Otsing

Ta ärkas peaaegu võpatades, ebameeldiva tundega, nagu jälgiks keegi teda pidevalt. Enne silmade avamist veenis ta ennast, et peab eksima, kuna ta enne magamaheitmist seestpoolt ukse lukustas. Kellelgi teisel tema uksekoodi ning seega ka tuppa sisenemise võimalust polnud. Hämaras toas langes ühele seinale terav ja kontrastne vari ning toaomanikul kulus hetk taipamiseks, et tegemist pole varjuga, sest nõrk valgus langes tuppa hoopis teisest suunast. Võõras, kuju järgi otsustades inimene, pidi seega olema luust ja lihast, kui tegemist polnud just mõne ringieksleva vaimuga. Võõras astus paar sammu

[ Järgmisel päeval sõitsime Margiga rannakülla. Dzhiip ragistas mõnda aega võsas ja jõudes valendikuni, peatus kurnatult. Jätsime ta lõõtsutama, vesi mootoris kohisemas ja kilgid kapoti all tiksumas. Meist paremat kätt lösutas lagunenud karjatara ning vasakule jäi põlispuude ringi iidne talukoht, millest polnud säilinud muud olulist peale paari sauna aluspalgi ning lauda savimüüride. Suur, kümmekond lehma mahutanud laut näis olevat heast materjalist ning tõhusalt laotud, härmas lumemütsikestega müürid seisid kindlalt nagu savilauda müürid heroilisel Maximilian Maksolly sõjamaalil «Paju lahing»

1. Hiiglaslik liinilaev lähenes majesteetlikult planeedi soojas kumas kümblevale orbitaalkompleksile, mis laisalt valguse ja varju piiril uneles. Laserkiirtest kantud optiliste ja digitaalsete koodide read sööstsid läbi tühjuse, koordineerides kahe gigandi kohtumist. Hallinevate juuste ja veidi väsinud pilguga mees seisis vaateplatvormil ning silmitses läbi platvormi kuppellae kompleksi vargset kasvamist. Päike, mis planeedi varjust välja piilus, pani kogu kompleksi hõbedaselt särama nagu kastepisara kargel hommikul. Mees võpatas. Talle meenutas orbitaal oma dokiehitiste, kombitsataoliste

I Kõigepealt oli see kiri. Saabus ta 16. detsembri hommikuse postiga. Ilm oli kõle ja tuuline, kirjakandja pan Kazimierz Bartkowiak astus viivukeseks antikvariaati soojavarju, jõi tassi teed ja kurtis, et sõjahaav teeb selliste ilmadega eriliselt haiget. Pan Bartkowiak poleks pidanud tegelikult kirjakandja olema -- liiga palju ringilonkimist nõudis see töö ja Visla ületamisel läbilastud vasakule jalale oli see liiast. Aga pensioniga kodus ei mallanud pan Bartkowiak olla, sest oma kvartal oli talle nagu oma küla. Inimestega oli vaja rääkida, uudiseid teada, head nõud soovitada. Kirjadega polnud

[ (Seitsmes osa: Kohtun konna, admiral Pitka ja linna-isaga. Mark näeb mahajäetud Kuivaste lennuväljal jubedusi.) SAMA KONN OOTAS MIND telefonikeskjaama trepil ülejärgmise päeva hilisõhtul. Keskjaama seinal on Heinaste ainus kaarditaksofon. Olin tõstnud kuulari kõrva äärde, kui konn kargas volksaki-volksaki astmeidpidi alla ja tuli päris jalge ligi, jäädes mind nõudlikult jõllitama. Kükitasin ja küsisin: «Mis sa tahad?» «Tule ja vaata,» kurises konn, hüpates keskjaama müüri manu, kust, üsna sajandivahetuse reeperi juurest nägin kaarduvat treppi maa alla. Mõtlesin, et saan Aleksandrile

