Indrek Hargla on «Algernoni» üks viljakamaid autoreid ning üks neist vähestest, kelle loomingul ka mingi kirjanduslik väärtus on. Teda on nimetatud «Algernoni» esiautoriks ning hetkel on ta ilmselt üks peapretendente Eesti Ulmeühingu auhinnale Stalker lühijutu kategoorias. Lõviosa IH loomingust on ilmunud just «Algernonis» ning käesolev analüüsikatse põhineb just nimelt sel osal, mis annab allakirjutanu arvates hea pildi nii autori arenguteest kui ka praegusest tasemest. IH loomingut on avaldanud ka ajakiri «Mardus», praegu peaks tema järjejutt ilmuma ajalehes «Lääne Elu».
IH on omadanud ladusa kirjutamisviisi ning stiilitunnetuse, eksimused näiteks dialoogi alal jäävad üha harvemaks. Teatud edasiminek on märgatav ka tegelaskujude osas.
Kokku on IH «Algernonis» avaldanud 10 juttu aastatel 1998-2000, st. ajakirja teisest numbrist alates. Seni viimane IH teos ilmus 2000. a. jaanuarinumbris. Nende lugude seas tõuseb kõigepealt esile õuduskirjanduse ning teadusulme sugemetega neljanovelliline tsükkel, milles peategelaseks Pan Grpowski ning mis on «Arvustuste» rubriigis saanud suhteliselt kiitvaid hinnanguid. Kuues ülejäänud loos eksperimenteerib autor nii puhta muinasjutumaailma kujutamise («Kõik võimalused maailmas»), suhteliselt stiilipuhta teadusulme («Gondvana lapsed», «Deja-vu», «Õnnekosk») kui ka õuduskirjandusega («Uskmatuse hind», «Nad tulevad täna öösel»). Alljärgnevalt vaadeldakse nimetatud teoseid zhanride kaupa, alustades pan Grpowski sarjast.
Pan Grpowski -- Ghostbuster või isa Brown?
Väikest kasvu silmatorkamatu välimusega poolakas, kes peab raamatuantikvariaati kuskil Varssavi tänavatelabürindis. Tavainimestega võrreldes tohutute võimetega meedium, kes suudab hävitada või vähemalt väärata Teispoolsuse tumedaid jõude, mis ikka ja jälle erinevates paikades ennast ilmutavad. Iidse ektsortsistide salaorganisatsiooni liige, mees, kelle elukutse traditsioonid ulatuvad aastatuhandete taha. Ilmselt üks IH lemmikkangelasi. Ning ka IH enda nimi seondub kõigepealt pan G. tsükliga.
Kõnealune tsükkel koosneb üksteisega lõdvalt, vaid peategelase kaudu seotud novellidest, mille ajalist paiknevust üksteise suhtes pole võimalik tuvastada. Kõigis neist põrkub peategelane mingis vormis Kurjuse ilminguga ning astub sellega võitlusse -- võitlusse, milles tema tervis ja elu ripub sageli vaid juuksekarva otsas. Selles võitluses kasutab ta nii iidseid tarkusi, loitse ja amulette kui ka moodsa tehnika viimase sõna järgi konstrueeritud seadmeid. Saavutuseks on omapärane segu nii teadusulmest kui ka õudusest, mille atribuutika esmapilgul tegelikult kõige rohkem meenutab 1990-ndate alguse USA märulifilmi «Ghostbusters». Kuid pan Grpowski pole mingi laia lõuaga jänki, kes imevidinaid täisriputatud autoga kihutab mööda New Yorgi tänavaid ning tontide pihta plasmakahurist tuld annab, oh ei. Pan G. tegutseb varjatult, liigub silmatorkamatult, ei armasta liigset tähelepanu. Tema veendumused on humanistlikud, tegemist on haritud ning intelligentse inimesega, kes tunnetab oma võimetega kaasaskäivat hiiglaslikku vastutusekoormat. Ma olen veendunud, et ulme pole õige koht, kust otsida sellise tegelase juuri -- see tüüp on omane hoopis teisele zhanrile, detektiivkirjandusele. Just siit tuleb otsida leebe Poola härrasmehe algupära ning justnimelt detektiivkirjandus on võti, mis avab pan G. sarja ülesehituse.
