(järg lühijutule
Ma olen täiesti tavaline inimene ja mu nimi on Sten. Sten Disraeli, kui täpne olla. Ma ei tea isegi päris täpselt, miks ma seda kirja kirjutan. Iga hetkega hakkab järjest selgemaks saama, et lõpp ei saa enam kaugel olla. Eks ma kirjutagi rohkem enda pärast. Kartuses, et aega pole enam palju jäänud, üritan võimalikult lühidalt teha. Olgu, ma hakkan kuskilt pihta.
Omal ajal töötasin ühes tavalises Ida-Euroopa riigis politseiinspektorina. Mingil hetkel olin saavutanud karjääri kõrgpunkti ja just siis sattusin ma suure noosi otsa. Noosi otsa, mis oli piisav, et kogu minevik seljataha jätta ja põgeneda. Ma alustasin kõike algusest. Aga veel enne, kui sinnamaale jõuan, pean peatuma selle multivaranduse saamislool, kuna vastavad asjaolud selgitavad mingil määral ka hilisemaid sündmusi.
Mõned aastad tagasi tutvusin ühe Armini-nimelise noormehega. Meid viis kokku juhtum, mille uurijaks mind määrati. Peab kohe ära ütlema, et see lugu arenes väga ebatavalist rada pidi ja ametlikult jäigi ta lahendamata.
Nagu juba öeldud, oli peaosaliseks Armin. Ta oli tol ajal üsna tavaline pool-üliõpilane-pool-joodik-tüüpi paarikümneaastane noormees. Ühel heal päeval ta aga rööviti ja mis kõige kummalisem, kolme nädala pärast lasti tervelt lahti. Tähendab mitte päris tervelt. Tal oli vahepeal silm peast välja lõigatud ja operatsiooni teostamiseks oli kasutatud täpseid kirurgilisi meetodeid. Pean enda häbiks tunnistama, et mul ei jätkunud nii absurdse juurdluse läbiviimiseks piisavalt püsivust ning tegelikult loobusin lahendi otsimisest õige pea. Ühel õhtul aga helistas Armin. Tema jutt oli segane, kuid mingi sisemise intuitsiooni ajel nõustusin kohtumisega. Armin oli erutunud ja see, mida ta rääkis, tundus absurdsem, kui kõik eelnev kokku. Nimelt oli ta hakanud eemaldatud silmaga nägema. Tuli välja, et sooritatud oli mingi ennenägematu nägemisorgani siirdamise operatsioon ja Armini silm funktsioneeris nüüd ühe kohaliku tähtsusega jõugubossi peas. Impulsiivse noormehena otsustas ta enda kallal sooritatud vägivallateo eest kätte maksta.
Kättemaksuaktsiooni käigus saatis Armin külmavereliselt teise ilma mõned kurjategijad. Ma aitasin teda. Tol korral ma veel päris täpselt ei taibanud selle põhjust. Aeg pani siiski kõik paika.
Sõnaga, Armin lõi mõned vennikesed maha. Lõpuks jõudis aeg pealiku enda kätte. Kuna Arminil oli suur eelis, tuletan meelde, et ta nägi ka läbi teise mehe silmade, ei tekitanud bossi enda tapmine mingeid probleeme. Boonusena vehkis ta veel ka kohvritäie raha sisse. Ah jaa, pärast bossi vagaseks tegemist nägi Armin veel ikka edasi, sedapuhku juba hinge rändamist läbi mingi tunneli ja lõplikku paiknemist kuskil maailmaruumi avarustes. Ausalt öeldes ei tekitanud sedasorti asjaolu meis enam erilisi emotsioone, niivõrd mõistusele vastuvõetamatuid asju olime eelnevalt kogenud.
Kuid varastatud rahahunnik, mida oli veidi alla miljoni dollari, pani aluse peensusteni viimistletud põgenemisele. Minul ei jäänud maha peaaegu kedagi, mõningad kauged sugulased välja arvatud. Ka Arminil olid vanemad surnud ja ainsa lähedase inimesega, poolõega, polnud ta kontakteerunud juba aastaid. Seega puudusid meil emotsionaalsed vastuväited ja otsus kuskil uuesti alustada sündis kergelt.