Vastseliina alevikust veidi ida pool asus Vastseliina küla. Sinna ehitasid sakslased kunagi oma kantsi, paksude punastest kividest müüridega tugeva linnuse. See valvas nende maade idapiiri, olles viimaseks Eestimaa nurgaks. Ja tõesti, piir oli kohe selle kantsi külje all. Mööda punasekivises orus voolavat Piusa jõge jooksis see ja üle põlluse maariba Vastseliina lähedal, mis kunagi Vahtseliina küla nime kandis. Siis kadus see lõunasse, Pedeli jõe oru soodesse ja metsadese, kus ilmasõja järel redutas viimane metsavend. Idas algas juba setude maa, kus teine usk ja teised kombed. Tegelikult need

Malin elas igivanas laanes, mis ulatus ühest servast kauge kaljumäeahelikuni ning teisest mereni, mis oligi maailma äär. Mägedest alguse saanud jõed ruttasid läbi laane ning suubusid lõpuks laiade ja laiskadena merre. Tihti ulpis jões mõni kuldkollaseks lootsikuks kuivanud puuleht, mis kangekaelselt keeldus põhja vajumast ning jõemudaks settimast, vaid seilas uljalt otse avamerele. Mis lehest seal edasi sai, ei teadnud keegi. Malin ei olnud kunagi merekaldal käinud ja mägedesse ei olnud tal samuti asja. Piisas sellestki, kui ta sai metsajõgede kaldal istuda ja vilepilli puhuda. Ta teadis, et

Lõpuks ometi hakkasid paistma bensiinijaama tuled. Andra ohkas kergendunult ja heitis silmanurgast kiire pilgu näidikule, mis juba mõnda aega punases alas tiksus. Osuti oli peaaegu põhjas. Oli ka viimane aeg! Ta oli ise samuti parasjagu väsinud, sest selja taga oli üle kuue tunni sõitu ja sellest tervelt neli tundi kottpimedat käänulist maanteed, kus ei leidunud ühtegi bensujaama, rääkimata siis baarist või muust toidukohast, kus vägisi pealetükkivat und kange kohviga eemale ehmatada. Pimedad teeveered ei kutsunud peatuma, sest ümberringi laiuv inimestest hüljatud kõnnumaa oli sügiseselt kõle

Üks kiiksuga loomislugu, kerge kummardusega A. C. Clarke'ile. «Lähetuse kommodoor, minu juurde!» emalaeva komandöri kärisev hääl täitis õhu kaikuva militaarsusega, erinevate ruumide erineva kvaliteediga mögafonide prääksumine ja põrkuvad kajad segunesid kilomeetristes koridorides, klaasid klirisesid ja kitarr Megaboy süles kumises kaasa. «See oled sina,» ütles Mandar mult pea alt patja ära tõmmates, justkui oleksin veel täiendavat meeldetuletust vajanud. Ajasin end vandudes jalule ja raputasin tüdruku maha. Vormikuub varrukatpidi järel lohisemas, kallasin endale veel käigupealt viimase viski

Jah? Mis! Oh-ho-ho. No ei! Kena väike ilus puu. Aga miks nii pikk? Üks, kaks, kolmkümmend meetrit. Ahjaa. Ma pidin midagi tegema. Mida? Ei või olla!? Kas tõesti edasi minema? Või tagasi? Aga miks? Ja kus on edasi? Ah et teisel pool kui tagasi? Noh, ma lihtsalt lähen... Parem jalg ette, vasak järele. A, B, C, D. Vasak -- A, parem -- B. Ja nii edasi. Võib-olla. Mida me seal näeme? Kes meie? Ma mõtlesin sind, sa idioot! Seal on väike kutsa. Kutsume kutsa siia! «Kutsa, tule siia! Tule, tule. Tubli kutsa! Tubli!» Mis me kutsaga teeme? Ära sööme! Fuih, kui jube! Ikkagi sööme! Praeme, küpsetame