Majast allesjäänud tukid alles hõõgusid, kui ta koidikul koju jõudis. Kogu ta elamine, väike elumaja ja kõrvalhoone olid maha põletatud juba mitu tundi enne ta tulekut. Koer, ta viimase paari aasta truu kaaslane ja parim sõber, oli tapetud haavlipüssi kahe lasuga ning teibaga läve ees maa külge löödud. Looma kohev karv oli põlenud, varemete kohal keerutav tuul kandis mehe ninna kirbet kärsahaisu.
Mootorratta sadulas istudes hävingu vaatepilti silmitsenud mees seiskas seni töötanud mootori, tõmbas mootorratta hargile ning ronis sadulast maha. Ma tapan nad kõik, mõtles ta külma, halastamatu raevuga, või vähemalt nende juhi. Tapan ja löön samal kombel teibaga maa külge, et kaarnad ta surnukeha nokiksid.
Mees, kes mõttes seda kättemaksu vandus, oli keskmist kasvu, lihaseline ja karmi armilise näoga. Tal olid jalas säärsaapad ja nahkpüksid, seljas kandis ta armee välivormi presentkuube. Teda hüüti Sõdurpoisiks, sest pajatati, et enne ümbruskonda kolimist oli ta Viimase Suure Sõja teeninud armees. Ta ise ei rääkinud sellest, kuid tema lausa hullumeelne julgus ja tapmisoskused andsid alust arvata tema teenistusest erivägede võitlejana.
Sõdurpoiss lähenes aeglaselt ahervaremetele, seisatas hetkeks koera surnukeha juures ning läks ümbrusest tervena säilinud puutükke otsima. Neist väikese tuleriida ladunud, tassis ta sinna koera laiba ja astus mootorratta juurde. Võtnud sadulataskust lapikpudeli lahjendatud piiritusega, jõi ta selle lonkshaaval tühjaks ning valas mootorratta paagist bensiini täis. Laiba kergesti süttiva vedelikuga üle valanud, viskas ta pudeli minema ja nööpis lahti oma sõjaväekuue. Selle all kandis ta vöörihma, mille küljes rippusid lahtises kabuuris suurekaliibriline poolautomaatpüstol ja armee tääknuga. Terariistaga lõhestas ta oma randme, lastes verel tilkuda koerast sõbra surnukehale.
«Ma tasun su eest kätte!» ütles ta kõvasti, vaadates pilvede poole, otsekui kutsudes taevaseid vägesid oma sõnadele tunnistajateks. Kedagi teist tal kutsuda polnudki, tema ümber laius kilomeetrite ulatuses tühi põhjamaine maastik.
Süüdanud tulemasinast matuselõkke, seisis Sõdurpoiss mõne hetke langetatud päi leinaseisakus ja torkas siis täägi lõkkesse. Selle tuliseks läinud teraga haava kõrvetanud, sidus ta randme ümber puhta taskurätiku ning käivitas mootorratta. Lõõmav matuseriit jäi ta selja taha, kui ta mööda konarlikku kõrvalteed maanteele sõitis.
Maanteel lisas ta üha gaasi, kuni vastutormav õhk sundis teda tahtmatult silmi kissitama. Külm sõidutuul jahutas meeldivalt ta alles lõkkekuumusest õhkuvat nägu ning andis aega järelemõtlemiseks. Kohalik, ennast Paruniteks nimetav ja korduvalt teda endaga ühinema kutsunud jõuk teda ei tüüdanud, nende jaoks oli ta liigagi arvestatav mees. Järelikult oli selle koletu teoga hakkama saanud keegi külalisesineja, kõige tõenäolisemalt mõni linnas elunev jõuk. Milline neist, oli esialgu selgusetu, kuid Sõdurpoiss kavatses veidi vestelda kohaliku kamba pealikuga. Oskusliku suhtumise korral võis saada sealt üsnagi asjalikku teavet.
Viimasest Suurest Sõjast oli möödas aastaid. Planeet nimega Maa oli laastatud, senised tsivilisatsioonikeskused hävitatud ning elanikkonnast alles vaevalt kümnendik. Elu kui selline õilmitses põhiliselt varasematel ääremaadel, kuid põgenikehordid olid ka siin tekitanud täieliku kaose. Kuld oli kaotanud oma väärtuse, ainsad hinnatavad kaubad olid vesi, toit ja mootorikütus. Relvi leidus kõikjal ning see sünnitas uue seaduse, kus maksis ainult tugevama õigus. Säilinud sõjaväeüksustest moodustatud politsei suutis korda hoida ainult mõningates suuremates linnades, kõikjal mujal võimutsesid relvastatud jõugud. Neisse koondusid kohalikud karmid mehed, seiklusteotsijad, vabadusse pääsenud kriminaalkurjategijad, endised sõdurid, kellel elu oli igavaks läinud ja ka need, kes olid elus kaotanud eesmärgi. Need kogukonnad, igaühel omad tõekspidamised ja seadused, elatusid põhiliselt röövimistest ning vähesest politseist polnud nende tegudele tõkestajat.
Umbes pooletunnise sõidu järel ilmus maantee ääres nähtavale kahekordne kivimaja, mis oli kohaliku jõugu kogunemiskohaks ja peakorteriks. Nii üldiselt mõistetavate, kui ka täiesti arusaamatute sümbolitega kirjatud maja ees seisis mõniteistkümmend mootorratast ja kaks lahtist maastikuautot. Neist ühe, neljaveolise pikapi päras oli üles seatud raskekuulipilduja. Maja trepi ülemisel astmel istus pikk, kerekas mees, keda hüüti Kakskorda, seda mitte ainult kehaliste mõõtmete, vaid ka pikaldase taibu pärast. Ta koosnes peaaegu täielikult lihastest ja rasvast ning ajule ei jäänud tema keres kuigivõrd ruumi. Oodates, kuni Sõdurpoiss mootorratta seisma jätab ja maha tuleb, võttis ta enda kõrval vedeleva haavlipüssi ning ajas end õlaga vastu varikatuse posti toetudes aeglaselt jalule. Kui Sõdurpoiss trepist üles tuli, kergitas Kakskorda haavlipüssi raua tema rinna kõrgusele.
«Kussa trügid?»
«Mul on vaja Hertsogiga rääkida.»
«Temal suga mette,» vastas Kakskorda üllatavalt kiiresti ja irvitas. «Tule teinekord uueste.»
«Mul on vaja Hertsogiga kohe rääkida,» kordas Sõdurpoiss kannatlikult.
«Kuule, on sul kõrvad sitta täis vä?» muutus Kakskorda vihaseks. «Kao menemä, enne kui su lolli kolba sisse lüün!»
Ta tõukas haavlipüssi hooga ettepoole, üritades selle rauaga Sõdurpoisile kõhtu lüüa. Too haaras sellest kinni, tegi poolpöörde ja tõmbas püssi järsult edasi. Kakskorda kaotas tasakaalu, tuikus mõne astme allapoole ja komistas Sõdurpoisi väljasirutatud jalale. Teinud trepil kukerpalli, maandus Kakskorda peene killustikuga kaetud trepiesisele. Ootamata, kuni ta uuesti jalule saab, tõmbas Sõdurpoiss ukse lahti ja sisenes majja. Ruumikas vestibüülis ootasid teda päris ukse juures kaks meest, kes olid ilmselt läbi akna näinud tema väikest kemplust Kakskorraga. Üks neist võttis lähemale astudes võitlusasendi, kuid Sõdurpoiss ei viitsinud poosidele aega raisata ning lõi talle lihtsalt püssirauaga vastu kaela. Mees vajus kotina põrandale, teine sell, keda jõugus tunti Nobenäpu nime all, jäi seisma ja muigas nagu hea nalja peale.
«Ma lähen Hertsogi juurde,» teatas Sõdurpoiss.
«Minugi pärast,» kehitas Nobenäpp õlgu. «Kui sa ainult Kukupaiga hakkama saad.»
«Eks näeb.» Sõdurpoiss viskas püssi Nobenäpu suunas, too püüdis selle lennult kinni ning Sõdurpoiss läks trepist üles, tundmata vähimatki hirmu, et keegi võiks talle selga tulistada. Veel paar tüüpi tormasid vestibüüli, kuid Nobenäpp peatas nende edasise tegevuse hooletu viipega. Sõdurpoiss oli siin seltskonnas üsnagi tuntud ja teataval määral ka ohutu kuju, vähemalt selles osas, mis puudutas jõuguliikmete tapmist. Kui ta selliste meetoditega Hertsogi jutule pürgis, pidi tal olema midagi pakilist.
Kuna Sõdurpoiss oli seda maja ka varem külastanud, teadis ta küsimatagi, kust leida Hertsogi tuba. Vältimaks võimalikku uut kaklust ja sellest tulenevat asjatut kära, ei läinud Sõdurpoiss läbi piljarditoa, vaid tegi ringi läbi hoone tiiva kulgeva koridori. Ootuste kohaselt istus toa ukse taga tugitoolis suurt kasvu lihaseline meesiludus, näol alatine heasüdamlik ilme. See oli Hertsogi ihukaitsja Kukupai, kes Sõdurpoisi tulekul ei viitsinud isegi tõusta, vaid sirutas ainult jala ukse ette.
«Hertsog puhkab,» ütles ta naeratusega, mille peale mõni vanamammi oleks teda kindlasti kostitanud kommiga.
«Mul on vaja temaga rääkida,» sõnas Sõdurpoiss.
«Lase jalga!» käskis Kukupai muutumatu naeratusega. «Muidu määrin su seina peale laiali.»
Võrdselt oma hea välimusega oli Kukupai ka järeleandmatu ning temaga kauplemine olnuks lootusetu. Sõdurpoiss teadis nii seda, kui ka seda, et kakluse korral kaitses Kukupai eelkõige oma nägu. Seepärast lõi Sõdurpoiss teda vastu jalga, kuid mitte jalga, mis oli ukse ette sirutatud, vaid hoopis seda, millele Kukupai kavatses püsti tõustes toetuda. Löök tabas sääreluud paraja tugevusega, Kukupai aietas tahtmatult ega suutnud kohe tõusta. Sõdurpoiss põikas tema väljasirutatud kätest mööda, paiskas ukse lahti ja hüppas tuppa. Kiirelt enda järel ukse sulgenud, vaatas ta toas ringi.
Kunagi ilmselt mingile jõukurile kuulunud hiiglaslikus kaheinimesevoodis tukkus Hertsog, külje all keegi vaevalt täisealiseks saanud poolpaljas plika. Ukse mürtsatuse peale avasid mõlemad silmad, plika kiljatas ehmunult, Hertsog haaras padja alt püstoli. Kaks lasku raksatasid üheaegselt, Hertsogi kuul tabas kellelegi kahju tegemata seina, Sõdurpoisi oma viis tal relva käest.
«Sõdurpoiss! Et põrgu sind õgiks, värdjas!» vandus Hertsog istukile tõustes ja raputas põrutada saanud rannet. «Mida sa tahad?»
«Rääkida,» vastas Sõdurpoiss napilt ja hüppas kõrvale, sest samal hetkel löödi uks raksatades hingedelt maha. Laskevalmis püssid käes, tungisid tuppa Nobenäpp, Kukupai ja veel paar meest. Nähes, et Hertsog on elus ja terve, langetasid teised relvad, kuid mitte Kukupai, kelle naeratus reetis soovi Sõdurpoisile kuul pähe kihutada.
