Otsing

Lõpuks ometi hakkasid paistma bensiinijaama tuled. Andra ohkas kergendunult ja heitis silmanurgast kiire pilgu näidikule, mis juba mõnda aega punases alas tiksus. Osuti oli peaaegu põhjas. Oli ka viimane aeg! Ta oli ise samuti parasjagu väsinud, sest selja taga oli üle kuue tunni sõitu ja sellest tervelt neli tundi kottpimedat käänulist maanteed, kus ei leidunud ühtegi bensujaama, rääkimata siis baarist või muust toidukohast, kus vägisi pealetükkivat und kange kohviga eemale ehmatada. Pimedad teeveered ei kutsunud peatuma, sest ümberringi laiuv inimestest hüljatud kõnnumaa oli sügiseselt kõle

Üks kiiksuga loomislugu, kerge kummardusega A. C. Clarke'ile. «Lähetuse kommodoor, minu juurde!» emalaeva komandöri kärisev hääl täitis õhu kaikuva militaarsusega, erinevate ruumide erineva kvaliteediga mögafonide prääksumine ja põrkuvad kajad segunesid kilomeetristes koridorides, klaasid klirisesid ja kitarr Megaboy süles kumises kaasa. «See oled sina,» ütles Mandar mult pea alt patja ära tõmmates, justkui oleksin veel täiendavat meeldetuletust vajanud. Ajasin end vandudes jalule ja raputasin tüdruku maha. Vormikuub varrukatpidi järel lohisemas, kallasin endale veel käigupealt viimase viski

Jah? Mis! Oh-ho-ho. No ei! Kena väike ilus puu. Aga miks nii pikk? Üks, kaks, kolmkümmend meetrit. Ahjaa. Ma pidin midagi tegema. Mida? Ei või olla!? Kas tõesti edasi minema? Või tagasi? Aga miks? Ja kus on edasi? Ah et teisel pool kui tagasi? Noh, ma lihtsalt lähen... Parem jalg ette, vasak järele. A, B, C, D. Vasak -- A, parem -- B. Ja nii edasi. Võib-olla. Mida me seal näeme? Kes meie? Ma mõtlesin sind, sa idioot! Seal on väike kutsa. Kutsume kutsa siia! «Kutsa, tule siia! Tule, tule. Tubli kutsa! Tubli!» Mis me kutsaga teeme? Ära sööme! Fuih, kui jube! Ikkagi sööme! Praeme, küpsetame

Mööduja! Seisatu hetkeks ja mõtle, et meie olime kord sellised nagu oled Sina; ning et Sina saad kord selliseks, nagu oleme meie. (umbkaudne tekst ühelt eesti hauakivilt) Pedro Vaabel peatas keset teeristi auto ning lappas vandudes närunevat sasipuntras kaarti. Ta ei tundnud siinset kanti põrmugi. Õigupoolest oli kogu Iru korstnast itta jääv ala talle tundmatu maa ning Virumaa lõunakant suisa thulelik. Kaardilugejata Pedro oli üritanud teejärge ajada roolirattal, ühe silmaga sõidusihti kiigates, ent teravservsed maanteeaugud nõudsid kogu tähelepanu. Nõnda jõudis Pedro Tõnsu teeristile ajal

Tegevustik oli juba ammugi, kohe päris mitu sajandit (no hea küll, kaks tegelikult) tagasi tassitud kaugest ja suviti vastikult palavast Transilvaaniast siia Eestimaa pinna peale. Olgugi, et suviti on siin ööd valgemad, siis talv seevastu hulga pikem, pimedam ja vastikum. Ja meie tegevustiku peategelasele, Eriliselt Wastikule ja Were- ning Muude Inimsaaduste Tarbijale Draculale oli see loomulikult vägagi meelt mööda. Kuid see oli ammu, see oli minevikus, see oli siis, kui... nojah. Kätte oli jõudnud sajandilõpu karm argipäev. *** Kusagil Tartumaa, või oli see Jõgevamaa, soodes asub keset metsi

Uskumatu küll, aga «Algernon» on aasta ja üks päev vana! Ja põhjust pidutsemiseks näib olevat, eriti kui arvestada, et kolm-neli varasemat üritust ulmeajakirja püstipanemisel on kuulsusetult liiva jooksnud, üritust, mida meenutab «Algernoni» septembrikuu juhtkirjas Jüri Kallas. «Algernoni» jõulise sünni ja veel jõulisema eksistentsi põhjuseks on ilmselt vajadus. Vajadus sellise väljaande järele oli olemas ka varem, kogemuste vähesuse tõttu ei suudetud vaid õiget vormi leida. Aasta tagasi õnnestus toimetuse-seltskonnal aga see optimaalne vorm - jooksvalt täienev võrguajakiri - leida ja edasine

Pühendatud Lilian'ile, Gregor Mikhail'ile ja Inger Reti'le Minu nimi on Armin. See lugu on küllaltki uskumatu. Vahete-vahel tundub mulle endalegi, et minu peaga ei ole kõik päris korras.Psühhopatoloogias ei ole ma just väga tugev, aga tõenäoliselt on sellel suurepärasel teadusharul minugi kohta vastav termin olemas. *** Kogu see hirmuäratav sündmuste jada sai alguse ühel kaunil hiliskevadisel reedel, kui ma õhtupoolikul oma autoloksuga linnalähedase järve äärde sõitsin. Ühel mu sõbral oli seal suvila ja ma soovisin seda nädala pärast veidike kasutada. Plaanis oli väikene romantiline õhtupoolik

ÜKS Igatahes oli planeet elamiskõlbulik. Õigemini väga kõlbulik ta küll ei olnud, aga see ei tulnud kohe välja. Kõigepealt lendas kohale automaatkosmosejaam ACS-284, tuvastas planeedil elu ja sobilikkuse inimese jaoks, tegi kindlaks eluvormid -- põhiliselt vees, maismaal rohi ja mitme meetri kõrgusist sõnajalgtaimedest metsad, vees leidus kalu või midagi nendesarnast, putukad olid eranditult taimtoidulised --, seejärel kaardistas planeedi pinna mõõtkavas 1:1 000 000 ja muutus siis esimeseks tehiskaaslaseks, olles valmis korrapäraselt edastama ilmateateid. Planeedile saabusid elama terreenid

[ Loe ka: Karen Orlau viga» ] Jõule kartsid sadistpäkapikud kõige enam. Kui inimesed neid mõnel muul ajal märkasid, peeti neid enamasti viinakuraditeks ja see tegi päkapikkudele ainult rõõmu. Tõepoolest, peletiste pulstunud habemetest, punastest silmadest, mis hiilgasid nagu kaks tulitigedat rubiini, ja lillakassinisest ninast, mis kogu selle segadiku keskel kõrgus, ei oleks ükski mõistusega inimene välja lugenud mitte midagi head. Lapsed hakkasid nutma, tädid minestasid... ja päkapikud tundsid rõõmu. Jõulude ajal oli inimestel terve mõistusega midagi tõsiselt lahti. Päkapikke kohates ei