Otsing

ehk lugulaul sellest, miks Vale-Dmitri ja Maniakkide Tänav ulmelisi uudisjutte kirjutama hakkasid «Ähhähähäh!» «Hm, möki, möki.» «Ääööüü.» /Vale-Dmitri,C.Vedru ja T.Prii häälitsused SaaSTa bändiproovidel/ Galaktika äärealadel, ühe pisikese kollaka tähe läheduses tekkis aegruumi pragu. See laienes ning prahvatas kilde laiali paisates avaks, millest vupsas aegruumi umbes jalgpallisuurune rohekalt helendav kera. Kera paisus kiiresti ja omandas üpris soliidsed mõõtmed. Sakiliste servadega ruumiaugust eemaldudes pulseeris ta mõned korrad heleroheliselt ning võttis siis suuna kollase tähe suunas

Kahvatu kild kuud valgustas tüdruku irvel nägu. Kuuvalgus moondas selle veelgi ebamaisemaks, tehes koolnupilgust kummaliselt raevunud olevuse. Tüdruk ise lebas ehitusplatsil tellingute vahel, liikumatult, tegemata vähimatki hingetõmmet. Õigupoolest polekski ta justkui surnud olnud, see ebamaiselt jõle nägu oli just täis kohutavat elu, hoolimata sellest, et ükski lihas näos ei liikunud, justkui oleks liikuv figuur jäädvustatud pildile. Hoolimata kõigest oli tüdruk surnud, nii elutu, kui vähegi sai. Kellegi vari kattis tüdruku näo. Kivimüüril tantsiskles kellegi siluett, hetke pärast oli neid

Aias kasvasid sajad õunapuud, moodustades lossini viivaid alleesid. Nende viljade magus lõhn lasus raskelt maa kohal, levides isegi aiast küladeni. Lossi enese ümber oli ta aga kõige tihedam. Kaks last, Dim ja Phoe, istusid vana õunapuu ladvas, süües punasekoorelisi vilju. See oli muidugi keelatud tegevus, sest Parun ei lubanud kedagi oma aeda, enne kui korjamisaeg saabus. Siis võisid ka talupojad nautida kullaste viljade maitset, aga selle eest pidid nad ka korjama tühjaks kõik need puud, mis moodustasid lausa punakaskuldselt viljadest särava metsa. Kas on aga tarad ja keelud enne lapsi

[ (Üheksas osa: Ja saamegi teada, kust võttis Ubakivi sõnumeid. Valitakse linnapea ning raekojast leitakse imetabaseid asju.) OLEKS MA TEADNUD, et operatsioon päädib mu linnapeaks valimisega, poleks ma jalgu tagumikust sirutanudki, olgugi kodumaa ja -ilm ohus ning olgugi Margil kaarnakive kümmet sorti. Ükski Gladsheim poleks mind sedavõrra hirmutanud kui linna esiholopiks valimine, austava ülesande saamisel ohverdada isiklik ihu ning hing kõrgete eesmärkide teenimisele ning lasta end kodanikel kividega surnuks loopida, sest juba Aapeli «Üle linna Vinskis» tõdes hulkur Robi, et «linnapea on

Õhtu hakul oli hakanud puhuma tuul. See oli vastik rebiv tuulevinu, mis tuli üle Jõuluvanamaa elamiskõlbmatute jäätanud tasandike, kogus merel niiskust ja keerutas peaaegu inimliku õelusega paneelmajade vahel, torkides külmi pistodasid sisse igast praost, mis riietesse olid jäänud ja kittides nutmaajavalt rõlge pooljäätanud lögaga kinni silmnäo bussipeatusest koju ruttavatel pereemadel ja koolilastel. Sellistel õhtutel ei käida väljas. Istutakse oma igavalt sarnastes magamissahtlites, tülitsetakse pereliikmetega ja vahitakse võõrast elu kinnisest helendava esiküljega purgist. Teismelised

Sedapuhku on siis jõulud ja aastavahetus taas õnnelikult seljataga! Ilmselt ei valuta kellelgi ka enam pea ja kõht?.. 1999. aasta paistis silma mitme huvitava asjaoluga, mida siinkohal poleks patt meenutada... Esimesena võiks nimetada igasuguste «prognoositud» maailmalõppude ja muidukataklüsmide rohkust. Küll leiti taas midagi Nostradamuselt, küll hirmutati 2000. aasta veaga. Miskipärast ei tõstatud kusagil küsimust sellest, et Nostradamus on ju «kirjeldanud» ka inimeste elu aastal 3000! Arvutivigade jaoks oli ju ka lihtne lahendus olemas -- piisas vaid arvuti kalendri edasi sättimisest, kui

Kunagi Ulmekirjanduse Baasi alguspäevadel väitis Andri Riid, et inimestel on haiglane soov oma maitse-eelistusi teistele peale suruda. Nojah... esimesena nakatus Stalker 2000 palavikku rahvakirjanik Belials, tehes läinud aasta 18. detsembri Postimehe nädalalõpulisas Arter otsa lahti ja käies välja oma Stalkeri-eelistuse. Tsiteerin tema Lugemissoovituse-rubriigis ilmunud arvustust «Rohi jumala armust» Sheri S. Tepperi raamatule «Rohtmaa». ««Rohtmaa» on raamat, mis väärib oma kohta kõigi aegade ulmeraamatute absoluutses paremikus. Jääb vaid loota, et kui Eesti Ulmeühing suvel aastaauhindu -

«Doktor Lannier?» naise külmad sõrmed kompasid ta kätt kui jäised õhupuhangud. «Ma tahtsin teile veel midagi öelda.» «Muidugi, Vanda. Aga ütle mulle ikka Ester, eks!» «Ei, doktor Lannier peab ütlema. Tingimata peab doktor ütlema, ma tean.» «Hästi, olgu siis doktor, Vanda. Saan ma veel midagi sinu heaks teha?» «Ohjaa, saate küll. Ma tahtsingi teilt paluda... pange uks enne kinni!» Ester pööras pead. Viimane lahkuv arst oli tõepoolest ukse lahti jätnud. Õige vähe paokile tegelikult ja mingit tuuletõmmet ta ei tundnud. Koridorist ei kostunud palatisse ühtegi häält. Kuidas küll Vanda...? Ikka on