Hei, köieltantsija!
Ära alla vaata sa!
Mahe tuulehoog liigutab räbaldunud pitskardinat, tuues endaga külma ja soolakat merehõngu. Lae ja seina vahelisel nurgal mängleb tänavalaternast heidetud valgus otsides pidevalt uusi vorme samas leides juba kadunuid. Juhuslikud vihmapiisad tabavad katusepleki mõlkis pinda moodustades õõnsalt kumisevaid rütme. Nendele fooniks kostub ühtlane vee plaksumine vastu emailkausi põhja.
Pööningutoa aknakumas lebab tuviroojast läbisööbinud sohval hallijuukseline vanamees. Aegunud sohva üht jalga asendab vineerkast. Vanamees tõmbub järjekordse jäise tuulepuhangu peale kägarasse ja kisub peale viledat mantlit. On ärkvel. Sohva ees vedelevad lühemaksnüsitud sääristega kummikud, ühel neist on küljepeal terav küünise jälg. Vanamees hoiab paremas käes poolikut veinipudelit ja vasemas sigarikönti, millelt langev tuhk on kuhjunud põrandale. Ta ees, läbi klaasideta ovaalakna, avaneb vaade alla, öötuledes laiuvale linnale: Balti jaama suitsevate korstnate siluettidele, pimedusse hääbuvale kruiisilaevale, kivikatustele. Kirik, pank, Canon.
Vihmaniiskusest mõrunenud kõrbemise ving imbub pööningule ja vanamees ajab end jalule. Ta nihutab sohvat niipalju, et pääseb ligi vineerkastile ning võtab sellest kilekoti. Selle kahvatu kuma heidab põrandalaudadele imeliku varju. Mees asetab koti põrandale. Patsutab. Tema näole tõuseb teadjailme: «Isand on lähedal.»
Idataeva pastelne helendus tõotab uue hommiku algust.
***
«Coca-fanta-sprite?» hüüatab leti äärest tuntava vene aktsendiga tüdrukuhääl. Ta hääles võib aimata päevatöö tundide pikkust ja üksluisust ning viisakalt varjatud tüdimust.
On oktoobrikuu viimase neljapäeva õhtu. Hämardub. Aeg läheneb pealeviiesele tipptunnile. Käiguteedel looklevad inimread, mis ulatuvad esimeste täiskiilutud laudkondadeni. Ruumi täidab sularasva, sibulaviilude ja masinakohvi aurudest segunev vine. Sellega sulab üheks inimeste ohetest, kirumisest, tallanühkimisest ning ärritunud vestluskatketest moodustuv hälin.
«Äiti, äiti, haluan sen kauboinuken!»
Kirjeldamatu on võidurõõm lapse silmis, kes on äsja saanud oma tahtmise. Mõne viivu pärast on aga elevus maandunud ning nukk pudeneb kõveriti friikartulite ja tühjakspigistatud ketšupituubide vahele. Poiss jälgib, kuidas kõrvallaua kaksikud lennutavad vilkuva kiivriga plastikkosmonaute. Tema särgikaelusele nõrgub viltuvajunud jäätisetopsist karamellinire.
Albertil, vaatamata üleüldisele rüsinale, õnnestub saada istuma oma regulaarsele kohale seinaäärse, neljase laua taha. Koht võimaldab tal pilku heita nii tänavale kui praktiliselt kogu saalile. Tema positsioon ei lase kellelgi teda ennast jälgida ilma seda tähele panemata. Ta ei talu, et keegi võiks tema teadmata teda põrnitseda. Albert libistab kohvi sisse tüki suhkrut ja laob ülejäänud kolm üksteise otsa. Nagu alati. Mõttetu raiskamine, mõtleb ta -- nagu alati. Ometi ei keeldu mees kordki vastu võtmast kõiki pakikesi, mida müüja tema kandikule poetab, vaid laseb ülejäägid hiljem koos muude plastikkarpide ja pabertompudega prügikonteinerisse.
Albert kannab täna hästiistuvat oliivrohelist pintsakut ning kraadi võrra tumedama varjundiga siidlipsu. Pühib salvrätikuga varrukalt saiapuru. Heleda vihmamantli koos puitpidemega vihmavarjuga on ta asetanud kõrvaltooli korjule. Ta lükkab telefoni välja, lööb lahti värske Äripäeva ning süveneb artiklisse, mis käsitleb naftahinna tõusu maailma börsidel. Talle meeldib siin. Ta naudib siinset õhkkonda, mis võimaldab jääda tundmatuks peatujaks. Nagu rongijaamas. Või sadamas või kaubamajas.
