Hommikuudu voogas pikkamisi tagasi linnatagustesse, tukkuma lõpututesse soolasoodesse. Vaadates, kuidas tumedalt taevastkraapiva linnasilueti 30-ndast korrusest kõrgemad aknad süttisid rida realt esimeste päikesekiirte peegeldusist, tundis Manga väsimust. See polnud öisest vahikorrast - ta oli läbinud igakuised meditsiinikontrollid, lasknud taastada kulumiskahtlusega detailid - väsimus polnud kehaline. Ei röövinud jõudu ka teenistuse pinge. Vaid ta vaim oli liigselt klammerdunud, krambistunud. Rahuliku, ühtlase voolu asemel valitsesid teadvust keerised, võrendikud, takerdumine. Tihti ei suutnud ta end mõnest kinnismõttest või sundkäitumisest lahti rebida. Ta oli naine, ja ta ei olnud naine. Ta oli inimene, kuid ta polnud inimene. Ta oli leht, takerdunud sügisese jõe aeglasesse kaldakeerisesse.
Manga tabas end loendamas autosid. Varajased, igahommikust liiklusummikut vältida püüdvad tööleruttajad siiski kleepumas üha aeglasemasse, üle viaduktide venivasse automassi, lõksupüütud peale- ja mahasõitudele. Euroopa autosid oli jälle juurde tekkinud.
Euroopa majanduskasv oli ahendanud siinseid võimalusi. Telekavirnad, mäed uusimaid odavaid vedelkristallekraane. Öösel oli ta just sealt, Ichi linnajao viirastuslikult laoplatsilt, kus kogu päeva telekaid kokku vedanud veomasinate mootorimüra oli asendunud vaikse sahina, särina ja summutatud kolksatustega, avastanud reas mustad prahikotid.
Krabirobotite vaikse hävitustöö, hoolikalt tagasi tooraineks ja väärtuslikemateks koostisosadeks puhastatava elektroonika surmahümni saatel oli Manga avanud ühe tänavavalgustuse koolnulikus kumas rasvaselt läikiva koti teise järel.
Kõigis olid laibad. Läbilõigatud kõridega loomad: koerad, kassid. Lõikejälg oli ühtlane, sile, tehtud vaheda terariistaga ja vilunult. Ühelgi neist polnud kodanikutunnuseid. Ta oli isegi arvestanud saatjate võimalikku riket, kontrollinud põhjalikumaltki kui koodeks nõudis, kuid ei avastanud midagi. Kilekotid kadusid ta valvsa pilgu all koristusmasinate tuhastusluukidesse: müra ja saastatus jäid normi piiresse.
Üle paljukorruselise kuristiku lendas aeglaselt ja vaikselt, ujumise hallutsinatoorse rahuga hiiglaslik liinilennuk. Sinine valgus, tasane, madalamaks vibreeriv heli.
Maailm prahvatas uuesti käima. Müra virutas Mangale vankuma paneva löögi: ta seisis just avatava poe valjuhääldajate ees. Instinktiivselt kohendas ta soengut ja silus niigi täiuslikult reitele liibuvaid korallpunaseid velvetpükse.
Siis oli ta täiesti valvel. Intuitsioon, tegelikult alateadvuse ja treeningu süntees, helistas kella. Manga keskendus tänava jälgimisele. Ta teadis, et kellegagi selles sagivas rahvamassis on midagi valesti. Punaselt hõõgusid kodanike koodid, siniste harvade sädemetena seas üksikud turistid, ei ühtegi maainimese rohelist. Näha polnud ka registreerimata maainimese põletavoranzi kuma.
Kõige tavalisem kuritegu, mis selles linnajaos kombeks, oli poevargus. Kui keegi soovis selvekaupluse makseautomaati petta, pidi kasutama kas iseenda või kauba koodile segajat. Enamasti põrandaalustes töökodades 9 kuni 11-aastaste laste poolt oskamatult monteeritud prahti, mis lihtsalt rikkus koodi. Varga tabamine oli tegelikult väga lihtne. Siiski üritati ikka ja uuesti.
Nüüd leidis ta häirinud vea, Linna Mõõtmisametis kinnitatud punasest selgelt erinev toon. Mees põikas kõrvaltänavasse, tänavakaubitsejate rajooni, sinna, kus hooned olid üha madalamad ja lõhnad, helid ning värvid üha kriiskavamad, vürtside paks hõng rippumas lettidest peaaegu ummistunud tänava kohal. Manga hindas mehe liikumiskiirust, uuris lisamällu salvestatud linnaplaanilt võimalikke liikumisteid. Siis pöördus ta kiirel, jooksule läheneval sammul tänavate hargnemispunkti.
