Kuni pika tee koduni, polnud nad kumbki sõnakestki vahetanud. Pärast üleriietest vabanemist, küsis Xavier veel teejoomise kohta, aga kuna Skaala poolt mingit reaktsiooni ei järgnenud, eeldas ta, et naine ei soovi ei teed, kohvi, küpsiseid ega muud sarnast, mis sunniks teda enne uinumist veel mõne seltskondliku sõna poetama. Xavier tegi endale teed ja luges seniks ajalehte, samal ajal oli Skaala ametis hammaste pesemisega.
Xavier püüdis poolelijäänud artiklit edasi lugeda. See tundus tüütu. Iga päev ilmus lehtedes uus ja põhjalikum jutt päikese tohutust aktiviseerumisest, minnes päev-päevalt teaduslikumaks. Nähtavasti ei teadnud siiani keegi neist auväärsetest erudeeritud professoritest, miks ühel hetkel sügis sama soe oli kui suvi ja miks talv hoopiski ära jäi. Praegu kus väljas peaks olema -20°C külma, on 28°C sooja ning iga päevaga lisandub sellele pool pügalat juurde. Terve sügise tõusis temperatuur väga aeglases tempos, siis võeti asja sooja huumoriga. Nüüd prognoositi artiklis sama tempo jätkumise puhul kuu aja pärast väljakannatamatut elu.
Xavier ei viitsinud lõpuni lugeda ja keeras lehte. Seal seisis suur pealkiri «JUMAL EI MURDNUD TÕOTUST». Keegi fanaatiline pastor kirjutas ajastulõpu sündmustest, tõmmates paralleele Noa-aegse veeuputusega ehk kokkuvõttes kirjutas Jumala leiutatud uuest hävitamismeetodist raiskuläinud inimkonna kaotamiseks. Ta tõstis pilgu, et vaadata vannitoa poole, kust paistis ikka veel valgust. Mingeid hambapesule vastavaid helisid sealt enam ei kostnud. Igatahes jõudis Xavier järeldusele, et Skaala pole veel voodisse läinud ja keeras järgmise lehekülje.
Üle lehe oli peegelklaasiga akende reklaam, teisel lehel reklaamiti konditsioneere. Ta näkku venis õel muie, kui järgmisel lehel samasuguseid reklaame nägi. Eelnevatel aastatel, samal ajal, olid lehed täis kõiksugu kütteseadmeid, nüüd aga hakatakse keset talve korteritesse paigaldama jahuteid, akendele päevavarje ja muud sodi. Viimasel lehel oli põhjalik horoskoop, paar ajuvaba koomiksit ning suur reklaam vabaõhuüritusele «Talvine Rand».
Ta pani lehe käest, pesi tassi puhtaks ja vaatas uuesti vannitoa poole. Korteris lasus vaikus. Xavier piilus üle ukse. Skaala seisis poolalasti peegli ees ja põrnitses peeglilaual lebavat hambaharja.
«Jou! Magama oled jäänud või? Kas poleks imeilus pealkiri kollasele klatšilehele: «Vannitoa peegli ees püstijalu magav tütarlaps!».»
Xavier imetles oma naise paljast selga.
«Tavalises perekonnas, 28. korruse korteri vannitoas, uinus püstijalu poole hambapesu pealt kahekümne kolme aastane tütarlaps, unustades hambaharja suhu. Meie ajakirja rubriik «Aasta veidramad juhtumid» saadab konkursis teisele kohale tulnud osavõtjale väärilise auhinna. Esimese koha vääriliseks hinnati hajameelset noormeest, kes lõunasöögi ajal...»
«Palun jäta!»
Skaala uuris veel hetke peeglist oma silma ja suundus magamistuppa.
Xavier astus vannituppa, nõjatus puusaga vastu kraanikaussi ja asus hambaid pesema, uurides samal ajal peeglilauale kuhjunud tuube, potikesi ja deodorante. Ühe käega nühkis ta purihambaid, teisega võttis laualt tuubi mida ta ei olnud varem märganud. «... UV- kiirguse vastane kreem. Kanda nahale ühtlase kihina ning lasta kuivada...».
Xavier pani tuubi tagasi ja loputas hambad. Lõpetanud protseduuri, kustutas tule ja läks magamistuppa.
