Capaneusi Harta

Estrada
41. Ardaman; kell 20.04

Estrada surus hääletu laserpüstoli aeglaselt kabuuri tagasi. Ta käsi värises, silme ees hüplesid endiselt kaks luukollast sarve, mille omaniku oli odoorlaeng eemale peletanud. Kaks sarve... okkaline neljajalgne keha, hirnatuse ja rögisemise vahepealne häälitsus, mille kuularid oli veelgi võikamaks võimendanud. Ma jõudsin, ma jõudsin reageerida, mõtles Estrada. Tema reaktsioon oli olnud ülikiire, aastatepikkuse treeningu tulemus. Kuid siiski oli ta teinud esimese liigutuse valesti. Püstolit haarates oli ta pöidlaga lülitanud sisse laserrezhiimi, sõrmed kippusid iseenesest sarvikut surmava kiirega kostitama. Hetk enne päästikule vajutamist oli mingi kohusetundlik mõtteimpulss siiski jõudnud püstoli odoorlaengule tagasi seadistada. Sarved kadusid ühe hetkega, Capaneusi sarviku haistmiselundid on koletise rünnaku vastu parimaks kaitseks. Estrada hingamisfilter ei lasknud Vaatlejal endal laengut sisse hingata. Niiviisi ei teadnud ta, mismoodi odoorlaeng õieti haiseb.

Sarviku ilmumine oli kindlaks märgiks, et Estrada oli liiga kaugele ekselnud. Jäljed olid kadunud juba tunni aja eest, ilmselt olid naised juba varem, pöögimetsa servalt ära pööranud, seiretabloo oli tumm. Võsane ja soine kõnnumaa ei saanud naiste sihtpaigaks olla, ta teadis seda juba ammu, ometi oli ta valinud just selle tee, sest lihtsalt siia polnud ta varem sattunud. Uudishimu... Sarvikute haistmismeel hoiab nad inimeste radadest tavaliselt eemal, Estrada välikostüüm oli aga täiesti lõhnatu ja sestap ta oligi selle elaja otsa komistanud.

Ta vaatas kella. Nüüd oli juba liiga hilja naiste jälgi uuesti üles otsida, tuli pöörduda tagasi T-punkti, süstik peaks varsti saabuma. Ainuke, mida Estrada oleks veel jõudnud teha, oli paigaldada kaamera kohale, kus naiste jäljed olid kadunud. Homme võibolla jõuab ta neile taas jälile, siis paneb ta üles uued kaamerad, siis saab tema seekordne ülesanne täidetud, ta lendab jälle Pesasse, istub ekraanide taha ja saab mõneks ajaks puhkust sellest vastikust maailmast...

Kuhu nad siis ometi läksid, mõtles Estrada. Kui nad ei tulnud siia kõnnumaale, pidid nad sumpama mööda metsaserva ja siis kas Mõõkkaljudele ronima või metsa tagasi keerama. Igal juhul pidi olema tegu üsnagi kummalise teekonnaga, sest kaljudel ei saanud kindlasti midagi huvitavat olla ja metsa tagasipööramine tähendas mõttetu ringi tegemist mööda soist ja ohtlikku rada. Võib-olla olin ma aga ise liiga tähelepanematu -- jäin unistama, nagu Zeman ütleb -- võibolla reguleerisin seiretabloo liiga tundlikuks... Letussier või Dhaka poleks kindlasti eksinud, nemad juba teaksid, kuhu naised iga päev nii sihikindlalt rühivad, kaameradki oleks neil ammu paigaldatud, nemad on ju kõige paremad... Aga Bent arvas, et see ülesanne on nii kerge, et ässasid pole mõtet saata, piisab minustki. Ja Estrada ei osanudki arvata, kas Bent vris Zeman oli tema välja valinud seepärast, et ei uskunud noort Vaatlejat rohkemaks võimeline olevat või tahtis ta teda lihtsale ülesandele saates vaid hoida ja kergemate ülesannetega tema karjääri kiirendada.

Estrada ohkas ja märkis seiretabloole sarvikuga kohtumise koha. Siis edastas ta andmed kiirelt Pesale ja luges vastusrealt, et info on salvestatud, süstik läheneb ning aeg on naasta. Pesa soovis talle ka õnne ülesande eduka täitmise puhul! Ilmselt nad ei vaevunudki vaatama, kas marsruut on kaardile kantud, ülesanne oli ju nii lihtne. Pesas pidi sidetabloo ees istuma Dhaka, tuli Estradale meelde. Siis tema soovib mulle muidugi õnne, või veel! Nii lihtne ülesanne, kuidas siis muidu... parim pugemismoodus on alati nooremate töötajate oskusi üleolevalt kiita. Siis on võimalik esimese apsu juures silmakirjalikult väita, et nii hea Vaatleja, kes oleks temast võinud arvata... Nii lihtne ülesanne ja läbikukkumine. Või lihtne! Jälitada kaduvaid varje...

Juba mitu kuud olid aeg-ajalt mõned naised VI-B koopast läinud mööda peateed metsaservale ning kadunud. Õieti polnud neid keegi jälitanudki, algul ei pööratud sellele mingit tähelepanu. Huvi tekkis Pesas siis, kui ilmnes, et kadunud on kakskümmend üks naist. Kuna satelliitide paigaldamine endiselt viibis, otsustas Zeman luurajad välja saata. Naiste teekonnale tuli seada minikaamerad, samuti neid lähedalt jälgida. Zeman tahtis alati inimlikku lähenemist, ta ei kippunud eriti kaameraid usaldama. Oma silmaga nägemine, kasvõi hetkeks, ületab kogemusliku poole pealt igati kaamerapildi. Zeman oli oma karjääri jooksul alati inimestega tegelnud, ta uskus end märkavat iga emotsiooni ja tundevarjundit, luges kehakeelt, mäletas kõiki näoilmeid. Zemanile ei julgenud keegi valetada. Kas Zeman oli aru saanud? mõtles Estrada, kui ta seiretabloo naasmisteekonnale sättis. Oli ta mõistnud, tundnud? Kasutanud oma inimese mõttemaailma tundmist ka kolleegide, mitte ainult koopaelanike suhtes?

Seiretabloole ilmus punakas punktiirjoon, mis tähistas Estrada naasmisteekonda. Tuli hakata liikuma, tagasi sinna, kus ta oli naiste jäljed kaotanud, seada üles kaamera ning jõuda süstikule. Ta sumpas läbi videviku, tige enda ja Zemani peale ja katsus mitte mõelda teravatele sarvedele, mis ikka ja jälle mälusopist üles kerkisid. Kalk ja igav võsastunud tühermaa. Kvaterneer oma täielikus ilus ja uhkuses. Mida nii romantilist ja huvitavat ta küll oli lootnud siit leida? Kaks aastat treenigut asustamata maaosas -- Zomasel, kaks rutiinset ja julma aastat, koos tehnilise väljaõppega Pesas. Romantika? Külmust ja võõristust õhkav planeet oma inimestega, kes on nii vanad ja noored samaaegselt. Aga nad oskavad juba üksteist suurepäraselt tappa... Sellega oligi Estradal algul kõige raskem harjuda. Kaljuservale riputatud kaamera edastas detailitäpset stereopilti ühest lahingust -- see oli olnud vaid aasta tagasi. Harjuge, oli Zeman käskinud, vaadake ja harjuge. Nuiaga tapmine... See on tegelikult nii raske. Kui ei tea või ei tunnegi huvi, kuidas ühe hoobiga tappa. Kolm kütti VI-B koopast olid kohtunud viie naaberkoopa uitajaga. Arvuline ülekaal sundis kohe võitlusele. Kaks tehti kiiresti võitlusvõimetuks ja tõugati järsakult alla, kolmas -- juht -- oli visama hingega ja tappis kaks ründajat enne, kui ülejäänud ta nuiadega surnuks peksid. Mittesekkumine... Iseeneslik areng.

Estrada astus rutakalt mööda üksluist maastikku, jalge all lirtsus pori, ümbrus oli kõle ja nukker. Üle võsatihnikute paistsid taamal mäed, kus asus ka T-punkt ja kuhu varsti pidi jõudma süstik. Seiretabloo edastas peilingut kõigest elavast, mis luuraja ümber liikus -- midagi ohtlikku ei paistnud olevat. Mida enam Estrada mõtles kohtumisele sarvikuga, seda enam hakkas ta soovima, et oleks peletise tapnud. See äkiline ehmatus, kui ta kuulis võsast võigast röginat... Algul oli tõesti ainult ehmatus, hiljem hakkas ta tundma ründaja vastu viha ja raevu. Tema eneseväärikust oli hirmutatud liiga tugevalt. Kättemaks kogetud hirmu eest. Miks me ei võiks küll neid elukaid tappa? Miks peaksid need inimesed aru saama, et sarvik pole surnud loomulikku surma. Aga Zemani sõna oli kindel -- mitte ükski Capaneusi Zaindi mandri eluvorm peale inimese ei suuda tappa sarvikut. Läbipuuritud ja veritsev sarviku laip on selle leidjale midagi liiga erakordset, see muudaks nende ettekujutust oma maailmast. Ja selleks pole meil õigust. Need inimesed peavad küll vahest sarvikule jahti, aga ainult siis, kui mõni isend on juhtunud liiga koopa lähedale. Kambapeale tulevad nad sarvikuga toime, aga nad ei võta jahti meelsasti ette. Aga meie jaoks kuulub sarvik oma ökosüsteemi ja meie oleme siin ainult vaatlejad. Sarvikut ei tohi tappa, rabahunti ei tohi tappa, dinolüüpi, seda rahumeelset rohusööjat, ei tohi tappa, inimest -- Homo sapiens capaneaum -- ei tohi tappa. Enesekaitse ja kontakti vältimine on muidugi erijuhus, ent üle kahe kontakti kellelegi andeks ei anta. Tegelikult ei tohi midagi ega kedagi tappa, aga ikka tapetakse. Baktereid, putukaid, väikeloomi (Estrada oli täna juba kolm mutitaolist elukat sodiks astunud, nad olid nii õrnad, luustik peaaegu puudus, terav kiunatus ja siis lige plotsatus) -- kõiki tapetakse, aga see pole nii tähtis, ütles Zeman ja nii seisis ka Capaneusi Hartas, mis oli ette valmistatud tuleviku jaoks. «Tema Majesteedi Mõistliku Elu Otsimise Konservatoorium omab planeet Capaneusi üle kogu võimutäiust, kuid on vastutav, et ükski Capaneusil loomuliku evolutsiooni käigus tekkinud eluvorm ei saa inimtegevuse läbi kahjustatud. Samuti pole MEOK-il õigust sekkuda Capaneusi inimese ega ühegi muu eluvormi evolutsiooni ega talle oma olemasolust teada anda.»

Kui nad kunagi pärisinimesteks saavad... ehk siis kirjutatakse Harta alla? Lapsik? Aga Hartat oli vaja inimeste südametunnistuse rahustamiseks. Et niiviisi õigustada oma viibimist kogu Ruumis ainulaadse iidse Maa teisikplaneedil, Maa õe kordumatus biolaboris, elusas muuseumis.

Estrada kahlas edasi ja hakkas esmakordselt päeva jooksul väsimust tundma. Ta oli oma toiduvarud ammendanud, juua veel oli, kuid tühjast kõhust hakkas pea valutama ja tekkis tüdimus. Tema universaaljaki seljale kinnitatud väljaheidete lahustaja vajas tühjendamist ja siis uuesti elektriga laadimist. Midagi ei tohtinud maha jääda. Või õigemini -- jälgi inimese viibimisest Capaneusil tuli jätta nii vähe kui võimalik ja vältimatult vajalik. Nende jaki sisse kinnitatud voolikutega oli nii raske harjuda... Esimesed kuud Zomasel pidid kadetid sööma ja jooma võimalikult palju. Siis aeti nad välja ja õpetati kannatama. Estrada oskas kannatada, kuid teadis, et ei tohtinud enam juua.

Ma ei tohi jälle «unistama» jääda, sisendas ta endale. See polnud päris läbikukkumine, midagi pole veel katki, kõike on võimalik veel parandada. Homme... homme, jõuab ta neile jälile ja lahendab VI-B naiste saladusliku kadumise. Muidugi on Zeman tühjast asjast kära teinud, naised on lihtsalt leidnud uue koopa ja osad on sinna elamagi asunud. Zeman aga pabistab iga asja pärast, kõik on talle nii tähtis, ta ei suuda ikka unustada oma ningosid ja Suurt Tundmatut. Tegelikult ei tohiks ta Zemanist nii mõelda, Zeman on ikkagi See Suur Zeman, tal on Majesteedi kingitud päruslaev, ta on ennast täielikult ja alatiseks tööle pühendanud, ohverdanud eraelu -- Yenonagi läks ju Zemani juurest ära, kuigi Yenona oli igavene nõid ja vastik elukas...

Estrada peatus ja jõi suurte sõõmudega välipudelist vett. Talle tuli meelde, kuidas Zeman oli rääkinud Vaatleja Dovanist, mehest, kelle neli «hoolealust» koopaelanikku janusse surid. Dovan oli peale sattunud koopale, kust neli viljatut naist olid minema aetud. Naised hakkasid mööda kaljuvahet teisele poole mägesid minema, kus oli suur lagendik. Loomulikult olid nad nii või teisiti hukule määratud. Dovan töötas mingi sotsio-psühholoogilise programmiga, tal oli vaja vaatlusandmeid ja nii edasi. Vaatleja järgnes ettevaatlikult naistele, oli mitmeks päevaks kõige vajalikuga varustatud. Siis tuli varing ja naised müüriti mõnekümne ruutmeetrisse kivilahangusse. Dovan oli nende juures kuni lõpuni... Naised ei teinud üksteisele midagi, kuigi tugevam neist oleks võinud nii oma eluiga pisutki pikendada -- see fakt oligi lõpuks kõige tähtsamaks osutunud. Keegi kaitses nende vaatlusandmetega oma «doktori» -- keegi, kuid mitte Dovan. Dovan vaatles ja nuttis... Ta ei tohtinud nende kannatusi leevendada. Liitrike vett, mida naised nii ihaldasid või neli kiiret mürgilaengut -- kõike seda oleks olnud liiga palju. Naised kustusid aeglaselt piineldes, hoidsid üksteisel käest kinni (koopas polnud sellist lähedusvajaduse fenomeni täheldatud) ja surid, nähes silme ees vaid avarat helesinist Capaneusi taevast. Dovan ütles pärast seda oma töö üles ja lendas minema. Temast olevat saanud Vikerlase kaardiväe major ning ta uputas kolm aastat hiljem verre mässu Damaskus III-l. Aga Estrada mäletas, et Dovani juhtum oli seminaris tekitanud kõva vaidluse. Zeman väitis, et Vaatleja käitus õigesti, Vaatlejal polnud teist valikut, ta oli andnud vande. Ja vande mitte ainult Konservatooriumile vaid ka Capaneusile. Keegi oli aga arvanud, et Vaatleja oleks võinud naistega suhelda, kontakti astuda. Õnnetute reaktsioon oleks olnud teadusele väga huvitav, oma kogemust poleks nad niikuinii saanud edasi anda. Zeman vastas, et kontakt on keelatud. Igasugustes tingimustes keelatud. Siis oli Estrada veel kadett ja ei teadnud eridirektiivist...

Hakkas hämarduma.

Estrada taipas, et tema samm on liiga aeglane. Zaindi öö on kiire laskuma, õhtuvidevik peaaegu puudub. Oli viga sinna tühermaale ronida, teda võidakse veel süüdistada sarviku provotseerimises. Zeman vaevalt seda teeb, aga Dhaka võib küll. Dhaka on mõnikord liiga norija, ta tahab Zemani ees distsipliiniga hiilata. Dhaka on pugeja, kinnitas Estrada endale. Pugeja, kes poeks alati iga ülemuse ees ja Zemani ees poeb ta praegu ainult sellepärast, et Zeman on ülemus. Muud põhjust siin ei ole. Ei tohi olla.

Siis hakkas Estrada seiretabloo häält tegema. Mitte kõvasti piiksuma, ainult kuularites tekkis signaal -- andur oli tuvastanud midagi, millest ka inimene kindlasti teadma pidi. Estrada peatus. Mets oli päris lähedal, sealt pidi ta põhjakaarde pöörama, et T-punkti jõuda. Teekond jäi koopaasuika harilikest radadest eemale, see oli valitud nii, et ühkti olulist eluvormi teel ei oleks. Ta vaatas seiretablood. Neli objekti -- kolm väikest ja üks suur. Kolm inimest ja üks sarvik.

Bent vris Zeman
41. Ardaman; kell 22.16

Ta pani oma vastase nimeks Mathika ning seadistas ta musta vöö tasemele. Nimel polnud tegelikult mingit tähtsust ja seepärast ta ristiski vastase mitte midagi tähendava sõnaga. Kui ta klaviatuuri näppides Mathikat elustas, sisendas ta endale, et sellel pole mingit pistmist Damaskus III voodoo-kultusega ega sealt omandatud oskustega. Vastane sai nimeks Mathika ja Zeman ründas teda kiiresti oma kroonvõtetega -- pettelöök kubemesse ja pöördelt jalahaak kuklasse. Mathika blokeeris ülikiirelt mõlemad ja kasvatas jalalöögi blokilt osavalt vastuhoobi. Löögist saadud valu oli piisavalt tugev, et Zeman rõõmustaks väärilise vastase üle. Kukla taha kinnitatud andur reageeris täpselt läbilastud tabamusele ja sisendas meeltesse vastava valuaistingu. Mathika osutus nutikaks selliks. Zeman polnud talle sugu programmeerinud, kuigi tihti armastas ta luua mulaazhe naiste kehajoontega. Nii mõnigi virtuaalseks veriseks tombuks pekstud mulaazh sarnanes äravahetamiseni Yenonaga. Kuid Mathika oli sootu. Ja Pesa Foogt ja Tema Majesteedi Teaduse ja Tehnika Ameti Mõistliku Elu Otsimise Konservatooriumi endine luureülem parun Bent vris Zeman kohendas pisut niudevööd, mis koos musta peapaelaga moodustas tema ainsamad riietusesemed.

Seadeldis oli uus ja Mathika Zemani seitsmes tehispartner. Esimesed kaks oli ta liiga kiirelt tapnud ning kahtlema löönud rahakulutuse otstarbekuses. Hiljem olid treeningpartnerid tugevamaks muutunud. Mathika oli aga eriti hästi õnnestunud -- mulaazhi agressiivsus oli viidud maksimumini ning ta oskas kung-fu'd Zemanist paremini. Pärast esimest ebaõnnestunud rünnakut katsetas Zeman pettelööki pähe, kuid jäi hiljaks. Mulaazh kummardus ning tegi osava pöörde vasakule -- Zeman kaotas tasakaalu ja rehmas õhku, saades samal ajal piste neerudesse. Mathika oli kükakil giboni-asendis ja rebis talle oma teravdatud varvastega veel teisegi löögi. Zeman põrkus paar sammu tahapoole ja võttis sisse samuti põlvedest kõverdatud võitlusasendi. Talle isegi tundus, et mulaazh irvitas... Veelkord proovis ta pettelööki ja veelkord tabas Mathika jalalaba ta rannet. Jalg pühkis oma teelt Zemani käe -- blokk oli hirmvalus -- ja samas, ilma vähimagi vihjeta uuele tasakaaluasendile ja kombinatsioonile sidus Mathika oma tõrjesse rünnakulöögi. Zemanit tabati rinda, andur kuklas edastas löögiimpulsi ajju ja Zemani hing jäi hetkeks kinni. Kuid ainult hetkeks -- Mathika ei saanud tappa ja tõmbus tagasi, et tema looja saaks hinge tõmmata. Nüüd hakkas Zeman juba vihaseks muutuma, kuid see viha oli vaid sisemine innustus, mitte füüsiline raev. Treeningmulaazh oli õnnestunud, kui ta võitlusega oma loojat motiveeris. Zeman proovis nüüd Zhu-Maoingi küünarlöökide seeriat -- parem käsi tegi pettelööke ja keha jäi kergelt ehmatatud vastasest piisavalt kaugele, kui kõverdunud sõrmedega vasak jagas koodina vaheldumisi küünar- ja rusikahoope.

«Zeman! Balthus siin, oled sa kodus või?» Kogu tuba täitus Balthus Azarjani nasaalse häälega. Neli silmale nähtamatut valjuhääldit edastasid vaneminseneri nõudlikku, kuid ettevaatlikku küsimust. Loomulikult oli Zeman kodus, kus mujal tal siis olla oli? Ilmselt kostus Azarjani telefoni vaid matsatused ja ähkimised, sest üle toa valgus inseneri lootusetu ohe, kui ta küsis:

«Tapad jälle neid viirastusi? Vabandust, et segasin.»

Foogti kodutelefonil rääkimine oli lubatud ainult äärmisel juhul. Pesas oli ametlik puhkeaeg ja Zeman nõudis, et vastavalt tema seisusele on iga päev neli tundi ainult tema päralt. Foogt pidi säilitama alluvatest teatava distantsi. See polnud Konservatooriumist kaasa toodud poosetamine. See oli distsipliin -- kõik pidid mõistma, et tühise asja pärast Foogti puhketundidel tema poole pöördumine toob asja pärast kaasa nädalase treeningreisi Zomasele.

Zeman lajatas Mathikale oma firmahoobi -- pöördelt kannahaak kaksteistsõrmiksoolde. Mulaazh jäi sedapuhku blokeerimisega hiljaks ning välkkiirelt kukerpallitas Zeman arvuti juurde. Veel klaviatuuri poole seljaga olles, tabas ta varvastega pealülitit. Mathika kadus hetkega. Zeman tõusis ja astus matilt ära. Vaikse surinaga, mis pidi ka Azarjani kuularitesse ulatuma, tõusis tatami hoobadelt üles, tõmbus seinani ja kadus laepaneeli alla. Suure ümarate nurkadega ruumi põrandale tekkis taas harilik plastplats, mis imes endast välja kunstkarusnahkse vaiba. Zemani kabinet-kodu võttis taas oma hariliku ilme ja hiljutisest võitlusest jäi õhku vaid higilõhn.

«Kuulan, alluv,» hõikas Zeman vannitoa poole suundudes. «Plaanid väikest retke Zomasele?»

«Ainult koos sinuga! Mul on midagi tõeliselt tähtsat.» Azarjani hääl kostus tõepoolest erutatult. Umbes sellisena oli pikakasvulise inseneri ninahääl kõlanud kaks aastat tagasi. Siis kui ta Zemani palvel oli sooritanud oma viimase retke Vaatlejana ja jäänud lõksu paarituvate sarvikute ning jahiretkele suundunud koopaelanike vahele. Sidepidamine Pesaga oli lubatud samuti ainult äärimisel vajadusel.

«Kui tähtis? Kas võib Foogt endale enne lubada pisut kümblemist?»

«Ma arvan, et sa peaksid seda võimalikult ruttu nägema. See on midagi erakordset, seda pole iialgi varem juhtunud...» Azarjan oli tõesti ärevil.

«Mis siis on? Sul läks kõvaks või?»

«Meil läheb siin kõigil varsti kõvaks!»

«See võiks tõesti huvitav olla,» pomises Zeman, heitis niudevöö ja peapaela toanurka ning sulges vannitoa ukse. Azarjan närvitses alati, kui Estrada all oli. Zeman teadis Azarjani kiindumusest noorde Vaatlejasse. Intiimsuhted Pesa töötajate vahel polnud just keelatud, kuid mida vähem neid oli, seda parem. Siin polnud ju lõppeks Terranoova ega Õukond. Nii paistis arvavat Zeman ja järelikult oli see ka Konservatooriumi tahe. Kuid tegelikkus...

«Kas Foogtil oleks siis võimalik Tehnikast läbi tulla?» Inseneri hääl segunes vee pahinaga.

«Ma pesen ja tulen. Ära vahepeal lõdvaks lase. Lõpp.»

Kui Zeman oli pesnud ja riietunud, astus ta aeglaselt oma ruumidest välja ja liikus mööda Pesa plastmetallist koridore arvutikeskuse poole. Tee peal põikas ta Operatiivkeskusesse.

Sidepaneelide taga istus valveohvitser Cirnetta Dhaka. Pesa üks kolmest Asefoogtist ning Zemanile vastukarva käiva üldise arvamuse kohaselt ka tema suursoosik.

«Kuidas all on?» küsis Zeman.

Kaunitar keeras oma lühikeste lumivalgete juustega pea momentaalselt Zemani poole. Silmade välkudes kandis ta õõnsal ja enda arvates operatiivsel häälel ette:

«Meie sektoris Estrada. Jälitab VI-B kadujaid. Peaks viienda süstikuga naasma. Oliveri grupp on endiselt ookeanil -- otsivad labori jaoks asustamata saart. Ja siis on veel Abelsson, aga nemad ei raporteeri enne nädalat.»

Zeman teadis, kes all on ja mida seal tehakse.

«Probleemideta?»

«Kaks tundi tagasi raporteeris Estrada sarvikust. Odoorlaeng, probleem likvideeritud.»

«Ülesanne täidetud?» Dhakaga rääkides tabas Zeman ennast koonerdamiselt verbidega. Ta sai aru küll, et tegu on alateadliku Asefoogti kõnemaneeri mõnitamisega, kuid ilmselt pakkus see talle haiglast rahuldust.

