Labürint

(Katkend romaanist «Labirint otrazheni»)

00

Tahaks sulgeda silmad. See on normaalne. Värviline kaleidoskoop, sähvatused, helkiv tähepööris -- ilus, ent ma tean, mis peitub selle ilu taga.

Sügavik. Seda nimetatakse «deep», kuid emakeeles kõlab õigemini. Ilus silt muutub hoiatuseks. Sügavik! Siin on haid ja kaheksajalad. Siin on vaikne -- ja sind rõhub, rõhub, rõhub lõputu ruum, mida tegelikkuses ei eksisteeri.

Üldiselt on ta hea, sügavik. Kahtlemata omamoodi. Ta võtab vastu igaühe. Selleks, et sukelduda, pole vaja palju jõudu. Et jõuda põhja ja välja tulla -- hoopis rohkem. Kõigepealt peab meelde jätma -- sügavik on meieta surnud. Peab temasse uskuma ja samas mitte uskuma.

Muidu saabub päev, kui ei õnnestu pinnale ujuda.

01

Esimesed liigutused on kõige raskemad. Ruum pole suur, laud seisab keskel, juhtmekimbud looklevad arvutist UPS-i nurgas ja edasi seinakontakti. Seina ääres on luksusliku vaibaga kaetud kušett, avatud rõduukse juures väike külmkapp. Ainult hädavajalik. Viis minutit tagasi kontrollisin, mida leidub külmkapis, nii et lähemate päevade jooksul nälg mind ei kimbuta.

Pööran pead paremale ja vasakule -- mõneks hetkeks läheb silme ees mustaks, kuid see kestab vaid sekundi. Tühiasi. Juhtub.

-- Kas kõik on korras, Ljonja?

Kõrvaklapid on reguleeritud maksimumile, ma kortsutan kulmu ja vastan:

-- Jah. Heli vaiksemaks.

-- Heli -- vaiksemaks, nõustub «Windows Home», -- Vaiksemaks, vaiksemaks...

-- Aitab küll, Vika -- peatan. Hea programm. Kuulekas, mõistev ja heatahtlik. Kapriisne, nagu kogu «Microsofti» toodang, kuid sellega tuleb leppida.

-- Soovin edu -- ütleb programm. -- Millal sind oodata?

Ma vaatan ekraani -- seal oranzide sädemete oreoolis, virvendab naisenägu. Noor, sümpaatne, kuid üldiselt -- mitte midagi erilist. Ma olen ilust väsinud.

-- Ei tea.

-- Ma sooviksin kümme minutit enese testimiseks.

-- Hea küll, aga mitte rohkem. Kümne minuti pärast vajan ma kõiki ressursse.

Nägu ekraanil krimpsutab kulmu -- programm otsib võtmesõnu.

-- Ainult kümme minutit -- ütleb «Windows Home» kuulekalt. -- Kuid ma pean uuesti juhtima sinu tähelepanu, et mulle antavate ülesannete tase ei vasta alati minu operatiivmälu mahule. Soovitav oleks laiendus kuni...

-- Suu kinni. -- Ma tõusen püsti «Suu kinni» on tingimusteta käsk, peale mida programm vaielda ei julge. Samm paremale, samm vasakule... He-he. Ei, see pole põgenemiskatse, rohkem nagu vabatahtlik vangistus. Ma lähen külmkapi juurde, avan ukse, võtan purgi «Sprite»-i. Jook külmetab kõri. See on peaaegu rituaal -- sügavik tekitab alati kuivatunde. Purk käes sammun rõdule, sooja suvisesse õhtusse.

Deeptownis on peaaegu alati õhtu. Tänavaid valgustavad reklaamid, vaikselt urisevad mööduvad autod. Ja katkematult kõnnivad tiheda voona inimesed. Kakskümmend viis miljonit püsielanikku -- kõige suurem maailma megapolis. Üheteistkümnenda korruse kõrguselt nägudel vahet ei tee. Ma joon «Sprite»-i lõpuni, viskan purgi alla ja lähen tuppa tagasi.

-- Ebaeetiline... -- poriseb arvuti. Ma ei tee väljagi ja lähen esikusse, panen kingad jalga ja avan ukse. Koridor on tühi ja hele, väga-väga puhas. Kuni ma lukuga jändan, püüab poollahtisse ukseavasse lennata pisike põrnikas. Ahaa. Lamerid lõbutsevad. Ma vaatan irooniliselt visa putukat -- korterist puhub ühtlaselt ja putukas kandub tagasi. Lõpuks on uks suletud, põrnikas lendab viimase jõuga vastu ust, käib lühike sähvatus -- ja putukas langeb põrandale.

-- Kaevata majaomanikule? -- küsib «Windows Home». Nüüd tuleb hääl hõbedasest klambrist minu särgiäärisel.

-- Kaeba, -- nõustun ma. Unustan kogu aeg programmile selgitamast, et majaomanik olen ma ise.

Lift ootab mind. Tavaliselt lähen ma alla trepist... kiikan möödaminnes võõrastesse korteritesse. Seal ei ela niikuinii kedagi... kuid praegu on mul kiire. Lift laskub kiiresti. Astun kõnniteele, vaatan selja taha -- ehk näen putukatehuvilist? Kuid kedagi kahtlast ei paista, kõik ajavad omi asju. Põrnikas oli silmnähtavalt seeriatoode. Neid hävitatakse tänavatel, tapetakse korterites, kuid järgi need ei anna.

Ma tegelesin ka ise kunagi sellise jamaga. Väga- väga harva õnnestus põrnikatel tuua huvitavat informatsiooni.

-- Ljonja, firma «Poljana» nimele tuli kaebus korteri number üks üürnikult.

-- Ignoreeri, -- turtsatan ma, jälgides teel kõndivat meest. Jajaa, see juba on midagi! Hübriid Arnold Schwartzeneggerist noores eas ja Clint Eastwoodist vanemas eas. Väga, väga naljakas. Mees püüab minu muige ja kiirendab sammu.

Ma tõstan käe ja hetke pärast pidurdab kõnnitee ääres kollane limusiin.

-- Ljonja, kompanii «Poljana» ignoreeris sinu kaebust!

-- Olgu. Pole midagi.

See võib kesta lõpmatuseni, aga mul pole praegu mängudeks aega... Istun autosse. Autojuht on naeratav noormees ülikorraliku soengu ja tärgeldatud särgiga. Ta pöördub minu poole. Mulle meeldivad sellised taksojuhid, väljakoolitatud ja jutuahtrad.

-- Kompanii «Deep-takso» tervitab teid!

Nime ta ei nimeta -- programm kutsus takso välja anonüümselt.

-- Millises vormis maksate?

-- Sellises, -- ütlen taskust revolvrit välja sikutades. Löön noormeest tugevalt meelekoha pihta. Ta püüab end kaitsta, kuid jääb hiljaks. Ma vaatan tema kahvatunud nägu, haaran turjast ja käsin:

-- Kvartal «Al-Kabar»

-- Sellist aadressi ei eksisteeri. -- ütleb juht. Ta on «tuimestatud» ja kuulekas.

-- «Al-Kabar». Kaheksa-seitse-seitse-kolm-kaheksa.-

Lihtne kood avab sissepääsu «Deep-Takso» hooldusaadressidele. Ma oleks võinud juhti ka mitte oimetuks lüüa, kuid siis oleks kompanii failidesse jäänud informatsioon sõidu kohta.

-- Tellimus vastu võetud.

