Otsing

...Pärast nii paljusid hädasid ja õnnetusi ei saanud Hadding sõda Svithjodis kohemaid jätkata. Järgmisel aastal jäi ta koju. Seal jätkus küllalt tegemist, olgu siis kuningriigi või oma maavalduste valitsemisega. Ent ta muutus üha rahutumaks. Seepärast oli ta iseäranis rõõmus, kohtudes järgmisel kevadel Ivar Bardssoniga. Tema kojas olid teekäijad alati teretulnud ning Hadding kuulas hoolega, mida nad oma kodumaast ja reisidest rääkisid. Ivar oli norrakas, pärit nideringide kuningriigist, mis asus meritsi viiesaja miili kaugusel Skagerrakist, kuhu Havnist oli veel oma kakssada miili. Sealsed

«Sir, nad ei taha surra. Me aina tulistame ja tulistame neid, kuid nad ikka ei taha surra. Mida me tegema peaksime?» röökis üks reamees ahastades üle lahingumöllu oma kaptenile kõrva. «Kust kuradi päralt mina seda teadma peaksin. Ma ei saa ise ka sellest sitast mitte kottigi aru. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud mingi haige tõpra kõige hullemasse õudusunenäkku. Kuradi zombid küll! Jätkake tulistamist, mida muud me teha saaksime!» oli kapten ise ka parajas segaduses. Kuulid niitsid lähenevaid sõdureid maha nagu loogu, kuid püstijääjad rühkisid vihaselt ikka edasi. Mõne aja pärast ajasid ka

Seda artiklit ajendasid mind kirjutama mõned suve jooksul läbi lapatud raamatud ja Trinity äsja ilmunud jutustus kohalolek» («Algernon» 2001; september). Algselt tahtsin loole kirjutada mõõduka arvustuse, kuid üle pea kasvavaid paralleele tekkis sedavõrd palju, et asusin neid allusioone analüüsima ja süsteemi seadma. Nõnda tekkiski sellest pisike uurimus. Problemaatiliseks jääb muidugi küsimus, kuivõrd adekvaatselt võib kirjandusteooria üldse autori tegelikule loomingule läheneda. Alati on võimalus sealt olematuid asju välja lugeda ja leida selliseid teooriaid ja analoogiaid, millest autoril

Leitsak tuli märtsikuu lõpus, tõstes kraadid kaugelt üle kehatemperatuuri, nii et lageda taeva all viibimine tundus kui purgatoorium mehhiko hiiglase chillipiprast puretud kõhus. Taimed närbusid, puulehed koltusid -- nii vähe, kui puid ja taimi üldse oligi, sest tasandik, kanjon ja mägi, kõik neelasid lõputult päikest oma musta kilti. Mäenõlvast üles jooksis vilgukivi valusalt sätendav tähenduseta muster, peatudes kiriku läänepoolse otsa rusude ees. Sealt ülevalt avanes linnale hea vaade, aga ka pika ootamise järel polnuks kedagi tänavatel näha. Leitsak surus inimesed konditsioneeride

Mõlemad arvasid, et pisike Dornan magab. Aga ta oli üleval. Istus magamistoa uksel ja kuulas, kuidas isa ja keegi võõras mees rääkisid. «See oleks äärmiselt jabur, kui laseksin tal alati teha nii nagu tema seda soovib,» rääkis võõras. «Küsimus on võimus! Iga inimesega on nii, et kõigepealt proovitakse teise inimese taluvuse piirid järele, et siis oma käitumisega kuhugi närvesöövale piirile pidama jääda. Tead, ma olen juba sellises seisundis, et annaksin ükskõik mida, kui ta ainult sinu juurde tagasi tuleks.» «Sa tahad Glorie siia tagasi saata?» pahvatas Beumler ärritunud toonil. «Ei, mitte

«Daamid ja härrad. Pöördun järgmise palve/ettepanekuga. Tuli kange tahtmine kirjutada mõni paroodia ja ühe saingi valmis (Berg). Ja läks mõte vähe suurema projekti peale. Nii et kõigepealt tahaks paroodiate subjektide käest nõusolekut paluda, et ega kellelgi midagi vastu pole. Olen mõelnud nii, et on raam (Belialsi/Simpsoni Existerion), mille sisse paigutuksid lühemad lood (1-2 lk). Ja kavatsengi parodeerida Orlaud, Veskimeest, Caini, Bergi. Aga mure on veel selles, et äkki viitsiks keegi ka Hargalt parodeerida, et siis saaks need asjad kokku kleepida.» Nii kirjutas Indrek Hargla 24. mail. Ja

Kuu Ordu, 2138 1. Tuul pühkis teraselt lume. Selle poole tunni jooksul, mil lennuk oli angaarist väljas seisnud, oli sadanud peotäis peent tuhkjaid helbeid. Wirrel seisis ning vaatas mõtlikult taeva poole. Siis viipas lendur talle ning ta ronis lennukisse, lahtisest luugist paistis veel hetk enne selle sulgumist lapike hallist pilvest, mis kattis kogu laotuse. Esimene asi, mis ta elust mäletas, oli nende maja sein, betoonist sein, mis oli kaetud värvilisest killustikust mosaiikpildiga. Pildil olid töötavad inimesed, stiliseeritud hammasratas ning kuullaager ja kõige kohal rakett kosmosesse

On juba hämar, kuid põlevad lõkked ei lase metsalagendikul toimuvast midagi pimedusse peita. Tuledest valgustatud platsil käib tants. Pikkades linastes hamedes haldjatüdrukud keerlevad keerulistes mustrites vaevu jalgadega maad puudutades. Lõkkesõõrist väljas mängivad tumedad kogud viiuleid, vilepille ja ka paar torupilli teevad häält. Meeshaldjad ja nende naised jälgivad tähelepanelikult noorte tüdrukute tantsu, seistes ise valguse ja varju piiril. Äkitselt muutuvad vaatajate ilmed, sest tantsijate muster läheb natuke sassi, ebameeldiv üllatus!! Kuid mõne hetkega muutub ebameeldiv üllatus

Kui teie parimal sõbral tundub olevat teie ees saladusi, kaldute tõenäoliselt arvama, et ta on armunud. Minu puhul oli see igatahes nii, kui Tom mõne aja eest õige iseäralikuks muutus. Aga ma võtsin asja mõistvalt, sest nagu öelnud kunagi vanatüdruk pulmarongi vaadates: seda teed peame kord kõik minema. Sain sellest aru, kui Tom kirkamalgi päeval õndsalt naeratades nagu udupilves hõljus ja mõnusamastki seltskonnast juba varakult kadus, kui ta sinna üldse ilmuski. Millest ma juba veidi vähem aru sain, oli tõik, et ta õnnelik olles -- aga see paistis varjamatult ta näost -- unerahu kaotas ja