Skaala oli juba teki all, kuid ei maganud. Vahtis silmad pärani lakke, justkui hakkaksid seal kogu maailma tulevikku kajastavad sündmused jooksma. Xavier riietus lahti, kustutas tule ja heitis voodisse selili, vahtides naise eeskujul samuti lakke. Ta ootas millal naine ta põsele rituaalse musi teeks ning sellega päeva lõpetatuks kuulutaks, et siis puhta südamega mehele tavapäraselt selg keerata, aga seda ei juhtunud. Oodates tuli talle hirmus rammestus peale ja silmalaud muutusid kinnivajumiseni raskeks.
«Xavier?»
«Mh?»
«Mis sa arvad, kas mina suudaksin palja mõttejõuga asju ühest kohast teise liigutada nagu too mees?»
«Mida? Mihuke too?»
«See kelle etteastet me täna vaatamas käisime.»
«Ah sa tahad küsida, et kas sina suudaksid kõrvugi liigutamata pooleteist-tonnist klaverit kolme meetri kõrgusele tõsta?»
«Ei, mitte klaverit. Muud pudi-padi, pliiatseid, pabereid.»
«Ja hambaharju?»
«Jah, kasvõi hambaharju. Kas suudaksin?»
«Tead mis, ma juba pooleldi magasin.»
«Kas suudaksin, mis sa arvad?»
«Eks tee proovi! Kuule tõsiselt, ma magasin juba ja hea meelega sooviksin antud hetkest alates seda ka edaspidi teha.»
Skaala nägu tõmbus mossi ja ta jäi vait.
*
Xavier ärkas tapva palavuse peale. Toas oli tunda kohvi lõhna. Pead kergitades nägi, et Skaala istus laua taga seljaga tema poole.
«Ammu oled üleval?» küsis ta silmi vidutades.
Naine ei teinud teda kuulmagi. Xavier ajas end püsti ja komberdas vannituppa, nagu ühele korralikule hambapesu- põlvkonna liikmele kohane. Minuti pärast seisis ta, kohvitass näpus, magamistoa uksel ning jälgis, kui visa tähelepanuga tema naine laua taga paberitükke ja pastapliiatseid vaatab. Naine ei märganud teda. Mees seisis nii mõnda aega ja läks kööki tagasi endale uut tassitäit valama.
Tagasi tulles oli tal teises käes põlev sigarett. Skaala istus ikka samas asendis. Mehele pilku pööramata lausus ta rahulikul toonil kulunud etteheite:
«Mitu korda olen ma sulle öelnud, et magamistuppa suitsuga ei tulda?»
«Mida sa nüüd omaarust teed?»
«Palun mine suitsuga kööki.»
«Mis sa võtsidki seda eile öeldud harjutamise asja tõsiselt või?»
«Sa oled ikka veel suitsuga siin?»
Nähes, et täna peab paraku naise jonn peale jääma, läks ta kööki suitsu kustutama. Xavier võttis endise koha uksepiida najal sisse ning jäi naise selga silmitsema.
«Ahaa, ma tean küll mis teoksil! Oled üleöö avastanud endas salapärase võime ja nagu öeldakse, haarasid härjal sarvist. Esimese tunni harjutad pastakaid ja juuksekumme tõstes, järgmise tunni veedad juba lillevaaside seltsis. Veel veidi ja varsti pole enam mingi kunst toole ja laudu veidike nihutada. Lõunaks on sul kogu mööbel korteris ringi paigutatud, ilma et oleksid toolilt tõusnudki. Oota, las ma arvan! Siis hakkab sul korteris igav ja sa suundud parematele jahimaadele. Tänaval näed sa kahte-kolme valesti pargitud autot, mille käigupealt teise tänavaotsa nihutad. Ja selle hommikuti närvidele käiva kellukestega jäätiseauto toimetad hoopiski teise linnaotsa. Õhtuks oled parapsühholoogia konverentsil varjutamas hädist imetegijat, tema ju hõljutab kõigest klavereid, aga näe sina toimetad kohale Eiffeli torni...»
«Palun lõpeta.»