Esiteks, pan G. isik sarnaneb paljude detektiivjuttude peategelastele. Nii on ka detektiivi töö seotud konkreetse juhtumiga ning võitlusega selle vastu, mis ohustab inimühiskonda -- vahe seisneb ainult selles, et kurjus, millega võitleb detektiiv, on inimlik, kurjus, millega võitleb pan G., aga üliinimlik. Nad mõlemad kasutavad tehnikavahendeid koos igivanade võtetega, nende mõlema amet on vana aastatuhandeid. Nii detektiiv kui ka pan G. väldib tavaliselt avalikkuse liigset tähelepanu, mis võib tema tegutsemist segada, kuid ometi on just nende käes niidid, mis määravad süzhee edasised käigud. Kergelt veidrikena igapäevaelus omandavad nad peaaegu üliinimlikud võimed, kui asuvad tegutsema oma erialal.
Teiseks järgib pan G. lugude ülesehitus klassikalise detektiivjutu skeemi. Iga jutt moodustab üksikjuhtumi, mida sõidab uurima detektiiv või eksortsist. Ta uurib inimsuhete või üleloomulike jõudude skeeme, millesse ta algul valge lehena siseneb, kusjuures lugejal lastakse osa saada nii tema edusammudest kui eksitustest, tuvastab lõpuks faktori, mis algsüsteemi oli tasakaalust välja löönud, ning kõrvaldab selle, antud juhul kas mõrvari või tondi. Lugu on suurelt osalt üles ehitatud lugeja pinevil hoidmisele eelseisva lahenduse ootuses ning lahendus asetab «kõik paika», annab vastuse loo alguses püstitatud küsimustele. Sarnaseid skeeme kasutab ka teadusulme, milles tihti antakse loo alguses ette mingi tulevikutehnoloogiast tulenev probleem ja lastakse see siis peategelasel elegantselt ning asja füüsikalise olemusega kooskõlas lahendada (puzzle), kusjuures lahendusevõimalus tuleneb juba probleemist enesest ega kujuta endast midagi fundamentaalselt uut. Nimetagem sellelaadseid teoseid käesoleva artikli raames mõistatuskirjanduseks, pööramata tähelepanu formaalsetele tunnustele, mille alusel saaks teose liigitada kas ulme või detektiivkirjanduse valdkonda.
Kuivõrd on IH-l õnnestunud rakendada kriminulliskeem ulmevankri ette? Kui võtta aluseks detektiivkirjanduse ülesehitusest tulenevad nõuded, peab märkima, et pan G. tsüklis on neist olulisel määral kõrvale kaldutud. Üks olulisemaid nõudeid mõistatuse puhul on, et lugeja peab suutma selle lahendaja iga sammu jälgida. Kriminull, milles detektiiv saab lugeja eest varjatud kirja, milles on lahenduse seisukohast olulised faktid, on halb kriminull. Selle nõude vastu eksib ka Hargla. Lugejal ei võimaldata jälgida iga tema sammu võitluses kurjaga, ta saab kirju, mille sisu jääb ainult tema teada, uurib paiku, kus tema tegevust jääb varjama saladuseloor jne. Tulemusena ähmastub peamine tegevusliin, lugeja tunneb ennast justkui millestki ilmajäetuna, süzhee on katkendlik.
Teiseks, mõistatuskirjanduses peetakse heaks tooniks, kui lahendus annab võtme kõigi ülestõstetud probleemide mõistmiseks, ei jäta otsi, on justkui emapuu, mis ühendab laevakaared tervikuks. Ses osas on eriti hull IH jutuga «Pan G. jõulud», mis ilmselt on sarja nõrgim, ühendades endas kõiki sarja puudusi võimendatud kujul. Kui mõistatusliku nähtuse olemus on tavatult lihtne võrreldes ülejäänud pan G. lugudega, siis lisatud kõrvalliine, mis lugejat segadusse ajavad, on tavatult palju: vanurid, mongolid ja Värav jne. Neis esile tõstetud küsimused jäävad lahendamata, nende seos tegelikult lahendatud probleemiga segaseks ning vägisi jääb mulje, et pan G. peab veel mitu korda selles külas ära käima, et see enam-vähem normaalseks paigaks muutuks. Nagu eelpool juba öeldud, on põhiliin, probleem, mis tõesti lahendatakse, olemuselt ülilihtne -- tegelikult piisab asja olemuse tabamiseks mõista nähtuse perioodilist iseloomu, seda võiks võrrelda kriminulliga, mille lõpus detektiiv äkki avastab, et mingil saarel toimuvad mõrvad alati sel nädalapäeval, kui teatud sadamast laev saabub, või teadusulmenovelliga, milles ruumilaeva kapten lõpuks jõuab järeldusele, et tema mingi kõrgtehnoloogilise vidina streikimise põhjuseks on lihtsalt Päikese perioodiline aktiivsus. Kõigil neil juhtudel on lahenduse lihtsus jõudnud labasuseni.