«Jäta!» käratas Hertsog. «Kui õigel ajal ei oska, siis hiljem ära relvaga vehi. Laske siit jalga, mul mehega veidi rääkimist.»
Sõnagi vastuväiteks toomata taandusid mehed toast sama kiiresti kui sisse tulid. Sõdurpoiss torkas seni käes hoitud püstoli tagasi kabuuri. Hertsog heitis rahulolematu pilgu plikale ning lehvitas otsekui kärbest peletades käega.
«Sina samuti, lirva. Äriasjus pole mul sind vaja.»
Tüdruk heitis Sõdurpoisi suunas pahameelt väljendava pilgu, tõmbas selga midagi hommikumantli sarnast ja lahkus vastutahtmist toast. Hertsog tõusis voodilt, astus väikese laua juurde ning võttis sealt nikerdustega puukarbi.
«Tubakat tahad?» küsis ta.
«Võib küll,» nõustus Sõdurpoiss. Nad keerasid mõlemad endale kangest isekasvatatud tubakast plärud ja istusid suitsetades kõrvuti voodiservale. Hoolimata sellest, et nad polnud kaugeltki sõbrad, pidasid nad teineteisest suurel määral lugu. Hertsog selle pärast, et Sõdurpoiss oli julge ja ümbruskonnas arvestatud mees, Sõdurpoiss seetõttu, et erinevalt paljudest teistest jõugupealikest oli Hertsogil säilinud üldmõistetav autunne ja tema kamp ei saatnud korda suuri sigadusi.
«Mis sul mureks?» küsis lõpuks Hertsog. Ta oli Sõdurpoisist mõned aastad vanem, oma nime vääriliselt uhke ja sõltumatu hoiakuga. Tema põhjatud musta värvi silmad näisid inimest uurides surmaga ähvardavate püstolitorudena.
«Mu elamine põletati maha,» ütles Sõdurpoiss.
«Paha lugu,» väljendas Hertsog napilt kaastunnet. «Aga meie seda ei teinud.»
«Ma tean,» noogutas Sõdurpoiss. «Ma tahtsingi küsida, milline kohalikest kampadest seda võis teha.»
«Kohalikest vaevalt, meie oleme siin kõige kõvemad ning kõik teavad, et sa oled meie sõber. Nõrgemad ei julge piiri rikkuda,» arutas Hertsog. «Selle sitase teoga sai hakkama mõni linnakamp, arvatavasti Penid. Nende piirid puutuvad meie omadega kokku ja see poleks esimene kord, kus need litapojad sitta kokku keeravad. Juba aastaid on nad tahtnud oma valduseid siiapoole laiendada.»
«Tead sa, kas nad eile käisid siin?»
«Siit nad igatahes mööda ei läinud, muidu poleks neil sinu sitase osmiku jaoks aega jätkunud,» ütles Hertsog ja mõtles hetke. «Mine küsi Teadjamehe käest, tema kuuleb kõiki uudiseid esimesena.»
«Jään sulle teene võlgu,» lausus Sõdurpoiss tõustes.
«Tule meie värvide alla ja kõik su võlad on juba ette tasutud,» tähendas Hertsog, mispeale Sõdurpoiss kergelt, kuid kindlalt pead raputas. Hertsog, kes oli sellist vastust juba ette aimanud, kehitas õlgu, kummardus ning tõmbas voodi alt vereplekilise ja kuuliaukudega nahkvesti.
«Sellised on Penide värvid,» ütles ta, lükates vesti jalaga Sõdurpoisi poole. «Tõmbasime hiljuti ühe nende kutsika oksa ja lasime ta pihta märki. Kui tahad, võid Teadjamehele näitamiseks kaasa võtta. Ole ainult ettevaatlik, kui Penid sind sellega kätte saavad, võtavad nad sul kõigepealt munad maha ja vaatavad siis edasi.»
«Kõigepealt peavad nad mu kätte saama,» lausus Sõdurpoiss, korjas vesti põrandalt üles ja keeras rulli.
«Astu baarist läbi ja joo minu arvelt klaasike,» ütles Hertsog uuesti pikali heites.
«Pole paha mõte,» arvas Sõdurpoiss, viipas hüvastijätuks ja astus toast välja. Klaasikese joomisest ta loobus, ent käis piljarditoas asuvast baarist siiski läbi, võttes Hertsogi arvelt kaasa terve pudeli. Majast lahkunud, patsutas ta mornile Kakskorrale lohutuseks õlale ning toppis vesti ja pudeli sadulataskutesse. Käivitanud mootori, juhtis ta ratta maanteele ja sõitis suunas, kust ta mõne aja eest oli tulnud.
Teadjamehe elukoht asus maanteest paarikümne kilomeetri kaugusel, aherainemäel keset võssa kasvanud jäätmaad. Sinna viis paar kitsast looklevat rada, mida tundmata võis sihtkohast hoopis kaugemale sattuda. Sõdurpoiss oli siin õnneks ka varem korduvalt käinud ning tunni aja pärast sõitis ta mööda mäenõlva üles kaubakonteinerite osadest ehitatud elumaja juurde. Räägiti, et Teadjamees oli siia elama kolinud juba enne Suurt Sõda ja osanud ennast tunduvalt paremini sisse seada, kui hilisemad asukad. Teadjamees ei elanud üksinda, lisaks temale pesitsesid seal veel ta täiskasvanud lapsed ja kümmekond muud inimest. Nad kõik olid hästi relvastatud ja sellest piisas, et lähima naabruse jõugud neid kimbutama ei tikuks. Pealegi oli elusast Teadjamehest palju rohkem kasu, kui tema elamise rüüstamisest. Teadjamehe poole võis pöörduda nii haavade ravitsemiseks kui hüva nõu saamiseks, tema kätte jõudis samuti kõige kiiremini ka igasugune teave ümbruskonnas toimuvast.
Sõdurpoiss seiskas mootori ja leidis ennast kohe kahe sõjaväepüssi sihikul olevat. Näitamaks oma rahumeelseid kavatsusi, tõstis ta käed aeglaselt kuklale ning ronis ratta pealt maha. Jäänud sellest paari sammu kaugusel seisma, ootas ta kuni teda piisavalt uuriti ja Teadjamees ise välja ilmus.
«Sõdurpoiss, mis tuuled sind jälle siia tõid?» põristas lühikest kasvu ümara välimusega prillidega mees. Ta astus lähemale ja raputas energiliselt teise kätt.
«Halvad tuuled,» vastas Sõdurpoiss otsekoheselt.
«Kurb kuulda,» noogutas Teadjamees pead. «Mis siis lahti? Tule astu edasi ja räägi mure ära.»
«Kohe,» sõnas Sõdurpoiss, võttis sadulataskust pudeli ja vesti ning ulatas esimese Teadjamehele. Too uuris seda põgusalt vastu valgust.
«Jälle teest ja piiritusest tembitud lurr,» tähendas ta ja lisas, et andjale mitte piinlikust tekitada: «Muidugi, praegusel ajal pole paremat saada.»
Nad läksid ruumi, mida Teadjamees kasutas kabinetina ning kuhu teised kodakondsed ilma kutsumata või tungiva vajaduseta kunagi ei tulnud. Andnud Sõdurpoisile märku istumiseks, võttis Teadjamees kapist kaks klaasi ja valas mõlemad poolest saadik täis. Siis istus ta tugitooli teisel pool metallist lauda Sõdurpoisi vastas, lükates ühe klaasi külalise poole.
«Räägi,» ütles ta lühidalt. Seda oodanud Sõdurpoiss laotas Hertsogilt saadud vesti lauale klaaside kõrvale.
«Tunned sa neid värve?»
«Penid, üks linnajõukudest,» ütles Teadjamees. «Jõhker, kuid võrdlemisi väikesearvuline kamp. Teised linnajõugud nendega suurt ei arvesta, nad on tõrjutud äärelinna ja üritavad sellepärast oma valdusi siiapoole laiendada. Alles nüüdsama korraldasid nad paaripäevase röövretke meie kanti ja lahkusid alles eile öösel. Parunitega nad kokku ei puutunud, muidu oleks suurem taplus olnud.»
«Mida sa neist veel tead?» küsis Sõdurpoiss, kui teine klaasist rüüpamiseks jutus pausi tegi. «Nende pealik on keegi Hurda nimeline maniakk, räägitakse, et ta sai sõjas põrutada ega ole päris normaalne. Igatahes tappis ta jõugu eelmise pealiku ja veel mõned mehed ning haaras niimoodi võimu. Oma julmuse, ahnuse ja võimuiha poolest ületab ta nii mõnegi suurema kamba peameest.»
«Suur see kamp on?»
«Tuumiku moodustavad kümmekond Hurdale täiesti ustavat meest, teist sama palju on kuulekaid, kuid mitte truid käsilasi. Pluss veel naised, kaasajooksikud ja muu rämps. Kokku umbes viiekümne inimese ringis,» rääkis Teadjamees ja vaatas üle prillide Sõdurpoisi suunas. «Miks see sind huvitab?»
«Nad põletasid maha mu maja ja tapsid koera.»
«Mõtled tasuretke? Raskevõitu, nad võivad sinuga sama teha, mis peniga. Ainult sinu jaoks on neid liiga palju.»
«Ma jahin Hurta. Tema on pealik ja peab maksma kõige eest,» ütles Sõdurpoiss sünge otsustavusega.
«Kui sa selles nii veendunud oled, siis võin sulle veidi nõu anda,» lausus Teadjamees mõtlikult. «Hurdale ligipääsemiseks on sul vaja tema tähelepanu äratada. Kõige lihtsam viis selleks on provotseerida tüli mõne Penide kampa kuuluva mehega ja ta siis kahevõitluses tappa. Võit avaldab Hurdale soodsat muljet, sest ta tahab Penide värvide alla koguda võimalikult palju oskuslikke tapjaid. Pead ainult vaatama, et mõnda kamba tuumikusse kuuluvat meest ära ei nulli. Sellisel juhul järgneb armutu kättemaks.»
«Jõudis kohale,» tähendas Sõdurpoiss, tõstis klaasi ja jõi selle lonkshaaval tühjaks, tegemata kange alkoholi peale teist nägugi. Klaasi lauale asetanud, lükkas ta selle sõrmenipsuga endast eemale.
«Veel üks asi, Teadjamees,» ütles ta. «Kas annad mulle paagitäie bensiini võlgu? Tasun peale tagasijõudmist.»
«Kahtlane laen,» sõnas Teadjamees. «Aga sa saad selle vanade teenete nimel. Kui tahad, võid ööseks siia jääda.»
«Ole tänatud, puhkus ja peavari kuluks tõesti ära,» noogutas Sõdurpoiss pead. «Mul on homme kuradi raske sõit ees.»
«Seda tõesti,» noogutas Teadjamees omakorda.
Hommikul, saanud Teadjamehe käest täispaagi bensiini ja pikema kauplemise peale veel väikese kanistriga bensiini kaasa, istus Sõdurpoiss taas mootorratta sadulasse. Taevas oli tumedalt hall ja ebasõbralik nagu alati, kui ta üle tühermaa maanteele sõitis. Ta ei vaadanud kordagi tagasi, kuigi teadis, et kogu Teadjamehe kaaskond künkanõlval seistes tema äraminekut pilkudega saatis. Sõdurpoiss ei vaadanud kunagi tagasi, kuna pidas seda halvaks märgiks.
