Document1.
Seal ta oligi -- Paulo Coelho «Alkeemik.»
«Pagan,» pomises Mattias Rosenbaum endamisi.
Arvustus ei rääkinud midagi suuremat, kuid sisetunne ütles, et asjalood on räbalad. See oli juba mitmes kord selle aasta jooksul ja kogu see jama hakkas väsitama. Närviliselt libistas ta pilgu üle Postimees Arteri uusi raamatuid tutvustava lehekülje, kuid midagi olulist enam silma ei hakanud. Pahaselt pöördus ta tagasi Coelho raamatu juurde...
«Päris kobe kaanekujundus.»
Kell oli umbes kolm.
«Raamatupoed on üldiselt lahti kella neljani,» arutles ta. «Nii et vast jõuab.»
*
Raamatupoes oli tavaline sõbralik õhkkond ning harjunud liigutustega marssis ta uudiskirjanduse leti juurde, tõmbas eksimatult välja «Alkeemiku» ja hakkas seda hooletult sirvima.
«Nagu aabitsakiri,» oli esimene emotsioon raamatut lahti lüües.
Tõepoolest, raamat oli kirjutatud liiga suure fondiga, mis jättis mulje nagu oleks kirjastaja soovinud ilmtingimata anda välja kahe sentimeetri paksust kõvade kaantega raamatut, vähimatki hoolimata tähemärkide arvust. Küljendaja pidi ära tegema kogu viletsa töö.
«Või oli küljendaja hull?»
Poiss, lambad, romantiline karjus, tüdruk. Mattias muigas ja liikus raamatust pilku tõstmata leti poole.
«Ma võtaksin selle,» ütles ta raamatut korraks müüjale ulatades.
«Pole vaja pakkida, ma hakkan kohe kasutama,» heitis ta müüa liigutust nähes viletsat nalja. Niikuinii talle need kilekotid ei meeldi.
*
Koju jõudes pani ta kõigepealt kohvivee keema ja istus lugema. Poole tunni pärast oli selgus käes -- see ei olnud seesama lugu, küll aga väga lähedane. Umbkaudu arvestades pidi tema jutt tulema niisama pikk, samal teemal ja -- loodetavasti -- sama tundega. Jahtunud kohvi käigu pealt rüübates istus ta arvuti juurde, lülitas sisse, ootas kuni see unest elustus ja hakkas kirevat raamatut helendaval ekraanil kirjapanduga võrdlema. Klappis küll.
«Kolmas kord niisiis...»
Proosakirjanduse juurde oli Mattias jõudnud võrdlemisi juhuslikult, kuid kohe esimestest katsetest alates pani ta tähele veidrat seaduspära: iga kord, kui tekkis mingisugune idee pikema loo kirjutamiseks, selgus varem või hiljem, et selline raamat on kuskil juba ammu ilmunud ja -- paraku paraku -- ka eesti keelde tõlgitud.
«Nii, et igaüks võib tulla ja seda puudutada,» mõtles ta kibestunult.
Asi ei olnud muidugi selles. Kõige enam ajas meele mõruks, et niiviisi ei olnud endal võimalik ühtegi raamatut lõpetada -- väga raske on edasi kirjutada, kui sul on pidevalt silme ees teine, täpselt samasugune raamat. Tekkis etteütluse kirjutamise tunne.
Mõttetult keris ta arvutis teksti edasi-tagasi ja püüdis selgust saada. Kui asjad nii jätkuvad, ei kavatse ta küll enam midagi kirjanduslikku ette võtta.
«Mitte et maailm sellest üleliia kaotaks,» kõverdas Mattias mõrult suud.
Esimene samalaadne lugu juhtus vist aasta eest. Sel korral oli ta juba mõnda aega ühte võrdlemisi räpast juttu kirjutanud, mis muutis ka teda ennast kuidagi räpaseks ja jälgiks. Igaljuhul olid sõbrad tähele pannud, et ta vannub ja joob ja suitsetab rohkem, kui ühel humanitaaril kombeks. Teisest küljest jõid ja laaberdasid kõik -- erinevus seisis vaid selles, kui jälgilt keegi ette võttis.