Juht naeratab, ta on jälle lõbus ja teenistusvalmis. Auto läheb kohalt. Ma vaatan aknast välja -- möödume pilvelõhkujaist pungil elamurajoonidest. Siin elab nii igasugust väikest Deeptowni prügikala., aga eemal on ka suured luksuslikud firmade kontorid. Seal paistavad IBM-i pikad hallid korpused, «Microsofti» luksuslikud paleed, «America OnLine»-i azuursed tornid, muude arvutiala tegijate tagasihoidlikumad kontorid.

Kahtlemata on siin küllalt ka mööblifirmade, kinnisvara, toiduainete, turismibüroode, transpordifirmade, kliinikute kontoreid... Iga vähegi eluvõimeline ettevõte püüab avada Deeptownis oma esinduse.

«Deep-takso» õitseb just tänu sellele küllusele. Linnas jala kõndida on aegavõttev ajaviide. Me kihutame autostraadil, pidurdame ristmikel, sõidame läbi tunnelite ja ületame maanteesildu. Ma ootan. Oleks võinud kästa juhil valida lühim võimalik tee -- kuid sel juhul oleks ta pidanud ühendust võtma dispetšerteenistusega. Ja mina oleks jätnud jälje...

Linn lõppeb ootamatult -- justkui paleede ja pilvelõhkujate sein lõigatakse maha hiiglasuure noaga. Ringtee, selle järel mets. Tihe, läbitungimatu ... eraldamaks massidest neid, kes ei taha ennast afišeerida.

-- Pea kinni, -- lausun, kui sõidame mööda mangosaludest ja möödume täiesti keskaega meenutavast vene tihnikust. -- Järgmise teeraja juures. -

-- Al-Kabari kvartalini on veel tükk maad, -- ütleb juht.

-- Pea kinni.

Auto jääb seisma. Ma avan ukse, astun limusiinist sammu eemale. Juht ootab kuulekalt. Mina ka -- tänava tühjaksjäämist. Milleks meile tunnistajad? Lõpuks ometi...

Ma sihin autot ja tulistan. Revolver on vaikne, tagasilöök nõrk, kuid masin plahvatab hetkeliselt. Juht istub, vaadates enda ette. Mõni sekund -- ja «Deep-taksol» on üks takso vähem.

Hästi. Las olla pealtnäha purjus bande meelelahutus. Ma lähen metsa.

-- Ebaeetiline, -- poriseb «Windows-Home».

-- Optimiseerisid?

-- Jah.

-- Aitab, nüüd vajan abi. Otsi peidikut, koodiga «Ivan».

-- Helendav puu, -- teatab programm.

Ma vaatan ringi. Ahaa, seal ta ongi, hiiglaslik nõiduslikult helendav tamm. Helendab ta ainult minu jaoks. Ma lähen puu juurde, pistan käe õõnde ja võtan sealt raske suure paki. Riietun ümber linasesse särki ja pükstesse, tõmban vöö vööle. Lühike mõõk tupes, igasugused asjakesed taskus. Peidiku tegin paar päeva tagasi, kasutades ebaseaduslikult üht Taga-Kaukaasia raudteede juhtimise arvutit. Seal töötavad nõrgad programmistid, nad ei märka veel kaua pisikest sissetungi.

-- Kus on oja? -- küsin.

-- Paremal.

Ma kummardun voolava vee kohale ja vaatan peegeldust. Löön paar korda labakäega, siis hakkan sõrmega segama, hõõrudes laiali ma peegelpilti. Minu asemel joonistub värisevasse peeglisse punapäine tugeva kehaehitusega tegelane. Nägu on heasüdamlik ja ohutu vastikuseni.

-- Aitäh, -- ütlen programmile ja ajan end sirgu. Seisan ja imetlen metsa. Kurat küll, kui ammu ma pole linnasuminast väljas käinud...

-- Ega sa mind ei oota, hea noormees? -- küsitakse selja tagant. Pööran ringi -- põõsastest tuleb välja hiiglaslik, minu rinnakõrgune hunt.

-- Võib-olla isegi sind, -- ütlen ma, imetledes hunti. Pagan võtaks, suurepärane! Ta on tõepoolest hall, ja mitte lihtsalt hall -- just sekka tumedamate karvadega, õiget hundi värvi. Siin-seal on kasukas katkutud, parema esikäpa külge on jäänud takjas.

-- Aga ehk sööks su hoopis ära, hea noormees? - - pärib hunt ja ajab hambad irevile. Kihvad on kollased, nagu suitsetaja hambad, üks juureni murdunud. Paljunäinud, kogenud hunt.

-- Mis sa tühja keksid, vägilase mõõka mekid? improviseerin ma. Parem tule mu teenistusse!

Hunt muigab ja istub.

-- Aga millega maksad, vägilane?

-- Kolme tuhande rohelisega, -- teatan ma Hunt noogutab rahulolevalt ja pühib käpaga koonu. Küsib:

-- Al Kabar?

-- Arvasid ära.

-- Ülesanne?

-- Vargus.

-- Aga kes on tellija?

Ma kehitan õlgu. Vastus on sama retooriline, kui küsimus. Tellijad ei armasta, kui neid reklaamitakse.

-- Proovime, -- otsustab hunt. -- Oled valmis?

-- Täiesti.

-- Istu.

Ma sätin ennast hundi selga ja too hakkab läbi metsa sörki laskma. Ma hoidun instinktiivselt oksadest, hunt itsitab vaikselt. Jumal temaga, las lõbutseb.

Paari minuti pärast oleme metsast väljas. Jalgade all on kollane liiv. Palav, väga palav, tuulepuhangud panevad silmi kissitama. Ees on sügavik, nii umbes sada meetrit lai, selle taga -- idamaine linn. Minaretid, kuplid, kõik oranzides-kollastes-rohelistes toonides. Üsna ilus. Veidi eemal on üle kuristiku... hm... no ütleme, et sild. Pillikeelena õhuke niit. Üks selle ots on kinnitatud linnamüürile, teist hoiab peos umbes kümme meetrit kõrge kivikuju. No on vast molu.

-- No saab vast töö olema, -- märgib hunt. -- Ega sa odavalt ei pakkunud, Ivan-Tsaaripoeg?

-- Pagan seda teab... -- vastan kuju uurides. -- Silla kohta mulle räägiti...

-- Aga mida virutada on vaja?

-- õunu...

-- Ahaa, selleks ka sihuke maskeraad... -- Hunt itsitab jälle. -- Aga mis on õunte sees?

-- Ei tea... -- Ma hüppan hundi seljast maha ja seisan, hoides kätt tema karvades. -- Kuule, ma korraks, rüüpan limonaadi...

-- Lase käia, -- ütleb hunt ringi vaadates.

Ma panen silmad kinni.

Sügavik-sügavik, ma pole sinu oma... Lase mind lahti, sügavik...

Ma raputasin ennast ja tõusin. Silme ees -- pisikesed ekraanikesed, nendel -- kõrb, kuristik, kuju, kauguses linn. Üsnagi hästi joonistatud. Al-Kabaril on head disainerid.

Virtuaalkiiver on raske, see on kõige «täistopitum» Sony seeriamudelitest. Suurepäraste värviliste ekraanidega, suurepäraste kõlarite ja sisseehitatud mikrofoniga, konditsioneeriga, mis puhub näole ettenähtud temperatuuriga õhku. Praegu on see kõrbepalavus... Ma võtsin kiivri peast ja asetasin lauale klaviatuuri kõrvale. Monitorile ilmus tuttav naisenägu, kõlaritest kostis:

-- Ljonja, sa katkestad programmi?

-- Ei. Oota.

