Üldist
Näib, et Eesti ulmeilm on pärast kümnendi alguse raskemaid aegu kosumas ning ulmeelu suundub oma tavapärastesse rööbastesse. Ulmeaasta 1999 kujunes Eestis veelgi paremaks kui ulmeaasta 1998. Kirjastused andsid välja paar tosinat ulmeraamatut, ilmusid ajakirjad, küll traditsiooniliselt paberil, küll elektrooniliselt võrgus, fännid suhtlesid aktiivselt, mille tulemusena on selgeks vaieldud üsna suur probleemide ring, mis puudutab algupärast ulmekirjandusealast terminoloogiat jm,
1999. aastal ilmus Eestis 27 ulmeraamatut1 , neist 24 olid tõlked ja 3 algupärandid, romaane oli samuti 24 ja autorikogusid 3. See on juba kolmas järjestikune aasta, kui ilmub umbkaudu veerandsada ulmeteost, millest võib järeldada, et see number on praegusel ajahetkel ilmselt optimaalne. Kirjastuste tabelit juhib Varrak 10 avaldatud raamatuga, teine on Kupar 4 köitega, järgnevad Elmatar 3 ning Odamees ja Tiritamm 2 raamatuga. Oma ulmesarjad on olemas Varrakul (F-sari) ja Elmataril (Tempus fugit). Mõlemad on soliidsed kõvas köites sarjad ning nende koostajate (Krista Kaer Varrakus ja Jüri Kallas Elmataris) pädevus korduvalt kinnitust leidnud. Kui tsiteerida ulmeühingu presidenti Jüri Kallast, siis on «Eestis praegu kolm kirjastust, kes sihikindla plaani alusel ulmet avaldavad ning veel neli kirjastust, kes on taibanud ulmes peituvat kommertslikku potentsiaali ning vastavalt võimalustele ja oskustele seda siis ka kirjastusprotsessis rakendavad.»
24. juulil ulmefännide kokkutulekul Estcon '99 väljakuulutatud Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid olid parima raamatu kategoorias Dan Simmonsi romaan «Hyperion» (1989), mille tõlkis Mario Kivistik ja kirjastas Varrak, parima algupärase jutustuse kategoorias Lew R. Bergi «Vaimudejõe viirastused», mis ilmus järjeloona ajakirja «Mardus» 1998. a. kolmes esimeses numbris, ja parima algupärase lühijutu kategoorias Karen Orlau «Oraakli surm», mis avaldati ajakirja «Mardus» 98. aasta detsembrinumbris. Kõigis kolmes kategoorias valis esmalt 9-liikmeline nominatsioonikomisjon välja finalistid, kelle hulgast võitjate väljaselgitamiseks korraldati fännide seas küsitlus.
Lisaks auhinna-gaalale olid Estconi kavas ulmekirjanduse-alased ettekanded, küsitletavate rollis olid alul kirjastuste ja ajakirjade toimetajad, hiljem autorid. Venemaa ja Soome ulmefännide conventioneid külastanud fännid rääkisid muljeid nendelt üritustelt.
Eesti ulmefännide peamine tegutsemine ja omavaheline suhtlus toimub internetis ja selle vahendusel. On olemas ulmehuviliste meililist, mis ongi enamiku tuliste vaidluste toimumiskohaks, ning pidev täiendamine. Selle mahuka projekti valmimiseni kulub küll veel mitu aastat.
Kuldajastu Eestis?
Möödunud aastal Eesti algupärases ulmes toimunule tagasi vaadates tuleb tahtmatult pähe võrdlus 60 aasta eest Ameerika Ühendriikides alguse saanud nähtusega, mida ulmeajaloolased üksmeelselt nimetavad ulmekirjanduse kuldajastuks2 . Niisama üksmeelsed ei olda enam selle perioodi dateerimisega, aga väga üldiselt võiks kuldajastut tähistada aastatega 1939-1949. Miskipärast tundubki 1999. aasta Eestis väga meenutavat aastat 1939 USA-s, mil algas sealne tinglikult teine ulmeajakirjade buum. Päris ulmezhurnaalide buumi pole meil kahjuks veel alanud, aga sellist tegijate (autorite, toimetajate) poolset elevust, vaimustust ja entusiasmi pole allakirjutanu varasemail aastail täheldanud. Ka ulmeajakirjade ja algupärase lühiproosa alane statistika, millest kohe pikemalt, toetab arvudega väidet, et Eestis on algamas meie kodumaise ulme esimene täisvereline kuldaeg. See usk süveneb veelgi, kui vaadelda möödunud aastal avaldatud lühiproosa taseme järsku tõusu varasemate aastatega võrreldes, ilmunud tekstide hulga järsku kasvu, debütantide rohkust.
Ulmeajakirjad
Ulmeajakirju on Eestis praegu kaks. Üks ilmub traditsiooniliselt paberil, teine on võrguajakiri internetis. Ajakirja «Mardus» 3 , mis alustas ilmumis 1991. aasta suvel, ilmus 1999. aastal neli numbrit. Alates 1999. aasta esimest numbrist muutus «Mardusel» nii maht, formaat kui ka ilmumissagedus. Ajakiri ilmub praegu digest-formaadis 100-leheküljelisena. Kuigi väljaande toimetaja Mario Kivistik eelistab «Marduse» kohta kasutada sõna ulmekogumik, on sisuliselt tegu ikkagi ajakirja, mitte antoloogiasarja või almanahhiga. «Mardus» avaldab eesti autorite jutte, tõlkelugusid, raamatuarvustusi, autoritutvustusi, kirjandusülevaateid, intervjuusid ulmealal tegutsevate inimestega, infot fännide kooskäimiste jms kohta. 1999. aastal ilmus «Marduse» neljas numbris kokku 18 eesti autorite lühijuttu (neist 2 kordustrükid), 1 algupärane jutustus ja 1 kodumaine lühiromaan. Tõlkejutte ilmus 10, raamatuarvustusi 13 ning autoritutvustusi 8.
, mille esimene number tuli välja novembris 1998, ilmub internetis sagedusega 12 numbrit aastas. Ajakirjal, mida toimetavad Raul Sulbi, Jüri Kallas ja Taavi Tuvikene, mingeid mahupiiranguid pole, number kujuneb täpselt nii mahukaks, kuipalju avaldamiskõlbulikku materjali saabub. «Algernon» avaldab eesti ulmeautorite lühiloomingut (põhimõtteliselt võiks mahu poolest ka romaane avaldada, praktikas pole seda esialgu veel ette tulnud), tõlkejutte, ilmuva algupärase lühiloomingu jooksvaid arvustusi, lugejakirju, ulmealaseid artikleid ning võimalikult operatiivselt ulmeuudiseid nii Eestist kui laiast maailmast. Olla operatiivne ulmeuudiste allikas ongi «Algernoni» üks peamisi eesmärke.
Kahe ajakirja peamine erinevus seisneb selles, et «Algernon» avaldab põhimõtteliselt ära kõik toimetusse saabunud lood 4 , mida kõik huvilised siis arvustada saavad, mingit toimetusepoolset eelselektsiooni ei toimu. Selles mõttes meenutab ajakiri justkui interaktiivset kirjanduslikku workshop'i, kus algajad autorid oma oskusi lihvida saavad. Samas pole ajakiri vaid algajate avaldamiskoht, valdav enamus möödunud aasta algupärase ulme tippudest on ilmunud «Algernonis». Tuntud autorid avaldavad oma lugusid kõrvuti algajate esimeste suleproovidega.
Oluline erinevus «Algernoni» ja «Marduse» vahel on veel selles, et esimene laekunud kaastööde eest honorari ei maksa, teine aga maksab. See on ka loomulik, kuna esimene väljaanne pakub niisama avaldamisvõimalust, teise puhul teeb aga toimetaja siiski laekuvate kaastööde hulgast valiku, mida avaldada. Samuti on «Mardus» ajakiri, mida tuleb kioskitest ja raamatukauplustest osta, «Algernonile» on aga ligipääs võrgus kõigile tasuta.
«Algernoni» läinud aasta 12 numbris ilmus kokku 61 algupärast lühijuttu (neist 9 olid kordustrükid), 4 jutustust ja 4 lühiromaani ning 2 tõlkejuttu.
Ulmeajakirjanduse kohta Eestis üldiselt võiks öelda, et mõlemad olemasolevad väljaanded täidavad suurepäraselt ära oma nishi, kusjuures «Algernon» 12 korda aastas ilmuva kirjandusliku võrguajakirjana on ainulaadne ilmselt mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas, ja mitte ainult ulme alal, vaid ka tavakirjanduselus, kuid suurt puudust on tunda 90ndate alul ilmunud «Täheaja» laadse kvaliteetse ja mahuka ulmeajakirja järele. On ju praegune ainus paberil ilmuv zhanriajakiri «Mardus» kahjuks liialt ulme ühe alaliigi -- õuduskirjanduse -- keskne.
Lühiproosa numbrites
Nagu juba öeldud, oli 1999. aasta eesti ulmeautorite lühiproosa eelmiste aastate toodangust peajagu üle nii kvantiteedi kui kvaliteedi osas. Kui aastal 1996 ilmus 46 algupärast ulmejuttu, 1997 -- 35 ja 1998 -- 49 ulmeteksti, siis 1999. aastal nägi kokku ilmavalgust 85 algupärast ulmeteksti. Neist ilmus «Algernonis» 60, «Marduses» 18, «Loomingus» 3, «Sõnumilehes» 2 ning «Vikerkaares» ja «Sirbis» kummaski 1 jutt. Senistest ulmeavaldajatest lõpetas «Sõnumileht» sel aastal järjeloo avaldamise ära, seega jääb järgmisel aastal järele neli peamist ulme avaldajat -- «Algernon» ja «Mardus» ning tavakirjandusväljaannetest «Looming» ja «Vikerkaar».
85-st avaldatud loost 6 olid lühiromaanid, 8 jutustused ning 71 lühijutud. Kokku avaldas jutte 38 autorit (1998. aastal 19 autorit), rohkem kui ühe looga said maha 16 autorit (1998 -- 12). Produktiivsemad olid Veiko Belials (9 juttu), Indrek Hargla (8), Karen Orlau (8), Lew R. Berg (6), Kalevipoeg (5) ning Mart Raudsaar (4). Ilmunud tekstide kogumahu alusel on aasta kõige viljakam autor kindlasti mitu lühiromaani avaldanud Indrek Hargla. Sellised varasematel aastatel rohkelt jutte avaldanud autorid nagu Marek Simpson, Veikko Vangonen ja Matt Barker avaldasid sel aastal igaüks ühe jutu. Stalker ’98 küsitlusel jutustustega «Vihkamise suund» ja «Kaduviku paladiinid» topeltvõidu pälvinud ja esimeseks Stalkeri-laureaadiks kuulutatud Tiit Tarlap, kes samuti varasematel aastatel üsna korralikku produktiivsust üles on näidanud, ei avaldanud sel aastal ainsatki teksti.
38-st autorinimest 21 on pseudonüümid, debütante oli 22, st. üle poole kõigist jutte avaldanud autoreist, mis iseenesest on juba tähelepanuvääriv fakt, andes märku selle kirjandusliigi suhtelisest noorusest Eestis. 38-st autorist vaid 9 on 30-aastased või vanemad. Naissoost autoreid on 4.