Maanteele jõudnult keeras ta linna viivasse suunda ja lisas kiirust. Mootorratas kihutas mööda maantee kunagi valget, nüüd aga kulunud ja hallikaks määrdunud keskjoont. Vastu ei tulnud kedagi, kilomeetrite ulatuses oli tee täiesti tühi. Mida lähemale ta linnale jõudis, seda rohkem oli tee ääres näha hävingu märke. Majad olid rüüstatud, teeääres vedeles põlenud autovrakke, Sõdurpoiss märkas isegi ühte surnukeha, mida hulkuvad loomakarjad polnud veel jõudnud ära süüa. Linnade lähinaabrus, eriti selliste linnade juures, kus puudusid arvestatavad politseijõud, oli muutunud jõukude vahelise võitluse tallermaaks. Siin valati ohtralt verd, rööviti kõiki ettesattuvaid ning see oli üheks põhjuseks, miks rahu ihkavad inimesed kunagistest linnadest võimalikult kaugele kolisid. Üleüldine bensiinipuudus takistas linnajõukudel kaugemaid röövretki tihti ette võtta, mistõttu piirduti enamasti lähiümbruse ja linna endaga, kus üritati võitluste käigus endale krabada teiste jõukude röövsaaki.
Linn jättis juba eemalt masendava mulje, äärerajoonide paneelmajad olid lagunenud ja rüüstatud. Tühjad aknaavad põrnitsesid prahiga ülekülvatud hoovidele ja tänavatele, pooled majad kandsid jälgi tulekahjudest. Sellised laastatud ja lõhutud rajoonid olid enamasti inimtühjad, siin elasid vaid üksikud heidikud. Need, kellel oli vähegi võimalust ja pealehakkamist, seadsid ennast sisse teistes linnaosades, mis olid paremini säilinud ja kus sai ennast jõukude kallaletungide vastu kindlustada. Samal põhimõttel käitusid ka jõugud ise, sest omavahelise pideva ja verise rivaalitsemise käigus tuli kogu aeg valmis olla konkurentide rünnakuks.
Majade vahele jõudes vähendas Sõdurpoiss kiirust, sest niigi kitsastel tänavatel takistasid liiklemist lõhutud autode jäänused, akendest välja loobitud mööblitükid, majade küljest pärinevad betoonikamakad ja muu praht. Mootori madalatooniline müra kajas seintelt vastu, tekitades mulje, nagu sõidaksid siin mitu mootorratast. Mahajäetud ümbruses ei suurendanud see sugugi julgustunnet, vaid muutus hoopis segavaks, kuna kippus summutama teisi helisid. Sõdurpoiss sõitis paari kvartali jagu edasi, jäi seisma ja suretas mootori välja.
Mootorratta sadulasse istuma jäädes vaatas ta tähelepanelikult kuulatades ringi. Ta teadis, et asus praegu Penide jõugule alluvas piirkonnas, mis oligi tema eesmärgiks ning ootas mõne kambaliikme lagedale ilmumist. Siinses tühjas rajoonis ei saanud ta kauaks märkamatuks jääda ja igasuguse loogika kohaselt pidanuks Penid tegevusse astuma, vähemalt kui nad tahtsid säilitada oma mainet kõva kambana.
Tal tuli oodata umbes kümmekond minutit, enne kui kuuldus lähenevat mootorimüra. Sõdurpoiss tõmbas mootorratta hargile, ronis sadulast maha ja jäi selle kõrvale seisma. Igaks juhuks nööpis ta kuue lahti, et vajaduse korral kiiresti püstolikabuurini ulatuda, sest kunagi ei võinud jõuguliikmete käitumise suhtes kindel olla. Neisse kuulus lisaks suhteliselt mõistlikele meestele täielikke hullumeelseid, kes vägivallatsesid vähimagi vajaduseta. Sõdurpoisil oli mootorratta sadulataskus varuks ka veel pumppüss, kuid ta lootis, et tuleb esialgu toime seda kasutamata. Momendil tahtis ta Penides lihtsalt uudishimu äratada, mitte hakata tapatalguid korraldama, pealegi ei pruukinud ta kohe alguses pealikuni jõuda, vaid lihtsalt hoopis ise elu kaotada.
Nurga tagant keeras välja kolm mootorratast, kaks neist jäid ootavalt sinnasamasse seisma, kolmas suundus Sõdurpoisi suunas. Kuna too sellest suuremat ei paistnud hoolivat, tegi Penide jõugu värve kandev mootorrattur ringi ümber Sõdurpoisi ning peatus tema kõrval. Ta oli noor, ülbe olemisega poiss, kes näis nautivat jõuku kuulumisega kaasnevat üleolekutunnet teiste inimeste suhtes.
«Mis teed siin?» nõudis ta mootorimürast ülerääkimiseks häält tõstes.
«Oli veidi asja,» vastas Sõdurpoiss ükskõikselt.
«Pole siin midagi teha. Jäta ratas siia ja haise minema!» tehti korraldus.
«Proovi sundida!» tähendas Sõdurpoiss asendit muutmata. Tülitaja heitis pilgu oma kaaslaste suunas, ent need olid jäänud endisele kohale ega tundunud praegu kuigi abivalmitena. Rohkem paistis neid huvitavat, kas Sõdurpoissi ära ajama läinud poiss tuleb ülesandega toime ja mismoodi ta seda teeb. Vähemalt esialgu ei avaldanud tema sõnad Sõdurpoisile vähematki mõju.
«Kuulsid, jobu! Haise ära, enne kui su sitast tühjaks löön,» ütles tülitaja, katsudes esineda veelgi jõhkramalt, kuid Sõdurpoiss üksnes muigas selle peale. Ta tõukas end mootorrattast, mille vastu ta seni toetus, veidi eemale ja ringutas laisalt.
«Eks sa proovi sundida, kusepea,» sõnas Sõdurpoiss toonil, millega peletatakse ohutut, kuid tüütuks muutunud kutsikat või kassipoega.
Tema sõnad ajasid tülitaja ilmselgelt närvi, ta üritas ühe käega nii mootorit välja suretada kui ratast hargile tõmmata, et teise käega samaaegselt nuia järele haarata. Sõdurpoiss tõstis jala ja tõukas hooga teise mootorratast, see kukkus koos omanikuga ümber. Sõdurpoiss jäi paigale seisma, kuna ta ei tahtnud nurga peal ootavaid jõuguliikmeid liigselt erutada ning vaatas huviga, kuidas tülitaja ennast mootorratta alt püsti rabeles. Nooruki nägu oli vihast sõge, ta lonkas oma ilmselt väljaväänatud jalga ja kõigutas ähvardavalt käes raudkangist tehtud peenikest nuia. Ta lonkas ümber mootorratta Sõdurpoisile lähemale ja tõstis nuia löögiks. Sõdurpoiss põikas langeva nuia eest kõrvale, vastates tugeva jalalöögiga kubemesse. Nooruk pillas nuia maha, haaras kätega jalgevahelt ja kukkus raskelt põlvili, jõudmata kuuldavale tuua isegi karjatust. Sõdurpoiss vaatas tema grimassist moonutatud nägu, valukarjeks avanevat suud, ning lõi talle lühidalt ja täpselt otse ninajuurele. Löök oli tappev, purustatud ninaluu tungis ajju ning aeglaselt külili vajudes oli nooruk juba surnud.
«Hei, sina, külma kangeks, muidu saad tina!» kõlas hääl ja see üllatas Sõdurpoissi, sest teiste mootorrataste lähenemist kuulutavat mootoripõrinat polnud ta kuulnud. Kiire pilk silmanurgast veenis teda, et kaks tänavanurgale jäänud tüüpi seisid seal seniajani. Järelikult pidi temast kümnekonna meetri kaugusel seisev ja teda pumppüssist sihtiv turske habemik tulema teistkaudu ringiga sel ajal, kui ta esimese tülitajaga tegeles. Sõdurpoiss kirus ennast, et polnud sellise lihtsa lõksuga arvestanud, mõnes teises olukorras võinuks see tähendada haavlilaengut pähe, kuid praegu paistis Teadjamehe nõuanne vähemalt esialgu tõeks osutuvat. Habemik hoidis teda küll sihikul, kuid rohkem isikliku ettevaatuse, mitte kambakaaslase tapmise pärast. Ta heitis lebavale kehale üheainsa pilgu ega pööranud sellele rohkem tähelepanu.
«Mes sa siin tolkned?» uuris ta. «See on mede ala.»
«Tean,» vastas Sõdurpoiss hooletult. «Teid ma just otsingi.»
«Tahad kampa lüia?» küsis habemik.
«Võib-olla,» ütles Sõdurpoiss endisel toonil. «Aga enne oleks pealikuga vähe rääkimist. On talle midagi näidata.»
«Ma võin seda sinu eest teha,» pakkus habemik.
«Ei tasu vaeva,» lõikas Sõdurpoiss vahele. «Ma teen seda ise või ei tee keegi.»
«Sul on kuradi laiad lõuad,» tähendas habemik. «Need tuleks tinaga kinni lappida. Aga olgu pealegi, lähme vaatame, mida Hurt sinusugusest vennikesest arvab.»
Habemik langetas püssi, tuli lähemale ja heitis hindava pilgu esimese tülitaja mootorrattale. Jäänud tulemusega nähtavasti rahule, tõukas ta laiba jalahoobiga eemale ning tõstis mootorratta üles. Sõdurpoiss võttis seda kui märguannet sõiduks, istus sadulasse ja käivitas mootori. Ka habemik lõi mootori käima, hoides nüüd pumppüssi uuesti Sõdurpoisile suunatuna.
«Sõida ees, semu,» ütles ta. «Ja ära tee mingeid vigureid.»
Sõdurpoiss kehitas nende sõnade peale õlgu, vempude viskamine või põgenemine ei kuulunud praegu tema plaanidesse. Ta võttis sõnakuulelikult esimesena paigalt ning sõitis habemiku ees kahe nurgal ootava mootorratturi poole. Jäänud neist paari meetri kaugusel seisma, tõmbas ta mootorratta hargile ja ristas sadulasse istuma jäädes käed rinnal. Niimoodi ulatusid ta sõrmed teistele märkamatult püstolipärani, see ettevaatusabinõu polnud sugugi liiast, sest kahest ootavast mehest vanema näoilme ei tõotanud midagi head. See oli maniakaalse tapja ilme, kuid Sõdurpoiss oli kindel, et tegemist pole Hurda enda, vaid mõne tema käsilasega.
«Mes sa sellest kaasa tõid?» küsis maniakk rahulolematult. «Teinud sitt kohapeal vagaseks.»
«Mõtlesin, et Hurt tahab teda näha,» õigustas habemik. «Ta on päris osav mees.»
«Sitakott,» ütles maniakk. «Selliseid on jalaga segada. Tapa ta!»
Sõdurpoiss ei jäänud ootama, kuni habemik käsu täidab või sellele vastu vaidleb. Ta tõmbas kabuurist püstoli, vajutades kaitseriivi pöidlaga alla juba relva haarates, pöördunud üle parema õla, tulistas ta seljataga seisvale habemikule otse pähe. Seejärel viibutas ta käe hoogsalt ette ja vajutas teist korda päästikule. Maniaki kõrval seisev mees oli üllatusest suu avanud, lõhkiviilitud otsaga suurekaliibriline kuul tungis sealt sisse, purustades lõhkedes kogu pea. Laialipaiskunud veri ja ajutükid katsid maniaki ühe näopoole ja riided, kuid ta ei paistnud sellele eriti tähelepanu pööravat. Veendunud põgusalt, et kõikuv pooleldi peata jäänud laip ei kuku tema peale, vaid teisele poole, vaatas ta oma otsaesist sihtiva püstoli suunas ja muigas kergelt. See oli külm muie, mis muutis ta näo sadistlikuks maskiks.