Reaalses maailmas on mu tuba samasugune, nagu virtuaalmaailmaski. Ainult akna taga pole suvine Deeptowni õhtu -- vesine Peterburi sügis. Tilgub peent vihma, kusagilt kostab autosignaal. Ma avasin külmkapi ja võtsin purgi «Sprite»-i. Joome päriselt... Ei suutnud vastu panna ja vaatasin rõdult alla. Tühja purki, mille ma virtuaalreaalsuses alla viskasin, seal muidugi ei ole. Egas midagi, likvideerime erinevused.

Juuksed olid märjad, ma kuivatasin neid toolil vedeleva särgiga, istusin arvuti taha, kontrollisin kaablit virtuaalkostüümi ja arvuti deep-kaardi vahel. Kostüüm töötas, pidurdas veidi liigutusi, just nagu kõnniksin liiva sees. Vasakut jalga painutas veidi kõvemini -- jälle programm jamab. Olgu, pärast kalibreerime.

Kiivrit pähe panna on sama, mis pead keeva vee poti kohal hoida. No on lurjused «Al-Kabaris», ümbritsesid ennast maksimaalselt ebamugavate tingimustega...

Ma vaatan jälle virtuaalset maailma, kuid esialgu on see tinglik, nagu odav multifilm. Teraline kujutis, ilus, kuid jämedalt joonistatud. Rohkem ei vea arvuti välja.

Ja pole vajagi. Mis on Sügavik ilma inimeseta?

Ma pilgutasin silmi, lõdvestusin ja püüdsin virtuaalreaalsusesse iseseisvalt minna. Loomulikult ei õnnestu. Ma ei ole kõrbes, ma olen kodus klaviatuuri taga... Tuli sirutada käsi ja valida käsk.

deep

 

Ja nüüd «enter».

Kõrbe pinnal hakkab pöörlema deep-programmi värvivihur. Sekundiks näen veel ekraanikesi, kiivri polstriserva, siis hakkab teadvus laiali valguma. Aju püüab vastu panna, kuid mis sa asjata üritad! Deep-programm toimib kõigi jaoks.

Ainult tuleb ette -- sagedusega üks kolmesajale tuhandele -- inimesi, kes ei kaota lõplikult sidet reaalsusega. Kes on võimelised iseseisvalt sügavikust välja ujuma. Daiverid.

Näiteks mina.

Hunt irvitab mulle vastu.

-- Niisutasid kurku, vägilane?

-- Jah.

Vaatan iseennast -- kas kõik on korras? Minu keha virtuaalsuses on lihtne pildike, mida arvutid liigutavad ühte või teise punkti Deeptownis ja tema ümbruses. Aga mõõk vööl ja asjad kotis ei ole lihtsalt joonistused. Need on viidad, programmide käivitusfragmendid, mis nüüd muutuvad hädavajalikeks.

-- Teeme nii, -- otsustan ma. -- Üle silla lähen ma ise. Pärast toon trofeed välja ning laseme jalga.

-- Sina otsustad, -- nõustub hunt.

Ma lähen mööda liiva, tulikuum tuul ei vaibu, tundub isegi, nagu liivaterad tuleksid silma. See pole enam kiivri teene. Minu aju võtab vastu seda, mida arvab, et peaks vastu võtma tõelises kõrbes.

Kuju on juba lähemal ja üha reaalsem. Sarviline pea, lõuad laiali, käpad mühklikud kivist musklitest. Arvatavasti ifriit. Nõrk olen araabia mütoloogias. Vasakus käes pigistab ifriit peenikest niiti.

Hobusesabajõhvist sild.

Hakkan koletise jalga mööda üles ronima. Kui veider näeb praegu välja minu keha tühjas korteris -- pöörav, õhku haarav... mitte kõrvale kalduda...

Viimane meeter on kõige raskem. Toetun krobelisele põlvele, püüan käest haarata -- ei lähe õnneks. Arvatavasti on Al-Kabari seaduslikel külastajatel mõni teine tee...

Minul aga tuleb ronida kõigepealt koletise graniidist fallosele. Kuulen, kuidas hunt itsitab. Bliin, temal on naljakas...

Lõpuks olen peopesal. Proovin niiti jalga -- see hakkab kergelt võbelema. Nagu pillikeel. All, kaugel- kaugel paistavad kaljud ja jõe sinine joon.

-- Julgemini, kangelane! -- hõikab hunt.

Ei saa tavalised virtuaalsuseelanikud seda silda mööda käia. Midagi ei klapi...

Peopesa, millel ma seisan, hakkab äkki värisema ja aeglaselt kokku suruma. Niit-sild võdiseb, pooleksminemiseni pingul. Aga minu kohale kummardub hambaid irevile ajav koletise elustunud nägu.

-- Kes sa oled? -- karjub ta nii, et mul jäävad kõrvad lukku. Muide, vene keeles!

-- Külaline! -- karjun vastu, üritades jalgu vabastada graniitsõrmede haardest.

Koletis naerab:

-- Külaline ei tule keelatuga!

Parema käe nimetissõrm sirutub minu poole, justkui plaanides mind laiaks litsuda. Muutun tahtmatult süngeks. Kuid koletis torkab ainult sõrmega mõõka.

Jaa, see pole teil lihtne kaitseta «Deep-takso» programm-juht. See on suurepärane kaitsesüsteem, mille tehisintellekt on aste kõrgemal «Windows-Home»- ist. Kuidas ta küll minu emakeele kindlaks tegi?

-- Külaline ei tule kutsumata!

-- Mind kutsuti!

-- Kes?

Tuleb minna va banque...

-- Sul pole õigust kuulda tema nime!

-- Mul on õigus teha kõike, -- teatab koletis.

Ja surub sõrmed kokku.

Nüüd peaks toimuma väljumine reaalsusesse. Nagu «surmapõhjustava» tegevuse tulemus ikka. Muidu -- aju võib endale ette kujutada kõige ehtsamat valušokki, koos kõigi tagajärgedega.

Ainult enesetapja lülitab deep-programmi blokeeringu välja.

Või daiver.

Minu moonutatud keha vedeleb koletise käel. Kolp on mõranenud, üks silm vaatab tolmusesse palavasse taevasse, teine kiviküünt. Ifriit naerab valjusti ja rahulolevalt, pärast hüüab:

-- Sina, kes sa tulid hundi kujul, jäta tema saatus meelde!

Ahaa, kuidas ta mu emakeelest aru sai... kuulas meie juttu pealt. Ainult et nii palju pole talle «mõistust» antud, et aru saada, kellega tal tegu on...

Koletis kivineb jälle. Ma ootan veel sekundi, siis tõusen püsti. Keha muutub aeglaselt jälle tervikuks. Tavaline diip-tehnoloogia kasutaja oleks praegu ärganud reaalsuses, etteheitvalt suriseva arvuti ees.

Kas Al-Kabari valveprogramm arvestab daiverite olemasoluga?

Koletis on liikumatu. Ma olen surnud, ammu surnud... Astun ettevaatlikult jõhvist sillale...

-- Kes sa oled?

Jälle... Nähtavasti reageerib ta just nimelt silla puudutamisele.

-- See, kes pole sinu võimu all. -- vastan ma.

-- Aga kelle võimu all sa siis oled?

Midagi uut.

-- Allahi, -- pakun umbropsu.

Sedapuhku patsutab koletis mind vaba käega, nii et ma peaaegu libisen käeservalt maha. Ja teatab manitsevalt:

-- Sina ei pea mitte Kõigekõrgema nime suhu võtma, varas.

Hunt veerleb naerust mööda liiva. Ma näen seda silmaga, mis terveks jäi.

Jaah, huumor on programmil pigem ameerikalik, kui araabiapärane. Leban ja mõtisklen. Tõusen uuesti. Koletis on esialgu liikumatu.

-- Vika, kas ringi saab minna? -- küsin ma.

