Otsing

Kardinal Juan Aldemar de Herriega seisis Vera Cruzi katedraali kellatornis ja mõtles viimaseid mõtteid. Mahe ja sume Hispaniola ookeaniöö laotas end üle linna, lõhnas hortensiate ja akaatsiate ning veel millegi magusa järele. All, katedraaliväljaku äärtes põlesid juba tõrvikud, nende kumas seisis Felipe II ratsamonument. Marmorist kuninga tõstetud käes oli mõõk, näitamas suunda lääne, kutsumas kõiki katoliiklasi Impeeriumi kuulsuseks ja auks võitlusesse. Kardinal pomises palve ja vaatas enda ette hämarasse sügavikku. Palvel polnud tegelikult enam mingisugust tähtsust, see oli iseenesest üle

Ken Airland oli sündinud täpselt aastatuhandevahetusel. Ja oli kohe-kohe valmis astuma oma elu teise sajandisse. Seda võimaldas talle tehnoloogia, mis miljonitele teistelegi hea elu-olu tagas. Ja seda ka kõrge vanuse juures. Ja Ken Airlandil raha oli, et omale kõikvõimalikku luksust lubada. Ja seega oli ta Marsi ja Kuu pidev külaline ning paari olulisema ruumilogistika firma aktsionär. Niisiis oli Ken Airland tsivilisatsiooni poeg, selle soosik ja toetaja, ning tema elus ei olnud kunagi juhtunud midagi, mis oleks olnud üllatav või ootamatu või isegi veider. Täpsed kalkulatsioonid olid

«... ja ma arvan, et see on meie endi huvides,» lisas Leitnant ümber pöörates. «Mida me ei tea, seda pole võimalik ka meilt välja pressida. Ma arvan, et need, kes meid siia saatsid, mõtlesid just niimoodi.» «Ma ei mõista,» protesteeris Kolm ilmse ebakindlusega hääles. «Me ei tea isegi, mille või kelle vastu me sõdime. Mitte ükski meist ei mäleta muud, kui et me peame seda persekukkunud koobast valvama! Selline asi ei saa lihtsalt võimalik olla!» «Ja ometi on see võimalik. Või tahad vastupidist väita?» «Ma tahan väita, et see kõik on lihtsalt üks halb unenägu!» «Võimalik, kuid äärmiselt

Kolm sõlme I Teelahkmel seisis õhtuhämaruses välismaise päritoluga piklik neljainimesetõld, mille kõrval sadulas jõuline, musta mantlisse mähitud ratsamees. Tema hobune trampis närviliselt jalgu ja korsatas nagu oleks midagi tõlla juures teda kohutavalt häirinud. Ent rakmeis hobused olid rahulikud, neid ei paistnud miski segavat. Kutsar jalutas põllu peal ja popsis oma piipu, hoidudes kuuldekaugusest välja. Polnud tema asi, millest härrad juttu ajavad. Oli veebruar, ent lumi juba sulanud või kavatses ta viivu pärast tagasi tulla, et kevade saabumine kaugemale lükata. Õhtueel oli valge kirme

Õudus sai alguse sellest, et ma erastasin lossi ühe Euroopa riigi mägises kandis. Küllap ei sisenda mu napisõnalisus toimumispaiga osas usaldust. Miski ei saa sündida ebamäärases paigas, eikusagil. Nii ebamäärased ei saa olla isegi kirjanikud. Kui nad just ei loo tingliku mudelsündmustikku. Ma ei vaidle selle kõigega. Ma lihtsalt lähen oma kirjutise läbi tagasi tollele madala rohuga niidule. Seal seisab mu häärber. Tõeline väike maakivist loss. Selle taga hargnevad peagi kiviseks muutuvad teed. Algab mäestik. Aga ma pole rännanud -- lugejat-skeptikut kaasa viies- mitte ainult ruumis. Oli 21

«Preili!» majaproua hääl oli lõikav nagu sügisene tuul. Eeva ei suutnud võpatusest hoiduda. Üürilise elu ei olnud selles vanu häid saksa traditsioone ja Eeva meelest kohati ka keskaeglikku inkvisitsioonivaimu austavas majas meelakkumine. «Preili! Kas te ei kuule?» «Ma kohe tulen!» Eeva kiirustas trepist alla ja lõi mõttes risti ette. «Teile on kiri!» «Tänan teid väga!» Siiras tänupuhang selle eest, et seekord nii kergelt pääses. Ta oleks äärepealt kirja võtmata üles tagasi lipanud, aga õnneks tuli see talle enne meelde. Proua vangutas pead, aga ei hakanud seekord tuulepäist noorust noomima

Kuni pika tee koduni, polnud nad kumbki sõnakestki vahetanud. Pärast üleriietest vabanemist, küsis Xavier veel teejoomise kohta, aga kuna Skaala poolt mingit reaktsiooni ei järgnenud, eeldas ta, et naine ei soovi ei teed, kohvi, küpsiseid ega muud sarnast, mis sunniks teda enne uinumist veel mõne seltskondliku sõna poetama. Xavier tegi endale teed ja luges seniks ajalehte, samal ajal oli Skaala ametis hammaste pesemisega. Xavier püüdis poolelijäänud artiklit edasi lugeda. See tundus tüütu. Iga päev ilmus lehtedes uus ja põhjalikum jutt päikese tohutust aktiviseerumisest, minnes päev-päevalt

Minu aknast avaneb vaade Gayomardile. Siit kaugelt paistab ta ilusa kireva ja värvilisena, nagu päris elusolendina, mis hingab, mõtleb ja liigutab. Ta liigubki, kuigi siit on seda raske näha, tegelikult tiirleme meie ümber Gayomardi. Meie, siin, Haomal. On hommik, või vähemalt see, mida me siin hommikuks nimetame. Ma leban voodis, aken on avatud ja vaatan, naudin Gayomardi ilu. Ta on nii suur, et täidab peaaegu üleni kogu vaatevälja. Ülev, suur ja kaunis. Miks ta ei peakski seda olema? Gayomard on ju terve maailm.*** Kui tüdruk üle aasa jooksis, paljajalu kastemärjas rohus ja esimesi kevadõisi

«Harry, sa peaksid tõesti midagi tegema!» naise hääl oli kile ja katkev. «No mida, kullake?» pelgupaika otsiv jorin. «Ja lõpuks, mis see meie asi on?» «Mis see meie asi on!!!» irooniline ja natuke hüsteeriline osatamine. «Kõik naeravad. Naabrid naeravad, töökaaslased naeravad, isegi majad ja autod naeravad!» «Majad ja autod ei naera, neil ei ole lubatud inimeste üle naerda.» «Jah, sinu kuuldes mitte, aga milliseid pöördumisi nad kasutavad, kui kellelegi teisele meist räägivad. Ja need küsimused, need on nii... iroonilised.» Mühatus. Vaikus. «Ütle siis ometi midagi! Mis sa vaikid. Miks su isa