Algupäraseid ulmeraamatuid ilmus 1999. aastal kolm. Romaanidest Markus Vetemaa «Valgelinnu maailm» ning Veiko Belialsi ja Marek Simpsoni «Existerion» ning autorikogudest Ain Särje «Pärlipüüdja» 5 . Võrdluseks niipalju, et aastal 1996 ilmus 2 algupärast ulmeraamatut (Nikolai Baturini «Ringi vangid» ja Jan Mortise «Matagoonia»), 1997 -- 4 kodumaist ulmeromaani (Urmas Alase «Plahvatus», Nikolai Baturini «Apokalüpsis anno Domini...», Veiko Belialsi «Ashinari kroonikad» ja Juhan Paju «Hõõguv rist») ning 1998 mitte ühtegi eesti autori ulmeraamatut.
Enne konkreetsete tekstide käsitlemise juurde asumist tuleks veel lahti seletada mõned mõisted. Ulmekirjanduse all peab käesoleva ülevate autor (ja ka enamik Eestis ulmega tegelevatest inimestest) silmas nii teaduslikku fantastikat (science fiction), fantaasiakirjandust (fantasy) kui ka õuduskirjandust (horror). Samuti oleme üle võtnud sajandi esimesel poolel Ameerika pulpajakirjades tekkinud liigituse: lühijutt (short story, kuni 7500 sõna), jutustus (novelette, 7500 -- 17 500 sõna) ja lühiromaan (novella, 17 500 -- 40 000 sõna).
Kui vaadata ilmunud tekste ulme kolme alaliigi järgi, võib öelda, et esindatud on kõik alaliigid ja -zhanrid. On teaduslikku fantastikat, rajamaa-seiklusi tundmatutel planeetidel, stiilipuhtaid kosmoseoopereid (space opera), kohtumisi võõrtsivilisatsioonidega, küberpunklugusid (cyberpunk), alternatiivajalugusid (alternate history); on õudust igale maitsele, vana head gooti õudust moodsas kuues, virtuaalmaailma õudust, samuti urbanistlikke linnaõudukaid, esindatud on ka nn. esoteerilisi teemasid kasutav õuduskirjandus; fantaasiakirjandust ehk viljeldakse Eestis praegu kõige vähem, aga üht-teist on siingi ette näidata. Peamiselt küll moodsad linnafantaasiad (urban fantasy), aga näpuotsaga on ka kangelasfantaasiaid (heroic fantasy) ehk mõõga ja maagia (sword&sorcery) lugusid ning Tolkieni-laadseid kõrgfantaasiaid (high fantasy). Kuigi pea igasse ulme alazhanrisse lugusid jätkub, tuleb kahjuks tõdeda, et enamik angloameerika ja kontinentaaleuroopa ulme tüüpskeemidest ja põhivõtetest on siinsetel fantastidel veel läbi kirjutamata, paljuski võib selle põhjuseks olla nende skeemide ja võtete puudumine Eesti tõlkeulmest, on ju nii palju võrratult olulisi ulmeklassikasse kuuluvaid tekste seni veel eestindamata, päris uutest asjadest rääkimata.
Paljude noorte ulmeautoride põhihäda ongi suutmatus oma tekstide loomisel piisavalt nähtud filmidest ja loetud raamatutest ning juttudest distantseeruda. Seetõttu on ka 1999. a. algupärase ulmeloomingu nõrgem pool B-kategooria ulmefilmide vilets ümberkirjutus, aga tänapäeva meediapõlvkonna puhul on see ilmselt paratamatu algus. Tuleb vaid loota, et kõik vähegi arenemis- ja mõtlemisvõimelised autorid edaspidi oma tekstidega midagi uut ja originaalset öelda prooviks ja enne jutu paberilepanekut ka idee, süzhee ning karakterid ja nendevahelised suhted enese jaoks võimalikult selgeks katsuks mõelda. Lootust on.
Igatahes ei jää keskmine Eesti ulmejutt millegi poolest alla keskmisele Eesti tavakirjanduslikule tekstile (mainstream literature). Küsimus on vaid selles, milliseid eesmärke endale seada ning kui kõrgele latt asetada.
Ulme tavaperioodikas
Tavaperioodikas ilmunud ulmetekstidest väärivad tähelepanu kolm «Loomingus» ilmunud juttu ning üks «Sõnumilehes» avaldatud lugu. Aasta kolmes esimeses «Loomingu» numbris ilmunud Jaan Kaplinski jumalateemalise lühiromaani «Silm» näol on tegu juba teise ulmetekstiga selle autori sulest üsna lühikese aja jooksul: «Loomingu» 1998. aasta jaanuarinumbris ilmus Kaplinskilt lühiromaan «Hektor», mis Stalker '99 küsitlusel pikkade juttude kategoorias 2. -- 3. kohta jagas.
«Silm» algab nõukogude Eestis, kus loo jutustaja tutvub I.-ga, kes jagab sellega oma kahtlusi jumala olemuse üle. Nimelt on I. kogu ta teadliku elu näinud või tajunud Silma olemasolu, mis inimkonda justkui kurja pilguga jälgiks. Ta räägib teisele oma teooriast, mille järgi Jahve on halb jumal, paranoik ning sadist, saates oma äravalitud rahvale -- juutidele -- vaheldumisi armastusega pidevalt hukatust kaela. I. asub õppima teoloogiat, pääseb KGB-ga koostööd tehes välismaale ning sõlmib seal usuteaduslikel konverentsidel sidemeid oamsugustega. Inimestega, kes samuti on Silma olemasolust teadlikud ning üsna edukalt Jahvevastast võitlust peavad. Selle salajase grupi juured ulatuvad varakristluse-aegsesse gnostitsismi ja kabalismi. Ühe India-reisi ajal I. kaob saladuslikult ning alles aastaid hiljem, kui Nõukogude Liit on juba lagunenud, saab loo jutustaja posti teel Taist ümbriku, milles on üks ajaleheväljalõige -- inglisekeelne jutustus, mis hõlmab lühiromaani mahust 2/3. Jutustus kirjeldab Indias usukonverentsil viibiva Põhjamaisest kliimast pärineva mehe tutvust ühe hiinlasega, nende vestluse teemaks kujuneb kristliku jumala olemus, tema kurjus. Edasi asutakse hiinlase eestvedamisel jumalaid välja kutsuma ning neilt olemuslikke küsimusi küsima. Jutustus sumbubki kõikvõimalike erinevate jumalate rägastikku ning lõpeb. Lõpeb ka lühiromaan «Silm». Kuigi äärmiselt intrigeeriva idee ning teksti esimeses kolmandikus ka ülimalt pingelise ja paranoilise süzheega, on «Silm» kompositsiooniliselt kahjuks suhteliselt ebaõnnestunud. Loo teine osa on samapalju nõrgem esimesest kui kolmas teisest. Teksti põhiuuduseks on, et ta kuhugi välja ei jõua, märkimist väärib ta aga peamiselt ärmiselt paranoilise algusosa pärast.
Jaanuarikuu «Loomingus» ilmus lisaks Kaplinski lühiromaani esimesele osale ka Matt Barkeri moodsat õuduskirjandust esindav jutustus «Haige kõuts». Barkeri puhul ei olegi erilist tähtsust sellel, millised on ta lugude süzheed, vaid see külm ja kalk modernne õudus, mis kõigis ta tekstides erilise jõulisusega esile tungib. «Haige kõuts» vastab igati modernistliku literatuuri nõudmistele: loo ülesehituses on ajaplaan üsna lootusetult sassi aetud ning sündmuste põhjuslikkuse väljaselgitamine mitte kõige lihtsam ülesanne. Pean aga kahetsusega märkima, et Matt Barkeri õuduslood jätavad mind miskipärast lihtsalt külmaks. Kirjanduslikku emotsiooni ei teki, Barker tekitab lugejas mingit seletamatut masendust ja ängi, mida mina hea õuduskirjandusega kahjuks seostada ei suuda. Ta tekstides on küllaga moodsat õuduskirjandust, kuid tema jutud ei suuda emotsionaalselt kuidagi kaasa haarata ega mõju avaldada.
Mehis Heinsaare kolmest möödunud aastal avaldatud piiripealse ulme (slipstream SF) valda kuuluvast loost väärib enam tähelepanu «Loomingu» augustinumbris ilmunud lühijutt «Liblikmees». Lugu räägib tsirkusesse tööle võetud mehest, kelle kehast suuremate emotsioonide väljendumise ajal liblikaid välja lendab. Mees ise seda võimet kontrollida ei suuda ning kui tsirkus, mis koondab lisaks nimitegelasele veel mitmeid veidraid inimesi, järjekordset etendust annab, ei tunne Liblikmees järsku mitte midagi. Kui pole emotsioone, pole aga ka liblikaid ning etendus ähvardab läbi kukkuda. Lõpuks tulevad siiski ka liblikad ning seekord on nende tulva võimatu peatada. Nad ummistavad kogu tsirkuse ning kui nad ükskord ära on lennanud, on peategelasest järel vaid riided. Ulmekirjanduslikus mõttes see piisava professionaalsusega kirja pandud tekst ilmselt millelegi ei pretendeeri, jutu ambitsioonid jäävad pigem tavakirjanduse valda. 6
«Sõnumilehes» ilmunud kahest Lew R. Bergi loost väärib enam tähelepanu autori Willardi-seeriasse kuuluv «Jaht rohtlas» (9. juuli -- 9. august 1999). Willardi-sari kirjeldab ühe suurfirma turvateenistuse ülema, varem erivägades teeninud Willardi ülesandeid, mis peamiselt seisnevad firma laborites ja ekspeditsioonidel kontrolli alt väljunud teaduskatsetuste tagajärgede likvideerimises. Varsemates lugudes on Willard pidanud rinda pistma kosmosesatelliidil Antarktikasse, polaarjaama sattunud maavälise eluvormiga, mis mutatsiooni läbi koerasuuruse rotilaadse eluka kuju on võtnud, ühe eksperimendi käigus mitmekordselt suurenenud laboritäie putukatega ning Ladina-Ameerika dzhunglijões elavate mõistuslike ja üsna inimesesarnaste olevustega. Seda viimast möödunud aastal pikkade juttude kategoorias Stalkeri võitnud jutustuses «Vaimudejõe viirastused». Kuigi läbinisti pulpideedel baseeruvad, on kõik Willardi lood kirja pandud professionaasel tasemel ning on aru saada, et autor tunneb ennast turvateenistuse alal üsna pädevana. Samuti on lood ka jutustusega «Jaht rohtlas». Seekord on firma laborist põgenenud mees, kes suudab mõttejõul inimesi ja asju põlema süüdata. Tempoka tagaajamisloo käigus antakse mõista, et seda omadust ei saanud ta sündides kaasa, vaid et tegu on järjekordse teadusliku eksperimendi tulemusel loodud värdjaga. Jutu finaalis saab süütaja mastaapses jälituskopterite ja -autode avariis suurel maanteel surma. Selle klassikalise seiklusloo peamiseks puuduseks on lõpplahenduse ettearvatus juba teksti esimeses pooles. Ning tegelikult on ka Willardi-lugude skaalal tegemist kõige nõrgema teosega.
