Ühel varajasel sügispäeval, kui Mira jälle kööki astus, märkas ta, et külmkapi uks oli kahtlaselt irvakil. Alguses ei märganud Mira midagi erilist selle juures ning pani süü kassi arvele, kuid pilgu uuesti üle kraami libistades tundus, et midagi on nagu puudu. Midagi, mis oli kindlasti külmkapis margariini kõrval seisnud, kui Mira hommikusööki lõpetas. «Moos on läinud!» plahvatas tüdrukul järsku tõde kogu oma õuduses silmade ette. «Õunamoos, kodunt saadetud õunamoos, viimane purk. Oh, mis juhtus, mis küll toimunud on?»
Mira vaatas kassi ning siis uuesti külmkappi. Kodulooma süüsse ei oleks Mira uskunud isegi siis, kui kiisu vurrud moosised oleksid olnud. Mitte et ta oma kallilt karvarullilt aeg-ajalt sigadusi ei ootaks, kuid kolmeliitrise moosipurgi kadumist neljakuusele kassile süüks panna oleks lavastamine. Mira libistas pilgu üle köögi. Ta oli moosi KINDLASTI kappi pannud. 100% kindlasti. Nüüd oli margariini kõrval tühemik ja külmkapi uks irvakil. Äkilise mõtte ajel astus tüdruk kiiresti esikusse, kuid seal oli kõik OK. Välisuks oli lukus ja ketis -- trikk mida korterist lahkuv moosivaras ilmselt ei suudaks... no kui ta just akna kaudu ei lahku.
Mira võttis kassi sülle, vangutas pead ning astus elutuppa. Rahulikult ja analüüsivalt libistas ta pilgu üle toa. Oleks ta nüüd leidnud moosi oleks kõik korras olnud. Ta oleks ennast kuutõbiseks sõimanud, kuid päev oleks päästetud olnud. Paraku ei olnud moosi kusagil. «Fakk,» pomises ta ning istus diivanile. Paari silituse pärast hakkas kass nurruma ning üritas külili naudeldes Mira kampsuninööpi omale käpaotsa saada. Möödusid minutid, kuid tüdruku mõtted olid ikka veel külmkapimüsteeriumi juures. Olukord oli täiesti absurdne.
Järsku kajas üle terve korteri kõrvulukustav vilin. Mira tõusis püsti, et minna kiirkeedukannu (mille vilina ta ilmeksimatult ära tundis) tulelt võtma, kuid peatus äkki ning prantsatas diivanisse tagasi. TEMA ei olnud küll nüüd teevett keema pannud! Ta isegi mäletas, et kann oli seisnud pliidi kõrval, kui ta moosi kadumise avastas. Poltergeist! Keravälk! «Välk ja pauk!» pomises ta oma mõtte jätkuks ning tegi teise katse tõusta. Poltareid ei ole olemas! Keravälk on poogen! Mira võttis laual käärid ning suundus kööki. Kui siia korterisse on nüüd mõni liputaja sisse hiilinud ja peitu pugenud, siis edaspidi peab ta omale liputamiseks lipu ostma!
Kuid köögis ei olnud kedagi. Laual oli tass, pliidil vingus kann ning tassi kõrval laual vedeles üksik pakk Liptoni «Secret Gardenit». «No mida on,» lausus Mira. Ta astus pliidi juurde ning hakkas vett juba kraanikaussi kallama, kuid siis mõtles ümber ning suundus tassi juurde. Olukord oli liiga segane, et sellest ilma teed luristamata aru saada. Kindel oli vaid, et tegemist on millegi üleloomulikuga.
Kui Mira paki tassi pani, vett valas ning siis suhkrut lisama hakkas kostis aknalaualt peenike, kuid ragisev hääl: «Aitähh, aga ma ei joo suhkruga. Suhkur rikub tee aroomi.» Mira pööras ennast teed maha pritsides ümber ning hakkas kiljuma. Aknalaual istus umbes 30 sentimeetri pikkune sinises ülikonnas habetunud härra, kelle käes oli moosi täis lusikas (20 cm) ning kellel oli jalg üle põlve.
Kui kopsud tühjaks said hingas Mira uuesti sügavalt sisse ja karjus edasi. Härra aknalaual kirtsutas nina ning tegi näole grimassi, mida tehakse tavaliselt Britney Spearsi muusika peale. Nägude tegemine ei aidanud -- tüütu plika jätkas kolmanda kopsudetäiega.
Ja siis äkki sigines köök vaikus.
«Oleks ma teadnud, et see kann sellist lärmi teeb, ei oleks ma teda üldse keema pannud, kuid kui ma oleks aimanud mis veel järgi tuleb, siis oleks ma üldse hoopis omale vaba päeva võtnud. Tüdruk, sinu häälediapasooniga neiud tohiks ainult sosinal rääkida, ma pakun. Vähemalt nädalavahetustel,» lausus tegelane aknalaual. Ta tõusis püsti ning hüppas köögilauale. «Palun anna mulle minu tee, mille ma valmistasin. Ja ilma kisata, kui sa vähegi võid.»
«Mis sa oled?» küsis Mira peaaegu sosinal ning tema näost võis lugeda välja hämmeldust -- kulmud olid kõrgel, suu veidi avatud ning silmad väga pärani. «Ma olen majahaldjas! Mis sina arvasid? Et oma olen lihtsalt väikese arengupeetusega austaja, kes on aknast sisse turninud ning tahab sinuga lobiseda? Rumaluke, sa elad ju nii kõrgel!»
«Ahah,» lausus tüdruk ja asetas tassi lauale mehikese juurde. Haldjas võttis tassi, mis oli umbes tema enda suurune, tõstis selle suule ning siis kostis minuti jooksul köögis vaid ablast luristamist. «Ma tänan!» teatas mees viimaks.
