Otsing

Tegevustik oli juba ammugi, kohe päris mitu sajandit (no hea küll, kaks tegelikult) tagasi tassitud kaugest ja suviti vastikult palavast Transilvaaniast siia Eestimaa pinna peale. Olgugi, et suviti on siin ööd valgemad, siis talv seevastu hulga pikem, pimedam ja vastikum. Ja meie tegevustiku peategelasele, Eriliselt Wastikule ja Were- ning Muude Inimsaaduste Tarbijale Draculale oli see loomulikult vägagi meelt mööda. Kuid see oli ammu, see oli minevikus, see oli siis, kui... nojah. Kätte oli jõudnud sajandilõpu karm argipäev. *** Kusagil Tartumaa, või oli see Jõgevamaa, soodes asub keset metsi

Uskumatu küll, aga «Algernon» on aasta ja üks päev vana! Ja põhjust pidutsemiseks näib olevat, eriti kui arvestada, et kolm-neli varasemat üritust ulmeajakirja püstipanemisel on kuulsusetult liiva jooksnud, üritust, mida meenutab «Algernoni» septembrikuu juhtkirjas Jüri Kallas. «Algernoni» jõulise sünni ja veel jõulisema eksistentsi põhjuseks on ilmselt vajadus. Vajadus sellise väljaande järele oli olemas ka varem, kogemuste vähesuse tõttu ei suudetud vaid õiget vormi leida. Aasta tagasi õnnestus toimetuse-seltskonnal aga see optimaalne vorm - jooksvalt täienev võrguajakiri - leida ja edasine

Pühendatud Lilian'ile, Gregor Mikhail'ile ja Inger Reti'le Minu nimi on Armin. See lugu on küllaltki uskumatu. Vahete-vahel tundub mulle endalegi, et minu peaga ei ole kõik päris korras.Psühhopatoloogias ei ole ma just väga tugev, aga tõenäoliselt on sellel suurepärasel teadusharul minugi kohta vastav termin olemas. *** Kogu see hirmuäratav sündmuste jada sai alguse ühel kaunil hiliskevadisel reedel, kui ma õhtupoolikul oma autoloksuga linnalähedase järve äärde sõitsin. Ühel mu sõbral oli seal suvila ja ma soovisin seda nädala pärast veidike kasutada. Plaanis oli väikene romantiline õhtupoolik

ÜKS Igatahes oli planeet elamiskõlbulik. Õigemini väga kõlbulik ta küll ei olnud, aga see ei tulnud kohe välja. Kõigepealt lendas kohale automaatkosmosejaam ACS-284, tuvastas planeedil elu ja sobilikkuse inimese jaoks, tegi kindlaks eluvormid -- põhiliselt vees, maismaal rohi ja mitme meetri kõrgusist sõnajalgtaimedest metsad, vees leidus kalu või midagi nendesarnast, putukad olid eranditult taimtoidulised --, seejärel kaardistas planeedi pinna mõõtkavas 1:1 000 000 ja muutus siis esimeseks tehiskaaslaseks, olles valmis korrapäraselt edastama ilmateateid. Planeedile saabusid elama terreenid

[ Loe ka: Karen Orlau viga» ] Jõule kartsid sadistpäkapikud kõige enam. Kui inimesed neid mõnel muul ajal märkasid, peeti neid enamasti viinakuraditeks ja see tegi päkapikkudele ainult rõõmu. Tõepoolest, peletiste pulstunud habemetest, punastest silmadest, mis hiilgasid nagu kaks tulitigedat rubiini, ja lillakassinisest ninast, mis kogu selle segadiku keskel kõrgus, ei oleks ükski mõistusega inimene välja lugenud mitte midagi head. Lapsed hakkasid nutma, tädid minestasid... ja päkapikud tundsid rõõmu. Jõulude ajal oli inimestel terve mõistusega midagi tõsiselt lahti. Päkapikke kohates ei

Tolkieni ja Lovecrafti ainetel Tuhandeid aastaid elasid sadistpäkapikud märkamatult maa all. Nad olid kiired ja kavalad, mistõttu inimesed ei teadnud nende olemasolust midagi. Käibel olid küll mõned lihtsameelsed õnneliku lõpuga muinasjutud, kuid neid ei võtnud tõsiselt ei sadistpäkapikud ega inimesed. Sadistpäkapikud üldiselt inimesi ei puutunud -- need paarsada last, kes igal aastal teadmata kadunuks jäid, olid inimeste miljarditesse ulatuva populatsiooni juures tühiselt väike suurus. Pealegi on laste eluviisid aegade algusest saadik olnud niivõrd tervistkahjustavad, et kanalisatsiooniauku

Kuskil on üks müür. See on väga vana ja pudenev. Tehtud oli ta suurtest kividest (tundmatu kivim) ja ehitajad olid sellega palju vaeva näinud. Tegelikult ei ole ju see müür sugugi tähtis; oluline on see, mis selle taga asub. Aga tähelepanuväärne on ta küll; arvestades kasvõi seda, kes selle taga elavad. Selle müüri taga elavad varjud. Varjud tulid sinna tükk aega tagasi. Oli lihtsalt üks vari, kel sai inimeste kandade küljes lipendamisest kõrini. Ta jagas seda mõtet ka teiste varjudega ja need nõustusid. Kõik nad arvasid, et inimesed teevad neile sellega ülekohut, kui nad neid oma jalgade

[ (Kuues osa: Asun rünnakule ning kohtun entusiastliku muuseumirahvaga. Saatuse sõrm osutab karismaatilisele liidrile Aleksander H.-le, kellest saab nimekirja esinumber.) HALLPEAD AUSTA, KULUPEAD KUMMARDA -- niisuguse aine mõtiskluseks andsin Heinaste spetsialistina meie organisatsioonigeeniusele. Heinaste on konservatiivne elukeskkond, kus keevaverelisi uutjaid ei oota palavad, tormilised ja kauakestvad ovatsioonid. Niisiis, meie dessandi etteotsa tuleb leida üks vanema generatsiooni esindaja, auväärne, üldtunnustatud, võimekas ning pisut dissidentlik. Muidugi kiitis organisatsioonigeenius mu

Eloan oli Berdookia Khaaniriigi Guulide dünastia viienda valitseja Hogmondi tütar. Veel oli ta riigi kõige ilusam tüdruk. Ilus nagu armastus ise -- nii temast räägiti ja vahest ka lauldi. Kosilasi... nojah, neid ju oli, aga Hogmond ei kiirustanud laulatusega. Sellisele iludusele oli tarvis suurkhaani soost kaasat. Eloaniga on talle avatud kõik võimalused maailmas ja vähema kui suurkhaani Tharantose pojaga ei kavatsenud Hogmond leppida. Eloan oli isa sellise poliitikaga väga rahul. Miks? Kas ei tahtnud ta kogu maa valitsejannaks saada? Vaevalt. Ta ei mõelnud sellele eriti. Õieti ei mõelnud ta