Tõnis Andreas Hallaste
Ostja
Kui ma kasutan selle olendi puhul sõna „tema”, siis väga tinglikus mõttes. „Ta” pole siiski selgelt piiritletav isik. „Tal” on küll oma teadvus, see on lihtsalt teistmoodi kujunenud kui loomulikul teel sündinud või tehislikult loodud olenditel.
Nimelt on kogu tema olemus vaid mõtteribadest moodustuv põimik, näiliselt juhuslikult jooksvate uitude koondumine teatavaks kogumiks, millest kord juhib tegutsemist üks mõttesuund, kord teine.
Sündides tekkinud teadvus alustab oma tegevust ainsast kitsast mõttest. Tutvudes maailma ja kõigega, mis selles on, suundub see võimalusterohkuse poole – puututakse kokku aina uute mõtetega ja lastakse mõttemaailmal avarduda. „Tema” moodi olenditel on see protsess vastupidine. Neil on alguses ohjeldamatu mõttetegevus – ühegi idee juures ei saa peatuda, järgmine tõuseb esile ja nõuab olemisõigust. Sageli sõna otseses mõttes.
Alles kujunedes on neil raskusi sellega, millised mõtted on väärt, et neile keskenduda. Tekib küsimus, mille järgi neid prioriteete üldse seadma peaks. Neil pole ju keha, seega on neil ideede ja mõtete hierarhia loomisel hoopis teised kaalutlused kui näiteks inimestel – nende jaoks ei jagune mõtted meie mõistes kasulikeks ja kasututeks. Selle kõige tõttu on võimatu pidada nendega vestlust, kuni nad ei ole küpsed – kui sa just ei naudi dadaismi.
Vanemaks saades nad pigem lihtsustuvad. Prioriteedid loksuvad paika, mõtted omandavad sihipärasuse ja tähtsaimad neist omandavad teiste seas ülekaalu. Tugevamad jäävad ellu. Mida aeg edasi, seda rohkem leiavad ülejäänud mõtted selles põimikus ühisosi tähtsaimatega. Surma sellised olendid ei tunne – nende jaoks kannab sarnast tähendust taandumine üheksainsaks täiuslikuks mõtteks.
Mul pole aga seni kunagi pähe tulnud pidada neid erinevusi liiga tähtsaks. Teadvus on ju siiski teadvus – niikuinii ollakse tuhande samaaegselt toimiva mõtte puntrad, mille seast valitseb korraga üksainus. Olen alati arvanud, et nendega kokkupuutumine tähendab suhtlemist kellegagi, kes on küllaltki kiretu ja läheneb asjadele teistmoodi.
Mind on isegi häirinud, juba põhimõtteliselt häirinud see, kuivõrd on rõhutatud seda liikide ja olemisvormide eripära. Olen seda ise pidanud lihtsalt üheks järjekordseks võimaluseks leida piire seal, kus võimalik, aga kus poleks neid tegelikult vaja. Loomulikult leidub sellelegi intelligentselt kõlavaid argumente ja mõistlikuna tunduvaid arutlejaid. Aga kuni nad ei taju, et tegemist on emotsionaalse tõega – sellisega, milles iga argumendi veenvus sõltub väga palju arutleja eelnevatest seisukohtadest ning tema juba kehtivatest veendumustest –, on nad minu arvamust mööda jobud.
Ma oleks muidugi ise võinud nende argumentidega veidi tutvuda. Võib-olla „ta” poleks mind sel juhul sedavõrd üllatanud. Tõenäoliselt olnuksin rohkem valmis ootamatusteks. Samas, ilmselt oligi mulle seda kõike vaja. Kas või silmade avardamise mõttes.
Igatahes, kui „tema” olemuses muutus valitsevaks mõte otsida omale orja, oli päevake juba õhtu poole veerenud. Kuid isegi see „õhtu” on tarbetu konteksti loomine. Sellel pole tema puhul otseselt mingit tähendust. Minule teadaolevalt on nende juures ainus ühisosa inimestega see, et vaid väga üldiselt öeldes asutakse meiega samas aegruumis. Ma mainin seda ainult seepärast, et just nimelt minu jaoks oli õhtune aeg.
Kaup
Venitasin end veidi, tundes väikest ärevust kaugushüppe pärast. See on mul tavaliselt parimaid näitajaid, mistõttu ma natuke muretsen iga korra eel. Laksutan end üleni, hurjutades end ja veidi urisedes. Üksi treeningsaalis seistes tundub see kõik tarbetusena, aga kuna teen sellest salvestust, mõjub see hästi. Teatraalselt. Ja teatraalsus ongi ostjate jaoks kõige tähtsam. Selline üldine reegel.
