«Lapsed, sööma!»
See oli emal juba ei-tea-mitmes-kord lapsi kutsuda ja ta oli juba õige kannatamatu.
Kui lapsed -- John, Michael ja Jenny -- joostes tulid, hakkas ema juba kaugelt pahandama: «No kus te nüüd niimoodi hulgute? Lasete mul hääle täiesti ära karjuda. Ja kui mustad te veel olete!»
«Palun vabandust, ema,» hüüdsid lapsed kooris ja astusid nüüd väga pailt mööda jalgrada maja poole.
Maja oli umbes kahesaja aasta vanune inglise viktoriaanlikus stiilis elamu. See oli kahekorruseline, üleval seitse tuba ja vannituba ning alumisel korrusel suur kaminasaal, raamatukogu ja köök, kus pere -- teener ja nädalalõppudel käiv koristaja kaasa arvatud -- tavaliselt sõi, kui parajasti külalisi polnud.
Lõunasöögi ajal hakkasid lapsed oma seiklustest jutustama.
«Teate, me leidsime nii hea saviaugu. Savi oli seal täitsa punane, seal olid lillad triibud sees,» alustas John.
«Jah, mina tahtsin sellest maja teha, kuid John ja Michael ei lubanud. Nad ütlesid, et kui ma ära kaeban, siis kisuvad nad mu nukkudel kõik käed ja pead otsast ära, on ju, ema, nad ei tohi nii teha!» Kogu selle vadistas Jenny nii ruttu maha, et poisid ei jõudnud midagi vahele öelda.
Ema saatis hävitava pilgu nende poole ja sel ajal, kui ta ei vaadanud, näitas Jenny poistele keelt.
«Aga me hääletasime...» kaitses end Michael.
«...ja häälte enamus otsustas, et me voolime kaletise,» lõpetas John.
«Aitab nüüd vaidlustest. Sööge oma einet,» pani ema sellele loole punkti.
Kui taldrikud olid tühjaks söödud, palusid lapsed luba tagasi õue mängima minna, kuid ema ei lubanud.
«Kas teil on kodused ülesanded tehtud? Varsti tuleb mr. Worthower ja ma loodan teie eneste pärast, et kõik on õpitud!»
Nii mõjuva argumendi ees lapsed taandusid kiiresti oma tubadesse.
***
«Huh, küll on vastik ilm! Tere õhtust, proua! Kas lapsed on valmis? On? Noh, ma lähen siis kohe üles.»
See oligi mr. Worthower. Kõhn ja kondine, kollaka näoga umbes viiekümneaastane mees, laste koduõpetaja.
Kell pool kaheksa oli vihm lõppenud ja samal ajal hakkas ka mr. Worthower koju minema, seekord laste emaga palju sõbralikumalt rääkides, sest ta pidi jala koju minema (kes jõuakski mingi näruse õpetaja palga eest endale sõiduriista muretseda) ja ta lootis, et too viib ta koju.
***
Järgmisel hommikul ärkasid lapsed hirmsa kisa peale. Kiljujaks oli ema: «Appi, appii! Edward, tule ruttu vaatama!»
Ja Edward tuligi, ahjuroop käes, hommikumantli hõlmad valla, trepist alla.
«Mes viga? Mes sa kisad nii ullusti?»
«Tule vaata, mis loom siin sedaviisi märatsenud on!»
Ja tõesti, kaminasaalist oleks nagu tuulispask üle käinud -- seintelt oli tapeet maha kistud ja vaip mudaseid ja saviseid jälgi täis ja igal pool suured küünte kriipimisjäljed.
«Küllap mõni näljane rebane,» torises Edward ja tatsas oma tuppa tagasi.
«Oli selle mõne porise jälje pärast nüüd nii kõva kisa vaja teha,» kostus veel mõnda aega tema toast porinat.
Laste ema rääkis sellest ühele tuttavale poltiseinikule, kes lubas järgmisel ööl valvama tulla («lihtsalt igaks juhuks»).
Järgmisel ööl oli politseipealik hr. Whig truult oma vahipostil ülemisel korrusel ja piilus trepi võre vahelt välja.
