Barbaros lükkas oksa imetasakesi eemale ja astus kassilikult nõtke sammuga üle kahtlasena tunduva prahihunniku. Mets ja selle alune võsa oli heleroheline ja taevas sini-sinine. Mis saaks sellisel päeval viltu minna? Mitte midagi. Sellepärast olidki nad valinud just selle päeva.
Barbaros peatus, ajas end aeglaselt sirgu ja tõstis käe kõrgele peakohale, ajas kolm sõrme püsti, tegi randmega päripäevapöörde, surus käe rusikasse, tõstis püsti ühe sõrme, siis veel teisegi ja tegi randmepöörde vastupäeva. Ülejäänud neli hargrivis meest noogutasid sõnatult ja tegid, mis kästud. Barbaros liikus koos Corneliusega vaikselt läbi võsastiku edasi.
Vaikus oli tähtis. Üksainus liiga vali sõna või jalaast võis selles ametis saatuslikuks saada. Sellepärast olidgi nad välja mõelnud käemärgid. Ohutu ja lihtne.
Siis kadusid rohelised põõsad ja puud. Seisid vaid üksikud söestunud sambad ja maapinda kattis kõrbenud kanarbik. Ümberringi keerlesid udulaamad ning õhku täitis suitsu ja vingu lõhn. Eemalt puudevahelt hakkas paistma iidvana rändrahn. Barbaros teadis kohalike juttudest, et rändrahnule peaks toetuma veel teine, väiksem, ja selle taga pidi olema kiviklibuhunnik. Kõik kokku moodustab ühe kena mahuka koopa.
Siis hakkas ka koobas paistma. Koopaavast tossas halli suitsu, mis ebamugavalt väävli järele lehkas. Kui koopani oli jäänud vaid kümmekond hobusepikkust, Barbaros peatus. Cornelius samuti. Barbarus viipas käega ja kolm kätt viipasid teiselpool lagendikku vastu. Sanchez, Esteban ja Aliviadero olid kohtadel ja valmis.
Barbaros võttis taskust rusikasuuruse ruunikivi. Ra Coceadori saare troonimaag oli selle eest hingehinda nõudnud. Ja Barbaros tõotas enesele, et kui maagi õpetatud sõna ei toimi ning ta siit eluga pääseb, tapab ta selle nõia oma kätega.
Barbaros veeretas kivi käes, silmitses viimast korda selle imetabast mustrit ja lausus siis Sõnad. Seejärel viskas ta kivi täpselt tossavast koopaavausest sisse.
Käis hirmus kõmakas ning maa vappus. Cornelius võpatas, kui söestunud puutüve tema kõrval tabas metsiku hooga vastu seda lennanud kivikild.
Siis jai kõik vaikseks. Kas see oligi kõik? On nüüd kõik läbi? Olid nad oma kilbid asjata katnud märja nahaga? Kõik viis meest palvetasid, et see nii oleks.
Äkitselt tuiskas koopaavast välja hiigelsuur elukas. Sellel elukal olid tiivad kui gallioni purjed. Saba kui hobusejõhvidest piits. Kihvad kui mõõgad, küüned kui odad. Seljaogad kui pistodad, silmad kui õlised peeglid.
See oli Lohe.
Majesteetlik loom sööstis üles taevasse ja jäi Barbarose ning tema kaaslaste laskeulatusest välja. Barbaros kirus. Niisuguses olukorras oli lohel alati eelis, sest tema valis aja, millal lahingusse astuda. Loheküttide üllatusmoment oli läinud.
Lohe tegi paar tiiru lagendiku kohal ja laskus siis kuskil kaugemal metsas maha.
«Nüüd!» hüüdis Barbaros.
Sanchez, Esteban ja Aliviadero sööstsid üle lagendiku koopa poole. Cornelius jäi metsa lagendikul silma peal hoidma, Barbaros ronis koopa otsa.
Kõik oli vaikne.
Sanchez väljus koopast, tassides suurt kasti kullaga. Ta asetas selle koopaesisele platsile maha ning läks uue sületäie järele.
Kõik oli endiselt vaikne.
Aliviadero hüppas koopast välja, viskas kotid teemanditega maha, ohkas ja hüppas koopasse tagasi.
Ikka vaikne.
Esteban lükkas koopast välja suure tünni, mille pragude vahlt pärleid välja pudenes.
Vaikus hakkas juba närvidele, mängides Corneliuse ja Barbarose meeltel kannelt.
Vaikus tihenes.
Ootus...
Lootus, et võib-olla ei tulegi...
Siis äkki täitus taeva ja maa vaheline ruum lohemöirgest. Vilgastel jalgadel sooritas ta pantrihüppeid läbi põlenud metsa kapates. Cornelius pöördus ümber, tõstis kilbi ja oda, kuid juba oli hilja. Lohe ei peatunudki, ta lihtsalt jooksis mehest üle. Ogaline saba kiskus küti hoolimata turvistikust lõhki.
Barbaros kriiskas nagu meeletu, et teised koopast välja tuleks. Nad tulidki. Kilbid seati ühele joonele. Ja siis lahutas neid lohest vaid aare. Lohe ei lasknudki tuld käiku. Muidu oleks kuld võinud üles sulada. Ta rapsas käpaga ning Sancheze kilp purunes pilbasteks. Barbaros virutas ülevalt kaljunukilt oda vastu looma küljekonte. Oda vaid kriimustas teda. Lohe viskas vihase pilgu üles, märkas Barbarost ja hüppas, laotades oma tiivad õhku. Ta lendles loheküti pea kohale ning puhus tuld. Leegijuga uhas üle Barbarose kilbi, aurustades kogu nahkades leiduva niiskuse ning pannes need põlema. Selleks ajaks olid teised jõudnud ennast juba koguda. Vibunöörid tinisesid, nooled kriipisid lohe soomuselist kõhtu. Sanchez viskas oda lohele jalga. Lohe kiljatas. Mets kajas tema kiljatusest. Siis sööstis lohe alla. Ta haaras Sanchezi küüniste vahele, kandis ta taevasse ja kiskus kisendava mehe seal lõhki. Loheküti verised tükid langesid kõrbenud kanarbikule. Kui lohe alla sööstis, võttis teda vastu vibude kanonaad. Üks nool läbistas tiivakõõluse. Lohe prantsatas kaljule, kus seisis Barbaros. Viimane, mida ta nägi, olid õlijad silmad. Siis kadus kõik supernoovasse.
Võimas loom pöördus vilkalt ümber ja hüppas alla Estebani ja Aliviadero odade otsa. Need murdusid lohe kõhtu kriimustades. Esteban jäi oma kilbi ja lohe taldade alla lõksu. Aliviadero virutas sirgeteralise mõõga looma kaela. Lohe karjatas, pöördus ümber ning kargas mehe kallale, must veri piserdumas maha. Esteban ajas ennast püsti ja pistis jooksu, selja tagant kõlamas sureva mehe süüdistav karje.
***
Kui ta kõrtsmikule vaskmünte peo peale ladus, lendas kõrtsiuks pärani lahti ning suur turske mees hüüdis juba lävelt: «Oleme lohekütid. Kes tahab meiega liituda? Töö tõotab tulla huvitav ja edu korral ka...»
«Mina!»
Suur mees vaatas kõhna joomast nägu, kust turritamas mitmepäevane habe. Värbaja kõhkles hetke, kuid miski selles mehes tekitas meelekindluse tunde ning pealegi olid lisamehed alati vajalikud.
«Mis su nimi on?»
«Esteban.»
LÕPP