Kogu plaani täideviimine võttis aega. Kõige keerulisem oli sellise hulga musta raha pangaarvele saamine. Mulle kulusid marjaks ära kunagi majanduspolitseis saadud kogemused ja pärast umbes poolt aastat riiulifirmadega opereerimist ilutses $900 000 ühe Kaimani saarte offshore'i pangaarvetel. Selleks ajaks olid ka võltsdokumendid olemas ja lahkumine võis alata.
Mõni liialt Hollywoodi filme vahtinud huviline võib nüüd muidugi teatada, et maffialt raha varastanud tüübid lüüakse kiiremas korras kasti ja et nähtamatu võimu eest ei põgene. Tegelikkuses midagi sellist ei ole. Ma võin täie vastutustundega väita, et kui teile kukub juhuslikult (tähelepanu, organiseerituse puhul see ei kehti) sülle miljoneid narkoraha, siis võite selle rahumeeli endale jätta. Päriselus pole kõnekaid juhtlõngi á la hotellireklaamiga tikutoose, ettearvamatuid kohtumisi ega tagaajajatele kergelt sülle jooksvaid kontaktisikuid. Maffialt raha varastamine on üllatvalt lihtne, kui mingi ime läbi olla õigel ajal õiges kohas. Tänu Armini silmale õnnestus see meil ülihästi.
Ma sain ka Julgeolekupolitseis töötavatelt sõpradelt piisavalt rahustavat siseinfot. Tüübid, kellelt me selle kopika ära hiivasime, arvasid tõsimeeli, et siiakanti sattusid gastroleerima mõne teise piirkonna lindpriid. Igaks juhuks tagusid nad surnuks ühe vaese narkari, kes oli oma õnnetuseks loteriiga võitnud ja seetõttu raha omava isikuna kahtlane tundus.
Meie Arminiga aga võtsime ühel sombusel sügispäeval väikesemõõtmelised seljakotid selga ja astusime Rio De Janeiro lennukile. Niisama lihtsalt see käiski. Lennujaama lähedal maalilises palmisalus leidis aset pidulik passide põletamise tseremoonia. Uued passid olid valmistatud oma ala parimate spetsialistide poolt ja mõned tuhanded dollarid migratsiooniameti funktsionäridele kindlustasid tänusõnade saatel elamisload. Tulevik tundus pilvitu.
Ma peaksin lühidalt peatuma ka meie omavahelistel suhetel. Võib tunduda uskumatu, et nii erinevate generatsioonide esindajad, liiatigi veel politseinik ja vabameelne lõngus, teineteist sedavõrd jäägitult usaldavad. Summa, mis jagamisele pidi minema, oli siiski üüratu ning oleks ilmselt parimadki sõbrad tülli ajanud. Meie ei jaganud seda raha tegelikult kunagi. Meist oli armastajapaar saanud.
Jah, nii see oli. Minul endal olid vastavad kalduvused ammu, kuigi mingil eluetapil olin ka abielus olnud. Armin aga avastas uue olemuse esmakordselt minuga. Me olime õnnelikud ja see on vist inimese elus peamine.
Elukohaks valisime endale keskmise suurusega linnakese ookeani rannikul. Pisikese armsa majakese, pruugitud keskklassi sõiduauto ja muu vajaliku soetamisele kulus alla kolmekümne tuhande. Kohalikud brasiillased suhtusid meisse üllatavalt sõbralikult, kuid mingit distantsi võis siiski ka tajuda. Terve aasta ei teinud me praktiliselt midagi, teineteisele pühendumine loomulikult välja arvata. Siiski väsitas jõudeelu lõpuks ära ja me leidsime endile tööd (kuigi deposiidid teenisid raha rohkem, kui kulutada jõudis). Armin kujundas motellikestele reklaame ja mina olin ametis lihtsa aednikuna. Me olime asjade käiguga ülimalt rahul. Ometigi ei saanud õnn lõpmatuseni kesta.