Umbes kell kolm öösel hakkas kostuma madalatoonilist urinat ja suure klaasiklirina saatel astus, rohkem küll komberdas tuppa väike, matsakas, kolme jala ja ühe käega kurja pilguga lillatriibuline koletis. Pealik Whig jõudis heita üheainsa pilgu monstrumi küklooplikku silma, kui ta otsekui tardus. Hüpnotiseeritult vaatas ta, kuidas koll püüdis trepist üles pääseda, kuid ta oli oma kolme jalaga nii kohmakas, et igal katsel kukkus käkaskaela trepist alla. Jõuetus vihas kriipis ta seinu, mis lastel oli suure vaevaga puhtaks tehtud.
Järsku ilmus Jenny trepile.
Politseipealik oleks kindlasti sellele, kes seda oleks näinud, ülimalt koomilist vaatepilti pakkunud, sest nii suur oli tema imestus, kui ta nägi, kui kuulekaks koletis Jennyt nähes muutus.
«Mine nüüd,» ütles Jenny. Ja vaguraks jäänud monstrum hakkaski alandlikult minema.
«Kuidas sa seda tegid?» küsis mr. Whig.
«Tss,» tegi tüdrukuke ja pani näpu suule. Politseinik võis selle peale vaid hämmeldunult pead vangutada.
Järgmisel hommikul tahtis hr. Whig kohe laste emale juhtunust rääkida, kuid möödudes Jennyst, vaatas see teda nii külma ja tõsise pilguga, et ta iitsatadagi ei julgenud.
Proua Carry oli meeleheitel. Miski käis tema majas, kuid keegi ei suutnud talle öelda, mis see miski on. Whig andis talle põiklikke vastuseid selle kohta, kuidas peletis oli lahkunud. Lapsed ei pidanud öise külalise märatsemisi millekski ja olid rõõmsad nagu alati. Eriti lõbus näis Jenny, kes oli lausa ülevoolavalt lustlik.
***
Kui juba nädal aega oli koll igal öösel nende elutoas käinud, otsustas proua Carry, et nüüd aitab -- nad kolivad minema. Niipea, kui ta oli selle otsuse teinud, sai ta oma endise tegutsemisvõime tagasi. Ta kutsus lapsed enda juurde ja rääkis neile, et nad kolivad ära.
Poisid võtsid uudise vastu nagu kõik lapsed -- nad olid huvitatud ja põnevil. Üksnes Jenny jäi rahulikuks.
«Emme, me ei lähe ära,» ütles ta mõtlikult. «Me ei lähe ära.»
«No mis sa nüüd räägid. Kas sa ei taha näha meie uut maja? See on väike ilus kahekorruseline aiaga majake...»
«EMME, me ei lähe ära.»
Tüdrukuke põrnitses emale sellise näoga otsa, et too lausa võpatas ja taganes. Ka poisid jäid vait. Midagi võõrastavat oli selles, kuidas ema oma tütart ja Michael ja John oma õde vaatasid. Proua Carry tundis lausa füüsiliselt, kuidas tema tütrest külma hingus. Hoides kaenlas oma kaisukaru, seisis ta seal nende vastas ja põrnitses neile sõnatult otsa.
«Me ei lähe ära.»
***
Politseipealik Whig suundus Carryde maja poole.
«Seekord ma räägin talle. Seekord ma räägin talle,» korrutas ta pidevalt endamisi.
Jõudnud ukseni, hingas ta sügavalt sisse ja koputas.
Uksele ilmus ehmatanud näoga laste ema ja vaatas talle hirmunult otsa.
«Praegu pole parim aeg.» Ta vaatas üle õla majja sisse. «Võibolla tulete hiljem tagasi.»
«Aga...»
«Hiljem,» ütles proua Carry ja sulges ukse.
Segadusse aetuna läks hr. Whig tagasi.
***
Järgmisel päeval oli proua Carry see, kes politseipealiku uksele koputas. Ta oli ebaleva näoga ja hirmunud. Oli näha, et ta polnud maganud, kuigi ta püüdis seda varjata. Ta rääkis mehele oma tütre imelikust käitumisest.
«Ma tean,» ütles too ja rääkis omakorda proua Carryle oma valveõhtust.
Kaua rääkisid nad veel tollest imelikust juhtumist ja politsenik soovitas neil kindlasti ära kolida.