«... öösel toimub otseülekanne televisioonis, kus sina istud jalad ristis keset mäge, tagant suunatakse prožektoriga su pea kohale aupaiste, taustaks laulab tuhandepealine koor «Halleluujat» mõne vägeva New York'i filharmooniaorkestri saatel ja sina lahendad oma «mõttejõuga» meie tüütu globaalprobleemi ning hommikuks on meil taas -20° C külma nagu praegusele aastaajale kohane.»
«Kas sa lõpetasid? Sul ei ole ühtegi teemat, millest sa suudaksid ilma ironiseerimata mööda minna.»
Tuba jäi taas mõneks minutiks vaikseks. Xavier võttis kohvitassist viimase lonksu. See oli liiga magus, kuna ta polnud viitsinud suhkrut korralikult segada. Skaala pööras ennast ringi ja vaatas vaikides mehele otsa.
«Oleks ma vaid teadnud,» alustas Xavier, «et see parapsühholoogi, või kelle iganes, et
etendus sulle nii hinge läheb, poleks ma sind seda vaatama viinudki. Tahtsin ainult meile huvitava õhtu korraldada. Mul polnud õrna aimugi, et sa selle tulemusena hommikul veiderdama hakkad.»
«Kui ma ütlekski midagi, nähtavasti ei saaks sa aru või kukuksid jälle lõõpima.»
«Ütle siis midagi, jumal hoidku. Mis ma pean sind kogu päeva nägema neid pastakaid jõllitamas?»
«Kui me seda etendust vaatasime...»
«Noh, m i s s i i s o l i ? Jumala sõrm laskus taevast, puudutas su otsaesist ja kõmisev bariton hüüdis: «sina oled mu äravalitu, kes päästab maailma seitsmest hukatusaastast!»»
«Ei! Xavier, palun lõpeta see! Ah, mine minema, ma ei taha sinuga rohkem rääkida.»
Skaala keeras pahuralt Xavierile selja. Xavier vaatas kuidas naine oma endisesse tegevusse süüvib, seejärel uuris hetke oma tühja kohvitassi ja kõndis kööki. Ta jättis tassi hooletult lauale vedelema ning jäi akna alla seisma, et temperatuurinäitu vaadata. Päikese käes oli õues 30°C sooja. Inimesed vedasid nähtavasti tänavatel uimaselt jalgu järele.
Xavier kehitas endamisi õlgu ja läks elutoa riidekapi juurde sobivaid riideid valima, mis takistaksid teda õues ära põlemast ja ühtlasi ei laseks palavusest ära lämbuda.
Riietatult ilmus ta uuesti magamistoa uksele.
«Kuule, ma pean korra töölt läbi käima. Lubasin eile ühe asja joonde ajada nii, et võid mind alles lõunaks koju oodata... Kas sa kuuled ka mind?»
Xavier vangutas pead ja läks välja. Skaalani kostis veel ainult välisukse mürtsatust, siis jäi kõik vaikseks.
*
Oli reede. Elutuppa paigaldati eile kiirkorras kliimaseadeldis ja nüüd püsis seal stabiilne 18°C kraadi. Tänavatel oli liiklus vähemaks jäänud. Autodega veel sõideti, aga jalgsi ei kippunud keegi enam päise päeva ajal liikuma.
Xavier vaatas elutoa ekraanilt mingit dokumentaalsarja Kolmanda Maailmasõja vapratest kangelastest. Skaala istus köögis laua taga ja vahtis pingsalt lauale asetatud lusikat. Ta oli nii keskendunud, et ei kuulnud uksekella. Xavier läks avama.
Uksel seisis pisike ja tüsedavõitu ämm, riietatuna üleni valgesse. Xavier haaras kahe käega peast kinni:
«Oi ei! Ainult mitte sina! Ennemini seisku Kristus või Neitsi Maarja ise siin...»
«No tere!» hüüdis Gwen virinat kõrvust mööda lastes. «Kas sa sisse ei kutsugi? Oh jube, ma olen ära lämbumas. Kujutad sa ette, minu ees vajus nooruke naisterahvas tänaval kokku. Pole ka ime, polnud tal mütsi ega midagi peas, aga sellise ilmaga ei saa ju sedaviisi välja tulla, mis siis, et juba õhtu käes. Päikesepiste võib saada juba veerandtunni jooksul.»