***
Armin hakkas muutuma. Alguses oli see vaevumärgatav. Vahel lülitus ta täielikult välja, teinekord jälle ärkas öösiti röökides ja läbimärjana. Muidugi hakkasin ma kahtlustama psüühikahäireid, mis võisid tuleneda eelnevatest läbielamistest. Üldiselt me minevikku ei meenutanud. Kui me veel kodumaal resideerusime, oli Armin mõnikord kirjeldanud tähistaevast, mida mõrvatud ristiisa vaim justkui nägi. Me proovisime isegi tähtkujude järgi umbaudset asukohta määratleda, aga see oli lootusetu üritus. Armin tundis Väikse Vankri, Orioni ja mõne veel ära ning teadmine, et pärast surma jääme me siiski oma kodusesse Galaktikasse, liiatigi veel Päikesesüsteemi lähedusse, tundus kuidagi rahustavalt meeldiv. Kuna siis ei toimunud kosmoseavarustes midagi märkimisväärset, lülitas Armini aju vastava aistingu tasapisi tahaplaanile. Teema kaotas aktuaalsuse.
Nüüd oli aktuaalsus tagasi.
***
Ühel õhtul tabas Arminit järjekordne hoog. Külm ja õhuke higikile kattis lubivalge näo ja ta vajus, justkui kooma langedes, diivanile. Siis taipasin ma esmakordselt, et asi on tunduvalt tõsisem, kui algul arvata võis. Hirmutava tõena hakkas teadvusesse imbuma teadmine, et silmalugu ei ole veel kaugeltki lõppenud.
«Armin, kas sa näed midagi?» küsisin ma ettevaatlikult, kui tal vähegi selgem hetk saabus. Vastust ei tulnud.
«Armin! Sa pead sellest rääkima. Ma ei taha, et sa lõplikult hulluks lähed. Räägi minuga! Kas sa näed midagi?»
Möödus terve minut. Lõpuks noogutas ta vastuseks.
«Mida sa näed? Kas ikka ainult tähti?»
Ma lootsin kogu hingest jaatavat vastust. Tegelikult teadsin sisimas, et kui see tuleb, siis Armin valetab.
«Tähti ka... ja veel midagi,» pomises ta vaevukuuldavalt.
«Mida siis? Räägi ometigi!»
Vastamine valmistas talle piina. Sain sellest suurepäraselt aru. Armin ei saanud kunagi paralleelset nägemisaistingut välja lülitada. See saatis teda kõikjal -- hommikust süües, tööd tehes, peldikus istudes, isegi magades. Tohutu vaimne pingutus oli psüühikat rängalt muserdanud. Oleksin andnud kõik, et neid piinu veidigi leevendada. Samas kartsin ma vastuseid.
Armin kogus end ja mina ei kiirustanud tagant. Viimaks hakkas ta rääkima.
«Olgu, Sten, ma räägin sulle. See on midagi... see on nagu mingi ketas...valge ketas... see... lendab minu suunas. Või... mida ma räägin... lendab selle suunas, mis jäi järele tollest neetud kurjategijast. Ma kardan, et kui ta lömastab selle hinge, siis lömastab ta ka minu. Saad sa minust aru, Sten? Ma kardan väga, et...»
Minu enda ülesköetud aju reageeris kergendusohkega. Meteoriidikamakas, mis kuskil ringi lendab, ei olnud just see, mida mina kartnud olin. Irevil hammastega põrgukoerad, maavälised lahinglaevad, külmunud laipadest moodustunud tohutud parved -- umbes midagi sellelaadset vaevas mu kujutlusvõimet. Aga mingi ketas? Ilmselt oli tegu asteroidi küljest lahtimurdunud tükiga. Tol korral ei näinud ma muretsemiseks mingit põhjust.
***
Armini seisukord halvenes veel mitu päeva. Ta muutus praktiliselt kontaktivõimetuks. Ja siis saabus kulminatsioon.