Kui lao uks Manga selja taga kinni vajus ja laeprozektorid kustusid, vormis rõõmus erutus huuled vilksatavasse naeratusse. Kiiresti lülitas ta sisse varjestuse, vahetas mõne kärme sammuga asukohta ja jäi täiesti lõdvestunud keha ja rahuliku, kuid tähelepaneliku meelega pimedust jälgima. Ta lootis, et vastane on hea, algus oli olnud paljutõotav.
Lõksumeelitamine oli tehtud kenasti ja professionaalselt. Kõik sensorid teatasid, et ruum on tühi. Loomulikult oli väljalülitatud kood, polnud ka mingit muud tema vahenditega registreeritavat kiirgust. Siiski tundis ta, et vastane on siin, varitseb. (Arvestades varjestuse täielikkust, vähemalt SRX-tüüpi eelmise aasta mudel, muidugi illegaalne, järelikult võib oodata muidki üllatusi.).
Manga kuulatas hinge pidades. Vaikus.
Neelatus ja tasane, peaaegu aimamatu kahin vasemal. Lask! Maksimaalne lihaspinge, Manga kerkis viie meetri kõrgusele, kuuli vingatus läbis ruumipunkte, kus ta just oli seisnud ja siis neid, mis paar meetrit kõrgemal. Hetkel, mil kerkimine muutus langemiseks, tõmbas ta parema käega vasemale pahkluule kinnitatud kabuurist relva. Käsi joonistas sujuva kaare ja tulistas sähvatuse pihta, teine lask paar meetrit eemale, suunda, kuhu vastane võis arvatavasti söösta. Manga maandus paremale jalale ja viskus tagurpidisaltoga kolm meetrit eemale, sinna, kus enne ruumi pimedusse mattumist oli märganud umbes kuupmeetri suurustest papp-pakenditest virna. Lasud tulid nüüd kümmekond meetrit eelmisest tulistamiskohast. Manga lülitas murdsekundiks sisse öönägemise ja nägi rohekas vilksatuses, et vastane oli jõudnud juba ka sellelt positsioonilt kaduda. Ruumis lahvatas võimas valgus. Manga oli vaistlikult just õigel hetkel silmad sulgenud ja veeretanud end kastivirna varju. Kui ta oleks kasutanud valgustuspommi ajal öönägemist, häirunuks tajud mitmeks otsustavaks viivuks ja tema kuulidest läbipuuritud keha tuiguks viimaseid elusekundeid, nüüd sopsasid kuulid kastidesse, raksatasid müügivalmis kaupadesse. Vastane oli liiga kiire, et olla inimene.
Manga kasutas veel hetkeks öönägemist ja paigutas mällu lao tagaseina ääres seisva suure Suzuki laadimismasina ja vasakul seisva kastirea, kus kastivirna kolmandal korrusel puuduv kast lõi suurepärase laskepositsiooni. Manga märgistas selle kohana x. Selgelt oli näha vastase eeliseid selle positsiooni hõivamisel: sealt oli laskesektoris kogu ala, kuhu Manga võis peituda. Manga tundis olukorrast rõõmu, organism tuksles võitlusvalmidusest ja aju töötas välja rünnakukavasid. See oli nagu male, ainult et palju parem. Reageerimiskiirusest oli selge, et vastane on biomehh, piisavalt hea väljaõppe ja varustusega, tõesti kiire. Ainult et liiga kiire. Tõenäoliselt kerge labiilsus, ülereageerimine, vahest mõningad ebakohad mehhaaniliste ja bioloogiliste koostisosade ühildumisel, väike hälve pidurdusprotsessis. Ühesõnaga: oodata.
Liikumatult, hääletult lebades kaalutles ta võimalusi, siis heitis need järjest kõrvale. Aimas vastase mõtteid, need joonistusid ajus ja põrkasid võimalike vastukäikudega, pudenedes tasase kriginaga tuhahelvesteks. Lõpuks oli ta kindel, et vastase kärsitus sunnib teda kasutama just seda plaani. Kui laadimismasin käivitus, lubas ta endale kurja muige. Sadadest hobujõududest värisedes (mida nad siin küll hoiavad, et see peab nii võimas olema?) hakkas terasmonstrum tema suunas liikuma, paisates enda ees kukkuvaid kastivirnu, elektroonika lömastus kriginal. Manga oli kindel, et see on distantsjuhtimine, ei heitnud pilkugi, ootas kinnisilmi ära uue valgustuspommi ja sööstis siis kummargil kümmekond sammu eemale.