Teine «Sõnumilehes» ilmunud Bergi jutustus «Kiirtee ei kuhugi» (20. september -- 5. oktoober) on aga äärmiselt ajuvaba paralleelmaailmade lugu, mille kirjanduslik tase kahjuks alla igasugust arvestust jääb. Karakteritest rääkimata.
«Mardus»
«Marduse» 1999. aasta 1. numbris ilmus 7 eesti autorite juttu, neist 5 esmatrükki. Olulisemad neist on Karen Orlau «Vamp ja vaskraha» ning Craig Wolfi «Jälitaja». Esimene esindab linnaõudust, teises jutus on õuduse edasiandmiseks kasutatud ajaloolist vormi.
Lühijutus «Vamp ja vaskraha» palub üks vanaeit õhtuses linnas peategelasel Annaliil, kes just enne seda on kogenud kummalise Jõu tulekut endasse, ennast koju saata, mille eest tänatäheks tüdrukule vaskraha annab. Nahast nööriga kaelas rippuv vaskmünt tundub alul justkui teda kõrvetavat, siis aga Jõud kaob ning tüdruk on jälle tavaline. Linnapargis talle kallale tuleva bande eest katsub neiu alul ära joosta ja end põõsastesse ära peita, kui see aga ebaõnnestub, ei jää tal muud üle kui vaskraha kaelast rebida, pärast mida tunneb ta uuesti Jõudu endasse voogavat. Edasi juhtub see, et politsei leiab järgmisel päeval linnapargist kohaliku vargabande liikmete jõhkralt puruksrebitud kehad. Ühegi koera vms. jälgi pargis pole, on vaid väikeste naisesaabaste jäljed. Need jäljed aga lõppevad pargiaia ääres kohas, kus jälituskoerad lihtsalt hulluks lähevad, ulguma hakkavad ning inimeste selja taha püüavad varjuda. Annalii olemus jääb selles jutus konkreetsemalt määratlemata, mis aga jutule pigem positiivselt mõjub. Võrguajakirja «Algernon» 1998. aasta detsembrinumbris debüteerinud Karen Orlau valdab suurepäraselt sõna ning oskab väga hästi nimetut õudust kirjeldavaid lõike paberile panna. Õõvatekitavad tekstiosad ongi need, mis Orlaul kõige paremini õnnestuvad.
«Marduses» nr 2/1998 õnnestunud debüüdi sooritanud Craig Wolfi sulest ilmus sel aastal vaid lühijutt «Jälitaja», mis enam-vähem ta debüütloo «Neetud koht» tasemeni küünib. Kõne all olevas loos satub viikingite sõjapealik Leif ühe järjekordse rüüsteretke käigus Aafrika läänerannikul üht jõge mööda ülesvoolu sõites mustanahaliste külani, mis suurema vastupanuta vallutatakse. Vahetult pärast seda satub Leif kokku kohaliku nõiaga, tappes selle kiiresti enne, kui nõid mingeid needusi manama jõuab hakata. Surnud nõia purustatud peast voolab aga välja must sültjas mass, milles hõõguvad kaks veripunast silma. Seda massi ei saa odaga maa külge naelutada, ega suuda sellele õieti ükski olermasolev relv häda teha. See sültjas ollus asub Leifi jälitama. Viikingid pagevad oma laevaga küll põhja poole, kuid nende üllatuseks jälitab see ollus neid ka meritsi. Lõpuks jõuavad viikingid Norrasse, kuhu peagi saabub ka nende jälitaja. Leif püüab seda ollust põletada, kuid tuli ei tee tollele midagi. Lõpuks pageb peategelane lumisesse Põhja-Norrasse, kus sültjas jälitaja lõpuks külmub. Võimaliku suvise ilma soojenemise puhuks raiub viiking ühes kaljupraos olevasse igijäässe augu ning külmutab oma jälitaja sinna mitme meetri sügavusele. Selle veidi primitiivse loo peamiseks plussiks on üsna leidlik puänt, tules ja vees mittehäviva olluse külmumine. Kirjanduslikult pole tegu eriti pretensioonika tekstiga, pigem on «Jälitaja» stiilipuhas ajaloolise settinguga õudusjutt.
«Marduse» teise numbri kuuest algupärasest ulmetekstist peatuksin pikemalt neljal. Veiko Belialsi ja Urmas Nimetu minoorseid laaste käsitlemata tuleb aga ära mainida järgnevad lühijutud -- Jaan N. Kleini «Nälg», Karen Orlau «Hirmu suured silmad», Lew R. Bergi «Viimane karje» ja Andre Trinity «Soovide Loss».
Jaan N. Klein debüteerib selles numbris õudusjutuga «Nälg», mis jutustab laeva pardalt merre uhutud Daniel Dentonist, keda tühjal kaljurahnul keset ookeani nälg piinama hakkab. Lõpuks asub mees oma ihuliikmeid sööma. Selle asemel, et kõigi loogiliste ja anatoomiliste reeglite kohaselt surra, muutub kõik see, mis Dentonist järele on jäänud, kehatuks näljatundeks, kihuks süüa, mis aastakümneid hiljem kaljurahnul randuva purjeka lõbusõidul olevat reisiseltskonda hävitama asub. Hiljem tühja jahtlaeva leidnud inimeste kaudu levib näljaviirus mandritele. Loo lõpus maalib autor pildi maailmast, kust on kadunud inimrass. On vaid hall läbipaistev aurjas vine -- nälg. Mitmed pisemad puudused selles tekstis kompenseerib huvitav idee, värskena mõjuvad kirjeldused ning üht-teist välja ütlemata jättev kirjutuslaad.
Karen Orlau «Hirmu suured silmad» on neljaleheküljeline meeleolulaast autoga üksikusse teeäärsesse inimtühja bensiinijaama jõudvast naisest, kes püüab iga hinna eest oma kasvavat paanikat ja hirmutunnet maha suruda, mis lõpuks siiski ebaõnnestub. Ta põgeneb autoga bensiinijaamast ning näeb tahavaatepeeglisse vaadates moodsa «Texaco» jaama asemel vana lagunevat kabelit. Ja veel midagi. Või pigem kedagi. Sellise pretensioonitu, aga võrratult kirja pandud lühiloona on «Hirmu suured silmad» ka igati õnnestunud.
Lew R. Bergi lühijutt «Viimane karje» on teaduslik-fantastiline õuduslugu USA mereväeluure poolt Vaikses ookeanis Teise maailmasõja ajal uppunud Jaapani allveelaeva otsima saadetud allveelaev «Montana» reisist. Ekspeditsioon, mida tumestavad laeva meeskonna ja mereväeluure esindajate vahelised vastuolud, saab Jaapani allveelaevast kätte seifi superrelva loomist käsitlevate dokumentidega ja ühe väikese tundmatust ainest risttahuka. Tagasiteel hakkavad laevas toimuma mõrvad. Keegi tapab kaks madrust, seejärel mürgitatakse laeva toit. Kõik hakkavad kahtlustama kõiki, puhkeb kaos, omakohtu korras hukatakse kahtlusaluseid. Ning kuidagi on selle kõige põhjustajaks see must risttahukas. Kahjuks kaob umbes samaaegselt jutu süzheest igasugunegi loogika. Loo lõpuks tapab laeva kapten luurajate ülema ning selle abi omakorda kapteni, mispeale torpedistide ülem hävitab laeva, lõhates selle keres torpeedo. Mõnusalt paranoilise ning pingelise loo põhipuuduseks on mingeidki selgitusi mittepakkuv lõpplahendus, tegevustiku ebaloogilisus ja tegelaste klisheederohke kujutamine.
Andre Trinity «Soovide Loss» on vormiliselt selle kirjamehe trükidebüüt, nende ridade autor on aga üsna kindel, et sama looja on varasematel aastatel teise nime all juba ilukirjandust avaldanud. Igatahes on tegu vägagi tasemel autoriga, kelle kirjutuslaad erineb silmnähtavalt kõigist teistest eesti ulmeautoritest. Trinity kirjutab rabedas/rebitud stiilis, jättes üsna palju lugejale endale selgeks mõelda ja aru saada, ta kasutab sageli kummalisi nimesid, ka on ta süzheed äärmiselt omapärased, olles suguluses pigem mandri-euroopa kui angloameerika ulme traditsioonidega. Loost. On Soovide Loss. Ja on sealt just väljunud kaks inimest. Mees ja naine. Cyril Gilles ja Dolores Santie. Autor ei seleta, kes nad on või miks nad on. Loo käigus selgub, et nad on just Soovide Lossis midagi soovimas käinud. Selgub veel, et maailmas pole enam ühtki teist inimest peale nende kahe. Nad einestavad restoranis, on näha, et nad ei klapi omavahel just kõige paremini, need maailma viimane mees ja naine. Ja siis äkki tormavad nad üksteise võidu lossi poole ning lõpplahendus sõltub sellest, kumb esimesena soovima pääseb. Jõuab Dolores. Ning kui ta lossist väljub, muutub see olematuks.
«Marduses» nr 3/1999 avaldati kaks algupärast ulmeteksti -- Kristjan Sanderi lühijutt «Geriljeero» ning Indrek Hargla lühiromaan «Excelsuse konkistadoorid». Sanderi lühijutt räägib Ladina-Ameerika geriljasõja võitlejast, kes on koos oma revolutsionääridest kaasvõitlejatega Sierra Madre mägedes ümber piiratud. Kõik võitlevad meeleheitlikult oma viimset võitlust ning on üsna selge, et geriljeerosid ootab surm. Äärmiselt napilt kirjeldab Kristjan Sander dzhunglisõda, loo puänt tuleneb sellest, et valitsusvägede üksuse juhil on kohe-kohe sündimas esimene laps. Samal ajal, kui loo nimitegelane sureb, sünnibki leitnant Sanchezile laps. Ning oma silmad on ta pärinud tapetud geriljeerolt. Suhteliselt väheütlev, kuigi rahuldaval tasemel kirjutatud jutt. «Geriljeero» peamine probleem on ameerika ulmekirjanik Lucius Shepard, kes just täpselt selliseid Ladina-Ameerikas aset leidvaid dzhungliseiklusi kirjeldab, aga teeb ta seda paraku (mis paraku, õnneks!) Sanderist kümneid kordi paremini (ja ka palju pikemalt). Samuti on Shepardi loomingu emotsionaalne külg äärmiselt tugev, Sanderil selline lihtsalt puudub. Ning kui püüda anda «Geriljeerole» mingit hinnangut, lähtudes nendest kriitikapõhimõtetest, mida Kristjan Sander ise kasutab teiste kodumaiste autorite loomingut karvustades, võib täie kindlusega öelda, et tegu on absoluutselt mõttetu tekstiga. Iseasi on, kas nendest kriitikapõhimõtetest ikka peaks lähtuma...
