Ainus põhjus, miks Steven Stallock oma kaheksakümne kolmest eluaastast hoolimata ikka veel poissmehepõlve pidas, oli see, et ta ei unes ega ilmsi naisterahvaste mesimagusaid jutte polnud uskunud. Tema kindla veendumuse järgi ei saanud ühestki heledahäälsest vadistamisest midagi head sündida ning ümbritsev maailm andis sellele veendumusele iga hetk kinnitust.
Stallock teadis raudselt, et naised on kuradist ja kuigi ta polnud päris kindel, kas mehed on jumalast, hoidis ta end sarvilistest siiski eemale ning oli arvata just seetõttu juba kaheksakümmend kolm aastat kaunis ilusat elu elanud.
Tõsi küll, Steven Stallock tegi oma reeglist ka väikese erandi, millest poleks vist põhjust pajatadagi, kui erandi nimeks poleks olnud ms. Jane Olivett.
Miks Steven ülalnimetatud vanaprouasse erilise sümpaatiaga suhtus, ei teadnud ta isegi. Võib olla sellepärast, et seitsekümmend aastat tagasi ühes klassis oli õpitud. Võib olla sellepärast, et Stallocki teooria polnud seitsekümmend aastat tagasi veel lõplikult välja kujunenud. Võib olla sellepärast, et Jane Olivett oli kuuskümmend aastat tagasi Steveni pea päris segi ajanud ... Kes teab.
Igal juhul olid nad, kui väikesed pausid välja arvata, kogu aeg ühes külakeses elanud ja kui Jane´i austatud abikaasa kaks aastat tagasi veidi lõbusamatele jahimaadele suundus, hakkas Stallock millegipärast jälle oma teooria paikapidavuses kahtlema ...
Olgu kuis oli, ega ühe lesknaise teretamist, talle naeratamist või, nojah, mis salata, tema abistamistki veel põhimõttelageduseks tohtinud nimetada ja selles mõttes ei tundnud Steven küll vähimaidki südametunnistuspiinu.
Sestap teretas ta naist ka tollel luukapäeva varahommikul, kui nad kaupluse juures jälle kokku juhtusid saama, kinkis Jane´ile oma tavapärase naeratuse ning päris suusoojaks tema elukäigu järele.
«Eks sa, Steven, tead ju isegi, mis see meiesuguste elamine tegelikult on -- vaata aga, et tänaval kummuli ei kuku või kodus triikrauda kärssama ei unusta, ja ega selle hirmsa meelespidamise kõrvalt paljuks muuks enam aega jäägi.»
Lobiseti veel ühest, teisest ja kolmandast ning hakati juba hüvastigi jätma, kui Jane ohhetades peopesaga vastu laupa koksas.
«Näe, oleksingi äärepealt unustanud. Kui sul, Steven, mõnikord veidi aega juhtub olema, ehk astud läbi ja vaatad, mis nende pagana ülekäte läinud mehikestega ette saab võtta. Nad on mu gladioolipeenra nüüd juba puhta ära sõtkunud, mina pole aga enam selles eas, et igal õhtul niisuguseid tantsuõhtuid taluda.»
«Oot-oot, Jane -- mis meestest sa räägid? Mis tantsuõhtud need niisugused on?»
«Ja sina ei teagi?» imestas Jane. «Nad käivad juba paar kuud öösiti mu peenardel krakovjakki vihtumas ja mina nendest igatahes enam jagu ei saa, ei. Kõik teavad seda, aga keegi ei oska või ei taha seda korralagedust katkestada -- ka politsei mitte.»
«No nüüd ei saa ma tõesti millestki aru. Missugused mehed, Jane? Mis krakovjakki nad tantsivad? Ja miks just peenardel?»
«Oh, Steven, see on pikk jutt. Kui aega juhtub olema, astu läbi, siis näed.»
Rohkem naine oma suud ei pruukinud, jättis hüvasti ja kiirustas kodu poole.
Aga Stallockit oli asi huvitama hakanud ning ta seisis pingsalt järele mõteldes ja oma lühinägelikke silmi kissitades veel hulk aega teeveerel.