Hoop vastu paremat õlavart lõi tuikuma, kuid ta jooksis edasi, liigutades prooviks kärsitult kätt. Kuulitabamus polnud võitlusvõimet õnneks kahandanud.
Kastivirn, mille taga ta oli hetke eest peitunud, plahvatas minigranaadiheitja lasust. Põlevate papitükkide ja klaasikildude sajus jooksis Manga ukse suunas, pimedusse, mida leegitsev kastivirn ei suutnud valgustada. Pimedusse jõudnud, pöördus kiiresti, vabastas sütiku ja virutas koha x suunas valgustuspommi. Lahvatavas valguslõõsas seisiski tulistaja, pupillid pimestatusest nähtamatuks pisenenud. Sellest piisas. Hetke seisis mees veel püsti ja langes siis sirgelt põrandale, tilluke mustav auk lauba telgjoonest vaid poole sentimeetri võrra vasakul. Manga pani relva kabuuri. Nupp oli väljalt kõrvaldatud, vaimumängu vahendajast oli saanud üksnes mateeria.
Kustutussüsteemid lülitusid sisse, vaikse sisinaga hakkas vaht lae alt ruumi paiskuma. Manga jooksis kiiresti, proovides end võimalikult vähe määrida, angaari kergmetallist välisseina möirates muljuva laadimismasina juurde ja seiskas mootori. Seejärel jooksis laiba juurde ning lohistas selle ukse juurde. Vajutus avamisnupule.
Sisse tulvav valgus pani ta silmi kissitama. Tühjal tänaval ootas Keskuse hall furgoon. Manga tundis tänulikkusepuhangut tervishoiueeskirjade vastu, mis nõudsid ladude ja tootmishoonete täiuslikku heliisolatsiooni. Üks biomehh-agentide põhilisi käitumisjuhiseid oli avalikkuse tähelepanu vältimine.
Manga vedas surnu auto juurde ja tõstis masina tagaosa metallpõrandale, siis istus tagaosa ainukesele, kuid see-eest mugavale istmele ja vaatas kuidas uks kinni jooksis. Käsi värises pakist sigaretti otsides, veidi, see pani muigama. Tõmbas sügava mahvi, tundis, kuidas suits täitis ergastavalt kopse, mõnules, pani siis sigareti käest ja kompas murelikult haava. Vigastus oli pindmine. Ta puhastas seda valust nägu krimpsutades ja tegi korraliku sideme.
Siis pesi end ja jumestas. Pani määrdunud ja rebenenud riiete asemel selga uued.
Keskarvutis polnud teda rünnanud mehest mingeid andmeid. Manga võttis DNA-proovi, sõrmejäljed, pildistas silmapõhja. Viis läbi ka esialgse lahkamise, mis kinnitas ta arvamust, et mees oli viimastel aastatel arstlikust kontrollist eemale jäänud.
Siis kutsus ta välja laohoonet omava firma Ni Ltd esindaja ja koristusmasinad. Tal oli veel mõni minut. Ta süütas uue sigareti ja sulges seljatoele nõjatudes silmad.
***
Valge munaja taastuskapsli kaas avanes vaikse sahinaga. Hiiglaslikud paberist kured keerlesid aeglases tantsus allapoole, kuldne suits tõusis… ja ringles siis väsinult alla. Üle kosmose kihutasid erelillad ja punased välgud, suutmata varjata külmade tähtede halastamatuid pilke. Taevavõlv muutus tühjaks. Juuksed kasvasid aeglaselt kõrbeliiva, mantli hõlmad rebenesid ja hõbekrabid sibasid naljakalt vilistades täheeostena mööda pimedat liiva. Taeva silm tuksatas. Siis purunes ülemine vasak purihammas kildudeks ning ila ja veri koos hambatükkidega paiskusid pimestavvalgesse valamusse. Manga avas aeglaselt silmad.
Haav oli täiesti paranenud, jäänud oli vaid õrnvalge, vaevu aimatav armkude. Manga tundis end puhanu ja värskena. Ta tõusis ja riietus. Hõbe, mustläikiv nahk, jäine meik, juuksed tornina kõrgumas, mööda neid looklevad malahhiitmaod.
Kulddraakonid purskasid viieteistkümne meetri kõrguseid tulefontääne. Seitsmekorruselise hoone kõrgune peosaal oli täis hõljuvatel tasapindadel tantsivaid inimesi, tuhandeid joobunud, aistingutest küllastunud nautlejaid.
«Ma olen muuseas kristlane, meil Koreas on palju kristlasi. Kui läheb esimene käsk, lähevad ka ülejäänud üheksa. Mis jääb üle? Üheksa kaunist väravat, mis viivad naise kehasse?»
«Ma ütlen igaks juhuks kohe ära, ma olen biomehh.»