«Signaal tuli tühermaalt. Kutsungit 7 pole olnud. Kuid ilmselt on tal naiste marsruut teada ja kaamerad on üleval. Estrada on ju meil noortest üks parimaid.»

Kutsung 7 tähendas ülesande täielikku täitmist, kuid selle edastamine polnud enne süstikusse jõudmist kohustuslik. Foogti soovil olid kohustuslikud ainult hädasignaalid ning raportid kohtumistest kaardistamata areaaliga sarvikutest, dinolüüpidest ja muudest suurtest loomadest. Zemani poliitika oli hoida võimalikult vähe sidet Vaatlejatega -- see pidi neid motiveerima iseseisvusele ja adekvaatsele käitumisele. Pealegi võisid üleliigsed raadiolained liialt mõjuda Capaneusi mõningatele asukatele. Lausside ei meeldinud Zemanile, seepärast polnudki ta vaimustuses satelliitide paigaldamise ideedest ning transformaatorite ülesseadmisest Mõõkkaljudele.

«Estrada nägi sarvikut? Veider, miks ta tühermaale ronis... Kui tagasi tuleb, kirjalik raport ja kohe minu juurde!»

«Edasi antud! Kirjalik raport ja kohe Foogti juurde.» Blondiini sõrmed klõbistasid arvutiklahve.

«Muid probleeme pole?»

«Loomulikult mitte, Foogt. Kõik on korras.»

Kõik pole kunagi korras, mõtles Zeman, kui suundus edasi, kõik ei saagi kunagi korras olla. Oli puhkeaeg ja koridorid tühjad. Pesa elanikud olid enamalt jaolt kas oma eraruumides või siis Muuseumis või raamatukogus. Pidev enesetäiendus, pühendumus. Mittesekkumine nõudis Vaatlejatelt suuremat teadlikkust kui füüsilist valmisolekut. Zeman loivas aeglaselt Azarjani impeeriumi poole. Peaaegu terve Pesa keldrikorruse võttis enda alla kolme plokki jagunev tehnikakeskus -- tuhandete üle planeedi laiali nähtamatute silmade ja andurite aju. Kõik elektroonilised ja hologeensed signaalid planeedilt jõudsid siia, kus targad masinad neid süstematiseerisid ja edastasid. Kogu krempli juhtimiseks piisas ühest inimesest -- peainsenerist Balthus Azarjanist. Ligi seitse aastat oli Azarjan Vaatlejana Capaneusil oma leiba teeninud, kuni lõpuks oli Zeman palunud tal omad praktikas kogutud teadmised ühendada erakordse tehnikavaistuga ning keskus üle võtta. Azarjani kasutas ta Vaatlejana nüüd ainult erijuhtudel ning neid tuli harva ette.

Keskuses oli hämar, sest Azarjan ei kannatanud eredat valgust. Arvutid olid paigutatud ringikujulisse labürinti, millest viis otsetee läbi ringi keskusesse -- kahe meetri kõrgusel asuva klaasseintega kabiinini, kus istus Jumal. Zeman ei talunud masinaid, ta tundis alati veidrat võõristust, puutudes kokku enda omast kõrgema intellektiga, mis ei jaganud inimhingest mitte tuhkagi, kuid suutis eksimatult orienteeruda mikro- või makromaailmas, mis tema looja -- inimese -- teadvusele ei allunud. Keskuses oli väga vaikne, alati pidi Zeman enda ettekujutustele lisama teatava intelligentse surina, mille saatel arvutid tema meelest töötama pidid. Ta liikus ebalevalt Azarjani kabiini -- Nõiaköögi -- suunas, viimane nägi teda juba kaugelt ja viipas närviliselt käega. Inseneri pikk kõhetu kuju vibutus toolist, tõusis ja avas klaasukse.

«Noh, kui tõsine sul siis lugu on?» küsis Zeman, kui oli pakutud tooli istunud.

Azarjan liigutas mingeid miniatuurseid hoobe ja laest laskus kahe mehe vahele kuvar.

«See on obsi keskteleskoobi viimase seireprogrammi projektsioon,» ütles Azarjan surmtõsisel häälel.

«Obsi?»

«Observatooriumi, noh! Mõõkkaljudel asuva observatooriumi edastatav pilt,» seletas insener läbematult. «Kõige värskem pilt. Tõtt-öelda on see pilt küll mõned päevad vana, sest ma ei ole obsi ammu monitoorinud ja ta pole ka sellise info peale programmitud.»

Mõõkkaljude kõige kõrgemal tipul -- Grizmailol -- asus Capaneusi üks tähelepanuväärseim objekt. Portatiivne luksobservatoorium, mida Azarjani nõudmisel Zeman pikalt Konservatooriumilt taotlenud oli. «Obs» oli üks kõige võimsamaid omataoliste seas, tema parameetreid Zeman ei mäletanud, kuid ta uskus seletust, et iboisotoopidel töötav mikroteleskoop on üks võimsamaid Ruumis. «Obs» polnudki teab mis suur, vaid mõnesaja-aakrine ehitis, mille katusel oli teleskoop. Ja asus ta tipul, kuhu Homo sapiens capaneaum ei jõua niipea. Vähemalt lähema saja tuhande aasta jooksul mitte. Zemanile tuli meelde, et tavaliselt kasutas Azarjan «obsist» kõneldes s-tähe asemel irooniliselt peenutsevalt z-häälikut. Täna aga hääldas Azarjan asju nende õigete häälikutega. Midagi pidi seegi tähendama.

«Räägi!» käskis Zeman, ise tähelepanelikult kuvarit uurides. Ta eristas mingit laigulist kera, mis pidi ilmselt Capaneus olema, sest stereoekraanil kumasid tema tagant veel teised Diomedi süsteemi planeedid -- Roksalana, Fulcus, Zhumang... Insener kruttis kujutist teravamaks.

«Ilmselt on mul juba esimene ehmatus üle läinud. Olukord sellest paremaks muidugi läinud ei ole. Vaata...»

Zemani ees rullus läbi kuvari täheavarus, helendavad täpid muutusid kiirtevihuks ja Foogtile meelestusid pildid tähelaeva pardalt. Siis kujutis peatus mingi laperguse objekti juures.

«Asteroid,» teatas Azarjan kiretult. «Võimalik, et sellele antakse tulevikus minu nimi. Balthuse asteroid...»

«Azarjani asteroid sobib minu meelest paremini.»

«Ja-jah, Zemani zeniit, Estrada ekstrogramm ja nii edasi...» Insener fookuseeris kujutist veelgi. Pilt lapergusest esemest teravdus, võis eristada keha katvaid mõhnakesi ja konarusi.

«Mis siis selle asteroidiga on?» päris Zeman.

«Enamik Diomedi süsteemi asteroide tiirleb Zhumangi ja Mojo orbiitide vahel. Enamik, aga mitte kõik. Nagu tead, on neid seal terve vöö, mida on üldiselt vähe uuritud ja osalt seepärast ma palusingi selle observatooriumi siia korraldada. Konservatooriumil, nagu isegi tead, on raha alati vähe, isegi permanentset ruumiterminali meil pole ja lähivaatlusobsi muretsemine ei tulnud kõne allagi...»

«Jah, ma tean, lase edasi!»

«Olgu, edasi. Võis arvata, et on palju asteroide, mille tee lõikab Capaneusi orbiiti. Enamiku vööasteroidide kaugus üksteisest on 2 -- 4 astronoomilist ühikut. Kuna asteroide on aga vöös meeletult palju ja nad üksteisele lähenevad, siis võivad nende orbiidid muutuda. Ja muutuvadki. Selle siin,» Azarjan osutas ekraanile, «orbiit mitte ainult ei lõika Capaneusi oma, vaid ta põrutab meile otse sisse!»

«Kuidas, palun?»

«Põmaki, nätaki-mataki! Suur pauk ja siis on vaikus.»

«Misasja...»

«See asteroid, Bent, põrkab Capaneusiga kokku. Asteroid, mille meie observatoorium paar päeva tagasi välja peilis, sõidab meile sisse. Ja see on suur mürakas. Tema läbimõõt on 736 kilomeetrit. Üldiselt jagab see meie obs seda asja minust paremini, mina seda albeedode värki eriti ei mõista, kuid kahelda pole siin milleski. Meiega on lõpp!»

Zeman ei suutnud ikka veel mõista.

«Kuidas on lõpp?»

«Seda on ju varem juhtunud, küll ja küll. Tuleta meelde pioneerkolooniat Sigadel, kui ekspeditsioon jõudis asteroidist vaid paar kuud varem kohale. Neil polnud observatooriumit kaasas, arvasid, küll läheb mööda... Ei läinud. Üks suur plahvatus ja ongi kõik. Ookeanid tõusevad üle kallaste, vulkaanid purskuvad, lööklaine pühib kõik elava...Vaevalt sest planeedist üldse midagi alles jääb.»

«Millal see siis tuleb?»

«Obs arvab, et asteroid saabub Capaneusile kaheksa aasta pärast. Seega üsna varsti.»

«Siis... siis on ju veel aega?»

«Aega milleks?»

«Ma ei tea... Evakuatsiooniks, põgenemiseks, kui nii võtta. Kas asteroidi ei saa hävitada, minu meelest ju saab?»

«Teoreetiliselt küll. Seda on varemgi tehtud. Aga Konservatooriumi finantsilised võimalused, tead isegi. Ja mittesekkumine lõpuks. Minu kohus oli sind teavitada. Minu ettepanek oleks, et paneme nüüd Konservatooriumile teate kokku. See pilt peaks olema aga üsna muljetavaldav.»

Zemani ees kuvaril tormas asteroid meeletu kiirusega Capaneusi poolte. Planeet vappus virtuaalsel kokkupõrkel. Tugev sähvatus läbistas stereopiltset tühjust. Azarjan klõbistas klaviatuuril ja ekraanile ilmus kujutis katastroofist planeedil. Apokalüpsis...

«Kas siis midagi ei jääks alles?» küsis Zeman süngelt.

«Mateeria säiliks, kuid moonutatud kujul. Millestki elavast palju alles ei jääks. Meie hoolealused hukkuksid kõik viimseni. Sellel maailmal läheks ajastuid, et taas mõistliku eluni jõuda. Kui üldse kunagi...»

«Epitsenter?»

«Jääb arvatavasti Zaindi põhjaossa. Obs teab öelda, et näiteks koobas VI-B hävib umbes viisteist minutit peale kokkupõrget. Mõõkkaljud matavad siin kõik enda alla. Kõik mõnesaja kilomeetri raadiuses.»

Zeman nõjatus ohates tooli seljatoele. Ta oli segaduses. Seda ei juhtu just sageli, et suur Bent vris Zeman ise satuks segadusse. Terve planeedi häving... Kunagise Maa sõsarplaneedi vägivaldne häving mingi totaka asteroidi tõttu. Teda ei ehmatanud uudised inimeste peatsest vägivaldsest surmast, selleks oli Zeman surma liiga palju näinud, olnud selles osalinegi, vahel pealtvaataja, vahel põhjustajana.

Aasta tagasi oli Zaindi ainsa vulkaani ootamatu kire tõttu hävinud ligi tuhatkond kapaneuslast. Uppunud voolava laava sültjasse massi, puruks kistud lendavatest kivilahmakatest, lämbunud elusalt maetuna tuha ja kiviprügi alla, surnud statistilist surma loodusjõudude käes ja põhjustanud jälle mingi põhjusliku seose selle maailma looduslikus valikus.

Surm kuulub Konservatooriumi igapäevatöö juurde -- surma vaatamine, surma vaatlemine, surma jäädvustamine, surma hindamine. Ilmaruum on suur ja lai -- inimesele võõraid eluvorme on mitmeid ja neid on kõige erinevamates maailmades. Kuid inimesele sarnast mõistuslikku elu pole neist seni kuskil, kui Excelsuse ningod välja arvata, kuid nendest proovis Zeman mõelda nii vähe kui võimalik. Zeman mõtles Suurele Tundmatule -- rassile, kelle elutegevuse jälgi on avastatud nii Capaneusil, Hundil, Mozaiko II-l ja kus kõikjal veel. Ja Capaneus võib olla üks võti Tundmatu saladuse lahendamiseks. Võib olla, võib saada... Kuid mitte enam siis, kui Azarjani asteroid hävitab selle maailma ja kõik, mis sellest leida võib. Kaheksa aastat? Kaheksa suve, talve, kevadet ja sügist, mis Capaneusil kestavad kõik nii sarnaselt Maale? Tühine ajahetk, tabamatu sähvatus. Siin, ainult siin -- Capaneusil on tekkinud rass, kes kordab oma arengus inimkonna okkalist teed inimahvist mõistusega olendiks.

«Kuidas on, Foogt?» küsis Azarjan. «Paneme pillid kotti?»

Zeman ei vastanud. Ta jälgis endiselt ekraanilt kuvatavat pilti, mis üheselt ja halastamatult kuulutas Capaneusi-nimelise planeedi hukku. Kiretult jutustas arvuti talle lugu surmast. Lugu sellisest surmast, mis vaevalt jätab maha lootust uue elu tärkamiseks.

«Foogt, uu! Kommentaare on? Või ma läkitan asja Konservatooriumisse?»

«Ja kõik üksikasjadeni!» ütles siis Zeman toolilt tõustes. «Ehmata neid. Ära anna neile ettevalmistusaega, et tulemas on midagi põrutavat. Pane see pilt muu kraami vahele. Varsti peaks Estrada tagasi jõudma. Anna kõigepealt montaazh tema kaadritest ja raportist, siis tulgu kuluaruanne ja siis Obsi pilt täies uhkuses.»

«Miks nii?»

«Ma tahan nii, Balthus. Ma tahan nii...»

«Selge. Ehmatame neid.»

Zeman mõtles, mida veel insenerilt küsida. Talle ei tulnudki midagi tarka pähe -- arvutikujutis maailma lõpust oli piisavalt kõnekas. Kaheksa aasta pärast on kõik. Lõpp. Ja Zeman lahkus, kõndis mööda koridori tagasi, üritades meelde tuletada, mida ta teadis asteroidide hävitamisest. Seda ei olnud palju. Õigemini oli seda piisavalt teadmaks, et põrgulikult raske saab olema Konservatooriumil Tema Majesteeti veenda hiigelkulutuste otstarbekuses. Ja veel raskem saab Konservatooriumil olema veenda iseennast, et Azarjani asteroidi hävitamine ei lähe vastuollu Capaneusi Hartaga. Mittesekkumisega.

Estrada
41. Ardaman; kell 23.20

Zeman oli kunagi öelnud, et Vaatleja vastutab Capaneusil iga oma liigutuse eest mitu korda rohkem, kui kogu oma elu seniste liigutuste eest kokku. Zemanile ei meeldi ennast korrata, ta ütles seda vaid korra. Kui see seminaris kohe kõigile kohale ei jõudnud, siis all jõuab kunagi kindlasti.

Estrada oli teadnud, et odoorlaengut saab ja tuleb reguleerida. Aga ta oli jäänud unistama ja tulemused olid nüüd käes. Ta oli seiretablooga uurinud kaugemat ümbrust, lootes leida märke kadunud naistest, sarvik oli Estradat ehmatanud ja selles oli ta ise ja ainult ise süüdi. Sarvik oli saanud liiga tugeva annuse, peale haistmiselundite oli see mõjunud ka tema tajuorganeile, mõjunud loomulikule enesealalhoiuinstinktile, kui selline asi neil peletistel üldse olemas oli. Estrada oli oma tähelepanematusega sarviku hulluks ajanud. Sarvik sai odoori koguses, mida harilikes tingimustes on küllalt dinolüübi eemalepeletamiseks. Kui muid Capaneusi asukaid läheduses pole, võib nii suurt laengut kasutada umbes kilomeetri kaugusel asuvale dinolüübile. Need rohusööjad hiiglased on küll ohutud, kuid Zeman nõuab kategooriliselt, et nemadki Konservatooriumi Vaatlejatega ka kaugelt tutvust ei teeks.

Sarvik oli tormanud ummispäi ringi, segase ja hullununa. Tormanud ringi seni, kuni sattus inimeste peale. Juhus? Seda ei saa Estrada kunagi teada. Kuid ta aimas, et oma mõtlematusega oli ta põhjustanud midagi, mis sedastab igaveseks inimese lubamatu sekkumise Capaneusi oma asjadesse. Poleks ta ehmatusest saatnud sarvikule näkku maksimumtugevusel odoorlaengut, poleks peletis ilmselt tormanud hakkima inimesi. Tavaliselt tõmbub odoorlaenguga vastu vahtimist saanud sarvik ohtlikust piirkonnast viivitamatult eemale. See on kaitserefleks, millise täpseid mehhanisme pole veel selgitada õnnestunud. Lihtsalt ei kannata sarvik seda haisu ja kõik. Kuid liiga tugev laeng võib looma meeltesegadusse ajada.

Nad olid olnud tagasiteel. Esimestena kõigist kadunuist oli see kolmik pöördunud tagasi koopasse. Ja Estrada ei saa enam iialgi teada, kus olid naised käinud. Sest tagasi nad sinna enam ei pöördu. Läbihakitud kehadega inimesed ei suuda ju kõndida...

Sarvik on kiskja, kuid mitte inimlihale spetsialiseerunud kiskja. Evolutsioon pole temas veel välja arendanud oskusi kiiresti ja valutult tappa. Evolutsioon on hoolitsenud selle eest, et see kärsaga Terranoova loomaaias elutseva jõehobu mõõtmetes mõrtsuk suudaks tappa kõiki Capaneusi rikkaliku fauna esindajaid. Ja tappa kombel, mis igas inimeses tekitab tunde, et loodus on siinkohal kasutanud oma kõige sadistlikumat ja haiglasemat kujutlusvõimet. Tavaliselt haagib sarvik oma ohvri sarvede külge ja peksab siis viimast vastu teravaogalist selgroogu.

Kõige koledam oli see, et Estrada pidi sarviku hakkimist külma rahuga pealt vaatama. Loom rapseldas naistega vaid tapmisihast ning Estrada poolt põhjustatud hullusest. Vaatleja jõudis metsaservale just siis, kui kaks naist olid sarvede vahel veritsevaiks tompudeks muudetud ja kõrvale surema heidetud. Kolmanda naise kallal sarvik parasjagu töötas, kuid tegi seda aeglaselt, otsekui oma verist tööd nautides. Estrada kükitas põõsastikus ja jälgis toimuvat endale pidevalt kinnitades, et tema pole selles süüdi, lihtsalt see planeet ja tema töö on sellised. Aga siiski. Kui ta oleks enne päästikule vajutamist kontrollinud, kui suur väljapaisatav laeng on, võinuks naised veel elus olla. Ja poleks Capaneusi Hartat, võinuks Estrada vähemalt kolmanda naise päästa. Võibolla siis oleks naine veel kunagi tagasi pöördunud sinna saladuslikku kohta, kust ta oma kaaslastega tuli, kui sarvik neid ründas. Estrada esimene täismahus ülesanne Capaneusil oli läbi kukkunud.

Tegelikult naised olid veel elus. Kuid nende viimased hingetõmbed olid sellised, mida eluks on juba raske nimetada. Estrada jäädvustas mõrvastseeni oma minikaameraga ja soovis, et tema enda silmad suudaks toimuvat sama kiretult ja ükskõikselt jälgida. Esmakordselt kogu Capaneusil veedetud aja jooksul hakkas ta hoomama, mida tegelikult tähendab vastutus iga oma liigutuse, iga oma mõtte eest. Vaatlemine pole turism mööda Maa sõsarplaneeti.

Sarvik hakkas nüüd oma lihunikutööd lõpetama. Estradale tundus, et looma odoorhullus hakkas üle minema, sest pisut rahunenuna paiskas ta viimase naise seljalt vastu puud, röhatas siis valjusti ja jäi oma laastamist mõtliku pilguga silmitsema. Puude lehtedel ning sõnajalgadel sirasid verepritsmed, liha- ja sisikonnatükid. Viimane räsitud ohver, õieti see, mis temast järele jäänud, vajus aeglaselt mööda puutüve allapoole. Sarvik röhatas veelkord ja lonkis siis minema. Estradale paistis see looma kiire rahunemine väga veidrana, kuid ta meenutas kohe, et sarvikud ongi väga veidad olendid. Niivõrd tugev odooriannus võib püsida kaua, see võis mõjuda kui vaimuviirus.

Estradal oli nüüd juba väga kiire. Ta kontrollis oma kaamerat ja seiretablood. Pilt oli jäädvustatud ja süstik juba peaaegu kohal. Ta heitis viimaseid hingetõmbeid tegevaile veristele tompudele argliku ja valusa pilgu. Kas ma olen selles süüdi? mõtles ta. Ja kui olen, kas siis Zeman saadab mind veel kunagi üksi ülesandele? Tegelikult pole sellel praegu enam mingit tähtsust.

Ta tõusis puhmastikust, kontrollis, et sarvik on ohutus kauguses ja avas varukaamerat sisaldava kapsli. Inimese väikese sõrme suurune autogeneraatoriga kaamera kukkus plõksatades ta pihku. Estrada kontrollis kaamera pilti, veendus, et see edastab sündmuspaika, asetas kaamera ministatiivi, «vinnastas» selle elektrotõstuki ja lasi kaamera peost lahti. Edasi tegutses statiiv juba omapäi. Jätnud mällu pildi, mille edastamist temalt soovitakse, sööstis statiiv puuokstesse ja kinnitus esimesse sobivasse oksa. Seiretabloole ilmus nüüd kujutis lagendikust, aga nüüd juba uue statsionaarse kaamera poolt nähtuna. Sisuliselt oligi see kõik, mida Estrada sai oma ülesande täitmiseks teha. Siin oli koht, kust ta kadunud naised üles leidis. Üks punkt teel tundmatusse. Kui sama rada tulevad veel teisedki rändurid, leiavad nad laibad ja heal juhul võtavad nendega midagi ette. Harilikult loopisid VI-B asukad oma surnud koopa lähedal asuvasse kaljulõhesse, mõnikord toimetasid nad nii ka rünnanud vaenlaste laipadega, harvemini ka koopast mõningas kauguses surnud inimestega. Surnutega ümberkäimist uuris Pesas nooremantropoloog Hulla dek-Sioms ja temale kulusid need andmed ära, et esitada Konservatooriumile uurimus, mis lõpuks tõstaks selle frigiidse moori vanemteadlase staatusesse. Zeman aga ütles, et kui ükskord jõutakse surnutest lihtsa instinktiivse hügieenilise lahtisaamise eesmärgil mäekurusse loopimisest matmiskommeteni, võib täheldada Homo sapiens capaneaum'i arengus religioossete sedastamisteni jõudmist. Parimal juhul jääb selleni veel pool milleeniumit, aga see on kuratlikult huvitav, kuidas nad selleni jõuavad, oli Zeman öelnud ja Estrada teadis, et see, mis huvitab Zemanit, on ka tegelikult tähtis ja oluline. Aga Zeman oli Estrada jaoks oluline. Väga oluline.

Ja siis nägi Estrada, kuidas kolm helerohekalt kumavat valguskeha väljusid laibastunud ihudest ja tõusid üksteise järel aeglaselt puude latvade poole, lahustusid pöökide rõsketes okstes ja kadusid olematusesse.

***

Dhaka tervitas Estradat oma kontraaldiga reipal ja silmakirjalikul optimistlikul toonil.

«Õnnitlen! Esimene ülesanne täidetud? Suurepärane! Korraldus kirjalik raport ja kohe Foogti juurde.»

Estrada ohkas. Ilmselt oli tema näoilme piisavalt kõnekas, et Dhakas tärkas sõbratari üleelamiste suhtes naiselik uudishimu ja ehk ka kaastunne.

«Probleeme?» päris valveohvitser südamlikumalt, kui Estrada resigneerunult Operatiivkeskuse nurgas vabale taburetile maandus.

Estrada ei vastanud. Praegu nägi ta blondiinist kaunitaris mitte võistlejat, vaid inimest, kellele oma kogetud õuduste kohta südant puistata.

«Noh, mis oli siis?» küsis Dhaka edasi.

«Pane palun viiuleid,» sõnas siis Estrada vaikselt.

Dhaka küünitas end paneeli kohal tahapoole ja lülitas muusika sisse. Estradast kahel pool hakkasid kostuma õrnad viiulihääled. Juba ammu oli ta avastanud, et miski ei rahusta paremini kui Terranoova Kuninglik Kammerorkester. Estrada oli sündinud ikka veel barbaarseks peetavas maailmas Kastiilias ja kuulis viiulimängu esimest korda väikse tüdrukuna vanematega Terranooval turismireisil olles. Sellest sai kiindumus kogu eluks -- kiindumus Terranoovasse ja viiulitesse... Kuid ise ei suutnud Estrada viiulist ühtki noodile sarnanevat heli kunagi välja võluda. Dhaka ootas, kuni Estrada on oma hingamisrütmi taastanud.

«Ma ei täitnud ülesannet,» sosistas siis Estrada.

«Mõni mure, pole sina esimene ega viimane,» lõi Dhaka hooletult käega. «Arvestuskaardile läheb see muidugi kirja.»

«Ma ei selgitanud välja, kus need naised käisid,» jätkas Estrada endiselt sosinal. «Ja ma andsin sarvikule dinolüübi annuse odoori. Sarvik läks hulluks, jooksis nende naiste otsa ja puksis nad surnuks. Minu nähes.»

