Otsing

«Algernoni» väike, tubli ja ajuti üsna töökas kollektiiv pidas mõned päevad tagasi maha istungi, millest võttis üle pika-pika aja osa toimetus täies koosseisus. Ning kui nende ridade autor 7. aprillil kirjaveerus lubas, et tõsised muutused tulevad, polnud see pelk ähvardus. Ning just täna on see päev, alates millest muudatused ellu rakenduvad. «Jutulabor» on see rubriik, mida uuendused puudutavad. Nimelt otsustasime, et tulevikus ei avalda «Jutulabor» enam kõiki vähegi viisakaid tekste, mis meile saabuvad, nagu see senini on toimunud. «Algernon» muutub ses mõttes tavaliseks (ulme

[ Katariina remix ] Uksekell kõlas täpselt viisteist minutit peale seda, kui Peter Modano oli oma auto garaazhi ajanud, keldritrepist kööki roninud ja külmkapist esimese õlle avanud. See pidi olema kas naabri-Roberto oma aiamuredega või keegi proovireisija. Beatrix saabub lastega alles kahe tunni pärast ja temal on võti. On ikka veel võti, nagu see tähendaks midagi. Igal juhul kuulutas uksekell mingit tüütut segamist ja kui Peter ukse avas, oli ta selles enam kui kindel. Ukse taga seisis hallide juustega vananev naisterahvas, inetu hobusenäo ja läikivate silmadega. Naine kandis valget

Sergei Lukjanenko novellis «Täidetud kerakala» on Venemaa referendumi tulemusel ühinenud Jaapaniga. Iseenesest pole see enneolematu, et üks riik referendumi tulemusena ühineb teise riigiga. Ma ei pea silmas mitte ainult Austriat 1938, vaid ka Vermontit 1791 ja... Rohkem tõesti ei tule meelde, kuid ma ei kahtle, et nende näidetega ajalugu ei piirdu. Järelikult pole eriti imestada, et ka ulmes pole see idee enneolematu. Ja tõesti: ka Mart Raudsaar on kirjutanud jutu «Ameerika kangelane», kus Eestist on saanud referendumi teel USA 51. osariik. Ning juba 1996. aastal. Et jutt ajakirjanduses

Indrek Hargla on «Algernoni» üks viljakamaid autoreid ning üks neist vähestest, kelle loomingul ka mingi kirjanduslik väärtus on. Teda on nimetatud «Algernoni» esiautoriks ning hetkel on ta ilmselt üks peapretendente Eesti Ulmeühingu auhinnale Stalker lühijutu kategoorias. Lõviosa IH loomingust on ilmunud just «Algernonis» ning käesolev analüüsikatse põhineb just nimelt sel osal, mis annab allakirjutanu arvates hea pildi nii autori arenguteest kui ka praegusest tasemest. IH loomingut on avaldanud ka ajakiri «Mardus», praegu peaks tema järjejutt ilmuma ajalehes «Lääne Elu». IH on omadanud

Naat rähkles rahutult asemel. Kell oli just oma kolm nätakat ta kõrvadesse vajutanud ning tuksus nüüd laisalt oma igaöist vaikset tukset edasi. Väljas kardina taga võimutses pimedus ning hommikuvalguseni jäi veel oma 5-6 tundi tühja ja nukrat muremõlgutust. Naat pööras taas vasaku külje alla. Ikka tuhkagi. Tundus, et mees nimega Mati, Une Mati, on ta oma listist jäädavalt kustutanud. Ka pööre vasakule ei aidanud. Loomulikult ei aidanud, seda teadis Naat tegelikult niigi. Ta oli ju seda proovinud. Nii tuhat korda või nii. «Ja Kati ka,» Naati mõte jõudis taas kõige valulisemasse sfääri,

«Lapsed, sööma!» See oli emal juba ei-tea-mitmes-kord lapsi kutsuda ja ta oli juba õige kannatamatu. Kui lapsed -- John, Michael ja Jenny -- joostes tulid, hakkas ema juba kaugelt pahandama: «No kus te nüüd niimoodi hulgute? Lasete mul hääle täiesti ära karjuda. Ja kui mustad te veel olete!» «Palun vabandust, ema,» hüüdsid lapsed kooris ja astusid nüüd väga pailt mööda jalgrada maja poole. Maja oli umbes kahesaja aasta vanune inglise viktoriaanlikus stiilis elamu. See oli kahekorruseline, üleval seitse tuba ja vannituba ning alumisel korrusel suur kaminasaal, raamatukogu ja köök, kus pere --

[ (Kümnes osa: Heinaste fekaalveetorustikus ringlevad mõrvarpuruvanad. Aivar on kuses. Suveöö unenäona saabub Maria, et juhtida päästeoperatsiooni. Tippmarklased ehmatavad rahulikke heinastlasi.) JÄRGMISED KAKS ÕHTUT kruvisid mu närve veelgi enam pingule ja soov pea ees vette hüpata oleks minust peaaegu võitu saanud. Järgmise päeva lõpul, mis oli möödunud sahtleid kraamides ja muu tühja-tähjaga tegeledes, helistas Tiit Kaun, aastakümneid Tammistu piimameiereis tööl olnud ning nüüd fekaalvee pumplas vahiametis pensionipõlve veetev soliidne kiilaspäine vanamees. Kauna tungival soovil või

(järg lühijutule Ma olen täiesti tavaline inimene ja mu nimi on Sten. Sten Disraeli, kui täpne olla. Ma ei tea isegi päris täpselt, miks ma seda kirja kirjutan. Iga hetkega hakkab järjest selgemaks saama, et lõpp ei saa enam kaugel olla. Eks ma kirjutagi rohkem enda pärast. Kartuses, et aega pole enam palju jäänud, üritan võimalikult lühidalt teha. Olgu, ma hakkan kuskilt pihta. Omal ajal töötasin ühes tavalises Ida-Euroopa riigis politseiinspektorina. Mingil hetkel olin saavutanud karjääri kõrgpunkti ja just siis sattusin ma suure noosi otsa. Noosi otsa, mis oli piisav, et kogu minevik