See juhtus öösel. Kuigi ma üritasin teda valvata niipalju kui võimalik, olin sel korral tukastanud. Terav kriiskamine äratas mind. Kobamisi sain tule põlema ja nägin Arminit alasti keset tuba seismas. Ta oli end kergelt vigastanud. Meelekohast põsesarnani jooksis sügav kriimustus ning verd immitses ka ninast ja paremast suunurgast. Kui ma teda emmata proovisin, tõukas ta mu hullumeelsele omase jõuga põrandale pikali. Seal ma siis kössitasin ja jälgisin Arminiga toimuvat.
Ta seisis kühmus, kõht viimase võimaluseni sisse tõmmatud ja lihased pingul. Käed olid kehast veidi eemale viidud ning kramplikult kõverdatud sõrmed hakkasid otstest juba veidi lillakaks tõmbuma. Ta hingas kahinal läbi verest ummistunud nina nii, et aukudele tekkisid aeg-ajalt punased mullid, mis siis tati ja vere segu laiali pritsides lõhkesid. Vaatepilt ei olnud just meeldiv. Õnneks ei tulnud seda liialt kaua «nautida».
Mingil hetkel hakkas Armin lalisema. Ainus arusaadav sõna oli: «lõpp». Ja siis saabus hetk, mida mina hakkasin hiljem «kokkupõrkeks» nimetama.
Ebainimlikult häälitsedes viskus ta peaga järsult tahapoole. Keha võttis vibu kuju ja suust lendasid lae poole jämedad oksejoad. Kuna magu polnud mitmeid päevi sööki ega jooki näinud, koosnes see purskkaev ainult rohekas-kollasest maomahlast. Armin prantsatas pealaega vastu kiviparkettpõrandat (umbes nagu silda viskav võimleja, kes on unustanud käed pea kohale tõsta) ja jäi sinnasamasse krampides lamama.
Järgnesid painavad tunnid. Ta viskles põrandal, aeg-ajalt oksendades. Ma tõstsin lehkavat inimkeha istukile, et vältida lämbumist ja proovisin siduda tekkinud haavu. Arsti kutsumine ei tulnud kõne allagi. Ma lihtsalt ei tahtnud teda kellegi teise hoolde loovutada.
***
Vastu koidikut hakkas Armini seisukord järsult paranema ning ta suigatas unne. Ma tõstsin vere- ja okselägase keha voodile ning üritasin uinuda, kuid sellest ei tulnud midagi välja isegi pärast pudelitäit burbooni kõrri valamist. Närvipinge ja üleväsimus olid oma töö teinud.
Umbes keskpäeva paiku, kui ma pliidi ees seistes banaane praadisin, kuulsin ootamatult dushiruumis vee kahinat. Armin oli pesema komberdanud ja seisis nüüd, endal naerulnägu ees, veejoa all ning (ma ei uskunud oma kõrvu) ümises laulukest. Asjad olid võtnud uskumatu pöörde.
Arminit ei tundnud enam äragi. Ta kugistas kiiruga toitu, jõi peale mitu pudelit Beck's õlut, mida naabruses asuv pood spetsiaalselt meie jaoks tellis ning lõpuks süütas veel pika Robusto-tüüpi sigari. Sel ajal, kui ta tubakajunni imedes diivanil lösutas, puhastasin mina haavu. Eriti murelikuks tegi mind kokkupõrke ajal saadud peavigastus ning ma kahtlustasin isegi koljumurdu või siis vähemalt peapõrutust. Nüüd oli arsti poole pöördumine hädavajalik.
«Armin, me peame doktori juurde sõitma,» sõnasin ma võimalikult ükskõikset hääletooni teeseldes.
«Mispärast?»
«Sa kukkusid eile rängalt. Kas sul siis mingit peavalu ei olegi või? Mina arvasin, et sa murrad kaela. Doktor peaks seda kindlasti vaatama.»
Armin ringitas käega pealael ning tegi arusaamatust väljendava grimassi.
«Oleks nagu, jah, veidi valus. Hakata nüüd sellepärast doktorit tülitama... aga kui sa just nõuad. Okei, läheme homme. Nõus?»
Mul ei jäänud muud üle kui noogutada. Ja pealegi pitsitas üks teine asi mu uudishimu. Mida võis Armin nüüd näha? Mis oli toimud kokkupõrke hetkel ja pärast seda? Mis oli saanud kettast? Küsimusi oli palju, kuid ma suutsin ennast kuidagi vaos hoida. Õnneks taipas Armin ise rääkima hakata.