Dhaka kergitas imestusest kulme ja klõbistas siis oma üldisel seirekuvaril. Estrada teekond ja toimetused -- nii nagu Vaatleja seiretabloo oli nad Pesa peakompuutrisse lähetanud -- kerkisid tema ette. Valveohvitser pomises midagi omaette, raputas oma kaunist poisipead ning tellis siis menüüst kujutise viimaselt paigaldatud kaameralt.

«Mnjah, see on juba tõsisem lugu. Ma vist ütlesin, et Foogt soovib sind kohe raportiga näha. Võin talle teatada, et sa pole praegu oma üleelamiste tõttu võimeline oma ülesande täitmisest aru andma.»

«Ma lähen kohe Zemani juurde.»

«Tahad vähe hinge tõmmata?»

Sõna 'hing' juures pani Dhaka tähele, et Estrada võpatas. Taas saabus vaikus.

«Kuule, midagi pidi seal veel juhtuma? Või sa ei kannatanud seda rapsimist välja?»

Estrada ei suutnud ennast koguda, et öelda, mida ta oli näinud. Hoolimata oma peataolekust oli ta jõudnud tõstukis välikaamera salvestust kontrollida. Seal ei olnud midagi...

«Kas sa oksendasid või?» küsis Dhaka. «Lahustaja pidi sul ju kaasas olema. Okse saanuks ära pühkida.»

Kuidas pidi Estrada talle seletama, kuidas pidi ta ütlema, et nägi vaime, mida kaamerasilm ei olnud jäädvustanud? Talle öeldaks, et üleväsimus ja vapustus põhjustasid selle hallutsinatsiooni, ta saadetaks täiendavasse arstlikku kontrolli, järgneksid igasugused muud ebameeldivad protseduurid. Aga ometi oli Estrada kindel, et nägi just seda, mida nägi. Viiulid saagisid energilisemalt, tempo tõusis -- see oli Xamnahthu Neljas Prelüüd -- saja kolmekümne aastaselt surnud kääbusest hilisgeeniuse viimane heliteos. Berkovski Xamnahthu hakkas muusikat kirjutama üle saja aasta vanana.

«Ma nägin midagi, Cinni,» ütles Estrada lõpuks, kõnetades Asefoogti hellitusnime pidi. «Midagi, mis pole päris harilik. Ma ei tea, kuidas sellest raporteerida.»

«Raporteerida tuleb eeskirjade järgi, Linne. Alati ja ainult eeskirjade järgi. Kõigi nähtuste jaoks on olemas register. Ja kui nähtust pole registris, pead sa esitama algul eelraporti ja siis Teadusosakonnaga nähtuse kvalifitseerima vastavalt direktiivile Ca246-1b. See peaks sulle teada olema.»

Xamnahthu viiulid tõmbasid finaalpassaadi ja jätsid coda'sse rippuma verrelõikuva igatsushüüde, mis haihtus hetke pärast kujuteldavasse tühjusesse samamoodi, kui hakitud naiste helerohelised vaimud Estrada silme ees mõni tund tagasi.

Tüdruk tõusis ja ütles:

«Aitäh, Cinni. Ma lähen ja raporteerin Zemanile eeskirjade järgi.» Viiulid olid aidanud.

«Ära unusta kirjalikku raporti!»

«Ei unusta... Cinni?»

«Jah?»

«Ma arvan, et see oli emane sarvik ja ta oli tiine. Võib sel mingit tähtsust olla? Odooril sarviku pojale näiteks?»

Dhaka kehitas õlgu. «Mine Foogti juurde!»

Kas püüdis noor Vaatleja Dhaka pilgust kiskjaliku rahulolunaeratuse, kui viimane saatis läbikukkunud Estrada Foogti juurde oma käpardlikkusest aru andma?

Ja Estrada läks ja lootis sellele, et Zeman teeb sedapuhku erandi ja kuulab Vaatleja ära enne, kui viimane on jõudnud oma saaga kirjalikult vormistada.

Ja Zeman tegi erandi, sest talle meeldis kuulda värskeid ja emotsioonidest tulvil ettekandeid alt naasnud Vaatlejatelt. Kirjalik raport võis oodata. Kui Estrada Zemani ukse taha ilmus, oli Foogt Mathika juba tapnud. Zemani julgustav pilk, Xamnahthu viiulid ning üleelatud õudused tegid lõpuks Estrada häälepaelad valla. Kahekümne kahe aastane Vaatleja purskas endast kõik välja, rääkis oma eksimusest, nähtud vaimudest ja lõpuks paigaldatud kaamerast ja jäi ootama, mida Foogt kõige selle peale ütleb.

Aga Foogt ei öelnud alguses midagi, vaid naeratas mõtlikult ja noogutas peaga Vaatleja jutule kaasa -- märk, mida kivinägu Zemani puhul harva võis täheldada.

«Ma tõesti nägin neid vaime, Foogt, aga ma ei tea, kuidas neist raporteerida.»

«Sa juba raporteerisid.»

«Mul pole tõestuseks salvestusi, kaamera neid ei võtnud. Ja ma tunnen ennast kuidagi teistmoodi, pärast nende nägemist. Ei oska seda kirjeldada. Nad oli ju minust kaugel, aga samas ka väga lähedal, nagu minu sees.»

«Kirjuta kõik üles, mida sina nägid.»

«Hästi, ma teen seda... Aga kas sa usud mind?»

«Ma usun, et sa räägid, mida sa nägid. Kaamera ei vangista reaalsust, nagu mõnikord arvatakse. Ma ei tea, miks kaamera neid ei näinud, aga meie tehnikud selgitavad selle kindlasti välja. Esialgu sellest piisab, Linne. Sa ei pea homme tagasi minema. Võid magama minna.»

Estrada oli oodanud midagi enamat -- küsimusi, uurimisi, kaasatundmist. Lõppeks oli ju see olnud tema esimene missioon, ning hoolimata et läbikukkunud, ootas tüdruk siiski oma salaarmastatult toetust ja kiitust. Ta uskus end Zemanit hästi tundvat ja lootis seetõttu mehelt lohutust või vähemalt mõistvat suhtumist. Kuid Zeman polnud teda ka noominud... Zeman oli täna imelik, ehk peitus siin Estrada võimalus?

«Ma tahtsin küsida, et ega sa pahane pole, et ma läbi kukkusin,» söandas ta siiski lõpuks küsida, enne kui ukse poole pöördus.

Zeman tõusis oma hiidtugitoolist ja astus akna juurde, millelt avanes vaade kaljudes asuva Pesa kohal hõljuvatele pilvedele.

«Ma ei saa olla pahane, Linne. Sest pahandamine on isiklik emotsioon. Ma ei võta oma tööd tunnetega, sa peaksid seda teadma. Sinu ülesanne jäi küll esmapilgul täitmata, ometi tood sa väga olulist informatsiooni.»

«Kas vaimudest?»

«Noh, nimetame neid siis pealegi niimooodi. Aga, jah, just vaimudest. Ma pean selle üle mõtlema.»

«Kas poleks targem lasta arvutitel seda analüüsida?» päris Estrada ja vakatas samas, hoomates, et oli söandanud Foogti sõnades kahelda.

«Mida analüüsida, Linne? Kas seda, mida ainult sinu silmad nägid? Meil pole ju elektroonilist materjali, mida Azarjani orjadele läbinärimiseks anda.»

«Olen nõus hüpnodetektortesti läbima,» pakkus Estrada ennastsalgavalt, ise mõistmata, kas see ohverdus avaldaks Zemanile seda mõju, mida ta sisimas soovis.

«Kas Capaneus sind veel vähe vintsutas? Pole mul vaja neid teste. Ma nägin su silmi, Linne, kuulsin su häält ja seda on praegu enam kui küll.»

Kas oli see nüüd Zemani poolt nii mitmekordne Estrada eesnime kasutamine või armunu hullumeelne julgus oma soovide täitumiseks? Kuid kergelt õhetav Estrada julges siiski õrnal häälel küsida:

«Ja mida mu silmad siis sulle rääkisid?»

Zeman ei vastanud kohe, vaid vaatas taas Estradale sügavalt otsa. Tüdruk ei suutnud peletada tunnet, et Foogti mõtted viibisid kaugel eemal. Võib-olla seal kaugel Excelsusel, kus kuskil jääsügavustes pidi igaveseks külmununa lebama selle tüdruku surnukeha, kes oli valmistanud jääskulptuuri, mis lebas kliimaseadmes Zemani laual. Ja oli seal lebanud sellest päevast peale, mil Zeman esmakordselt Pesa Foogti kabineti asustas.

«Üldiselt üsna palju. Sinu silmad üritavad varjata süütunnet, mida sa täiesti asjatult endale kaela määrid. Sa oled noor ohvitser ja võtad seetõttu oma ülesandeid üleliia tõsiselt. Me saame varsti niikuinii teada, kus need koopaõed ringi hulguvad. Kui ma käiksin Konservatooriumile rohkem peale, oleks meil varsti satelliidid üleval ja teoreetiliselt võiksime ju kogu selle kandi kaameraid täis toppida. Aga mina soovin isiklikku kogemust, saad aru? Ma tahan, et sinusugused tundlikud inimesed näeksid meie hoolealuste silmi vahetult. Ma tahan, et sa kirjeldaksid oma tundeid, et sa ütleksid need välja. Miks ma olen sinu välja valinud? Sa peaksid juba aimama. Sa oled tunnetega inimene, sa mõistad inimesi. Ja ma vajan sinu hinnanguid ja arvamusi. Ma ei viitsi vaadata neid lõputuid holosid -- salvestusi või transmissiooni. See pole reaalne, Linne.»

Nüüd! Kas nüüd oli Estrada lõpuks püüdnud selle Zemani avanemise, mis aitaks teda edasi?

«Sa tahad, et ma kirjeldaksin oma tundeid?»

«Jah!»

«Kas siis tundeid saab kirjeldada?»

«Tuleb püüda.»

Estradale meenusid katked kuulujuttudest, kuidas praegune situatsioon oleks edasi arenenud Õukonnas Terranooval. See julgustas ja ühtlasi hirmutas teda. Sarviku sarved... ta tahtis selle pildi eest põgeneda!

«Ma... ma ei oska.»

Ta teadis, kuid ei julenud. Terranooval oleks kõik olnud lihtsam. Tihti ei kulutatavat Õukonnas isegi sõnu ettepanekute peale. Aga siin pole Terranoova.

«Sa oled seda alati osanud. Ja oskasid ka täna. Mul oli sellest palju abi.»

Aga mulle ju ei olnud!

«Sa ütlesid, et tahad, et ütleksin, mida ma tunnen?»

Zeman tõmbas kätega läbi oma hallikaks tõmbuvate juuste ning naeratas siis Estradale julgustavalt.

«Mul on vaja sinusuguseid tundlikke ohvitsere, Linne. On väga vaja. Ära muretse tänase pärast, ma hakkan sind nüüd rohkem alla saatma. Sinust tuleb üks meie parimaid Vaatlejaid. Ka Dhaka palus välitööst veidi puhkust ja ta saab seda, Cirnetta on valveohvitserina suurepärane.»

Oh miks ta küll ütles 'sinusuguseid ohvitsere', miks ta ei öelnud, et tal on mind vaja. Mina lähen alla, aga Dhaka jääb siia... Mul pole enam aega.

«Bent,» esmakordselt kõnetas Estrada Foogti nüüd eesnime pidi. «Bent, ma tahan sinuga magada!»

Nüüd oli see öeldud ja Estradale tundus, et see polnud üldse tema hääl, kes neid sõnu lausus. Ta mõtles, kas peaks äkki silmad sulgema, aga kuna ta seda ei teinud, ei paistnudki see enam oluline.

Siis kuulis ta mahedat ja kindlat Foogti häält ütlemas: «Mul on hea meel, et sa ei öelnud, et armastad mind.»

«Miks?»

«Sest sellest poleks küllalt olnud. Ja seda teadsin ma niigi.»

«Aga nüüd on küllalt?»

Vastuse asemel astus Zeman noore Vaatleja juurde, suudles teda kirglikult ja oskuslikult huultele ning Estrada oli juhtunust liiga ehmatunud, et peale suu poekvil hoidmise midagi teha. Siis ütles Zeman:

«Lähemaks kaheksaks aastaks küll. Sa kirjeldasid täpselt oma tundeid ja see on hea. Lähme siis...!»

Estrada tahtis veel öelda, et ta ei kirjeldanud oma tundeid vaid soove, kuid sai aru, et on niigi palju rääkinud ja üleliigsed sõnad võivad rikkuda seda habrast lainepikkust, kuhu ta oli suutnud Zemani omalegi teadmata kuidas suunata. Aga Estrada märkas, et enne, kui nad Zemani kabinet-kodu tahanurka tatamile suundusid, vajutas Foogt nupule, mis langetas rippseina. Nii, et tatamile ei paistnud Zemani laual lebav jääskulptuur.

Bent vris Zeman
43. Ardaman; kell 10.04

See kaugnõupidamine oli kolmas Capaneusi ajaloo jooksul, kolmas ja kõige tähtsam ja võimalik, et ka viimane. Pesa sidesaalis istusid Bent vris Zeman, Balthus Azarjan ja Teadusülem Zev Lilkus. Nende ees oli suur ekraan, mille kaheks lahtriks jagatud ülemises osas olid kaks suurt kõnelevat pead, alumisse osasse, mis kattis kogu ekraanilaiust, võis kuvada kõige erisugusemaid andmeid, holosid ja muud kraami, mida nõupidajatel võis tarvis minna. Ekraanilt rääkivad pead asusid muidugi Terranooval, Konservatooriumis ja need olid rektor Holger bont Hilversum ning Tema Majesteedi eriülesannetes esindaja Givi ibis Bach. Zeman teadis, et meeste taga istuvad veel mitmed nõunikud, kuid neil polnud tarvis kõnelda. Vähemalt Pesaga mitte.

Azarjan nägi oma elus niivõrd esinduslikku seltskonda esmakordselt ja oli otsustanud rangelt kinni pidada Zemani nõudest rääkida ainult siis, kui temalt midagi küsitakse. Konservatooriumi kõrgaadel võib mõningates etiketiküsimustes olla küllaltki noriv ja nõudlik.

Kõik osalised teadsid -- nõu tuli pidada kiiresti. Sideseansi toimumiseks olid mobiliseeritud seitsme ruumiterminali koobaltradarid ja Konservatooriumile läks operatiivsus maksma väga palju -- umbes ühe ekspeditsioonilaeva reisikulud. Nõupidamist juhatas ibis Bach ja Zeman oli väga rahul, et just see mees oli Tema Majesteedi erisaadikuks valitud. Bach oli igati mõistlik tegelane, üks vähestest ministritest, kes ei pidanud Konservatooriumi tühjaks aja- ja raharaiskajaks.

Bachi hääl kostus kõlaritest läbi tugeva ragina ja müha. Ometi võis tema toonis tabada teatava rahulolu, mis ilmselt tuli olukorra tähtsusest.

«Meil on vähe aega, Capaneus,» alustas Bach. «Tehkem seega lühidalt. Teie ettekanded on meil käes, probleem fikseeritud. Lahendust ei ole, on palju variante, kuid kõik lähevad millegagi vastuollu. Kõigepealt, teen teile teatavaks veel ühe ebameeldiva uudise. Teile jõuab varsti transportlaev «Vitus», mis toob harilikku toidu- ja muud kraami. «Vitusel» on peal samuti üsna võimas observatoorium. Paar päeva tagasi teatasid nad, et teile lähenev asteroid pole sugugi ainus. Tema taga on tulemas veel viis sama suurt kamakat, mingid aastad on seal intervalliks vahel. Ühesõnaga, arvestage kuue suure pauguga.»

Uudis oli muidugi rabav. Zeman juba teadis, kuidas see olukorda veelgi keerustab.

«Te saatsite meile oma raporti, kuid mitte sõnagi, kuidas te ise probleemi näete,» jätkas Bach. «Öelge nüüd Zeman, kuidas Pesa olukorrast aru saab?»

Foogt kummardus kergelt ja nägi, kuidas rektor Hilversum talle julgustavalt noogutas. Hertsog bont Hilversum oli Capaneusi Harta vaimne isa, mittesekkumispoliitika väljatöötaja kõigis selle üksikasjades. Lisaks oli just Hilversum olnud see, kes kompromissitult oli nõudnud Zemani ülendamist Foogtiks.

«Capaneus on ainulaadne maailm, lugupeetavad,» alustas Zeman. «Maailm, mille tähtsus ja tähendus ei ole meie põlvkonna otsustada ega aru saada. Maalt väljumisest alates on inimkond otsinud omi vendi mõistuses, tegelnud selle ülesandega, suutmata kunagi üheselt öelda, miks see nii tähtis on. Endataoliste leidmine on sisemine vajadus, instinkt, kui soovite, mille tarbeks pole kunagi kokku hoitud aega ega energiat. Ka siis, kui eebenkütus oli veel leidmata ning kosmoselend oli mitmeid kordi keerulisem kui praegu. Nüüd on meil Capaneus oma ainulaadse rahvastikuga, mis viibib veel iidse Maa mõistes kvaternaari ajastus -- maailm, millelt meie järeltulevad põlvkonnad leiavad vennasrassi. Oleme tulnud siia maailma ainult vaatlejatena ja oleme põliselanikkonnale andnud Harta -- oma lubaduse mitte mingilgi viisil sekkuda siinsesse evolutsiooni, maailmapilti, iseeneslikku arengusse ning oleme tõotanud endast mitte kuidagi teada anda. Meie eesmärk on teadus.»

«Me teame kõike seda,» tundus nagu oleks Bach valgusaastate taga korraks kannatamatult köhatanud. «Oleksite võinud sissejuhatuse ära jätta.»

«Ma tahan jõuda selleni,» jätkas Zeman laskmata end häirida, «et Harta on sätestanud unikaalse ja vältimatu poliitika, mis siiani on lubanud ära hoida kõik arusaamatused, on tõmmanud piirid, sätestanud vastutuse. Harta on töötanud -- igas olukorras ja alati. Hartast oleme leidnud suuniseid ja juhiseid. Harta on töötanud. Nüüd on Harta kaudselt põhjustamas esimest kriisi. On selge, et uues olukorras meil saab olema väga raske ainult Hartast juhinduda.»

«Tahate öelda, et Hartat tuleks täiendada?» küsis rektor Hilversum.

«Võimalik. See oleks asja üks külg -- niiöelda juriidiline nüanss. Hoopis tähtsam on see, et lahenduse leidmisel peame me väljuma Harta raamistikust, sest sealt me ei leia oma küsimustele vastuseid.»

Hilversum: «Teil võib muidugi õigus olla, Zeman. Aga ma juhiksin meie konsiiliumi tähelepanu sellele, et Hartat luues oli üheks meie põhieesmärgiks tagada Capaneusi sekkumatu areng. Me välistasime enda jaoks kohe ideed kiirest kontaktist ja muust seesugusest. Me välistasime võimaluse muutuda aborigeenidele jumalaks, kaitsvaks ja juhendavaks käeks. Nii nagu polnud ka inimkonna kohal ühtegi kõrgemat tsivilisatsiooni. Ja Harta peaks välistama ka kauges tulevikus võimaluse, et inimkonna tegevuse jäljed Capaneusil muutuks neile jumala hääleks või tekitaks võltsreligioone.»

Zeman tundis, et siinkohal peaks ta sõna andma Zev Lilkusele, sest just sel teemal olid nad enne seanssi mõtteid vahetanud. Nii Foogt tegigi. Lilkus alustas oma möriseval basshäälel:

«Üldiselt on Harta juba viinudki ühe paradoksini, millest meil Foogtiga ka juttu on olnud. Tema pole minuga nõus. Kuid siiski, vaadake, kõrgeaulised -- me ei tohi aborigeene millegi eest kaitsta. Nad peavad ise arenema, nii nagu loodus neile määranud on. Kuid planeet on ju konserveeritud. Me kaitseme neid meie endi eest! Kui Konservatoorium poleks Capaneusi oma hoole alla võtnud, oleks siia saabunud meeletutes kogustes turiste, jahimehi ja muid uitajaid, kes kõik oleks loomulikku arengut omal moel mõjutanud. Me kaitseme Capaneusi inimeste eest ja see oleks nagu juba Hartaga vastuolus. Paradoks seisneb aga minu meelest selles, et meie jõudmine siia planeedile on samuti loomulik areng, kui vaadata asjale universaalselt, kogu-universumilises plaanis. Inimkonna areng oli loomulik ja kõik tema saavutused seetõttu samuti. Meie viibimine siin ongi loomulik areng.»

«Järelikult on loomulik ka meie mittesekkumine, kui me nii oleme otsustanud,» lõikas Hilversum. «Need asjad vaieldi selgeks juba Harta loomise ajal, pole põhjust neid praegu üle arutada.»

«Siiski, siiski, rektor,» ei jätnud Lilkus, tundes terranoovalastele märkamatuks jäänud Zemani julgustavat müksu. «Me kaitseme neid loomuliku arengu eest, mida meie hetkel peame loomulikuks. Te väidate, et kui me ei soovi sekkuda, ongi see loomulik. Mina kaldun arvama, et me hoiame ennast tagasi, sulgeme ennast kunstlike barjääride taha, et teha niiviisi endale asjad lihtsamaks ja mugavamaks. Kas see, mida me peame loomulikuks, on tegelikult loomulik, ah?...»

«Zev, ärme hakkame praegu filosofeerima,» kähvas Hilverum.

«Aga kust võtame me endale õiguse öelda,» jätkas Lilkus häirimatult, «et nende inimeste ellujäämine pole meie otsustada? Rektor ja kõrgeauline ibis Bach, ma olen siin maailmas viibinud neliteist aastat! Ja ma tean kuut tuhandet viitkümmend viit moodust, kuidas nende inimeste elu hõlpsamaks muuta, ilma end ise neile näitamata. Me ei taha, ei julge võtta vastutust selle planeedi käekäigu eest, kuigi võib-olla meile pandud universumiline kohus ongi neid aidata. Me peame need asteroidid hävitama. Ja rohkem öelda ei olegi.»

Matemaatik ja süsteemianalüütik Zev Lilkus oli olnud Capaneusi lahtimõtestamisel Zemani suurimaks toeks. Foogt oli habemikust teadlasesse väga kiindunud ja viimane vastas talle Foogti autoriteedi vastuvaidlematu tunnustamisega. Sest teatav jäärapäisus oli see, mis oli Zevi neliteist aastat Capaneusil hoidnud ja seganud tal saavutamast vähemalt asekrahvi tiitlit, mis aastate poolest talle ammu oleks omistatud.

«Paistab, et kipume liialt targutamisesse kalduma,» sekkus autoriteetsel toonil Bach. «Me peame leidma otsuse, mida teha kujunenud olukorras, mitte heietama asjade üle, mil puudub hetkel praktiline aspekt. Harta on olemas ja ütleb piisavalt konkreetselt, et me ei tohi nende ellu sekkuda. Sellest peaks piisama. Ma annan sõna rektor Hilversumile.»

Zeman teadis, mida rektor ütleb. Paistis, et jõujooned olid juba enne nõupidamist välja kujunenud.

«Harta on tõesti olemas,» ütles rektor, «kuigi Zeman kaldub arvama, et me ei pruugi Harta raamistikust lahendust leida. Mina kaldun arvama, et Harta on siiski ainus alus, millele tugineda. Kui me hävitame asteroidid, päästame me Capaneusi surmast. Me päästaksime ka kõik aborigeenid. See oleks seesama jumala käsi, mida me iga hinna eest oleme proovinud senini vältida. Ma nõustun, et Capaneusi hävimine oleks tragöödia. Paljud ei mõistaks meie otsust, paljud järeltulevad põlvkonnad mõistaks selle hukka. Kuid planeeti päästes looksime pretsedendi, millest tuleks ka edaspidi kinni pidada. Capaneusil on ees veel palju maavärinaid, vulkaanipurskeid, üleujutusi. Mida me siis teeme?»

Küsimus oli retooriline, kuid Zeman kasutas rektori poolt tehtud efektset pausi, et sekkuda.

«Palun ärge unustage, et sel planeedil on viibinud ka teine ülirass, meile veel tundmatu mõistus. Ja kindlasti pole me veel leidnud kõiki nende siinviibimisest kõnelevaid märke. Palju on veel läbi uurimata. Kui Capaneus hävib, hävib ka see ülihinnaline tõendusmaterjal.»

«Ahjaa, see suur X,» köhatas Bach. «Kui ma õigesti mäletan, siis on üks teooria, mille järgi nad toimetasid Capaneusi inimeste raevu eest eemale mingid kiskjalised, keda nende lemmikloomadeks peetakse?»

«Ja pange tähele -- sekkusid niiviisi planeedi loomulikku arengusse,» torkas Lilkus mornilt.

«Just nimelt,» vastas Zeman. «Sekkusid ja toimetasid nad planeedile Excelsus, millest te kindlasti kuulnud olete. Ja lisaks on siin veel see kuulus sümfooniaorkester, mille otstarvet pole me senini mõistnud.»

«Peate silmas süvakoopas asuvat basaltuurete süsteemi, seda, mis muusikat teeb?»

