Otsing

Naat rähkles rahutult asemel. Kell oli just oma kolm nätakat ta kõrvadesse vajutanud ning tuksus nüüd laisalt oma igaöist vaikset tukset edasi. Väljas kardina taga võimutses pimedus ning hommikuvalguseni jäi veel oma 5-6 tundi tühja ja nukrat muremõlgutust. Naat pööras taas vasaku külje alla. Ikka tuhkagi. Tundus, et mees nimega Mati, Une Mati, on ta oma listist jäädavalt kustutanud. Ka pööre vasakule ei aidanud. Loomulikult ei aidanud, seda teadis Naat tegelikult niigi. Ta oli ju seda proovinud. Nii tuhat korda või nii. «Ja Kati ka,» Naati mõte jõudis taas kõige valulisemasse sfääri,

«Lapsed, sööma!» See oli emal juba ei-tea-mitmes-kord lapsi kutsuda ja ta oli juba õige kannatamatu. Kui lapsed -- John, Michael ja Jenny -- joostes tulid, hakkas ema juba kaugelt pahandama: «No kus te nüüd niimoodi hulgute? Lasete mul hääle täiesti ära karjuda. Ja kui mustad te veel olete!» «Palun vabandust, ema,» hüüdsid lapsed kooris ja astusid nüüd väga pailt mööda jalgrada maja poole. Maja oli umbes kahesaja aasta vanune inglise viktoriaanlikus stiilis elamu. See oli kahekorruseline, üleval seitse tuba ja vannituba ning alumisel korrusel suur kaminasaal, raamatukogu ja köök, kus pere --

[ (Kümnes osa: Heinaste fekaalveetorustikus ringlevad mõrvarpuruvanad. Aivar on kuses. Suveöö unenäona saabub Maria, et juhtida päästeoperatsiooni. Tippmarklased ehmatavad rahulikke heinastlasi.) JÄRGMISED KAKS ÕHTUT kruvisid mu närve veelgi enam pingule ja soov pea ees vette hüpata oleks minust peaaegu võitu saanud. Järgmise päeva lõpul, mis oli möödunud sahtleid kraamides ja muu tühja-tähjaga tegeledes, helistas Tiit Kaun, aastakümneid Tammistu piimameiereis tööl olnud ning nüüd fekaalvee pumplas vahiametis pensionipõlve veetev soliidne kiilaspäine vanamees. Kauna tungival soovil või

(järg lühijutule Ma olen täiesti tavaline inimene ja mu nimi on Sten. Sten Disraeli, kui täpne olla. Ma ei tea isegi päris täpselt, miks ma seda kirja kirjutan. Iga hetkega hakkab järjest selgemaks saama, et lõpp ei saa enam kaugel olla. Eks ma kirjutagi rohkem enda pärast. Kartuses, et aega pole enam palju jäänud, üritan võimalikult lühidalt teha. Olgu, ma hakkan kuskilt pihta. Omal ajal töötasin ühes tavalises Ida-Euroopa riigis politseiinspektorina. Mingil hetkel olin saavutanud karjääri kõrgpunkti ja just siis sattusin ma suure noosi otsa. Noosi otsa, mis oli piisav, et kogu minevik

Salk veripunaseid, teine määrdundhalle pilvi sööstavad võidu mööda taevalaotust, üksteise eest põigeldes ning mustkunstnikuna kuju muutes; välkude harali puuoksad püüavad neid tabada, ent anduvad seeasemel veel ja veel ühtepõimumisele, kiiresti tekkides ja veel kiiremini kustudes. Tuul on paisunud kiledaks kriiskeks, mis järelejätmatult mu kõrvu kraabib. Mu silmad, pilku heitmas tühjusest, on aga suunatud hoomamatu suurusega platoole. Igavikuna kõrgele on see tõusnud ja langeb alla, alla, ikka veel alla, otsekui sünkja ookeani põhjatuimasse kuristikku, kadudes silmist ja painates meeli

ehk lugulaul sellest, miks Vale-Dmitri ja Maniakkide Tänav ulmelisi uudisjutte kirjutama hakkasid «Ähhähähäh!» «Hm, möki, möki.» «Ääööüü.» /Vale-Dmitri,C.Vedru ja T.Prii häälitsused SaaSTa bändiproovidel/ Galaktika äärealadel, ühe pisikese kollaka tähe läheduses tekkis aegruumi pragu. See laienes ning prahvatas kilde laiali paisates avaks, millest vupsas aegruumi umbes jalgpallisuurune rohekalt helendav kera. Kera paisus kiiresti ja omandas üpris soliidsed mõõtmed. Sakiliste servadega ruumiaugust eemaldudes pulseeris ta mõned korrad heleroheliselt ning võttis siis suuna kollase tähe suunas

Kahvatu kild kuud valgustas tüdruku irvel nägu. Kuuvalgus moondas selle veelgi ebamaisemaks, tehes koolnupilgust kummaliselt raevunud olevuse. Tüdruk ise lebas ehitusplatsil tellingute vahel, liikumatult, tegemata vähimatki hingetõmmet. Õigupoolest polekski ta justkui surnud olnud, see ebamaiselt jõle nägu oli just täis kohutavat elu, hoolimata sellest, et ükski lihas näos ei liikunud, justkui oleks liikuv figuur jäädvustatud pildile. Hoolimata kõigest oli tüdruk surnud, nii elutu, kui vähegi sai. Kellegi vari kattis tüdruku näo. Kivimüüril tantsiskles kellegi siluett, hetke pärast oli neid

Aias kasvasid sajad õunapuud, moodustades lossini viivaid alleesid. Nende viljade magus lõhn lasus raskelt maa kohal, levides isegi aiast küladeni. Lossi enese ümber oli ta aga kõige tihedam. Kaks last, Dim ja Phoe, istusid vana õunapuu ladvas, süües punasekoorelisi vilju. See oli muidugi keelatud tegevus, sest Parun ei lubanud kedagi oma aeda, enne kui korjamisaeg saabus. Siis võisid ka talupojad nautida kullaste viljade maitset, aga selle eest pidid nad ka korjama tühjaks kõik need puud, mis moodustasid lausa punakaskuldselt viljadest särava metsa. Kas on aga tarad ja keelud enne lapsi

[ (Üheksas osa: Ja saamegi teada, kust võttis Ubakivi sõnumeid. Valitakse linnapea ning raekojast leitakse imetabaseid asju.) OLEKS MA TEADNUD, et operatsioon päädib mu linnapeaks valimisega, poleks ma jalgu tagumikust sirutanudki, olgugi kodumaa ja -ilm ohus ning olgugi Margil kaarnakive kümmet sorti. Ükski Gladsheim poleks mind sedavõrra hirmutanud kui linna esiholopiks valimine, austava ülesande saamisel ohverdada isiklik ihu ning hing kõrgete eesmärkide teenimisele ning lasta end kodanikel kividega surnuks loopida, sest juba Aapeli «Üle linna Vinskis» tõdes hulkur Robi, et «linnapea on