Otsing

Eloan oli Berdookia Khaaniriigi Guulide dünastia viienda valitseja Hogmondi tütar. Veel oli ta riigi kõige ilusam tüdruk. Ilus nagu armastus ise -- nii temast räägiti ja vahest ka lauldi. Kosilasi... nojah, neid ju oli, aga Hogmond ei kiirustanud laulatusega. Sellisele iludusele oli tarvis suurkhaani soost kaasat. Eloaniga on talle avatud kõik võimalused maailmas ja vähema kui suurkhaani Tharantose pojaga ei kavatsenud Hogmond leppida. Eloan oli isa sellise poliitikaga väga rahul. Miks? Kas ei tahtnud ta kogu maa valitsejannaks saada? Vaevalt. Ta ei mõelnud sellele eriti. Õieti ei mõelnud ta

Kaks kõrget rohelise rohuga kaetud küngast varjasid Jevaise eest lõunapoolse silmapiiri. Nende taga olid veelgi kõrgemad tipud. See oli Jevaise hõimu alade lõunapiir, koht, kus nad vahel jahil käisid. Teisel pool mägesid oli teine hõim. Sealpool jahil ei käidud. Seal käidi sõdimas. See suvi oli sõdimine veidi takistatud. Jevais uuris hoolega ümaraid künkaid. Seal, kus need taevaga ühte värvi helesiniseks vinaks sulasid, joonestusid künkatippudelt ülespoole helelillad kivisambad. Need olid juba sügisest saati sinna kerkinud. Need künkad olid oma ümaruses petlikud. Rohused olid vaid tipud, nende

[ Jalamaid selgus, miks kellelgi polnud aega elukaid korralikult jäädvustada. Salvestusel käis lahing. Paik oli arvatavasti kaevandus, kuna mina seal veel viibinud polnud. Hiiglaslikud mustad ebamäärase kujuga loomad liikusid inimeste suunas, kes neid meeleheitliku visadusega tulistasid. Elukad ei hoolinud paugutamisest kuigivõrd, kaotasid tükkidena osa oma kehast ja justkui kahanesid selle mõjul. Siis aga valgus üks otse ekraani keskel laiali. Ma vaatasin küsivalt operaatorile otsa. «Tähendab, siit ei saa õieti aru,» ütles noormees vabandavalt. «Tegelikult need loomad söövad igasugust

Autori märkus: See jutustus on kirjutatud 1984-ndal aastal, 1999 tehtud muudatused piirduvad enamasti lauseehitusega. Tugevasti on aga ajakohastatud viimast osa. Idee on sama mis algselt, ent kontekst on vastavusse viidud tegelikkusega, mida 84-ndal ette näha ei võinud. [Tallinn, 1984] Trevor keeras parajasti kuubikut, kui telefon helises. Ta oli end sisse seadnud vanamoodsas, kuid ülimalt mugavas tugitoolis, jalad olid tal diivanilauale asetatud padjal ja varvaste vahel vilkus kantava teleka pilt. Telefonist välja tegemata keeras ta kuubikut veel paar korda, silmitses seda igast küljest

Seti@Home projektist oli juba möödas mitu head aega. See oli jäänud siiamaani kõige suuremaks katseks saavutada kontakt maavälise intelligentsiga ning nagu paljud skeptikud olid ennustanud, ei andnud see ühtegi konkreetset tulemust. Pärast mitmekordset taeva läbikammimist Arecibo raadioteleskoobiga olid ligi poolteist miljonit arvutit analüüsinud kõike, mis võis sellest andmehulgast vähegi huvi pakkuda ning sõelale jäi üsna vähe. Tegelikult ei leidunud «vaikivas alas» ühtegi piisava perioodilisusega korduvat, lühikest signaali -- oli vaid huvipakkuvaid ja lootustandvaid. Nende

Käesolev jutt ei ole mõeldud lastele. Mul oleks tõesti hea meel, kui lapsed selle lugemata jätaksid. Ma poleks uskunud, et mina ilma tööta jään ja töötu abiraha hakkan saama. Aga pank, kus ma töötasin, läks pankrotti. Formaalselt ta ühines teise pangaga, ent hästiinformeeritud isikud teadsid, et asi oli hullem, kui avalikkusele räägiti. Ühinenud panga juhtkonda ei pääsenud meie pangast keegi ja ühinenud panga esimene otsus oli koondada suurem osa meie vanast juhtkonnast. Seda käskkirja lugedes ma itsitasin kahjurõõmsalt. Mis oli enneaegne tegu, sest järgnesid uued koondatavate nimekirjad ja

Kõndisin nukralt läbi öö, tormi ja lompide. Linna kuma mu selja taga oli juba kadumas. Aeg-ajalt kihutas must mööda mõni üksik auto. Need pritsisid mu peale külma novembrikuist loiguvett. Tuul undas telefonitraatides, tuues kohale üha uusi pilvi ja üha uut vihma. Autode üle võisin vaid rõõmustada. Nende tulede valgel sain heita pilgu kellale. Nii loendasin minuteid, mis jäänud viimase bussini. Linnas oleks ehk olnud mõni soojem koht, kus saanuks ka midagi hamba alla. Raha aga ei olnud. Oli vaid bussipileti jagu. Kirusin mõttes viimast loengut, mis oli oodatust pikemaks veninud. Nii olin jäänud

Brit põrnitseb arvutiekraani. Side Sealsusega on ootamatult katkenud. Britil hakkab kõhe, miski sunnib teda selja taha vaatama, kuigi teab, et on üksi. Täna astus Mängu uus liige. Üsna arglik ja kohmetu, esmakordne Tulija. Brit tegeles peaaegu kogu aja temaga, selgitas Reegleid ning Seadusi. Natuke imestama pani Britti küll see, kui kiiresti Tulija kõike haaras, kuid pikemalt pead murdma ta selle üle ei hakanud. Tulija oli just otsustanud omal käel Linnalabürinti avastama minna ning Britist eemalduda, kui viimane taas Viirastust ühel tänavanurgal nägi. Tulija oli esimesse kõrvaltänavasse

[ (Viies osa: Sorime järvemudas ja kogeme, et seda on palju. Einar ja tema kompleksmeetod. Täidame Maria soovi ja tutvume ühega ta austajaist.) « ANDKE ANDEKS, aga olukord on lootusetu!» hüüatas Mark, soojendades käsi vastu kohvitassi, istudes paadipäras ning silmitsedes aprillikuise külma hommiku jõudmist Suurjärvele, millest meiegi naudingut ei tundnud, olles külmunud, vettinud ja väsinud, eelkõige aga pettunud. Terve öö olime ristelnud järvel, kammides metalliotsijaga selle põhja ja iseäranis keskkoha mudasüvikuid. Pimeduse hajudes pidime töö lõpetama, et mitte liigset tähelepanu äratada ja