Muidugi kirjutati sel ajal mitmel pool räpaseid lugusid (ei tohi unustada, et ka Kaur Kenderi esimesed raamatud ilmusid umbes siis). Lühidalt seisnes sellesisulise kirjanduse mõte «elu paratamatuse» ja igapäevase nõmeduse kirjeldamises.
Kõigi selliste lugude kokkuvõtteks sai «Fight Club».
Järgnevatel nädalatel selgus, et nagu poisikestele, nii mõjus film ka täiskasvanutele. Vahe seisnes vaid selles, et poisikesed peksid üksteist kaine peaga koolikoridoris, intelligendid aga pärast paari kolme viina ärajoomist puulaudadega vooderdatud majades. Mattiasel olid sellest ajast painajalikud mälestused -- tema peksis pead vastu seina. Seda põhjusel, et juba mõnda aega oli ta kirjutanud t ä p s e l t sama lugu.
Ta ei saanudki kunagi teada, kas oleks õnnestunud raamatule mingisugune teine lõpp kirjutada. Vahest siiski mitte -- juba oli tal küpsenud plaan lõpetada kogu see jama Tartu Raudteejaama ja sealsete ammoniaagivarude õhkimisega. Kapitalismivaen ja büroohoonete hävitamine filmis oli muidugi natuke õilsam, kuid sisuliselt absoluutselt sama. Kahju isegi.
*
Tigedalt ekraani põrnitsedes otsustas Mattias uut lugu alustada. See oleks inglitest -- kuidas geneetilise eksperimendi tulemusena loovad biokeemikud DNA ahela, mis kujutab endast inimgeenide uusi kombinatsioone ning mille tagajärjel luuakse ingel, kes hävitab maailma. Või tegelikult ei pea lõpp päris selline olema. Võibolla asetada kogu sündmustik arheoloogilistele kaevamistele, kus leitakse kirstust ingel? Võibolla oleks see isegi parem?
Document2.
Ta vahtis nüril pilgul ekraani ja mõtles, kas kolada veel veidi võrgus ringi, või minna sööma. Kõht oli ausalt öeldes jube tühi ning need kolm tassi kohvi, mis ta oli jõudnud ära juua, ei teinud asja paremaks.
Ajanud ennast juba pooleldi püsti, mõtles ta äkki ümber ja võttis kiiresti «Algernoni» lahti. Üks uudis paistis olevat juurde tulnud ja see rääkis Peter Nilsoni raamatust «Puujalaga Messias».
«Paistab huvitav,» püüdis Mattias meelde jätta.
*
Sedakorda otsustas ta kõigepealt minna Postimehe raamatupoodi. Seal pakiti raamatuid paberkotti ja tal tekkis alati lausa päkapikulik rõõm sellest, kui sai uue raamatu paberkoti sees. Paraku aga ei olnud seda rõõmu võimalik iga päev endale lubada -- tavaliselt olid need raamatupoed, mis sellist teenust pakkusid, kallimad ja pealegi viletsamad. Elu paratamatus.
*
Jõudes looni, mille pealkirjaks oli «Surnud olend, kel palju valgeid sulgi,» hakkas ta kõigepealt kõveralt muigama, tõusis siis äkki närviliselt püsti ja tormas akna juurde suitsu tegema.
«Pagan,» needis ta endamisi. «Jälle.»
Mis võis seda põhjustada? Ta oli juba mitu head nädalat kirjutanud erinevaid versioone ingliloole ja nüüd pidi siis kätte sattuma s e e siin. Jällegi ei olnud tegemist täpselt sama looga, kuid kokkulangevused olid sedavõrd suured, et eitada ei saanud neid kuidagi. Igaks juhuks hakkas ta veelkord mõttes detaile üle kordama.
«Üldine õhustik, tapmine, jah.»
Nagu juba midagi aimates kaalus ta õhukest raamatut käes ja imetles selle sügavmusta pinda.
«Kuidagi sobilik välimus surmast kirjutavale raamatule,» tekkis mõte.
Aga hetkel oli oluline hoopis miski muu. Kiirelt sigaretti kustutades tormas ta arvuti juurde ja hakkas visandama tegevusplaani.
«Kõigepealt oli idee ja idee oli Jumala juures ja Jumal oli idee.»
Sest «logost» ei saa ju vaid «sõnaks» tõlkida, ega ju? Niisiis -- kõigepealt idee. Võtame suvalise asja -- noh näiteks midagi nii labast nagu pendliga telluursete jõudude kontrollimine. Hästi, alustame lugu.