«Sa oled päris osav,» möönis ta. «Eks vii siis asi lõpuni.»
«Ei,» vangutas Sõdurpoiss püstolit langetades pead. «Elusalt on sust rohkem tolku. Juhi mind Hurda juurde!»
«Sõida järele,» ütles maniakiilmega mees, keeras mootorratta ulja kaarega ringi ning sõitis minema, tundmata vähimatki huvi, mida Sõdurpoiss ette võtab. Too torkas püstoli tagasi kabuuri, lõi mootori käima ja kihutas lahkujale järele. Nad sõitsid veel kaks kvartalivahet edasi, kuni jõudsid platsile, kus seisis betoonpaneelidest aiaga ümbritsetud teistest tunduvalt madalam paarikordne maja. Selle üldilme järgi polnud raske taibata, et kunagi oli see märgatavalt kõrgem, kuid mingi katastroofi tagajärjel kaotanud oma ülemised korrused. Aknaavad olid kaetud plaatidega, ülemise korruse põrandal, mis nüüd moodustas lae, asetsesid paar raskekuulipildujat, betoonpaneelide vahele ehitatud metallist värava kõrval seisid automaatidega valvurid. Aed oli täis värvilisi sümboleid, mille hulgas torkas enim silma seesama embleem, mida kandsid Sõdurpoisi poolt äsja kohatud mootorratturid. Polnud kahtlust, et tegemist oli ennast Penideks nimetava jõugu peakorteriga.
Eessõitev jõuguliige peatus värava juures, valvurid võtsid Sõdurpoisi sihikule, ent võrdlemisi loiult, oli ta ju tulnud siia koos nende kaaslasega. Kui kolme ülejäänud mehe puudumine neis ka uudishimu äratas, ei näidanud nad seda millegagi välja.
«Me lähme Hurda juurde,» ütles maniakiilmega mees. «Tal on pealikule asja.»
«Peab ikka tõsine asi olema, et kohe pealiku juurde,» irvitas üks valvuritest, pikk karmi näoga mees, astus lähemale ning lõgistas ähvardaval ilmel automaatkarabiini lukku. «Räägi meile ka, võõras.»
«Ära teda puutu!» käskis Sõdurpoisi kaasa toonu. «Ta võib Hurdale meeldida.»
Maniakiilmega mehel oli ilmselt jõugus piisavalt autoriteeti, et teda koheselt ja vastuvaidlematult kuulda võetaks. Värav lükati lahti ning mõlemad mootorrattad sõitsid sealt läbi. Sõdurpoisi arvestus osutus õigeks, kui jättis ellu just selle mehe, kes kuulus nähtavasti jõugu tuumikusse ja kellesuguste tapmise eest oli Teadjamees teda hoiatanud. Kolm ülejäänut olid ilmselt etturid, kelle puudumisest eriti ei hoolitud. Kahekordsete kindlustatud väravate vahelt jõudsid nad sisehoovile, kus seisid mõned sõjaväedžiibid, sõiduautod, hulk mootorrattaid ja isegi üks kerge soomuk. Laiade uste järgi võis oletada, et maja alumine korrus oli kohandatud garaažiks ning seal peitus veel sõidukeid. Jutud Hurda suurtest ambitsioonidest paistsid tõeks asutuvat, praeguse kroonilise kütusepuuduse tingimustes ei korjanud ükski Penide sugune väike jõuk endale nii palju sõiduvahendeid.
Hoovil olijad ei pööranud mootorratturitele tähelepanu, väravast sissesõitnud olid juba omad. Nad peatusid väiksema avatud kõrvalukse juures, mille kõrval istuv valvur isegi tõusma ei vaevunud.
«Kutsu Hurt välja!» käskis maniakiilmega mees. «Uuel kutil on asja.»
Valvur vaatas Sõdurpoissi pika pilguga ja loivas käsku täitma. Sõdurpoisi kohale toonud mees ronis mootorratta pealt maha, otsis taskust lühikese kõvera piibu ja popsis selle põlema. Kogu tegevuse ajal ei lasknud ta Sõdurpoissi kordagi silmist. Kuigi otsest vaenulikust välja näitamata, oli ta kahtlemata valmis võõrast vähimalgi põhjusel tapma. Seepärast jäi Sõdurpoiss, käed vaheliti rinnal, mootorrattale istuma, oodates, kuni tema edasises saatuses suurt rolli mängiv Hurt välja ilmub.
Mõne minuti pärast väljus majast postile naasva valvuri saatel pikakasvuline lihaseline mees, kes kandis käsivarsi õlgadeni paljaks jätvat musta värvi särki ja samas toonis pükse. Ta oli hea välimusega, teataval määral isegi sümpaatne, ainult tema silmis pesitses mingi hullumeelne pilk ja midagi tabamatut tema olekus viitas eesmärgi nimel vahendeid mitte valivale inimesel. Samas aga käitus ta võrdlemisi tagasihoidlikult ja vaoshoitult, nii et temas oli raske oletada paljuräägitud Hurta. Mehe kannul tuli keegi samuti üleni musta riietatud ruugejuukseline naine, lähemal vaatlemisel päris noor tütarlaps. Ta riietuse moodustasid lühikesed nahkpüksid, pikad üle põlve ulatuvad lakknahast saapad ja ilmselt paljale ihule tõmmatud lühike nahkvest. Isegi praegusest hoolitsemata ja veidi räpakast välimusest hoolimata võis taibata, et tegemist oli tõelise kaunitariga.
Hurt heitis Sõdurpoisile lühikese, kuid uuriva pilgu ja pöördus siis piipu suitsetava mehe poole.
«Kus teised on?» küsis ta, märgates kolme mehe puudumist.
«Too kutt tegi vagaseks,» vastas küsitu, osutades piibukahaga Sõdurpoisi suunas.
«Sa oled kas väga julge või väga loll,» ütles Hurt, pöördudes uustulnuka poole. «Sa tapad kolm minu meest ja ilmud siis veel minu pilgu alla. Mida sa üldse tahad?»
«Nägin, kuidas üks su mees maha löödi ja mõtlesin, et toon sulle sellest teate,» ütles Sõdurpoiss, võttis sadulataskust ja sirutas Hurda poole Hertsogilt saadud vesti. «Vähemasti tead, kuhu su mehed kaovad.»
«Oled sa kindel, et sa teda ise ära ei koksanud?» küsis Hurt kahtlustavalt.
«Oleksin ma siis siia tulnud?» päris Sõdurpoiss vastu ja lisas täpsustamiseks. «Seda tegid Täkud.»
Ta nimetas meelega linna ühe suurema jõugu nime, kuna võis olla üsna kindel, et oma väikeste jõududega ei hakka Hurt neid torkima. Praeguses olukorras tähendas see talle lihtsalt enesehävitamist ning vaevalt Hurt seda soovis. Ta piirduski ainult ropu vandumise ja mahasülitamisega, tema nägu moonutas küll meeletu vihagrimass, kuid rohkem paistis see olevat tingitud enese võimetusest.
«Räägid, et ta oskab tappa?» küsis Hurt uuesti piibumehe poole pöördudes, mispeale too vaikides noogutas. «Loodame, et ta seda ka hästi oskab, sest proovime ta järele. Mine too keldrist üks jobu!»
Viimane lause oli piibumehele otseseks käsuks, ta läks veidi lonkival sammul maja nurga taha ning kadus mõningaks ajaks silmist. Paigale jäänud Hurt silmitses Sõdurpoissi hoolikamalt, mida viimane ka sündida laskis. Ta pani tähele, et ka Hurdast veidi tagapool seisev tütarlaps teda tähelepanelikult jälgis, võõras mees, kes vähimagi kartuseta oli Penide peakorterisse tulnud, tundus talle ilmselt huviäratavana.
«Sul relv on?» küsis Hurt, leides nähtavasti ülevaatusest piisavat.
«Loomulikult,» noogutas Sõdurpoiss.
«Kasutada sa seda ei tohi,» ütles Hurt ükskõikselt. «muidu saad kohe tina. Pead sellist paljakäsi jagu saama.»
Sõdurpoiss ei öelnud midagi, kehitas ainult üleoleva enesekindlusega õlgu. Tahtmise korral võinuks ta Hurda kohemaid tappa, ent siis poleks ta siit hoovist ise eluga pääsenud. Seepärast jäi ta endise ükskõiksusega ootama, kuni teda kohale toonud piipu suitsetav mees koos paari jõugukaaslasega talutas nurga tagant välja seljataha seotud kätega noorepoolse mehe. Ta katkutud välimus ja paistes nägu andsid tunnistust peksmisest ning üks jõugu meestest vedas teda kaela ümber seotud nööri mööda järel. Tulemas oli mingi vaatemäng, sest hoovil olevad jõuguliikmed kogunesid pealiku ümber, majast tuli veel inimesi juurdegi.
«Kobi ratta pealt maha!» ütles Hurt Sõdurpoisile. «Saad meile näidata, mida oskad.»
Teades, et vastuvaidlemisel pole mõtet, tõmbas Sõdurpoiss mootorratta hargile ning tuli sadulast maha. Jõugu liikmed vabastasid samal ajal vangi käed ja moodustasid kahe teineteise vastas seisma sunnitud mehe ümber korrapäratu sõõri.
«Teil on minut, et teineteist maha tappa,» ütles Hurt. «Kui minuti pärast mõlemad veel elus olete, saate mõlemad tina.»
Karmid mängud, mõtles Sõdurpoiss, kuulates, kuidas Hurt oma kambameestel soovitas panuseid teha. Sellistest gladiaatorimängudest oli ta varemgi kuulnud, kuigi osales neis esmakordselt. Mis siis ikka, ise oli ta siia tulnud, eks tuli see katsumuste ring läbi teha. Vastane oli temast pea jagu pikem, kuid tundus kohmakana ega mõjunud tõsiselt võetava vastasena. Temast minuti jooksul jagu saamine ei tohiks kujuneda probleemiks, ega ta väärinud ka suuremat haletsust, kui teda ei tapa Sõdurpoiss, teeb seda mõne jõuguliikme kuul.
Vastane sööstis tõstetud rusikatega Sõdurpoisi poole ning too taipas juba esimestest liigutustest, et tema vastas seisab vilumatu külakakleja, kes polnud saanud mingit väljaõpet. Ta põikas kergelt kõrvale, niitis vastase jalust maha ja jäi mõttes sekundeid lugedes ootama, kuni too uuesti tõuseb. Tegemata selleks vähimatki takistust, ootas ta kuni vastane uuesti jalul seisis ning tegi siis kiire jalalöögi. Saapatalla serv tabas tugevalt vastase kõrisõlme, too haaras kätega purukslöödud kõrist, vankus mõne sammu edasi ja langes siis kummuli hoovi katvale asfaldile. Ringi keeranud Sõdurpoiss vaatas Hurda poole.
«Tappa oskad sa tõesti,» möönis too. «Kus sa seda õppisid?»
«Esimeses langevarjujäägrite brigaadis,» vastas Sõdurpoiss ükskõikselt.
«Kae kuradit,» imestas Hurt. «Ka mina teenisin seal. Kas sa Põhjaranniku Sissetungis osalesid?»
«Loomulikult, olin eelluurekompaniis.»