-- See on ainuke väline kanal, -- teatab arvuti jalamaid. Hääl ujub ja kaotab tooni... vist peab tõesti mälu juurde ostma... -- Kõik ülejäänud Al-Kabari liinid avanevad ainult seest antud käsu peale.

-- Jõulahendus? -- Ma katsun mõõka vööl. Lähitoimega viirus on pisike, seda pole isegi vaja kodust kohale sikutada. Haaraks mõõga, lööks ja...

-- Kanal katkeb.

Muidugi. Koletis ei hoia asjata silda käes. Hävitad valveprogrammi -- katkeb niit kuristiku kohal.

-- Saast.

-- Ei saanud aru.

-- Suu kinni.

Vaatan koletist. Kivist silmalaud on poolkinni, lõugade vahelt ripub sülje stalaktiit. See on vaid tinglikkus, nõrganärviliste virtuaalsuseelanike jaoks mõeldud kaunistus. Tavaline «valvekoer» sissepääsu ees. Kusagil niidi sees kulgeb Al-Kabari kvartaliga ühendatud andmekanal. Seal liiguvad signaalid, mis käsivad kas läbi lasta või hävitada kutsumata külalist...

-- Hei, Ivan-Tsaaripoeg, mul läheb kiireks! -- hõikab hunt.

Jah, aeg on tegutseda. Esialgu tõkestab programm mind autonoomselt, kuid järgmisel korral võib täiesti juhtuda, et asja kallale asuvad tõsised Al- Kabari programmistid. Nii virtuaalsuseelanikud kui konservatiivid.

-- Elusta vari, -- käsin.

Tume siluett peopesal hakkab liigutama, muutub tasapinnast ruumiliseks, ajab end sirgu, tekivad värvid. Ma krimpsutan teisikule nägu ja see grimassitab vastuseks.

-- Juhi varju, -- käsin ma. -- Otsi parooli.

Sekundiline paus -- masin keerutab kõvaketast, laadides «varju» mälusse kõike, mis on teada Al-Kabari kohta. Siis kõnnib teisik sillale. Muidugi ei anna see midagi. Peale aja.

-- Kes sa oled? -- röögatab koletis, haarates varju. Ma saan hädavaevu kõrvale põigata tema liikuvate sõrmede eest, rooman mööda kokkupigistatud rusikat, hüppan niidile...

-- Kes sina veel oled? -- kostab selja tagant. Ja hoop parema käega pühib mind koletise jalgade juurde. Kukun end puruks. Leban ja vaatan oma teisikut, kes rabeleb kuju haardes.

Jaah, hästi töötas... Kvaliteetselt...

-- Kes sa oled? -- küsib koletis uuesti.

-- See, kes pole sinu võimu all. -- Teisik üritab jätkuvalt koletise tähelepanu eemal hoida.

-- Aga kelle võimu all sa oled?

-- Enda.

Huvitav, mitu surma on koletisel veel varaste jaoks varuks? Vahi, millised hambad, sarved... hm, isegi fallos tundub igati sobivana...

-- Milleks sa siia tulid?

-- Otsima võimu iseenda üle.

-- Mine siis ja leia see.

Käsi ei pigista enam teisikut, koletis kivineb. Ma leban ja ahmin õhku. Teisik seisab liikumatult peopesa äärel.

-- Vika, kust on võetud varju vastused?

-- Al-Kabari avalikust failist «Protseduurid virtuaalreaalsuses töö taotlemiseks.»

Hunt tuleb lähemale, sosistab:

-- Mis juhtus?

Ma selgitan.

-- Ivan-Tsaaripoeg, ega sa juhtumisi ühtlasi Loll-Ivan ei ole? -- küsib hunt.

Milleks mul varjata. Muidugi oleks pidanud tutvuma kõigi failidega. Mitte ainult virutatud andmetega kvartali virtuaalruumist.

-- Vika, ühtesulamine, -- käsin ma.

Mind sõna otseses mõttes sikutatakse «varju» sisse. Nüüd on see peamine keha. Sedakorda juba sillale lubatud.

Muide, Pyrrhose võit. Valvur arvatavasti raporteeris sellest, et külaline püüab üle silla minna. Tähendab, mind juba oodatakse.

Ent üksikisik, kes üritab minna massi vastu, on surmale määratud. Igas ruumis, kaasa arvatud virtuaalses.

Olgu, teha pole midagi. Aeg on minna... mööda hobusesabajõhvist silda.

Ausalt ütelda on protseduur praktiliselt võimatu. Isegi professionaalse köielkõndija jaoks. Sild -- see on justnimelt niit kuristiku kohal. Al-Kabari tornid on kaugel kutsuvad ja kättesaamatud.

Sügavik-sügavik, ma pole sinu oma...

 

Ma panin silmad kinni ja tegin uuesti lahti. Minu ees on pilt -- kuristik, seda ületav niit, kauguses hooned. Isegi naljakas... Vaadates jalgade alla, hakkasin korralikult jalgu niidile sättima.

Lihtsalt pilt. Siin pole gravitatsiooni, joonistatud kehal puudub raskuskese. Ainult astu niidi peale, ja kõik on hästi... Huvitav, selgub, et kuristiku põhi pole peaaegu üldse välja joonistatud... Tähendab, mäestikujõe mõtlesin ma ise välja... keegi teine minu asemel oleks näinud puudelatvu või laavaojasid...

Nüüd, kui minu alateadvus mängus ei osale, ületame kaugusi kiiresti. Pool minutit, ja ma olen silla teises otsas.

Niit läheb müüriharjale. Hari on kõrge ja seal juba seisavad kaks tegelast, ilmselt oodates mind. Väga tublilt joonistatud -- sellised paksuvõitu ambaalid mõõkadega vööl, ühel peas turban, teine kiilas... Astudes müürikividele, sosistan:

-- Vika, lükka deep sisse...

Tulitavad sädemed silme ees. Jah, kuritarvitan ma täna alateadvuse sisse-väljalülitamist. Homseks on garanteeritud peavalu, südame puperdamine, hajevilolek... Tühja temaga, kõigepealt on vaja homseni elada...

Ja siin ongi vastuvõtjad, juba normaalsel inimlikul kujul.

-- Sa tulid ruttu, võõras, -- ütleb kiilaspea. Tal on heasüdamliku araablasest valvuri väljanägemine lasteetendusest «Sindbad -- meresõitja». Teine on araabiastatud umbes sama karikatuursel kombel, kuid näeb välja hoopis kurjakuulutavam, pööritab silmi ja ei lase mõõga käepidemest lahti. Jaa, rünnakviirus mul masinas veel puuduks...

-- Teised tulevad aeglasemalt? -- küsin mina.

-- Seni pole veel keegi seda silda ületada suutnud, -- teatab lahkelt kiilakas valvur. -- Inimvõimed ei luba hoida tasakaalu hobusejõhvist sillal.

-- Siis jääb taevas üha tühjemaks, -- ohkan ma. Paistab, et enam ei juhi mina sündmusi, vaid nemad mind. Ei meeldi selline asjade käik mulle.

-- See-eest jagub põrgus ruumi kõigile.

Väärt lubadus.

-- Läksime.

Egas midagi, kuulame sõna. Oleme kuulekad ja viisakad. Võõrasse kloostrisse ju ei minda oma kombeõpetusega...

Seinalt alla viib lai keerdtrepp. Laskume. Heasüdamlik valvur läheb ees, saatev umbusaldaja taga. Ignoreerin teda püüdlikult, vaatan ainult heasüdamliku kiilaspead. Täpselt kiirukohal on mehel suur soolatüügas. Huvitav, kas see ongi joonistatud sinna, või ironiseerib alateadvus? Aga sügavikust selle pisiasja uurimiseks välja minna ei ole mõistlik.