Jah, just seda uuretega ripp-basaldi skeemi pidas Zeman silmas. Tühjad basaldipurikad, uuristatud kanalid kaljude all, inimesele senikogematu akustiline süsteem, mille kellegi tundmatud käed olid meisterdanud. Kui üheaegselt lasta kanalisuudmesse teatava massi ja tihedusega metallist kuulikesed, võib kuulda midagi imelist ja vapustavat. Tuul, metall ja basalt mängivad oma omadustega viise ja teemasid, mida loodusel on oma ratsionaalsuses võimatu luua. Koobas asus Zaindi mandri teises mäestikus -- Nathanias. Capaneusi inimene koopale ligi ei pääsenud, kuid viimased uuringud ksonograafiga olid näidanud, et kunagi võis olla sealkandis elanud samuti üks rahvakild. Need võisid olla omalaadsed algmägilased.

«Siin võib olla veel palju muudki. Keegi, ma arvan, et see on meie suur tundmatu, on siin varem olnud. Midagi on teda Capaneusil huvitanud. Mis? Selle väljaselgitamisega me ju tegelemegi. Capaneusi hävimine kokkupõrkes asteroidiga võib kõik need jäljed kustutada.»

Terranoovalt vastas Hilversum: «X on tõesti huvitav ja oluline ja ma valgustan kõrgeaulist senjöör Bachi sellest hiljem. Me jahime neid juba kaua, kuid ilma tulemuseta. Ainult ebamäärased vihjed. Aga nagu ma aru saan, kaldute te, Foogt, arvama, et asteroidid tuleks hävitada ja sellega Capaneus oma hoolealuseks kuulutada. Olen teist õigesti aru saanud, peate te sellist teguviisi õigeks?»

Zeman vaatas taas Lilkuse poole ja nägi kuidas teadlane nõustuvalt noogutas. Zeman ohkas sügavalt ja katsus kõlada eriti veenvalt.

«Meil pole mingit soovi Konservatooriumi autoriteetse arvamusega lahku minna. Nii nagu Terranooval otsustatakse, nii ka jääb. Ma paluksin hetkeks teie tähelepanu alumisele ekraanile. Magister Azarjan demonstreerib teile midagi.»

Balthus Azarjan köhatas ettevaatlikult ja kuvas ekraanile pildi, mis ilmselt kujutas Capaneusi kosmosest vaadatuna. Siis hakkas ta pisut kõhkleval häälel rääkima.

«Kui meie obs avastas läheneva asteroidi, hakkasin ma veidi lähemalt uurima Capaneusi lähiümbrust, kui nii võiks öelda. Seni oli obs peamiselt tegelnud meteoroloogiaga. Nüüd huvitas mind mõnevõrra rohkem teada saada planeedi atmosfäärist ja stratosfäärist. Soovisin leida kõige täpsemad parameetrid võimalike purustuste kohta, ühesõnaga näha, mis asteroidiga detailselt juhtub Capaneusile lähenedes...»

«Jah, me saame aru, rääkige edasi,» rehmas Hilversum kannatamatult käega.

«Kohe. Niisiis uurisin ma neid alasid, millele me varem polnud tähelepanu pööranud. Piisavat tähelepanu, julgeksin ma lisada. Vaadake, see on nüüd salvestus, tehtud koobaltradariga, kasutades daelneutronite lineaarskaneeringut...»

Ekraani alumises osas ulatus äärest äärde Mõõkkaljude teravatipuline mäeahelik, selle kohal sõudsid iidses rahus rünkpilved. Siis laskus pildile ähmane vari ja kujutis peatus -- skaneering oli sisse lülitatud. Ja siis hakkasid äkitselt mööda ekraani liikuma numbrid. Täiesti arusaamatus tähenduses numbrid.

«Mis need on?» küsis ibis Bach kohe. «Mingid ilmastikuandmed?»

«Peaaegu. Kohe ma lülitan sisse filtri,» kostis Azarjan võidurõõmsalt.

Filtriks nimetatud programm hakkas numbreid töötlema. Arvude asemele ilmusid tähed ja andmed, mis tõepoolest rääkisid midagi ilmastikust, stratosfääri keemilisest koosseisust ja muust ebahuvitavast.

«Aga nüüd,» jätkas insener, «on meie arvutite tarkus otsas.»

Programm seiskus, numbrikombinatsioonid peatusid ja üle ekraani lahvatas kiri: TUNDMATU TRANSMISSIOON.

«Mis see on?» ei saanud Bach aru.

«Seda tahaksime ka meie teada,» vastas Azarjan. «Keegi edastab Capaneusil arusaamatut signaali. Meie arvutid seda lahti kodeerida ei mõista, ei saa me aru ka, kuhu see suundub. Aga keegi on siin planeedil veel.»

«Kuidas nii,» ei mõistnud Hilversum. «Kas te saate ka aru, mida te räägite?»

«Kuulake, palun,» ütles Zeman. «Ja katsuge mõista. Me oleme kogu aeg teadnud, et meie X on siin planeedil kunagi viibinud. Midagi on sellele tsivilisatsioonile siin huvi pakkunud. Võite ise arvata, mis või kes. Seda X-i oleme me jälitanud juba mitukümmend aastat ja ikka ilma tulemusteta. Me ei tea, kes nad on, mida nad mõtlevad, mida taotlevad, kuidas nad välja näevad, milline tehnika neil on. Me ei tea neist midagi. Aga nad on siin viibinud. Ja ilmselt jätnud maha midagi, mis edastab neile ikka veel teatavat infot selle kohta, mis Capaneusil toimub. See signaal tuleb tõenäoliselt üsna Pesa opereeritava ala lähedusest. Me ei tea täpselt, kust, miks ja kes seda edastab. Loomulikult me hakkame seda uurima. Aga see kõik võtab aega. Aga aega meil ei ole -- asteroid läheneb. Ja tuleb otsustada, mis sellega teha.»

Hilversum: «Te advokateerite selgelt asteroidide hävitamise poolt, Zeman. See on arusaadav, olete Capaneusil nii kaua olnud, see on teile koduks ja nii edasi. Aga kas te teate, mida on asteroidide hävitamiseks tarvis? Kujutate ette? Jätame praegu selle Harta ja mittesekkumise, lõppeks on see meie tehtud ja kui tarvis, võime selle alati ümber teha...» Selle koha peal pani Zeman tähele Hilversumi grimassi. «Aga räägime praegu ressurssidest. Meil läheks tarvis kuut lahinglaeva neutronplasma kahuritega. Operatsiooni maksumus tuleks sama palju kui kolm sõda vabariiklastega kokku. Ja pidage meeles, et maksma peab kõige eest Konservatoorium. Panused on kõrged, Foogt. Tema Majesteedi arvamus on alles kujundamata, aga leian, et antud olukorras võib maksumus kallutada teda mittesekkumise poliitika tuliste pooldajate hulka. Arvestage, et nii suurt asteroidide hävitamist pole keegi kunagi läbi viinud.»

«Aga aega meil ei ole,» ütles Zev Lilkus Zemani kõrvalt. «Te ilmselt juba teate, et hävitamisoperatsiooniga tuleb alustada kohe. Me ei või asteroide Capaneusile liiga lähedale lasta, nende tükid võivad siis ikkagi kukkuda planeedile. Pealegi võib ka niivõrd võimas plasmaplahvatus kosmoses veel sajandeid Capaneusile ja kogu süsteemile halvasti mõjuda.»

«Zeman, mida ütlete?» nõudis Bach.

Ja Zeman ütles: «Arvestades olukorra ainulaadust, palun ma konsiiliumi otsusesse märkida, et Konservatooriumi allüksus Pesa peab vajalikuks asteroidid hävitada ning mitte vaadelda seda kui mittesekkumise rikkumist.»

«Me mõtleme selle üle,» vastas Givi ibis Bach.

Seanss oli läbi.

Estrada
43. Ardaman; kell 26.04

Nüüd oli tal saladus, ta oli selle üle õnnelik ja omamoodi uhkegi, see saladus lebas alasti tema kõrval ja oli talle just öelnud midagi sellist, et Estrada oleks tahtnud voodist välja karata ja kogu Pesale oma saladusest kuulutada. Aga seda ei tohtinud teha, sest saladus oli Foogt, kes ei tohiks olla alluvatega intiimvahekorras.

«Kas sa tahad nüüd magada?» küsis Estrada sosinal.

«Oled sa näinud mind tegemas midagi, mida ma ei taha?»

«Ei ole, sest ma panen sind tegema, mida sa tahad.»

«Isegi, kui ma ise ei tea seda?»

«Isegi, kui sa ise ei tea seda,» sositas Estrada leebelt.

Katuseaknast paistis Capaneusi siiras täheöö, mis lummas Zemani toa kahkja valgusega, pani asjad näitama oma öist palet ja raamis mustjalt aega, mis nüüdsest kuulus ainult Estradale -- ööd. Zeman keeras ennast rinnuli, pani rusikad lõua alla ja mühatas rahulolevalt.

«Sa oled hea, tüdruk.»

«Oled seda juba öelnud. Ma olen hea, sest nii peab olema. Ja ära unusta, et ma olen mitu aastat Terranooval elanud.»

«Ma ei mõtle seda ja sa tead. Tahan öelda, et sind on siia maailma väga vaja. Nii mulle kui planeedile.»

«Sinust saan ma aru, aga miks mind Capaneusile vaja on?»

«Sa näed asju, mida teised ei näe. Sa näed olulisi asju.»

«Kas sa mõtled vaime? Igaüks oleks neid näinud. Nad lihtsalt imbusid laipadest välja, nad olid seal ja ma nägin neid. Nii lihtne see ongi.»

«Aga ikkagi olid see sina, kes neid nägi. Sina, Linne...»

Estrada veeretas oma hõõguva keha Zemanile selga, suudles teda kukla taha ja põimis jalad mehe põlvede alt läbi.

«Kas need vaimud on olulised, Bent? Mis nad üldse on, kas sa tead?»

«Ei tea.»

Kas üldse oli Capaneusil asju, mida Zeman ei teadnud? Foogt teadis ju kõik, tema sai sellest kõledast maailmast aru ja temale oli see tähtis. Aga nüüd on tal veel midagi, mis peab olema tähtsam kui Capaneus.

«Aga mis need võivad olla?»

«Ma lugesin täna läbi kõik raportid, mis kirjutatud nende Vaatlejate poolt, kes on Capaneusi inimeste surma pealt näinud. Mitte keegi pole sellist nähtust varem kirjeldanud. Vaatasin läbi hulga videosid surmast. Ikka mitte midagi.»

«Võibolla pole keegi julgenud vaimudest rääkida? Kartsid, et neid tehakse lolliks?»

«Sina ju julgesid?»

Aga Estrada oli julgenud sellest rääkida ainult Zemanile. Ja sedagi kõigi läbielamiste mõjul, mis talle olid päeva jooksul osaks saanud. Ta oli paisanud selle endast välja mehele, keda armastas...

«Aga vaata kui palju on siin ju juba surma nähtud! Keegi oleks kindlasti sellest rääkinud. Kui ta vaid oleks näinud. Aga ma ei usu, et asi on ainult minus.»

«Kui palju on palju surma? Viimase viie aasta jooksul on meie Vaatlejad oma silmadega pealt näinud kahtkümmned nelja surmajuhtumit. Tegelikult pole seda üldse palju. Ma arvan, et vastus võib peituda ikkagi selles, kus need naised käisid. Me peame aluseks võtma, et sinu vaimude ilmumine oli seoses ainult selle kohaga, kus need naised olid käinud. Muudmoodi ei oska ma seda fenomeni seletada.»

«Mis on fenomen?» nõudis Estrada keelega mehe kõrvalesta hellitades.

«Raskesti või sootuks seletamatu nähtus, midagi võimsat ja kummalist. Sa teed kõdi, Linne!»

«Kannatad ära, kallis. Kannatad ära!»

«Ma tahtsin öelda, et... tahtsin öelda, et meie poolt kasutatav elektroonika võib planeedi atmosfääri kuidagi mõjutanud olla. Igal planeedil on omad väljad ja lained, on oma tähtedest mõjutatav nähtamatu tundeala. Midagi hoomamatut... Meie tehnika on aga kas universaalne või mõnel teisel planeedil välja töötatud. Aga tehnika ei suuda iialgi asendada inimest, see on väga vana tõde, Lin. Ma pole kunagi tahtnud ega soosinud Capaneusil lausside praktiseerimist. Ei või kunagi teada, kuidas see võib siinset energeetilist ilma mõjutada. Me oleme kinni püüdnud ühe tundmatu signaali. Signaali siit planeedilt.»

«Sa ei öelnud seda varem, siis kui tulid.»

Tõepoolest, Zeman oli tulnud sideruumist ja olnud üsna väsinud olemisega. Estrada oli läinud õhtul Foogtilt saadud salakoodiga tema tuppa, ennast riidest lahti võtnud ja peitnud end eelmisest ööst saadik segipaisatud linadega voodisse, kus lebas hiirvaikselt seni, kuni pesemast tulnud Zeman end ohates sängi oli kukutanud. Aga siis polnud neil rääkimiseks enam aega.

«Jah, ma pole sulle paljugi öelnud, Linne. Suuri asju on toimumas. Midagi ei pruugi enam endiseks jääda.»

«Aga ma ei tahagi, et kõik endiseks jääks! Vähemalt selliseks mitte, nagu kolm päeva tagasi,» sositas Estrada Zemanile kõrva, liibus talle tugevamalt vastu selga ja lükkas silitades aeglaselt oma käsi mööda mehe kõhtu allapoole.

«Siiski oli juba kõik nii, kui praegu,» vastas Zeman ja sirutas ennast välja, et naisele embust mugavamaks teha. «Miski ei sünni hetkega, kõik on juba olemas. Vaja on ainult õiget hetke, et lasta sellel välja pääseda.»

Välja pääseda, välja lennata, hõljuda... Ükskõik kui lähedal või kui sügaval Zeman oli, kangastusid Estradale ikka kolm helerohelist ja läbipaistvat valgusolendit, kes surevatest kehadest hääletult taeva poole heljusid. Selles oli olnud midagi seletamatult õudsat ja samas nii rahustavat... Midagi sellist, mis pani tundma ja tunnetama oma tühisust ning tähtsusetust. Ja Estrada polnud kindel, kas tema meeleheitlik vastuse leidnud kirg Foogti vastu suudab seda ängistust leevendada.

«Mis need vaimud olid, Bent? Kas me saame kunagi teada?»

«Ma ei tea veel. Me ei tunne veel seda maailma. Mul on mitmeid ideid, aga need kõik vajavad kontrollimist. Sul võis olla liiga palju elektroonikat kaasas, Linne. Laser, odoorlaengud, peilingsüsteemid -- need kõik kasutavad ju mingil määral selle planeedi energiat, tema ressursse, välju... Nähtamatut, kuid olemasolevat energeetikat. Mittesekkumisel on mitu tahku ning mateeria bioloogiline ja füsioloogiline evolutsioon on ainult ühe maailma arengu üks külg. Meie olemasolu Capaneusil võib olla siin juba kõike mõjutanud. Ehk oleme tahtmatult sekkunud sfääridesse, mis nüüd hakkavad ennast meile nähtavaks tegema... Ma ei tea, ma tõesti ei tea.»

«Mida me teeme, Bent?»

«Meil on võib-olla vähe aega jäänud. Me peame kiiresti leidma, kus need naised käisid, mida nad seal tegid ja mis need vaimud õieti on. Sa saad mulle siin abiks olla. Ma tahan, et sa...»

«Sa tahad...?»

«Jah, ma tahan, et sa... Linne, oota! Jäta järele, palun. Ei, mitte praegu, kannata, ma räägin enne lõpunni, Lin...»

«Sa ütlesid, et tahad! Ma näen siin ühte fenomeni tekkimas...»

«Linne, ma tahtsin sulle öelda, et... Oota nüüd korraks. See on oluline... Noh, hea küll.»

Bent vris Zeman
44. Ardaman; kell 01.10

Foogti kabinet-elamust viib üks kitsuke trepp ülakorrusele. Seal on väike kamber, millel polegi täpset ega ühest ülesannet. Sinna võinuks paigaldada ohtralt tehnikat ja arvuteid, tassida alkoholikaste või lasta tal lihtsalt tühjalt seista. Ilmselt ehitati see arvestusega, et Foogtil on vaja eraldi salajast sidepidamiskeskust või midagi seesugust. Aga Foogtil ei olnud seda vaja. Zeman vedas sinna väikse laua, kasti küünlaid, paberit ja pliiatseid. Kambri laeaken avanes Capaneusi mäestiku õhedasse taevasse. Kui sa avad akna ja keerad laua pisut seina poole, siis paistab öösiti tähistaevas otse lauale. Seal on hea istuda ja kirjutada. Ruumis on täielik vaikus, vaid aeg-ajalt kostub mägedest mõne kaljulinnu hüüd või vuhisevad kondoreti suured ja vägevad tiivad lähedalt mööda. Foogtile meeldis seal öösiti üksinduses istuda ja kirjutada. See polnud tema tööruum ja polnud ka päriselt kodu. Ta ei pidanud seal päevikut ega koostanud aruannete mustandeid. Ta kirjutas.

Kui mägedeõhk läks jahedaks, lülitas Zeman soojenduse sisse, sagedamini tõi siiski vaid alt kasuka, heitis selle õlgade ümber, võttis lonksu bittnerit Tema Majesteedi terviseks ja kirjutas edasi. Juhtus, et ta ei sattunud oma salakambrisse kuude viisi. Juhtus, et tal läks oma peidupaik sootuks meelest. Juhtus, et ta istus seal igal ööl. Kõik sõltus sellest, mis meeleolus Foogt oli.

Zeman sai kambris Pesa kommunikatsioonisüsteemi välja lülitada ja tähtsast kutsungist andis märku ainult helesininie signaallamp ukse kohal. Ta ei tahtnud, et teda segataks.

Kui Estrada jäi magama, viskas Zeman endale hommikumantli selga, haaras külmkapist pudeli bittnerit ja läks mööda treppi üles kambrisse. Enne heitis ta magavale kaunitarile veel ühe pilgu ja ohkas südamest. Tüdruk oli ilus. Liiga ilus...

Uca ei olnud nii ilus. Uca oli sündinud ja kasvanud maailmas, kus ilu tähendas vähe. Vähemalt ühe naisterahva ilu. Ja kui see palju ei tähenda, kui seda ei vajata, siis ta unustab ennast ära, poeb peitu ja hingitseb. Aga on alati kuskil olemas. Uca oli kena, oli armas, aga Estrada... Linne, oli kaunitar. Aga ta oli nii noor, oma ilust teadlik, oli auahne ja seepärast oligi kõik nii lihtne olnud. Nad polnud Ucaga kunagi rääkinud armastusest, nad polnud kunagi oma suhtest ega tunnetest rääkinud. Ja kurat võtaks, nad polnud isegi kunagi maganud!

Ja ometi oli Yenona Capaneusilt Uca pärast ära sõitnud.

Ja ometi hakkas Zeman siin salakambris käima pärast seda, kui kuulis, et Uca Roydeedt oli kukkunud ningode käiku ja jäänud igaveseks jää alla.

Ja ometi lootis ta, et enne, kui Uca ningode poolt lõhki kisti, surnuks külmus või lootusetusest hulluks läks, oli ta meenutanud oma teadlast Terranoovalt.

Zeman lõi akna valla, ahmis Capaneusi joovastavat õhku ja hakkas kirjutama.

Zeman kirjutas luuletusi.

Bent vris Zeman
44. Ardaman; kell 10.08

Asteroidid tulevad, teatas ta järgmisel hommikul Pesa täiskoosolekul. Ja Konservatoorium teeb kõik, et Tema Majesteeti veenda need hävitama. Aga sellist otsust on raske langetada. Plasmakahuritega relvastatud tõrjelaevastiku embarkeerimiseks pole Konservatooriumi eelarves raha ette nähtud, vabariiklike mõtete ohjeldamiseks perfeerias kulub üha rohkem jõudu ja ressursse. On selge, et antud poliitilises olukorras on Terranooval väga keeruline näha olukorda sama pilguga, kui meie näeme, seletas Zeman kannatlikult. Mittesekkumine ja loomulik areng on aastate jooksul kujunenud dogmaks, mida on raske ületada. Mõtteviis ja poliitika, mis algselt pidi tagama Capaneusi sõsarmõistuse säilimise originaalsel kujul, võib uutes tingimustes viia hoopis selle hävimiseni. Me oleme Hartat alati pühaks pidanud, oleme lootnud sellel kunagi näha Capaneusi inimese allkirja, oleme selle tekkimist sinna ette kujutanud ja selle vältimatusega arvestanud. Capaneusi inimene, kui ta kujuneb edasi sellises proto-Maa geograafilises ja bioloogilises hällis, nagu loodus on siia vorminud, peab lihtsalt Harta heaks kiitma. Harta on olnud meie ainus pidur ja energiaallikas. Nüüd oleme olukorra ees, kus paljutki tuleb ümber hinnata. Ja meie siin Pesas pole ainsad hindajad, vaid käsutäitjad. Loomingulised käsutäitjad, rõhutas Zeman. Sellist sõnaühendit kasutas Foogt esmakordselt. Paljud pesakondsed ei pööranudki sellele tähelepanu, osad aga suutsid püüda neid sõnu lausuva Foogti mõtliku ilme tagant uudse vandeseltslasliku tooni.

Pärast koosolekut läks Zeman oma kabinetti ja hakkas ootama. Tal oli vastuvõtuaeg ja ta ei tahtnud Pesa rutiinis mingeid muutusi sisse viia. Veel. Ta mõtles, kas esimene on Zev Lilkus või Dhaka ent esimene Foogti jutule püüdleja oli hoopis Balthus Azarjan.

Insener ei võtnud audientsisaalis istet, vaid sööstis luba küsimata Foogti kommunikatsioonipaneeli kallale ning kuvas sinna hulganisti Zemanile täiesti arusaamatuid numbreid ja graafikuid.

«Ma sain ühenduse «Vitusega», teatas ta siis rõõmsalt. «See oli kuradima keeruline, nad on ju veel nii kaugel. Aga ometi suutsin ma meie ja nende obsi andmebaasid ühildada. Ma peaksin selle eest vikonti tiitli saama, muide, paluks kõrva taha panna. Selliselt distantsilt pole veel keegi ühisseiret loonud.»

«Ma panen selle kõrva taha,» vastas Zeman tuimalt, «aga ainult juhul, kui sa nüüd populaarselt seletad, miks sinu ennastsalgav inseneerlus meie ühisele üritusele mingit kasu toob.»

«Kasu on mitmetähenduslik asi, auväärne Foogt,» kostis Azarjan ja muigas. «Teaduslikke saavutusi ei saa alati miilides ega taalrites mõõta.»

«Tiitlites aga küll, paistad sa arvavat.»

«Noh, seda ühendbaasi saab kindlasti vikonti tiitliga mõõta,» arvas insener. «Nagu ma ütlesin, on see midagi täiesti enneolematut. Tõsi, võib-olla pole keegi sellist operastiooni varem proovinud, aga see ei muuda asja sisu...»

«Mis seisneb populaarselt järgnevas?»

«Mis seisneb populaarselt järgnevas,» Azarjan tonksas oma sõrmega kuvarile ja kummardus Foogti paneeli kohale. «Algselt tuvastas «Vitus», et meie Azarjani asteroidile järgnevad veel viis sama suurt kamakat. Nüüd panin ma mõlema obsi seireandurid kammima nende pisiplaneetide tuleku põhjuseid ja tagamaid, kui nii võiks öelda. Tulemused on vapustavad.»

«Ma ei tahaks eriti vapustuda.»

«Aga tuleb. Niipalju kui Universumis ja Diomedi süsteemis on vähegi astronoomilist loogikat, on Capaneusi saatus lähemaks tuhandeks aastaks ette määratud. Vaata!»

Zeman vaatas ja tundis tigedalt, et ta ei saa sellest arvudejorust mõhkugi aru. «Mulle ei peaks vist selline ettemääratus meeldima?» uuris ta ettevaatlikult.

«Ega ei peaks küll,» nõustus Azarjan. «Nagu iga imikki siit lugeda võib, on Diomedi süsteemi äärealadel, Zhumangi ja Mojo orbiitide vahel veel lõpmata palju registreerimata asteroide, millistest meil veel aimugi ei olnud. Nende orbiitide vastasmõjud on korraldanud paraja segaduse. Lühidalt ja populaarselt öeldes -- ikka juhtub nii, et kui mõnda küsimust uurima hakkad, selgub sada tuhat muud jama, millest esialgu polnud aimugi. «Vitus» avastas alguses viis asteroidi, mis Capaneusi hävitavad. Nüüdseks on selgunud, et iga tuhande aasta tagant põrutab mõni uus tükk meile sisse. Millegipärast on kosmos Capaneusi peale vihane ega lase tal kunagi ellu jääda.»

Zeman tegi näo, et numbrijodu temalegi sama selge on. Tegelikult polnud sel mingit tähtsust, sest kui Azarjan ütles, et nii on, siis nii ka on. Kuidagi õõnsaks ja tülgastavaks muutus äkki Foogti sisetunne. Aegupidi ta taipas, mida inseneri öeldu tegelikult tähendas.

«Sa tahad öelda, et...»

«Mitte mina ei taha öelda, ütlejaiks on meil masinad.»

«Ja nad väidavad, et kui mitte nüüd...»