Laksutan sääri, tuharaid ja kõhulihaseid. Kaks laksu tuharatele. Neli haugatust ja viiendaga jään karjuma, joostes liivakasti poole. Kiirenevas tempos lähenen pakule, tõukan end õhku ja tunne on selline, nagu tõuseksin lendu. Hetk, mille jaoks pingutad end aastaid, ja hetk, mis peab endas iga järgnev kord kandma garantiid.
Maandun. Vaatan tahvlit.
8.79.
Ohkan kergendunult. Kõlbab küll. Üheksa olnuks hea, muidugi olnuks, aga seda on ette tulnud vaid neljal korral. Pealegi on kõige tähtsam vaid see, et on üle kaheksa ja poole. Alles sealtmaalt hakkab see mõjutama võimalike ostjate hinnangut.
Tuleb siiski öelda, et neid numbreid uurivad peamiselt esmakordsed ostjad. Hah, jobud...
Tehing
Sörkisin metsarajal, kui silma tagant hakkas tukslema. See jooks polnud näitaja uuendamiseks ega midagi, vaid oli oma lõbuks, nii et võisin kohe vastu võtta. Eeldatavasti on see siiski klient, sellist ei tahaks ootama jätta.
Avasin helistaja informatsiooni.
Kaheksas aste!?
„Jah, tervist!” ütlesin jooksulinti peatades ning ümberringi vohavat metsa välja lülitades.
„Sina müüd ennast,” ütles helistaja häälega, mis ei kõlanudki niivõrd masinast, kuivõrd kogu mu sisemusest. Ah soo, see on üks sellistest. Ilmselt võinuks ka arvata.
„Jah, jah. Mida teil vaja on?” küsisin.
„Sina müüd ennast. Meil on täna vaja üht, kes müüb ennast.” Tundus, nagu suhtleks üleüldse esimest korda, vähemalt sellisel moel. Aimamata, milline uus infokild on vajalik, milline mitte. Olemata samas kohmetu. Tõenäoliselt on ta üsna vana. Kuigi seda, kui vanaks sellised üldse saada võivad, ei tea ma öelda.
„Jah, kindlasti. Mille jaoks?”
„Mis on sinu võimed?”
Natuke üllatav küsimus. Kaheksas aste siiski, ootasin põhjalikumaid teadmisi. „Kas te minu andmeid ei saa vaadata?”
„Need andmed on väärad. Ja poolikud.”
„Poolikud? Mille poolest?” Natuke solvas. Ma küll ei eputaks, aga selliste näitajate väljatöötamine on siiski päris kulukas. Ja siis jõudis pärale esimene süüdistus. „Mille poolest need väärad on?”
„See ei ole tähtis.”
Tahtnuks öelda: „Oot, mida see nüüd tähendab?” Kuid ei tahtnud võimalikku klienti segada. Ootad ju ikkagi tema kõnevooru.
Ta lihtsalt kordas küsimust: „Mis on sinu võimed?”
Noh, olgu... Äkki tal lihtsalt ei ole ligipääsu mu andmetele? Sest need pole kindlasti mingist otsast poolikud. Pigem on need isegi liigagi täiuslikud. Äkki saab ta neile ligi ja näitude oivalisus segab teda? Oli kuidas oli, otsustasin oma näitusid loetleda.
„Noh, minu jooksunäit on 3:04 ühe kilomeetri kohta. Ja kaugushüpe on mul 8.79. Kuigi olen ka ületanud üheksat neljal korral.”
„Väärad. Väärad.” Tema hääl hakkas mind veidi ärritama. „Jooksu tegemisel on kasutatud õhukoostist, mis ei vasta mõõtmise standarditele. Kaugushüppe tegemisel on kasutatud raskusjõudu, mis ei vasta mõõtmise standarditele. Lisaks sellele on kasutatud mõõtmisel keelatud biomehaanikat.”
„Olgu, olgu. Need, noh. Ütleme, et on väärad.” Vastik hääl.
„Meil on täna vaja üht, kes müüb ennast.”
„Mis te minust siis tahate, kui mul on andmed väärad?”
„See ei ole tähtis.”
„Miks see siis tähtis ei ole?” Kas kõlab järjekordne: „Meil on täna vaja üht, kes müüb ennast.”
Aga ei, siiski mitte. „See ei ole tähtis. Need ei ole näitajad, mis läheksid meile korda.”