Gwen oli kärmelt riided nagisse riputanud ja viimase lause lõpetas keset elutuba seistes.
«Näe siin on palju jahedam. Kas sa oled ka selle viguri ostnud, mis toas temperatuuri muudab?»
«Oh ei, meil on vanajumala endaga soojad suhted, mistõttu ei lase ta oma armupäikest meie peale paista.»
«Mu naaber tahtis ka seda vigurit osta...»
«See on kliimaseade, jäta meelde.»
«... no seda kliimaseadet osta, aga nüüd ostavad ju kõik ja otse nina alt võeti tal viimane ära. Kaupmees ütles, et järgmine partii jõuab alles järgmise nädala keskel, aga täna on ju alles reede ja kuidas tema, vana inimene, nüüd järgmise nädalani vastu peab. Ta on niigi kaks infarkti üle elanud, kartis, et süda ei pea sellisele palavusele vastu ja seetõttu kolis oma tütre juurde...»
«Ma südamest loodan, et sul on kliimaseade olemas ja sa ei kavatse meie juurde sisse kolida. Ja kui sul ei olegi, siis olen ennemini nõus enda oma...»
«Ära satu paanikasse, noormees,» katkestas seekord Gwen. «Minul ei ole seda vigurit vaja ja mu südamega on siiamaani ka kõik korras.»
Gwen sättis ennast mugavalt diivanile istuma. Xavier istus tugitooli ja süütas tillukese tulemasinaga sigareti. Sellega ühele poole saanud, kõndis ta kööki tuhatoosi järele. Skaala istus samas kohas, kus enne lõunasöökigi ja tundus, et ka samas asendis -- käed laua all, selg sirge ja pea pisut ettepoole kallutatud, nagu sooviks ta selle neetud lusika silmadega alla kugistada.
«Võibolla soovid hetkeks oma emale pilgu peale visata ja nii viisakuse poolest, kasvõi teregi öelda? Halbadest oludest hoolimata näeb ta üsna kobe välja. Arvatavasti sind ta vaatama tuligi.»
Skaala vaatas talle sekundi külma pilguga otsa, justkui seisaks ta ees tüütu müügiagent, kes üritab kõigest hingest talle mingit kasutut sodi pähe määrida. Xavier lõi käega ja läks elutuppa tagasi, potsatas tugitooli, manas näole seltskondlikule vestlusele kohase naeratuse ja asetas rohekast klaasist massiivse tuhatoosi enese ette.
«Kus siis Skaala on?» küsis Gwen oma higist juuksesalku kõrva taha lükates.
«Skaala istub viiendat päeva laua taga, lusikad, pliiatsid ja juuksekummid ees, ning püüab neid oma olematu psühhokineetilise võimega liigutada.»
«Kas te käisite ka seda parapsühholoogia konverentsi viimast etteastet vaatamas?» läks Gwen elevile. «Ma nägin seda järgmisel päeval televiisorist. See, kuidas ta klaveri mõtte jõul üles tõstis, oli tõsiselt muljetavaldav. Proovisin pärast ise ka, aga taoline võime on vist ainult vähestele Jumalast antud.»
«Ah, sa oled sama segane kui su tütargi!»
Gwen ei teinud vahemärkust kuulmagi.
«Algul, kui ta neid vidinaid liigutas, siis arvasin, et küllap see mõni kaval trikk ole, nagu kunagi see Kopernik tegi...»
«Ta nimi oli Copperfield!» parandas Xavier.
«Olgu pealegi Kooperfiil... aga see polnud ju mingi meelelahutusüritus. Teda ümbritsesid ju kõiksugu targad mehed ja kõrvale näidati mingeid dokumentaalfilme teistest sarnastest inimestest... Kuule, kas Skaala on siis liigutanud ka midagi, kui ta viiendat päeva...»
«Loomulikult. Alles hommikul imetlesime kahekesi, kuidas hamburgerid külmkapist mikro poole roomasid ja sealt välja tulles taldrikule maandusid.»
«Ei, aga tegelikult?» usutles Gwen väsinud naeratusega.
«Ei ole, ta on lihtsalt palavusest segi läinud.»