Indrek Hargla teaduslik-fantastiline lühiromaan «Excelsuse konkistadoorid» kuulub aga üsna kindlasti aasta olulisemate algupärandite hulka. See omapärane rajamaa-lugu räägib Excelsuse-nimelisse jäämaailma saabunud Terranova Majesteedi Teaduste ja Tehnoloogia Ameti Mõistusliku Elu Otsimise Konservatooriumi luureülema parun Bent vris Zemani järjekordsest missioonist. Galaktika rikkaim mees Petrus Brommer on Excelsuse-nimelise planeedi ära ostnud ning rajab sinna universumi suurimat jääskulptuuride galeriid. Siis aga avastatakse Excelsusel ningod -- tõenäoliselt mõistuslikud olendid, kelle lümber hõljuva müsteeriumi Zeman peab lahendama. Ningosid peetakse mõistuslikeks just seepärast, et nad on inimesi ettekavatsetult varintsenud ning tapnud. Loo verises ning dramaatilises finaalis lahendab parun vris Zeman ningode mõistatuse ning lahkub Excelsuselt, olles saanud ainsaks inimeseks terves Galaktikas, kes on tapnud mõlema avastatud mõistusliku rassi esindajaid -- ningosid Excelsusel ning Capaneusi koopainimesi; Capaneusi-sündmustest on «Konkistadoorideski» korduvalt vihjamisi juttu. Hiljem naaseb Zeman Capaneusile, kuid neid sündmusi kirjeldab Hargla juba oma uues lühiromaanis «Capaneusi Harta», mis ilmub ajakirjas «Algernon» 2000. aastal. «Excelsuse konkistadoorid» on igatahes sellisel kirjanduslikul tasemel kodumaine ulmetekst, mis ühena esimestest Eestis loodud ulmekatest võiks vabalt ka mõnes suures angloameerika ulmeajakirjas kõrvuti sealsete lugudega ilmuda.
On ilmselt paslik paik mainida, et «Algernoni» 1998. aasta detsembrinumbris kolme SF-jutuga debüteerinud Indrek Hargla kujunes just 1999. aastal praegusaja kõige olulisemaks kodumaiseks ulmekirjanikuks, jättes ülikiires arengus peagi seljataha Tiit Tarlapi, Veiko Belialsi, Marek Simpsoni, Lew R. Bergi ja kõik teised 90ndate peamised eesti ulmeautorid. Indrek Harglast tuleb aga igati õigustatult käesolevas ülevaates veel korduvalt juttu.
«Marduse» numbris 4/1999 ilmunud viiest algupärandist väärivad tähelepanu Veikko Vangoneni jutustus «Surmaliisk» ning Abel Caini trükidebüüt, lühijutt «Draco maris».
Vangoneni «Surmaliisk» on sarnaselt ta varasemale loomingule keskaegse Eesti aineline õudusjutt. Kolm Revali aadlimeest kavatsevad Walpurgi ööl veidi lõbutseda, kuid satuvad ühte majja, kus leiab aset ettevõtmine, mis kõigil naerutuju ära võtab. Võetakse loosi, ning ühe õnnetu kätte peab sattuma loos, mis tähendab surma. Enne kui asi aga nii kaugele jõuab, satuvad peategelased hoone keldris üsna jõhkrasse veresauna, millest vaid üks peategelane elusana väljub. Vangoneni juttude puhul polegi fabulatsioon see kõige tähtsam. Olulisem on ta ehe ning arhailine kirjutusstiil, ka tema sõnavara erineb suuresti tavakasutuses olevast. Kokkuvõttes on tegu ääretult nauditava ajaloolise õuduslooga.
Abel Caini lühiloo «Draco maris» peateemaks on esoteerika, täpsemalt ühe meridraakoni olemasolu kontrollimiseks väljasaadetud uurimisretk, nähtuna skeptikust fotograafi silme läbi. Üsna lihtsa ja üllatusi mittepakkuva loo peamine pluss on oskuslikult loodud sünge miljöö ning rusuv meeleolu. Igati korralik tase debüütloo puhul.
«Algernon»
Võrguajakirja «Algernon» jaanuarinumbris ilmunud viiest lühijutust saavad pikema käsitluse Karen Orlau «Vend Juudas» ja «Mängureeglid» ning Mart Raudsaare «Pepsi, viin ja raketid».
Karen Orlau «Vend Juudas» on traditsiooniline õudusjutt, mis pealegi on ühe põhimotiivi laenanud eesti folkloorist. Suviti mööda metsi ja soid ringiuitav minategelane jääb ühel õhtul suure halli kivi juurde laagrisse ning uinub peagi. Ta näeb veidrat und, kuidas viibib suures saalis, kus inimesed valju muusika saatel tantsivad. Peagi näeb ta seal kohtumas noormeest ja neidu, Juudast ja Kristinit. Juudas kutsub tüdruku autoga sõitma ning minategelane jälgib vaatlejana ka seda autosõitu. Ettearvatult järgnebki avarii, mille põhjustajaks ootamatu kurv. Pole vist vaja öelda, et samas on tee ääres ka suur hall kivi. Kristin jääb avarii tagajärjel liikumatult lebama ning ahastuses, meeleheitel, hirmunud ja süütunde all ägav Juudas -- kõiki noormehe emotsioone tunneb ka minategelane -- otsustab neiu elumärke mitteilmutava keha maha matta. Ta kaevab kivi kõrvale augu ning matab tüdruku. Juudas põgeneb sündmuskohalt, aga sinna jäänud vaatleja näeb järsku, kuidas värske haud paarist kohast varisema hakkab ning maa alt summutatud häälitsusi kostub. Peagi lõpeb aga igasugune liikumine ning lõpeb ka peategelase uni. On öö ning tuld kohendama minnes näeb ta järsku Kristinit, kes talle läheneb ning teda Juudase-nimega kutsub. Peategelane põgeneb kabuhirmus, hüppab üle oja, komistab ning kukub näoli mutta. Tagasi vaadates näeb ta, et neiu üle oja miskipärast ei tule ning haihtub peagi olematuks. Minajutustaja põgeneb metsast suurele teele, kus üks veok ta lõpuks peale võtab. Autokastis toibudes avastab ta oma saapast pisikese autoklaasikillu. Kuigi süzhee ei püüa millegi uuega üllatada, on selliste zhanrikirjanduse põhivõtete läbikirjutamine eesti keeles ääretult vajalik ning Karen Orlau teeb seda mõnusa professionaalsusega. Autor oskab sõnadega suurepäraselt meeleolusid luua ning ärevust tekitada.
Orlau «Mängureeglid» algab interneti jututoa-vestlusega, loo lõpp pöördub aga täiesti ootamatult vampirismi-temaatikasse ning kuulub kindlasti Orlau loomingu paremikku. Ehedad kirjeldused ning paljugi ütlemata jätvad vihjed muudavad selle teksti tõesti nauditavaks.
Mart Raudsaare «Pepsi, viin ja raketid» kuulub alternatiivajaloo-nimelisse ulme alaliiki. Loos on esitatud idee, mille järgi tuumapommi valmistamine on võimatu ning Külma sõja aegsed suurvõimud lihtsalt bluffisid, väites, et on aatomipommi valmistanud. Üsnagi leidliku ideega, aga kahjuks veidi ebaõnnestunud vormis jutt (pamfletilaadne ümberjutustus tegelaste ja faabulaga jutu asemel) tekitab vastakaid tundeid ning kirjanduslikult kõige paremini õnnestunuks ei saa seda lugeda.
«Algernoni» veebruarinumbris ilmus vaid üks tekst, nimelt Indrek Hargla esimene lühiromaan «Gondvana lapsed», mille aluseks oli samanimeline lühijutt «Algernoni» 1998. aasta detsembrinumbris. Õieti algabki selle lühiromaaniga see etapp Indrek Hargla loomingus, mis ta silmapilkselt Eesti ulmeparnassi kõrgeimasse tippu viis. Kui teksti algversioonil on mitmeid kirjanduslikke ja tõsiseid kompositsioonilisi puudusi, siis käesolevas pikemas versioonis on autor kõik vajakajäämised likvideerinud ning tulemuseks on säravas stiilis kirja pandud tekst, mis maailma mastaabis assotsieerub hilise Kuldajaga ning vendade Strugatskite ja Arthur C. Clarke'i varase loominguga. Haarav eetiline konflikt, korralik fabulatsioon, väheste, kuid ilmekate joontega visandatud tegelased ja maailm muudavadki selle teksti kokkuvõttes aasta üheks õnnestunumaks SF-looks. Sisust. «Gondvana lapsed» jutustab inimkonna esimesest katsest asuda lähimaid tähesüsteeme hõlvama, katsest, mis ruumilaeva rikke tõttu ebaõnnestub. Ruumilaev «Gondvana» on sunnitud tegema dramaatilise hädamaandumise Rhadmanthyse-nimelisele väikeplaneedile. Kümmekond aastat hiljem teele lähetatud ruumilaev «Koidik» tõttab «Gondvanale» appi, loo lõpplahendusena näitab autor, milliseks võivad inimsuhted kujuneda kriisiolukorras ning kui vähe tähtsust on siis isegi kõige olulisematel ja inimtsivilisatsiooni aluseks olevatel eetilistel ja esteetilistel käitumisnormidel ja tavadel.
«Algernoni» märtsinumbri kuuest loost pean märkimisväärseks viit. SF-i esindavad Lew R. Bergi «Kolm tilka verd» ja Marc O'Donnelli «Kohus», fantasyt Taivo Risti «Sangar» ja Kristina Elti «Maailma loomine» ning õudust Maniakkide Tänava «Choronzon».
Marc O'Donnelli lühijutt «Kohus» on kummaline tekst. Mingit tegevust nagu ei toimu, kaks meest -- Kohtunik ja Mõrtsukas -- istuvad tühjas toas ning nende dialoogist ja segastest vihjetest peab lugeja eelnenud stoori ise kokku panema. Mõrtsukas on tapnud «Nende» juhi ja Kohtunik tuleb teda süüdi mõistma ning karistust täide viima, loo käigus saab aga üha selgemaks, mis on tegelikult hea ja mis halb. «Nende» olemus selgub alles loo lõpus, pakkudes väikse puändi neile, kes jutu jooksul näiteks mingit kõrgemat kosmosetulnukate rassi silmas pidasid. Igatahes kirjutab O'Donnell äärmiselt ladusalt ning see psühholoogiline etüüd on debüüdi kohta igati heal tasemel.
Lew R. Bergi lühijutt «Kolm tilka verd» on üks aasta õnnestunumaid kosmoseoopereid, olles sisuliselt kosmosesse viidud tegevusega stiilipuhas seiklusjutt 17. sajandi Kariibi mere piraatidest. Piraatide kapteni Veld Horthy juurde ilmub ühe prassingu lõpul saladuslik musta riietunud üleloomulike võimetega võõras, kes pakub Horthy'le informatsiooni Komoseleegioni laevade saabumise kohta, kes piraate Perifeerias taga ajavad. Tasu järele lubab võõras tulla hiljem. Korsaaridel õnnestubki tänu hoiatusele põgeneda; jutu teises pooles kaaperdab Horthy edukalt kauba- ja reisilaevu, saades laevade marsruudid teada oma informaatorilt, kes vastutasuks on võtnud piraatide kiprilt kolm veretilka. Kuna kipper keskendub üha enam kaubalaevade röövimise asemel reisilaevadele ja orjakaubandusele, otsustavad laeva ohvitserid ta kaptenikohalt eemaldada, üha kiirenevate sündmuste keerises asub piraate jälitama Kosmoseleegioni kaaperlaevastik ning hoolimata osavatest pettemanöövrites langeb piraatlaev kaaprite kätte. Kui need aga pardale tulevad ning kaptenikajuti poole suunduvad, kostab sealt metsik karjatus. Kajutis pole aga enam kedagi, heledal lauaplaadil punetavad vaid kolm tilka verd. Rohkete kosmiliste tagaajamiste ning kaaperdamisstseenidega igati tasemel seikluslugu, mis endale kõrgkirjanduslikke eesmärke ei seagi.