«Siis miski tuhande aasta pärast,» segas taas Azarjan Foogti küsimusele vahele, «kõmmutatakse see planeet nii või teisiti sodiks. Pääsu ei ole. Kosmose loogika on vääramatu ja tema tahe igavene. Hakkame parem kiiremini asju pakkima, säästame aega ja pisaraid.»

Zeman oigas vaikselt, sirutas küünarnukid lauale ja toetas pea pihkudesse. «Isegi kui nad veenavad Tema Majesteeti -- või õigemini ennast -- laevastiku rahastamise vajalikkuseses, pole sellest mingit kasu.»

«Just täpselt,» pomises Azarjan ja istus rätsepaasendis maha. Ta ei viitsinud endale tooli lükata ja seepärast kasutas istumisviisi, millest ta oma nõiaköögis nii tihti puudust tundis.

«Me vist ei saa ega tohi seda informatsiooni Konservatooriumi eest varjata, ega ju?» uuris ta Foogtilt.

«On need kindlad andmed?»

«Nad on tõenäolised. Nii juhtub, kui kosmoses on veel vähegi astronoomilist loogikat.»

«Seda jääb tal ülegi,» Zeman tõstis pea ja piidles jälle numbreid kuvaril. «Meil on vähemasti need tuhatkond aastat... Kas «Vitus» teab, mida tema obs avastas?»

«Veel mitte. Ma pean enne ühisseire lahti kodeerima ja «Vituse» kaptenile loetavaks tegema. Seni ta teab vaid, et meie arvutid on ühenduses olnud, seire tulemustest pole tal aimugi. Sest vaata, ilma meie obsita poleks «Vitus» seda uut parve avastanud. Mõttetöö oli niiöelda meie- ehk tagasihoidlikult väljendades minupoolne. Ise poleks nende obs neid parameetreid leidnud...»

«Väga hea,» ütles Zeman. «See on väga hea. Hoia «Vitust» teadmatuses edasi. Me võime selle avastuse neile hiljem teatavaks teha. Seni jääb meile õhkõrn lootus, et Tema Majesteet tõrjelaevastiku teele saadab. Lootusetus kahandaks võimalust, et Tema Majesteeti tegutsemisiha haaraks.»

«Sa vist eriti ei usu seda võimalust?»

«Sul on õigus. Ma vist eriti ei usu seda võimalust.»

«Mul on midagi veel.»

«Asteroididest?»

«Ei. Sellest tundmatust signaalist.»

«Väga hea, lase tulla!» peaaegu hüüatas Foogt õhinal.

«Seda on üsna vähe,» kratsis Azarjan kukalt. «Kõigepealt kammisin ma selle salvestise läbi, et veenduda, kas minu arvutid mitte mingit jahu ei aja. Nad ei aja. Signaal on tõesti tundmatu ja see paistab üsna võimatuna.»

«Kuidas nii?»

«Vaata, ma ei saa öelda näiteks 'tundmatu õllesort', kui mul pole mingit alust vaadeldavat objekti õlleks nimetada. Et seda tundmatuks kvalifitseerida, pean ma esmalt olema veendunud, et tegu on õllega. Ainuke kindel viis selles veendumiseks on maitsmine.»

Foogt ajas ennast kontide ragisedes püsti, kõndis külmiku juurde ja lasi sellel vaadist kaks «Musketäri» valada ja naases kannudega laua juurde. Ehtsat vaadiõlut oli Pesas ainult Foogtil ja Azarjan oli selle peale eriti maias. Sama hästi oleks insener võinud näiteks tuua ükskõik millise muu asja.

«Aitäh! Tema Majesteedi terviseks!» pool kannu kadus ühe lonksuga Azarjani kurku, kui Foogt vaid vaevalt puudutas huultega vahust jooki. «Niisiis,» jätkas insener, «peavad minu masinad kõigepealt aru saama, et tegu on teatavat laadi transmissiooniga. Hakkasin uurima, mida tähendab sõna 'tundmatu'. Ja poisid puurisid seda värki ikka kõvasti higistades. Ja eks ma ise higistasin ka. Lühidalt ja populaarselt öeldes -- tegu on meile teadmatul tehislainepikkusel edastatava tundmatu signaaliga.»

«Milles seisneb siin populaarsus?» küsis Foogt.

«Aga seisneb selles, et eksisteerivad igasugused lained. Raadio-, ultraviolet-, infrapunased, viktorovi ja muud seesugused lainepikkused. Üldiselt on see koolifüüsika... Aga see lainepikkus, millel signaali edastatakse, on tundmatu. See tähendab, seda pole olemas, saa sellest aru, nagu soovid. Keegi nagu oleks meile tuntud füüsikalise ruumi lõhki käristanud ja sinna midagi lisanud... Aga põhjus, miks arvutid selle signaaliks defineerisid, on selles, et nad püüdsid signaali, mis igasuguseid algoritmilisi ja lingvistilisi parameetreid arvestades sisaldab endas informatsiooni. Millise sisu paraku meil ei õnnestu tuvastada.»

«Millistel tingimustel õnnestuks tuvastada?»

«Kujundlikult öeldes oleme kinni püüdnud mingi jupi tervikust, mis tuleb ei tea kust. Ning me pole seda signaali otsinud. Tabasime ta juhuslikult. Kui õnnestuks saada ta võimalikult algpunktist ja nii, et kogu meie seirevõimsus oleks suunatud seda tabama. Me peaksime olema valmis. Aga ma ei kujuta ette, kuidas seda saavutada.»

«Seega oleme sama targad kui enne?»

«Me saame kogu aeg targemaks, Foogt.»

***

Teine audientsile ilmuja oli Zev Lilkus, kes prantsatas kiiresti Zemani laua vastas asuvasse tugitooli ja hakkas oma rinnani rippuvat musta habet siluma. Harilikult oli see märk teadlase kavalatest salaplaanidest. Täna aga kuulutas ta kohe: «Minu mõistus on otsas, Bent!»

Zeman sai väga hästi aru, mida teadlane sellega mõtles. See tähendas seda, et Zev oli ilmunud, et Foogtiga oma uitmõtteid jagada. Populaarselt tegi Zeman oma Teadusülemale selgeks, mida Azarjan oli äsja avastanud. Kummati pani see jutt Lilkuse veel enam oma habet silitama ja tema silmadesse ilmus mingi kaval tuluke.

«Mulle meeldivad väljapääsmatud olukorrad, kas tead!» kuulutas Zev, kui oli Foogti jutu ära kuulanud.

«Milles peaks sinu arvates seisnema meie väljapääsmatus?» uuris Zeman.

«Mida ka Terranooval ei otsustataks, ei määra see Capaneusi edasist saatust universumilises plaanis. Planeet hukkub igal juhul, kui mitte homme, siis tuhande aasta pärast. Väljapääsmatus seisnebki saatuse üheses ettekuulutuses.»

Zeman ohkas. Kui Lilkusel tekkisid tema igakuised uitmõtted, oli Foogt esimene, kes neid kuulma pidi. Aeg-ajalt tegi ta seda rõõmuga.

«Kui meil õnnestuks seda apokalüptilist informatsiooni mõned aastad kinni hoida, siis annaks see ju Pesale ja Konservatooriumile ka tuhat aastat aega. Ja selle ajaga jõuab X-i saladuse kindlasti lahendada.»

«Aga kui ei õnnestu?»

Matemaatik kehitas õlgu. «Siis pole meie tööl enam niikuinii mingit mõtet. Uskuda, et tuhande aasta pärast on poliitiline olukord Harta rikkumiseks samasugune kui praegu, on küllaltki lapsik. Kui need asteroidid tulevad tuhande aasta pärast uuesti, siis hakkavadki nad käima. Mäletad neid kraatreid Nathaniast lõunas ja Gujuki platool? Väiksed kraatrid aga ometi leitakse Capaneusi pinnasest eelmiste ajastute välja surnud elu mälestusmärke. See planeet lihtsalt asub asteroidide perioodilisel teel ja sinna pole midagi parata. Kunagi toimus siin lihtsalt väike eelmäng ehk uvertüür, nüüd aga hakkavad tegelikud dramatis personae lavale jõudma.»

«Ma tean.»

«Loomulikult sa tead. Hartaga on lõpp.»

Ükskõik, mida Terranooval ei otsustataks, on Hartaga lõpp, Zeman teadis seda. Sest kaua ei õnnestu neil «Vituse» ja Capaneusi obside ühistöös valminud prognoosi varjata. Hästi, nad hävitavad need esimesed asteroidid. Aga ilmaruum saadab oma haamrilööke edasi ja jääbki saatma. Mõnel planeedil lihtsalt on selline saatus. Ja igasugused Hartad seda ei mõjuta. Inimene ei pea, ei tohi saada Capaneusile kaitsvaks «Jumala käeks» -- selline oli Harta koostamise ajal Konservatooriumi ainus ja püha tõde. Kõik edaspidine johtus sellest dogmast. Capaneusi inimestest võib saada kunagi inimkonna noorem vend. Aga ainult siis, kui loodusel lastakse tema kallal rahulikult tema enda äranägemist pidi tööd teha. Muid tehislikke variante pole tarvis. Kui loodus -- see ilmaruumi ainus ja tõeline Jumal -- on määranud Capaneusile kunagi jõuda sinna, kuhu viitab igasugune geoloogiline ja bioloogiline inimesele arusaadav teadvus, siis kunagi nad kohtuvad. Kunagi, kui aeg on küps. Ja ei kohtu mitte kui isand ja ori, mitte kui looja ja loodu, mitte kui paluja ja andja. Nad kohtuvad siis, kui Homo sapiens capaneaum on ilmutanud huvi, vältimatut huvi, mis tal peab tekkima, kui Mõistus hakkab otsima ilmaruumist seoseid ja oma olemasolu põhjust. Nad kohtuvad partneritena, võrdsete kaaslastena ja kuidagi teisiti nad kohtuda ei tohi. Aeg selleks saab -- saaks või võinuks saada, mõtles Zeman -- küpseks, siis kui Capaneusi esimeste linnade esimestes pühakodades on tuhaks põletatud esimesed teadlased, kes enda olemasolu ja ilmaruumi olemasolu põhjuseid ja mehhanisme otsides on läinud vastuollu tärkava religioossusega. Siis, kui astronoomia on muutunud teaduseks, mis rohkem tõstatab küsimusi, kui neid lahendab. Siis, kui Capaneusi esimesed ulmekirjanikud on kaante vahele vorminud unistuse leida kosmosest vennasmõistus. Ühesõnaga siis, kui neid oodatakse...

Aga Universumil paistavad olevat teised plaanid. Kosmos otsib oma tasakaalu ja leiab, et Capaneus, mille kallal elu loomisega ta kunagi nii kaua vaeva nägi, jääb teele ette ja tuleb pühkida olematusesse.

«Selle Hartaga on lõpp,» ütles Lilkus. «On vaja uut.»

«Missugust uut?»

«Sellist, mis sätestaks inimesele õiguse neid inimesi kaitsta. Sellist, mis teeks meist nende igavesed valvurid ja hooldajad. Kui meil õnnestuks nüüdne asteroidide rünnak tagasi tõrjuda, siis võib-olla järgmine seanss kunagi tuhande aasta pärast oleks palju lihtsam. Kes teaks, milline tehnika siis meie käsutuses on? Võib-olla on see teostatav vaid ühe näpuliigutusega?»

«Sa tahad liiga palju. Meil pole selleks õigust...»

«Meil pole õigust täita oma kohust?» ägestus Lilkus pisut. «Sa tahad öelda, et ainult sellepärast, et Capaneusi rass pole Maalt algust saanud, pole meil õigust endast nõrgemaid aidata? Sest just niimoodi näen mina seda asja. Nad on samasugused inimesed kui meie, aga ainult teiselt planeedilt. Inimene on loodud maailma lihtsalt mitmest erinevast maailmast.»

«Meil pole õigust muutuda nende jaoks kaitsvateks jumalateks. Tead seda vana kõnekäändu -- kui sa päästad kellegi elu, oled sa tema eest kogu oma elu vastutav?»

«Ma sain nagu ennist aru, et sa pooldad asteroidide hävitamist,» oli teadlane nõutu. «Nüüd sa räägid, et meil pole selleks õigust.»

«Ma olen päri, et praegune rünnak tuleks hävitada. Aga Azarjani avastused muudavad pisut pilti. Me peaksime endale nüüd võtma kohustuse kaitsta planeeti Capaneus igavesti...»

«Just nimelt!»

«Ja Capaneus jääks meile võlgu. Ja seda võlga ei suudaks nad kunagi tasuda, see oleks nende jaoks liiga palju.»

«Aga keegi ei hakkaks nende käest seda võlga tagasi küsima!»

«Hakkab küll, Zev, hakkab küll. Kümne tuhande aasta pärast, kunagi siis maandub siin inimeste tähelaev ja sealt astub välja üks pika musta habemaga kapten, ütleme, et ta nimi on näiteks Lev Zilkus ja teatab: «Tere-terekest. Nüüd me siis olemegi siin. Ega te juhuslikult ei märganud eile taevas tugevat sähvatust? No vot, teadke siis, et need olime meie, kes ühe asteroidi siin hävitasid. Me aitasime teid suurest sitast välja ja nüüd on teie kord...»»

«Igati normaalne vastastikune abistamine ja koostöö, muide,» torkas Lilkus muiates vahele.

«Aga kas ka võrdsetel alustel? Julgen kahelda. Inimkonnast ei tohi saada kapaneuslaste igavene lapsehoidja.»

«Lapsehoidmine on igati sümpaatne ja inimlik tegevus. Ja väga vajalik tegevus -- selle eesmärgiks on tagada tulevase ühiskonnaliikme valmisolek sellesse sulanduda ettevalmistatud olekus ning millise tegevuse käigus ühtlasi ka kindlustatakse lapse esmaste hügieeniliste ja füsioloogiliste vajaduste rahuldamine põhjusel, et ta pole ise nende täitmiseks objektiivsete asjaolude tõttu võimeline,» defineeris Lilkus kiiresti ja jätkas oma äkilisest ideest tiivustatuna. «Lapsehoidmine põhineb looduslikel vajadustel. Täpselt sama on praegu ka Capaneusiga. See planeet vajab lapsehoidjat, kes tema eest hoolitseks ja aitaks...»

«Ja kasvataks? Tee nii, ära tee naa... Nii ei tehta, see pole korralik! Iga lapsehoidja kasvatab last oma ühiskonna väärtushinnangute järgi. Aga just seda ei tohi me Capaneusiga teha. Ta peab ise leidma tee. Ja kui ta kunagi vajab järelaitamistunde, siis küsigu ta seda ise,» vastas Zeman rahulikult. «Nad peavad ise aru saama, mida mõistusega pihta hakata, kuidas olla inimene. See on midagi sellist, mida me ei saa ega tohi neile õpetada.»

«Kuidas olla inimene?» osatas teadlane. «Inimese füsioloogia lähem uurimine näitab, et inimese ainsaks looduslikult argumenteeritud olemasolu põhjuseks on järglaste saamine. Muu pole oluline! Ja mõistus on antud selleks, et järglastel oleks järglaste andmine hõlpsam. Selles ongi tsivilisatsiooni ja kogu teaduse arengu mõte -- et sinu lastel oleks mugavam, ohutum, kergem, inimlikum järglasi saada. Loomulikult tuleb selleks nende elu paremaks muuta. Kõik, mida me iganes mingil loomingulisel ajendil teeme, on meie laste jaoks, Bent. Edasi kesta -- alati ja igavesti -- ongi kogu inimeseks olemise mõte ja kunst. Ja edasi kesta tingimustes, kus järglastel on parem elada, et järglasi saada. Kahjuks oleme me oma mõistust suutnud ekspluateerida viisil, mis võib järglaste olemasolu üldse lõpetada. Aga see on iseasi... Me arendasime sõjatehnikat, et kaitsta mingi ühe inimsootsiumi õigust järglasi saada. Nüüdseks on see me meile andnud sellised relvad, et... Ah, ma ei taha sellest rääkida.»

«Hästi, aga milleks on siis filosoofia, kirjandus, kunst?»

«Aga loomulikult selleks, et lahti mõtestada maailma, kuhu meie järglased sünnivad! Selleks et aru saada, kes ja kus me oleme, et seda maailma mõista.»

«Ja kuidas haakub siia vajadus päästa Capaneusi maailm?» uuris Zeman mõtlikult edasi. Talle tõesti meeldis kuulata Lilkuse uitmõtteid. Need aitasid tal mõnikord pageda Capaneusi hallist ja süngest elust.

«Kõige otsesemalt. Lihtsalt ära vaata neid kui võõrplaneetlasi, kui võõrast rassi! Nad on samasugused inimesed kui meie. Sest asi pole ju lõpuks ainult Maas. On üks ja ainus inimrass, mis lihtsalt võrsub mitmelt erinevalt planeedilt. Asteroidide hävitamisega me kaitseme nende ehk siis iseendi õigust saada järglasi.»

Zeman ohkas. Mitte et ta poleks Lilkusega nõus olnud... Aga selle ilusa jutuga pole praegu Konservatooriumis midagi pihta hakata. Sest lõppeks on ju Harta vaid teatavat laadi kaitsekilp, mille taha varjatakse poliitilist soovi säästa hiigelsummasid tõrjelaevastiku väljasaatmiseks. Vähemalt praegustes tingimustes on Harta seda.

«Meile jääb igaveseks teadmine, et oleme nende elu päästnud,» ütles siis Foogt. «Ja seda on liiga palju. Nad ei hakka meid kunagi võrdsetena tunnustama.»

«Siis me ei räägi neile?» pakkus Lilkus.

«Ja oleme salajumalad? Seegi poleks aus. Igasugune lugupidamine, ka enesest, algab aususest.»

«Hästi, poleks aus. Aga, kas see on aus, kui me käed rüppes istume ja pealt vaatame, kuidas vennasrass ilmaruumist pühitakse? Kujuta ette, kui nad suudaksid praegu meiega sidet pidada, praegu meiega kontakteeruda... Või ütleme nii tuhande aasta pärast suudaksid. Ja kui nad paluksid abi -- meile sajavad kaela mõrtsukasteroidid, palun tulge meile appi, hävitage need kuradima kamakad, olge inimesed! Siis me ju aitaksime neid, Foogt, on ju nii? Ja kas sa tõesti arvad, et nad praegu ei paluks seda abi, kui ainult saaksid? Ma arvan, et paluksid küll.»

Estrada
45. Ardaman; kell 07.08

Sarvik on nii armas! Tema okkaline kere ja luukollased odalised sarved on ju nii vahvad. Sarvik pole üldse kuri ega vastik ega tige elajas, ta lihtsalt on sarvik, ta on imetaja, tal on pojad, kelle eest ta hoolitseb. Ta on elusolend ja tal on õigus elus olla.

Capaneus on imearmas päikseline planeet, neitsilik oma puutumatus ilus ja peibutav ürgsuses. Capaneus on maailma ilusaim maailm.

Ja Dhaka on hea sõbranna ja kohusetundlik ohvitser. Ta pole sugugi kalk karjerist ega pugeja. Pealegi pole ta nii ilus kui mina.

Kes oli öelnud, et kui hing laulab, siis mõistus vaikib? Või oli see vastupidi? Ah, pole tähtis...

Süstik sööstis pehmelt mööda kanalit alla, kõrvus undas ja vibreeris mõnusalt.

«Kas sa tantsida oskad?» küsis Estrada Zemanilt. «Mina tantsin väga hästi. Nii kahju, et Pesas ei saa tantsida, kas pole? Kui me puhkusele saame, võiksime kuhugi tantsima minna.»

Foogt noogutas. Nad istusid süstiku vastasseinadel ja olid kõidetud turvarihmadega istmete külge. Estrada pilk rippus Zemani malbel näol. Mees naeratas talle.

«Kui sa tahad, võin ma sulle tantsida. Ma oskan peaaegu kõiki Kastiilia rahvatantse. Need meeldiksid sulle kindlasti.»

«Muidugi. Mulle meeldiks vaadata, kuidas sa tantsid.»

«Kas sa oled millegi pärast mures, Bent?»

Loomulikult oli Zeman millegi pärast mures. Ja Estrada ka teadis, mille pärast. Kui mitte tema maailm poleks praegu olnud helgemast helgem, oleks ka tema olnud mures. Tüdruk teadis, et Konservatoorium ei suuda kuidagi otsusele jõuda, mida nende asteroididega teha. Erinevad grupeeringud, erinevad parteid, õukonnapoliitika. Lõputud vaidlused Harta tõlgendamise üle. Ja Bent kiirustas. Kui asteroidid jäetakse hävitamata, on ju Capaneusil nii palju teha. Kõik programmid tuleb tööle panna kiirendatud rezhiimil. Nii palju on teha, nii palju jääks tegemata...

Meil on midagi olulist teha, Linne kallis, oli Zeman talle Pesas öelnud. Midagi sellist, mida ainult meie kaks teha saame. Ja kuidas talle olid need sõnad meeldinud -- ainult meie kaks! Mis see on, Bent, kas midagi seoses meie kadunutega? Jah, on küll.

Estrada teadis, et Zemanil on plaan. Ja teda ei huvitanudki eriti, milles see seisnes. Tähtis oli ainult see, et tema sai Foogti abistada, et nad nüüd kahekesi laskusid T-punkti ja on ainsad inimesed seal all.

Oli ta tõesti nii tundlik ja pani tähele asju, mida teised ei pannud? Või oli see sellepärast, et teda usaldas Foogt rohkem kui ülejäänud Vaatlejaid? Või tahtis Zeman lihtsalt temaga koos olla?

Nad võtsid kaasa tugevad seiretablood, laserpüstolid, peaaegu kogu Vaatleja tavavarustuse, lisaks oli Zemanil mingi hermeetiline kohver, mille sisust polnud Estradal aimu. Mida me tegema hakkame, Bent? Me lahendame need kuradima mõistatused ja Foogti hääl oli kõlanud isegi pisut vihaselt! Ta ei olnud palju rääkinud, kuid Estrada sai aru, et Zeman on tegemas mingit suuremat eneseületust. Midagi on mehe sees murdunud või murdumas ja tema -- Estrada -- saab Foogtile siin toeks olla. Estrada ei teadnud, kuidas Foogt oli nende reisi registreerinud, ta teadis vaid, et teoksil on midagi erakorralist. Foogt ise on Vaatlejaga alla laskunud.

Ja terve öö oli Estrada üksinda Foogti kabinet-kodus kuumalt linade vahel vähernud, oodanud lükandukse pea hääletut avanemist. Aga Zeman veetis öö Azarjani nõiaköögis ekraanide taga. Hommikul, enne teeleasumist oli ta suudlusega Estrada äratanud, talle klaasi piima voodisse toonud (ikka seda juhtkonna oma, kõrge rasvasisaldusega, otse Terranoovalt) ja mingite paberitega lehvitanud.

«Mul on nüüd mingi ülevaade, Linne,» oli Foogt oma unisele armukesele öelnud. «Sinu paigaldatud kaamerast oli palju abi. Kokku lahkus VI-B-st kakskümmned üks naist. Nad läksid päevaste vahedega ja alati kolmestes gruppides. Need, kelle sarvik lõhki rebis, olid esimesed tagasipöördujad. Jäi veel kaheksateist. Neist on kolm veel tulemata. Kui me kohe lähme, siis jõuame.»

«Kuhu jõuame, Bent?»

«Tööle.»

Süstik peatus, nad astusid sellest välja, saatsid tagasi (julgeolek!) ja hakkasid tööle.

***

«Nad veedavad mägedes, sest umbes seal usun neid käivat, kaks päeva. Kõik kolmesed grupid kulutavad meile veel tundmatusse punkti jõudmiseks ühe päevateekonna, tagasitulekuks samuti ühe ja veedavad kohapeal ühe päeva. Naasjad on kõik küllaltki räsitud, väsinud ja kulunud olemisega. Sinu kaamera poolt edastatavast pildist on näha, et nad on palju roninud ja seda meie koopanaised harilikult ei tee. Sinu kirjeldus sellest, kuidas sarvik neid hakkis, oli väga hea. Naised olid liiga vaevatud, et sarvikule vastu hakata. Liiga kurnatud... Millest, on küsimus? Mis ajab neid Mõõkkaljudele ronima?»

«Aga mis ajab sind nende jälgi otsima?»

Estrada nägi, kuidas Zeman äkitselt seisatas, ümber pööras ja talle mõtlikult otsa vaatas. Kui ilusad silmad tal on!

«Tead, võibolla on need minu lapsed. Tegelikult kõike, mida me teeme, teeme me oma järglaste huvides.»

Estrada astus Foogtile lähemale, võttis ta käest kinni.

«Sa tahad minuga lapsi saada?»

«Me kõik tahame ja peame lapsi saama. Inimese eksistentsil pole muud mõtet. Aga meie lastest me jõuame veel rääkida.»

Nad seisid keset Capaneusi ürgmetsa, mis alles hiljuti oli Estradale tundunud nii kõleda ja eemaletõukavana. Täna aga siras kohalik päike nii kirglikult eredalt, tüdruk nägi enda ümber ainult elu ja tärkamist, nägi looduse soovi olla ilus ja vajalik. Foogt seadis oma aparatuuri üles, uuris siis tähelepanelikult oma seiretablood, silmanurgast nägi Estrada, et mees keskendus tema poolt paigaldatud kaamera pildile.