Pan G. lugudele, eriti «Pan G. jõuludele» saab ette heita ka kompositsioonilist nõrkust. Tegemist on suurelt osalt «turistikirjandusega», milles lugejat püütakse rabada ebatavalise või eksootilise atmosfääri kirjeldusega, kuid mille süzhee jääb selle kõrval kahvatuks. Olmeliste detailidega liialdamine on väga paljude teoste suur puudus ning on väga palju teoseid, kus lehekülgedepikkuste kirjelduste asemel paar juhuslikult pillatavat repliiki annab lugejale kogu teabe, mida ta vajab süzheeliini jälgimiseks ning teosele kaasaelamiseks. Piisavalt pingelise süzheeliinita veab liigne kirjeldav ballast loo päästmatult tasakaalust välja.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et pan G. sari järgib formaalselt mõistatuskirjanduse traditsioone, kuid autor ei ole suutnud selle skeeme korralikult tööle panna. Kui vaadata sarja mõistatuskirjanduse seisukohalt, on teostus selgelt alla keskmise, skeemid pole intrigeerivad ning lahendus ei moodusta probleemiasetusega orgaanilist tervikut. Kui vaadata sarja ulme seisukohalt, on ulmekirjanduse võimalusi vähe ära kasutatud, atribuutika halvasti põhjendatud ning väheveenev. Kui vaadata sarja üldkirjanduslikult seisukohalt, on tegemist stiilse vormiga, mille sisu jääb paraku kesiseks ning mis on koormatud asjasse mittepuutuva ning süzhee seisukohalt ebaolulisega.
Hargla ja teadusulme
Kolm teadusulme zhanri kuuluvat teost «Õnnekosk», «Deja-vu» ning «Gondvana lapsed» olid esimesed IH lood «Algernonis». Neist esimesed kaks on selgelt algaja autori katsetused, mis teatud filosoofilise ambitsiooni olemasolust hoolimata ei küüni eriti üle «Algernoni» keskmise. «Gondvana lapsed» on nendega võrreldes kvalitatiivselt selgelt kõrgemal tasemel. «Gondvana laste» põhiline nõrkus peitub seal, kus «Pan Grpowski jõuludelgi» -- võimsale kultuurikontaktidealasele tulevärgile, mida on õnnestunult seostatud tagasivaadetega inimkonna ajalukku, järgneb eelneva tasemele mitteküündiv ning mannetu lõpp. Sel hetkel, kui lugeja ette tuuakse loo lõpplahendus, heidab ta selle pettunult kõrvale ja pomiseb: «Palju kära eimillestki!» 20. sajandi lõpus ei tohiks enam kedagi olla võimalik üllatada kannibalismi kui nähtusega ning eriti piinlikuks teeb loo see, et «Gondvana lastes» laseb ennast sellest faktist kohutada professionaalne ajaloolane. Inimkonna ajalugu tunneb loendamatu hulga juhtumeid, kus liigikaaslaste söömine oli ainus viis ellujäämiseks -- laevahukud kõigil maailma meredel, lumetormides eksinud, maavärina või laviini tõttu muust maailmast äralõigatud jne. Kui ehitada kogu lühiromaan kultuurikonfliktist üles vaid ühe sarnase seekord kosmoses toimunud fakti nentimisele, saame midagi sarnast varblase tapmiseks aatompommi konstrueerimisele. «Gondvana lapsed» on kindlalt esikohal IH teadusulmealastest tekstidest «Algernonis», kuid ka sellisena lootusetult tasakaalust väljas.
«Uskmatuse hind» ja «Nad tulevad täna öösel»
Neid kaht IH õuduskirjanduse hulka liigituvat teksti on raske võrrelda -- juba stiilildasa erinevad need teosed üksteisest suurel määral, «Uskmatuse hinna» lopsakas, kirjeldusterikas stiil vastandub selgelt «Nad tulevad...» lakoonilisusele. Eraldi võetuna võiks nende kohta öelda järgmist.