Taivo Risti «Sangar» on väga lühike ja väga hea fantaasialugu rüütlist, kes suundub kindluse poole, et vabastada seal lohe vangistuses vaevlev printsess ning tappa koletis. Oodatud võitlus jääb aga ära, sest lohe palub külalise lõunat sööma. Printsessi pole samuti kuskil näha, on vaid vana naine, kes neid lõunalauas teenindab. Lohe ja sangar vestlevad, peamiselt armastusest, selguvad ka sangari lossituleku tegelikud eesmärgid, samuti ka printsessi identiteet. Nappide vahenditega on Taivo Rist maalinud vägagi värvika pildi, mis jätab kaugele seljataha mitmed palju pikemad fantaasiatekstid. Autori trükidebüüt on igatahes meeldivalt kõrgetasemeline.
Kristina Elti «Maailma loomine» on ilmselt mõeldud austusavaldusena J. R. R. Tolkieni loomingule. Elt on püüdnud maalida võimsa ja suurejoonelise pildi päkapikkude tulekust, oma asunduse rajamisest mägedesse uuristatud koobastikus, võitlusest lohedega ning päkapikkude asunduse hääbumisest, kuni lõpuks sureb ka viimane päkapikk. Lisaks sellele on lühijutul veel raam, milles on kirjeldatud maailma loomist ning mis lõpuks jõuab oma tegevustikuga tänapäeva New Yorki. Autor annab ka vihje, et pärast päkapikkude tsivilisatsiooni hääbumist tuli inimtsivilisatsiooni kord. Eltil on kindlasti eeldusi üsna võimekaks loojaks sada, kuid selle loo puhul on ta endale liiga kõrged eesmärgid seadnud. Pealegi koosneb «Maailma loomine» praegusel kujul kolmest-neljast erinevast jutust, millest tõeliselt õnnestunud on ainult päkapikkude ajastu lõppu käsitlev osa. Sellegipoolest tähelepanuvääriv üritus.
Maniakkide Tänava «Choronzon» on sama metsik ja süüdimatult mõõdutundetu, kuid stiilselt kirja pandud ja mõnusa fantaasialennuga õudustekst, nagu ta eelmise aasta parim jutt «Teoloogiatudengi katse». Üsna heade stiilinäidetena ta loomingust kõlbavad järgnevad lõigud «Choronzonist».
Jõudnud ukse juures asuva põrandalambi lülitini, vajutas mees tule põlema. Ilmaaegu. Vilksamisi nähtud toa sein, põrand ja lagi sundisid ta silmad kõvasti kinni pigistama. Soolikad ja siseorganid olid kistud ribadeks ja paisatud kõikjale mööda tuba laiali. Mõned luud turritasid välja seinast, kuhu nad hirmsa hooga olid virutatud. Raudbetoonist seinapaneel oli tundmatu jõu jaoks olnud vaid plastiliin. Laest ja seintelt nirises verd, sappi ja maomahla. Lambikuplilt tillerdas otse ta nina ees poolik süda mingite soonte otsas.
«Pildistan, pildistan...» piuksus fotograaf viginal ja tegi kiiresti paar suvalist pilti majast ja selle ümbrusest. Maja sammaldus hetkega, akendel kõõluvad inimesed moondusid kisenduste saatel vastikuteks värdjateks, rohi kolletas ja põõsad ning puud tundusid elustuvat.
Vastikustundest röögatades kargas Votokas eemale. Mingi anum kemikaalidega lõi kõikuma ja prantsatas põrandale. Kananahka minnes tundis mees olevust ikka veel enda ligi. Votokas lõi jalaga ukse lahti ja tormas välja tänavale. Tänavale, kus valitses kaos, maniakkide tänavale.
«Choronzon» räägibki sellest, kuidas üks fotograaf läbi oma aparaadi objektiivi hoopis teistsugust reaalsust näeb. Tänav on üks neist autoreist, kelle puhul süzhee pole esmase tähtsusega (kuid siiski oluline), esiplaanil on autori vaimukas stiil. Mingil juhul ei tohi Tänava loodule surmtõsiselt läheneda.
«Algernoni» aprillinumbri seitsmest algupärasest loost väärivad enam tähelepanu 4: Indrek Hargla «Kliendi soov» ja «Uskmatuse hind» ning Märt Lauri «Stella Terrenus» ja Timo Tomsoni «Joosua 10: 5-13».
Lauri «Stella Terrenus» on hoogne, kuigi mitmete kompositsiooniliste- ja loogikavigadega planeediseiklus. Maalaste ekspeditsioon saabub planeedile, asub seda uurima, satub konflikti tundmatu eluvormiga, kuid loo lõpus saavutatakse siiski teatav tasakaal, mis lubab oletada kolonisatsiooni edasist õnnestumist. Tekstis on üksikuid äärmiselt õnnestunud kirjeldusi, mis lubavad oletada, et autorist paari-kolme aasta pärast piisavalt arvestatav tegija saab.
Timo Tomsoni «Joosua 10: 5-13» on lühike, aga ambitsioonika ideega SF-jutt, mis räägib katsest peatada Päikesesüsteem. Rabedas stiilis tekst vaheldub loo pealkirjas äratoodud lõikudega piiblist ning debüütloo kohta on selle ambitsioonika idee ekspluateerimisega suhteliselt rahuldavalt hakkama saadud.
Indrek Hargla lühijutus «Kliendi soov» saavad kokku teaduslik fantastika, õuduskirjandus ning fantaasia. See tähelepanuväärne tekst avab autori loomingus uue jutusarja, mille peategelaseks on poolakast eksortsist pan Mieczislaw Grpowski, kes kopsaka tasu eest lahendab üleloomulikke juhtumeid. Sarja avaloos ostab Ameerika miljonär endale Inglismaale kummituslossi, tegelikult lossis mingeid kummitusi pole, kinnisvarafirma on need seal ülimoodsa ning kavala tehnika abil loonud. Miljonär Austin Weerbeck III kolib koos oma lastootava naisega lossi, kuid on sunnitud oma tulevase pärija turvalisuse nimel peagi Eksortsistide Liigalt abi paluma. Lossi on nimelt ilmunud päris kummitused. Weerbeck muidugi ei tee neil vahet, lugeja saab jutu lõpuks selgeks, et elektriväljadega manipuleeriv tehnika, mis tehiskummituste loomiseks lossi paigaldati, kutsus seal esile tõelised kummitused, kes on pärit Darmouth Mansion'i verisest minevikust. Kõrge kirjandusliku tasemega tekst algab kui inglise tondilugude paroodia, loo keskpaigas keeratakse asi paar kraadi süngemaks ning jutt lõppeb juba üsna jõhkra ning traagilise hoiatusega. Indrek Hargla näitab selles jutus taaskord, et on muuhulgas meeleolude loomise meister ning suudab nappide vahenditega iseäranis ilmekaid kraktereid luua.
Hargla kolmas lühiromaan «Uskmatuse hind», ilmselgelt 1999. aasta parim ulmetekst, on stiilne õuduslugu, mille tegevus toimub Lõuna-Eestis Läti piiri ääres Hargla-nimelise aleviku lähedal. Minajutustaja Valdek tuleb linnast külla oma vanale perekonnasõbrale Eedule, kes elab keset metsi oma talus, kus peab suurt koertekarja. Talus elab ka Eedu tütar Laida, kes on metsas üles kasvanud, veidi aega EPA-s õppinud, aga siiski veidi imelik, nagu Valdek mainib. Ta huvitub esoteerikast, vaimudest, teispoolsusest jms. Valdek isegi on Harglas üles kasvanud, alles pärast keskkooli lõpetamist kolis ta vanematega linna. Valdeku Harglasse tulekul on mitu põhjust. Esiteks on hakanud levima jutud sealkandis inimesi ja loomi ründavast suurest hundist, teiseks on hiljuti Saksamaal leitud kunagiste kohalike parunite -- von Bassermanide -- järeltulijad, kes on nõustunud oma esivanemate muumiaid sisaldava kabeli restaureerimist finantseerima. Peagi keskendub aga lugu siiski hundile, sündmused hakkavad arenema sellise kiirusega, et lugejal on raskusi sadulas püsimisega. Mängleva kergusega loob Hargla oma esoteerilise õudusloo ümber meeleolusid, maalib elulisi karaktereid, arendab ülimalt dünaamilist sündmustikku ning tekitab oma kirjeldustega lugejas ehedat hirmutunnet. Hargla valdab ainulaadset oskust pinget üles kruvida ning lugejas ärevust ja ängi tekitada. Näiteks kasvõi järgnev lõik:
Siis hüppas ta äkitselt püsti, keeras end minu ette, pani käed mulle õlgadele ja sositas:
«Tead, mul ongi tegelikult sinu abi vaja. Aeg om täüs saanu. Ma kaitsen aga ma ei jõua esi. Kas sa aitad mind?»
Siis tulid mulle need ronga suled meelde.
«Mida sa kaitsed, Laida?»
«Midagi on sündimas, midagi koledat. Terve mets on märke täis, iga päevaga tuleb ainult juurde. Vaata linde, Valdek. Kohe maja man on rähnid, sääl, kus metsas on see väike küngas, tead, üle oja, seal on vähemasti kuus metsist. Aga metsistest mina ei saa aru. Ja metsa on kaaren siginenud.»
Möödaminnes puistab Hargla vihjeid pärast sõda metsavendade ajal toimepandud kurjast, ehedalt on kirja pandud stseen, kus ebatavaliselt suur hunt kabelit vaatama läinud vallavanemale kallale tungib; mängu tuuakse ka Bassermanide soo kuri esindaja 18. sajandist, kes ühe metsanõia juurde pakku jooksnud talutüdrukut kimbutama asus. Edasi tulevad elusalt matmised, Pihkva lähedal asuv Nõiavälu ja Must Värav, legendi juurte otsingud vanadest kirikuraamatutest, kurja jälitamine öises metsas ning ülimalt dramaatiliselt kirja pandud dünaamiline lõpustseen ja ootamatu puänt.
«Algernoni» mainumbris ilmus vaid üks algupärane ulmejutt «Ajamasin», autoriks Wõrokas. Tegu on järjekordse tugeva debüüdiga, mis jutustab mehest, kes ostab turult ajamasina. Ei mitte ajas reisimise, vaid aja juurdetootmise masina. Midagi pole aga võimalik juurde võtta, kuskilt mujalt vähemaks võtmata. Humoorikalt kirja pandud ning veidi minevikuhõnguliselt nostalgiline ja üldsegi mitte pretensioonikas ulmehumoresk. Kuid sellisena täiesti piisav esitatud ideed kandma.