Al-Kabari kvartal pole suur. Virtuaalsuses võtab ta enda alla mitte rohkem, kui ruutkilomeetri. See, muide, ei märgi midagi. Mõned firmad -- näiteks seesama «Microsoft» -- loovad töötajatele kontoriteks terveid paleesid. Odav ja efektne. Teised kasutavad selliseid lihtsaid standardseid toakesi, et aru ei saa -- milleks siin üldse virtuaalsus?

Al-Kabar kuulub nähtavalt viimaste hulka. Ma vaatan möödudes ühest madala kivihoone aknast sisse.

Seadmed... Liiga võõrapärased, et midagi ära tunda. Mitmed inimesed laudade taga. Ühel on käes katseklaas. Haa, keemiakatsed virtuaalruumis! Midagi uut. Mõtet on sellel vaid siis, kui töötatakse väga mürgiste materjalidega... või bakterkeskkondades. Paneme kõrva taha.

-- Kuhu te mind viite? -- küsin valvuri käest. Kiilaspea ei pööra ümber, kuid vastab:

-- Korporatsiooni direktori juurde.

Nime ta ei nimeta, kuid isegi ilma selleta on palju öeldud. Al-Kabar on transnatsionaalne korporatsioon, mis spetsialiseerub ravimite tootmisele, telefonisidele, vist ka naftatootmisele... Vaatamata kogu araabiapärasele väljanägemisele, kontrollitakse seda Šveitsist. Direktor, Friedrich Urman, on liiga tähtis isik, et iga külastajaga vestelda.

Tuleb soe vastuvõtt.

Me jääme seisma väikese, viinamarjaokstest läbipõimunud puust aiamajakese juurde, mind tõugatakse selja tagant ja ma astun sisse. Valvurid jäävad läve taha.

Seest on ruum oluliselt suurem, kui väljast. Hiiglaslik paviljon, keskel bassein, kus aeglaselt ujuvad unised helkivad kalad. Kõrval lauake, selle ääres kaks tooli. Väga palju lilli, ma hakkan isegi tasapisi lillelõhna tundma.

Ja mitte kedagi.

Egas midagi... ootame. Istun tooli.

Kerge virvendus silme ees... mida võiski oodata. Praegu kontrollitakse minu sidekanalit. Püütakse välja selgitada, kust ma tulin, kui palju infot suudan ma vastu võtta ja saata sekundis, minuga kaasasolevad programmid...

Laske aga käia, töötage. Kuus ühekordselt üüritud ruuterit, mida signaal läbib. Ja kõik kaunis murdmiskindlad. Ja kõige lõpus -- maksuline interneti sissehelistamiskeskus Austrias, mille kaudu ma virtuaalsusesse tulin.

Jäljed jäävad, kuid need ei vii kuhugi.

Igal hetkel võib katkestada ühenduse, mind kvartalist «välja virutada». Aga mis see neile annab... Kõik pisiasjad-programmid, mis mul kaasas on, hakkavad jalamaid tööle. Vähevõitu jääb uurimiseks. Aga ma huvitan neid väga, ei mingit kahtlust...

-- Esimene ruuter avastatud,- teatab «Windows- Home».

Kiirelt käib. Raputan pead -- ja sel hetkel lakkab tool minu vastas olemast tühi.

Härra Friedrich Urman ei näe vaeva araabia koloriidiga. Tal on lühikesed püksid ja värviküllane särk. Auväärses vanuses, kuivetu, tõsine.

-- Tere päevast... daiver, -- teatab ta. Vene keeles. Hääl ei ole loomulik, kuna tuleb tõlkeprogrammist.

Selles siis ongi nii kõrge au põhjus.

-- Kardan, et te eksite, härra direktor.

-- Kui me pool aastat tagasi silla tegime, oli sellel ainult üks eesmärk, härra daiver. Leida teid. Inimene, kes on virtuaalsuses, ei suuda seda ületada. -- Urman naeratab kitsalt. -- Ma näen esimest korda ehtsat daiverit.

Üks-null... mitte minu kasuks.

-- Aga mina näen esimest korda tõelist multimiljonäri.

-- Näete, meie kohtumine on juba andnud esimesed viljad.

«Windows-Home» sosistab:

-- Avastati teine ruuter.

Urman kortsutab kulmu -- arvatavasti teatatakse talle midagi. Siis küsib:

-- Vabandage, mitmest arvutist te teel siia läbi tulite?

-- Kahjuks ei mäleta.

Urman kehitab õlgu.

-- Kuidas võin teid kutsuda?

-- Ivan-Tsaaripoeg.

Sekundiline paus -- siis naeratus. Talle selgitati.

-- Oo, vene muinasjutukangelane! Aga te ise -- olete venelane?

-- Kas see omab tähtsust?

-- Jah, teil on täiesti õigus... Härra daiver, nagu ma aru saan, tungisite te meie kvartalisse ebaseaduslikult...

-- Kas tõesti? -- imestan ma. -- Ausalt ütelda ma lihtsalt otsisin tööd. Lugesin teie kuulutust, tulin üle silla... Kuuletusin teie veidravõitu valvuritele.

Üks-üks.

Friedrich Urman laiutab käsi:

-- Jah, tõepoolest! Kuid meil pole teile pretensioone, härra daiver. Võib-olla ehk veidrad asjakesed, mida te kaasas kannate...

Võtan aeglaselt ja demonstratiivselt taskutest kõik välja. Kamm, taskurätik, väike peegel.

-- Nii. Anda teile mõõk?

Urman vehib käega:

-- Jumal küll, milleks see? Me ju ei kavatse löömingut korraldada., eks ju? Lihtsalt räägime...

-- Leitud kolmas ruuter.

-- Kahju, et aega jutuajamiseks jääb üha vähem ja vähem. -- ohkan ma.

-- Jah, aga aega pole kunagi piisavalt. Niisiis, härra daiver, mul on alust arvata, et mõningased isikud tahtsid endale saada mõningaid meie väljatöötatud asju. Ja isegi taipasid daiveri palgata... et võõrast vilja maitsta.

-- õunu, -- täpsustan ma.

-- Just nimelt. Meil töötab hea vene programmist, tegi ilusa vormi andmete hoidmiseks... -- Urman patsutab vastu põlve ja meie kõrval hakkab õhk tihenema. Hetk -- ja meie kõrvale on moodustunud väike puu, tihedalt vilju täis. -- Arvan, et kõige suuremat huvi pakub seesama pisike roheline õun alumise oksa küljes.

Ma vaatan nimetatud vilja. See on väike, haige välimusega ja ussitanud.

-- Mis te arvate, daiver, palju võiksid maksta meie konkurendid selle faili eest?

-- Nii kümme tuhat, -- tõstan mõnevõrra hinda.

Urman vaatab arusaamatult mulle otsa. Täpsustab:

-- Kümme tuhat dollarit?

-- Jah.

-- Ausalt ütelda, isegi sada tuhat oleks mitte just suur tasu... Olgu. Oletame, et ma pakun inimesele, kes üritas faili varastada, sada viiskümmend tuhat. Tingimusel, et ta hakkab meiega koostööd tegema... normaalse, hea palga eest.

-- Misasi see on, vähiravim? küsin ma.

Urman raputab pead.

-- Ei. Siis poleks sellel hinda. See on ainult külmetamisvastane vahend, kuid väga ja väga efektiivne. Me valmistume seda tootmisse andma, kuid alles siis, kui laod on tühjaks müüdud vähem efektiivsetest ravimitest. Mida te arvate minu ettepanekust?

-- Kardan, et valmistan teile pettumuse, -- vastan, püüdes mitte mõelda pakutavale summale. -- Kuid daiverite koodeks keelab otseselt sellised kokkulepped.