«Tohoh!» üllatus Hurt veelgi enam ega suutnud seda isegi varjata. Jõuguliikmed, kes olid nähtavasti oodanud, et Hurt võõra tapmiseks võitlust jätkab, pidid pettuma. Pealik oli Sõdurpoisis leidnud peale oskusliku tapja veel kunagise relvavenna, kes oli teeninud brigaadi kõige hullemas üksuses -- eelluurekompaniis. Selle võitlejad olid teistest paremini treenitud, aga nende surmasaamise protsent oli sellest hoolimata kõige suurem. Eelluurekompanii ülesandeks oli diversioonidega halvata vaenlase kaitse enne suurema sissetungi algust. Hurt oli teeninud nähtavasti brigaadi põhiüksustes, kus eelluurekompanii võitlejaid teati rohkem kuuldu järgi.
«Mul on sulle ettepanek,» ütles Hurt väikese mõtlemise järel.
«Ma kuulan,» vastas Sõdurpoiss, aimates juba ette selle ettepaneku iseloomu.
«Löö meiega kampa,» sõnas Hurt aeglaselt, rõhutades iga sõna, nagu oleks tegemist maailmaasjades tähtsa otsusega. «Meil on sinusuguseid oskajaid mehi hädasti vaja.»
«Ja mis mina sellest kasu saan?» küsis Sõdurpoiss. Küsimus tuli Hurdale nähtavasti ootamatult, ta polnud harjunud, et keegi võiks tema pakkumises kõhelda või selle koguni tagasi lükata. Jõugupealiku silmadesse ilmus tige imestus, kuid ilmselt oli Sõdurpoiss oma oskustega talle liiga palju muljet avaldanud, et ta tunnetel voli andnuks. Ilmselt oli ta Sõdurpoisile oma plaanides juba koha leidnud.
«Kuule, mees, see on su tulevik,» ütles ta sisendaval toonil. «Aastapaari pärast valitseme me tervet linna.»
Hurt oli paljastanud oma tulevikuplaanid ning ootas vastust. Oli ilmselge, et ta tahtis asja lahenemist talle soodsas suunas, aga Sõdurpoiss ei kiirustanud vastama. Ta ei kavatsenud hakata teesklema suurt vaimustust, vaid ainult parajal määral lojaalsust, pääsemaks Hurdale tapmiseks piisavalt lähedale.
«Olen nõus,» ütles Sõdurpoiss lõpuks. «Su pakkumisest oleks lollus keelduda.»
«Käsi selle peale,» lausus Hurt. «Ma teadsin, et sa nõustud.»
Sõdurpoiss surus talle ulatatud kätt, kusjuures tema näoilme ja pilk jäid täiesti tundetuks. Sama ükskõikselt oli ta mõne minuti eest tapnud oma vastase ning oleks heameelega tapnud kohemaid ka Hurda, kui see poleks tähendanud ka tema enda lõppu.
«Tutvu senikaua meestega, kuni ma sulle tegemist leian,» ütles Hurt. «Muide, kuidas sind kutsutakse?»
«Marukoer,» valetas Sõdurpoiss rahulikult, teades, et oma tegeliku nime avaldamisel saadakse ta isikule kiiresti jälile. See aga oleks tähendanud ta eesmärgi paljastamist, millele oleks kindlasti järgnenud Penide omakohus.
«Nime poolest sobid sa meile hästi,» irvitas Hurt lõbustatult. «Eks näeme, kuidas sa proovitööga hakkama saad.»
Jõugu kohalolevate liikmetega tutvumine kulges kiiresti ja valutult, mõned neist tundsid küll tema kohene ja tingimusteta kampa vastuvõtmise pärast kadedust, kuid enamikule sai ta ruttu omaks. Sõdurpoiss oli tõestanud ennast mehena, kellega oli ohtlik tüli norida, pealegi oli ta teeninud ühes väeüksuses Hurdaga, jõugu esimese mehega. Enda kohta esitatud küsimustele vastas ta lühidalt, piirdudes enamasti väheütleva napi naeratusega nagu mees, kellele ei meeldi endast rääkida. Ise kuulis ta jõugu kohta piisavalt palju, muuhulgas ka seda, et Hurta saatnud tüdrukut kutsuti Maanteelilleks. Ta oli Hurda tüdrukuks juba tubli kuu ja irvitavad mehed teadsid rääkida, et varsti peab ta oma koha kellelegi teisele loovutama, sest Hurt vahetas naisi tihedamini kui midagi muud. Kulutanud paar tundi jõuguliikmetega tutvumisele, osales Sõdurpoiss ka ühisel söömaajal, otsis seejärel ühe kaugema toa ja heitis sinna madratsile pikali. Ta ei teadnud, mida eelseisev öö võis tuua, ning soovis seepärast veidi puhata. Teeselda sõprust meeste vastu, keda ta tegelikult vihkas, oli samuti väsitav.
Sõdurpoiss ärkas vaistlikult selle peale, et keegi tuppa astus, ta veeretas end madratsilt kõrvale, haaras kabuurist püstoli ja suunas tulijale. Ta oli toiminud puhtautomaatselt, midagi mõtlemata, ning ukselävel seisvat Maanteelille ära tundes langetas ta relva. Noor naine vaatas teda mõningase hämmastusega, kuid vähimagi hirmuta, nähtavasti polnud Sõdurpoiss esimene närviliselt käituv mees tema kohatud inimeste hulgas. Sõdurpoiss heitis uuesti madratsile pikali, torkas püstoli kabuuri tagasi ja ristas käed kukla all. Maanteelill astus paari nõtke sammuga madratsi juurde, kükitas selle kõrvale ning võttis kätega põlvede ümbert kinni. Sellises poosis jäi ta Sõdurpoisile ainiti otsa vaatama.
«Mida sa tahad?» küsis too võrdlemisi ebasõbralikult. Tütarlaps meeldis talle küll nagu kaunis naine, kuid mingeid suhteid temaga luua polnud mehel plaaniski. Sellised suhted võisid kambas paksu verd tekitada ja rikkuda tema kättemaksuplaani.
«Teada, kes sa oled,» ütles Maanteelill pehmel häälel, mis tema karmi ja metsiku välise iluga hästi kokku ei sobinud. «Sa ei sarnane üldse nende kuttidega, kes iga hinna eest üritavad kampa pääseda. Sul on ükskõik, mida sinust arvatakse ja need mehed tapsid sa ainult näitamaks, et sa seda oskad.»
«Võib-olla tõesti,» möönis Sõdurpoiss tütarlapse hallidesse silmadesse vaadates. «Aga mis sinul sellest?»
«Sa meeldid mulle,» lausus Maanteelill, silitades kergelt kiire käeliigutusega üle mehe tolmust karedate juuste. «Ma ei taha, et sa hukka saad.»
Nende sõnade järel tõusis ta järsult, sirutades end nagu hüppav kiskja. Kergelt puusi hööritades astus ta ukseni, peatus seal väljakutsuvas poosis ning vaatas tagasi Sõdurpoisi poole.
«Sa meeldid mulle isegi väga,» ütles ta, saatis mehele õhusuudluse ja kadus nurga taha. Sõdurpoiss vaatas talle järele. Kui tegu polnud mingi trikiga tema altvedamiseks, muutus asi isegi huvitavaks. Võtta Hurdalt enne tapmist veel tema tüdruk, polnud sugugi paha mõte, pigem vastupidi. Võtta tollelt mehelt kõik, nii nagu too oli võtnud temalt. Iseasi, millised olid Hurda tunded Maanteelille vastu, kuid taoliste meeste omanikutunne ei võinud sallida, et neilt midagi viidaks.
Peale Maanteelille lahkumist ei jäetud teda kauaks üksi, peatselt saabus üks jõugu lihtliikmetest ning teatas, et Hurt kutsub teda oma juurde. Paras aeg proovitöö sooritamiseks olevat käes ja tal on nüüd võimalus tõestada oma sobivust Penide jõuku. Sõdurpoiss ei hakanud aega raiskama küsimustele, mida proovitöö endast kujutab, nagunii oli see mingi rööv või kellegi tapmine. Sõdurpoiss oli nõus selle ära tegema, see võimaldas tal kambas usaldust võita ja segamatult tegutseda oma eesmärgi nimel.
Siseõuel, mida vahepeal saabunud hämaruses valgustasid mõned maja seintele kinnitatud laternad, ootas teda Hurt koos kümnekonna teise mehega. Enamust oli Sõdurpoiss näinud juba siiatulekult, mõned uued väljailmunud näod tundusid väsinute ja tülpinutena. Hurda silmis aga säras mingi hullumeelselt rõõmus teotahe.
«Noh, relvavend, saad kohe tööd teha,» ütles ta Sõdurpoissi märgates. «Kõigepealt teeme mõned tülitajad vagaseks ja siis läheme bensiinivarusid täiendama. Tooge need sitapead välja!»
Hoonest aeti jalahoopidega platsile kolm meest, neist ühes tundis Sõdurpoiss segipekstud näost hoolimata ära Nobenäpu. Äratundmine oli aga paraku vastastikune.
«Sina värdjas,» pressis Nobenäpp purukslöödud huulte vahelt. «Oleksin ma teadnud...»
Kaugemale ta ei jõudnud, kiirelt lähemale hüpanud Sõdurpoiss tabas rusikaga tema lõualuud ning uimaseks löödud Nobenäpp kukkus nagu langetatud puu hoovi asfaltkattele.
«Tunned sa teda?» küsis Hurt kahtlustavalt.
«Jah,» möönis Sõdurpoiss. «Meil oli mõni päev tagasi tee peal ütlemist.»
«Ja ta on veel elus?» imestas Hurt. «Pole viga, kohe saad selle vea parandada. Tapa ta!»
«Mitte siin,» raputas Sõdurpoiss pead. «oma pesa rämpsuga ei reostata.»
Hurt vaatas talle korraks üllatunult otsa ja muigas siis.
«See on sul hea mõte,» ütles ta. «Visake need raisad auto peale!»
Jõuguliikmed lõid Sõdurpoisi eeskujul kaks teist meest samuti uimaseks ning kolm lõtva keha heideti hooletult nagu puuhalud lähima pikapi kasti. Kaks meest kambast hüppasid neile järele, et vangid toibudes põgeneda ei üritaks, ülejäänud kargasid mootorratastele ning metsiku uilgamise saatel kihutas kamp väravast välja. Maha jäid vaid üksikud valvurid, naised ja mõned edasilükkamatute toimetustega hõivatud jõuguliikmed. Sõdurpoiss püsis oma mootorrattaga pikapile võimalikult lähedal, kuna tahtis säästa Nobenäpu elu, hoolimata sellest, et too oleks peaaegu põhjustanud tema paljastamise. Ta sai Nobenäpuga hästi läbi, nad olid vastastikku teeneid osutanud ning peale isikliku sümpaatia oli tolle päästmine veel Sõdurpoisile ka edasise suhtes kasulik. Õnnestumise korral oleks Parunite tänu talle kindlustatud.
Kamp kihutas täistuledega läbi pimeda linna, üks suure kiirusega võetud kaelamurdev kurv järgnes teisele, aeg-ajalt leidis mõni mees mahti tulistamiseks. Käratsev kamp ei kohanud oma teel kedagi, ainult koertekari põgenes nende eest. Keset kvartalit pidurdas pikapijuht järsult, auto lohises paarkümmend meetrit edasi ja kellegi hääl karjus:
«Marukoer, võta kingitus vastu!»