Või veel -- kõik teavad neist saladuslikest meestest kõike, tema aga ei tea midagi!
Juba sama päeva õhtul ruttas ta Jane´i poole.
Naine pakkus teed ja küpsiseid, lobises tühjast- tähjast ning näis oma hommikuse pahameele põhjuse sootuks unustanud olevat.
Kui väljas juba täiesti pimedaks oli läinud, võttis Stallock lõpuks julguse kokku:
«Kuule, Jane, sa rääkisid ennist poe juures neist meestest, kes justkui ...»
«Ahsoo, jah, õige küll.»
Mrs. Olivett heitis pilgu suurele seinakellale, võrdles selle näitu millegipärast ka käekella omaga ning ütles siis lauast tõustes üheainsa sõna:
«Tule!»
Nad läksid -- mitte õue, vaid pimedale, aiamööblit täistuubitud verandale. Seal poetas Jane veel ühe sõna:
«Vaata!»
Steven vaatas.
Esialgu ei märganud ta läbi udusevõitu klaaside põrnitsedes midagi iseäralikku, aga kui prillid ninale oli sättinud, nägi peenarde vahel tõepoolest mingit liikumist.
«Noh?» küsis Jane.
Jajah, need seal olid ju ... mehed. Või õigemini -- mehikesed, väga-väga imelikud mehikesed. Ehkki vaevalt kümme tolli pikad, liikusid nad ööpimeduses üpris vilkalt ringi ja kogu sellel sebimisel tundus ka teatud eesmärk olevat. Missugune just, seda Steven taibata ei suutnud.
Mehikesed jooksid peenardel ja peenarde vahel, nende liikumisteele jäänud lilled kas kisti kärmelt maa seest välja või trambiti puruks ning jäeti siis mullale vedelema.
Niipalju, kui Steven nägi, polnud mehikestel küll midagi seljas, nende kehad tundusid veidi helendavat ja olid seetõttu päris hästi jälgitavad -- isegi Steveni nõrkadele silmadele.
Mehikesed ei tassinud midagi, ei ehitanud midagi, isegi ei häälitsenud. Nad lihtsalt jooksid ringi ja ... tallasid lilli. Mrs. Jane Olivetti lilli ...
«Noh?» küsis Jane veel kord.
Steven võpatas ja pöördus ümber.
«Kes nad on?» päris ta tobedalt. «Mida nad siin teevad?»
«Ma ei tea,» vastas Jane väsinult. «Ma tean ainult seda, et nad on juba kõik mu peenrad pahupidi pööranud ja arvan, et nendega peaks midagi ette võtma.»»
»Kust, pagan võtaks, nad üldse välja ilmusid? Mida nad tahavad?»
«Steven, kullake, kust mina tean? Siin nad on ja siin nad möllavad ja pole kedagi, kes mu peenraid kaitsta suudaks.»
*
Kui Stallock öö hakul kodu poole kõmpis, pidi ta endale tunnistama, et just Jane´i suust pudenenud «kullake» oli see, mis teda, Stevenit, tegutsema pani, talle jõudu ja indu andis. Mis, ausalt öeldes, isegi tema aastakümneid vankumatuna püsinud teooriasse jälle pisitillukese mõra lõi ...
Sel ööl Stallock sõba silmale ei saanudki. Ta istus hommikuni küdeva kamina ees tugitoolis ja mõtles nii Jane´ile, «kullakesele» kui salapärastele väikestele mehikestele, kes ühe tubli naisterahva peenardest midagi ei pea ning seda naisterahvast (õnneks, jah, õnneks) kelleltki meesterahvalt abi sunnivad otsima. Ja, olgu mis on, abi peab see õnnetu naisterahvas igal juhul ka saama ...
*
Järgmisel õhtul suundus Steven, väike kohver käe otsas, taas ms. Olivetti poole ja võeti seal väga lahkesti vastu. Talle pakuti taas teed ja küpsiseid ja, nagu Stevenile tundus, olid need sedakorda hoopis maitsvamad kui päevajagu tagasi.