-- Hästi, -- ütleb Urman ja tõuseb. -- Ma ootasin sellist vastust. Ja hindan teie positsiooni.

Ta läheb puu juurde ja murrab õuna väikese pingutusega. Tema huuled sealjuures liiguvad -- nähtavasti ütleb ta parooli.

-- Võtke.

õun on minu peopesal. Raskevõitu -- nii kaks megabaiti tuleb ära. Kopeerida ei maksa proovidagi, tuleb endaga kaasa viia. Torkan õuna põue -- tähendab, lisan faili oma virtuaalisiku külge. Vaatan Urmanit.

-- Ma lähen riskile. -- ütleb Urman tõsiselt. -- Ohverdan väga perspektiivika arendustöö. Võite anda selle härra Schellerbachile ja edastada siira tervituse isiklikult minu poolt. Palun ainult ühte -- pärast seda tulge meie juurde rääkima püsilepinguga koostööst. Ei hakka varjama, just nimelt praegu on meil väga ja väga vaja daiveri teenuseid.

-- Leitud neljas ruuter... Leitud viies ruuter... Häire! Häire!

-- Hästi. -- Ma tõusen samuti püsti. Kõik on väga ootamatu... kunagi poleks oodanud tõsistelt ärimeestelt selliseid laiu zeste. -- Luban, et ma tulen. Aga nüüd vabandage mind...

-- Ei, härra daiver, nüüd juba vabandage mind. Te lahkute rahulikult meie territooriumilt, kuid ainult siis, kui me suudame määrata teie tõelise aadressi. Lihtsalt teie poolt just antud lubaduse garantiiks.

Paviljoni võrejad seinad tumenevad, justkui oleks neile peale heidetud tihe kangas. Teen sammu -- see nõuab vaeva. Sidekanalit ei katkestata, aeglustatakse. Urman hakkab hüplikult liikuma, silme ees kõik ujub, õun vajub põues põranda poole, «Windows-Home- i» hääl vaibub ja kaotab intonatsiooni:

-- Häää...ire...

Säh sulle. Head mängurid need multimiljonärid.

Täpsemalt, nende teenistujad -- kelle hulka mind soovitakse haarata.

-- Vika, loobu detailidest! -- sosistan ma, üritades laua poole liikuda. Et ta ainult aru saaks, et ainult kuuletuks täpsustamisteta...

Paviljon muutub. Kaob seinte mustriline ornament, pungad ja osad väikesed lehed kaotavad värvid, Urmani särgi tekstuur muutub jämedamaks.

See-eest jõuan oma mänguasjadeni laual ja haaran taskuräti. Kasulikud asjad, need isikliku hügieeni tarbed.

Lehvitus rätikuga -- aeglane, justnagu vee all, ja magavasse paviljoni maailma tungib helendav valguslint. Ühed nimetavad seda programmi «kleepija,» teised «tee». Mõlemad määratlused on õiged. Programm otsib võõraid sidekanaleid ja püüab neid rakendada minu huvides.

Väga, väga uus, haruldane ja peaaegu töökindel programm.

Osa seinast vajub kokku, vabastades tee tänavale. Ilmselt kasutan ma Friedrichi enda kanalit. Haaran kammi ja peegli ja jooksen.

Seinast hakkavad välja ronima hambulised teravad haarmed. Al-Kabari valveprogramm. Hüppan -- meeleheitlikuks katseks haarmete vahelt välja pääseda.

-- Sügavik-sügavik, ma pole sinu oma...

Kiivri konditsioneer jahutab nägu jäise õhuga. Ekraanikestel -- aeglaselt roomav meeter -- edastatud informatsiooni protsent, aga selle all kiiresti sulguv avaus -- kokkukuivav sidekanal. Nii näebki välja tegelikkuses kõige pingelisemate virtuaalsete heitluste ilu. Meetrid, tähekesed, numbrikesed. Programmide, modemite, informatsioonibaitide võitlus.

Ei taha. Vastik ja süngestav.

-- Deep! -- käsin ma.

Peast käib läbi valulaine, kuid -- kama! Ma lendan haarmete vahelt läbi, maandun põrandale. Helendav pael vookleb tänaval, lõhkudes kõik oma teel. Pudenevad majad, mürinaga variseb linnamüür. Lint viskab end üle kuristiku. Edasi...

Vastu kargavad juba tuttavad valvurid. Mõlemad on mõõkadega, kuid minagi olen juba paljastanud tera. Kelle viirus osutub kiiremaks ja osavamaks?

Minu oma.

See on Maniaki, tuttava viirusespetsialisti kingitus. Tappev kingitus -- tera ette jääv õhk hakkab helendama ja lõõsk lööb kui draakonihingeõhk valvurite pihta. Need põlevad hetkega tuhaks, muutudes mustadeks nurgelisteks kuhjakesteks.

Armastab meil Maniakk ilusaid efekte. Hetkel on valvurite arvutid kõrini hõivatud oluliselt tähtsa tööga -- arvutavad «pii» kümnendkohti täpsusega miljoni kohani pärast koma. Neil ei jagu isegi ressurssi, et operaatoreid virtuaalsusest välja viia. Kena, las nad olla sügavikus, ei lähe järelikult teiste arvutite juurde...

-- Ebaeetiline -- sosistab «Windows-Home» solvunult.

Jooksen mööda linti. Sidekanal on suurepärane, paari sekundi järel olen ma juba teispool müüri. Lint jalge all tõukab tagant, pingestub, lükkab. Naeran, kuid vaatan siiski tagasi.

Ohoo!

Mis toimub Al-Kabaris! Tänavad on rahvast täis, linti mööda jooksevad juba järgmised valvurid, kuid ühest hoonest roomab välja miski suur, maolaadne, ebameeldiv. Pole tahtmist pikalt vaatama jääda.

Kiiremini...

Lint lipsab koletisest mööda ja joonistab kaare, suundudes maasse. Valvur on jälle elustunud, liigutab, tõstab käppi taeva poole -- niidist sild katkeb -- kuid ei ulata minuni. Ent kohalt liikuma pole ta võimeline -- püsivalt kinnitatuna oma sidekanali külge.

Viimastel lindi meetritel hakkab see järsku rappuma ja üritab mind tagasi sikutada. Al-Kabari programmistid on taas kontrolli enda kätte saanud.

Kuid juba on liiga hilja, ma olen kindlal maal ja minu poole jookseb hall hunt.

-- Istu selga, Ivanuska, aeg sääred teha! -- lõugab ta.

Hüppan hundi selga, vaatan veel viimast korda tagasi. Lindi pealt hüppavad maha valvurid, kuristiku kohale ilmub tiivuline vari.

-- Sucks! -- toon ma kuuldavale armastatuima virtuaalikute vandesõna. Sucks -- see on kinnijäänud arvuti, mittetöötav programm, hapu õlu või nina alt ära läinud trollibuss. Antud juhul -- niivõrd energiline tagaajamine. Meil pole aega, et rahulikult ära saata «õunas» peituv informatsioon ja õhus lahustuda. Vaja on joosta, vaja on jälgi segada.

Muide, minu paarimees hundinahas oskab seda hästi.

Me kihutame mööda kõrbe, siis pöörame metsa. Meie järel tulevad hajusad varjud -- valvurid loobuvad oma kujutise detailidest kiiruse huvides.

-- Kaugel ehk on jälitajad, Ivan-Tsaaripoeg? -- küsib hunt

-- Lähedal! -- tunnistan ma.