«Ja siis ma nägingi pendlit.»
Nendest sõnadest hakkas Mattiase peas hargnema keeruline lugu meestest, kes naljaviluks ehitavad omaenda okultse õpetuse ja vettpidava skeemi üleilmlisest vandenõust selle varjamiseks. Iilluminaadid, templirüütlid ja muu seesugune.
«Võibolla ei olegi rohkem midagi tarvis,» püüdis ta kirjapandud lausejuppi hinnata. «Aga võibolla teeb lood olevaks vaid nende kallal nähtud vaev?»
Kas peas küpsenud lugu on juba olemasolev -- see vaevas teda. Saab lugu olevaks siis, kui see on mustade tähemärkidega valgele paberile jäetud, sunnitud nullide ja ühtedena õhukestele plaatidele, säilitatud pehmesse bioloogiasse kõva luuümbrise taga? Fikseeritud õhku?
See pidi esialgu veel lahtiseks jääma, kuid üsna varsti -- umbes kuu aja pärast tema arvutuste järgi -- võis juba midagi kindlamat oletada. Esialgu oli tegemist vaid hullumeelsusega.
Document3.
Võti libastus mitu korda kõval metallil, enne kui ta suutis selle lukuauku torgata. Ennast sirgu ajades ja sügavalt hinge tõmmates jäi Mattias korraks kuulatama ega ta naist kolistamisega üles pole ajanud. Kõik oli vaikne.
Ettevaatlikult keerates tegi ta ukse lahti ning hakkas tasaste sammudega toa poole hiilima, komistas aga lauanurga otsa ja jäi hinge kinni pidades jälle seisma. Mitte et naise ärkamine oleks suur katastroof olnud. Miskipärast tahtis ta aga oma purjusolekut varjata ning seega püüdis käituda süüdlasele omase ettevaatlikkusega.
Kõik oli ikka veel vaikne.
Täna oli sattunud nii, et baaris, kus nad olid Friida sünnipäeva pidanud, läks ruttu tüütuks, inimesed lahkusid ning pidu vajus täiesti ära. Kõige lõpuks laskis veel sünnipäevalaps ka jalga. Koos Katrini ja Joonasega olid nad hiljem kontorisse läinud, et odavamalt läbi ajada ja seal oli Joonas talle rääkinud mingist raamatust, milles on juttu Foucault' pendlist. Õigupoolest selline oligi loo pealkiri.
Mattias toetas end lauale, kuhu hetk tagasi oli komistanud, ja põrnitses purjus inimese segase ilmega aknast paistvaid tulesid: «Nii et siis vähem kui nädal.»
Joonase jutu järgi pidi tõlgitav raamat olema täpselt samasugune kui hägune idee tema peas. Pealegi veel Eco kirjutatud.
«Mis ei olegi nii halb,» otsustas Mattias.
Ettevaatlikult tuikudes liikus ta arvuti juurde. Sõrmed kobistasid kolm korda vale passwordi, enne kui kostis piiksatus ja masin kõvaketta krabisedes Windowsi logo näitas.
«Nii,» ümises Mattias kui ta «Document2 -- Ja siis ma nägingi pendlit» «Foucault' pendliks» ümber nimetas. Selline oli ju tegelik pealkiri. Väga hoolikalt sõrmi klahvidele asetades õnnestus tal veel kirjutada: «Autor: Umberto Eco».
Järgmine hetk oli väljas juba valge, suus paha maitse ja piinlik sumiseva arvuti kõrval tukkuda. Ettevaatlikult rõivaid seljast koorides puges ta naise kõrvale voodisse.
*
Hommikul kiirustas Mattias hambaid pesemata töötuppa, et kindlaks teha, mida ta siis öösel kirjutanud oli. Esimese asjana torkas silma, et ekraani ülemises servas, seal kus tavaliselt seisab faili nimi, oli kirjutatud: «Document348».
«Ära sa ...,» suutis ta imestada.
