Otsing

I Silmapiirini ulatuva vee taustal tundus paari tuhande ruutkilomeetri suurune kaljusaar nagu juhuslikult loiku pillatud kivitükk. Tervet planeeti täitva Suure Veega võrreldes ta ju muud polnudki. Nagu sajad teisedki kamakad, kuigi nood olid märgatavalt suuremad. Saare rannikuala moodustasid paljad, vähimagi taimkatteta mäed, mis oma nukrast ja kõledast välimusest hoolimata mõjusid teatava majesteetlikkusega. Mäed kõrgusid ookeani kaldal nagu maismaa uljas ja trotsiv, kuid kõigest hoolimata lootusetu väljakutse kõike valitsevale veele. Mäed olidki saarte ja kogu Fabuluse suurim väärtus. Igal

(sarjast «Maakler Margi märkmeid») Jutustab Aivar Sel üsna tavalisel ja igaval neljapäevasel õhtul istusin Margi teise korruse ovaalkabinetis ning ladusin kompuutri kuvaril kaarte. Naatriumlampide kumast kollakas taevaveski, mida silmi puhates aeg-ajalt kiikasin, näis seda tegu, et tal jagub lumepüüli puistata sellekski õhtuks. Jõe mustjaskülm vagu imas külvi esialgu aplalt, valget orasvaipa veel kasvatamata. Mark kõpitses samuti arvuti taga, keldris, üritades luua Eesti metsamassiivi mitmekihilist mudelit. Meie arvutiguru Karl oli edukalt häkkinud üht saientoloogide andmebaasi Ameerikas ning

(Katkend romaanist «The Guns of Avalon») Selle maa nimi oli Lorraine -- ja tema nimi ka. Kui oleks vastav meeleolu ja ma tahaksin loba ajada, siis ma räägiksin, kuidas me kohtusime lossi taga aasal, kus tema korjas lilli, mina aga tegin tervisejooksu ja hingasin värsket õhku. Jama, muidugi. Viisakas nimetus oleks ehk laagrikaaslane. Ma kohtasin teda raske, peamiselt mõõga ja nuia seltsis veedetud päeva lõpus. Kui ma teda märkasin, seisis ta tee ääres ja ootas kedagi. Ta naeratas, mina naeratasin, noogutasin, pilgutasin silma ja läksin edasi. Järgmisel päeval nägin ma teda jälle, tervitasin ja

Ta ärkas peaaegu võpatades, ebameeldiva tundega, nagu jälgiks keegi teda pidevalt. Enne silmade avamist veenis ta ennast, et peab eksima, kuna ta enne magamaheitmist seestpoolt ukse lukustas. Kellelgi teisel tema uksekoodi ning seega ka tuppa sisenemise võimalust polnud. Hämaras toas langes ühele seinale terav ja kontrastne vari ning toaomanikul kulus hetk taipamiseks, et tegemist pole varjuga, sest nõrk valgus langes tuppa hoopis teisest suunast. Võõras, kuju järgi otsustades inimene, pidi seega olema luust ja lihast, kui tegemist polnud just mõne ringieksleva vaimuga. Võõras astus paar sammu

[ Järgmisel päeval sõitsime Margiga rannakülla. Dzhiip ragistas mõnda aega võsas ja jõudes valendikuni, peatus kurnatult. Jätsime ta lõõtsutama, vesi mootoris kohisemas ja kilgid kapoti all tiksumas. Meist paremat kätt lösutas lagunenud karjatara ning vasakule jäi põlispuude ringi iidne talukoht, millest polnud säilinud muud olulist peale paari sauna aluspalgi ning lauda savimüüride. Suur, kümmekond lehma mahutanud laut näis olevat heast materjalist ning tõhusalt laotud, härmas lumemütsikestega müürid seisid kindlalt nagu savilauda müürid heroilisel Maximilian Maksolly sõjamaalil «Paju lahing»

1. Hiiglaslik liinilaev lähenes majesteetlikult planeedi soojas kumas kümblevale orbitaalkompleksile, mis laisalt valguse ja varju piiril uneles. Laserkiirtest kantud optiliste ja digitaalsete koodide read sööstsid läbi tühjuse, koordineerides kahe gigandi kohtumist. Hallinevate juuste ja veidi väsinud pilguga mees seisis vaateplatvormil ning silmitses läbi platvormi kuppellae kompleksi vargset kasvamist. Päike, mis planeedi varjust välja piilus, pani kogu kompleksi hõbedaselt särama nagu kastepisara kargel hommikul. Mees võpatas. Talle meenutas orbitaal oma dokiehitiste, kombitsataoliste

I Kõigepealt oli see kiri. Saabus ta 16. detsembri hommikuse postiga. Ilm oli kõle ja tuuline, kirjakandja pan Kazimierz Bartkowiak astus viivukeseks antikvariaati soojavarju, jõi tassi teed ja kurtis, et sõjahaav teeb selliste ilmadega eriliselt haiget. Pan Bartkowiak poleks pidanud tegelikult kirjakandja olema -- liiga palju ringilonkimist nõudis see töö ja Visla ületamisel läbilastud vasakule jalale oli see liiast. Aga pensioniga kodus ei mallanud pan Bartkowiak olla, sest oma kvartal oli talle nagu oma küla. Inimestega oli vaja rääkida, uudiseid teada, head nõud soovitada. Kirjadega polnud

[ (Seitsmes osa: Kohtun konna, admiral Pitka ja linna-isaga. Mark näeb mahajäetud Kuivaste lennuväljal jubedusi.) SAMA KONN OOTAS MIND telefonikeskjaama trepil ülejärgmise päeva hilisõhtul. Keskjaama seinal on Heinaste ainus kaarditaksofon. Olin tõstnud kuulari kõrva äärde, kui konn kargas volksaki-volksaki astmeidpidi alla ja tuli päris jalge ligi, jäädes mind nõudlikult jõllitama. Kükitasin ja küsisin: «Mis sa tahad?» «Tule ja vaata,» kurises konn, hüpates keskjaama müüri manu, kust, üsna sajandivahetuse reeperi juurest nägin kaarduvat treppi maa alla. Mõtlesin, et saan Aleksandrile

Vastseliina alevikust veidi ida pool asus Vastseliina küla. Sinna ehitasid sakslased kunagi oma kantsi, paksude punastest kividest müüridega tugeva linnuse. See valvas nende maade idapiiri, olles viimaseks Eestimaa nurgaks. Ja tõesti, piir oli kohe selle kantsi külje all. Mööda punasekivises orus voolavat Piusa jõge jooksis see ja üle põlluse maariba Vastseliina lähedal, mis kunagi Vahtseliina küla nime kandis. Siis kadus see lõunasse, Pedeli jõe oru soodesse ja metsadese, kus ilmasõja järel redutas viimane metsavend. Idas algas juba setude maa, kus teine usk ja teised kombed. Tegelikult need

Malin elas igivanas laanes, mis ulatus ühest servast kauge kaljumäeahelikuni ning teisest mereni, mis oligi maailma äär. Mägedest alguse saanud jõed ruttasid läbi laane ning suubusid lõpuks laiade ja laiskadena merre. Tihti ulpis jões mõni kuldkollaseks lootsikuks kuivanud puuleht, mis kangekaelselt keeldus põhja vajumast ning jõemudaks settimast, vaid seilas uljalt otse avamerele. Mis lehest seal edasi sai, ei teadnud keegi. Malin ei olnud kunagi merekaldal käinud ja mägedesse ei olnud tal samuti asja. Piisas sellestki, kui ta sai metsajõgede kaldal istuda ja vilepilli puhuda. Ta teadis, et