«Viska alla!» vastas Sõdurpoiss hooletult ning järgmisel hetkel tõugati meelemärkusele tulnud Nobenäpp pikapi kastist välja. Ta langes näoli teekattele, ajas end kiiresti jalule, sattudes näost näkku vastamisi Sõdurpoisiga. Nobenäpp avas raevunult suu, kavatsedes ilmselt rõvedat sõimu kuuldavale tuua või süüdistada Sõdurpoissi alusetult reeturlikkuses. Sõnu ta siiski kuuldavale tuua ei jõudnud, sest jama ennetamiseks lõi Sõdurpoiss ta uuesti uimaseks. Nobenäpp vajus kokku, Sõdurpoiss haaras tal kraest ja vedas ta mootorratta najale poolpüsti.
«Mis sa ootad?» käratas Hurt. «Tee raibe külmaks!»
«Kohe,» vastas Sõdurpoiss tigedalt ja tõukas Nobenäpu hoogsalt eemale, nii et too komistades teelt välja taarus ja pimeduses pikali prantsatas. Enne kui keegi tema teguviisi kohta midagi öelda jõudis, tõusis Sõdurpoiss mootorrattalt, astus Nobenäpule lähemale ja tulistas tema pihta. Kamba liikmed lasid valulist oiet kuuldes kuuldavale võiduka ja rahuloleva ulgumise, käivitasid mootorrattad ja sõitsid edasi, ilma et keegi oleks vaevunud Nobenäpu surma kontrollima. Teistest maha jäänud Sõdurpoiss astus kiiresti Nobenäpu juurde, keda ta tulistades oli ainult riivamisi kergelt haavanud, ja keeras ta selili.
«Sa värdjas, Hertsogi pakkumine sulle ei sobinud,» sisistas Nobenäpp tigedalt, «aga nende emapilastajatega lõid küll kampa. Pea meeles, minu tapmise eest maksavad Parunid veel kätte.»
«Mokk maha, lollpea!» ütles Sõdurpoiss vaikselt, kuid raevukalt. «Ma olen siin tasuretkel ja üritan praegu su elu päästa. Anna mulle oma vest ja rooma siit minema, enne kui keegi tagasi tuleb.»
Nobenäpul kulus ainult hetk Sõdurpoisi sõnade mõtte taipamiseks ning sellele vastavalt ka oma käitumise muutmiseks. kiiresti tõmbas ta vesti seljast, heitis selle Sõdurpoisile ja kadus pimedusse.
«Jään sulle teene võlgu,» kostsid pimedusest veel ta vaikselt lausutud sõnad. Sõdurpoiss istus mootorratta selga ja kihutas teistele järele.
«Kuhu kurat sa jäid?» röögiti talle, kui ta kambaga uuesti ühines. Tema puudumist oli siiski tähele pandud ja see äratas ilmselt ka mõningast kahtlust. Selle kõrvaldamiseks lehvitas ta Nobenäpult võetud vesti.
«Võtsin trofee,» uilgas ta vastu ning rohkem ei küsitud temalt midagi.
Kamp tegi veel kaks peatust, mille jooksul lasti maha kaks ülejäänud vangi. Sõdurpoiss neid ei tundnud ega üritanudki seepärast ka neid päästa. Viimase peatuse järel sõitsid nad paarsada meetrit edasi, siis peatus auto uuesti ning mootorrattad kogunesid pikapi ümber. Hurt hüppas veokasti ja tõstis vaikust nõudes käed.
«Te kõik teate, mehepojad, et meie kuulsusrikka kamba külje alla on ennast poetanud armetu emapilastajate pesakond, kes nimetavad ennast Kobradeks. On saabunud aeg need ussikesed meie raudse kanna all lömastada!»
«Õige!» karjus kamp vastuseks.
«Peale selle õnnestus neil hankida bensiini,» jätkas Hurt, «Neil pole sellega midagi teha, kuid meile kulub see ära.»
Jõuk karjus taas nõusolevalt, viibutas relvi ja paistis Hurda esinemist nautivat, otsekui mõnda teatrietendust, milles neil ka endal oli võimalus mängida üsnagi kandvaid rolle. Pikapi päral seisev Hurt, keda kahelt poolt valgustasid pikapi ohutuskaarele kinnitatud lambid, tundis silmnähtavalt mõne hetke mõnu oma alluvate poolehoiuavaldustest ning katkestas need siis järsu käeviipega nagu autoriteetsele mehele kohane. Lühidalt ja täpselt, eelmisest jutust hoopis erinevas maneeris käsklustega jagas ta mehed gruppidesse ja andis igaühele ülesande. Mõni minut hiljem lagunes jõuk laiali, suundudes erinevaid teid pidi sihtkoha poole.
Sõdurpoiss läks koos kolmikuga, keda juhtis paks lodeva olekuga Haisukotiks kutsutud mees, kaks teist olid Tarkpeaks ja Kepsutajaks hüütud noorukid. Nad olid ülbe käitumisega enesega rahulolevad tüübid, kes olid eelseisvast röövretkest õhinas, kujutades ette, et suudavad seal silma paista ja äratada Hurda tähelepanu. Kogu gruppi juhtiv Haisukott pidas neid kehklejateks ega varjanudki oma suhtumist nendesse. Sõdurpoissi võttis ta veidi tõsisemalt, ent suhtus ka temasse vana kambaliikme piisava üleolekuga.
Nad sõitsid varisenud paneelelumajade riismetest kitsaid tänavaid pidi ligi kilomeetri, siis käskis Haisukott tuled kustutada ja väljalülitatud mootoritega rattaid käekõrval lükata. Ilmselt jõudsid nad Kobrade asukoha lähedusse, kus valgusvihud ja mootorimüra oleksid nad enneaegu paljastanud. Sellisel kombel liikusid nad edasi paarsada meetrit, kuni jõudsid mingi mahajäetud garaažiblokini. Siin käskis Haisukott mootorrattad ära peita, edasi tuli neil minna jala ja kõrvaldada Kobrade vahipostid. Nad läksid ennast poollagunenud majaseinte vastu hoides tänava lõpus asuva künka suunas, mille tagant kumas heitlikku, veidi hüplevat valgust ja kostus hääli. Kobrade kamp paistis ennast üsna kindlalt tundvat ega osanud aimatagi pimeduse katte all lähemale hiilivate vaenlaste olemasolu. Mõnekümne sammu järel peatus eesliikuv Haisukott ning andis märku jagunemiseks, mis tähendas, et nad olid jõudnud Kobrades vahipostide vahetusse lähedusse. Vastavalt eelnevalt paikapandud kallaletungiplaanile läks Haisukott koos Kepsutajaga otse edasi, Sõdurpoiss ja Tarkpea lipsasid üle tänava varemete vahele, kus neil tuli väike ring teha, et hoida kõrvale otse nende kohal seisva valvuri pilkude eest.
Sõdurpoiss jooksis poolküürakil, viskudes aeg-ajalt pikali, liikudes edasi küünarnukkidele ja põlvedele toetudes. Tarkpea järgis tema eeskuju, alateadlikult tunnetades, et Sõdurpoiss on temast üle nii kogemustelt kui oskustelt. Nende teele sattus veidi rohkem kui meetrise läbimõõduga betoontoru, mille otsast paistis valguskuma ja vähimagi kõhkluseta otsustas Sõdurpoiss seda edasiminekuks kasutada. Selles jäid nad vähemalt esialgu valvuritele märkamatuks, mis võimaldas Kobrade asupaigale ohutult läheneda. Hiirvaikselt roomasid nad teineteise järel seda mööda edasi, kuni ees liikuv Sõdurpoiss peatus. Otse tema näo ees paistsid valvuri säärsaapad, kiire pilguga veendus Sõdurpoiss, et läheduses polnud kedagi rohkemat, rabas valvuril luupeksete ümbert kinni ning tõmbas välkkiire liigutusega pikali. Valvur ei jõudnud asjast arugi saada, rääkimata siis veel tegutsemisest või teiste hoiatamisest, kui ta juba näoli maas lamas ning Sõdurpoiss talle põlvili selga hüppas. Ta parem käsi sööstis valvurile lõua alla, vasak toetus vastu kukalt. Järsk pööre peaga, kaelaluu murdus vaikse naksatuse saatel, valvuri keha läbis viimane tõmblus, siis lasi Sõdurpoiss lõtvunud kehal maha vajuda. Hetke kuulatanud, võttis ta valvuri laiba kõrvalt püstolkuulipilduja ja jäi kükakil asendis ümbrust uurima. Tarkpea ronis tema kõrvale.
«Sul on see päris käpas,» ütles ta varjamatu imetlusega. «Oled sa seda tihti harjutanud?»
«Piisavalt,» vastas Sõdurpoiss napilt. Lähedusest, sealt, kus valli moodustava künka taga asus Kobrade laagriplats, kostsid esimesed lasud ja ka Sõdurpoiss vajutas päästikule. Alt üles lastud kuul tabas Tarkpead lõua alla, ta kõrist purskus verejuga ning abitult kätega vehkides vajus nooruk pikali, tuues kuuldavale ainult vaikse rögina. Heitmata tema poole rohkem ainsatki pilku, võttis Sõdurpoiss surnud valvuri vöölt veel ka kaks käsigranaati ning astus endiselt kummargile hoidudes paar sammu edasi, et kaeda, mis pöörde on võtnud sündmused.
Kobrade asukoht oli kahtlemata mingi ajutine laagripaik, sest siin puudusid kindlad, varju pakkuvad ehitised, majutuskohtadeks olid ainult kaks suurt telki. Vallid, mis piirasid kahelt poolt mõnesaja ruutmeetri suurust lõketega valgustatud platsi, olid kokkulükatud mingil hoopis teisel otsatarbel, nähtavasti rajooni puhastamise eesmärgil. Kolmandast küljest ääristasid platsi lagunenud paneelmaja varemed, vabalt pääses ligi ainult ühest küljest ning seal käis ka kõige ägedam võitlus. Penid olid sealtkaudu platsile tunginud, Kobrad, keda oli kümmekond meest, avaldasid neile meeleheitlikku vastupanu, kuid tulutult. Penid olid arvulises ülekaalus, nad tegutsesid ka märksa julmemalt ning nii kandiski suurem osa langenutest Kobrade värve. Võitlus kandus üha rohkem platsi keskele, sinna kus seisis kallaletungijate peaeesmärk -- kolmeteljeline tsisternauto, mille paagi kulunud, kuid veel loetava kirja järgi otsustades oli tegemist bensiiniveokiga.
Vaadanud mõne hetke platsil toimuvat võitlust, tõmbas Sõdurpoiss ühel granaadil kaitsesplindi ära ning virutas lõhkekeha veoauto suunas. Ise viskus ta kohe pikali, kattes pea kätega. Kaks plahvatust sulasid ühte, kõigepealt lõhkes masinat paagi ja kabiini vahele tabanud granaat, kohe seejärel lendas kogu täiega õhku tsisternauto. Kerkis üles tohutu leekidesammas, hõõguv lööklaine sööstis üle platsi, tulekera haaras kõik endasse. Tulekeelte vuhinasse segunesid silmapilkselt kõrbenud inimeste pooleli jäänud karjed. Kui Sõdurpoiss uuesti püsti tõusis, põlesid platsil loiu leegiga tsisternauto ja telkide jäänused, nende ümbruses vedelesid moonutatud surnukehad. Kedagi elusat ei paistnud, kuid see mulje oli petlik, sest kohe kuulis ta selja tagant raevunud sisistamist.
