Tõlkinud Juhan Habicht
Suflee sees olid jälle rotid. Seekord terved. Stevens oli loobunud vihjetest. No tore. Vähemalt oli neid võimatu mitte märgata, vastupidiselt väikestele küütega jalgadele eilses lõunasöögis.
Eile õhtul ma ütlesin doktor Hallwagile, et tal on jäänud kakskümmend neli tundi. NORAD keeldus meile rohkem aega andmast.
Nüüd oli meil veel umbes sada kaheksakümmend minutit ja teha polnud midagi muud kui hooletussejäetud kõhtusid täita. Mind oli koos mu jaoga saadetud sellesse maa-alusesse laborisse kandvaks jõuks ja turvateenistuseks. Mu ülesanded olid täidetud: varustus oli kohale tassitud ja paigale seatud ning turvateenistusest oli järele jäänud vaid rõve nali.
Sikutasin karvutut saba, mis mu taldrikust paistis (senise vihjamise asemel oli Stevens endas nüüd vist skulptoriande avastanud) ja surusin maha kurnatud itsituse. Parem mitte alustada. Kahtlesin, kas ma pärast veel pidama saaksin.
Kõrvallauas asetas kapral Watters oma kahvli järsu, täpse liigutusega lauale.
Tore, mõtlesin, tema näeb neid siis ka.
“Leitnant,” ütles ta, “Stevensil on see ilmselt pähe jõudnud, muidu ta niisugust jama ei korraldaks. Ma lootsin, et ta… noh, lihtsalt esineb.”
“Sinu kord.”
Anne Watters raputas pead. “Mina korraldasin Riggsi ära.”
“Ning mina Carringtoni ja Rudowski. Ma olen ühega ees.”
Ta korstutas kulmu, põrnitses veel oma taldrikut, tõusis siis püsti ja läks kiirete sammudega kööki.
“Too mulle üks võileib, kui sa kord juba seal oled,” hõikasin.
Watters oli ilmselt rohkem närvis kui ma olin arvanud. Ta esimene lask oli kehv. Ma kuulsin, kuidas Stevens karjatas, enne kui Watters uusti tulistas.
* * *
Oma lõplikul ja viimistletud kujul oli see viirus mõeldud humanitaarseks sõjapidamiseks: et pritsime vaenlase territooriumi umbes nagu halvava toimega LSD-ga üle ja marsime sisse. Kui palavik ja hallukad üle lähevad, leiavad nende sõjavägi ja valitsus, et on tingimusteta kapituleerunud. Veretult.
Me ei saanudki teada, kes teadlastest viiruse prototüübi välja lasi või kas see oli õnnetusjuhtum. Oli seal vahet? Ma olin turvakaamerate lindid üle vaadanud ja NORAD-ile edasi saatnud, aga polnud märganud midagi sellist, millest kinni hakata. Blokk C oli nüüd suletud, tihendid olid peal alates hetkest, mil andurid lekke avastasid, ainult et andurid ise olid hiljaks jäänud. Ja mul oli liiga vähe inimesi, et saata kedagi sinna mingeid tõendeid otsima, mida ei pruukinud olemaski olla.
Kogu see asi kiskus algusest peale jamaks. Enamus inimesi, kes oleksid olnud võimelised probleemi lahendama, ja suurem osa meie varustusest läks kaotsi kaoses, mis toimus enne seda, kui Blokk C lõplikult jäi. Kõik, kes automaatselt sulgunud lüüsi taha lõksu jäid, muutusid märatsevateks hulludeks, sest protoviirus tegi kõik alateadlikud hirmud nende jaoks niisama reaalseks kui nende endi nahk.
Viimase kahe päeva jooksul oli suurem osa minu jaost samuti kokku varisenud. Selgus, et bioloogilise kaitse kombinesoonid nii väga ei kaitse. Üks protoviirustest levis palju kiiremini kui keegi oleks osanud arvata ning istus nüüd meie kehades. Väljapääsu ei olnud – kui doktor Hallwag just imet ei tee.
Ja isegi sel juhul võis NORAD pidada õigemaks meid tillukese tuumapommiga tuhastada. Kuidas saanuks nad kindlad olla, et me oma meeleheites lihtsalt ei teeskle, et oleme viirusest jagu saanud?
Kolm elu ei tähendanud midagi, kui teisel kaalukausil oli võimalus, et viirus levib kogu Ühendriikide rahvale – ja kogu maailmale.
* * *
Hallwag ei tõstnud pead mikroskoobi kohalt, kui ma võileiba mugides ta improviseeritud teaduskeskusse astusin. Tükk saia kalkunilihaga. Polnud just suurem asi viimane õhtusöök, aga vähemalt ilma hiirteta. Seda ma kontrollisin neli korda.
Ta nägi välja niisama hoolitsetud nagu alati, isegi punane lips oli tal laborikitli all kaelas, paistis sealt nagu lill.
“Doktor, kõht ei ole tühi? Võtke viis minutit maha. Äkki väike puhkus aitab.”
Ta ei reageerinud. Leti peal käis ringi tsentrifuug ja selle kõrval seisis rest kolbidega. Koenäidised. Ka minu oma. Katsusin vaistlikult plaastrit käsivarrel.
“Doktor!” Pühkisin saiapuru maha. Ta tõstis pilgu mikroskoobilt ja nõjatus tooli seljatoele ning ma nägin, et ta nägu oli nagu kahvatu mask. Korralik riietus ei sobinud sellega kokku. “Õhtusöök?” ütlesin, aga ta raputas pead ja kummardas jälle mikroskoobi kohale.
* * *
Jäänud oli alla tunni, kui häiresignaal, mille ma väljapääsu juurde olin seadnud, üürgama hakkas. Tõmbasime Wattersiga püstolid kabuurist ja jooksime.
Hallwag kisendas, kui me talle lähenesime. Kurat teab, mida ta nägi või kes me tema silmis olla võisime. “See on võimatu!” karjus ta. “See on võimatu!”
Watters tegi ta külmaks.
Hallwagil oli õnnestunud kolm lukku avada. Üks koodlukk veel, ja lift oleks tööle läinud, väravad avanenud. Mul polnud aimugi, kuidas ta mu koodid lahti muukis. Võib-olla oli ta minust lihtsalt nii palju targem.
Vaatasime Wattersiga tükk aega suletud väravat. Ma oleksin peaaegu käe klaviatuurile sirutanud. Aga koos meiega lahkuks siit viirus.
“Leitnant, kuidas oleks magustoiduga?” küsis Watters. “Ma teen välja.”
Kõndisime laborisse tagasi.