«Kuule, Sten, sa lähed ju kohe lõhki,» sõnas ta muiates. «Sind huvitab kindlasti see, mida ma eile üle elasin. Kas ma räägin kõike algusest või hakkan keskelt pihta? Põhimõtteliselt võib ka...»
«Algusest, ikka algusest,» lõikasin totra falsetiga vahele. Armin kergitas kulme ja naeris kõlavalt.
«Olgu-olgu, ma alustan siis otsast. Nagu sa juba isegi tead, nägin ma mingit tohutut ketast, mis järjekindlalt lähenes. Alguses oli ta pisike, kuid lõpuks varjas kogu nägemisulatuse. Kuna mul ei ole mingit võrdlusmomenti, ei ole võimalik ka suurust umbkaudugi määratleda. Millegi pärast olen ma kindel, et need mõõtmed on kolossaalsed. Ta lendas pööreldes ümber kujuteldava telje, mis oli horisonti aluseks võttes umbes 30-kraadise nurga all. Nii et kohati paistis ümarik ring, kohati jälle ristilõige, mille üks serv oli täiesti sirge ja teine kumer. Noh, nagu oleks kõrvitsa küljest viil lõigatud. Lõpupoole hakkas mulle tunduma, et ta paistab läbi. Vahetult enne kokkupõrget jõudsin veendumusele, et ketas on jääst. Ma nägin pragusid, murduvat valgust, tundus isegi, et õhumulle, kuigi see võis ka silmapete olla. Aga kokkupõrke hetk...»
«Kas sa mäletad siis kokkupõrget? Mulle tundus, et sa olid sel hetkel... noh, et sa polnud just terve mõistuse juures,» katkestasin ma ebalevalt, teadmata, kuidas ta sellisele seisukohale reageerib. Armini ilme oli heatahtlikult mõistev.
«Mõistuse juures ei olnud ma võib-olla selles maailmas. Kogu taju oli suunatud... mhmm... teispoolsusele. Mööduv öö, see, mis juhtus seal, on mul täiesti kirkalt silme ees. Heakene küll, tahad sa teada, mis juhtus kokkupõrke hetkel?» Pole vist tarvis mainida, et ma noogutasin agaralt. Armin jätkas.
«See oli jube hetk. Ma hakkasin ennast juba peaaegu surnuks pidama. Ketas pühkis mu... juba jälle... pühkis vaimu teelt kõrvale. Jõud, mis seda tegi, on ilmselt oma mõõtmetelt inimkonnale tundmatu. Mul oli tunne nagu oleks mingi hiiglane mind eemale paisanud. Kõik hakkas pöörlema ja sisikond kiskus kohutavalt krampi. Ma tean, et oksendasin nagu segane. Päris huvitav, kuidas nägemisaisting, võib-olla ka teised meeleelundid, siseorganite talitust mõjutavad...»
«Kõikide teiste inimeste organism töötab sünkroonselt. Mida näeb silm, seda tunneb ka magu. Sinul aga on üks kehaväline meeleelund, mis ajab segamini...» Ma hammustsin huulde. Ta teadis seda kõike isegi ja nüüd hakkan veel mina targutama.
«Jah, nii see on, aga see ei olegi eriti oluline. Kuhu ma jäingi? Ahah, see pöörlemine kestis väga pikalt. Lõpuks hakkas hoog raugema ja ma nägin ka vilksamisi ketast, mis oli minust mööda kihutanud. Praeguseks on asend fikseerunud ning avaneb uus ja huvitav vaade.»
Uudishimu oleks mind peaaegu tapnud. Armin nautis olukorda täiel rinnal, enne kui jätkas.
«Vot nii, Sten, nüüd tuleb kõige magusam osa. See on täitsa uskumatu, aga ketas on peatunud. Noh, saad aru, seisab paigal. Ja tema tagant paistab osaliselt veel midagi.»
Ta tegi järjekordse pausi, justkui sundides mind küsimust esitama.