Uinuv mõistus sünnitab tavaliselt koletisi, kuid sedapuhku oli see sünnitanud 348 erinevat alguslauset. 348 potentsiaalset lugu. Nähtavasti pidi see olema väljakutse eesti tõlkekirjandusele -- muidugi juhul kui oli üldse mingit seost tema juttude ning originaalide tõlkimisel eesti keelde. «Originaalid» oli Mattiase enda poolt vaikselt tarvitusele võetud sõna: see tähendas arusaamist, et need lood olid vaid vaimne koopia kellegi teiste valmis kirjutatud raamatutest-juttudest.
Dokumentide salvestamine võttis kõige kauem aega. Mitu korda katkestas ta töö ja kaalus tõsiselt kogu tegevuse mõttekust. Oletada, et iga lausejupp, mida ta kirjutab, sunnib võluväel kedagi samasuguse alguslausega ja võimaliku süžeega raamatut eesti keelde tõlkima, tundub absurdne.
«Usun, kuna see on absurdne,» sisendas Mattias endale ja jätkas tüütut klõpsimist.
*
Järgnevatel nädalatel õnnestus tal tüüdata tohutut hulka inimesi, pöörduda kõikvõimalike tõlkijate-kirjastajate poole ja jätta endast mulje kui kodanikust, kellel peakupli all kõik korras pole. Nagu halb uudis levis kirjandusringkondades kõmu, et keegi hull Mattias Rosenbaum -- käes patakas valgeid lehti, mille ülaserva kirjutatud üks lause -- otsib nii valmis tõlkeid kui ka poolikuid tõlkeprojekte ning püüab neid võrrelda oma paberipakiga. Räägiti, et iga kord, kui ta leidis mingi kokkulangevuse, hakkas ta omaette vaikselt edasi tagasi kõikudes ümisema ja tormas paberit närviliselt kätte kortsutades koju märkmeid tegema.
Mida nad ei teadnud oli see, et esimese kuu lõpuks oli ta 186-le algusele juba sisu leidnud.
*
162 vastuseta algust aga hakkasid teda painama. Mitte kuidagi ei suutnud Mattias uskuda, et tegemist võiks olla algupäraste tekstikatketega -- kindlasti pidi kusagil keegi juba neid lugusid tõlkima, kindlasti kontempleeris keegi nende maakeelset versiooni. Välistatud ei olnud ka asjaolu, et mõnda kirjutati koguni nullist.
«Aga kirjanikud on vastikult kide rahvas,» mõtles Mattias põlglikult. «Mitte ei taha nad välja anda lõpetamata kirjatükke. Keeruline värk.»
Närviliselt silmi pilutades hakkas ta määrdunud ja servadest narmendavat paberipakki sorteerima.
«Niiviisi, kas äkki võivad mõned olla muukeelsed versioonid? Noh, ütleme näiteks ingliskeelsed, saksakeelsed?»
Kiskudes pakist suvalise lehe jäi ta seda pikalt silmitsema: «Ei ole mingit võimalust kontrollida. Tegutsema peab kiiresti ja metoodiliselt. Kohe kirjutama!»
***
Julgemata silmatäitki magada oli Mattias juba kaks ööpäeva järjest kirjutanud. Naine püüdis küll aeg-ajalt teda sellest hullusest lahti kiskuda ja uuris, miks on tingimata tarvis see lugu kohe ära lõpetada, kuid mees ei suutnud ühtegi selgemat vastust kuuldavale tuua. Närvilisusest ning unetusest kilavate silmadega seletas ta kiiruga, et kui valmis saab, mõistavad kõik.
*
Kolmanda päeva varahommikul tormas ta diski käes hoides raamatukogu poole, et oma üllitis välja trükkida ja viimast korda üle vaadata. Laadna olemisega mees arvuti taga vaatas arvustavalt, kui ta lehti masinast ükshaaval välja noppis, kiiresti pilgu üle teksti libistas ja vaikselt pobisedes õigesse järjekorda sättis.
«Kas magistritöö,» küsis koopiakeskuse operaator.
Teist vältides lõi Mattias silmad järsu nõksatusega maha, silus värisevate sõrmedega paberipatakat siledamaks ja ei vastanud midagi. Rohkem küsimusi ei esitatud -- raamatukogus oldi juba piisavalt harjunud veidrike visiitidega.
Kui viimane leht oli printerist väljunud, surus Mattias mustaga kirjatud heledad paberilehed rinnale ja suundus sörkides ukse poole.
«Aga raha,» hüüti talle järele.