***
Vapustatuna sellest, mis ta Whigi juures kuulis, tuli proua Carry õhtul koju ja läks oma tütre juurde.
«Kullake, miks sa ei taha siit ära kolida?»
«Ma ei saa siit ära kolida. Mul on siin sõber. Ma ei saa teda siia üksi jätta, ta vajab mind.»
«Kes see su sõber on?»
«See on Tema.»
«Kes?»
«Tema.»
Ema läks oma tuppa. Ta vaagis seda nii ja naapidi, kuid vastus sai olla vaid üks -- nad pidid ära kolima.
Kaks päeva pärast oma otsuse tegemist oli proua Carryl asjad salaja pakitud. Takso oli kohale tellitud ja kuigi juht protesteeris öise kellaaja pärast, hajutas korralik jootraha tema mure.
Kell kaksteist öösel äratas ema poisid üles. Unesegaselt ei saanud nad toimuvast eriti aru, kuid panid kuulekalt riidesse. Magava tütre võttis ema sülle ja kandis auto poole. Järsku tegi Jenny silmad lahti.
«Emme, mis sa teed?»
«Praegu pole aega, pärast räägime,» ütles ema ja pani tütre maha.
«Ma ei taha ära minna,» ütles Jenny ja hakkas vaikselt nutma.
Järsku kuuldus kuskilt urinat. Autojuht muutus rahutuks. Urisev hääl tuli lähemale ja pimeduses võis eristada väikest ja matsakat urisevat siluetti. Autojuht kaotas enesevalitsuse ja kihutas minema. Ema vaatas ärasõitvale autole järele ja hakkas ka vaikselt nuttes kohvreid kokku korjama ja viis lapsed tuppa magama.
Kui hr. Whig järgmisel hommikul Carryde maja juurde läks, avastas ta imestusega, et perekond polnudki ära kolinud. Ta rääkis proua Carryga ja soovitas seekord Jennyle enne magamaminekut unerohtu anda.
Järgmisel hommikul oli perekond ikka veel vanas majas. Kui politseinik neid vaatama läks, rääkis ema talle, et koll oli jälle välja ilmunud ja nende sõitu takistanud. Naine oli juba hüsteeriasse langemas, kuid siis lubas politseinik homme püssi kaasa võtta ja proua Carry rahunes.
Järgmisel korral proovisid nad päeval minna, kuid ka koll oli kohe ähvardavalt platsis.
Politseinik võttis püssi välja ja tulistas. Koll ei tenud väljagi -- kuul läks lihtsalt läbi tema savist keha. Lask ei teinud monstrumile midagi, kuid nüüd hakkas see igal öösel Carryde maja juures valvama.
Pärast mitmeid tulutuid katseid ütles laste ema hr. Whigile: «Nii ei saa see enam edasi kesta. Sa pead mu poisid siit ära viima.»
«Aga mis sust endast saab?»
«Mina jään oma tütrega siia. Mis mul muud üle jääb? Ma ei saa lahkuda, kuid ma saan oma poegadele paremat elu pakkuda. Ei, mina jään siia.»
***
«Küll on hea üle pika aja jälle ema näha. Siis on perekond üle pika aja jälle koos.»
«Peaaegu kogu pere...»
«Jah, peaaegu...»
***
«Tere, ema.»
«No tore, et te ikka oma vana ema vahel vaatamas käite. Et te pole mind ikka ära unustanud.»
«Ema...»
«Las olla, las olla. Kas teate, et Jenny käis mul ükspäev külas. Ta polnud tilkagi muutunud -- ikka samasugune naerunägu ja vallatud patsid. Ja oma lemmikkaisukaru oli tal ka kaasas.»
«Ema, sa ei saanud teda näha, Jenny on juba kakskümend kolm aastat kadunud ja ilmselt surnud. Kas sa ei mäleta, kuidas ta aasta pärast seda, kui te kahekesi siia jäite, ühel õhtul Sellega kaasa läks ja enam tagasi ei tulnud?»
«Aga ta ju käis mul külas. Ma teadsin, et ta ei ole surnud ja sellepärast ma jäingi siia elama. Ma ei läinud ära...»