«Sa arvad, et miski saab üldse olla tehislik?»
«Osaliselt.»
«Milline osa? Keha või teadvus? Või hing, nagu võib vist ka öelda. Ma arvan, et intellekti tehislikkus on üldse võimatu, sa oled ju õppinud, sul on seljataga mingi elulugu, järelikult on su intellekt ehtne. Mõte vastab adekvaatselt tegelikkusele. Vaevalt, et tooraine probleem sind vaevab. Mina olen inimene. Aga minagi ei tea muud, kui et ma olen tehtud, spermatosoidi ja munaraku infovahetusest käärima löönud taignast vormitud, aga säde, elustav säde, see on ju minulegi mõistatus.»
«Sa meeldid mulle.»
«Eks ma püüan.»
Pärast pidu sõitsid nad Manga poole ja seksisid kogu öö. See oli jumalik.
Järgmine hommikuvalgus tabas nad ikka veel segipaisatud linadel. Manga pea paiskus rütmilistest tõugetest kergelt kuklasse, vallandunud juuksepahmak tantsiskles ja vajus raugelt alla, et siis uuesti õhku paiskuda. Ette sirutatud käed olid pika valge riideribaga randmetest kokkuseotud. Võõrastega selliseid mänge mängida oli Mangale sport, pealegi teadis ta, et suudaks igal juhul sidemed purustada ja mehe vajadusel kahjutuks teha. Manga laskis pea veidi madalamale, tunnetas mehe käte survet puusadel. Naudingust paokil silmade pilk jooksis veidi hämmastunult mööda ümbritsevat mööblit. Äkki plahvatasid ta silmad suureks ja valvsaks. Madala voodi ees karusvaibale pikali paiskunud pokaalil peegeldusid nende figuurid, tema kummargil ja mehe põlvitav kuju rütmiliselt liikumas, kuid mees polnud enam endine. Manga uskumatu pilgu all muutus mehe ülakeha pikkamisi - otsekui voolaks mööda ta kaela ja rinda allapoole sädelev soomusrüü - millekski muuks. See polnud enam inimkeha. Ja ta nägu… Nüüd olid juba käedki muutunud helkiva soomusega kaetuteks, teravad pronksküünised sirutumas Manga valgesse ihhu. Manga heitis kiire pilgu oma puusadele, teda hoidvatele tavalistele, tugevatele mehekätele. Kiiresti püüdis ta käsi kammitsevat sidet puruks rebida, õlgadel ja käsivartel pingutusid lihased, side, ehkki lai, lõikus käenahka. Hirmuga adus ta, et pael oli muutunud liiga tugevaks. Ta tundis, kuidas mees muutus juba tema sees. Manga viskus kiiresti, saaki tabava kobra väleduse ja raevuga ettepoole, libises mehe käte vahelt, paiskus rindkerega üle voodiserva ja rebis pihkudesse lühikese voodijala taha peidetud luust nikerdatud käepidemega noa. Usjalt pöördudes virutas ta noa poolviltu ülevalt vasakult alla paremale mehe higisesse, naha all tursunud soontega kaela. Lõhestatud arterist purskus verejuga Mangale otse näkku, huultele kleepus iiveldama ajav soolamaik. Mees vajus aeglaselt selili, kurgust tõusmas õõnes korin ja vastik mulksumine. Pea vajus üle voodi ääre kuklasse ja paistma jäi vaid kindlalt kaela surutud noa pära, kaks teineteise ümber embunud luust madu. Kiiresti haaras Manga veel veidi kleepuvat vahuveini põhjas hoidva pokaali ja nägi selle pinna peegelduses, kuidas deemonlik keha sulas üha rohkem tavaliseks, igapäevasemaks, harilikuks inimkehaks, selleks samaks, mis lamas tema ees verega määrdunud linadel.
Ukse ees ootas juba Keskuse hall furgoon. See ei pannud Mangat imestama, ta teadis, et Keskus omab nende üle pidevat kontrolli, ja kui näitudes esineb mingeid erinevusi tavalisest, lülitub kohe sisse erivalve. Ta otsustas paluda luba vaadata üle möödunud öö salvestus.
Salvestust ei olnud. Manga ei tahtnud seda uskuda, kuid see oli tõsi. Kaamerad polnud mingil põhjusel sisselülitunud. Mees oli olnud tõepoolest korealane. Dokumendid korras, lahkamine ega analüüsid ei näidanud midagi normist erinevat. Keskus lubas võimaliku diplomaatilise kriisi vältimiseks lavastada liiklusõnnetuse.
