Kahvatu kild kuud valgustas tüdruku irvel nägu. Kuuvalgus moondas selle veelgi ebamaisemaks, tehes koolnupilgust kummaliselt raevunud olevuse. Tüdruk ise lebas ehitusplatsil tellingute vahel, liikumatult, tegemata vähimatki hingetõmmet. Õigupoolest polekski ta justkui surnud olnud, see ebamaiselt jõle nägu oli just täis kohutavat elu, hoolimata sellest, et ükski lihas näos ei liikunud, justkui oleks liikuv figuur jäädvustatud pildile. Hoolimata kõigest oli tüdruk surnud, nii elutu, kui vähegi sai.
Kellegi vari kattis tüdruku näo. Kivimüüril tantsiskles kellegi siluett, hetke pärast oli neid kaks. Kummalist ebamaist tantsu kareldes jõudsid nad tüdrukuni. Tants oli muidugi näiline, tellised olid need, mis nad kargama panid.
«Siin ta on!»
Hääl tundus sellises vaikuses kõiksusena, kiskudes elutusest välja isegi laiba, tüdruku käsi vajus tellingutelt rippu.
«Kuradi korjus!» kähises üks kogudest õhku ahmides, «surnuks tahtis raisk ehmatada!» Kindlasti oleks Marten laibale jalaga äianud, kuid ei julenud.
«Imelik on teda surnuna näha,» tähendas Sten koolnut silmitsedes, «teda, kes ta alati nii elu täis oli -- tõeline energiapomm.» Marten ainult ühmas: «Mis sul tast enam, ise sa ta maha lõid, pealegi, kes ta sulle oli, juhututtav ainult.»
Sten ei näinud viimast märkust tähele panevat. Ta vahtis kaastundlikul pilgul tüdrukut. Ilmselgelt kahetses ta tehtut, mitte piisavalt, et end välja anda, kuid siiski. «Lähme parem minema!» nõudis ta Marteni käe külge klammerdudes. Sõber vaatas Stenile arusaamatult otsa. «Segane oled või?» küsis ta. «Mis siis laibast saab ja kogu värgist üldse? Sina olid see, kes endale uut keha tahtis!»
Tõsi see oli. Sten, kes oli end terve elu naissoo esindajana tundnud, oli just seepärast tüdruku kägistanud, et tema keha endale saada. Vales elemendis olemine muutus talle juba väljakannatamatuks, naiste flirt, meestele omased elundid ja kõik muu -- ta ei saanud enam niiviisi jätkata. Tundes end naisena, olles naine, ei saa elada mehe kehas, seda oli Sten tõdenud terve oma elu. Mitmeid kordi oli talle pakutud soovahetusoperatsioone, kuid see polnud see, mida Sten vajas. Keha, milles ta elas, ei saanud muuta naiseks, ta oleks sellegipoolest end räpasena tundnud.
Kauaoodatud lahendus oli aga lähemal, kui ta arvatagi oli osanud. Otse tema kõrvalmajas elas mees, kes teda aidata sai. Doktorikraadiga arstina oli ta välja mõelnud tegelikult täitsa lihtsa teoorias töötava operatsiooni, mille abil sai enda mõistuse teise kehasse siirdada. Tegu polnud mitte mingit sorti ajuoperatsiooniga, Sten ei teadnud, mismoodi see võimalik oli, aga tema üks osa ajust, see, millega ta mõtles, pidi kopeeritama naise aju samasse ossa. Kogu see asi tundus Stenile liiga keeruline ja ausalt öeldes siirdamise protsess teda ei huvitanudki. Ta usaldas doktorit täielikult ja oli kindel, et operatsioon õnnestub.
«Oled ikka naise hingega küll!» ühmas Marten ja haaras tüdruku jalgadest. «Käpad pihku ja minek!»
«Nii lähmegi vä? Ilma milletagi?» küsis Sten laibale osutades.
«Mida sul siis veel vaja on?» Marten oli juba kannatust kaotamas selle lollaka naiseliku halisemise peale.
«Ma'i tea, äkki keegi näeb,» nende sõnadega tõmbas Sten taskust musta prügikoti. Marten krabas talt selle käest: «Kuradi lollakas, ütelnd kohe!» Rutuga tõmbas ta laiba kotti. Marteni viha vältimiseks viskas Sten koti õlale, kuid varises selle raskuse all kohe kokku.
«Heh, naine ikke naine, eksole!» ei jätnud Marten märkust tegemast, «võtnud siis endale mõni kergem keha!» Upitanud koti selga, vaatas Marten kähku ringi -- õhk oli puhas -- ja hakkas üle tellisevälja astuma. Marten järgnes talle.
***
«Mis sa mu kehas teed?»
Sten võpatas, ta vaatas uurivalt ümbrust, polnud siin kedagi. Ometigi võis ta vanduda, et keegi oli midagi ütelnud.
«Ma küsisin, mida sa minu kehas teed?!»
Sten hüppas voodilt püsti ja vahtis kui segane ringi.
«Ma olen su peas, lollakas. Õigemini enda peas,» hääl tundus tõepoolest tulevat tema enda peast. «Kuidas sina minu pähe said?»
Steni haaras õud. Oli ta hulluks minemas või oli see siirdamise järelmõju? «Kes sa oled?» küsis Sten sosistades.
«Janne. Kes sina oled ja mida sa mu kehaga teinud oled?!»
«Janne!» Stenile oli see nimi tuttav, õigupoolest oli Janne seesama tüdruk, kellelt ta keha oli röövinud.
«Jah! Ütle, miks ma end liigutada ei saa?»
Sten oli teda haaravast õudusest segi minemas. Esimese asjana avas ta toaukse ja tuiskas trepist alla. Tänavale jõudes jäi ta majaseina najale puhkama. Oli see päriselt olnud?
«Kurat! Miks ma end liigutada ei saa?» kisendas keegi ta peas. «Sina, raisk! Sina anna mu keha tagasi!» Steni jalad püüdsid plehku panna, läksid siis sõlme ja ta kukkus. Segasest peast selginesid mõned mõtted: oli siis tõesti seesama tüdruk, kelle keha ta omas, veel elus? Miks doktor seda ei maininud? Kas ta teadiski seda?
«Oot-oot, sina oled ju seesama sell, kes mulle krundil nööri kaela tõmbas! Oled, eksju?»
Steni jalad vedasid teda sõiduteele. «Mida sa teed?!» röökis Sten kätega vastu jalgu tagudes. Eemalt tulev kaubik paiskas tüdruku kõnniteele. Veri valgus asfaldile, määrides punaseks ka vöötraja.