«Ja see on?»
«Maa, kulla kamraad, meie sinakashall koduplaneet.»
***
Järgnevad päevad möödusid suhteliselt rahulikult. Me puhkasime endid välja ja ravisime närve. Armin kosus silmnähtavalt, sõi palju ja hakkas minu vastuväidetest hoolimata tööle kippuma. Tundus, nagu ei oleks möödunud õudus talle mingeid jälgi jätnud. Kuskil Maa läheduses paiknev jääkamakas hakkas hoopis mind ennast painama.
Ühel õhtul, kui me pärast rikkalikku õhtusööki õlut limpsides sohval lebasklesime, võtsin jututeema uuesti üles.
«Kuule, Armin, kas sa näed seda ketast praegu ka?»
«Mhmh.»
«Ja Maad ka?»
«Maad muidugi ka, jah. A mis sa küsid?»
«Kurat, kas see sulle üldse muret ei tee. Võib olla peaks kuskile teatama. NASA-le näiteks. Ma küll ei tahaks, et mingi jäätükk kuskile maha prantsatab. Ja pole kindel, et see üldse jää on. Äkki on hoopis hiidmeteoriit või asteroid. Kuidas sa saad nii ükskõikselt suhtuda?»
Armini näol oli põlglik ilme.
«Helistame, jah, NASA-sse,» ta küünitas laualt telefoniraamatu ja hakkas seda lappama. «Nii-nii, kus siin see NASA siis on? Oih, polegi. Kuhu siis veel helistada? Politseisse? Peaministrile?» Telefoniraamat lendas kõrge kaarega ja lajatas lauale.
«Sten, mõtle ka, mida sa räägid. Kes minu juttu usuks? Ja pealegi, kui see objekt on tõesti nii ohtlikult suur, siis teavad nad seda isegi. Elame parem rahulikult edasi ja unustame selle.»
Tal oli õigus. Ja pealegi ei saanud unustada, et me olime võõral maal ja võltspassidega. Hakata kellelegi seletama kogu lugu algusest peale... see oleks olnud lootusetu üritus.
Ma vahtisin tühja pilguga teleriekraani, kus uudisteprogramm näitas pilte mingisugusest orkaanist. Puud kooldusid tuule käes ja meri ajas üle kallaste. Üsna trafaretsed kaadrid, mis üldiselt tähelepanu teritama ei pane. Laisalt surusin «vol+»-nuppu kaugjuhtimispuldil ja kommentaatori ingliskeelne jutuvadin muutus arusaadavaks: «...suured purustused kõikjal. Tuule kiirus on tõusnud kohati juba üle 320 m/s. Pidevalt saabub ärevaid teateid kõikidest põhjapoolkera suurematest linnadest, kus tuule kiirus näitab progresseeruvat tendentsi. Islandi, Gröönimaa ja mitmete teiste Põhja-Jäämere saartega on sidepidamine muutunud problemaatiliseks. Terves Euroopas, Venemaal, USA Alaska osariigis ja Kanada põhjapoolsemates piirkondades on välja kuulutatud erakorraline olukord. Me kõik loodame ilma peatset paranemist. BBC, James Patric Corr Londonist.» Viimaste lausete juurde näidati meeleheitlikult kapuutsi pea külge suruvat reporterit Big Beni ees seismas.
Ma olin üllatunud. Teisel pool maakera etendus looduskatastroof ja meie ei teadnud sellest midagi. Viimasel ajal oli endalgi nii palju tegemist olnud, et side välismaailmaga kippus kaduma. Ma müksasin jalaga raamatut lugevat Arminit.
«Kuule, meie kodukandis käib hirmus möll.» Armin tõstis vastumeelseslt pilgu.
«Mis möll? Sõda või? Kes need...? Venelased...?» küsis ta totakalt ise veel mõtetega raamatu kallal olles.