***
Kenko vaatas teda üle sakeklaasi ja joonistas sõrmega mööda selle niisket serva lõputuid ringe. «Sa tead ju samahästi kui mina, et Linnal on palju vaenlasi, külluseoaas keset lõputuid vaesuse ja viletsuse välju. Oled sa üldse maainimeste juures käinud? Aga mina olen. Seal pole midagi. Ainult lagunenud hurtsikud, nälg, kuritegevus, lootusetus. Meil on kodanikustaatus isegi koertel ja kassidel.
Paljud tahaksid seda süsteemi purustada. Selljaoks me olemegi, et teda kaitsta. Olla nähtamatud ja ise näha, haldjad ja kaitseinglid. Selge, et meie pihta antakse lööke. Su psüühika on korras, testid näitasid seda, võibolla oli tegemist lihtsalt mingi ajutise mõjuriga, me ei tea seda veel. Kuid sa tuled ülesannetega hästi toime.»
Sinine neoonsein muutus ta selja taga aeglaselt punaseks, see oli märgiks, et varsti baar suletakse. «Aga muidugi on ka teine võimalus. Sinuga juhtunu meenutab mulle mingit rituaali.»
Kenko oli nüüd juba väga purjus, ta liigutused olid mõnevõrra vähem koordineeritud ja pupillide läige ülemäära suur. Tavaliselt biomehhid alkoholiga ei liialdanud ja eritreening võimaldas säilitada enesekontrolli ka üsna suure keemilise mõjustatuse ajal. Miski oli Kenko’d sellele lükanud. «Kas sa oled vahel sellele mõelnud, kes me oleme.»
«Imelik, et sa seda küsid. Tõesti on mul viimasel ajal mingid veidrad eksistentsiaalprobleemid.»
«Just nüüd? Hiljuti tekkinud?»
«Jah, just viimasel ajal. Ma olen kui mingis võrendikus, ei näe, mis on all, kardan sinna isegi vaadata. Seal all on midagi kohutavat.»
«Aga oled sa mõtisklenud, millest su probleemid? Miks paneb su identiteet sind kõhklema? Enese defineerimine ei ole meile ju raskem kui ükskõik millisele inimesel meie kõrval. Kiri, mis meid loob, on sama. Minul, sinul, sellel baaripidajal ja sellel bambusel seal ukse kõrval. Neli nukleotiidi ja kakskümmend aminohapet. Tekst ise on muidugi erinev, kuid iga inimenegi on oma kombinatsioonis ainulaadne. Nojah, meile on lisatud veidi tehnoloogiat, aga kes arvaks, et näiteks valehambad loovad uue inimese?»
Kenko silmadesse laskus hetkeks sajandeid väsimust, siis oli ilme uuesti tavapäraselt leebe. «Küsimine võib olla vastamine. Vastused pole aga alati need, mida ootad. Sa jõuad tõele lähemale, aga sellega ühtlasi kaugened tast. Meil on kombeks uskuda vaba tahte olemasolu, piisab aga suhteliselt lihtsast keemilisest blokeeringust ajus ja ongi su vaba tahe läinud. Aga ilma selle usuta ei oleks süsteem enam sama.»
Ta vaatas Mangat kaastundliku naeratusega, ja ütles: «See võib olla rituaal, võib olla ohverdamine. Kõigepealt loomad, siis ohver, kes on nagu sina, siis keegi, keda sa võiksid armastada. Mingi vägi vajab sind. Või ehk vastupidi, mingi jõud lihtsalt soovib sust vabaneda.»
Manga ajus lõi vaikne gong, kume heli vibreeris poolkeralt teisele. Oli vahikorra aeg.
«Ma pean nüüd minema.»
Ukseklaasi peegelduselt nägi ta, kuidas punasesse valgusesse mähitud Kenko vaatas talle pikalt järele, pilgus ikka veel kaastunne.
Manga sammus läbi aegajalt pahvatavate sädemevihkude, lükkas kõrvale ühe liigagara krabiroboti. Ta kükitas ja tuletas meelde. Valged käed seisid ta silmade ees nagu lootosed, hingamine aeglustus. Vererõhk langes. Südamelöögid olid vaid harvad pulseeringud keset vaikuse ookeani. Läbi tühjaks saanud teadvuse ujusid mälestused, killud kogetust, sõna, veel üks. Vaikus, tasane vihm. Oli seal sõnum? Ta avas kilekotid, neid oli üheksa. Kümme laipa. Ühes on kaks. Kaks on üks. Ühe käe plaks. Liiga palju tähendusi, ei midagi selget. Ta tõusis ja hingas mõned korrad sügavalt sisse.