«Kui minu arvestused on õiged, siis peaksid viimased naised siit varsti tagasi minema. Me oleme praegu nende eeldataval marsruudil.»

«Mida me teeme?» Kui hea on seda kelleltki küsida! Kui hea ja julgustav on, kui on keegi, kellelt alati küsida, mida teha!

«Me ootame.»

Ja nad ootasid. Seiretablool vilksatasid aegajalt Capaneusi kummalise fauna esindajad. Vaatlejad olid end neutraliseerinud preventiivse odooriga, nad ei lõhnanud ja ükski grimoon ega dinolüüp nende vastu huvi ei tundnud. Ninasõõrmeisse paigaldatud imeväiksed filtrid vältisid odoori nende endi jaoks. Nad kükitasid suurte sõnajalgade varju, hoidudes neid vigastamast ja Estrada tundis end jälle nii äralõigatuna kõigest ümbritsevast.

«Linne!»

«Mis on, kallis?»

«Tegelikult me varitseme. Ma olen lõksu üles seadnud.»

«Lõksu?»

«Jah. Öösel, kui sa magasid, kasutasin ma himaajasid... kraanasid, noh.»

«Neid dillonkraanasid?»

«Neidsamu.»

Dillonkraanadega ehitati Pesast kunagi Transpordipunkt, ehitati kanal süstikule läbi Mõõkkaljude graniidi. Need robotkraanad töötasid nagu ka Capaneusil mittekasutatavad ning rangelt keelatud heljukid reaktiivsetel õhkpatjadel. Tegelikult olid nad lendavad robotid, mis tassisid asju, kuid olid võimelised ka ehitus- ja korrastustöödeks. Millegipärast nimetas Zeman neid mõnikord himaajadeks ja Estradal polnud õrna aimugi, kust Foogt on sellise sõna võtnud. Aga mingi tabamatu külm ja kalk noot oli Zemani hääles.

«Kraanasid saab Pesast juhtida, neid saab ülesandele välja saata...»

«Aga ainult Foogti eriloal?»

«Ja ma andsin endale sellise loa. Olukord nõudis seda. On ilmnenud teatud asjaolud, mis tingisid sellise vajaduse. Ma lasin neil üht-teist ümber tõsta.»

«Ümber tõsta?! Aga me ju ei tohi...»

«Mina tohin! Me tegutseme praegu direktiivi Cap45B/87 alusel.»

«Ma ei tea sellist dirtektiivi!»

Loomulikult ta ei teadnud! See on ju salajane dirktiiv. Sest räägib ta Foogti erivolitustest. Ja nüüd Foogt seletaski tüdrukule nende erivolituste sisu. Ettenägematute asjaolude puhul on Foogtil selle direktiivi alusel õigus tegutseda sisuliselt ilma igasuguste reegliteta. Ta võib teha kõike, kui ainult suudab leida kompromissi oma vande ja kohustustega mittesekkumist silmas pidades. Kuid loomulikult peab Foogt oma teotsemistest hiljem aru andma ja selle juures on tal tunnistajat vaja. Foogt võib erivolitustega tegutseda ainult siis, kui on keegi, kes tema sõnu hiljem kinnitab. Keegi, kes on temaga kaasas, näeb, kuuleb ja teab kõike, mida Foogt teeb. Keegi nagu Estrada, keda Zeman pea ainsana Pesast täielikult usaldab.

Estrada ohkas ja silus käega läbi juuste. «Ja mida me siis varitseme?» küsis ta siis õrnal häälel.

«Neid naisi, Linne. Nad tulevad varsti, aga...»

«Aga?»

«Kas sa usaldad mind?» Zeman tuli Estradale väga lähedale, võttis ta näo käte vahele ja peaaegu hingas oma küsimuse talle silmadesse.

«Ma armastan sind!» sositas Estrada vaevu huuli liigutades ja sulges silmad, sest tundis jälle seda magusat peapööritust, mis juba kaua oli teda vallanud, kui Zeman talle nii lähedale juhtus.

«Sa pead mind usaldama ka,» ütles Zeman ja puudutas sõrmega õrnalt tüdruku ninaotsa. «Ma olen korraldanud nii, et nad ei jõua kunagi koopasse tagasi.»

Estrada avas silmad. Ta ei mõistnud.

«See pole päriselt mittesekkumise rikkumine, sest ma arvan, et...»

Aparatuur hakkas piiksuma ja seda oli kuulda ainult mehe ja naise kuulareis. Midagi, mille peale olid andurid seadistatud, hakkas lähedale jõudma. Zeman hüppas püsti ja viskus seiretabloo taha.

«Ruttu!» hüüatas ta samaaegselt häält alla surudes. «Võta kõik seljast ära!»

«Bent!»

«Varustus, ma mõtlen. Kogu elektroonika, me peame ennast Pesast ära lõikama, midagi ei tohi lainepikkusi segada.»

Estrada toimis nii, nagu Zeman ütles. Hetke pärast oli ta lihtsalt üks inimene metsas. Inimene, kel polnud relvi, sidepidamisvahendeid ega hügieeniisolatsiooni. Millegipärast tundis ta ennast kuidagi loomulikumana, ühte sulavana ümbrusega, inimesena. Ja ta jõudis veel imestadagi, et kaitsetus ja reeglite rikkumine ei pannud teda hirmu tundma. Sest ta tõesti usaldas Bent vris Zemanit.

Ka Foogt oli ennast varustusest vabastanud ja Estrada taipas, et tegelikult panid nad end Pesas riidesse ainult sellepärast, et mitte üleliigseid küsimusi tekitada. Ilma varustuseta ei tohi Capaneusile laskuda. Või siis tohib ainult nende Foogti erivolitustega. Bent mõtleb ka kõigele... Aga miks see mõte teda häiris?

«Me ei tohiks seda seljast võtta ja välja lülitada,» sositas Estrada arglikult.

«Me viime läbi eksperimenti.Vaatlusandmete põhjal oli Foogtil tekkinud kahtlus, kas mitte liiga palju võõrast tehnikat ei mõjuta Capaneusi asukate käitumist, sest oma eelmisel retkel oli Vaatleja Estrada täheldanud sideseansside ajal sarviku seletamatut käitumist. Olid ju, eks?»

«Kui sa seda ütled,» ta kõhkles pisut.

«Või tahad sa vaimudest raporteerida?» Zeman naeratas ja vaatas julgustavalt Estradale otsa.

«Eksperiment?»

«Erivolitusi kasutades laskusid Vaatleja Estrada ja Foogt alla, neutraliseerisid end preventiivse odooriga ja jälgisid lühikese ajavahemiku jooksul toimuvat. Igasuguseid kontakte välditi, niipalju kui see oli võimalik... Ära muretse, ma formuleerin kogu asja neile parasjagu segasesse ja ametlikku keelde.»

Siis tulid hääled. Foogt kükitas endiselt oma seiretabloo ees, mida ta ainsana oma aparatuurist polnud välja lülitanud. Silmanurgast nägi Estrada tuttavaid pilte, tablool toimuv leidis aset üsna lähedal. Vilksatas mingi vari. Sarviku vari.

Dhaka
45. Ardaman; kell 11.08

Azarjan seisis Operatiivkeskuse lävel ja tema näoilme näitas, et ta kas ei saanud või ei tahtnud aru saada, mida talle vastati.

«Foogt on Estradaga all,» kordas Dhaka ükskõikselt. «Läksid varavalges. Aga nad on ühenduse välja lülitanud. Noorpaari asi.»

Tal oli seda insenerile valus öelda, aga midagi polnud teha. Azarjan oli Estradasse armunud. Kõik Pesas teadsid seda. Aga vist Azarjan ainsana ei teadnud, et lootusetult armunud.

«Aga mul on Foogti vaja,» pomises Azarjan meeleheites. «Ta ei tohi sidet välja lülitada.»

«Foogt tohib kõike.»

«Miks? Miks ta alla läks?»

«Ma ei tea.»

Azarjan astus üle läve, uks sulgus vaikse undamisega. Insener istus toolile ja sättis ennast ebamugavusi trotsides rätsepaistesse ja toetas pea käte vahele.

«Ta ütles mulle öösel, et täna me lahendame selle kuradi mõistatuse. Terve öö nõidusime peilingu kallal. Ja ta arvas, et nõidusime välja.»

«Misasja?»

«Foogt lasi mul kogu seiresüsteemi suunata ühte punkti Capaneusi pinnal. Ütles isegi kellaajaliselt, millal sealt midagi tulema peaks.»

Dhaka päris teraselt: «Kas see on see teie tundmatu transmissioon, mida püüate?»

«Mitte päris. Seda olematult laienpikkuselt vaheltlõigatud signaali olen ma nüüd ka hiljem kinni püüdnud, aga aru sellest pole saanud. Foogt aga lasi mul aparatuuri nii sättida, et see haaraks ühe Capaneusi pinnalt tuleva energiavoo. Ma ei tea täpselt, mida ta sealt jahib, aga sain aru, et on väga oluline. Nüüd on ta aga ise läinud... Ja mul on teda vaja!»

«Juhtus midagi?» Dhaka pilgutas kiiresti oma musti ripsmeid ja seiras kaastundlikul pilgul inseneri. Oli näha, et ta polnud öö läbi maganud, mees oli kurnatud ja väsinud, lisaks oli ta ka viimse piirini ärevil ja pingul. Midagi pidi olema juhtunud.

«Miks sul teda vaja on?»

«Asteroidid! Seal üleval juhtub midagi enneolematut!»

«Kosmoses?»

«Kus mujal?»

«Nad lülitasid side välja täpselt kolmteist minutit tagasi. Ilmselt juhtub seal allgi midagi enneolematut.»

Dhaka ei hoolinud, kas tema sõnad tegid Azarjanile haiget või mitte. Ta oli ammu üle kasvanud Pesa läppunud erootilistest mängudest. Juba kuid oli ta täiesti kiretult jälginud tolle noore naiivse plika -- Estrada -- armumist Foogti ja Azarjani lootusetut kiimlemist. Tema ise oli Capaneusile tulnud karjääri tegama, mitte osalema sumbunud süsteemi kiredemöllus. Äralõigatuna loomulikust elukeskkonnast muutub inimene haiglaselt tundlikuks igasuguse seksuaalse ärrituse suhtes. Kuid mitte tema -- Cirnetta Dhaka! Vaid üks kulukas ja salajane operatsioon Terranooval ja lähima viie aasta jooksul on ta vaid väliselt naisterahvas. Töö kaugplaneetidel nõuab seda, et suguorganid teeksid läbi väikese kuuri... Ta ei mäletagi enam, mis tunne see on. Tunne tahta teist keha. Ja Dhaka ei mõistnud, miks pole Konservatoorium teinud väljalülitamisoperatsiooni (nagu ta seda kirurgilist sekkumist inimese ihadesse nimetas), kogu Pesa meeskonnale kohustuslikuks. Nii palju asjatut sebimist ja edvistamist jääks ära, nii palju kasulikku aega tuleks juurde. Tal on siin töö ja teda ei huvita mehed. Ega naisedki enam. Sisimas enda üle ülbelt muiates, mõtles Dhaka, et oleks ta Capaneusil endine, oleksid nad Azarjaniga võistlejad. Ja oleksid ka Foogtiga... Linne on põrgulikult ilus tüdruk. Aga see on juba hoopis teine lugu.

«Miks nad ühes läksid?» pomises Azarjan. «Foogt ei käi ju tavaliselt all.»

«Ma ju ütlesin juba, et ilmselt toimub midagi enneolematut. Kõik ekspeditsioonid olid samuti kiiremas korras tagasi kutsutud.»

«On nad tagasi?»

«Kõik viisteist inimest. Õnnelikult Pesas tagasi.»

«Miks kõik ei võiks olla nagu tavaliselt?»

«Sest tavalised ajad on möödas?» pakkus Dhaka irvitades. Sest tavalised ajad Pesas olid möödas. Ja mitte ainult asteroidide pärast. Dhaka nägi seda viimased päevad pidevalt Zemani silmadest, kuulis tema toonist. Ja vahest ta arvas, et tunneb seda muudatust Foogtis ainult tänu seksuaalse tundlikkuse puudumisele, sest nüüd valdavad tema instinktid kõike seda, millest ta varem ilma oli. Dhaka nägi ja kuulis kõike ilma segava foonita; ta ei haistnud enam meestes ega naistes midagi külgetõmbavat; teda ümbritsev atmosfäär oli vaba ihalistest lisanditest. Nüüd ta nägi, tundis ja teadis. Kõik tema ümber sai selgemaks ja arusaadavamaks. Kuid see oli aega võtnud. Jah, ta oleks võinud magada kellega tahes, füsioloogiliselt polnud mingeid piiranguid. Tema keha oli ikka samamoodi valmis. Kuid ainult tehniliselt, sest see ihu ei ihaldanud enam lähedust teiste ihudega, vaid soodustas ainult aju teotsemisi ja püüdlusi, oli allutanud ennast täiesti vaimsete vajaduste rahuldamisele. Tema ihu sõi, puhkas, treenis ennast, oli terve ja lasi ajul end juhtida, et teda valdav inimene saaks Suureks ja Tähtsaks.

«Kas ei ole mingit võimalust Foogtile teadet saata?»

Dhaka mõtles pisut. «Ma arvan, et side on maas sellepärast, et ta ei taha, et keegi energeetikat üleliia ekspluateeriks. Tead ju tema poliitikat lausside kahjulikkusest ja iga planeedi omast hingest, mida meie kommunikatsioonivahendid võivad häirida?»

«Need on teoreetiliselt huvitavad mõtted,» soostus Azarjan käega laubalt higi pühkides. «Aga keegi pole neid kunagi tõestanud.»

«Tõestatakse teoreeme, mõtteid põhjendatakse.»

«Mul on Foogti vaja ja ruttu!» Azarjani hääl muutus juba peaaegu kiunumiseks. Kui lapsik ta on, mõtles Dhaka. Ilma oma arvutiteta on ta nii abitu.

«On olemas direktiiv Cap90/a,» kuulis Dhaka ennast ütlevat. «Kui sul on midagi edasilükkamatut ja Foogti pole võimalik saada sideseansile, võib Asefoogt, see tähendab opertiivkeskuses valvet pidav Asefoogt, kedagi volitada Foogtiga füüsilist kontakti looma. On sul midagi edasilükkamatut?» Aga ise mõtles ta sellele «öisele nõidumisele». Talle meenus mingi failikatke, mis kuvarinurgast oli ennist läbi jooksunud. Midagi, mis teda pisut rahutuks oli teinud. Sest see teatas talle, et toimumas oli midagi, mida ta ei teadnud. Hüsteeria äärel vaakuv Azarjan oli hea võimalus selle teadasaamiseks.

«Mida põrgut, või edasilükkamatut?!... «Vitus» on pime ja kurt! Kui Konservatooriumis otsustatakse tõrjelaevastik teele saata, tuleb sellest suurim raharaiskamine peale Excelsuse ülesostmist. Meil on signaal 'Robinson1', Cirnetta! Kas sa kujutad ette?»

Ta kujutas ette. Ja tahtis olla see, kes sellest Foogtile teada annab. Robinson1, mõelda vaid!

«Cap90/a läheb kohe käiku. Foogt leitakse üles.»

«Me ei tea ju, kus nad on?» hädaldas Azarjan edasi.

«Nad ei saa olla kaugel kohast, kus nad side välja lülitasid.» Muidugi! Nüüd tuli talle meelde. Kodeeritud käsklused dillonite komandodraivis. Foogti poolt kodeeritud. Erivolitused ja salajane direktiiv.

«Keda me volitame?»

«Keda mina volitan, tahtsid sa öelda. Ma volitan iseennast. Mine tagasi oma arvutite juurde, kui seal kosmoses on midagi olulist toimumas. Täida Foogti korraldusi! Siin võtab Lukovitð juhtimise üle, ta on seda ammu igatsenud. Mida ma Zemanile ütlen?»

«Tulgu siia, tulgu ruttu siia! Ta peab seda nägema ja minul pole õigust Konservatooriumile raporteerida. Ma ei saaks ühendustki... Robinson1!»

Robinson1!

***

Süstikus sulges Dhaka silmad ja katsus viimaste päevade sündmustes selgusele jõuda. Midagi oli toimumas, midagi oli muutunud ja selle kõige põhjuseks ei saanud olla ainult asteroidid. Zeman ja Estrada? Nad magavad koos. Hästi ja mis siis sellest? Lõppeks on nad siin ju kõik vaesed ihalised olendid. Estrada peab oma romaani saladuseks, ise aga õilmitseb ja särab nagu esimest lendu tegev mägikondoret. Zeman on targem ja kavalam, tal on alati mitu mõtet rohkem, kui keegi aimatagi oskab, Foogt ei räägi küll oma suhtest noore Vaatlejaga, kuid ei salatse ega varja seda suuresti. Ja mis siin varjata ongi? Piisab vaid Estrada nägemisest. Kuigi Dhaka ise ei tunne enam iha, ta tunneb selle ära. Ta mõistab Estrada kirgi, need on nii läbinähtavad ja naiivsed, nii pimedad. Aga Zeman? Foogt ei tee kunagi midagi sellist, mida poleks vaja teha. Ta ei maga sekunditki rohkem kui füüsiliseks taastumiseks tarvis ja ta ei maga kellegagi, kellega pole tarvis. Ta vajab Estradat. Aga ei vaja mitte nagu neid materialiseeritud viirastusi, keda tappes ta oma kiima rahuldab.

Öösel oli Zeman dillonkraanadega midagi teinud. Kõik käsklused olid Foogti erivolitustega blokeeritud ja ta oli Estrada kaasa võtnud.

Mitte ükski kaamera ei edastnud VI-B lähedast pilti, kogu ühendus oli maas. Ja ka Dhaka ei saa oma seiretablood ega ühendpaneeli sisse lülitada, sest ta ei tohi teada 45-märgilist Foogti eriparooli, millega lausside oli ajutiselt tapetud. Ei tohi teada ega kasutada. Mis sest, et tõenäoliselt oli see 'ucaucaucaucaucaucaucaucaucaucaucaucaucaucaUCA'.

Estrada on Zemani kindlustus erivolituste põhjendamiseks, tema tunnistaja. Kui tuleb uurimine, siis istub see Kastiilia kaunitar Foogti kõrval ja kinnitab tema sõnu, aitab põhjendada... Ojaa, ja kuidas veel aitab... Kinnitab iga silpi, ise vaevalt millestki aru saades.

Ise vaevalt midagi mõistes.

Estrada
45. Ardaman; kell 11.43

Nad olid kaks poolalasti inimest suurte sõnajalgade varjus, keda ümbritsevast eraldas vaid kaitsev odoor, neid ei saanud haista, aga ikkagi olid nad haavatavad ja see tunne oli erutav ja põnev ühtaegu.

Nende ees lebasid kõik sidepidamisvahendid, kaitseturvised ja relvad. Kõik need kasutasid mingeid välju, mis imesid energiat kas otse või läbi akumulaatorite Pesa aatomigeneraatorist ja kõik need on praegu tabud, välja lülitatud, surnud. Enam ei tohi midagi häirida Capaneusi loomulikku mõtlemist, nii oli Bent öelnud.

Foogti jalge ees oli ka see saladuslik kohvrike, mille ta nüüd avas. Estrada jälgis imestunud pilgul, kuidas Zeman vilunud liigutusetga puust ja metallist osasid üksteise külge monteeris.

«Mis see on, Bent?»

«Amb.» Tasase klõksatuse saatel asetus mingi käepideme sarnane osa soonelise pära külge. Zemani sõrmed tegutsesid peaaegu ilma silmadeta, mis teraselt seiretablood jälgisid. Hääled olid üha lähemal.

«Mis on amb?» Estradale meeldis vaadata, kuidas osadest moodustus mehe sitkete käte all tervik. Nendes liigutustes ja valmivas mõistatuslikus riistas oli mingi seletamatu harmoonia. Iga detail asetus tabamatult targa liigutusega omale kohale, kostsid vaiksed plõksud. Riista harmoonia sulas ühte Capaneusi metsiku iluga. Estrada kujutas meeltes ette Zemani tugevaid käsi oma kehal.

«See on relv. Parim relv enne lollakaid tulirelvi. Täpne, hääletu ja surmav. Mehaanika ja geomeetria tippsaavutus.»

«Ja sa oskad seda käsitseda?»

Zeman muigas. «Jah, oskan küll. See pole mõni automaatne laser, ta nõuab, et teda armastataks ja temaga tegeldaks.»

«Kust sa seda õppisid?» Aga sel polnudki mingit tähtsust. Estrada teadis Foogti kiindumust vanade võitluskunstide vastu, teadis tema põlgust masinate ja tehnika vastu.

«Pole oluline. See on väga vana relv, Linne, üle neljasaja aasta vana. Üldiselt käib selle juurde ka üks loits, aga ma arvan, et täna tuleme ilma toime. Sellele ammule on pühendatud mitu poeemi, sest ta on tapnud väga palju inimesi.»

Tapnud? Keda oleks meil vaja täna ja siin tappa, mõtles Estrada, kuid vastuse asemel kuulis ta metsast liginevaid hääli. Ühte neist tundis ta väga hästi -- hirnatuse ja rögisemise vahepealne kurjakuulutav häälitsus oli tal selgesti meeles. Liiga selgelt, et nüüd mitte Foogti õlast kahmata ja allasurutud häälel hüüatada:

«Bent, see on sarvik!»

«Väga hea. Ma ootasin teda. Ta on täpselt seal, kus pidigi olema.» Kiiresti kontrollis Zeman veel seiretablood, enne kui viimase välja lülitas. Nüüd olid nad ainult oma eneste kõrvade ja silmadega. Nojah, ja Zemani ammuga ka.

«Pikali,» käsutas mees ja rabas Estrada käega enda kõrvale lehtede vahele. Kiiresti tõmbas ta tüdruku pea endale lähedale ja sositas:

«Linne, ma usaldan sind ja ma tahan, et sina mind ka usaldaks. Meil on vähe aega. Kohe jõuavad sinna lagendikule need naised, need viimased kolm tagasitulijat. Öösel tõstsin ma himaajadega nende eelmiste laipade, keda sarvik hekseldas, kehaosasid pisut ümber. Tõttöelda jäi materjalist veidi puudu ja ma pidin neid veelgi tükeldama. Paigutasin nad nii, et koopaelanikud arvaksid, et naised jõudsid peaaegu tagasi, enne kui sarvik neid ründas. Kindluse mõttes lasin koidikul koopa juures ka sarviku hääli. Nad arvavad nüüd, et sarvik on nende koopa sihikule võtnud, nad kardavad. Hommikul hakati jahti organiseerima. Sinu odoorlaengust pole see sarvik aga seiretabloo järgi ikka veel päriselt toibunud ja jõlgub koopa ja raja läheduses. Jaht algas tund aega tagasi, nad ajavad sarvikut just nende naasejate peale, sättisin laibatükid just nii.»

Mingi suurem loom tuhises nende kõrvalt mööda, haistmata peitunud inimeste lõhna. Ilmselt oli see rabahunt.

«Bent, aga mittesekkumine?»

Zeman pigistas tugevalt Estrada kätt. «Kogu see planeet lendab niikuinii kuradile ja meil pole aega enam antropoloogia magistrikraadidega jännata. Laibatükkide ümberseadmisest ei tea mitte keegi, sest himaajade tööandmed on blokeeritud. Sarvik ise või kes tahes võis jäänuseid mööda metsa pillutada. Pealegi ei hakata seda kontrollima. Sinu eksimus laengu seadistamisel on siin määrava tähtsusega, aga ka sellest ei saa keegi kunagi teada. Ma olen selle juba unustanud, kuigi oleksin pidanud raporteerima. Mul on tarvis, et sa kinnitaksid, et me olime eksperimentaalsetel kaalutlustel lausside ja kaitseülikonnad välja lülitanud, kui sattusime ootamatult jahi ja naasvate naiste vahele. Ja edasi tegutsesime vastavalt olukorrale. Sarvik oli tarvis eemal hoida.»

«Miks, Bent, milleks see kõik?» Foogti käsi pigistas tugevamalt Estrada oma. Ta ei saanud tunda mehe juuste lõhna, aga ta meenutas selle oma ninasõõrmeisse ja pidas seda ainsaks kaitseks hirmu eest, mis külma hingusena end üle väriseva ihu laotas. Estradal oli külm ja ta tahtis pissile.

«Need sinu helerohelised vaimud. Meil on praegu ainus võimalus neid veelkord näha ja püüda. Azarjani kõige võimsamad arvutid peilivad neid praegu. Nad võivad olla küll nähtamatud harilikule kaamerale, aga nüüd nad ei pääse! Rohkem võimalusi enam ei tule. Mitte iialgi.»

«Kas ma võin hügieenikotti kasutada?»

«Rooma parem põõsa taha, aga kähku, nad on peaaegu siin!»