***
Kogu ülejäänud õhtu kulus erinevate telekanalite klõpsutamisele ning infokildude kokkukraapimisele. Saime teada, et kolm päeva tagasi oli Islandil ja Gröönimaal alguse saanud tugevad tormid, ja teated, mis ülihalvast sidekvaliteedist hoolimata läbi tulid, olid hirmuäratavad. Elektrisüsteemid olid täielikult rivist välja langenud. Hukkunute arvu ei osanud keegi umbkaudugi öelda. Loomulikult oli mõeldamatu mingi otsesideme loomine, kuna sellise tormiga puudus isegi teoreetiline võimalus kohale jõuda. Kuna põhjapoolkeral oli parasjagu suvi, loodeti vähemalt väiksemat külmumissurma ohtu. Nüüdseks olid tormid laienenud tervele Euraasia mandri põhjaosale ja seal loendati kindlalt hukkunuid juba kümnetes tuhandetes. Kahjuks ei saanud me erilisi andmeid oma kodumaa kohta, kuid arvata võis, et ega sealnegi olukord parem pole.
Tormide tekkepõhjuste kohta avaldati mitmesuguseid arvamusi. Nii kiirelt kasvav ja sellise ulatusega orkaan oli teadusele täiesti tundmatu. Üldiselt üritati leida veel tavaolukorrale vastavaid põhjendusi ja nagu hiljem selgus, olid need kõik valed.
Südaöö paiku vallutas uudistekanaleid uus teooria. Üks valgete vuntsidega teadlane selgitas, ise mingit värvilist paberit käes hoides, oma seisukohti. Infrapunaste kiirte abil pildistatud sateliidi foto kujutas põhjapooluse lähedal asuvat temperatuuride kaarti. Keset sinakat tausta helendas pildi paremas ääres tumekollane, kergelt ovaalne sõõr. Teadlase jutust võis järeldada, et laigu diameeter oli tagasihoidlike hinnangute järgi ca 30 km ja temperatuur keskmiselt +34°C. Samas lõigus oli vastavalt ajakirjanduslikule heale tavale ka opositsiooniline intervjuu. Päevitunud tüsedusele kalduv skeptik tegi sülge pritsides kolleegi arvamusavaldused pihuks ja põrmuks ning nimetas fotot võltsinguks. Pole ju ometigi mõeldav, et igijääga kaetud polaaralale tekib mingi anomaalia tõttu selliste mõõtmetega soe ring.
Selles saatelõigus oli midagi häirivat. Kuskil ajusopis hakkas mind üks isevärki seos painama. Orkaanid, kuum ring põhjapooluse jääkilbil ja... Armini poolt nähtud läbipaistev ketas...
Ühtäkki tundsin, kuidas hing kinni jäi. Mõte, mis nüüd oma lihtsuses mu aju vaevas, nööris lausa kõri. Ma ägisesin midagi ja Armin ulatas kiirustades pooliku õllepudeli. Valanud selle sisu kurku, püüdsin võidelda pisaraid silmadesse toonud gaasiga. Armin vahtis mind küsiva pilguga.
«Kliimarelv!» karjusin ma talle näkku, kui kõnevõime taastus. «See on kliimarelv. Sellepärast ka need tuuled. Ja see on alles algus.»
«Mida sa ajad? Mis kliimarelv?» küsis Armin väriseval häälel. Ilmselt kohutas teda minu reaktsioon.
«Seesama ketas, mida sa nägid. Tohutu läbipaistev ketas, maast parajal kaugusel. Muidugi, see neid orkaane tekitabki. See on lõpp.»
«Mismoodi lõpp?» küsis Armin.
«Saad aru, keegi või miski ründab maad ökoloogiliselt puhta relvaga, kliimaga. Jääketas on tohutu luup, milles koondunud päiksekiired suunatakse mingile kindlale alale. Mis sobiks veel paremini kui kõige külmemad piirkonnad, polaaralad. Seal on võimalik tekitada kõige võimsamat temperatuuri kõikumist, mis ahelreaktsioonina kogu maakera kliima peapeale pöörab. Kas sa näed ketast praegu ka?»
«Näen.»
«Kas see helendab?»
«Tundub küll.»
«Ja Maa? Kas Maa sellel küljel, mida sina näed, on praegu päev?»
«Vist on. Igatahes on see helesinine.»
«Siis on muidugi päev. Sinu silm ja ketas ripuvad pooluse kohal ja...»