«Mida sa tegid, värdjas?!»
Hääle järgi tundis Sõdurpoiss ära Haisukoti ning arvas päris kindlalt, et too nägi, kuidas ta granaadi viskas. Mingiks jutuks polnud mahti, Sõdurpoiss keeras välkkiirelt ringi, vajutades juba pöördel päästikule. Haisukott hoidis küll püssi käes, kuid ei jõudnud seda kasutada, püstolkuulipilduja valang puuris ta rinna läbi ja paks mees prantsatas raskelt maha. Sõdurpoiss vaatas ringi Kepsutaja järele, kuid ei silmanud teda kusagil, ta oli kas surma saanud või plahvatuse järgses ehmatuses põgenenud. Ellu võisid olla jäänud ka mõned teised Penide jõugu liikmed ja Sõdurpoiss arvas kõige targema olevat pöörduda tagasi peakorterisse. Mõned kamba juhtkujud olid veel kindlasti elus, kuigi bensiiniveoki õhkulaskmisega oli Sõdurpoiss hävitanud enamuse Penide jõugu tuumikust. See, et surma said ka asjasse mitte puutuvad Kobrad, tema meelt ei häirinud. Ühed rüüstajad kõik.
Kepsutaja leidis ta garaažiboksi juurest, kuhu nad olid peitnud mootorrattad. Nooruki veidi kõrvetada saanud välimus ja ehmatanud olek andsid tunnistust, et plahvatus polnud ka temast jälgi jätmata mööda läinud. Pimedas lähenevat Sõdurpoissi märgates haaras ta närviliselt relva järele, kuid tundis siis tulija ära ja rahunes märgatavalt.
«Mis kurat seal juhtus, Marukoer?» küsis ta.
«Keegi lasi bensiinivaadi õhku,» vastas Sõdurpoiss ükskõikselt. «Kas meie omadest jäi veel keegi ellu?»
«Ma ei tea,» ütles Kepsutaja. «Haisukott läks just enne plahvatust minema. Ütles, et peab ühe närukaela kutuks tegema.»
«Ta on surnud, Tarkpea samuti. Valvur tegi neile ära.»
«Kurat küll, kui Hurt ellu jäi, lööb ta meid selle läbikukkumise eest maha,» oigas Kepsutaja. «Mina enam sinna tagasi ei lähe.»
«Mida sa siis ette võtad?» küsis Sõdurpoiss, olles veidi üllatunud sellest, mil määral kambaliikmed oma pealikut kartsid. Hurda maniakikuulsus paistis täiesti tõeks osutuvat, ebaõnnestumise korral kohtles ta mehi, eriti just kamba vähetähtsaid liikmeid, väga karmilt.
«Lõuna pool linnas on üks kamp, kus mul on tuttavaid,» ütles Kepsutaja. «Liitun nendega ja loodan, et Hurt mind sealt ei leia. Mida sina teed?»
«Lähen tagasi,» lausus Sõdurpoiss.
«Ise tead, mina sinu laipa koristama ei tule,» tähendas Kepsutaja, tõmbas oma mootorratta prahi alt välja ja istus sadulaase. «Hüvasti!»
«Oota!» ütles Sõdurpoiss enne, kui Kepsutaja jõudis mootori käivitada. «Kas sa viimasest linnavälisest retkest võtsid osa?»
«Võtsin küll,» noogutas Kepsutaja ning ta näole venis laisk rahuloluilme. «Erinevalt tänasest läks meile tookord edukalt. Ise me ei saanud üldse kannatada, aga saaki saime kõvasti, need maajussid ei julge vastu hakkamise peale ju mõeldagi. Ühe maja pidime maha põletama, sest seal oli mingi hull koer. Hurt tahtis ka koera elusalt põletada, aga see haleda südamega loll Pikuke lasi koera halastusest maha.»
«Kahju, et sina seda ei teinud,» ütles Sõdurpoiss tõsiselt. «Oleksin ka sulle halastanud.»
«Mida sa sellega..,» alustas Kepsutaja üllatunult, kuid taipas siis poole lause ajal Sõdurpoisi sõnade mõtet. Ta näol asendus senine rahulolev ilme hirmugrimassiga. Relva oli ta ära pannud ega üritanudki selle järele haarata, vaid hoopis põgenemiseks mootorratast käivitada. Ilmselge hirmu tõttu ei tulnud ta sellega kohe toime, käivitamine õnnestus alles paari katse järel. Ilma kohalt liikumata teda mõningase huviga jälginud Sõdurpoiss vajutas korraks kergelt päästikule ning kuul tabas Kepsutajat abaluude vahele. Mootorratas lõi koos omanikuga kõikuma, sõitis vänderdades kümmekond meetrit edasi ja kukkus küljeli. Kepsutaja roomas sõiduriistast vaevaliselt eemale, Sõdurpoiss astus talle järele ja pööras ta jalatõukega selili. Vaadates Kepsutaja hirmuja valugrimassidest viltu kiskunud näkku, langetas Sõdurpoiss püstolkuulipilduja, kuni see puutus vastu teise laupa.
«See oli minu koer ja minu maja,» täpsustas ta selgituseks, enne kui päästikule vajutades Kepsutajale kuuli pähe saatis.
Toonud oma mootorratta peidust välja, kontrollis Sõdurpoiss üle ka Haisukoti ratta ning võttis omale selle sadulakotist leitud pumppüssi padrunid. Rohkem midagi enda jaoks leidmata käivitas ta mootorratta, et asuda tagasiteele Penide peakorteri poole. Kobrade valvurilt äravõetud püstolkuulipilduja, mille pooltühjaks tulistatud salve ta oli uue vastu vahetanud, asetas ta põiki enda ette bensiinipaagi ja istme vahele. Seda relva kavatses ta kasutada esimesena, mistõttu see pidi olema kergelt kättesaadav.
Kuna ta linna võrdlemisi põgusalt tundis, ei hakanud Sõdurpoiss mingi teise tee otsimisele aega raiskama, vaid sõitis tagasi täpselt sama teed kaudu, mida jõuk kasutas siia jõudmiseks. Tal oli küll aimdus, et kusagilt peaks minema hoopis lühem tee, ent selle leidmine võtnuks ilmselt liiga palju aega. Teel ei kohanud ta kedagi, isegi mitte Nobenäppu, kes kõige tõenäolisemalt otsis omale linnast väljapääsemiseks mõnda sobivat liiklusvahendit. Linn, vähemasti see rajoon, kus liikus Sõdurpoiss, oli otsekui väljasurnud. Kui päeval võis siin veel vähesel määral elutegevust avastada, siis pimeduse saabudes pugesid kõik peitu. Ringi liikusid ainult jõugud, kuid neidki ainult siis, kui mindi kedagi röövima. Niisama ringihulkumiseks ei peetud öist linna miskipärast sobivaks.
Enne Penide asupaika jõudmist tegi Sõdurpoiss peatuse, et varukanistrist mootorratta paak täis valada. Penide peakorterist lahkumisel tuli igaks juhuks arvestada ka võimaliku tagaajamisega, kui mõned jõuguliikmed peale arvete klaarimist ellu jäävad. Sellise tagaajamise kestust oli raske ette aimata ja ta ei soovinud, et tal bensiini tõttu lisaprobleeme tekiks, kuna tankimise jaoks ei jää tal siis nagunii aega.
Bensiiniveoki röövimisel kampa tabanud lüüasaamise meeleolu andis ennast tunda juba ka peakorteri juures. Värav oli avatud, selle juures oli ainult üks valvur ning temagi tähelepanu pööratud rohkem hoovil toimuvale. Lähenevat mootorratturist ei teinud ta suuremat välja, mööda kihutades äigas Sõdurpoiss talle igaks juhuks püstolkuulipildujaga vastu pead, valvur vajus kotina kokku ja Sõdurpoiss sõitis hoovile.
Nagu ta kohe võis veenduda, oli Hurt kõige kiuste plahvatuses ellu jäänud ja peakorterisse tagasi jõudnud, samuti veel mõned mehed, kelle nägusid Sõdurpoiss mäletas röövretkele siirdunute hulgast. Nende ümber olid kogunenud kõik maha jäänud mehed ja enamus naistest, nende hulgas ka Maanteelill. Kogu seltskonna meeleolu oli tuntavalt närviline, nähtavasti polnud Penid taolist lüüasaamist kogenud pikka aega. Ka Sõdurpoisi naasmine ei muutnud üldist meeleolu, üks mees vähem või rohkem polnud praeguses seisukorras enam oluline.
Sõdurpoiss seiskas mootori, tõmbas ratta hargile ja tuli aeglaselt sadulast maha. Laskevalmis püstolkuulipildujat käes hoides astus ta lähemale, ent praegu ei pööranud keegi relvale tähelepanu. Ilmselt arvati, et ta unustas relva lihtsalt kätte, mis praeguses närvilises olukorras tundus üsna usutavana.
«Said tulema?» küsis Hurt napilt. Tema kõrbenud riided ja juuksed näitasid, et bensiiniveoki õhkulaskmisele järgnenud tulemöll oli tabanud ka teda.
«Sain küll,» noogutas Sõdurpoiss. «Teised jäid sinna. Keegi reetis meid.»
«Miks sa seda arvad?»
«Kobrad ei lasknud bensiinivaati õhku,» ütles Sõdurpoiss kindlalt. «Seda tegi keegi meie omadest.»
«Võib-olla sina ise,» lausus süüdistavalt Punnpõse nimeline mees, kes samuti röövretkest osa oli võtnud. «Kui järgi mõelda, siis käis esimene kärakas just sinu pool ääres.»
«Mida sa selle peale kostad?» küsis Hurt Sõdurpoisilt, tõstes Punnpõse edasise jutuvoolu tõkestamiseks käe. Märguande peale jäi Punnpõsk vait, haarates pumppüssi kindlamini pihku.
«Tal on õigus,» noogutas Sõdurpoiss Punnpõse suunas pead ning vajutas püstolkuulipilduja päästikule. Esimene valang niitis maha Punnpõse ja tema kõrval seisnud mehe, kes samuti oli relva järele haaranud. Paar meest pistsid kohmakalt jooksu, üritades pageda hoonesse, kuid teise valanguga tabas Sõdurpoiss neid mõlemaid. Mehed kukkusid jooksult ning nüüd tuli ka Sõdurpoisil endal varjuda, sest seni toimunut tuima üllatusega jälginud kamp pudenes relvi haarates laiali. Sõdurpoisi kavatsused olid Penidele selged ja nad ei kavatsenud pakkuda talle kerget võitu.