Ta surus lauba vastu klaasi helesinises valguses kümblevas allmaaraudteevagunis. Pimedus, peeglitagune maailm, mööda seina siuglemas juhtmed ja voolikud, tasane undamine. Ohverdamine? Miks oli Kenko midagi sellist rääkinud, miks oli ta nii kaastundlik?
Manga vaatas trepil istuvat kerjusmunka. Vaatas oranzi saart rahvamassi asjalike maskide saginas. Siiski kilises aegajalt münte puust kausikesse munga jalgade ees. Munk naeratas alati ühtmoodi heatahtlikult, veidi kavalalt.
Manga seisatas, kummardas ja päris: »kas auväärne võiks mind aidata?»
Muigava munga kulm tõusis küsivaks. «Kas saaksid mind aidata?,» küsis Manga uuesti.
Munk puhkes naerma, tõusis siis ja raputas mündid kotikesse, hakkas ruttamata minema. Manga järgnes talle.
Nad keerasid ühte neist loendamatustest põiktänavatest, mis magistraalide edukusearteritelt kiirustamata väikeste inimeste maale suubusid. Kõndisid mööda üha kitsamat, valgusvaesemat ja madalamat reklaamidest kirjatud ning üle tänava viskuvatest rõdudest varjutatud teed. Peatusid lõpuks punase tellisseina ees.
Munk otsis kotikesest laia otsaga kilevildika ja joonistas seinale väikese inimkuju. Joonistus võbeles hetkeks ja hakkas siis liikuma. Manga nägi, et see kujuke oli tema ise, kes seal jooksis, hüppas ja tulistas, vahel süüvis aga nukralt enesesse. Munk vaatas teda, naeratas veelkord kavalalt ja joonistas seinale ukse. Siis raputas munk pead ja astus sellest uksest sisse. Kujuke ja uks haihtusid.
***
Manga seisis Xianggi metroojaama holograafilise linnaplaani ees ja vaatas, kuidas rohelised, punased ja sinised transpordiliinid Linna oma võrku põimivad. Ta pilk ringles koos Neljanda, Kolmanda, Teise ja Esimese ringi liinidega mööda üha kahanevat spiraali Linna taevasse viskuvasse keskusesse. Mõttes paigutas ta plaanile Ichi laoplatsi, siis Ni laohoone, kus oli toimunud kallaletung, siis San’i naudingupalee ja siis omaenese Shi linnaosa moodsates kuulpüramiidides asuvad eluruumid. Neli on halb number. Joonistus kitsas trapets. Ta vaatas seda ja libistas sõrmeotsad aeglaselt mööda kujutise rohelist udu.
Kui lisada veel üks punkt, tekib sihvakas teravnurk. Nuga. Teravik lõikumas merre Idasadamas.
Eskalaatori aeglane langus viis ta neljandale tasandile, Sadamaliini ooteplatvormile, sagiva rahvamassi sekka, kus öisesse vahetusse minejad ja lõbutsema sõitjad lõid veidra kontrasti.
Tablool süttivad ja kustuvad numbrite ja sõnade vood. Valge allmaarong sahiseb ajas ja ruumis ülitäpselt peatuskohta.
***
Sajad ja sajad uneldes kõikuvad kalapaadid, ülekülvatud tuhmkollaste ja punaste laternatega, sool, kaugel sõidab liibuvasse pimedusse tuledesäras luksuslainer. Puhangutena toob magusmõrkjas, soe ja raske meretuul üle vee vaevukuuldavat rõõmsat muusikat. Kuu on suur ja madalal, nagu meest, voolab tasa laevalt kostvale naisehäälele lainetavale veele.
Manga vabastas pilgu mere pimeduselt ja pöördus: linna poolt lähenes tuttav mootorihääl.
Hall furgoon peatus ta ees tänavavalgustusest sinakal kail ja uks liugles lahti. Manga astus auto juurde. Istmel istus Saroyan. Tõstis aeglaselt ilmetu näo, vaatas Mangale otse silma: »Kenko on surnud.» Tuhat draakonit tormasid läbi oleva, olematuse kurk lõõtsutas. «Ta tappis enda.»
***
«Ken-koo! Ken-koo! Kee-n-koo!» Ta silmad olid pisaraist ähmased. Tänav kasvas ja kahanes, valguslaigud. Kurbuse jõgi kandis ta endaga, mööda kohkunult kõrvalepaiskuvatest inimestest. Lõpuks jõudis teadvusesse juba kaua ajus kõlanud hääl: «Agent Manga, agent Manga, agent Manga…» ja ta ei jooksnud enam.
***
Mobiiltelefoni helin. Ta tõstis tillukese hõbedase eseme vastu kõrva ja kuulmekilet paitas tasane laulev hääl: «Agent Manga?»
