liituvad peatselt minuga.
See oli lõpuks see, milleks mind oli loodud, ja iga uue tulija saabumine rõõmustaks mind, ehkki töörõõm, mida see mulle andis, oli puhtalt intellektuaalne ja ma kohtusin pealveerahvaga pigem ületunnitöökäigus.
Iga päeva parim osa oli teekond varjupaika, üksi, lastes hoovustel ja uidudel endale teed juhatada, alati avastades uut ilu, uut rahu.
Ma mõtlen, et ma tean, mis kodus toimub.
Enamik Brenti jutuvadast pühkis üle minu nagu tuttav tõusulaine: „Virtuaalklubi avati linnas uues kohas ja ma sain Gladiaatoriks ja ma saanuks seda kaks korda tehtud, kui mitte Onu Mark on (:=”
Arvuti oli ikoonide tundmisel paremaks muutunud, ent Brent kasutas neid ikka kole palju. See siin tähendas põmmpead või kanaaju või mida iganes. Mis mind ärevaks tegi, oli toon. Brent oli kord minu vastu sama õel olnud.
„Kes on on Onu Mark?” kraaksatasin ma, oma pikki sõrmi palliks kerides.
Sisestusklahvi äsasin ma juba rusikaga.
„Mis põrgut seal toimub?” ma karjusin 6 tundi hiljem, kui olin Andrea viimaks kätte saanud. „Pärast kõike seda, mis ma sinu heaks...”
Ta vastus oli silmapilkne: „Sa tegid seda enda pärast.”
Ma põrnitsesin arvutikujutist, nagu oleks see veel üks kalmaar, mu mõtted ajasid võrseid ja tülitsesid isekeskis.
„Kuulsuse pärast,” jätkas ta. „Seikluse pärast.”
„Raha pärast, Andrea! Ma teen seda raha pärast!”
„Kas sa oleks seda teha lasknud, kui nad oleks sind kirjutuslauaks lõiganud, Carlos? Sa tegid seda võimaluse pärast lõpuks ometi kalaks muutuda.”
Käil lõikamas tuult ja laineid, laskis praam kaablite otsas alla kaks turbiini. Üksi majasuuruste silindrite tekilt merrehiivamine oli võtnud kaks aeglast ja täpsustnõudvat tundi. Nende allalaskmine nõudis veel viis. Risukoristamise ja lühikeste pauside ajal ma igaks juhuks inspekteerisin turbiine hällitavad tornide aluseid, nõeludes läbi ja ümber neid silmustatavate veejugade, kuigi me olime ammu lõpetanud oma struktuursete testidega.
Ent oma mõtete eest polnud pääsu.
Lahkuda nüüd – päriselt – olnuks hullumeelsus. Pöördlõikused ja rehabilitatsioon võtavad vähemalt veerandi mu allesjäänud lepinguajast, ja ma kaotaks kõik peale avansi. Me kaotaks kodu, tuleviku, leiaksime end tagasi linnast, palgast palgani rabamas... Ja ma ei saaks enam kunagi töötada Aro Corpile, mitte ühelgi viisil. Isegi nende konkurentidel poleks ühtki põhjust mind usaldada; karm tõde, mis viis mind alati tagasi sama mureni:
Kas ma saan teda enam usaldada?
Ilm oli soodus, ent isegi 19-tonnised metallikolakad toimivad sügavikes purjedena ja loojanguks me adusime, et olime kusagil valesti arvestanud. Mõned pendelkiigud olid arvesse võetud – tilk meres 4000 jala kohta – ent peaaegu täpse paigaldamise asemel olime lubatust topelt mööda pannud.
Iga tõstukplatvormil olid reaktiivmootorid, mida ma sain paika rihtimiseks kasutada, ent neil polnud võimsust turbiine 20 meetrit vastuvoolu nihutada.
„Me asume 20 meetrit idas,” laususin ma. „Tõstke 10, viime tagasi üles.”
Lähim turbiin oli nagu kaablivõrku püütud märg skulptuur, mida piiravad trossid sirutusid üles nii kaugele kui mu sonar võttis. Kaugjuhitavad robottõukurid hõljusid kannatlikud käeulatuses. Ja kui ma lülitusin ümber oma säbrulisele tavanägemisele, muutus tõukurite valgusjugadest läbistatud meri veel hõivatumaks. Kõik see tekitas üllatavalt vähe müra, kuulda oli vaid tõukurite propellerite vurinat ja hoovuste harfihelisid kaableil.