«Aga mis ta ise selle kohta räägib?»
Xavier kustutas koni närviliselt tuhatoosi.
«Ma tõesti ei tea, ta pole viie päeva jooksul minuga sõnagi rääkinud. Jõllitab päevad läbi igasugu esemeid ja öösiti vähkreb ega lase magada.»
«Kus ta on?» küsis Gwen püsti tõustes.
«Seal, kus kõige rohkem lusikaid leidub,» vastas Xavier tülpinult.
Gwen läks kööki ja pani ukse enda järel kinni. Ta jäi sinna umbes kümneks minutiks. Tagasi tulles oli tal rusutud ilme. Ta istus oma kohale tagasi. Nad vaikisid mõnda aega. Vaikuse katkestas Gwen:
«Lootusetu. Ta ei kontakteeru ju üldse.»
Gweni nendingus kõlas küsiv alatoon.
«Isegi mulle, oma emale, pühendas ta üheainsa jaheda pilgu. Ja see pilk... Ehk peaksid talle rohkem tähelepanu pöörama ja üritama temaga ikkagi rääkida.»
«R ä ä k i d a ! Ei tea mida? Kas seda, et viimase kahekümne aastaga on neid imetegijaid karjade kaupa ilmunud, nagu seeni metsas ja et oleks tore vahelduse mõttes enda kõrvalt mõnda normaalset inimest ka leida? Või peaksin hirmutama, et see veider tegevus kujundab temas tahteelu häireid ja varsti saan teda ainult laupäeviti külastusaegadel teatud asutuses vaatamas käia?»
«Ma tõesti ei tea.»
Gweni nägu vajus lömmi.
«Viimaste aastatega on kõik nii võimatult hulluks läinud. Kas sa lugesid tänasest lehest, et ühel päeval võib päike hoopis ära kustuda! Päikesega olevat lugu nüüd täpselt samuti, nagu vanasti elektripirnidega. Enne läbipõlemist löövad veel hetkeks heledamalt põlema. Kujutad sa ette, teadlased l o h u t a s i d, et meil pole jääaega sellegipoolest vaja karta. Nähtavasti enne, kui see neetud päike kustub, põleme ära. Pealegi olevat varsti ka siinkandis meeletut troopikakliimat oodata. Öösiti hakkab sadama nagu ämbrist ja päeval kõrvetab nagu praeahjus. Ekvaatori lähedal pidavat inimesed järjest rabandusi saama ja keda päike ei võta, sureb kindla peale mõnda kuumaga levivasse uude nakkusse.»
Gwen tupsutas taskurätikuga otsaesist, mis erutusest tilkuma oli hakanud.
«Nad kirjutasid, et inimkond sureb üsna pea välja. Kliima muutumisega pidavat polaaraladel jää tohutu mühinaga sulama, mis tähendab seda, et merre tuleb hirmsal kombel vett juurde ja varsti ajab see üle kallaste. Inimesed müüvad juba rannaäärseid maju, rumalas lootuses, nagu keegi tõesti mõtleks neid osta. Olla oodata meeletut rahvaste rändamist sisemaale, juba praegu lahkutakse vähehaaval ja selle tulemusena on sadu ettevõtteid pankrotti läinud ja iga päev võib lehest lugeda kümnete enesetappude kohta.»
«Ära selle tühja asja pärast nüüd nii väga erutu,» katkestas Xavier rahulikul toonil naist, kes oli näost juba üsna kahvatuks muutunud. «See ei ole veel maailma lõpp...»
«Tühja asja pärast?» pahvatas Gwen päris ägedaks muutudes. «Kas see on siis tühi asi? Mida sina üldse maailma asjadest tead ja kui teadki, siis ainult irvitad nende üle. Selline hullumeelsus oli viimati 30 aastat tagasi, kui kolmandik kristlasi üleöö justkui vits vette kadus! Mina olin sel ajal kahekümne aastane ja käisin igal pühapäeval kirikus. Sina ja Skaala olete hukkumisele määratud põlvkond, nagu mulle üks pastorist perekonnatuttav tütre ristsetel ütles.»