«Ahh,» rehmas Mattias käega. Sellega sehkendamine võtab liiga palju aega.
«Peaasi, et kinni ei püüta!» lipsas äkki pähe.
Riidehoiutädid rääkisid hiljem mehest, kes täiel kiirusel joostes oli suutnud ühe sammuga hüpata klaasuste vahelt läbi ja sama hooga ka trepiastmetest alla. Tegemist oli tõesti pea viiemeetrise hüppega.
*
Usuteaduskond oli kolmandal korrusel ning selleks ajaks kui Mattias sinna jõudis hingeldas ta nagu astmaatik, kel pole järjekordse hoo vaigistamiseks kusagilt inhalaatorit võtta. Hetkeks seisatades püüdis ta hingamist kuidagimoodi kontrolli alla saada ning avastas sealjuures, et tal on saabaste asemel paljaste jalgade otsa torgatud karvased sussid.
«Praegu pole enam aega formaalsusteks,» otsustas ta viimaks ja avas kõhklematult ukse.
«Tere,» vaadati küsivalt tulija suunas.
«Eee... Mul on teile üks käsikiri,» alustas ta. «Õigemini... Ma arvan, et see peaks teile sobima. Mul on selline tunne.»
Mattiase peas keerlesid poolikud lausekatked ning kogu ruum tundus talle arusaamatult hägune.
«Just, just. Kas keegi saaks sellele pilgu peale heita?»
Ohates pööras sekretär pilgu mujale ning näis, et ta püüab välja mõelda mingisugust viisakat vabandust. Äkki avanes kõrvalruumi uks ja sealt astus välja tumedas ülikonnas meesterahvas.
«Kas lubate? Ma kuulsin paratamatult pealt,» pöördus ta viisakalt Mattiase poole.
See ulatas talle paberid ja põgenes ruumist sõna lausumata.
***
Ta magas 22 tundi järjest. Ärgates tundis ta esimese asjana teravat piinlikust eilehommikuste tegude pärast.
«Raha peab raamatukokku muidugi ära maksma,» mõtles ta ebalevalt. «Aga käsikiri?»
Praegusel hetkel oli väga raske aru saada, miks seda just usuteaduskonda pakkuma pidi ja mida sealt kuulda oleks võinud. Peale kõige muu oli ta veel paberipaki sinna jätnud ja -- sisemus tõmbus häbist pingule -- karvaste susside välkudes trepist alla lipanud.
«Uhh. Peab vist vabandama.»
Tükk aega telefoni põrnitsenud otsustas ta lõpuks siiski numbri valida: «Hallo... Tere, mina olen Mattias Rosenbaum. Mmm. Ma olen see isik, kes eile väga kummalisel kombel teie dekanaati sattus ja sinna mingi käsikirja jättis.»
«Aaa. Teie,» kostis torust hääl, mis tundus olevat muige piirimail. «Me siin just rääkisime teist, või õigemini teie käsikirjast.»
Mattias kahvatas.
«Teid paluti tingimata läbi tulla ja seda tõlget arutada.»
«Tõlget,» mõtles ta esiteks hämmastusega ning siis juba äreva arusaamisega
«Tõlget,» ütles ta kuuldavalt justkui kinnitust otsides.
«Jah. Öeldi, et Aethralis Complectori originaalkäsikirjad olid kõigile teadaolevalt viimseni hävinud. Teate ju küll, viimased olla Alexandrias ära põlenud.»
«Ja?»
«Teie kommenteeritud tõlkega tekst jätab mulje, et te olete väga põhjalikult tema senileidmata käsikirjaga tutvunud ning kirikuloo õppetoolist sooviti sel teemal arutada, kui teile sobib.»
Toru kõvasti vastu kõrva surudes vaatas Mattias telefoni numbrilauda.
«Hallo?»
Suu muutus kuivaks ja kurgus hakkas tulitama.
«Hallo? Hallo?»
Telefon pudenes käest ning sisikonnas keeras.
«Piip. Piip. Piip.»
Kahe sammuga oli ta wc's ning prill-lauast haarates tundis krampi kõhus vallanduvat. Põlvitades seal niiviisi -- otsaesist vastu külma potti toetades ning hägusa pilguga põrandaplaate uurides -- tundis Mattias Rosenbaum äkki sisemist selgust ja vabanemist.