«Algernoni» juuninumbrist hakkas ajakirjas järjejutuna ilmuma Mart Raudsaare lühiromaan «Kuldlaevuke», mis aga jätkub veel 2000. aastalgi, sestap jääb tekst selles aastaülevaates käsitlemata. Samas numbris algas veel teinegi järjelugu -- TvR-i nime taha varjuva autori lühiromaan «Tinasõdurid», millel samadel põhjustel praeguses ülevaates ei peatu. Juuninumbris ilmusid aga kaks Veiko Belialsi lühilugu «Õigus tappa» ja «Koletis», mis väärivad tähelepanu mitte oma üsna minoorse sisu, vaid vormilise olemuse poolest. Nimelt on tegu Belialsi töötlustega Marek Simpsoni samanimelistele lugudele, milline harrastus Eestis on üsna vähe levinud, angloameerika ulmes on aga igat sorti töötlused ning oma tekstide kirjutamine mingite varsemate tekstide loodud tuumale üsnagi levinud. «Koletis» on Marek Simpsoni samanimelise jutu otsene järg, «Õigus tappa» aga Veiko Belialsi teistsugune versioon Simpsoni sama pealkirjaga loost.
«Algernoni» juulikuu numbri seitsmest algupärandist peatuksin neljal. Need on Vale-Dmitri «Leidur», Soerd Bathory «Arp», Wõroka «Lend, millest ei teatatud» ning Indrek Hargla «Spitzbergeni nokturn».
Vale-Dmitri lühijutt «Leidur» on katsetus sotsiaalse fantastika ja satiiri alalt ning üldsegi mitte halb katsetus. Hoolimata veidi liignaiivsest süzheest, on autor suutnud täita endale võetud ülesande. Jutt räägib mehest, kes soovib oma leiutist patenteerida, kuid põrkab ületamatu bürokraatiaseina vastu.
Soerd Bathory «Arp» on ajaloolise settinguga fantaasialugu, mis räägib Õnnali-nimelisest kangelasest, kes saabub Jäälinna, et tappa üks shamaan. Enne kui peategelane aga shamaanini jõuab, püütakse teda juba tappa, edasi kiireneb loo tempo veelgi, kuni üllatava lõpplahenduseni välja. Kui aga üks eelajaloolise loo tegelane järsku teatab, et «Neisse kahe sabaga katserottidesse seal kraatris on akumuleeritud 60% selle maailma väest ja mahult kolm korda rohkem teiste oma. Kui N'ules enam tõkkeid üleval ei hoia, hakkavad kuradi londilised märatsema või teevad sääred. Mõlemal juhul on terve dimensioon omadega läbi. Aita mul Õnnal koridori tõsta, ta ei tohi seda lihapoodi näha,» on selge, et midagi pole enam selge ning et tegu pole pelgalt eelajaloolise fanataasiamaailmaga. Tasemel ja ehedad kirjeldused, värvikad detailid ning nüansirohke, kuigi raskepäraseks muudetud tekst jätavad rohkem lugeja ära arvata ja aru saada, kui ise lahti seletavad. Kindlasti on tegu aasta ühe tugevama debüüdiga.
Wõroka «Lend, millest ei teatatud» on alternatiivajaloolise kallakuga SF-jutt nõukogude kosmoseprogrammist, tehiskaaslastest, UFO-dest, vene sõjaväest ning kodusest Tartust, kus jällegi on üsna palju jäetud lugejale iseseisvalt ära mõistatada. Aasta ühe tugevaima lühijutuna on «Lend...» suurepärane näide nn. rabeda/rebitud stiili optimaalsest kasutamisest, nappide vahenditega on maalitud suurepärased tegelased, lisaks kõigele muule on Wõrokas veel ületamatu detailide ja dialoogimeister.
Indrek Hargla lühijutt «Spitzbergeni nokturn» kuulub Mieczislaw Grpowski sarja. Ajaliselt on tegevus paigutatud 90-ndate esimesse poolde; nagu pealkirjast aru saada viib järjekordne ülesanne pan Grpowski seekord Teravmägedele. Eksortsisti abi vajab seal Atle Engelbrektsen, kes tunneb, et kuri deemon vaevab teda. Ta jutustab, et ühe UFO-juhtumi uurimise käigus, mis olla aset leidnud täpselt tema sündimise ajal 1952. aastal, sattunud ta ühte veidrasse koopasse, mille lähedusest kõik elusolendid eemale hoiavad, ning kus norrakas koges midagi veidrat. Sellest ajast alates on ta ka painajat kannatanud, samuti külastab teda unes ta traagilise õnnetusjuhtumi läbi hukkunud naine, õnnetusjuhtumi, milles Engelbrektsen ennast süüdi tunneb. Engelbrektsen räägib, et lisaks füüsilisele valule, mida kuri vaim tekitab, kuuleb ta veel hääli, mis ei räägi üheski talle teadaolevas keeles, need hääled on väga vanad ja väga jubedad. Loo lahendamiseks suundub Grpowski koopasse, võttes kaasa üsnagi huvitav varustuse: kroomitud lahtikäiva akumulaatoriga kolmnurga, inimnahast kolmnurkse pilotkamütsi, kolmeharulise pronksnoa ja täiesti läbipaistmatud mustad prillid -- kolmesilma prillid -- ning pisikese Nokia tõlkearvuti. Enne veel paneb ta norraka magama, kaitstes ta une kabalistliku kaitsemärgiga. Kui Engelbrektsen ärkab, on Grpowski juba läinud, laual on vaid kiri, milles eksortsist seletab lühidalt, mis seal koopas täpsemalt oli. Oli kuri vaim nimega Aolia, kes oli vangistatud sinna koopasse ammu enne seda, kui esimesed viikingid Teravmägedele jõudsid. Grpowski oletas ka, et Aolia musitsed vangistajad on aeg-ajalt oma vangi üle vaatamas käinud. Sosinatest ja häältest aga Engelbrektsen lahti ei saagi. Need on Aolia pärisosa, tuhandete tema poolt minevikus allutatud hingede hääled, mis seletavatki nende iidsust. Kui Gropwski lennukiga Teravmägedelt lahkub, arvab ta kuskil all kuulvat norraka jahipüssi pauku. «Spitzbergeni nokturni» pean mina aasta parimaks lühijutuks, mille plussideks on nagu Hargla puhul juba tavaks isikupärased dialoogid, läbimõeldud süzhee, suurepärane elu- ja olustikutundmine, värvikad detailid.
«Algernoni» augustinumbris ilmunud neljast loost peatun pikemalt kahel. Karen Orlau jutul «Kohtumine Emaga», mis on stiilne hommage Anne Rice'ile ning Indrek Hargla jutustusel «Kindel linn», mis on kolmas eksortsist Grpowski sarja tekst.
Lühijutt «Kohtumine Emaga» on ühest küljest uus-gootiliku õudusloo musternäide, teisalt tulevad selles loos väga selgelt ilmsiks Karen Orlaud ähvardavad ohud -- kirjanduslikud ja kujundirohked laused, teksti uputamine erinevate omadussõnadega, laskumine lobisemisse, sentimentaalsed heietused. Üsna hea määratluse andis üks arvustaja, öeldes selle loo kohta «melodramaatiline sudu». Kirjeldused on ju lummavad, aga jutu sisu on üsna minoorne, õieti polegi seda. Avastab üks tüdruk (Annalii-nimeline, mis viitab seostele jutuga «Vamp ja vaskraha») öises linnas oma olemuse (vampiir), saab kokku oma nö. emaga ja saab endale ka esimese tütre. Peamiselt lummavad kirjeldused päästavadki selle teksti läbikukkumisest.
Kui «Kliendi soov» on lihtne tegevustikule ülesehitatud jutt ning «Spitzbergeni nokturn» tundub mõnes mõttes programmilise üleminekutekstina, siis Indrek Hargla kolmas pan Grpowski lugu «Kindel linn» on juba igatpidi läbimõeldud maailma püsiväärtusi raputav kuratlikult painav tipptekst, nagu on väga tabavalt märkinud Jüri Kallas. Kirjanduslikult küps ja mitmekihiline jutustus räägib Grpowski ühest raskemast juhtumist, mis leiab aset 70ndate lõpu Roomas, täpsemalt Vatikanis. Selles jutus annab autor lugejale ka üsna põhjaliku tausta -- esimest korda peatutakse pikemalt Ekortsistide Liigal kui sellisel, räägitakse selle organisatsioonist ja ajaloost, suhetest katoliku kirikuga, muuseas ka Silicon Valley's asuvatest uurimislaboritest; Grpowski sarja üks suurimaid plusse ongi klassikalise õuduskirjanduse atribuutika miksimine ülimoodsa tipptehnikaga, mida eksortsistid oma töös kasutavad. Pan Grpowski on Rooma kutsunud don Giuseppe Tanotti del Pucco, keda avalikkus teab olevat Itaalia suurima finantsgeeniuse, summutatud häälel aga sosistakse temast kui ristiisast. Tegelikult on ta aga ka veel Eksortsistide Liiga Ülemmeister. On veel Golemitapja, Ebasurnute Taltsutaja ja Arimani Saatja. Ja nagu märgib Hargla, anti neid tiitleid ainult väga vähestele. «Kindla linna» stoori on lihtne, aga geniaalne. Grpowski noorpõlvesõber kardinal Bronislaw Leto, kellest üsna kindlalt on saamas järgmine paavst, räägib oma sõbrale, et teda vaevab kuri deemon, saatan. Selle tulek algab kerge vibratsiooniga majas, see deemon pillutab kardinali mööda tuba ringi, püüab temasse tungida. Viimases hädas on Leto lasknud ennast oma teenril Ernestol sellistel puhkudel keldris suure puuristi külge siduda, kuid ka sellest pole suurt abi. Eksortsistide Liiga usub, et tegu on juba sajandeid kehast kehasse rändava ohtliku vampiiriga, kes alguses oli Rooma impeeriumi senaator Lucius Sepundus, keda aga praegu tuntakse ta viimase «kehavallutuse» nime Flemming järgi. Ja see Teise maailmasõja aegse Briti koloneli Dermott Flemmingi nimeline deemon soovis nüüd vallutada kardinal Leto, tulevase paavsti keha. Jutustuse dramaatilises kulminatsioonis õnnestub kardinal vampiiri käest vabastada, Grpowski on juba selle nimel oma elust valmis loobuma, kuid Liiga ülemmeister otsustab, et see peab olema tema ja mitte Grpowski.