„Mida teil siis vaja teada on?” Kui minu füüsilised näitajad ei läinud talle korda, mida ta siis otsis? Ma pole ju ei teaduslik ega literaat-ori. Mu ksenobioloogilised teadmised on puudulikud, tehniline suutlikkus pole samuti viimase peal. Ükskord oli vaja luuletusi kirjutada, aga seal päästis mind välja asjaolu, et tegemist oli väga kauge liigiga ja nad vist soovisidki üldiseid inimluule stereotüüpe. Pealegi tundus, et nende sõnakritselduste nõrk tase mõjus pigem hästi, eriti honorari saamise ajal. Mingil määral edevust on universaalne.
„Milline oli sinu viimane unenägu?”
„Viimane unenägu?” Kaheksandal astmel on ikka väga teistmoodi nõuded. Palk on ka vastav, muidugi. Samas, reeglina ei tohiks lasta end muutuda liiga usaldavaks. Arusaamine orja ülesannetest ja õigustest vaheldub piirkonniti. Oleks võimalik keskenduda ainult sellele, et ühe orja näitudes on olemas tema geneetiline kood (mida on vaja kõikvõimalikes aretamisega seotud ülesannetes – harv õnn, aga sedagi tuleb ette). Ei maksa siiski unustada, et sama lehekülje alumises otsas on välja toodud orja toiteväärtus.
„Oma viimases unenäos ma jooksin läbi metsa.” Käivitasin sörkimistausta, et ammutada sellest inspiratsiooni. Kuna lint seisis, siis ka mets mu ümber oli paigal. Kirjeldasin tausta. Kuused, mõned kased ja palmisuurused sõnajalad – need mõjusid sumedalt ja, tõepoolest, küllaltki unenäoliselt.
Helistaja vastas: „See on hea. Seda on meile vaja. Mis on veel?”
Hah, jobud.
Unenägudes on kõik hägusam, järelikult oleks omamoodi usutav, kui mul olnuks mõistetamatu, ehk lausa üleinimlik kiirus. Panin selle ka sõnadesse.
„See on hea.”
Tunnen midagi külma südame all, aga see läheb üle.
Kui hea, siis hea. Kuid peaks veidi rohkem rääkima sellest kihutamisest. „Jooksin millegi eest ära. Või hoopis millegi poole. Või mõlemat. Jah, ilmselt oligi. Põgenesin kellegi eest, et jõuda kellegi teise juurde.”
„See on hea.”
Jälle tunnen, et mu sisemusest käib läbi külm tuuleiil. „Jajah. Igati hea. Tähendab, jooksin ära kellegi juurest. Rändkaubitsejate – või noh, nende eest, kes mu siia tõid. Kes mu kätte said ja maha müüsid. Kiirustasin, et jõuda oma... ema juurde.”
„See on hea.”
„Ma jooksin. Oma unenäos, noh. Ma jooksin... Jooksen nende eest. Ja ma pean iga hinna eest minema saama. Kiirustan, sest muidu ei jää mulle midagi. Muidu ei näe ma oma ema.”
Ta vaikib. Võin nagu lõpetada. Nüüd on ju küll. Kuid unenägu läheb edasi.
„Kihutan, kuid mida rohkem, seda kaugemale ta jääb. Ma...” Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Pean end kinni. Ütlen: „Ma ei saa edasi rääkida.”
„See on hea.” Ta ütleb nii ja võikski olla kõik.
Ometigi, ma ei ole veel lõpetanud. See on nagu sundhäire. Tunnen kõigisse oma kehaliikmeisse levivat ebamugavat krampi vaikimisest. Unenägu läheb edasi. „Ma jooksen edasi.” Need sõnad elavdavad mind. Tunnete tulv, millest mul polnud täielikult aimugi, voogab minust läbi. „Ma jooksen.” Ühelt poolt täidab mu sooned elujõuga. „Jooksen.” Teisalt... Teisalt võtab minult igasuguse liikumissoovi.
Saan viimaks aru, et olen oma jooksmisega põgenenud selle tunde eest. Olen kogu see aeg lasknud petlikel näidutulemustel looritada oma enesehinnangut. Kõik need numbrid – kaugushüppe 8.79 ja nii edasi – mis ajast on need hakanud kandma mu ego? See on kõik nii tühi. Ma peaks sellest kõigest lahti laskma. Mul on vaja loobuda.
„Jooksen. Ja iga samm viib mind eemale. Rändkaubitsejad kaovad. Neid pole kunagi olnud. Neid polegi kunagi olnud. Jooksen edasi. Kuid ma ei jõua oma ema juurde. Jooksen temast eemale. Ta kaob. Ka teda pole kunagi olnud. Jooksen. Jooksen enesest eemale. Kaotan enese.”