«Jah?»
«Ma tahan anda teile vastused.»
«Vastused?»
«Sõitke Neljandale ringile, me ootame teid seal.»
***
Meloodilised teadustused, valge rong sööstis tunnelist nagu tupest tõmmatud mõõk, peatus ja avas varjatud pilkudest küllastunud sisemuse. Inimvool kandus vagunisse. Manga kõrval püüdis pimestavvalge särgi ja musta, veidi liiga pika lipsuga mees ajalehte lugeda, mustad ja punased hieroglüüfid jooksid mööda paberit, ikka ja jälle põikas mehe pilk tagasi samadele märkidele. Blondeeritud neiu, miniseelik liibumas voolujoonelistele puusadele, kuulas klappidest muusikat, erepunaseks värvitud huuled tukslesid, peites väljahääldamata laulusõnu, kahekümne sentimeetri kõrguse tallaga erekollased kingad kergelt rütmi löömas. Inimnägude mangroovivõsa, reklaamide eredad laigud peade kohal säramas. Uksed sulgusid ja kuulrong sööstis tunnelisse.
Tasane sahin, kolksatused ja õrn rappumine. Laulev hääl teatas järgmise peatuse.
Siis oli vagun tühi, ühe silmapilgutuse, peaaegu olematu ajahetke jooksul tõmbus maailm kohkunult kokku. Peaaegu sama kiiresti oli Manga käes relv, ta tardus, põlvedest pehmelt löögivalmis. Pilk registreeris inimeste puudumisest otsekui kasvanud vaguni sisemust. Häirimatud istmed, tugitorude kerge läige. Kiiruse aisting. Tunneli seinad muutuvad peaaegu eristamatuks.
Värin, vaguni võbin kasvab, maailm vangub, tõmblemine ägenevates krampides, kiiruse võimukas karje vappumises ja müras. Manga haaras vasaku käega käsitoest. Üha raskem oli relva ettesirutatult laskevalmis hoida. Inertsi haare tugevnes, koolutas Manga ülakeha taha. Ta lükkas relva kiiresti kabuuri, ka parem käsi haardus toru külge. Siis sai kiirus tast jagu, jalad paiskusid põrandalt lahti, sõrmed pingutusid viimse piirini. Vasaku käe sõrmed libisesid hõbeläikeliselt torult, jättes viis higist triipu, veel vaid hetkeks rippus ta paremat kätt pidi ja siis lendas läbi vaguni, kuni tagasein ta peatas.
Rong sööstis rappudes ja kriisates tunnelist välja, vaguniaknad kasteti valgusesse. Kuid see, mis ümbritsedes helendas, oli midagi muud, polnud ootuspärast linnavaadet, oli lihtsalt valgus. See kiirgus oli kui aknaklaasidesse takerdunud. Nagu oleks akendele kleepunud säravvalge vaevu tajutavalt pulseeriv mass. Aknalt aknale tormasid kirjamärgid. Kiiremini kui silm haaras, olid nad juba asendunud teistega.
Äkki lõi maailm akende taga erepunaseks, kui kiirgaks läbi suletud laugude päikesevalgus ja läbi selle puna lõikus maailma tohutu terasläikeline nuga. Rong kihutas selle suunas, kuid nuga ei lähenenud põrmugi, tundus, et ta on liiga hiiglaslik, et kujutlusvõime suudaks teda haarata. Manga pea oli vastu metallseina surutud, pärani tardunud silmade vappuvat nägemisvälja jagasid aknast paistev painajalik nuga ja seinale kleebitud kollasel motorolleril värskena naeratav neiu, peos pesupulbri pakk.
Meloodiline signaal ja moduleeritud naisehääl teatas üle kihutamise apokalüptilise häältekaose: «Tähelepanu reisija. Palume valmistuda väljumiseks. Lõpp-peatus.» Siis uuesti helisignaal ja uuesti hääl, nüüd mehe oma: «Kõike head, kõike head, kõike head, kõike head…» See fraas jäi üha vaibudes korduma, kuni vaikselt kustus.
Rong peatus pehmelt. Manga sulistas jalgadega soojas ojavees, tillukesed kalamaimud ujusid lähemale ja vilksatasid siis mõnest äkilisest liigutusest jälle kaugemale. Ta oli viieaastane. Ta oli lapsepõlves, mida polnud kunagi olnud.
Selja tagant langes veele suur vari, peegeldus, mõranes väikeste jalgade summimisest. Ta tõmbas jalad kiiresti välja.
«Mitu korda olen ma sulle öelnud, et üksinda ei tohi siia mängima tulla!» Ema oli tõsiselt pahane. Kusagilt teadvuse sügavikest kerkis ta viieaastaste huulteni jõudmata karje: «See ei saa niimoodi olla, seda ei ole!»