Haaran kammi, murran pooleks ja viskan selja taha. Kurdistav mürtsatus -- kammipiid lendavad laiali, tungivad maasse ja hakkavad kasvama, muutudes põlispuudeks. Valvurite liigutused nende vahel jäävad aeglasteks, unisteks -- ruum on täis kuhjatud äsja tekkinud objektidega ja vaenlaste arvutid koormatakse üle mõttetu informatsiooni läbitöötamisega.

Kahjuks on see vana trikk ja sellega võitlemise metoodika põhjalikult välja töötatud. Enamik valvureid jõudis vaatevälja kitsendada või detailide arvu piirata ja said niimoodi ohtlikust kohast üle. Täpsemalt, seda ei teinud nad ise, vaid nende deep-programmid. Maha jäid enamuses mitteprofessionaalid, kes olid tagajamisse liitunud entusiasmist.

-- Oh, Ivan, jõukene on otsakorral! -- huilgab hunt. Ei saa aru, kas ta on tõesti mures või lihtsalt mängib muinasjutusüzeesse nii hasartselt kaasa?

On aeg käes peeglit kasutada. Kui ma selle tagantkätt heidan, röögatab minu vaoshoitud «Windows-Home»:

-- Ebaeetiline!

Mõistagi ebaeetiline. Või veel. See ei ole enam pisike sigadus kiirestikasvavate baobabidega ja isegi mitte kohaliku toimega mõõk-viirus. See on kaunikesti suure võimsusega loogiline pomm.

Seal, kuhu kukkus peegel, tekib tiik ja hakkab laienema. Osa valvuritest komistavad sinna sisse ja «upuvad», kaovad jäljetult. Ülejäänud jäävad abitult kaldale seisma.

Selles virtuaalsuse osas on kõik sideliinid blokeeritud. Sellest alast ei lähe läbi vähemalt paar tundi -- siis tiik kuivab.

-- Kust asjakesed said? -- pärib hunt.

-- Maria -- nõiatari käest, -- vastan pärast hetke kõhklust. Ausalt ütelda, just tema hüüdnimi andiski meile idee tänaseks maskeraadiks... Hunt ei reeda. Temalegi võivad ära kuluda sellised programmid.

-- Võtan arvesse, -- tänab hunt, vaatab kiiresti tagasi. -- Aga mis sul kolmandaks on, vägilane?

Meie järel tuleb draakon -- ründeprogramm- püüdur, kõrgemast järgust. Draakonil on kolm pead -- ilmselt kolm inimest-operaatorit, lisaks veel tavaline arsenal -- küüned, hambad ja leek. Sadu erinevaid viiruseid ja kõva kaitse. Tiigi kohal draakon ainult aeglustub natuke.

-- Kolmanda kasutasin esimesena ära, -- tunnistan.

-- Aga rohkem kaasa võtta ei võinud? Sattusid muinasjuttu mängima, kolm eset ja kõik? -- toriseb hunt. Loomulikult pole tal õigus, liiga palju rünnakviiruseid endaga kaasa ei tassi. Kuid meie mõlema närvid hakkavad järele andma.

Hunt võtab vastu mingi otsuse ja pöörab järsult kõrvale, isegi veel kiiremini jooksma hakates. Jääb nii äkki seisma laia samblase kännu juures, et ma kukun seljast. Vaatab mind pikal pilgul ja hüppab üle kännu.

Ma eelistan kasutada vett, kui muudan oma välimust. Jõge, ojakest või kasvõi suuremat lompi. Kuid libahundid on konservatiivsed.

Hunt pöörab õhus ringi ja muutub inimeseks. Noor mees tagasihoidlikus hallis ülikonnas ja lakeeritud säärikutes. Minu tuttav-daiver on nagu alati elegantne. Kohe pärast kukkumist tõuseb ta püsti, hüppab uuesti ja muutub minu täpseks koopiaks.

-- Vika, jõgi! -- käsin ma, taibates, mida ta välja mõtles. Kuid endine hunt juba haarab mind õlast ja hüüdega «Aega pole!» hüppab läbi kännu.

Võõra mimikriprogrammiga end muuta pole just suur lõbu. Ma jõuan vaevalt sosistada: «Vika, ei sekku!», et hoolitsev «Windows-Home» ei segaks ümberkehastumist.

Hundinahas olin ma väga ammu, kui virtuaalsus alles tekkis ja kõik mängisid metamorfoosidega. Neljakäpukile pole õnneks vaja laskuda -- ma muutun ainult väliselt. Võtan mõõga vöölt ja ulatan selle uuele Ivan-Tsaaripojale, ta haarab relva ja seab ennast minu õlgadele.

-- Nõõ, elukas! -- hüüab ta, andes kannustega hoogu. Ma sööstan edasi ja täiesti õigeaegselt -- puude kohale ilmub draakon. Pikeerib hooga meie poole ja paiskab välja kolm lõõskavat tulekeelt. Täpselt meie teel süttib tulekahi.

-- Lase käia! -- hüüab mu paarimees ja lisab sosinal -- Seal, kus ikka, õhtul...

Ma raputan end järsult, viskan ta seljast ja panen jooksu, saadetuna vandesõnadest.

Draakon keerutab sekundi meie kohal, siis teeb mitte just targa valiku ja laskub muinasjutukangelase kõrvale. Argpüksist paarimees teda ei huvita.

Mida oligi vaja.

Jooksen eemale, sosistan :

-- Vika, edasta uued failid!

Minu selja taga keeb lahing. Muide, mitte just kaua. Libahunt jõuab torgata draakonit mõõgaga, kuid püüdurprogrammi vastu on viirus jõuetu. Libahundi ümber tekib valge lumepilv ja ta tardub.

Külmutus. Kõik. Minu sõber läks mängust välja -- ta on juba kodus, tirib virtuaalkiivrit peast. Aga draakoni hambuliste lõustade ees seisab tema koopia, koos kõigi saadud programmidega... kui tal neid muidugi olnuks.

Draakon lööb kergelt tardunud keha käpaga ja see pudeneb jäisteks tükkideks. Kõik kolm pead kummarduvad tükkide juurde... otsivad varastatud õuna.

Aga mina jooksen.

Põues olev õun muutub üha kergemaks -- info kandub minu arvutisse. Teen haake ümber puude, siis jään seisma, et «Windows-Home»-il oleks kergem faili üle kanda.

Minuni kandub draakoni möire -- see ei leidnud varastatut ja sai aru, milles asi.

Kes on kiirem?

Draakon suundub uuesti taevasse. Ta leiab mind kergelt -- liikumisest virtuaalruumis jäävad jäljed. Ma seisan ja ootan.

-- Faili ülekanne on lõpetatud.

Kõik. Võitsime.

-- Väljumine, -- kamandan ma.

-- Olete kindel? -- täpsustab «Windows- Home».

-- Jah.

-- Väljumine virtuaalsusest. -- teatab arvuti. Silme ees helgivad mitmevärvilised sädemed. Maailm kaotab eredust... muutub pleekinud tasapinnaliseks pildiks.

-- Väljumine virtuaalruumist edukalt lõpetaud! -- teatab «Windows-Home» rõõmsalt. Heli kõlaritest on terav ja liiga vali. Kiivri ekraanikestel on sügav sina valge kujutisega hõljuvast, ehk pigem langevast inimesest. Kõigile tuntud deep-i, sügaviku, virtuaalmaailma sümbol.

Võtsin kiivri peast, vaatasin monitori ja kortsutasin kulmu. Seal oli sama sümbol.

-- Tänan, Vika, -- ütlesin.

-- Ei mingeid probleeme, Ljonja, -- vastas «Windows- Home». Selle pisikese viisakuse õpetasin ma talle nädal tagasi. Meeldiv, kui programm näeb välja inimlikum, kui talle ette on nähtud.

