Seoses Amberi sarja viimase osa „Kaose prints” tõlke peatse ilmumisega toome siinkohal ära katke intervjuust, mille kirjanik andis originaali avaldamise järel.
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"28","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 289px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: left;","typeof":"foaf:Image","width":"289"}}]]RZ:
Algul kaalusin ma võimalust, et romaane tuleb üheksa. Üks mu esimesi ideesid oli kirjutada iga lugu erinevast vaatenurgast, kasutades kõiki üheksat printsi. Nii, nagu Lawrence Durrell [1] tegi oma Aleksandria kvartetis – aga ma loobusin sellest üsna varakult. Jäin Corwini juurde. Ainus, mis sellest varasemast ideest alles jäi, oli autoõnnetus, mida kirjeldati erinevates osades ikka uuesti, paljastades täiendavaid detaile või muutes tegelikult juhtunu tõlgendust. See jäi väikseseks austusavalduseks esialgsele ideele.
Amberi raamatud on nagu kommentaariks maailma olemuse kohta – ja selle kohta, kuidas inimesed seda tajuvad. Ma mõtlesin esimest raamatut alustades Lawrence Durrelli Aleksandria kvartetile. Mulle meeldis tema sarja puhul see, kuidas ta jutustas sama lugu ümber erinevate inimeste vaatekohast. Üldisemalt võttes rõhutas ta tõsiasja, et mitte keegi ei tea kõike. Ta oleks vabalt võinud kirjutada ka veel viienda või kuuenda osa ja lugu veelgi muuta. See kõik loksus Amberi varjumaailmadesse ja ookeanidesse erinevates paralleelmaailmades, mis erinesid üksteisest õige pisut, aga järgimööda edasi minnes olid asjad juba üsna teistsugused. Nii et selline taust.
Viienda raamatu järel ma arvasin, et olen lõpetanud. Olin ära kasutanud kogu materjali, mis mul selle kohta peas oli olnud. Nii et sarja juurde naastes otsustasin võtta hilisema aja ning kasutada teise tegelase vaatepunkti. Jällegi ma ei kavatsenud viit osa. Mul oli kirjastusega leping kolmele. Üks erinevusi esimese poolega oli see, et esimese viie puhul ma lõpetasin ühe osa, siis kirjutasin mõned muud pikemad või lühemad lood, siis tulin tagasi Amberi juurde. Mõne loo kirjutasin ma ka teise poole raamatute vahel, aga siiski oli selle tegemine kokkusurutum. Esimese poolega võrreldes võtsin ma ühe raamatuga lõpetades kohe ette järgmise. Nii et kuigi ma nautisin seda tööd, on mul siiski hea meel, et võin nüüd millegi muuga tegeleda. Näiteks puhata.
Paari esimese raamatu järel sai sellest omamoodi siseringi nali, et lõpuks jäi tegevus põnevas kohas pooleli, nii ma hakkasin seda juba teadlikult tegema, et kui nali, siis nali. Kümnenda osa lõpus tõmmatakse otsad siiski koomale. Viisin asjad nii kaugele, et lugeja võiks rahulolevalt öelda: „Hästi, siia võib nüüd mõneks ajaks pidama jääda.” Aga ma oleksin võinud ka kaugemale minna, mul on paar asja veel, mida öelda…
On teatud sarnasus Amberi raamatutel ja „Teemärkidel”, mille ma kirjutasin Amberi kahe poole vahel ning kus ma mängisin ruumi ja ajaga rohkem. Selle raamatu mõte tuli mul autoga sõites. Olin maanteel I-25, see on kena kaasaegne kiirtee New Mexicos ja järsku tuli mul pähe pöörata kõrvale, teele, mida ma polnud kunagi varem kasutanud. Sõitsin mõnda aega mööda seda ja siis pöörasin teele, mis oli märksa halvemas seisukorras, ja veel hiljem kruusateele – ja õige pea olin ma kohas, mida polnud kaardile märgitud. Selline väike asula. Palkmajad ja hobused ja vankrid ning see nägi välja nii, nagu oleksin ma sõitnud 19. sajandisse. Hakkasin mõtlema sellele, kuidas tee oli muutunud, ja ütlesin endale: „Haa, see oleks lahe, kujutada aega ette superkiirteena, millel on erinevad mahapöörangud.” Läksin tagasi ja hakkasin samal õhtupoolikul „Teemärke” kirjutama.
Mõte sellest, et ootamatu teekäänak viib su hoopis teise reaalsusse kui see, kus sa enne olid, ning viib su millegi ootamatu juurde, on sarnane varjudes käimise või sõitmisega, mis mul oli Amberi sarjas. Amberi algidee oli mulle tulnud võõra linna veidras linnajaos, kus iga järgmine käänak viis mind ootamatutesse kohtadesse, ning ma hakkasin mõtlema, et reaalsus ise muutub. Ainult et siis ma mõtlesin seda puht ruumiliselt: tuttavate omaduste teistsugused kombinatsioonid, mis annavad lõpuks kokku midagi väga kummalist, samas kui kiirtee puhul hakkasin ma mõtlema ajast, milles ma oleksin edasi sõites nagu tagasi liikunud. Ma arvan, et need kaks asja on sarnased, kuigi raamatutel kuigi palju ühist ei ole.
1 Lawrence Durrell on meilgi tuntud loodusuurija Gerald Durrelli kirjanikust vend – kes on lugenud raamatut „Minu pere ja muud loomad”, mäletab sealt ehk pahurat ja ebapraktilist Larryt.