«Oota nüüd veidi,» katkestas Armin. «See jääst luup peab siis soojendatavast alast mitmeid kordi suurem olema. Pole lihtsalt võimalik, et keegi seda ei näinud. Astronoomid, komeedikütid, satelliidid. Keegi lihtsalt peab seda nägema.»
«Öösel oleks kindlasti näha, aga viga on selles, et seal on praegu päev, polaarpäev. Päikesevalgus paistab kettast lihtsalt läbi. Pealegi saabus see väga kiiresti. Kui keegi märkaski, siis ei jõudnud piisavalt adekvaatselt reageerida. Nüüd on neil seal muresid endalgi kuhjaga ja vaevalt, et taevasse vahtimine on neist just tähtsaim. Võib muidugi olla võimalik, et kosmosetehnoloogiat omavate suurriikide valitsused teavad ja vaikivad. Võib olla üritatakse isegi midagi ette võtta, kust mina tean.»
«Hea küll, aga kuidas saab maakera pindalaga võrreldes nii tühise suurusega ring atmosfääri tasakaalu sedavõrd põhjalikult rikkuda. See on ebaloogiline,» pinnis ta edasi, justkui oleks mina pidanud kõiki vastuseid teadma.
«Meie arusaamade järgi tõesti ebaloogiline. Aga kui veidi mõelda? Kui palju me igasugu tsüklonite tekkest teame? Äkki on tõesti võimalik niimoodi õhumasside liikumises suuri nihkeid tekitada. Kust võime meie seda teada? Inimkond pole sellise probleemiga ju kunagi kokku puutunud.» Ausalt öelda oli mul endalgi palju ebaselget. Ring pidi liikuma mingit kindlat trajektoori pidi ja joonistama korrapärase sõõri. Vägisi süvenes veendumus, et «rünnak», kui asju niimoodi nimetada, oli täpselt välja arvutatud, arvestades hoolikalt kõikvõimalikke nüansse. Kuid Armin ei lasknud mul nendesse mõtetesse põhjalikult süüvida.
«Olgu, kliimakatastroof. Aga kõik inimesed ei saa ju ometi hukkuda,» üritas ta murdunud häälel mingisugustki lootusekiirt üleval hoida.
«Võib-olla tõesti, aga kerge ei saa ellujäänutel olema. Kui need orkaanid paar korda ümber maakera pühivad, siis ei jää ühiskonnakorraldusest just palju järele. Häda ja viletsus, ikaldused, nälg. Keegi ei tea, mida võib uus ajastu kaasa tuua: jääaja, pooluste nihkumise, uute rannajoonte tekke. Ma ei tea, kas ellujäämist tasubki nii väga soovida.» Targu jätsin ma lisamata kõige jubedama võimaluse. Mingi mõistuslik olend pidi selle julma tapariista ehitama. Kas valmistas tundmatu tsivilisatsioon invasiooni ette? Purunenud sotsiaalsete ja militaarsete struktuuridega inimkond oleks neile kergeks saagiks isegi siis, kui ellu jääb piisav hulk inimesi. Ma kartsin sellele mõeldagi.
***
Nüüd, nädalapäevad hiljem istun ma keldrit meenutavas kolme ruutmeetri suuruses augus. Tund aega tagasi kuulsin midagi rasket luugile prantsatamas, nii et oma jõududega ma siit enam välja ei rabele. Armini matsin üleeile aeda. Kolm päeva tagasi, kui kõik sidevahedid äikesetormiga majalt minema lendasid, lasi ta end maha. Juba siis ei olnud võimalik niisama lihtsalt majast väljuda. Ometigi võtsin ma ennast kokku ning matsin ta aeda ja ma olen selle üle uhke. Seejärel tassisin keldrisse kasti viskit, petrooleumilambi, sellesama märkmiku koos sulepeaga ja Armini käest lahti kangutatud brauningu. Tervelt kaks ööpäeva olen seda kirja kirjutanud ja nüüd kavatsen punkti panna nii kirjale kui ka oma elule.
Sellele, kes leiab,
Sten Disraeli