Keha on niimoodi pinges, nagu oleksin ka tegelikult jooksnud. Kuid meel on selge. „Kaon.”
Hingan korra sügavalt välja. Keele peal on soolane maitse, hingamine on katkendlik ja väriseb.
Pärast hetkest vaikimist kõlab helistaja hääl: „Sinul on lahendamata sõlm olemuses. See on hea. Seda on meile vaja.”
„Kas ma läbisin katse?”
„Mis on sinu võimed?”
Mida see tähendas? „Ma ju alles rääkisin oma unenägudest.” Pühkisin põse kuivaks ning hõõrusin silmi pöidla ja nimetisõrmega.
„See on õige. See on poolik. Meil on vaja teada, mis on sinu võimed.”
„Mida on teil veel vaja teada?”
„Mis on sinu lemmikvärv?”
„Sinine. Ei, oot. Roheline.”
„See on hea. Seda on meile vaja. Mis on sinu sõrmede arv?”
„Kümme.”
„See on piisav. Seda me võime kasutada täna sobival määral. Kui palju on sinul lapsi?”
„Mitte ühtegi. Minu teada.”
„Tegelikult ei ole meil seda vaja teada. Mis on sinu veeprotsent?”
„Ma ei tea. Umbes üheksakümne protsendi ulatuses vist. See on mu näitudes olemas.”
„See on hea. Seda on meile vaja. Kui meie ütleme, et sa ei tohi mõelda „koer” peale, siis kui kiiresti suudad sa mõelda millegi muu peale?”
„Neli ja pool sekundit.”
„See on väär. See on hea. Seda on meile vaja. Kui paks on sinu eksoskelett?”
„Mul ei ole eksoskeletti.”
„Sinul ei ole eksoskeletti?”
„Ei. Mul on... Sisemine skelett. Endoskelett.”
„See on halb. Kui suur on sinu ruumala?”
„Ma ei oska öelda. Tõepoolest, mina ei tea. Vaadake mu näite, seal on see kõik kirjas.”
„Jah. Me teame nüüd, et see ei ole sinule oluline. Seda ei ole meile vaja. Leiame kellegi teise.”
„Oot, mis mõttes?”
„Sina ei ole võimeline meid enam aitama tänasel päeval.”
Ma ei saanud midagi öelda, kõne katkes.
Jäin rabatult istuma. Ma ei saanud aru, mida see tähendama pidi. Loomulikult olin ma hämmeldunud. Kuid miski muu hakkas mind tunduvalt rohkem närima. See unenägu...
Avasin oma näidud.
Jah, seal on mu tänane kaugushüppetulemus olemas. 8,79. Ja jooksunäit. Vaimsed näidud. Jäägu need kogu täiega sinnapaika. Tahtsin vaid oma silmaga näha isikuandmeid. Pidin endale veel korra meelde tuletama, mis on tõene.
Nojah. Kõik on õige. Loodud Innsmouthi inkubaatoris. Kakskümmend neli aastat ja mõned kuud tagasi. Seal sündinud, seejärel viidud Marsile, et suunata edasi siia. Minu enese vabal valikul. Andmed väidavad sedasama, mida ma olen alati teadnud – mul ei ole kunagi olnud ei ema ega isa. Igatahes mitte klassikalises mõttes.
Kui küsiti unenägu, püüdsin neile anda võimalikult magusat, ehkki natuke stereotüüpset unenägu. Midagi sellist, mida sellise ameti pidaja puhul võinuks eeldada, mingit traumaatilist kogemust rändkaubitsejatega. Miks see mind ennast aga niimoodi hingetuks võttis?
Siis aga märkasin oma krediidikontot. Sinna oli lisandunud üsnagi märkimisväärne summa. Selline, mida võiks vast pidada vääriliseks kaheksanda astme tööotsa puhul. Ilmselt oli mulle laekunud töötasu...
Tundsin end petetuna. Mu meeli täitis raske väsimuspilv. Tundsin, et unenägudest kõnelemine oli ühtaegu küllastanud mind millestki, mida ma ei teadnud eneses olevat ja samas tõmmanud mind seest täiesti tühjaks. Istudes tundsin, kuidas klomp tõuseb kurku. Lülitasin välja kõik ühendused. Reeglina meeldib ostjale teatraalsus, aga neid pisaraid ei pidanud nad nägema.
Tundsin ennast kui läbitõmmatud hoor.