Aja jooksul oli Mira ennast kogunud. «Kas sina panid mu moosi ka pihta?» küsis ta. «Ma korra laenasin jah, on sul kahju või?» «Ei, kahju ei ole, aga sa võiksid KÜSIDA ikka enne! See oli mu ema saadetud moos. Ma oleks ikka ise ka tahtnud veidi seda saada. Majahaldjas?» Viimane küsimus plahvatas Mira suust välja jälle veidi tavajutust kõvema häälega.
«Ütle mulle Karl. Olen jah majahaldjas. See on see, kes ma olen. Tegelikult käib minu haldusalasse terve kvartal. Meid on vähem alles kui teie inimesed maju ehitate. Sa tahad moosi tagasi saada?»
«Tahan jah!» Mira oli juba taas pea-aegu tema ise.
«Aga võib-olla teeks vahetust?» lausus majahaldjas äkki mõtiskleva tooniga. «Su moos oli väga hea... ma ei ole sellist saanud juba mitukümmend aastat, mis ma siin Õismäel ametis olen olnud. Selle on vana hea maaltehtud moosi õige hõng. Tahad, ma täidan selle moosi eest ükskõikmillise sinu soovi? Ühe soovi?»
Olukord hakkas Mirale tuttav tunduma. Selliseid asju on sadades muinasjuttudes ja tuhandetes anekdootides, kuid et seda köögis oleks kunagi juhtunud ei olnud ta kuulnud. «Kolm soovi! See oli kolmeliitrine purk ning sa said tee ka!» teatas Mira otsustavalt.
«Kaks!» teatas majahaldjas ning sirutas käe välja, et diil sulgeda. «Kolm,» jäi tüdruk endale kindlaks. Haldjas hüppas tagasi aknalauala ning hakkas mingit viisijuppi ümisedes demonstratiivselt eemale jalutama ilmsel plaaniga kaardina taha kaduda. «Ooo... oota... heaküll! Kaks. Kas ma võin ükskõik mida soovida? Täitsa ükskõik?» Haldjas noogutas rahuloleva ning oma piire tundva spetsialisti ilmega. «Kui tahad, siis võid isegi maailma rahu või UFOlaeva soovida, kuid ma ei soovita -- see võib maailma väga tasakaalust välja viia. Ainult rekursiivselt soovida ei tohi -- nii, et esimene soov oleks, et 100 soovi veel ja nii edasi, samuti ei tohi soovida leppes esinenud kaupu või teenuseid -- et 10 purki ematehtud moosi asemele.»
«Ma soovin veidi järele mõelda... pool tundi näiteks. On see on OK?»
«Täiesti! Ja mis on teine soov?» uuris haldjas muiates. Tema näost oli näha, et selliseid situatsioone oli ta oma elus ka enne kohanud. Võis isegi oletada, et tal on need kõik kusagil kirjas ning ta loeb aeg-ajalt paremaid teistele haldjatele ette, kui nad jälle kusagil koos istuvad ning midaiganeshaldjadkajoovad joovad.
«Aaaaaao... ei ole aus nii! See ei olnud soov!»
«Paraku oli. Ole nüüd ettevaatlikum. Sul on jäänud üks soov ning eelmisest soovist pärit pool tundi mõtlemisaega. Kas sa soovid, et ma käin korra ära?»
«JabbEI! Sa tahtsid mind jälle vahele võtta! Nii ei tohi!» karjus Mira ja jooksis köögist välja tuppa. Haldjas Karl ainult naeris ja tagus rusikakesega vastu lillepotti. «Oo kui naljakad nad on...» oigas ta. Kui Karl pilgu tõstis seisis Mira taas köögiuksel. Miski tüdruku pilgus sundis vana haldjat vakatama.
«Varsti, 9.oktoobril tuleb mul sünnipäev. Ma soovin, et kõik soovid, mis ma siis selle päeva jooksul soovin täituksid! See oleks minu sünnipäevakink iseendale.»
Karl manas näole tüdinenud ohnomitukordamapeanseletamaühteasja ilme. «Mira, ma ju seletasin, et rekursiivselt soovida ei saa. Ei saa nii, et täida kõik mu soovid. Sa pead soovima midagi konkreetset. Küsi omale hamster või palju raha või midagi muud lihtsat.» Miski Mira näos muutis haldja murelikuks.
«Kui sa seda soovi keeldud täitmast, siis ma soovin teise asjana, et sa muudaksid ennast tavaliseks prussakaks ning elaksid sellisena oma elu lõpuni. Nu mis arvad vastik vanamees?» Taas sigines kööki vaikus.
Kui haldjas mõne aja pärast rääkima hakkas oli muie tema näolt kadunud. «No hea küll... tehniliselt peaks see võimalik olema, kuid ainult ühel tingimusel -- sa ise ei tea seda. Ma teen nii, et sa unustad ära kõik, mis täna juhtus ning oma sünnipäeval ei tea sa oma võimest soovida täituvaid soove midagi. Ja mind ei näe sa enam kunagi! Phäh... või prussakaks! Kassi teen sul prussakaks kui tahan...» Viimane lause porises tühjas köögis juba ilma haldjata.
Mira vaatas mõtlikult oma tühja teetassi ning ei suutnud meenutada millal ta selle tühjaks oli joonud. Kodu on võimatult igav koht, kus ei juhtu mitte midagi, õnneks on tal vähemalt internet. Ta valas omale uue tassi teed ning suundus tuppa, et enne linna minekut veel korra jutukasse logida.
Tallinnas, 8. oktoobril 2000, Ketlinile.