«Uskmatuse hinnas» on autor katsetanud klassikalise õudusloo väga levinud võtetega, loo tugevaimaks küljeks on ilmselt Lõuna-Eesti arhailisevõitu atmosfäär. Peamotiiviks on inimesele lähedases elusolendis või asjas peituv deemon. Väga levinud motiiv, ohuallikaks osutub tihtipeale koer ja kass kui levinuimad ning armastumad koduloomad, aga ka laps, õuel kasvav vana puu, maja, pilt vms. IH puhul koer, tegemist on absoluutselt ilma originaalsuseta ideega. Ka siin on kurjale jälile jõudmine liialt lihtsustatud, ebatavalist uuriv tegelane on varustatud kõigi kirjalike allikatega, mida hing vaid võib ihaldada. Autor on selgelt kasutamata jätnud pakutavad võimalused, loos on liiga vähe salapära ning pinget ja ka tegevustseenid ei täida tihti oma eesmärki -- liialt värvikad on need, et sobida rahvaliku õhkkonnaga, liialt suurt lõivu on makstud germaani mütoloogiale, mõtlemata, kas see ka sobib vaiksesse Eesti maakohta. Ka ei köida loo aluslegendi esitamine jutustavas vormis kellegi suu läbi -- selle info peaks lugeja saama kätte tükk-tükilt, vihjamisi, alles lõpplahendus peaks avama tema jaoks kogu tõe, kirjandus pole malemäng, kus eelnevalt peavad mängijad reeglites kokku leppima, kirjanduses on lubatud, et autor mängib oma mängu ja lugeja oma.
«Nad tulevad...» põhineb samuti sajanditevanusele motiivile, vahetisele, mis mõnes variandis kombineerub inimese lähedal peituva kurja motiiviga, millest oli juttu eelnevas lõigus. Kuid traditsiooniline alus on ka ainus, mis neid jutte seob. «Nad tulevad...» stiil on lakooniline, nähtavasti tahtlikult lakooniline. Tegelikult teenib selline stiil oma eesmärki. Küll aga peaks sellise stiili kasutamine tingima pikema teemaarenduse, et lugu jõuaks pinget koguda, et sellest ei jääks mällu ainult ebamäärane mälestus mingist laastust, kus vahetis on moodsasse ühiskonda toodud. Praegusel kujul on novell pretensioonitu, talle pole eriti midagi ette heita, kuid samas pole ta ka kuigi meeldejäävaks kirjanduslikuks elamuseks. Allakirjutanu arvates on see muidugi parem variant, kui lugeja petmine liigse pretensioonikusega, mille taga on vaevalt rohkemat kui tühi õhk, nagu see on «Pan G. jõulude» ning «Gondvana laste» puhul. «Nad tulevad...» sarnaneb stiili poolest pigem Karen Orlau «Hapra imega», kuid jääb sellest allakirjutanu arvates omajagu maha.
Kokkuvõtteks
Väljaspool kahtlust on tõsiasi, et IH on omandanud korraliku kirjeldamisoskuse ning on suuteline ka tõepoolest tööd tegema oma loomingu kallal, mis enamikule «Algernoni» autoritest raskusi paistab valmistavat. Paljudel juhtudel tuleb siiski ilmseks autori kompositsioonilise mõtte nõrkus, suutmatus otsustada, mida tuleks oma teosest pärast esmast valmis kirjutamist eemaldada, nõrkus ülemäärase ballasti vastu. Samuti on puudulik autori fabuleerimisoskus, kandva süzheeliini leidmine, lõpplahendused ei teeni oma eesmärki. Kõige vähem on neid puudusi vast novellis «Nad tulevad...» ning siin lähemalt vaatlemata jäänud teoses «Kõik võimalused maailmas», mille muinasjutulik süzhee on suhteliselt hästi õnnestunud ning mille kõik osad moodustavad orgaanilise terviku. Kuna käesoleva kirjatüki autor ei pea ennast absoluutselt pädevaks zhanri osas, mida see teos esindab, piirdub ta siinkohal toodud repliigiga.
IH teosed on kahtlemata heal tasemel, kui neid võrrelda ülejäänud eesti noorkirjanike ulmega, kuid jäävad siiski kaugele maha sellest tasemest, mida üldiselt väärtuslikuks kirjanduseks peetakse. Allakirjutanu on seisukohal, et millegi olemasolu õigustuseks pole ainult selle esileküündivus mingis kitsas taustsüsteemis ja seda eriti kirjanduse puhul. Küll aga on selliseks õigustuseks autori pidev areng, püüe ennast täiendada ja edasi minna, väga vähe tuntakse autoreid, kes kohe küpsete teostega on avalikkuse ette astunud. Usun, et IH looming ei jää mingil juhul peatuma praegusele maailmakirjanduse seisukohalt ikkagi kesisele tasemele ning et autor suudab ületada oma praegused nõrkused süzhee ja kompositsiooni osas.
Jään huviga ootama järgmisi IH teoseid ning soovin autorile jõudu uute originaalsete ideede ja käsitluslaadide leidmisel.
* Artikli autor kasutab «teadusulme» mõistet «teadusliku fantastika» sünonüümina -- toimetaja märkus.