Hüpanud läheduses seisnud sõjaväedžiibi taha, tõmbas Sõdurpoiss püstolkuulipilduja padrunisalve korraks alt ära, veendus, et padruneid jätkus veel ligi poole salve ulatuses, ning tulistas mehe pihta, kes üritas lähemale roomata. Peaaegu sihtimata lastud kuul sattus mehele kaela, ta viskles tükk aega, enne kui liikumatuks jäi. Vastuseks tulistati džiibi suunas mõned hajusad lasud, need purustasid masina klaasid, ent ei teinud vähimatki viga ennast mootoriosa varju hoidvale Sõdurpoisile. Hurt karjus midagi auto ümberpiiramisest, seda oli raske teha, kuna masin asus keset lagedat platsi, kus polnud rünnaku ajal kuhugi varjuda. Üheaegselt ründamiseks ja tõhusa kattetule tegemiseks ei jätkunud Hurdal mehi ning ainsat suuremat ohtu kujutasid Sõdurpoisi jaoks hoone katusel seisvad kuulipildujad, mille tuli sundinuks teda praegust varjupaika maha jätma. Seda taipas ka Hurt, aga kuna kuulipildujate juures polnud ühtegi laskurit, siis käsutas ta kaks meest laskepositsioonile jooksma. Nood täitsid käsu, kuid nende õnnetuseks paiknes džiip kohas, kus selle tagant sai tule all hoida hoone mõlemaid sissepääse. Endiselt auto esiotsa taha varjuv Sõdurpoiss tulistas nende pihta üksiklaskudega ning tabas mõlemat meest. Hurt raevutses, kuid ei korranud käsku, taibates, et tema niigi väike kambaliikmete arv kuivab nõnda kiiresti kokku. Selle asemel avati auto pihta uuesti pumppüssidest võrdlemisi tihe tuli, mille varjus üritati džiipi ümber piirata. Auto taga küürutav Sõdurpoiss aga nägi seda ning tulistas auto põhja alt lähenejatel jalgadesse, sundides neid taanduma.
Mõneks minutiks tekkis surnud seis, Penidel ei õnnestunud ilma omapoolsete kaotusteta läheneda, aga ka Sõdurpoiss ei saanud džiibi kaitsvast varjust lahkuda. Äge tulistamine vaibus, nähtavasti tuli relvi uuesti laadida või tahtis Hurt kontrollida, kas tulistamisel on ka tagajärgi. Hetkeks valitses vaikus, siis kostsid kellegi kiired jooksusammud. Sõdurpoiss pidi peaaegu ka tema pihta tulistama, kuid jättis viimasel hetkel päästikule vajutamata. Saabunud hommiku üha tugevamaks muutuvas aovalguses nägi ta džiibi põhja alt, et tegemist oli naisterahvaga, seda reetsid Sõdurpoisi vaatevälja jäävate pikasääreliste saabaste kuju ja suurus. Jooksjale saadeti järele kaks püstolilasku ning kõlas Hurda röökimine:
«Kuhu sa, kuradi lits, jooksed?!»
Jooksja jõudis džiibini, hüppas autokere varju ja sattus otsekohe Sõdurpoisi püstolkuulipilduja sihikule. Mees polnud kuigi üllatunud, leides enda vastas kükitamast Maanteelille, keegi teine naine sellest kambast poleks eluga riskides siia jooksma hakanud. Õigupoolest ei suutnud Sõdurpoiss taibata, mispärast ka Maanteelill seda tegi, ning kuigi olukord polnud sobilik seltskondlikeks vestlusteks, ei jätnud ta seda neiult küsimata.
«Kahekesi on meil rohkem võimalusi,» vastas Maanteelill. Ta toetus rataste kohal seljaga vastu autokeret ning laadis asjalikult pumppüssi. Tütarlapse olekust õhkus kindlameelset otsustavust, mis näitas, et ta polnud siia jooksnud sugugi hetkelise tunde ajel.
«Meil?» kordas Sõdurpoiss. «Ma ei mäleta, et oleksin sind kampa kutsunud.»
«Vahet pole, tulin ise,» ütles Maanteelill, lõpetas püssi laadimise ja tõmbas padruni rauda. «Pealegi on Penidega tänasest nagunii lõpp.»
«Miks sa seda teed?» küsis Sõdurpoiss ehtsa uudishimuga.
«Ma ju ütlesin, et sa meeldid mulle,» naeratas Maanteelill. Tema naeratus oli siiras ja tagamõtteta, kippudes Sõdurpoisi mõtteid liigutama hoopis teistel radadel, kui praeguses olukorras vajalik. Sellele tähelepanu hajutamisele tegi lõpu Hurda hääl.
«Kuule, Marukoer, või mis su nimi ka pole! Kui sa litsi pärast tulid, võta ta ja lase jalga!»
Sõdurpoiss turtsatas põlglikult, Hurt ei kuulunud meeste hulka, kelle sõnu ta oleks uskunud. Pealegi polnud minema pääsemine tema ainus eesmärk, tasuretk oli pooleli ja tuli lõpuni viia.
«Mul on sinuga midagi klaarida!» hõikas ta vastu.
«Ei tea mida? Ma pole sind enne näinudki!»
«Käkikeeramiseks ei peagi alati kohtuma!» vastas Sõdurpoiss, jäädes Hurdalt vastust ootama. See venis, nähtavasti tegeles Hurt pingsa mõttetööga, et katsuda selgusele jõuda, kellega on tegemist. Mingiks juhuslikuks löömameheks, kes jõugus liidrikohta tahtis saavutada, ta Sõdurpoissi ei pidanud, hävitustöö oli selleks liiga põhjalik. Järelikult pidi see olema keegi kättemaksja, kes ise või kelle sõbrad olid Penide jõugu käe läbi kannatanud. Neid aga oli palju.
Jõudude vahekord püsis endisena. Penid ei üritanud esialgu rohkem rünnata, kuid ka Sõdurpoiss ja Maanteelill ei saanud kuhugi liikuda. Tulistamisele esialgu hästi vastupidanud auto pakkus neile praegu veel piisavat kaitset, kuid Sõdurpoiss mõtles murelikult, mis saab siis kui Hurt taipab kasutusele võtta granaadid. Siis pole neil enam pikka pidu, lõhkekehade vastu on auto sama hästi kui kaitseta. Neid mõtteid mõlgutades meenus Sõdurpoisile Kobrade tapetud valvurilt äravõetud ja taskusse unustatud granaat.
«Kuule, sina, kui sul minuga midagi klaarida on, tule välja ja õiendame asja aumeeste kombel!» hõikas Hurt.
«Aumees ollakse ainult aumeestega!» karjus Sõdurpoiss vastu. Ta tõmbas granaadil kaitsesplindi ära, hoidis lõhkekeha mõne hetke käes ja viskas siis hääle suunda arvestades sinna, kus pidi asuma Hurt.
Granaat plahvatas ilmselt kohe sihtmärgile jõudes, lööklaine raputas ka džiipi, lüües lahti tema niigi purustatud akende seni tihendites püsinud killud. Plahvatuse kärgatusele ja lööklaine poolt purukslöödud või ümber lükatud asjade kolinale järgnenud vaikuses kostis ainult vigastada saanute oigeid ja terveksjäänute kirumist. Ennast esiukse raami taha varjates tõusis Sõdurpoiss ettevaatlikult püsti ning kuna keegi ei soovinud tema pihta tulistada, tuli auto tagant välja. Ka Maanteelill tõusis, jäädes siiski auto tagaosa varju, ja hoidis pumppüssi valvsalt laskevalmis. Ilmselt ei usaldanud ta seda hetkelist rahu.
Hurt oli granaadiplahvatuses nähtavasti põrutada saanud, kohtlasel ilmel katsus ta ennast jalule upitada. Aeglaselt lähemale astuv Sõdurpoiss jälgis huviga tema katsetusi ning tulistas siis lühikeselt vahemaalt ühe lasu jala pihta, millele Hurt parajasti toetus. Valuliku karjatusega haaras Hurt läbilastud jalast ja räntsatas raskelt küljeli, Sõdurpoiss ei langetanud püstolkuulipildujat, ta oli valmis tulistama igaüht, kes haarab relva järele, kuid keegi ei ilmutanud selleks soovi. Kardetud pealiku autoriteet oli viimaste hetkede jooksul kiiresti langenud, poolehoid temale vähenenud ning keegi ei üritanudki tema päästmiseks midagi teha. Kõigile oli selge, et siin toimus nende kahe mehe omavaheline viimane võitlus, mille põhjust keegi ei teadnud, ent kus ülekaal näis kalduvat järjest rohkem Sõdurpoisi poolele.
«Mida kuradit sa minust tahad?» kähistas Hurt, hoides parema käega endiselt haavatud jalast, kust voolas ohtralt verd.
«Sind tappa,» vastas Sõdurpoiss külmalt, oma otsuse teinud mehe toonil.
«Eks proovi,» ilmus Hurda huultele irooniline muie. Ta vasak käsi sööstis kiirelt jopi hõlma alla, ilmse kavatsusega relva haarata, kuid ei jõudnud sihile. Asendit muutmata kihutas Sõdurpoiss talle kuuli õlga, muutes Hurda käe liikumisvõimetuks. Hurt adus, et temaga on lõpp, Sõdurpoisi ilme oli halastamatu ja temalt polnud meelemuutust loota. Hurda sugune mees aga oli ilmselt arvestanud ka sellise lõpuga. Ta silmitses Sõdurpoissi vihkaval pilgul, kuid vähimagi hirmuta.
«Mida ma sulle tegin?» küsis ta rahulikult, isegi märgatava uudishimuga. Pidi ju ometi midagi olema, mis sundis meest ette võtma sellise tasuretke.
«Sa hävitasid kõik, mis mul oli,» ütles Sõdurpoiss selgelt ja piisavalt kõvasti, et teda kuuleksid kõik ümberringi. «Mu majapidamise ja mu koera.»
Hurt pahvatas naerma, võppudes üle kogu keha. Midagi traagilist oli selle julma ja halastamatu, kuid julge mehe naerus.
«Mida kuradit küll inimene ei pea elus kogema,» puksus ta naeruturtsatuste vahele. «Mees tuleb ja tapab mind mingi kärnase koeranähvitsa pärast.»
«Nii see on,» kinnitas Sõdurpoiss külmalt ning vajutas päästikule. Meetri kauguselt lastud kuul tabas Hurta keset laupa, lõpetades tolle homeerilise naeru. Ta muskliline keha tõmbles mõned korrad ja jäi siis liikumatuks. Laskevalmis püstolkuulipildujat puusa kõrgusel hoides vaatas Sõdurpoiss ringi, kuid ellujäänud Penid ei teinud katsetki relva haarata või talle kallale tungida. Võtnud püstolkuulipilduja vasakusse kätte, astus Sõdurpoiss näiliselt hooletult, kuid tegelikult kõigeks valmis olles oma pikali kukkunud mootorratta juurde ja tõmbas selle püsti.
«Kas sa hakkad nüüd uueks pealikuks?» küsis lõpuks Seakõrvaks hüütud mees.
«Võid selle au omale jätta.» ütles Sõdurpoiss ükskõikselt. «Mul on parematki teha.»
Ta istus sadulasse ja käivitas mootori. Asetanud püstolkuulipilduja käepäraselt enda ette bensiinipaagile, vaatas ta igaks juhuks veel korra ringi ning märkas endast paari meetri kaugusel seisvat Maanteelille. Kuigi Sõdurpoiss polnud eriline naistetundja, ütles neiu pilk talle seekord kõik. Ta viipas kergelt peaga.
«Kui tahad, tüdruk, siis on mu rattal üks vaba koht.»
Maanteelill ei lasknud seda endale kaks korda öelda, lausa jooksujalu tuli ta mootorratta juurde ning istus vähimagi kõhkluseta Sõdurpoisi taha sadulasse. Mees vajutas käigu sisse, võttis paigalt ja kihutas hoovilt välja. Mingi kuues meel ütles talle, et keegi teda selga ei tulista.
Päike paistis tuhmilt läbi hallide häguste pilvede ja heitis ümbrusele kahvatut valgust. Tänavate labürindist läbi manööverdanud, jõudis Sõdurpoiss lõpuks maanteele, lisades seal kiirust. Tema tasuretk oli lõppenud ja ta pöördus tagasi sinna, kus ta seda poolteist päeva tagasi alustas.