Kuid Estrada ei jõudnud põõsa taha, sest sarviku võigas häälitsus kostis juba liiga lähedalt. Ja lähedal olid ka jälitajate karjed, kisa ja trampimine. Zeman õngitses kohvrikesest metalse kasseti, millest turritasid nooleotsad, seadis selle ammu rauale ning tõmbas vinnastusmehhanismi pingule. Kuidagi ei paistnud need nooled just surmarelvadena, selleks olid nad liialt lühikesed ja tömbi otsaga. Kuid ikkagi hoomas Estrada relvast õhkuvat harmooniat ja ohtu. Relva külge oli kinnitatud optiline sihik. Zeman võttis veel kohvri küljetaskust raamitud klaasid, mille ta siis elastse paelaga kukla taha kinnitas, nii et klaasid katsid silmi. Estrada teadis, et seda asjandust nimetati prillideks, kuid ta ei suutnud meenutada, milleks täpselt neid kasutati. Kuid ta mõistis, et nüüd pidi Zeman sihtima ja olema väga täpne, kui tahtis puude vahelt röhatavale sarvikule pihta saada. Kuid ta ei saanud aru, milleks oli vaja põgenevat looma tappa.

Zeman tõusis kükakile, tõstis ammu õlale, seda kõverdatud käsivarrega põlvelt toetades. Siis mees kivistus sekundeiks täiesti liikumatusse asendisse. Ta isegi ei hinganud, kuid Estrada oli kindel, et just nüüd luges mees mõttes oma loitsu. Midagi tinises, klõpsatas ja Estrada tajus näos äkilist õhupuhangut. Hetke pärast kostis võsa vahelt kiunatus. Kiunatus! Kes oleks võinud arvata, et see sarviline koletis võib sellist häält teha!

«Kas mööda?» sositas Estrada.

«Ei, ta sai tabamuse tagajäsemesse. Ma suunan teda.»

«Suunad?»

«Ega's ma teda praegu tappa ei taha.» Kassetist kostis taas klõpsatus, Zeman vinnastas uue noole. «Teda on vaja pisut meie naiste poole ajada ja teda veelgi hirmutada,» ütles Zeman vaikselt, prillide taga silmi kissitades ja iga sõna vahele pika pausi jättes, nagu teeb millelegi keskenduv inimene. Uus tinin ja vuhin, uus kiunatus, Estrada ei näinud sarvikut puude vahel, kuid teadis ja kuulis, et loom on lähedal. Kuidas ta suutis küll puude vahelt lasta?

«Aga nooled, Bent? Need ei tohiks ju siia jääda.»

Järjekordne nool läks teele. Mees keeras end ja vaatas Estradale teravalt otsa.

«Lõpeta ükskord see pärimine, sa segad mind. Mine kuse ja ole ükskord vait!»

Estrada kahvatas, välgunooled lõid tema teadvusesse lõõmava valulöögi. Zemani kuju hägustus ta silme ees, kurku tõusis soolane klomp, kuskil nina ja silmade vahel hakkas äkitselt tervalt pitsitama. Ta oli uskunud, et on unustanud, kuidas nutta, sest viimane kord oli ta seda teinud siis, kui kuulis Berkovski Xamnahthu surmast. Ta pööras pea ja nuuksatas.

Aga Foogt ei reageerinud, sest seadis uut kassetti vinnale. Kassetti, millest turritavad nooleotsad olid palju teravamad.

Dhaka
45. Ardaman; kell 12.15

Tal oli akumulaatoriga laserpüstol, kaitseturvis ja hügieeniisolatsioon, mis ainsana kogu varustusest töötasid. Viimast kasutas Dhaka süstikus ja jättiski selle sinna. Kaitseturvisest ei pidanud suuremat abi olema, kuid laserpüstoli jättis ta igas juhuks alles. Asefoogtil on siiski mõned omad privileegid ja mitte kõiki neist ei saa Foogt blokeerida. Kuid võimalus püstoli kasutamiseks oli niigi minimaalne. Seiretablood tal ei olnud, kuid naine lootis oma instinktidele, olid need ju viimaste aastate jooksul aina teravamaks muutunud. Ta saab hakkama.

Ülesanne number üks, kinnitas Dhaka endale, on leida Foogt ja teatada talle, et ta peab viivitamatult Pesasse laekuma, kuna Azarjanil on signaal 'Robinson1'.

Ülesanne number kaks on selgitada välja, mis mängu Foogt Capaneusil mängib ja kas siit kuskilt ei paista mittesekkumise rikkumist.

Poole tunni pärast oli ta võsastunud välul, kust viimast korda oli Zeman ja Estrada peiling kinni püütud. Vaatlejaoskused polnud Dhakas taandunud, ta suutis endiselt hääletult liikuda, ürglooduses orienteeruda, olla hääletu ja nähtamatu nagu jahti pidav kikiimora.

Siis kuulis ta hääli ja tardus. Hääled kuulusid otseselt koopainimestele -- artikuleerimata kisa, hõiked, möirgamine. Sekka kostus jooksumüdinat ja ragisevate oksade praksatusi.

Dhaka heitis end kiiresti pikali ja kuulatas terasemalt. Aga midagi oli valesti. Mitte hääled ei lähenenud temale, vaid tema ise oli äkitselt sattunud häälte keskele. Oli jahikära, kuid mitte jahinaised. Häälte tekitajad oleksid pidanud olema siinsamas, tema ümber, taga ja ees. Heli oli, aga pilti mitte... Ta kergitas pead ja silmitses terasemalt ümbrust. Igal helil peab olema tekitaja ja iga heli võib olla esmane või taasesitatav. Kullipilk puulatvadesse andis talle vastuse. Ja Zeman oli öösel kasutanud dilloneid.

Dhaka tõusis ja liikus ettevaatlikumalt edasi. Tasapisi hakkas ta kõrv eristama uusi hääli. Ja midagi oli neist teistsugust. Nad olid ehedamad.

Kui ta veel ühe puhmastiku vargsi silme eest kõrvale lükkas, ta nägi. Ja tahtis samas, et ta poleks seal olnud, et Foogti rahulik hääl vastaks talle kuularites, nagu alati oli seda teinud. Sest tegelikult polnud ta jahtiv kikiimora, oli vaid pelgalt laserpüstoliga varustatud naisterahvas vaevalt paar sammu eemal kohast, kus sarvik raevuses vihahoos oma ohvreid tükeldas.

Aga püstoli kaba hakkas talle ikka alluvalt ja kuuletuvalt pihku.

Bent vris Zeman
45. Ardaman; kell 12.24

Jahiseltskond oli maha jäänud ja nii see pidigi olema. Ta oli suunanud paaniliselt hirmust segi aetud sarvikut nii, et ta üha enam kiiremini tagaajajate käest pääseks. Ja ilmselt kannatas loom ka endiselt Estrada odoorlaengu shokist. Aga kaks tömbimat noolt olid liiga innukaid jahimehi pisut tagasi hoidnud ja edasi oli mänguväli Zemani päralt.

Koopainimesed olid oma ülesande täitnud -- sarvik oli minema aetud ja oht sedapuhku möödas. Tõsi, tegu oli kunstlikult esilekutsutud ohuga. Kuid mittesekkumine oli niigi ajalugu.

Estrada tihkus Foogti selja taga põõsastes nutta, ka temaga tuli veel tegelda, kuid see polnud praegu nii oluline. Ta pidi lootma sarviku modelleeritud käitumise algoritmidele, tema psüühika tundmisele, vedamisele ja õnnele. Enesealalhoiuinstinkt on üks vanimaid bioloogilisi realiteete ja harilikult toimib ta igas maailmas samamoodi. Ohutunne, selle defineerimine, vaenlase märkamine, loogiline tegevus rünnaku tõrjumiseks -- kõike seda sarvik tundis. Kaks Konservatooriumi zooloogi oli Capaneusi sarvikust ju lõppeks oma «doktorid» kirjutanud ja Zeman oli neid töid lugenud. Sest ta luges palju ja peaaegu kõike, mida Pesa produtseeris. Kuid nüüd oli loom olnud paranoilises jälituses ja jõudis välja täpselt õigeks ajaks sinna, kuhu pidi. Ta ei saanud teada, et tagaajajad olid maha jäänud, sest hääled kostusid ikka veel. Igaks juhuks oli Zeman öösel himaajadega ka sarviku läänepoolse põgenemistee katnud, sinna said paigutatud kõlarid nagu koopa juurdegi. Ainult koopaelanikele mängiti raevunud sarviku hääli ja sarvikule ajujahi omi.

Sarvik oli piiramisrõngas, sest idakülge kattis Zeman oma nooltega, mis looma vaid õrnalt vigastasid ja teda vast ka rohkem marru ajasid. Ja kui zooloogide tööl üldse mingit väärtust on, siis sarviku käitumine saab olla ainult ühene.

Ta ründab. Sissepiiratud sarvik ründab alati. Ta oskab ja tahab inimesi rünnata, aga ta ei tee seda hulljulgelt ega arutult. Ta ründab kohta, kus piiramisrõngas kõige nõrgem on. Nii on ta alati teinud. Ja nii teeb ta ka täna.

***

Neile hetkedele seal Capaneusi ürgmetsas on Zeman hiljem tihti tagasi mõelnud. Ta küsib endalt, kas ta tegi midagi valesti või kas ta täna talitaks samamoodi. Ja ta ei tea vastust. Loomulikult ta riskis, kuid seda oli ta teinud eluaeg. Loomulikult rikkus ta mittesekkumise põhimõtteid. Kuid nendel ei saanud siis enam mingit tähtust olla. Muidugi ületas ta oma võimu piire. Aga Zeman on parun ja rüütel. Kui on vaja võidelda, ta võitleb. Ja kui tal on ülesanne, ta lahendab selle.

Ta oli kõike arvestanud õigesti. Sarvik, jahinaised, hääled, Azarjani kompuutrid, ustav Estrada...

No ja ettenägematud tegurid on ettenägematud tegurid. Nendega ei saa arvestada.

***

Sarvikul polnud orienteerumisaega tarvis. Mets, hääled ja hullunult teravad meeled saatsid ta viharöhkimise saatel naistele kallale. Rünnak oli ootamatu ja heitlus kiire. Naised olid väsinud ja kurnatud, nad peaaegu ei jõudnuki vastu hakata, ennast kaitsta, põgenemisest rääkimata.

Pisut varem, kui raevunud loom neist mõnekümne meetri kauguselt mööda tuhises, haaras Zeman tihkuvalt Estradalt käest ja sundis teda endaga kaasa jooksma. Nad pidid lähemalt nägema.

Tüdruk oli nutmise lõpetanud, ta huuled olid tugevalt kokku surutud ja kui ta küürakil jooksis, tundis Zeman Estrada näos sõnatut küsimust. Õieti oli see ootus ja palve. Kuid veel polnud Foogtil aega tüdrukut rahustada, ta pigistas vaid tema sõrmi ja vedas teda enda järel. Siis, kui kostis esimene karje, rebis ta Estrada uuesti pikali. Nüüd olid nad parajas kauguses. Ja Zemanil polnud tarvis mingeid kaameraid ega salvestusatribuute. Azarjani peilinguarvutid tegid ise kõik, mis vaja. Tema aga tahtis, pidi! seda kõike oma silmaga nägema. Sest ainult nii tekib Zemanis emotsioon ja teadmine. Neid vaime polnud määratud näha kaamerasilmale, sest needki olid hariliku tehnilise jälgimise eest blokeeritud. Nii lihtne see oligi! Ju nad siis aimasid ette... Kuid Azarjani kompuutrite vastu nad juba ei saa. Ja kui isegi saavad, siis ikkagi jääb Zemanile tema mälupilt.

Kui Estrada taipas, millist etendust tal taas jälgida tuleb, katkestas ta oma vaikimise ja sosistas:

«Ma ei taha, Bent, palun, mitte enam! See on sama sarvik, ma tundsin ta ära.»

Kuid Foogt ei vastanud. Kas ta nautis sel hetkel oma käte- ja mõttetöö tulemusi? Nagu väike jumal oli ta korraldanud selle verise stseeni, mille viimane vaatus pidi lahendama või vähemalt selgitama, aitama lähemale jõuda lahenduseni, mida Zeman nii kaua jahtis.

Sarviku sarved põrutasid kaks naist vastu puud oimetuks ja kolmas rappus ja tükeldus vastu elaja okkalist selga. Zeman ei tundnud südametunnistuspiinu, sest teadis, et need naised pole enam päriselt inimesed. Nende saatus oli olla välja valitud ühes julmas mängus ja mitte Zeman polnud seda algatanud. Sekkumine Capaneusi iseeneslikku arengusse oli alanud juba ammu, juba siis, kui siit viidi ningod. Ohjaa, see kõik oli alanud juba nii ammu...

Estrada peitis pea kätesse. «Miks, Bent, miks? Miks nad peavad surema?»

«On sul neist kahju?»

«Nad on ju inimesed. Miks nad peavad sinu pärast surema?»

Sarv puuris esimese naise rinnakorvi läbi ja heitis ta siis eemale hinge vaakuma. Esijäsemetaga hüppas sarvik järgmise peale, kui kolmanda õngitses uuesti sarve otsa. Zeman keskendas oma tähelepanu surevale naisele.

«Nad pole inimesed, Lin. Sa oleks pidanud seda isegi taipama. Inimestel, ja ka Capaneusi inimestel, pole hingi, kes kehast surmahetkel taevasse tõusevad. Pole kunagi olnud ega saagi olema.»

«Miks nad pole enam inimesed?»

«Hiljem, Linne, hiljem!»

«Aga nad ju piinlevad!»

«Piinelgu!»

Ta tundis, kuidas Estrada võpatas, tüdruku silmad klaasistusid ja väriseva käega haaras ta Zemani õlast.

«Näed, Bent, vaata! Vaim! Ma ei taha seda enam näha...»

Zeman vaatas...

...ja ei näinud midagi.

Moonutatud keha lebas rohul, ei tõmmelnud enam, kuid rohkem ei näinud Zeman mitte kui midagi.

«Kus, Lin?»

«Seal, okstes. Vaata siis ometi!»

Aga Zeman ei näinud.

«See on nii ilus ja ülev, samas ka võigas ja vastik,» sosistas tüdruk. «Midagi meeletult ebainimlikku.»

Zeman ei näinud midagi. Aga kui seal oligi midagi näha, siis kõik, mis sellest nägemusest inimene kunagi teada võis saada, pidi nüüd olema Azarjani arvutites, viimse nanoühikuni defineeritud, laheterdatud ja tõlgitud.

Dhaka
45. Ardaman; kell 12.47

Miks ta polnud ennast odooriga «nähtamatuks» teinud? Miks ta ei asetanud väikest sensorit ninasõõrmesse ega kinnitanud odooriampulle oma kehale? Oli ta liialt uskunud oma võimetesse, usaldanud laserrelva või lihtsalt unustanud? Oli see erutus Robinson1-st, oli see kogu olukorra ebaharilikkus?

Ükshaaval, nagu slaidid ekraanil, tiksusid Dhaka ette kaadrid toimunust. Ta haistis ja tajus toimuvat mingi täiesti haiglase ülitähelepanuga, see vajutas pildid igaveseks tema mällu ja kummitas unetutel öödel. Kuid osad seigad said talle alles tõeliselt selgeks peale Zemani aruannet...

Ta oli kuulnud hääli ja need hääled olid tõelised, ei tulnud Zemani paigaldatud imetillukestest valjuhäälditest. Hääled said kuuluda ainult raevuhoos märatsevale sarvikule ja tema ohvritele. Selsamal hetkel oli Dhakale meenunud odoor, ta haaras püstoli ja seadistas selle kaitsvale laengule.

Ta ei teadnud, mis mängu Zeman mängis, kuid ainus oletus, mis talle pähe kargas, oli see, et sarviku ohvrid on Foogt ja Estrada. Ja seetõttu ei saanud põgenemisest olla juttugi! Kui temale oli määratud Foogt päästa, siis paremat päeva jätku oli raske soovida. Iseasi, kas on veel midagi päästa.

Dhaka astub põõsastikust välja välule, kükitab laskeasendisse. Silmanurgas tabab ta enda poole liikumas ja välgahtamas midagi rohelist ja tabamatut, kuid ei jõua sellele rohkem tähelepanu pöörata. Enda ees aga näeb ta, et sarviku ohvriks polnud mitte Zeman ja Estrada, vaid õnnetud koopainimesed. Aga juba on hilja. Teda ei kata kaitsev odoor ning sarvik on teda haistnud. Loom pöörab pead. Loom näeb teda.

Korraga tunneb Dhaka veidrat peapööritust, pehme kuid tugev löök teadvusesse varjutab kõik muud aistingud. Miljonid tähed kumavad ta ümber, aeg ja ruum on kaotanud tähenduse... Aga siis on ta jälle välul tagasi ja saab aru, et see on esimene kord, kui ta on mittesekkumist rikkunud. Ta ei jõua selle üle pikemalt järele mõelda, ainult seda ta teab, et talitas nii Foogti elu päästmise nimel. Sõrm tunneb jahedat plastikut, sarviku pähe tekib õrnroosa valgustäpp. Sihik on paigas, laeng on doseeritud. Nüüd peaks ta päästikule vajutama, kuid ei tee seda, sest vasakult kerkib põõsastest Foogti pea ja karjub talle midagi.

«Tagasi, Dhaka, põgene, ma käsin!» Veel üks pea kerkib puhmastikust ja see kuulub Estradale.

Hetk viivitust ja rohkem polnud sarvikule tarvis. Juba sööstab ta Dhaka poole, kes tahab olla külmavereline kui kikiimora, aga pole seda ja vajutab päästikule hoolimatult, sest sihik on looma liikumisega paigast nihkunud. Odoorlaeng vihiseb sarvede vahelt läbi.

Automaatselt muudab ta laengut, enam pole aega odooriga jännata, sõrm tegutseb kiiresti. Ja nüüd tulistab ta uuesti ning seekord tabab. Loom möiratab, tõuseb tagajalgadele, ning tema sarved rebivad puuoksi. Laserlaeng on läbistanud sarviku parema külje, see veritseb, kuid sarvik ei peatu, sest ta tunneb oma ründaja lõhna ja hüppab tagajalgadelt edasi.

Aga siis hüppab keegi teine Dhaka peale, vuhiseb läbi õhu, olles sooritanud ilmselt oma elu pikima rabamishüppe. See on Estrada, kes tahab kaitsetu Dhaka matta puhmastikku ja oma kaitsva odoori alla. Tüdruk oli arvestanud ilmselt õigesti, et enam ei jõuaks Dhaka sarvikut tappa, enne puuriksid raevunud looma sarved ta läbi. Kukkudes lööb ta kõvasti pea, kaotab relva ja tal on väga valus.

Sarvik on vaid haavatud ja oma rünnakuiha veel mitte täielikult rahuldanud. Loom on ikka veel enda jaoks piiramisrõngas, on haavatud ja otsib järgmist ohvrit.

Dhaka näeb, kuidas Estrada tõstab tema rinnalt oma pead ja vaatab ettevaatlikult ringi. Korraga on tüdruk talle nii lähedal, et Dhaka sooviks unustada oma operatsiooni, rebida endalt kaitseturvis ja kaduda pikkadeks tundideks sooja ihulisse unistusse. Ta tahab siit ära, tahab oma päästja kuuma embusesse.

Korraga taipab Dhaka, et nüüd on nad Estradaga mõlemad relvitud ja tüdruk otsib tema kukkunud laserpüstolit, sest sarvik sööstab edasi ja vältimatult ründaks ta kohe põõsast, kus Foogt ja Estrada end varjanud olid.

Kuid Foogt teab seda, lehtede varjust puurib järgmine laserkiir looma pähe verise kanali ja veel kohutavamad valumöirged lõhestavad ürgmetsa. Sarvik langeb ja tõmbleb agoonias, kuid tema karjed ei vaibu ja neis on midagi liiga kurjakuulutavat. Zeman tõuseb, ta käes on laserpüstoli asemel nüüd hoopis amb ja ta saadab kiiresti kaks pikka noolt sarviku silmadest ajju. Veel vähkreb loom, kuid siis ta lõtvub. Dhaka teab, et millegipärast oli Foogtile looma surmamine ammu läbi tähtsam kui laseri läbi.

«Cinni, oled sa haavatud?» küsib Estrada.

Ei, ta ei ole.

«Miks sa siia ilmusid?» prahvatab Estrada.

«Foogt kohe Pesasse,» meenub Dhakale. Aga Foogt uurib eemal lamavat sarviku laipa ja ei kuule neid.

«Miks sa tulid, sa rikkusid kõik ära!» on Estrada nördinud. «Sinu pärast tuli sarvik tappa.» Dhakale ei meeldi, kui temaga sellisel toonil räägitakse.

«Sa lollpea,» sisistab ta. «Ta ju kasutab sind ära, nagu ta alati kõigiga teeb. Pani sind endasse armuma. Kuidas sa küll aru ei saa?» Estrada kahvatab vihast, kuid nüüd tuleb Zeman nende juurde, põlvitab Dhaka kohale ja saadab valveohvitserile samuti kurjakuulutava pilgu. Ilmselt ka ütleb Foogt midagi vihaselt, kuid enne kui Dhaka jõuab ennast õigustada, sööstab Estrada sarviku kõrvale ja tõstab maast Dhaka laserpüstoli.

«Mis on, Lin?» pärib Zemani hääl. Dhaka tahab ennast jalule ajada, kuid tal on väga valus.

«Robinson1, Foogt!» pomiseb Dhaka, sest ta peab midagi ütlema, et oma abitut seisundit ja äkilist siiailmumist põhjendada ning Zemani viha leevendada. Dhaka pärast rikuti mittesekkumist ning tal peab selleks kuradima hea põhjus olema.

Foogt tardub seda kuuldes. Estrada seisab keset välu, suunates laserpüstolit ühest suunast teise. Midagi on Estrada kuulnud, midagi ärevusttekitavat. Kuid samas kuuleb Dhaka ka ise seda, mida sureva sarviku möirged ennist summutanud olid. Jälle kriiskavad röhatused ja trampimine. Veel üks sarvik!

«Me tapsime ju tiine emase ja kogu aeg kutsus ta oma isast appi, kuidas te sellest aru ei saanud?!» karjub Dhaka.

Võsa ragiseb ja nüüd tunneb isegi Dhaka, et läheneva looma möirged on teise tooniga, teise vihaga. Väga äkki ilmuvad puude vahelt kaks luukollast sarve, ogaline kärssnina ja punakad silmad.

Pea seisatub hetkes, kuid märkab siis surnud emast. Veel üks ahastusmöiratus lõhestab metsakoha ja siis sööstab sarvik paigalt. Otse Dhaka ja Foogti peale, kes tõstab ammu.

«Beeeent!» See on Estrada hääl, milles kõlab samasugune ahastus ja hirm kui sarviku omaski. Tüdrukul on laserpüstol ja Foogtil amb. Veel ühe hüppe teeb Estrada ja nüüd on ta Foogti ja sarviku vahel. Meetrid muutuvad venivate kümmendiksekundite jooksul hirmpikaiks, kui Dhaka näeb, kuidas Estrada tulistatud laserkiired isase pea lõhestavad; ta näeb seda maailma aeglaseima sekundi jooksul ja oma kehaga Foogti varjanud tüdrukust tungib pikkamööda läbi just sama tormanud looma sarv ja Estrada naelutatakse maa külge.

Zemani laserkiired eemaldavad samal ajal sarviku pea keha küljest ja Estrada mattub verdpurskava kuhila alla.

***

Järgmine pilt. Foogt on lausside sisse lülitanud ja saatnud kirurgiadilloni järele, iseenesest pole ju tüdruku parema rinna läbistanud sarve tekitatud haav eluohtlik, kuid ilmselt on Estrada ka saanud muid vigastusi ja tal on sisemised verejooksud. Nad ei tohi sarviku pead haavast välja tõmmata -- niipalju nad teavad. Estrada on üleni verine, sest teda matvast peast immitseb veel verd ja igasugu muud sodi, kuid tüdruk hingab veel ja avab silmad.

«Bent,» kuuleb Dhaka imenõrka sosinat.

«Ära räägi!» vastab Foogt ja hoiab keskendunult oma kätt Estrada laubal. «Kohe jõuab kirurgia.»

«Kas me... kas me tegime seda oma laste nimel?» sositab Estrada siiski. Tema silmad on avatud, kuid Dhaka kahtleb, kas tüdruk näeb midagi, sest tema nägu on üleni verine. Kuid isegi kui näeks, näeks ta enda kohale kummardumas kolme nägu, kellest vähemalt üks on tema mõrtsukas.

«Jah, loomulikult, Lin. Oma laste nimel. Aga ära väsita ennast, kohe...»

«Sarvik ka... laste eest. Kõik, alati laste nimel...»

«Ta on nüüd surnud.»

«Ma... tahan... sulle veel... tantsida...»

«Sa jõuad seda, puhka!»

«Me... tantsime koos, Bent, eks?»

«Me tantsime veel palju-palju... Kõiki Kastiilia tantse, kallis.»

«Kas ma... jään ellu?»

«Muidugi jääd sa ellu!» Dhaka kuuleb dilloni vuhinat, mis otsib maandumispaika ürgmetsa.

«Tantsida... sinuga... kaua-kaua...»

Need olid Vaatleja Linne Estrada viimased sõnad.

***

Estrada lamas dillonis klaasist kirurgiaboksis ja tema eest hoolitsesid arvutid ja neid juhendav dokor Zin, kuid viimasel oli ravikuuris väike osa. Arsti esimene pilk Estradale ei kuulutanud midagi head. Lend Pesasse kestis 25 minutit. Konservatooriumi eraldusmärkidega dilloni ilmumine taastas aga pisut Dhaka enesekindlust.