«Olgu, olgu,» ütles Xavier otsustavalt. «Nii-öelda profülaktika mõttes võiksid sa nüüd hoopis lahkuda, enne kui sa enda lõplikusse depressiooni räägid, et siis ennast põhjusega taas tsüklisse juua. Olen kuulnud juba su kurba lapsepõlve, kus ema koos teiste usklikega taevasse võeti nii, et padjale ainult ta abielusõrmus jäi ja et su isa seejärel enesetapu sooritas. Aga et sinusugust usinat kirikuskäijat ei loetud taeva vääriliseks, pole veel põhjus pudelisse kukkumiseks. Nõndaks, kuna sa oled oma tütre üle vaadanud ja leidnud, et ta on elus ja terve, kuigi pisut veider, siis on su külaskäik asja ette läinud ja ma ei lase sul seda ära rikkuda!»
Xavier tõusis püsti ja kõndis koridori poole. Gweni pilk vilksatas hetkeks baarikapi poole, seejärel tõusis ta taltsalt ja järgnes Xavierile koridori, kus too talle valge ürbi selga aitas.
«Helista mulle homme ja räägi kuidas temaga on,» pomises Gwen veel enne ukse sulgemist.
Xavier kuulatas veel, kuni lift unnates alla läks, ning jalutas kööki. Skaala istus samas asendis ja lusikas laual näis ka samal kohal olevat. Xavier loputas klaasi, pani selle kuivatusrestile ning istus laua äärde, oma naisele vastu. Skaala silmad punetasid, nagu oleks ta äsja nutnud.
«Räägi minuga!» nõudis Xavier. «Mis ema sulle rääkis?»
Skaala ei vastanud ega tõstnud pilku. Silmanurka ilmus tilluke pisar.
«Tegelikult tahaksin ma ise sinuga veidi rääkida, kui sa jaksaksid minutikese kuulata,» lausus Xavier väga tõsiseks muutudes.
Teiselt poolt lauda kostis vaid pahaendeline vaikus.
«Minugipärast võid sa samal ajal kõiksugu vidinakesi või õigupoolest seda lusikat silmitseda, aga ma palun, mitte ühte pisarat enam! Kas sa võiksid sõbralikult märguandeks vähemasti noogutada, et mind kuulad?»
Skaala noogutas vaevumärgatavalt. Xavier jätkas:
«Ma usun, et sa oled natukenegi kursis praegu toimuvaga ja lehtedest lugenud üht-teist meie spekulatiivse tuleviku kohta.»
Xavieri «meie» kõlas, nagu see puudutaks vaid neid kaht.
«Ei, mitte et see antud momendil sulle nii väga korda läheks, vaid oled enam-vähem asjast teadlik.»
Ta vaikis hetke, kuni oli pakist sigareti kätte saanud, kuid siis meenus, et nii tuhatoos kui ka tulemasin olid elutoa lauale jäänud.
«Jäta aga see meelde, et ma ei taha mingil määral olla takistuseks sinu eeldataval karjääril parapsühholoogia valdkonnas. Ka mina olin noorena üsna vastuvõtlik kõiksugu veidrustele. Tahaksin hoopis öelda, et sinu apaatia kõige suhtes ja see totter kontsentreerumine neile vidinaile on minu jaoks pagana ebameeldiv. Ma isegi ei aima, kuhu sa nõnda välja jõuda kavatsed, ataraxiani või hoopis nirvaanani? Kui tõesti nii, siis mul on väga kahju, et mina kaelani selle asja sees ei ole -- saaksin ennast pidada siis maailma õnnelikumaks inimeseks. Sellisel juhul kärsaku kogu maailm ümberringi või ajagu meri üle kallaste, ma istuksin vaid jalad ristis vaibal ja põrnitseksin seda, kuni see koos minuga lendama hakkab. Antud hetkel pole ma selle asja sees ja seetõttu tunnen muret sinu pärast. Pealegi ei aima ma siiani sugugi su tegevuse tõelist põhust, kas sa põgened selle maailma eest või tahad tõesti oma põrnitsemisega kuhugi jõuda? Ausalt öeldes esimene variant oleks mulle rohkem meelt mööda. Ma tahaksin ka iga päev kaduda, jätta kas või kogu päikesesüsteemi selja taha ja uneleda morfiiniuimas, kuid paraku on mul kohustusi oma ligemeste ees.»
