Aias kasvasid sajad õunapuud, moodustades lossini viivaid alleesid. Nende viljade magus lõhn lasus raskelt maa kohal, levides isegi aiast küladeni. Lossi enese ümber oli ta aga kõige tihedam.
Kaks last, Dim ja Phoe, istusid vana õunapuu ladvas, süües punasekoorelisi vilju. See oli muidugi keelatud tegevus, sest Parun ei lubanud kedagi oma aeda, enne kui korjamisaeg saabus. Siis võisid ka talupojad nautida kullaste viljade maitset, aga selle eest pidid nad ka korjama tühjaks kõik need puud, mis moodustasid lausa punakaskuldselt viljadest särava metsa.
Kas on aga tarad ja keelud enne lapsi pidanud? Nii olidki Dim ja Phoe aias ja väike õunasüdamete kuhi puu all andis märku, et nad on oma hammastele hoolega valu andnud.
«Kas sa, Phoe, siis Parunit TÕESTI ei karda?» küsis umbes kaheksa-aastane tüdruk.
Phoe, umbes kümne aastane poisike, viskas selle peale alla veel ühe õunasüdame. «Ei ta suuda aial silma peal hoida. Vaata, kui suur see on. Ja kui ta juhtubki südameid nägema, siis ei tea ta, kes siin käisid.»
«Aga ta on ju nõid.»
Phoe sõnas uljalt: «Nõid? Kes seda räägib? Vanad naised külas? Noh, ma olen sinust hea mitu aastat vanem ja ei ole teda kunagi näinud tegemas ühtki nõiakunsti trikki.»
Samas kadus ta näolt kogu uljus, sest alt kostusid hääled.
Sealt tuli Parun, musta rõivastatud leedulane Trakaist, tema kõrval oli aga säravas valges tundmatu, kel vööl sädelev mõõk. Dim nägi vilksamisi ta nägu ja otsustas, et see on üks koleväga ülipahatahtlik onu.
«Nii et sa ei loobu siis oma kunstist ja ei maksa Mustale Akadeemiale maksu?» sõnas mees valges. «Ise tead. Mina olen sind hoiatanud.»
«Miks ma pean tegema tegemist Musta Akadeemiaga, kui ma seda üldsegi ei taha?» vastas Parun veidi retoorilisel toonil. «Must Akadeemia ei ole kuskil tunnistatud ülimaks sellealaseks asutuseks.»
«Lihtsal põhjusel -- neil on selline maksukoguja nagu mina,» vastas mees valges muiates. «Mul on üks Irmelini mõõkadest; ja see juba ON märk omaette. Ka olen ma üks viimastest Allantai surmamaagia oskajatest. Nii et soovitan sul mitte eludega mängida.»
«Eludega? Minu talupojad ei puutu üldse asjasse. Ma ei maksa ja kõik.»
«Olen tunni aja pärast oma mõõgaga tagasi. Nii kaua on sul veel aega oma otsust vaagida.» Mees valges asus minekule. Siis pöördus ta äkki, lõi ühe õunapuu suunas sõrmedega nipsu ja naeratas.
Nii palju, kui Dim toimunut adus, oli õunapuu hoobilt kuivanud. Järele oli jäänud vaid elutu mustade lehtedega tüügas.
«Allantai surmamaagia... häh...» pomises Parun endamisi. «Irmelini mõõgad... aga see ei olegi nii väga phäh. Tund aega on tegelikult väga vähe, aga muidu suudaksin ma sellele kehkenpüksile veel näidata, mis tähendab ühe ausa nõiaga tüli norida. Mis seal ikka, eks üritame...»
Siis langes ta pilk äkitselt puude all olevale õunasüdamete hunnikule ja asus pikkamisi kerkima. Lõpuks peatus see Dimil ja Phoel ja ta käsutas kalgil häälel: «Alla!»
Ei Phoe ega Dim tahtnud tegelikult alla ronida, aga neile näis, et muud ei jää ju üle. Nii laskusid nad ja jäid Paruni ette seisma.
«Nii. Õunavargad,» müristas Parun. «Mis ma teiega teen? Mul ju tuhat muudki tegemist, nõidus vaja ette valmistada,» pomises ta seepeale oma nina alla. «Olgu, te teete minu eest ühe töö ära ja asi klaar. Asi unustatud. Asi andestatud.»
Nii kõndisid lapsed koos temaga lossi, kuulates ta pobisemist vägede kokku kutsumisest ja sellest, kuis Mängija tund kindlasti poolteiseks paisub.
Lossis andis ta lastele pihku kaks savipurki, milles voolas tihe punane vedelik. Dim vaatas seda vägagi kahtlustavalt.
«Mustade hanede veri. Täpsemalt üheteistkümne oma,» selgitas Parun lahkelt. «Teist üks kõnnib ümber lossi ja võõpab kõik seinaäärsed sisse. Teine käib iga värava juures ja ümbritseb sellega iga posti. Siis läheb ta Brionne teele ja valab ülejäägi maha. Selge? Tehke, et siit kaote!»
Lapsed jooksid õue, naeratades teineteisele. «Hane veri, päh!» sõnas Phoe ja poetas Dimi purki õunasüdame. «Milline koledus,» sõnas Dim ja poetas õunasüdame Phoe purki.
«Mina olen omadega valmis,» sõnas Phoe.
«Mina juba ammugi,» sõnas Brionne tee otsal seisev Dim. «Jookseme siit minema.»