«Algernoni» septembrinumbris avaldatud kaks lühijuttu on Mart Raudsaare «Soolinn» ja Veiko Belialsi «Jahihooaeg». Neist teine on stiilne ja pretensioonitu laast sohuvajunud marjulisest ning jahihooaja algusest, Raudsaare tekst on aga keskse tähtsusega nii ta loomingus üldse kui ka maakler Marki sarjas, kuhu jutt kuulub. Loo minajutustaja kinnisvaramaakler Mark Kuuse sõidab liinibussiga Tallinnast Tartusse, kuskil Laeva soo kandis on buss teeparanduste tõttu sunnitud kõrvalisele teele pöörama, õnnetul kombel sõidab buss aga teelt välja ning upub mülkasse. Kõik inimesed õnneks pääsevad ning järsku kuuleb kogu seltskond keset öist sood pillimängu. Hääle suunas minnes jõutakse suurte müüridega linnani, mis asub otse keset Laeva sood. Äärmiselt mõnusa kergusega kirja pandud tekst, millest ei puudu ka ulmekirjanduse eliksiir -- a sense of wonder. Kindlasti kuulub jutt Raudsaare nelja-viie parima töö hulka.
«Algernoni» oktoobrinumbri viiest loost väärivad märkimist neli. Meelis Friedenthali teaduslik-fantasiline lühijutt «Läänerindel muutusteta» jutustab SETI-projektist, Rootsi teadlaste loodud ülitargast bioloogilis-elektroonilisest organismist ning kahendsüsteemi piiratusest. Kuigi veidi konarlikult kirja pandud, on see siiski igati korralik debüüttekst.
Cati arvutimängude, virtuaalse ja pärisreaalsuse piire hägustav lühijutt «Mäng» on üsna tähelepanuväärne tekst. Algernoni tavaproduktsioonist üsnagi erinev stiil, keeruline inimsuhete rägastik, raskestimõistetav faabula ning põnevalt kirjutatud action muudavad selle loo vägagi nauditavaks.
Taivo Risti «Beetaversioon» on üsnagi iselaadne virtuaalreaalsuse häid ja halbi külgi lahkav SF-tekst. Üks rikkur on oma eramusse rajanud endale virtuaalse paradiisiranna koos piltilusate kaunitaridega, kellele ta suurema koguse lapsi on tekitanud. Ühel päeval vajab ta programmeerijat, et üks tarkvara eesti keelde tõlkida. Kogu jutt ongi edasi antud programmeerija silme läbi. Sellal kui rikkur diivanil magab ning oma virtuaalilmas «kangelastegusid» korda saadab, hävitab minajutustaja rikkuri naise palgale üle minnes tolle mehe virtuaalmaailma püstihoidva tarkvara. Ühelt poolt lihtne ja moraalne ning omajagu tobegi jutuke, teisalt on selles tekstis jälle midagi, mis ei luba pilgul sellest niisama kergelt üle libiseda.
Siim Veskimehe trükidebüüt, õuduskallakuga SF-jutt «Kohtumine», on autori sõnul kirjutatud 1984. aastal. Ning selles kontekstis on tegu ikka väga tugeva teosega ning ega lool praegusaja mastaapide järgigi midagi viga ole. Jällegi on juttu SETI-programmist; kui jutu esimene pool on kirja pandud kildurebivas lõbus-lahedas stiilis ning kirjeldab suvilasse pidutsema minevat seltskonda, siis jutu teine pool kisub üsna veriseks rajuactioniks, kus vaid minajutustajal kogu peoseltskonnast ellu õnnestub jääda. Kokkuvõttes on «Kohtumine» igati korralik teaduslik fantastika, millele suurt midagi ette heita pole.
«Algernoni» novembrinumbri kuuest algupärandist väärivad äranimetamist viis lühijuttu: Kalevipoja «Et välk ei laastaks rohelisi künkaid», Karen Orlau «Maha hirmus jõul!», Taivo Risti «Teenida inimkonda», Meelis Ivanovi «Silm... näeb» ning Indrek Hargla «Kõik võimalused maailmas».
Kalevipoja ja Orlau lood on üsna selgelt Terry Pratchetti fantaasiakirjandust pilada katsuva Kettamaailma lugude eeskujul kirjutatud. Ning kahjuks on tegu sama higiste ja punnitatud naljategemistega nagu Pratchettigi puhul.
Taivo Risti «Teenida inimkonda» näib olevat autori peas keerelnud Robert Sheckley erinevate lugude segamisel saadud tulemus. Tahtlikult (?) veidras ja lihtsameelses stiilis kirjutatud tekst millegi erilisega ei hiilga. Tegu on jällegi moraalilooga ning valikutega päris- ja kujutlusmaailmade vahel.
Meelis Ivanovi SF-thriller «Silm... näeb» räägib mehest, kelle silm siirdatakse ühele maffiapealikule, kummalise kõrvalnähuna näeb peategelane selle silmaga aga edasi. Näeb kõike, mida maffiabosski. Sõnakasutuse osas pisut konarliku teostusega, aga muidu igati pädev põnevuslugu, millele vast veidi lahjat lõppu ette saab heita.
Indrek Hargla «Kõik võimalused maailmas» on autori esimene katsetus fantasykirjanduse alal. Berdookia Khaaniriigi valitseja tütar Eloan armastab lihtsalt meremeest Rigvinori, kellega salaja rannas armatsemas käib. Ükskord ei tule noormehe laev aga enam merereisilt tagasi. Tormid on noormehe kaljurahnule uhtunud, kus ta teda samuti armastava merineitsi meelevalda jääb. Printsess Eloan pöördub abi saamiseks maagide poole, keda riigis üldiselt ei sallita. Samal ajal nõuab merineitsi Lhu meremehe päästmise eest, et see tema armastusele vastaks. Loo lõpus sünnitab printsess Eloan igatahes Rigvinorile kalasabaga poja, kelle hoolitsev ämmaemand lossiaknast merre viskab, kus merineitsi oma võõra ja samas nii oma pojaga minema ujub. Hargla katsetus fantaasiazhanris pole küll ta Grpowski-seeria, «Uskmatuse hinna» või kosmiliste lühiromaanide tasemel, aga Eesti mastaabis on tegu siiski tugeva tekstiga. Plusspoolele jäävad võimalikud paralleelid Andrzej Sapkowski loominguga (mida mõne teisegi Hargla teksti puhul täheldada võib -- pean silmas näiteks «Kliendi soovi»), passivasse jääb veidi liigtelegrammilik stiil, kõik detailid ja episoodid on väga napilt edasi antud ja kuidagi jooksu pealt üles kirjutatud, samuti häiris ka selle teksti puhul liigne Terry Pratchetti mõju. Pratchett pole selline sõnameister, et teda niivõrd palju jäljendama või tema kaanonites nii kinni olema peaks. Fantasykirjandust saab ka ilma igasuguse pila ja pideva killurebimiseta viljeleda. Võiks olla hulga rohkem Michael Moorcocki laadis dekadentsi või siis Henry Treece'ile ja Haydn Middletonile omast jõhkrust, süngust ja rajurealistlikku lähenemist.
«Algernoni» detsembrinumbri 13 tekstist tuleb pikemalt peatuda 9 lool. Miskipärast on nii kujunenud, et «Algernoni» detsembrikuu number on juba teist aastat järjest seal avaldatud juttude kvaliteedi ja kvantiteedi poolest aastakäigu tuumakaim. Kõnealuse numbri «kooreks» on lisaks Mart Raudsaare järjejutule veel Siim Veskimehe jutustus «Kõiksuse hääl», B. S. Bailey jutustus «Memphis, igaveseks», Veiko Belialsi jutustus «Pika tee algus», Mart Raudsaare lühijutud «Kõmuajakirjaniku surm» ja «Vapiloom» ning Indrek Hargla lühiromaan «Pan Grpowski jõulud». Teises eshelonis tulevad veel Vale-Dmitri «Dracula viimane eine» ja Lew R. Bergi «Metamorfoos» ning ebaõnnestumiste poole pealt Karen Orlau «Malin Malini metsast».
Vale-Dmitri humoorikas õudusjutt «Dracula viimane eine» puudutab Eestis igati uudset ideed -- mis juhtub, kui vampiir imeb AIDS-i haigestunud inimese verd -- ja teeb seda üsna heal tasemel. Häda on ainult selles, et angloameerika ulmes on seda teemat samuti kasutatud (nt. Dan Simmons) ja kui seal on seda üsna pikalt käsitletud, siis kodumaine kirjamees kasutab seda vaid puändina. Muu maailma kontekstist väljarebituna on see aga igati originaalne ja lõbus tekst. Vampiir, kes värske vere puudumisel verivorsti sööb, on igatahes üle keskmise naljakas.
Lew R. Bergi lühijutt «Metamorfoos» kannatab samade puuduste käes, mis ta varasemates juttudeski esindatud on. Tekst on lihtsalt tuimalt kirja pandud ning banaalsevõitu süzheega. Maale suunduva reisilaeva pardal puhkeb tundmatu viirushaigus -- inimesed teevad läbi justkui metamorfoosi -- nende nahale tekib tugev kitiinist kest ning nad muutuvad erakordselt tugevaks ja mittehaigestunute vastu vaenulikuks. Ainsad mittenakatunud laeva meeskonnaliikmed juhivad laeva Päikesesse, et vältida haiguse sattumist Maale.
Karen Orlau fantaasialoos «Malin Malini metsast» on ülisuures kontsentratsioonis väljenduse leidnud autori loomingut ohustavad põhipuudused. Teksti ainsaks plussiks on settingu erinevus Orlau varasema loomingu tüüpvariantidest. Kuigi mingi sündmustik ja tegelased justkui isegi oleksid, on tekst siiski ülimalt ebakonkreetne ning jättis vähemalt nende ridade autori küll täielikult külmaks. On küll kuhjaga võrratuid lüürilisi kirjeldusi, mis aga Orlau käes kahetsusväärsel kombel totaalselt imalaks kätte lähevad. Milles asi, Karen?
Mart Raudsaare lühijutt «Kõmuajakirjaniku surm» räägib Pedro Vaabeli nimelisest ajakirjanikust, kes uurib Virumaal Iru lähedal metsas kunagi askeldanud vene sõjaväelaste tegevuse tagamaid, kes sinna raudtee rajasid, metsa langetasid jm. kahtlast tegid. Ta kuuleb jutte maa-alustest, kelle ees isegi vahva Punaarmee püksid püüli sõeluma hakkasid. Vaabel suundub metsa ise asja uurima, leiab vene armeest maha jäänud hooned, ning tunneb järsku maapinda enda all avanevat ja pea kohal sulguvat. Ta satub maa-alusesse käiku, milles ringi uidates leiab suure tunneli, kuhu isegi kitsarööpmeline raudtee maha pandud. Peagi tuleb ka dresiin ning maa-alused. Loo lõpu saab tegelikult teada juba pealkirjast. Autor näitab üles suurepärast stiilimeisterlikkust, tekst algab humoorikana, loo keskel tehakse üsnagi süngeid ja õõvaseid vihjeid sellele, mis metsas olla võiks, jutu lõpus ühendab autor aga elegantselt karmiks keeranud õudusloo ja absurdi, mille tulemuseks on üks aasta parimaid lühijutte. Raudsaare proosa koosneb ütlematajätmistest, iroonilis-sarkastilisest dialoogist, omapärastest, kuid äärmiselt elutruudest karakteritest ning vägagi loetavatest kirjeldustest.
