Kaheksakümmend protsenti ajast oli ta tool ja vaid kakskümmend pereema. Et seda viimast oli liiga vähe, ta mõistis, kuid parata polnud midagi. Asjade selline seis teda algul nii väga ei heidutanudki, sest kõik need 4 tundi ja 48 minutit oli ta reibas, toimekas ja õnnelik. Ajapikku ta siiski märkas, et nii mõnigi tundis end tema jutu peale ebamugavalt või kohmetult, mõni jällegi mainis üleolevalt, et mida tema ka teab -- üksnes osapäevainimene. Juhtus aga ka nii, et heideti lausa põlglikult: «Mida sa toolilt ikka tahad!» Pereema muutus kuidagi vaikseks ja tähelepandamatuks ning näis, nagu paluks ta pilk kaasinimestelt andestust. Ja siis äkki ta tajus, et polegi nii halb olla tool. Vähemalt ei kuule jätkuvaid pilkeid ja halvustamist. Üha kauemaks ja kauemaks jäi naine tooliks, nii-öelda toolistus. Kui naine püsis juba nädalaid toolina, mühatas mees: «Tool, mis tool!» ja nihutas mööblitüki häbelikult kummuti kõrvale nurka, et see paremini säiliks.
Kui vanadusest nõder mees hooldekodusse viidi, imestasid ta keskealised lapsed väga, nähes tolmunud poollagunenud mööbli hulgas puhast tagasihoidlikku tooli. Keegi ei taibanud, miks küll tool nii tuttav näis. Tütretütar kiindus tooli puhtasse lihtsasse vormi, nurus selle endale ja vanemad ei suutnud mõista, mida küll tüdruk selles nägi. Tütretütar oli tagasihoidlik ja lihtne, puhas ning vähese jutuga. Keegi ei märganud, et öösiti seisid neiu toas seina ääres kõrvuti kaks lihtsat, tagasihoidlikku tooli.