Esimene plahvatus kõmatas nii, nagu oleks Issand ise merepinna pihta virutanud, eetris hakkasid klähvima hääled.
„Kas see oli mootor?”
„Põleb! Põleb!”
„Teine kraana kaotas kõik välimised kaablid–”
Viimane kübe informatsiooni, millele ma isiklikult tunnistajaks olin, oli see, et turbiin vajus oma võrgus lonti. Kui see ümber vajub, veereb ta tornihälli peale ja nurjab nädalatepikkuse raske töö.
Ma ujusin lähemale, arutledes kas ma saan kasutada tõukuritest platvormi hoidmaks teda ujuvana või põhja maandumist pehmendavana, ent 2 robotit paiskusid mu teele, kui nende operaatorid kontakti kaotasid. Ma põikasin vasakule. Üks kriipis mu armistunud õlga ja käsi muutus tuimaks.
Mulle oli tagatud hädaabisagedusel otseside Stenstromiga. Kas tema on seal? Tõukurite väljalülitumise viisi järgi otsustades võis juhtruum olla hävinud. „Garcia kuuldel –” ütlesin ma.
Ta oli peaaegu paanikas. „Kas sa saad number kahe stabiliseerida?”
„Töötan selle kallal. Mis toimub?”
„Meid rünnatakse, kiirpaadid, nad lasevad mingid loomaõiguslaste jama!”
Kolm kiiresti liikuvat väheldast silindrit ilmusid mu sonari nägemispiirkonda. Targad torpeedod. Nad olid ilusad samal moel nagu haid, siledad ja sihikindlad, lõhkepeade parve jälitas nende endi tekitatud turbulents.
Ma ilmselt ei pälviks nende tähelepanu, olles energiaallikata ja mittemetalne – vähemalt vähemetalne – ent nii lähedal toimuva plahvatuse lööklaine tapaks mu.
Ma peatusin ja põikasin alla, alla–
Mu vigastatud käe krampisolek muutis mu jõupingutuse väheefektiivseks, aeglustas mind. Torpeedode surin muutus väga valjuks.
Lõhang polnud sügav võrreldes tolle laiuva oruga, kus ma kalmaariga heitlesin, ent selle servas asus tihke kaljune mõhn. Ma sukeldusin puusadega viseldes edasi.
See kalju päästis mu plahvatuste lööklainest, ent peaaegu tappis, kui temast tükke pudenema hakkas. Ma olin oimetuks löödud, liikumisvõimetu.
Animal Earthi loomaõiguslased. Nende sõim meie siinsete edusammude aadressil oli põhjustatud keeldumisest aktsepteerida meie eesmärki. Nemad olid Rohelised. Nemad pidanuks meid toetama, ent vaid vahutasid ookeaniasukate hävitamise teemadel...
Ma jäin kaljude vahele kaheks tunniks, vaadeldes, kuulates, peljates ühelgi kanalil eetrisse minna juhuks kui lähedusse oli jäänud veel mõni sihtmärki otsiv tapjakütt. Rünnak oli peatatud 5 minutiga, ent meie raadioside jäigi katkendlikuks. Stenstrom püüdis mind meeleheitlikult ikka ja jälle hädaabisagedusel kuuldele saada.
Ta proovis erinevaid sagedusi, isegi avalikku kanalit. Üht kiirpaatidest hakkas jälitama Jaapani sõjaväelennuk ja kahtlusalused võeti vahi alla. Relvastuse ja koordineerituse põhjal oletas Stenstrom, et kogu kupatus oli meie tuuma- ja naftatööstuse sõprade kattevari ja juba nüüd ilmnes vastuolu Animal Earthi eestseisjate eitamiste ja abipakkumiste vahel.
Lõpuks ma hakkasin tõusma, juhindudes pidevast häältekõmast mu põsesarnas. 100 jala sügavuses ma nägin mehe surnukeha, moonutatuna ja hoovuses vabalt häiluvana. Me hõljusime koos läbi päikesekuma tungides hämarusse.
Siis ma pöörasin talle selja.
Andrea ja poisid on kindlustatud, ning tema ilmselgelt ei vaja mind. Brent polnud mind kunagi vajanud, ja Roberto... Roberto oli piisavalt noor, et unustada ja edasi elada. Las nad mõtlevad, et ma olen surnud, laintesse kadunud. Ainuüksi kindlustussumma üksi on varandus.
Raadio vastuvõtuulatus on neli miili.
Ma jätkasin imekaunisse pimedusse liikumist ja ma ei lase enam kellegi oma maailma tungida.