Sama autori lühijutt «Vapiloom» kuulub jällegi maakler Marki sarja, milles selle seeria püsitegelased Mark, Aivar jt. lahendavad seekord Võrtsjärve ääres Rannu metsas ühe jahilise tapnud mõistatusliku looma saladuse. Raudsaar seob elegantselt mõistatuse lahenduse -- kelleks või milleks on ehtne ükssarvik -- 16. sajandist pärit Rannu isandate von Tiesenhausenite soo esindaja Barbara von Tiesenhauseni legendiga, pöörates selle legendi tegelikult üsna pea peale. Haarava süzheega jutt, meenutab ülesehituselt pigem detektiivkirjandust, mis teksti headust muidugi üldse ei vähenda. «Ka «Vapiloom» on kindlasti üks aasta tugevamaid lühijutte. Mart Raudsaar näibki olevat oma 1999. aasta juttudega «Kõmuajakirjaniku surm» ning «Vapiloom» ja lühiromaaniga «Kuldlaevuke» saavutanud kompromissi isiklike kirjutamisssoovide ja kohalike ulmelugejate (paremiku) maitse vahel.
Siim Veskimehe jutustus «Kõiksuse hääl» väärib teenitult aasta parima kosmoseooperi tiitlit, pakkudes eesti ulmes enneolematut kosmoselahingu kirjeldust ning küünilise dialoogi, originaalse idee, erakordselt värvikate tegelaste, karakteriloogikast kinnipidavate kirjelduste ning suurepärase elutunnetuse sümbioosi. Teksti lõpuosas kujutatud paralleeluniversumis ühiskonnakorralduse organiseerimine ja poliitilis-filosoofilised lahendused lubavad nimetada «Kõiksuse häält» esimeseks täiemõõduliseks kodumaiseks libertaanlikuks ulmejutuks (libertarian SF). Leegioni võitlejad kaovad üksteise järel Teemantmäe all asvuvas koobasterägastikus ning satub samas paigas ühest maailmast teise ka loo peategelane, kus leiab eest kõik oma kadunud kaasvõitlejad, kes on selles paralleelses (ja enne neid ka inimtühjas) maailmas mingit üsna toimivat ühiskonnakorda loomas. Aeg liigub selles paralleelmaailmas aeglasemalt kui eelmises universumis, mistõttu peagi sama teed mööda sellesse alternatiivmaailma saabuvad leegionärid on tegelikkuses pärit juba mitmekümne aasta kaugusest tulevikust. Peagi hakkab uude maailma saabuma aga igasugu rahvarämpsu, palverändureid, usufanaatikuid, lihtsalt kerjuseid, anarhiste jt. Värske debütant Veskimees on suutnud tõeliselt üllatada, avaldades vaieldamatult aasta tippjuttude hulka kuuluva loo.
«Algernoni» 1998. aasta detsembrinumbris ilmunud Indrek Hargla lühijutus «Õnnekosk» kirjeldatud Fabuluse kaevandusplaneet otsustati 1999. aasta kevadel Kristjan Sanderi algatusel võtta aluseks esimesele Eesti ühismaailma (shared world) projektile. Ühismaailm kui niisugune seisneb selles, et grupp autoreid asub kirjutama jutte mõne teise autori poolt varem väljamõeldud maailmas või siis spetsiaalselt väljamõeldud uues maailmas ning angloameerika ulmekirjanduses on sellised üritused vägagi populaarsed. Antud juhul otsustati ühismaailmaks võtta Indrek Hargla Fabulus, milleks autor ise loomulikult oma nõusoleku andis. B. S. Bailey ja Veiko Belialsi jutustused detsembrikuu «Algernonis» ongi selle projekti esimesed (ja sugugi mitte ainsad) viljad.
B. S. Bailey «Memphis, igaveseks» algab küll Fabulusel, kuid sündmustik liigub kiiresti Memphise-nimelisele kuurortplaneedile. Memphis on nimelt enamuse rasketes tingimustes töötavate ja raha koguvate Fabuluse kaevurite unistus. Lõpuks õnnestubki loos kujutatud kahel kaevuril sinna pääseda, kuid ees ei oota neid sugugi kuurort. Kõik kuurortit reklaamivad klantsbukletid jms. on tegelikult osa kuratlikult kavalast plaanist meelitada kaevurid Memphisele, kus samuti kaevandatakse. Kaevandustingimused on aga niivõrd ebainimlikud, et vabatahtlikult ükski kaevur sinna ei läheks. Omateada kuurortisse suunduvad mehed visatakse pea sõna otseses mõttes tundmatus kohas vette. Rasked klimaatilised tingimused ning erakordselt karmi sõjaväekorda või lausa vanglat meenutav järelvaatajate süsteem ongi Bailey loo tugevaim külg. Kirjeldused on Bailey'l üldse ääretult mõjusad, dialoogidega annaks veel tööd teha. «Memphist» lugedes tekivad kohe paralleelid Robert A. Heinleini jutustusega «Impeeriumi loogika», mis kirjeldab mõneti samalaadset situatsiooni, ning peab märkima, et Bailey jutt polegi Heinleini omast palju nõrgem.
Veiko Belialsi «Pika tee algus» on autori esimene jutustuse mõõtu tekst üldse ning esimene tõeliselt hea jutt viimase kolme ja poole aasta jooksul. Ka Belials ei kasuta otseselt Fabulust, vaid planeeti Hunt, kust tuli Hargla originaaljutus Fabulusele munk Ektor Gabis. Belialsi lugu algab ja lõpeb orbitaalile läheneva ja loo lõpus sellest eemalduva ruumilaeva pardal. Mõlemal korral tundub orbitaal tegelastele kui pahaendeline ämblik, kes kõik möödujad oma võrku püüab. Umbes selliseks osutubki Hundi religioon, nagu loo kangelased jutu käigus veenduda võivad. Veiko Belials on selle tekstiga ennast selgelt ületanud, tegelaste religiooniteemalised vestlused on päris kindlasti uus kvaliteet Belialsi jaoks.
Indrek Hargla lühiromaan «Pan Grpowski jõulud» on kronoloogiliselt sarja esimene, tegevus toimub 1964. aasta jõulude ajal Poolas. Warszawas raamatuantikvariaati pidav kolmekümnendates eluaastates pan Grpowski, kelle vastu ta sagedaste välismaareiside tõttu julgeolek huvi tunneb, saab kirja oma sugulaselt maalt, kes kutsub ta endale jõuludeks külla. Ta vihjab ka, et vajab Grpowski abi. Wieszelowka külas lähebki tõeline kurjuse tulevärk lahti. Hargla toob mängu mongolid, kes 13. sajandi keskel Euroopasse tungisid ning siis sama ootamatult sealt lahkusid. Eksortsistide Liiga on alati arvanud, et mongolid tõid Idast midagi kaasa, jätsid oma «kingituse» Euroopasse maha ning lahkusid kiiresti. See pole aga veel kaugeltki kõik. Hiljuti on küla lähedal üht omaaegset lahinguvälja käinud uurimas Mongoolia teadlaste uurimisgrupp, kes aga sama kiiresti Euroopast pagesid kui nende esivanemad seitsme aastasaja eest. Detektiivloo skeemi järgi konstrueeritud tekstis toimub järske süzheepöördeid veel korduvalt ning lugejal ei jää muud üle, kui proovida autoriga sammu pidada.
«Pan Grpowski jõulude» näol on tegemist erakordselt mitmekihilise kirjandusliku maiuspalaga, autor on teinud enne kirjutamist põhjalikku uurimistööd, mistõttu on loos meeldivalt palju asjatundlikke detaile küll Poola jõulutoitude, aga ka kõige muu kohta. Võrreldes Hargla parima lühiromaaniga «Uskmatuse hind», on «Jõulud» kirjanduslikult hulga küpsem tekst, «Uskmatuses» on rohkem tunda kirge ja puhast vaimustumist, jõululoos on professionaalsus ja ühtlaselt kindel kirjanduslik tase veidi rohkem domineeriv. Õnneks suudab Indrek Hargla neid olulisi komponente oma tekstides alati enam-vähem tasakaalus hoida.
Lõpetuseks pakun omalt poolt välja aasta parimad algupärased pikad tekstid, lühijutud ning paljutõotavamad debütandid.
DEBÜTANDID:
- Siim Veskimees
- Wõrokas
- B. S. Bailey
- Soerd Bathory
- Marc O'Donnell
JUTUSTUSED JA LÜHIROMAANID:
- Indrek Hargla «Uskmatuse hind» («Algernon»; aprill 1999)
- Indrek Hargla «Kindel linn» («Algernon»; august 1999)
- Indrek Hargla «Pan Grpowski jõulud» («Algernon»; detsember 1999)
- Siim Veskimees «Kõiksuse hääl» («Algernon»; detsember 1999)
- Indrek Hargla «Gondvana lapsed» («Algernon»; veebruar 1999)
- Indrek Hargla «Excelsuse konkistadoorid» («Mardus»; 3/1999)
- Jaan Kaplinski «Silm» («Looming»; jaanuar-märts 1999)
- Veikko Vangonen «Surmaliisk» («Mardus»; 4/1999)
- B. S. Bailey «Memphis, igaveseks» («Algernon»; detsember 1999)
- Veiko Belials «Pika tee algus» («Algernon»; detsember 1999)
LÜHIJUTUD:
- Indrek Hargla «Spitzbergeni nokturn» («Algernon»; juuli 1999)
- Wõrokas «Lend, millest ei teatatud» («Algernon»; juuli 1999)
- Indrek Hargla «Kliendi soov» («Algernon»; aprill 1999)
- Mart Raudsaar «Kõmuajakirjaniku surm» («Algernon»; detsember 1999)
- Mart Raudsaar «Vapiloom» («Algernon»; detsember 1999)
- Lew R. Berg «Kolm tilka verd» («Algernon»; märts 1999)
- Mart Raudsaar «Soolinn» («Algernon»; september 1999)
- Soerd Bathory «Arp» («Algernon»; juuli 1999)
- Indrek Hargla «Kõik võimalused maailmas» («Algernon»; november 1999)
- Taivo Rist «Sangar» («Algernon»; märts 1999)
1 See number erineb Stalker 2000 kandidaatide arvust ulmekirjanduse piiride erineva tõlgenduse tõttu.
2 Ameerika ulme kuldaja kohta: Jüri Kallase järelsõnast «Esimene Suurmeister» Robert A. Heinleini romaanile «Nukkude isandad» lk 177-179 (Tartu, Elmatar, 1998) ja Raul Sulbi artiklist 3. ptk «Campbellist Stephen Kingini».
3 (koostanud Laur Salundi)
4 Käesoleva artikli avaldamise ajal see enam nii pole, toimetus valib nüüd saabunud kaastööde hulgast avaldamiskõlblikud.
5 Matt Barkeri jutukogu «Sarah' jalad», mida on 1999. aasta «Loomingu» tavakirjandusülevaadetes juba käsitletud, ilmus, hoolimata aastaarvust tiitellehel, tegelikult siiski 2000. aasta jaanuaris ning leiab nende ridade autori poolt käsitlemist järgmise aasta ülevaates.
6 Kõnealune Mehis Heinsaare jutt võitis käesoleval aastal Fr. Tuglase novelliauhinna.