Aga tühjast-tähjast enam ei räägitud, ei. Steven haaras jutuohjad kohe enda kätte ning tutvustas Jane´ile lühidalt oma tegevuskava. Ehkki naine plaani lihtsuse üle esialgu veidi imestust avaldas, jäi ta sellega lõpuks nõusse.
Kui õues hämarduma hakkas, võttis Steven kohvri ja suundus aeda. Seal ladus ta oma kandamist välja kümmekond tavalist rotilõksu, kinnitas iga lõksu külge umbes jardipikkuse traadijupi, tagus pehmesse maasse kümme vaia, sidus lõksud nende külge traadiga kinni, sättis töökorda ning tuli siis rahulolevalt naeratades tuppa tagasi.
«Ma arvan, et sa oleksid pidanud midagi ikka ka söödaks panema,» ütles Jane kõhklevalt.
«Milleks?» küsis Steven. «Mehikesed trambivad ju peenarde vahel suisa sõgedatena ringi ega otsi midagi konkreetset. Nad astuvad varem-hiljem nagunii ettevaatamatult lõksule ja ... kõik.»
Kui väljas oli juba päris pime, läksid Steven ja Jane verandale, seadsid end seal kägisevates aiatoolides kuidagimoodi sisse ning jäid valgust süütamata sündmuste edasist arengut ootama.
Mehikesed saabusid seekord alles pärast keskööd. Ilmselt see küll ainult näis nii, kuid Stevenile tundus ometi, et eelmisel korral olid külalised hoopis hooletumad olnud ja rohkem uisapäisa ringi jooksnud. Aga ehk see tõepoolest ainult tundus nii, ehk polnud närvid eelmine kord nii pingul kui nüüd.
Aeg venis.
Õues valitses täielik, lausa hirmujudinaid tekitav vaikus. Polnud tuult, polnud puulehtede sahinat, polnud justnagu üldse midagi.
Hetkel, kui kuu oma näo eest pilveräbalat kõrvale hakkas lükkama, kostis peenarde vahelt äkki hele, püssipauguna kõlav laksatus.
Steven kargas toolilt püsti ning tormas aeda. Ta pidi trepil peaaegu kukkuma, säilitas kätega meeleheitlikult vehkides siiski tasakaalu, sörkis komberdades gladioolipeenra juurde ning jäi seal südames valusat pitsitust tundes seisma.
Ehkki ainsatki mehikest enam näha polnud, teadis Steven kindlasti, et vähemalt üks neist olevustest sellest aiast enam terve nahaga ei pääse.
Ta laskus põlvili ja hakkas lõkse kontrollima. Ta otsis need rohu ja lillede vahelt ükshaaval üles, kompas neid pimeduses kätega, põrnitses silmi kissitades päris lähedalt.
Mehike oli jalgapidi neljanda lõksu vahele jäänud. Imetilluke jäse paistis kuidagi ebaloomulikult kõver olevat, sellest immitses maapinnale värvitut vedelikku. Mehike ei ilmutanud vähimatki elumärki.
Steven heitis võiduka pilgu veranda poole, võttis prillid eest, pühkis need taskurätikuga aeglaselt puhtaks, pani ninale tagasi. Siis sirutas käe lõksu suunas.
Hetkel, kui tema sõrmed vaest mehikest puudutasid, tõusis muld Steveni selja taga üles, midagi vihises välgukiirul läbi õhu ja lajatas talle abaluu pihta.
Enne teadvuse kustumist kuulis Steven Stallock veel heledat, püssipauguna kõlavat laksatust ja tundis, kuidas tema keha vastu niisket maad, lausa maasse surutakse ...
Siis varjutas punane udu kõik nähtava, kuuldava ja kombatava.
Peenarde vahelt, rohust ning põõsastest tormasid Steveni poole sajad imetillukesed mehikesed ja jäid oma hiigelsuure saagi ümber poolkaares seisma.
Kuu tõmbas pilveräbala taas näo ette.