«Oota, ma võtan veel paar õuna,» sõnas Phoe ja haaras esimese ettejuhtuva oksa järele.
«Tee kiiresti, vaata kui kole taevas on,» anus Dim.
Ja tõepoolest, taevas polnud enam sinast märkigi. Otse Paruni lossi kohale oli kerkinud suur ja verev pilv. Ta passis seal liikumatult, just nagu ei mõjutaks teda ükski maailma tuul.
Lapsed jooksid läbi õunaaia, suundudes Brionne poole. See oli ümbruskonna suurim küla, kirikugagi uhkeldav asula. Otse loomulikult elasid nad mõlemad seal.
Värava juures kohtusid nad mehega valges. See vaatas parasjagu vereloiku ja naeris: «Kas ta üritab mind sellega püüda? Siis hindab see loll Irmelini vähem, kui peaks. Kõss,» näitas ta lastele.
Siis ratsutas ta edasi, Paruni lossi poole.
«Ta ikkagi on nõid,» sõnas Dim ärevalt. Phoe ei vastanud.
Nende selja tagant, lossi poolt kostus äkki hirmus kisa ja rüve rümin. Maa asus tasahilju vabisema, sellal kui taevast valgus alla suur punane mass. Lapsed vaatasid teineteisele otsa ja pistsid jooksu.
Peagi kostus nende selja tagant kabjaplagin ja ilmus Parun, ratsutades Valge Mehe hobusel. Ta oli kahvatu, silmis põles tal imelik tuluke ja nägu oli tal verine.
«Pean vist oma pääsemise eest teid tänama,» sõnas ta muiates. «Mu nõidus pidi pilvedest alla kutsuma surma, aga Irmelini mõõk oleks sellele vastu pidanud. Teie aga segasite surmakutsele sekka surnud õunu ja nii kutsusite alla surma õunte läbi.»
Lapsed vaatasid teineteisele veidi segadusse sattunult otsa, aga Parun vaid naeris. «Nüüd olen ma vägevaim võlur siin ilmas. Olgu Irmelini mõõk nii vägev kui tahes, ta ei suuda hävitada kogu maailma õunu.
Aga nüüd, mis saab teist? Mul on kiire, nad jahivad ka mind... aga nad jahivad ka teid. Valge Võlur hoiab neid veidi kinni, siis on nad aga meil kannul. Selle väe vastu minu kunst ei hakka.
Aga ma saan teid neile jätta. Seon teid puude külge kinni ja sõidan ise edasi. Nii olen ise väljaspool ohtu, sest nad nõuavad kolme elu.»
Ta irvitas õelalt ja tõmbas oma mõõga tupest. Samal hetkel tundis Phoe, kuis miski taskus tema kätte tungib. Ta kahmas selle ruttu taskust ja ennäe! Õunale olid ime läbi kasvanud hambad ja need puresid ta väikest sõrme.
Phoe kisendas valust, tiris parema käega õuna vasaku käe küljest lahti ja viskas sellega Parunit. See röögatas ja kukkus hobuselt, kui õun oma hambad ta ninna lõi.
Phoe mõte töötas kiiresti. Ta vinnas end hobuse selga, pööramata tähelepanu oma vasakule käele ja sellele, et seal vaid neli õrme alles. Siis aitas ta ka Dimi hobuse selga ja nad kihutasid edasi, Brionne poole.
Dim kisendas midagi, aga mõlemad olid liiga hirmul, et teise sõnumit taibata. Phoe teadis vaid, et peab edasi minema, eemale kohutavast lossist ja ära neetud õunaaiast.
Siis kostus tema tagant tümpsumist ja müdinat. Ta piilus selja taha ja nägi, kuis sealt voogavad tema poole õunad, sajad, tuhanded, miljonid õunad. Seal oli nii rohelisi, punaseid, kui ka kollaseid vilju, aga neil kõigil näis olevat üks tahe, püüda põgenikud kinni.
Nad möödusid Ema Martine'i onnist. Selle ümber oli samuti pisike õunaaed. Phoe nägi, kuis tuul sealt kõik õunad puudelt puhub, siis asusid aga needki kaht põgenikku jälitama. Enne veel leidsid nad aga onnist väljuva Ema. Vaene naine mattus kiiresti õunte alla, ta rebiti tükkideks, pisemateks palakesteks ja nii edasi, kuni polnud enam midagi näha.
See ei peatanud aga ei õunte voogu ega kaht last. Phoe sihiks oli Tigaspe'i jõgi, sest vees elavad vetevanad ja nemad juba kurja läbi ei lase. Selle vood juba paistsid.
Siis aga karjatas Dim ja pudenes hobuse seljast. Oli ta ju noor, ei olnud ta eal varem ratsutanud ja tema asukoht oli ka halvem kui Phoel, kellel oli vähemalt lakast ja ratsmetest võimalik kinni hoida.
Phoe ei saanud enam midagi ette võtta. Liig lähedal olid talle õunad, liig armas ta enese elu. Hobune kahlas läbi jõevoogude ja vajus kokku. Phoe seisis tema kõrval ja vaatas nuuksudes selja taha, kus õunad ringi hüplesid, tantsisklesid ümber koha, kuhu oli jäänud Dimi nüüdseks juba olematu keha, ja mädanesid kohe silmnähtavalt. Peagi oli järele jäänud vaid ühtlane pruun mass, mis vaikselt voogas ja muundus surnud plögaks. See voogas mööda maapinda laiali ja rahunes.
Selleks korraks oli kõik lõppenud.