Ta ei käi hämarates tagahoovides, ei roni kitsukesest redelist termosõlmede suitsevatesse šahtidesse. Ometi valdab teda ärevusttekitav kihelus ja salajane üleolekutunne mõeldes inimeste peale, kes peavad elama neis paigus näljastena nagu loomad. Temas tõstab pead muhe rahulolu kõrvutades isekeskis oma veatut karjääri, oma kättevõideldud positsiooni nende inimelukate igapäevase räpaelu ja saagiotsingutega. Eluilmas ei sooviks ta ühegagi nendest silmitsi sattuda väljaspool tuttavaid peatänavaid ja seetõttu just siin, einestades inimsaatuste ristteel, arvab ta olevat võimalik segamatult ja huvitatult silmitseda neid linnaelu heidikuid ja muid veidrikke, ühtlasi neist piisavat distantsi säilitades. Ta eksib rängalt.
***
McDonald'sisse sisse põiganuna satub vastamisi üsnagi kireva ja ettearvamatu valimiga linnatänavail kulgevast inimvoolust:
Vuntside ja vängete bakkidega, libedalt üle pea kammitud juustega elatanud targutajad. Pärit mõnest Eesti väikelinnast. Arutavad pahuralt millegi põhimõttelise lahendamise üle.
17 aastased keskkoolitüdrukud teineteisele konspekte dikteerimas.
Kuse järgi lõhnav rauk nõudmas sissepääsu WC-sse.
Tardunud pilguga, õlgadeni hallide juustega vanamees. Kannab lühemaks lõigatud sääristega, ebamäärast värvi kummikuid. Vasakul säärisel registreerib tähelepanelik vaatleja terava küünisejälje paralleelsed vaod. Saab tasuta kohvi ja joob seda kaua. Kauem kui enamus külastajaid.
Seinaäärses lauas Äripäeva lugev, hästiriietuv nooruk. Nii umbes kahekümneneljane. Pühib salvrätikuga pintsaku varrukalt saiapuru.
Mobiililt helistav ülekaaluline poliitik, kes arvatavasti tööjuures seda kõnet võtta ei saaks. Pabistab silmnähtavalt.
Lilla jopega kurvanäoline tüdruk, kes äsja tänaval möödujailt mõnda krooni palus, mispeale kärsitud peatujad tema peo peale oma taskupõhjad sentidest tühjaks valasid. Ostab kohvi ja palub viis suhkrut, et leevendada vajadust magusa järele, asjade järele, mida ta kunagi pole maitsnud ja millest unistadagi ei tihka.
Kummikutega, hallijuukseline vanamees püüab suhelda patsidega preiliga kõrvallauast, küsides talt kohvi segamise pulgakest. Mõne aja pärast pakub midagi kilekotist. Keegi ei pane tähele sogast plasmat meenutavat kilekoti varju. Varju servad valguvad ja tukslevad edasi-tagasi piki põrandaplaatide vuuke. Preili kahvatub ja tormab ruumist nuuksudes välja.
Siseneb kulunud viltmantlis vanem daam, vahetab paar sõna hallijuukselise mehega ja suundub tualetti. Nende pilkudest võib aimata pikemaajalise suhte olemasolu. Selles ei puudu noorematele mõistatuslikuks jääv vanainimeselik hellus ja teineteist mõistev lojaalsus. Vanamees heidab kiire pilgu Äripäeva lugeva nooruki suunas.
«I'm a sex bomb,» kostub gräppidest kõlaritest refrään Tom Jonesi laulust.
Heleblondide, lühikeste lokkidega soomlanna koos tüseda kaasa ja umbes kaheksa-aastase pojaga. Telekommentaatori look, mustade sarvraamidega prillid ja erkpunase, niisutava huulepulgaga värvitud huuled. Hammustab Big Mac'i, naeratab väljakutsuvalt oliivrohelises pintsakus noormehele, puudutab keeleotsaga ülahuult. Abikaasa ei märka midagi, nohiseb ja vaatab kella.
Naise suust pudeneb sibulatükk laual lebava kauboinuku vestile.