«Azarjanil on Robinson1,» ütles Dhaka lihtsalt sellepärast, et midagi öelda. Nad istusid dilloni reisjatekambris.

«Kus?» küsis Foogt pilku tõstmata ja oma põlvedel lebavaid veriseid käsi silmitsedes.

«Kosmoses. Rohkem ma ei tea. Miks sa seda tegid, Foogt?»

«Mida?”

«Miks te alla läksite, milleks need pettehääled, kogu see etendus? Azarjan ütles, et jahid mingit energiavoogu?»

«See pole sinu asi. Veel. Praegu mitte.» Aga Zeman ei olnud enam tige.

«On küll. Sul on vaja erivolituste tunnistajat. Oleta, et Estrada sureb! Siis olen mina sinu tunnistaja. Sa võid mind kasutada. Kuid mitte nii muidugi, nagu seda vaest tüdrukut.»

Zeman ei vastanud. Dhaka nihkus talle lähemale ja pani käe Foogti õlale.

«Sul on praegu raske, ma saan aru. Kuid mõtle loogiliselt! Side ja kaamerad olid maas. Peale minu pole sul kedagi, kellele Estrada surma uurimisel toetuda...»

«Linne jääb ellu!» põrutas Zeman pilku tõstes.

«Vaevalt. Vaata kirurgiaarvuteid. Nad peaksid juba praegu talle uut sisikonda siirdama, aga nad ei tee seda. Hilja on juba... Nad hoiavad teda lihtsalt nii kaua elus, kuni saavad. See ei kesta üle paari tunni. Ma olen meditsiini õppinud, Foogt.»

«Ta jääb ellu.»

«Aga oletame, et ei jää. Mis siis? Kes kinnitab sinu sõnu toimunust? Aitab põhjendada erivolituste kasutamist? Ma pean teadma, mida te tegite. Ja selleks, et mind usaldada ja panna mind sind aitama, ei pea minuga magama ega mind «õnnelikuks tegema». Pealegi ei taha ma sinuga magada.»

Dillon jõudis välja metsavööndist ja alustas tõusu Mõõkkaljude hambulise pinna kohal. Pesa ehitamise ajal oli valitud talle kõige ligipääsmatum koht kaugel kaljulademete taga. Süstikutele uuristati kiired ekspresskanalid, vähekasutatav ja peaaegu keelatud dillon pidi sakiliste tippude vahel ise tee leidma.

«Sa võrgutasid selle lihtsameelse tüdruku, sest sellist kaaslast oli sinu plaanidele vaja. Asi oli seda lihtsam, et Estrada oli sinusse niigi armunud,» jätkas Dhaka. «Sul oli plaanis mingi mittesekkumise koha pealt kahtlase väärtusega operatsioon. Ma ju tean, kui hästi sa valdad peent psühholoogilist mõjutamist. Räägitakse, et vanasti olid sa luuraja... Oli vaja kedagi, kes oleks hea Vaatleja ja Capaneusiga tuttav ja kel oleks juba mõni patt hingel, millist sa siis oleksid aidanud sirgeks rääkida. Sul oli tarvis ustavat orja, keda ka sina usaldaksid. Kes kinnitaks kõike, mida sa räägid. Ja kui midagi untsu läheb, oleks sa Estrada pähe istutanud toimunust vajaliku versiooni. Sa ei hoolinud temast, aga Estrada päästis su elu. Ja minu oma ka. Aga ka mina võin sinu versiooni kinnitada. Pealegi nüüd tuleb mul tunnistada niikuinii.»

Zeman vaatas kirurgiasektsiooni poole ja ohkas. Doktor Zin istus mureliku näoga arvutite hoolealuse kõrval ega otsinud dilloni reisijatega silmsidet.

«Kui asteroide ei hävitata, alustataks kiiresti Pesa evakuatsiooniga,» sõnas Zeman lõpuks. «Liiga palju saladusi jääks Capaneusile maha. Saladusi Suurest Tundmatust. Heal juhul jäetaks pisut monitooringseadmeid. Aga mul oli tarvis teada nende ärakäijate saladust. Sa ei tea, et Linne nägi midagi, mida ta pidas nende vaimudeks.» Ja Zeman rääkis Dhakale, mida Estrada oli näinud. Foogti hoolikalt valitud sõnad tekitasid aga Dhakas veelgi rohkem küsimusi.

«Miks sa lausside välja lülitasid, ja kaamerad? Ahjaa, kujutan ette. Kahtlaselt lähedal mittesekkumise piirile. Erivolitusi millega põhjendad?»

«Eksperiment, Foogtil on selleks õigus. Estrada raporti alusel võis joonistada üsna korralikult uduse pildi sarviku segiminekust. Mul on võimalik neile ette sööta variant, et kommunikatsioonide väljalülitamine oli tingimata tarvilik.»

«Aga tegelikult?»

«Aga tegelikult ei saanud ma lasta näha, mida me tegelikult all tegime. Võis minna üsna täbaraks... Kuigi ka Azarjan arvas, et mida vähem segavaid laineid, seda paremini suudavad tema poisid asjaga tegelda. Oli vajalik, et side oleks maas.»

«Kaamerapildi asemel Estrada kinnitused, et tegutseti hädaolukorras... Saan aru. Mis need vaimud siis ikkagi on?»

«Sõltub sellest, mida Azarjan nüüd kinni püüdis.»

«Ma ei mõista.»

«Ka Estrada ei teadnud. Minagi ei teadnud.»

«Nüüd tead?»

«Ma pidin neid nägema, saad aru. Või nägema, et ei näe. See võis olla sama oluline. Ja nende ärakäijate olek ning marsruut oli ikka väga kummaline. Kui Estrada oma esimesest kogemusest rääkis, hakkas mul midagi haakima. Siis püüdis Azarjan kinni tundmatu transmissiooni. Kõigi nende asjade sündmuspaik langes kahtlaselt kokku. Siin võis olla side. Side Suure Tundmatu ja vaimude vahel...»

«Kas sa siis nägid vaime?»

«Ei, ja seegi on väga tähtis...»

Zeman ei jõudnud lõpetada. Doktor Zin tuli kirurgiasekstioonist välja. Dhakale paistis, et arsti silmad olid märjad, tema selja tagant kostus kirurgiaarvutite monotoonset piiksumist. Zin vaatas Foogtile otsa ning noogutas nukralt.

Aga siis nägi Dhaka, kuidas klaaskupli alt, kus lebas surnud Estrada, eraldus heleroheline läbipaistev valgusekeha, triivis lainetades läbi dilloni ja kadus aeglaselt läbi plastikalumiiniumist välisseina Capaneusi taevasse.

Bent vris Zeman
45. Ardaman; kell 19.02

Kaugnõupidamine Konservatooriumiga.

Nüüd siis neljas Pesa ajaloos ja Zeman ei teadnud, mitu võiks veel järgneda. Givi ibis Bach istus maailmade kaugusel ja tema näost oli näha, et Majesteedi eriesindaja oli poole öö pealt üles aetud.

Pesa sidesaalis olid Zeman ja Azarjan. Lilkuse oli Zeman jätnud ukse taha, sest ta ei kavatsenud väärtuslikku aega raisata viimase heietustele.

«Robinson1, surmajuhtum ja mittesekkumise rikkumine on teemad, nii ma saan aru,» kostis nendeni ibis Bachi unine hääl. «Praegu ainult Robinson1, tehke lühidalt ja konkreetselt!»

Azarjan klõbistas klahvidega ega vaadanud Zemani poolegi. Kui hädasignaal Capaneusi pinnalt oli Pesas tekitanud häireolukorra ja kui dillon välja lendas, oli insener kohe arvanud, et tuuakse Estradat. Pesakondsed olid saabujad vastu võtnud haudvaikuses. Keegi ei teadnud, mis oli toimunud. Teati vaid, et kõik andurid, vaatlusseadmed ning lausside olid välja lülitatud, ekspeditsioonid tagasi kutsutud ja Foogt oli kellelegi midagi põhjendamata alla läinud. Kui tüdruku konteineris surnukeha dillonist välja toimetati, astus Azarjan vaikides selle juurde, sulges silmad, et varjata tikkuvaid pisaraid. Estrada lamas klaaskirstus, tema nägu oli kahvatu ja tardunud.

«Lumivalgeke, minu lumivalgeke,» oli Zeman kuulnud Azarjani pomisemas. Nüüdsest vihkas Azarjan Zemanit. Ta nõudis insenerilt vaid selgitust Robinson1 kohta.

«Saadame teile nüüd faili meie observatooriumi ja «Vituse» ühisest seirest,» teatas Zeman. «Järeldusi tehke ise.»

«Ma ei hakka praegu midagi järeldama,» kuulutas ibis Bach tülpinult. «Teatage lühidalt, milles asi!»

«Robinson1 on Konservatooriumi kutsungkood inimkonnavälise mõistuse ilmnemise kohta...»

«Tean! Kuidas ja kus see mõistus ilmnes?»

«Teile saadetav fail näitab Capaneusi ähvardanud asteroidide hävitamist,» ütles Zeman väga aeglaselt ja rõhuga. «Nagu väidab meie tehnikkond ning nagu ilmneb ka ekraanilt, on tehtud seda viisil, mis on inimkonnale võimatu. Neid asteroide, mis hävitanuks elu Capaneusil, ei ole enam. Tehnilistesse ja astronoomilistesse üksikasjadesse ma ei lasku.»

Vaikus Terranooval. Oli näha, et ibis Bach pidas kellegagi nõu ja uuris tähelepanelikult kuvatavaid andmeid. «Keegi tulistas nad sodiks?» kostus siis tema vapustatud hääl.

«Ja veel kuidas! Kuigi küsimus pole selles. Obsi andmete kohaselt on põhiline probleem selles, kust ta seda tegi.»

«Kustkohast siis?»

«Azarjan ütleb,» vastas Zeman. Ta pidi kuidagi vapustatud inseneri oma poolele tagasi võitma, kuigi teadis, et Estrada surmas jääb Azarjan teda alati süüdistama.

Azarjani hääl oli kalk ja külm. «Asteroidi, mis esimesena oleks pidanud Capaneusi pinnale laskuma, ei ole enam. Selle hävitas plasmakiir, mis tuli tühjusest. Teisisõnu -- nii kaugelt, et seda pole võimalik tagasi jälitada. Laeng oli nii võimas ja intelligentne, et lasi puruks kõigepealt asteroidi enda ja siis ükshaaval kõik kamakad. Mitte ükski meile teadaolev tehnoloogia ei suuda saata niivõrd võimast energialaengut läbi tühja ruumi. Tehnilised andmed leiate failist. Aga seejärel tulistati olematuks veel kõik viis asteroidi, mida «Vituse» obs avastas. Kõik.»

«Kujundlikult öeldes,» lisas Zeman, «tehti seda kõike nii, nagu meie ajaksime moskiitosid käeviibutustega eemale. Inimkond ei suudaks niivõrd võimsat tehnoloogiat praegu endale isegi ette kujutada. Lühidalt -- me oleme pääsenud. Ja ma arvan, et seda kõike tegi Suur Tundmatu, kes on Capaneusi ammusest ajast jälginud. Kõigepealt viidi siit ningod, et mõlemad planeedi mõistuslikud rassid säiliksid. Mäletate, et kaljujooniste järgi pidasid inimesed ja ningod sõdu, mis oleks paratamatult lõppenud ningode hävitamisega. Ma tean, et seda pole tõestatud ja tegemist on väikse akadeemilise grupi versiooniga, kuid kui see tõsi on, siis sekkumine Capaneusi loomulikku arengusse on juba aset leidnud. Ja sekkumine nüüd ka astronoomilisse paratamatusesse. Capaneusil on omad jumalad olemas.»

Dhaka
1. Nefriit; kell 25.32

Õrnalt mulksuv vannivesi oli soe ja meeldiv, veealused joad masseerisid pehmete voogudega nende kehi. Dhaka vaatas, kuidas Zemani pea teises vanni otsas vee alla kadus ning mehe õhumullid tiksusid viie minuti jooksul korrapäraselt veepinnale. Ta ei teinud märkamagi, et seejärel veest väljakerkinud Foogti nägu oli pingutusest sinine ja silmad punnis.

«Tubli, väga tubli. Mina niikaua ei suudaks.»

«Nojah, sa oled kõigest Asefoogt. Ma ei lubaks sul mind lüüa.»

«Vastik elajas!» Dhaka pea sukeldus vee alla ja ta kergitas oma ümaraid rindu nii, et ainult kõvenenud nibud pisikeste iharate saartena paistsid.

«Kolm minutit viisteist sekundit!» kuulutas Zeman kiretult, kui Dhaka taas õhku ahmides pinnale tõusis ja oma kaunist blondiinipead raputas. «Rohkem, kui ma arvasin. Muuseas, sa oled näost sinine kui koolnu.»

Vann asus Zemani ruumide tagakambris, oli väga suur, sest mõeldud kahele inimesele. Zeman oli viimased kolm päeva, pärast naasmist Capaneusi pinnalt, veetnud suurema osa ajast sideruumis Konservatooriumiga ühenduses olles. Dhakat polnud ta sinna lubanud, kuid viimane teadis, et «Vituse» ja Pesa ühisseire tulemusel oldi jälgitud meeliülendavaid pilte kõigi asteroidide hävitamisest, mis lähimate milleeniumide jooksul võiksid Capaneusi ohustada. Keegi ei teadnud, kust need plasmakiired tulid või kes neid saatis. Kuid Capaneus oli päästetud.

Asefoogti Cirnetta Dhaka oli Zeman vabastanud kõikidest kohustustest, peitnud ta kolmeks päevaks sinna, kust keegi teda ei otsi -- see tähendab oma ruumidesse. Ja seal oligi Dhaka puhanud, lugenud kõikvõimalikku kirjandust asteroididest ja Suurest Tundmatust ning mõelnud, kas ta laseb end Zemanil voodisse viia või mitte. Kolmanda päeva õhtul -- selle päeva, mil Estrada surnukeha külmutati biokirstu ning saadeti kosmosesüstikuga Capaneusi orbitaaljaama, kust see hiljem «Vitusega» lähima ruumiterminali poole suundub -- lubas ta ennast mullivanni viia. Ja ei kahetsenud seda. Siiamaani. Nende päevade jooksul oli ta Foogti vähe näinud, kuid tundis, kuidas nad isegi kohtumata üksteisele lähedasemaks muutusid. Neil harvail hetkil, mil Zeman oma ruumides viibis, ei rääkinud nad kordagi Estrdada surmast, sarvikust ega «vaimudest». Ja Dhaka teadis, et Foogt lasi tal kõik rahulikult läbi mõelda, sest mõelda tuli tal palju.

Nüüd tõusis Dhaka oma paljast ihu häbenemata vannist, läks külmkapi juurde ning tõi mõlemile jääkülma jõhvikamahlakokteili. Kapi kallal askeldades nautis ta oma mõningaseks üllatuseks Zemani pilku oma vett tilkuval kehal.

«Oled sa neile... Estradast ja minust rääkinud?» küsis ta taas vanni sulpsatades ja Foogtile klaasi ulatades.

Zeman jõi ja raputas pead.

«Ja ei räägigi?»

«Et te olevat näinud surmahetkel kehast väljuvaid vaime?» Foogt pani klaasi vanniservale ja limpsis meelalt jõhvikamahlaseid huuli. «Ilma igasuguse tehnilise tõestuseta, kuigi kogu Azarjani seiresüsteem üritas sedasama asja näha ja ei püüdnud kinni mitte energiavoo poegagi! Ma olen Konservatooriumi juba niigi ummistanud oma teooriatega. Mulle aitab!»

«Aga see on ju tõsi ja sa tead seda.»

«Ma tean nii mõndagi. Kuid kõigepealt peame me leidma sidekeskuse Mõõkkaljudes. Ma usun, et see on kuskil lõpmatutes koopasügavustes asuv sümfooniaorkester. Ja me peame sinna kaamerad üles seadma. Võib-olla peame ootama, kuni sina sinna teele asud.»

Ka selle tõdemuseni oli Dhaka jõudnud. Ükskord peab ka tema teele asuma iidsesse sidekeskusesse Capaneusi kaljude vahel, et oma uutele isandatele ette kanda.

«Kas ma võiksin Capaneusilt lahkuda?» esitas ta küsimuse, mis oli teda painanud sellest hetkest saati, mil tema ainsana oli kirurgiadillonis näinud Estrada kehast eralduvat helekasrohelist vaimu ja ta oli sellest Foogtile karjunud, kuid too oli ainult hüsteeria äärel viskleva Dhaka oma käte vahele võtnud ja kõvasti vastu rinda surunud. Foogt ei näinud Estrada vaimu.

«Keegi ei saa sind takistada,» vastas nüüd Zeman. «Iseasi, kas sa tahad ja julged seda.»

«Ma ei julge siin istuda ja oodata, millal...»

Zeman libistas end Dhakale vee all lähemale, asetas oma jalad tema puusadele ja põimis käed ümber piha.

«Sa nüüd aru, Cirnetta, et sa oled ainus, kelle kohta ma kindlalt tean. Neid võib siin olla veelgi, kuid seda on võimatu tõestada. Sina võid olla ainuke võti Suure Tundmatu lahendusele...»

«Kas sa sellepärast võrgutasidki Estrada, et kunagi oli tema ainuke lahendus?» Dhaka muigas, kuid heasoovlikult.

«Ma ei võrguta sind. Ega varja ka, et ma ei tahaks, et sa täna koju läheksid. Aga Estrada... Ta tuli ja ütles, et nägi vaime. Vaime, mis eraldusid surmahetkel kehadest, kes olid käinud kuskil tundmata kohas. Ma ei teadnud, mida see tähendab, kuid teadsin, et vaime pole olemas. Kummaline oli ka see, et Estrada neid nägi. Siis tuli see veider transmissioon, mille Azarjan kinni püüdis. Ja mulle meenus seletamatu sümfooniaorkester.»

«Ja siis sa juba teadsid?»

«Ei, veel mitte. Kuid ma arvasin. Mis siis, kui need vaimud on Suure Tundmatu poolt siia planeedile maha jäetud energeetilised vahimehed, kes on istutatud meile tundmatul moel inimeste sisse ja talletavad endasse igasugust informatsiooni? Mis siis, kui keegi veel vaatleb Capaneusi, kuid ei kasuta selleks sugugi samasugust tehnikat kui Konservatoorium? Kui neil on võimalik luua mittemateriaalne ollus, mis näeb asju, mitte külma elektroonikasilma läbi, vaid nii, nagu inimesed ise -- läbi nende teadvuse, meelte ja emotsioonide? Parimat vaatlejat on raske tahta, eriti, kui jälgitakse just inimesi.» Foogt tõstis vannist käe ja lisas sooje voogusid, Dhaka kergitas end pisut ja istus Foogtile mugavamalt sülle. Veel ei tundnud ta iha ja kahtles, kas üldse hakkabki seda tundma, kuid Foogt oli praegu ainuke inimene universumis, kes teadis tema saladust. Ta vajas inimlikku lähedust.

«Aga sa ei pidanud neid inimesteks?» küsis ta.

«Ma ütlesin Estradale, et ei pea. Sest kavatsesin talle hiljem kogu tõe -- niipalju, kui sellest teadsin -- talle teatavaks teha.»

«Siis sa veel ei teadnud, et Estradasse on samuti...»

«Sisestutud? Jah, ei teadnud. Ilmselt juhtus see kunagi treeningkäikude ajal ja nii, et ta sellest ise aru ei saanud. Sina ju ka ei saanud?»

«Ma tundsin hetkeks midagi... Midagi seletamatut. Aga see läks kohe üle.»

«Ma ei pidanud neid enam päris inimesteks. Aga ilmselt ma eksisin. Oli selge, et Linne oli millegipärast eriline. Mul oli tarvis teada saada, mille poolest nimelt.»

«Ja sa võrgutasid ta. Jõhkralt ja jäägitult. Ta sai surma ning sa jätkad minuga,» ütles Dhaka tehtud lõbususega.

«Ma ei jätka sinuga, ma lihtsalt olen sinuga.»

«Veel sa ei ole, ainult arvad, et oled!»

«Ma arvan,» jätkas Zeman, «et neid vaime on jäetud suhteliselt vähe. Ning perenaiskehade hukkumisel nad siirduvad kas lähimasse uude või siis hajuvad olematuseks.»

«Kuid miks naised?»

«Ei tea. Naised sünnitavad..., kannavad füüsilist elu edasi. Ehk on siin mingi pidepunkt?»

«Võib-olla on naised lihtsalt tähelepanelikumad ja tundlikumad? Näevad, tunnevad ja tajuvad rohkem ümbritsevat maailma?» pakkus Dhaka lootusrikkalt.

«Kahtlen selles. Pigem on asi ikkagi sünnitamises,» sõnas Foogt kindlalt, kuid Dhaka tundis tema hääles liigset enesekindlust. «Kui soovid, võin töötada ka teooriaga, et naised on valitud katsejänesteks kui intelligentselt väheväärtuslikum sugu. Vali ise.»

«Ja see Azarjani peiling?»

«Sa mõtled transmissiooni? Sümfooniaorkester ehk sidekeskus on kohaks, kuhu infokandjad mingil ajal kokku käivad ja end tühjendavad. Ainult läbi selle mõistetamatu seadise suudavad «vaimud» oma vaatlusandmeid edastada. See paistab olevat ainuke loogiline seletus. Nagu sinagi praegu, tunnevad nad ennast täiesti tavaliste inimestena ega pruugi hetkekski kahtlustada, et nende meeltes pesitseb võõrelu spioon. Ning paistab, et avastada oma seestumist on võimalik ainult kellegi samasuguse surma pealt nähes. Ükski tavaline inimene neid vaime näha ei saa.»

Dhaka võbistas õlgu ja hoolimata soojast veest tuli ta ihule kananahk, kui mõtles valgusolendile, kes ainult temale nähtavalt oli surnud tüdrukust välja heljunud.

«Sina «pärisid» selle naise vaimu, kelle sarvik lõhki rebis. Ülejäänud kaks haihtusid, sest Estrada oli juba hõivatud ja mina olen mees.»

Jah, seda, et Zeman on meesterahvas, võis Dhaka juba tunda ja läbi mulksuva veepinna üha kindlama veendumusega nähagi.

«Ja nüüd vaatlevad nad meid?»

«Kahjuks. Aga ilmselt polnud see nende eesmärk. Vähemasti saab X meist nüüd teada.»

«Aga kõike, mida ma teen ja mõtlen, saadakse kuskil teada?»

«Tead, see on parasjagu vastik mõelda, et kõike, mida me täna öösel teeme, võivad mingid tüübid valgusaastate kaugusel kunagi näha,» kostis Zeman rõõmsalt.

«Sa peaks selle mõttega juba harjunud olema, Estradas istus ju vaim kogu aeg sees,» vastas Dhaka isegi püüdmata Foogti kavatsustele vastu vaielda.

«Jah, aga siis ma ei teadnud seda! Aimasin, et tüdruk peab olema millegipärast eriline, kuna ta nägi kaamerasilmale nähtamatut fenomeni. Ja muide, Azarjani poolt peilitud läkitus, millesse vaimud oma teadmised suunasid, oli meile salvestatav ainult seetõttu, et see oli tehniliselt töödeldud infokandjaks. Sümfooniaorkester muudab «hinge» infoks. Kui kunagi õpiksime seda signaali lugema, saaks teada, millistel tegelikel kaalutlustel sa minu ettepaneku tagasi lükkad!»

Aga Dhaka ei lükanud Zemani «ettepanekut» tagasi.

***

Ta tundis, kuidas Foogt tema sees edasi-tagasi liikus, see oli omamoodi huvitavgi, sest Dhaka polnud omaenda suguühtes kunagi osalenud vaatlejana. Ja tegelikult oli seal üks vaatleja muidugi veel... Kuigi Dhaka nüüd kõiki vajalikke liigutusi kaasa tegi, jäi siiski toimuvas kõrvaliseks isikuks, nautides teadmist, et pakkus rõõmu mehele, kes nüüd teadis temast tõenäoliselt rohkem, kui keegi kunagi teada saab.

Capaneusil olid omad jumalad ja tema oli nende ingel.

Dhaka kartis oma tulevikku. Omadele võõras ja võõrastele oma; pakkuda oma meeltes varjupaika vägivaldselt sisestunud asukale, kes tõenäoliselt nägi ja teadis kõike. Kõike! Ja võib-olla mäletab ka tema midagi oma «vaimu» endiste kehade eludest.

«Millele sa mõtled?» küsis ta oma kõrval linadel lamalt vaikselt hingavalt Zemanilt, sest ta mõtles, et nii vist küsitakse tavaliselt pärast seda.

«Ma mõtlen, miks ükski asteroid pole kunagi Maad hävitanud. Miks ükski suurem asteroid pole Maale kukkunud pärast inimese tekkimist... Mõistad, mida see tähendab?» ütles Zeman, lükkas käe talle reite vahele ning veeretas oma januse keha talle peale.

«Sa oled hea, tüdruk,» sositas talle Zeman, kui oli veelkord lõpetanud.

«Oled seda juba öelnud. Ma olen hea, sest nii peab olema,» vastas Dhaka. Ja äkitselt ta teadis, et Zeman on seda tõesti öelnud ning tema ka nii vastanud.

Või polnud see tema?

Tallinn-Kopenhaagen; aprill-august 1999