«Miks mitte?» küsis Ema huvitatult.
«Sind ei ole olemas, ma olen biomehh!»
«Hea küll, lähme nüüd tuppa, sa oled jälle liiga palju telekat vaadanud,» ütles Ema ja võttis ta käekõrvale. Jah, muidugi, nüüd tundus talle eneselegi, et see kõik oli olnud vaid paha unenägu. Siiski veel nii selge ja ere.
Nad kõndisid läbi suviselt lõhnava aasa, kitsas ristikusse tallatud teerada lookles mööda kivist laternast ja hallikaks tõmbunud tarast. Ta mõtles, kuidas nõuab emalt lõunauinaku eest mõne huvitava muinasloo ja huuled tõmbusid naerule.
«Noh, lipsa nüüd sisse,» ütles Ema ja tõukas ta kerge müksuga üle ukseläve.
Punane lõpmatu ruum, tumelilla valgus, ta vihises läbi ruumi, mis polnud ruum, mis oli elekter, lõpmatus ja mille keskel lõikus lõpmatu nuga.
«Teretulemast Esimesele ringile!,» teadustas olukorrast selgelt rõõmutundev hääl. Manga vuhises läbi olematuse, kas nüüd oli ümber pimedus, ta nägi enda keha tiirlemas ümber mõõtmatu lõiketera. Äkki teadis ta, mis ootas Neljandal ringil ja see pani ta kisendama.
«Zzzzzzzzzzzzz!!!!,» sööstis valu tigedalt läbi aju. Manga kihutas läbi eimiski, nüüd juba noa läikivale terale palju lähemal.
«Teretulemast Teisele ringile,» teadustas rõõmus hääl.
«Sa oled muld, eimiski, keegi pole sind sünnitanud, on sul üldse naba?,» küsisid hääled ja itsitasid. Ringlemine oli kiirenenud. Korraks viirastus, et ta on mingis teises ruumis, helendav ekraan, mida ei saanud olla. Ja üle kõige kaikus võimas ja heatahtlik Jumala naer.
«Teretulemast kolmandale ringile!»
Siis kõlas vaikne ja rahulik, nagu palvet lugev hääl: «Sina oled minu nuga.»
Jah, ta oli nuga, mis lõikus. Aga oli ka ohver. Oli asi ja oli inimene, igavesti.
«Eiii!» Kisendades paiskus ta läbi segunevate reaalsuste heledasse metroovagunisse. «Järgmine peatus: Neljas ring,» teadustas perfektne naisehääl. Vagunitäie kohkunud pilkude all suunas Manga relva endale meelekohta.
Järgmises peatuses astusid kaks rahuliku olemisega meest läbi kätega vehkiva ja üksteisest ülekarjuva rahvamassi. Nad tõstsid surnukeha mootorkanderaamile ja sõidutasid lifti. Nende nägudel peegeldus vaid kabiini külm valgus. Uks avanes ja kanderaam sõitis väljas ootava halli furgooni juurde.
***
«Kahju, kuid kogu see seeria tuleb hävitada,» ütles Keskuse asejuht nõupidamisest osavõtjatele. «Nad ei suuda vastu panna piisavalt intensiivsele mõjutamisele. Kõik katsed on lõppenud negatiivselt. Kardetavasti tuleb uue põlvkonna valvurite emotsionaalset vastupidavust vägagi palju tõsta. Ei tea, kuidas eelarve sellele vastu peab. Aga praegused meie käsutuses olevad biomehhid on võimalike terroristlike rünnakute ees kaitsetud. Meil on mitmeid andmeid, et just emotsionaalset mõjutamist kasutades on biomehhe meievastaseks võitluseks ümberprogrammeeritud. Võibolla on nad lihtsalt liiga inimlikud.
Jah, see seeria oli ju päris hea, kuid tehniliselt paraku mitte täiuslik. Mõned käitumisviisid olid lihtsalt prognoositavad, vahel jälle jäi tegevus segaseks. Kokkuvõtteks on hea, et sellega on nüüd kõik.» Tegi vajaliku pausi ja ütles: «Nõupidamine on lõppenud.»
Ohvitserid tõusid pika pruuni laua tagant ja kummardasid, siis kogusid mappidesse pabereid, klõpsatasid arvutite kaaned. Uksed sulgusid ja ruumi jäi istuma vaid asejuht.
Ta otsis sahtlist riisiõled ja viskas need lauale: kas nüüd on hästi?
«Nüüd on hästi,» vastasin mina ja sulgesin arvuti.