Xavier pani sigareti suhu ja võttis selle kohe uuesti ära. Ta mudis seda lühikesel vaikushetkel kahe sõrme vahel.
«Juhul kui su eesmärgiks on selle tegevusega tõesti kuhugi jõuda...»
Xavier jäi uuesti vait, et mõtteid koondada.
«... siis tahaksin ma küsida, mida sa selle võimega peale hakkad? Kas annad paar etteastet palavuses piinlevale publikule? Ehk olla siis tõusev täht, tuhandete tähelennul. Aasta pärast sind isegi ei meenutata, sest pole enam kedagi, kes meenutaks! Teisalt, kui sa nende vidinatega laua ääres edukas oleksid, siis ma ehk ka mõistaksin sinu püüdlikku jätkuvat harjutamist, sest kes teab, kunagi võibolla istudki mäe otsas, et psühhokineetiliselt meie maailma globaalprobleemi lahendada. See kõlab kaunis totralt, aga pean mainima, et sinu tagasihoidliku loomusega ei lähe kuidagi kokku olla ülemaailmne Päästja. Eduka ürituse järel kullatakse sind üle, igasse linna valatakse sinu postament ning vändatakse sadu filme ja saateid, kuni «22. sajandi mõistatusteni». Kirik kuulutab su eluajal juba pühakuks ja fanaatilisemad peavad sind ekslikult tagasitulnud Kristuseks. Sulle avatakse miljoneid kirikuid ja sinust hakatakse lugema uut ajaarvamist. Pean möönma, et sul on tulevikku! Kas sa sellele mõtledki? Unistad olla Maailma Päästja? Kui see tõesti nii on, siis luba mul sind maa peale tagasi tuua, tuletades meelde, et sa pole veel juuksekummigi liigutanud! Sa oled kõigest samasugune inimene nagu minagi -- loll, lapsik ja hirmul.»
Xavier jäi vait. Skaala vaatas tähelepanelikult laual lebavat lusikat ega liigutanud kulmugi. Xavier leidis, et ta on sedaviisi paganama kaunis. Pikad pruunid juuksed langesid lainena õlgadele ja nende vahelt paistis nõtke kael. Skaala istus ta vastas nagu vahakuju, ainuke elumärk oli kaelal tukslev veresoon.
«Skaala, kas sa kuuled mind?»
Xavier tõusis püsti ja kükitas tüdruku ette. Ta keeras käega naise näo enda poole, sundides teda nõnda endale otsa vaatama. Skaala silmad olid tühjad ning pilk külm ja kalk.
Xavier sosistas talle kõrva «ma-armastan- sind» ja tegi laubale musi. Kui ta püsti tõusis, vaatas Skaala taas lusikat.
Xavier kõndis vaikselt elutuppa ja sulges enda järel köögiukse. Laualt tulemasinat krabades läks ta akna alla ja jäi sinna seisma. Päike oli loojunud ja hämaruses helkisid lugematud linnatuled. Xavier süütas sigareti ja asus seda ahnelt imema, nagu oleks see ta elu viimane kohustus. Teise käe surus ta sügavale pükste tasku, püüdes nõnda erutusvärinat taltsutada. Ta nägu oli pinges, kui mitte lausa krampis, nagu käiks tema sisemuses ränk võitlus elu ja surma peale.
Ta hajevil pilk rändas maja katustele, punakale täiskuule, vastasmaja akendele ning peatus elutoa nurgas seisval rohukapil, kuhu tal oli tagavarana jäänud ammusest ajast kuue doosi jagu morfiini. Rohukappi silmitsedes võitles ta endaga kõvasti. Pea sai ta kiusatusest võitu. Selle asemel avas ta akna, heitis põgusa pilgu alla, otsekui küsides, kas 28. korruselt kukkuda on piisavalt meeldiv elamus ja siis hüppas. Elutoa kardin jäi vaid tuule kätte lehvima.
Skaala istus köögis ega märganud midagi. Ta vahtis üksisilmi laual keerlevat lusikat ja üritas seda peatada. Seejärel proovis lusikat uuesti liikuma panna ja siis jälle seisma. Ta oli vist õnnelik.
/august 1998/