Tom Jones: «Oh baby, I love you so!»
***
Nädala jagu lakkamatult kallanud vihm peksab vastu McDonald'si säravheledaid vaateaknaid. Veenired valguvad piki klaasi nõrutades kõnniteele võimatuna näivaid varjumustreid. Deformeerides umbses halogeenhelgis einestavate inimeste näojooni.
Neoonkirja peegelduse kumas seisab keegi ja jälgib oliivrohelises pintsakus einestavat noormeest. Keegi, kes seisab ladiseval munakivisillutisel, keset vihmavarjudega sagivaid möödujaid ja mitte ükski teda tähele ei pane. Vaistlikult hoidutakse paar sammu vasakule või paremale, tõmmatakse koomale kuuehõlmu ning lisatakse tempot. Mõned vaid nuhutavad ninaga õhku, haistes vaevalttajutavat kopituse- ja kõrbelehka, mis veidi meenutab vettinud presendi ja lühiühenduses söestunud plastikdetailide kirbet vingu.
***
Albert vastab soomlanna naeratusele, nõjatub rammestunult seljatoele ja vajub uinuvasse hajevilolekusse, mis on parasjagu sobivalt mõttelage ja ringiuitav. Võpatab käheda hääle peale:
«Arvad, et oled neist üle? Ülbe ja tähtsusetu narr oled, ajaraisk.»
Albert avastab endast umbes neljakümne sentimeetri kaugusel hallijuukselise vanamehe näo. Sama, keda oli eelnevalt jälginud. Vanamehe teraskalgid silmad puurivad teda nii valusalt, et Albert on sunnitud pea ära pöörama.
«Mida kuradit...» alustab ta lauset, kuid võõras jätkab kuival, kõlatul hääletoonil, mis võiks meenutada lämbuva kuldi kõrist pressitud kähinaid:
«Ekviliibrium võtab valu. Koorib kae arrogantsusest ähmastunud pilgult,» vanamehe sõrmed klammerduvad ümber pooltühja kohvitopsi, pigistades selle sodiks. «Ja vallandab jõu, mis söövitab paljaks oma petetud tänavad. Ta tuleb alati. Nagu palavik, mis võitleb haiguses rabeleva keha eest, hinge eest. Seal -- ,» viipab peaga akna suunas.
Paari sekundi vältel pimendab saali elektrikatkestus ja Albert hoomab näidatud suunas, üle tänava konutavat tumedat, vihmast tilkuvat kogu, kelle rinnaesisel siuglevad staatilise elektri kalksinised laengud. Ta näeb väga selgelt, aeglustunult langevaid piisku, mis pihustuvad vastase helevesisel, kurdunud nahaga pealael.
Elekter taastub ja Albert näeb vaid aknapeegelduses iseenese juhmistunud nägu. Ta jõuab veel silmata uksest väljuva, hallide juustega mehe selga. Tema ees laual lebab sõlmitud suuga kilekott, mille küljele on trükitud -- We love to see you smile TM, McDonald's.
Albert haarab kilekoti, end teise käega mantlisse toppides, ja tormab ukse suunas. Ajab rahmeldades ümber lilla jopega tüdruku kohvi. Ta ei märka tüdruku kibedusest moonduvat ilmet nagu ei näe ta ka enam saalis arenema hakkavaid sündmusi.
Kaheksa-aastane poiss virutab kauboinuku oma emale näkku ja kisendab üle saali:
«Kuole!»
Hamburgeri vahelt pritsiv ketšupikaste veristab soomlanna näo ja heleda jaki. Poiss ratsutab toolil ja itsitab, isa ahmib õhku.
Friikartulite õligrill hakkab kõrgehäälselt vilistama ja heli tugevneb. Kostub hüsteeriline kiljumine keskkoolitüdrukute lauast. Tüdruk viskab eemale hammustatud õunapiruka, mille sisemusest siplevad välja läikivakestalised tarakanid. Tüdruk oksendab. Mobiiltelefoniga mees hakkab öökima. Mõne hetkega on tarakanid kõikjal, neid pudeneb ventilatsiooniavadest, prügikonteineritest, inimeste ülerõivaste sisemusest. Hakatakse välja tormama. Müüjad ja klienditeenindajad sahmivad otsustusvõimetult ringi ja püüavad silkavaid tarakane kanna alla lömastada. Sinise nokatsiga müüjatar libiseb purustatud sitikakestadest ligedal põrandal, kostub tuhm mütsatus. Jääb mulje, et kukkumisel tabas tema kukal roostevaba töötasapinna turritavat nurka. Põrandakeraamikal lebava müüjatari näol on leplik, peaaegu et kergendunud ilme, millelt aimub fataalne loobumus ja rahu. Tema kõrva juurest niriseb kivipõrandale tumepunane, elatud elu eliksiir. Õlifritüüri kiunuv undamine võimendub veelgi.