-- Terminal.

Sina muutus terminalipaneeliks. Ma ühendasin end käsitsi kuuenda, vastu pidanud ruuterarvuti külge ja kustutasin oma ligipääsu. Siis tühistasin ajutise aadressi Austrias.

Kõik olulised niidid on katki rebitud. Otsige mind, Al-Kabari poisid. Vahetage faile «Ivan-Tsaaripoja» otsinguil. Daiver läks lõksust välja.

Häälejuhtimist kasutamata lülitasin «Windows-Home»-i välja, lasin käima kolmemõõtmelise nortoni tabeli, läksin D- kettale, kus asus kogu virtuaalne saak ja väike viirustekogu. Siin see õunake ongi -- pooleteistmegabaidine fail. Väljanägemiselt täiesti harilik dokument tekstiredaktori «Advanced Word» jaoks. Muide, tema külge on pandud veel kaks pisikest faili... valveprogrammid? Ma lasin skaneerimisprogrammi käima, mis oli välja töötatud just selliste üllatuste jaoks.

Ahaa. Kõik on õige. Need on programmid- identifikaatorid, mis peavad hävitama faili, kui see asub võõras arvutis.

Seda asja me tunneme. Ja ammu juba oleme end kaitsnud -- identifikaatorprogrammid lihtsalt ei näe minu arvutit. D- kettal hoian ma just selliseid, ohtlikke asju.

Faili seest avastas skanner samuti üllatuse -- pisikese programmi, arvatavasti mõeldud käivituma informatsiooni lugemisel. Midagi muud ma ei oodanudki. Tegin failist koopia disketile, seejärel laserplaadile. Seejärel asusin uurima vilja Al-Kabari viljapuuaiast.

Kaitseprogramme hävitada ilma teksti kustutamata osutus võimatuks. Tuli nad lihtsalt kurdistada, ajada sassi. Siis asusin sisemise üllatuse kallale. Lõikasin faili paarikümneks tükiks, otsisin välja kaitseprogrammi. See osutus täiesti tundmatuks polümorfseks viiruseks, mis -- aga see oli juba ebameeldiv! -- jõudis minu arvuti nakatada. Pärast kaht tundi katkematut tööd , milles tegin ainult kaks pausi tualetis käiguks ja tableti aspiriini sissevõtmiseks, veendusin, et viirust lahti võtta ma ei oska.

Oli juba hiline õhtu -- aeg, kui häkkerid alles asuvad tööle. Pakkisin viiruse koos osa tekstiga kokku ja helistasin Maniakile.

Tuli oodata kaks minutit, kuni ta toru võttis. Mul vedas -- ta võis sama hästi kolada virtuaalsuses, hoolimata igasugustest telefonikõnedest, tulekahjudest, uputustest ja muudest elu pisiasjadest.

-- Jah?

-- Maniakk, see olen mina.

Häkkeri hääl leebus veidi.

-- Tere, Ljonja. Mis sul seal on?

-- Uus viirus sinu kollektsiooni jaoks.

-- Viska, -- ütles Maniakk ja pani välgukiirusel toru hargile.

Ma lülitasin modemi sisse ja saatsin Al-kabari üllatuse viiruselooja ahnetesse kätesse. Võtsin külmkapist leiva, vorsti, läksin kööki teevett üles panema. No üks pool tundi võtab viirus Maniakil aega. Kümme minutit ta murrab seda, aga kakskümmend minutit mõnuleb struktuuri kallal, irvitab, leides ebaõnnestunud lahendusi ja turtsub tigedalt, leides lahendusi, mis talle pähe pole tulnud. Alates Moskva Konventsiooni aegadest, kui lepiti paratamatuga ja legaliseeriti mittefataalsete viiruste valmistamine, tegeleb Maniakk nende tegemisega. Head viirused õnnestuvad tal, suudavad kinni ajada iga masina ja samas ei hävita nendes olevat informatsiooni.

Ent Maniakk helistas kolme minuti pärast.

-- Olid Al-Kabaris külas? -- küsis ta mesimagusa häälega.

-- Jaa, -- varjata polnud mõtet. -- Said nii kähku hakkama?

-- Ma ei saanudki hakkama. See on minu viirus, sõbrake!

Ma ei osanud midagi targemat öelda, kui:

-- Vabanda.

Maniakk, aga muule maailmale lihtsalt Sasha, oli väga tõsine:

-- Mis, sa virutasid nende programmi ära?

-- Mitte päris. Nojah, see oli faili sisse ehitatud...

-- Ega sa kellegagi modemi abil sidet ei võtnud? Pärast faili saamist?

-- Ei.

-- Siis sul vedas, -- teatas Maniakk. -- Tead, see pole lihtsalt viirus, vaid postkaart.

Ma ei saanud aru ja Maniakk selgitas:

-- Postkaart tagasiaadressiga. Kui viirus avastab, et arvutis on kommunikatsiooniseade, kleebib ta iga sinu kirja külge veel ühe -- pisikese, nähtamatu... postkaardikese. Igasuguse tekstita, see-eest sinu tagasiaadressiga. Kirjad lähevad koos välja, aga edasi, juba võõrast arvutist, läheb postkaart Al-Kabari julgeolekuteenistusse.

Mul läks seest jahedaks.

-- Ma lõin viiruse masinast välja...

-- Sa ei löönud masinast välja viirust, vaid tema valepeegeldusi. Ta tegi need ise. Spetsiaalselt, valvsuse vähendamiseks. Laiatarbeprogrammid esialgu seda viirust ei leia -- liiga haruldane värk.

-- Ja mis ma siis teen?

-- Mulle õlut, -- irvitas Maniakk. -- Võtad minult kohe vastu kirja, seal on vastumürk. Spetsiaalne antiviirus. Mingeid abifaile ei ole, lihtsalt lased bat-i käima, see kontrollib masina üle. Arvesta, töötab see kaua, pole kommertsprodukt, aga lihtsalt ... isiklik kaitse iseenda viiruse eest.

-- Aitäh.

-- Mnjah. Ljonja, sa oleks äärepealt suurtesse raskustesse sattunud.

-- No on aga häkkereid siginenud, turtsun ma. -- Kurat, aga miks sa mulle kunagi sellest leiutisest ei rääkinud?

-- Aga kust mina pean teadma, et sa võõrastesse arvutitesse sissemurdmisega tegeled, -- vaidles Maniakk kaunis põhjendatult vastu. -- Järgmine kord küsi minult, kui kavatsed kuhugi mõnusasse kohta surkima minna. Olgu, lülita modem sisse.

Paari minuti pärast lasin saadud antiviiruse käima. Töötas see tõepoolest aeglaselt, iga minuti järel teatades, et on leidnud «postkaardi». Polümorf oli üle terve arvuti laiali roomanud..

Ja tõepoolest oleks äärepealt vahele jäänud.

Vaadates silmanurgast ekraani tegin endale vägeva võileiva, valasin tassi teed ja läksin rõdule. Oli juba pime, sadas peent vihma. õhk oli külm ja niiske.

Daiveri hävitab enesekindlus. Meile pole ohtlikud virtuaalilma ohud, ja see vähendab valvsust.

Aga kõige solvavam on see, et me pole üldse professionaalid. Häkkeritest millegipärast daivereid ei saa -- nad võtavad virtuaalmaailma reaalsusena.

See-eest mina, kunstnik kolm aastat tagasi pankrotti läinud arvutimängude firmast, hakkasin palga kompensatsioonina mulle antud kasutatud arvuti abil sügavikus käima ja sain daiveriks. Üheks umbes sajast olemasolevast.

Vedas.

Arvatavasti lihtsalt vedas.

Tõlkinud Tanel Rõigas