Naat rähkles rahutult asemel. Kell oli just oma kolm nätakat ta kõrvadesse vajutanud ning tuksus nüüd laisalt oma igaöist vaikset tukset edasi. Väljas kardina taga võimutses pimedus ning hommikuvalguseni jäi veel oma 5-6 tundi tühja ja nukrat muremõlgutust. Naat pööras taas vasaku külje alla. Ikka tuhkagi. Tundus, et mees nimega Mati, Une Mati, on ta oma listist jäädavalt kustutanud. Ka pööre vasakule ei aidanud. Loomulikult ei aidanud, seda teadis Naat tegelikult niigi. Ta oli ju seda proovinud. Nii tuhat korda või nii.
«Ja Kati ka,» Naati mõte jõudis taas kõige valulisemasse sfääri, «lollakas vanaeit!» Viha, mida ta oli püüdnud viimaste tundide jooksul alla suruda hakkas vaikselt rinda ette suruma. «Mul pole raha, sul pole raha! Kurat, kellel seda raha ikka nii väga on!? Sel Semjonirajakal pole ka sittagi!» Kõige rohkem vihastaski Naati see neetud jama Kati ja Semjoniga. Peale Naati vabastamist piimakombinaadi valvuri kohalt oli Kati närv üles öelnud. «Mida kuradit!» oli ta kriisanud, «nüüd pole sul enam tööd ka! Mitte midagi sul pole! Ei tööd, ei raha! Mitte midagi!»
Ja läinud ta ühel heal päeval oligi. Semjonil nägu peeretas peas, kui tänaval vastu tuli. Jälk rida! Sellele totakale nässile naine nii ära anda. Aga Naatilt ju ei küsitudki, nii et andmiseks ei saagi seda protsessi nagu hästi lugeda. Pigem oli tegu võtmise või vaba valiku või kurat teab millega.
«Pagan, kas ei ole siis mingit lahendit asjale olemas,» Naati mõte hakkas avarduma. «Kas pole olemas mingit soodsat kohta või maad, kus ka mul võiks hea olla! Mingit õnnemaad või asja! Sõidaks sinna, seal hakkaks hea!» Ilmselt pidi see olema mingi välismaa, millest Naat mõtles. «Raha poleks vaja, süüa saaks, mingite kupongide eest, mida jagatakse,» oli arusaadav, et mees hakkas uneilma jõudma. Mõtted läksid üha selgemaks ning teadvus üha ähmasemaks. See on sellisel puhul alati kindel asi.
***
«Vaata!» Zoop vaatas õhinküsival näol Roobi poole, «keegi mõtleb meist!» Tõesti, ekraanil, mille kohale kaks rohelist pead kummardusid, paistis violetne täpike. «Aga see on ju võimatu, siinkandis ei tea keegi meist midagi,» Roobi silmaplangud muutusid kergelt roosakaks, «me oleme esimene laev, kes siiani jõudnud on, see on kindel!» Zoop põrnitses talle otsa ning ka tema silmaplangud hakkasid omandama roosakat vinet, mis andis märku kergest erutusest. «Sul on õigus, mis jama see nüüd siis on!» Lugu tundus tõepoolest võimatuna. Läbitud oli ju mitmeid kümneid galaktikaid, jõutud siiani teadaolevatest võimsaima laevaga «Roop&Zoop» enneolematusse kaugusesse koduplaneedist ja äkki palun, teie ees seisev näidik ütleb, et keegi mõtleb teile. Näidik oli konstrueeritud väga peenel põhimõttel ning pidi koheselt teavitama, kui kellegi mõte on suunatud grongidele (Zoobi ja Roobi päritolu). Ja nüüd näidik teavitas! Mingi mõte oligi suunatud neile. Nii võimatu kui see ka ei tundunud, oli see ometigi tõsi, sest olles aparaadi kolm korda restartinud, jäi info samaks. Keegi mõtles siin, kaugel planeedil neile, grongidele. Ning et tegu polnud juhusliku uitmõttega tõestas tulukese püsivus ja värvi intensiivsus. Keegi oli nende olemasoluga kursis.
Mehikeste silmad olid juba tulipunased ning pead, mis mõttetööd alustades suurenema hakkasid, juba mõnusalt pirakad, ületades tunduvalt olendite kogusuurust. Praegu olid nad oma vaimse võimekuse tipul. Zoop polnud Roopi nii suure peaga veel näinudki! «Kimame kohale, mis?» ning nõusolekut ootamata võttis Zoop laeva suunaks mõtteallika asupaiga, mis jätkuvalt neile pühendus.
***
Unenägu läks üha paremaks. Naat oli jõudnud tõelisele õnnemaale. Kõik oli just nii, nagu ta oli mõelnud. Süüa sai kupongide eest, mida jagas sõbralikult sumisev kollane nelinurkne kummiaparaat, ja magada, magada võis seal, kus soovisid. Kliima oli antud maal ülimalt soosiv ning sellist asja nagu külmus ei tuntud. Muud eksistentsiks vajalikku Naat ei vajanud ja ega muud unenäos pakutudki. Üks häiriv moment siiski asja juures oli. Nimelt puudusid sel maal inimesed. Ta polnud neist veel ühtegi kohanud. Aga ka see ei morjendanud teda. Oli lihtsalt hea olla.
***
«Nii, veel veidi allapoole,» Zoopi hääles oli tunda tohutut erutust. Kas on avanemas uus maailm? Kas leitakse uus kontakt kahe mõistuseni jõudnud tsivilisatsiooni vahel? Tõenäosus oli äärmiselt suur. Laev tegi veel viimaseid spiraale läbi pimeda ruumi. Oli tarvis mõtlema hakata maandumispaigale. «Näed, Roop!» Zoop peaaegu karjatas seda, «tal on pea ja nina ja muu, nagu meil!» Äkiline avastus pidi mehikesed rõõmust segaseks muutma. Anatoomiline sarnasus olenditega sel planeedil pidi suhtlemisprotsessi hõlbustama ja muutma lävimise sedavõrd kergeks, et pea ainult vaikselt naeru. «Maandu nina juurde,» Zoop näitas ekraanil asuva hiiglasliku nina peale, «vasakust sõõrmest ajamegi sondi sisse ja loome kontakti!» Kogu asja kulg tundus liigagi lihtne olevat. Juba oligi laev maandunud ja sond väljas. Aeglaselt limasesse massi kaduva juuspeene sondi pöörlemine rahustas mõnusalt. Roop hakkas vaikselt ümisema -- nii mõnus oli olla suure kontakti kindlas ootuses.
***
Unenäkku oli löödud mingi mõra! Miski segas! Unesegaselt liigutas Naat end ja kergitas pea padjalt. Ilus unenägu oli kui peoga pühitud (samal hetkel kustus laevas «Roop&Zoop» violetne tuluke ekraanilt) ja karm reaalsus tungis taas mehe ajju. «Kuradi jama iga öö!» Naat oli tõeliselt närvis, «no ei saa magada! No ei lasta, noh!» Tundus et nina all kiheleb ja «faking nohu» on taas platsis. Naat tõmbas alukate vahelt taskuräti, vaatas esimese kahvatu hommikuvalguse paistel selle kergelt klimpjat sisu, otsides vaba nurgakest (ta ei teadnud midagi sellest, et samal ajal jälgisid sama pilti veel kaks silmapaari, õudusest mustaks tõmbunud silmadega, millel puudus vikerkest) ning nuuskas. Nuuskas sügavalt ja totaalse põhjalikkusega. Kaks korda (kuigi ka ühest oleks piisanud)...