Otsing

Just nädalajagu päevi tagasi toimus Estcon - Eesti ulmefännide kokkutulek. Allakirjutanule jäi selleaastane üritus meelde eelkõige mitme asjaolu tõttu. Kõige olulisem on vast see, et Estcon'99 polnud enam ulmelisti tellijate (ning neile lähedalseisvate isikute) kokkusaamiskoht... Käesoleval aastal osalesid ka mitmed «Marduse» autorid, kellel praktiliselt puudub juurdepääs wõrgule. Teine oluline tähelepanek on vast see, et ka eesti ulmeautorid hakkavad arenenud maailmaga ühte jalga käima ning ebaeestlasliku õhinaga osalema kõikvõimalikes ühisprojektides. Nii näiteks on Veiko Belials kirjutanud

Sfinks virgus ja ringutas mõnuga. Ruugest liivakivist kest ta ümber pragunes ja pudenes koost. Uhke ja säravana vaatas ta ringi. Kuid mida ta nägi! Linnad olid kadunud, kuivanud kanalid liivast umbes. Kõikjal laiutas punane kõrb, vaid paar püramiidi meenutasid kunagist ülevust. Kuhu oli kadunud ta rahvas, kuldsete silmadega marslased, keda ta oli armastanud ja kaitsnud? Kus olid linnade pitsilised tornid, kus templid ja paleed? Kadunud! Kaua oli ta siis maganud? Miljoneid, miljardeid aastaid? Ta oli ju vaid hetkeks tukastanud, et võitlusväsimusest puhata. Hirmus oli olnud see lahing Pimeduse

Pühendatud TS-le. Ise teab, mille eest. SEL soojal suveõhtul, mil Alfie astus usinalt mööda tolmust maanteed, ei ennustanud küll miski meeldejäävaid elamusi. «Astus» on ilus ja neutraalne kirjakeelne väljend. Pigem Alfie tuikus, taarus või kakerdas. Kõige õigem oleks öelda, et ta kulges ning ajas suhteliselt rütmilist laulujoru. Kuidas eespoolmainitud persoon välja nägi? Tuleks öelda, et ta oli tähelepandamatu, aga sellega pole midagi öeldud. Seljas kandis ta oma paremad päevad äranäinud halli kuube, jalas tumesiniseid kottis velvetpükse ja sandaale, mille õige värvus jäi neid katva paksu

Õhtu oli oivaline. Leitsak, mis päeval võimutses, pannes õhu paakunud maa kohal värelema, oli taandunud ning teinud ruumi värskendavale jahedusele, mida kerge tuuleõhk mägedest kandis. Silmi sulgedes ja niiskeid puhanguid sisse hingates võis tunda mägiaasadel kasvava värske rohu vaevutajutavat aroomi. Päike oli juba loojunud, kuid öö must mantel polnud veel maailma kinni katnud. Veel valitses see maaliline üleminek valguse ja pimeduse, päeva ja öö vahel; hetk, mil värvid sulanduvad ja nime kaotavad. Taevas, mille puna pikkamisi lillakaks tõmbus, küütles erinevates toonides ja selles purpurses

Õnnal saabus Jäälinna teise täiskuu ajal pärast polaaröö algust. Välisringi piiril andis ta oma väsinud põdrarakendi, raudrelvad ja muu varustuse ühe harjuski kätte hoiule ning palus küüti väärikaks sissesõiduks. Peagi istus ta mugavas linnasaanis, mida harjuski noorem vend juhtis mööda kaubatänavat Püha Mäe poole. Kuu ja virmalised valgustasid kustunud vulkaani ja seda ümbritsevat Välisringi, mille laiadel tänavatel kees elev liiklus. Paljud inimesed kogunesid kaubatee äärde, et hingeauru pahvakutena üles paisates hüüda ikka ja jälle kangelase nime. Õnnal leidis, et nii on päris hea surma

Lood, mida mulle pole jutustatud Autori märkus: kõik selles loos esinevad inimesed, olukorrad ja sündmused on täielikult, algusest lõpuni välja mõeldud. Igasugune sarnasus või ühtelangevus on puhtjuhusliku iseloomuga. 1. Vasksed seinalambid vedasid suitsusesse õhku kollakaid koonuseid. Pool tosinat meest suitsetasid keskendunult, täielikus vaikuses. Nad paistsid midagi ootavat. «Kazbek» juhtivkonstruktori suus rullus edasi-tagasi, märgistades oma eksleva trajektoori käänupunkte ebamäärase kujuga siniste suitsuribadega. Kõik vaikisid. Juhtimissüsteemide konstruktor, hallide meelekohtade ja

Tähelaeva maandumine Maal ei olnud just väga tavapärane sündmus. Enamik asustatud planeete olid niivõrd kauged, et püüdsid ise oma probleemidega toime tulla. Maa oli aga lapsepõlve planeet, arenguks ära kurnatud ja tühi. Meeskond lahkus laevalt. Nemadki olid inimesed, osalt võõrplaneetlased, osalt aga ka Maal sündinud. Nagu omal ajal kombeks, kadus meeskond nüüdki kõrtsidesse laiali. Tähelaev jäi laadijate hooleks. Meeskonnal oli targematki tegemist. Mitte rumm või alkohol oma ükskõik millisel kujul ei olnud neile ahvatluseks. Aastad taolise joogita võõrutasid inimesi selle headest ja

Iseenesest on tegu pikema jutustusega, mis ajaliselt ja osades tegelaskujudes järgneb loole «Ülesanne 1» ( Max Belo jäi tobedal ilmel ekraani vaatama. Bernard kinnitas: «Teid kutsutakse hüpermajaka kaudu.» Belo astus paneeli juurde, tegi ebakindla liigutuse ja lülitas seejärel side sisse. Pilt näitas umbes seitsmekümnendates, kuid hästi säilinud meest. Tal oli seljas arvatavasti mingi vorm, kuid eraldusmärgid puudusid. Etteulatuv lõug ja robustne ninakuju reetsid otsustavust ja mehe silmades sädeles midagi. «Max Belo, nagu ma aru saan,» ütles mees pärast hetke vaatamist. «Jah,» vastas Belo

[ (Teine osa: Miks ohverdas Wermacht Heinastes von Seydelmanni tankidiviisi? Mõni sõna Hitleri imerelvadest ja «Gladsheimist».) BRAUNSACHE OLI ERAND, meie kõige kauem kestnud ja kahtlemata komplitseerituim operatsioon. Meie meistritöö. Vana vrakk pani meid proovile, kuid kaalul oli palju raha -- suurim investeering, mis kunagi Eestisse tehtud. Mõni nädal enne päris meie loo algul kirjeldatud kõnet Eesti Vabariigi aastapäeva puhul naasis Mark S^veitsist. Viimasel ajal ei leidnud ta hõlpsalt asu, käies ringi küsimusega, kuidas leida arengufondi raha. Mõned psühholoogid väidavad, et rahahädas