***
Albert on tormanud ummisjalu vihma kätte ja otsib pilguga tumedat kogu. Ei näe kedagi taolist, keda aknast oli silmanud.
Masseerib oma oimukohti, täheldab siis, et on maha unustanud vihmavarju. Ometi mitte miski ei pane teda ruumi naasema. Ta pöördub minekule. Läheb jala, läbi kesklinna, läbi hõreneva saju, Vana- Kalamaja puumajade ja pehkinud lehti täisuhutud tänavate suunas. Koju. Mõtleb oma laitmatult remonditud korterile, soojale dušile. Ohkab igatsevalt.
Nurgakauplusest ostab ühe Black Labeli.
«Mida paganat see hallipäine tõbras minust tahtis?» Alberti meeleolu murdub äkitselt. «Nõdrameelne tüüp. Nõd-ra-meel-ne. Ja too seal, üle tänava... mis jama üldse toimus?...» piidleb oma vasakus käes senini tilpnevat kilekotti.
Toetab selle ühe parkiva Nissani kapotile ja asub sõlme lahti sõrmitsema. Kapotile langeb pahaendeline kuma. Tema sõrmede all liigutab miski. Albertit läbib jälestusvärin, ta lööb kõhklema, vaatab üle õla ja heidab koti kõrvalhoovi pimedasse võssa. «Mõttetu, raisk,» avab pudeli.
***
Vihm lakkab. Üle puitfassaadide hoovab pimedusest tihke udujoom. Selle ees astub keegi, aeglaselt, libisedes, nagu vari. Asfaldil virvendavasse veekirmesse astutud jälgedest tõusevad sinkjad leegid nagu soovaimude pulmatuled. Tänavalaternatest möödudes kostub madal, särisev heli ja laternapirnid kustuvad kerge plõksatusega. Üksteise järel.
Albert jõuab paplitega ääristatud kitsa tänava suudmesse, peatub. Hämarusest immitsevast lõhnast aimdub seletamatut murettekitavust, häirivat võõrapära. Albert kissitab silmi ja suunab vaate pimedusse mattuva tänava lõppu. Tema suu vajub pisut paokile, Black Label libiseb lõtvunud sõrmede vahelt. Kildudeks. Albert tunneb pealaes veidrat, kuiva oksa praksumist meenutavat heli, ta tunneb määratlematut igatsust, kurgus pakitseb ja kõrvus tihub nutta väikelapse lohutamatu hääl. Tema enda hääl.
***
Asfaldil lebavatelt kildudelt murdub tõusva hommiku helekollane spekter. Kojamehed alustavad tööd. Samuti kirikute kellalööjad.
Kõmulehtede kaantel võib lugeda juhtkirju: «Apokalüpsis McDonald'sis!», «Kodulävel aru kaotanud kinnisvaramaakleri kritseldused.»
***
Kuskil metsa piiril, kauge äärelinna viimastest elamutest palju kaugemal, seal kus kasvavad esimesed rabataimed, kaarduvad hiiglaslikud terassilindrid. Nende poleeritud peegelkülgedel sädelevad ööpimedusest imendunud kastepiisad. Piisad aurustuvad aeglaselt horisondil helkivateks pilvedeks. Silindrite pinnal rapsivad kiiskavhalli sulestikku unest virguvad varesed. Üks lind tõstab pea. Linnusilmade asemel tuikavad piimjalt hõõguvad opaalid. Nendes ergab mõõtmatusest naasenud, kõigest loodust ja loodamatust läbitungiv pilk. Ümbritsetuna oma lindudest, hääletutest hingehoidjatest, seisab tardunult nende kaitsja ja käskija. Käelabad vastasõlgade ümbert hoidmas.
Isand on sulgenud silmad ja ootab.