«Krõõba sabaaluse nimel,» needis Salith südamepõhjast. «Mispärast, vilets rääbiselurjus, pidid sa mu küll sellesse jamasse vedama?» Üha vängemaid sõimusõnu puistav naine viskles kitsukeses motellitoas edasi-tagasi nagu raevunud kobra. Punetavatest silmadest ning kaunite huulte vahelt väljatulistatud mürginooled teinuksid lõpu kolmele titaanufonaudile, kui nood oleksid olnud midagi muud kui ulmeguru karjäärist unistavate koolipoiste aju täitematerjal. Segipaisatud kaheinimesevoodil lesiv isane ei ilmutanud paraku mingeid aurustumismärke. Töllmokk tuiutas nürilt Salithi meeleheidet ja vihastas neiut veelgi enam. «Kõik sinu süü!» nähvas Salith ning tõmbas hinge.
«Kas ainult sellepärast, et sina oled mees, arvad endal olevat õiguse puhta nahaga põgeneda? Vaene naine aga jäägu maha koos kogu sopaga, mis? Mis pagana kihu see niisugune on?»
Salith seisatas ning pöördus häirimatu kuju poole. «Eks vaiki, kui tahad. Niikuinii sa pääsed. Kõik te, mehed, olete alati sääred teinud ja teete edaspidigi. Mis mina sinna teha saan?» Süljelärakas pani kibestunud punkti. Salithi hõõguv pilk pöördus sissepoole.
Oli see niivõrd mehe kui Janu süü? Alistus naine ise püünisele või tõukas teda Ettemääratus? Väljaspool füüsist ja vaimu elutseva sünge Jõu käest, mis omatahtsi reegleid määras, oli neil sama kerge põgeneda kui närbunud puulehtedel rajutuule eest. Jõud jäi karistamatuks. Ometi ei päästnud see meest tema nimel hoopide vastuvõtmise aust. «Naudi piina,» heitis Salith. «Mis sul sest enam. Sa oled ju surnud.»
Salith kahjuks elas. Halastuse surmaväravate taga puudus tema jaoks ruum.
Janu keelas teda unustamast. See vari oli alati Salithi kannul käinud, astunud ta jalajälgedes, elanud temaga jõledas sümbioosis. Neiu oli loobunud selja taha vaatamast, et näha, kas väsinud viirastus ei ole temast viimaks maha jäänud. Salith võis kasvõi sellele viletsale planeedile tiiru peale teha -- millega ta vist paar-kolm korda oligi hakkama saanud -- oleks võinud isegi oma käed-jalad maha raiuda, ent saatust ei eksitanud miski. See järgnes talle -- mitte surmatunnini, vaid mõõtmatu igaviku tulematu viimse hingetõmbeni.
Kui ohtu ei olnud parajasti silmapiiril, suutis Salith rahulik püsida. Mõtteid välja lülitades ja tuimalt endale korrates, et ükskord lööb hingekell temalegi. Pimeda kombel, kes lauge kinni surudes mõtleb, et on öö, öö, öö... Niikaua, kuni keegi õel ütleb: «Vaata ometi, missugused imelised õied siin aias kasvavad.» Pimesikumäng oli läbi, kui see sosistas: «On aeg juua, mu laps. Allikas vaatab juba ihaldavalt sinu poole. Näed sa, kuidas ta elumahlast pulbitseb, kuidas ta kael avamist ootab? Lihtsalt mine ja ava kork...»
Salith läks. Kinnitas oma kutsuvad silmad mehe omadesse. Kõik need vasikad järgnesid Jõule kuulekalt nagu lõast tõmmatult. Lõpuks saamisrituaal: esmalt mees ja siis Salith. Ootamatult. Enne, kui võidurõõmus Don Juan jõudis kerge anniga neiu oma vallutustekollektsiooni paigutada, sai temast endast Jõu järjekordne suutäis. Salith täitis lihtsalt monstrumi iminapa rolli.
Pärast seda tuli õudseim staadium. Viha ja seejärel masendus. Mida lähemale päikesetõus nihkus, seda sügavamas pimeduses vähkres Salithi meel. Tülgastus. Jõuetus end püsti ajada ja vastikut kohust täita: end laubast varvasteni päikesekaitsekreemiga sisse nühkida. Isegi Janu teenrid pidid arvestama möödalendavate sajandite nõudeid. Ülerahvastatud maakeral ei jätkunud neile päevaseid puhkepaiku: ükski koobas, lossivare ega kabel ei jäänud inimsipelgatel avastamata ega poliitilisele kaardile kandmata.
Selge, et niisuguses paigas puudus võimalus taarat korralikult peita. «Peaksin mõne kannibaliga käed lööma,» mõtles Salith oma mustimatel deliiriumihetkedel. Dieedi iseärasusele vaatamata tegi neiu füüsiline keha ta seadusekaitsjate silmis teiste inimestega võrdseks. Ei kaitsnud teda võime uduna hajuda või nahkhiiretiivul kuu poole lennata. Salith ei vaevanud end nende kirjanike- ja filmitöösturitepoolsete mõnituste südamessevõtmisega. Lihtsalt ühel hetkel, kui ta mõne lollpea kesta juures kükitab, päevane kaitsekiht peale määrimata, ja mehe naaber astub sisse ajalehte laenama... Salith oli lõppude lõpuks vaid habras noor naine, kel puudus luba surra. Vabaduses võis ta seda veel taluda, ent elavalt üksikkongi maetuna...
Võib-olla peituks siin lahendus: Jõu sisendatud enesesäilitamisinstinkti trotsides söösta alasti tõusva päikese kätte ja paluda esimesel vastutulijal teda oma jalutuskepiga südamesse lüüa? Tagane, täitmatu unistus! Esiteks tegutseb Janu palju kiiremini kui Salithi tahe. Teiseks võib neiu UV-kaitse möksist pargitud keha teda alt vedada. Ja pehmete seintega hauakamber hullumajas võtab kõik lahkelt vastu...
Öö hakkab lõppema. Tuhandendat, miljonendat korda alustab tulihobuste veetud vanker retke üle laotuse. Jõu hääl sunnib Salithit: «Kaitse end ja mind... lahku siit!» Peagi tulevad inimesed ja hoolitsevad ise su joogipudeli ärakoristamise eest. Sina eksle sihitult ja tahtetult, otsi uut, teeni kustumatut Janu...
Ikkagi oli see kõik inimeste süü. Vaid seepärast, et nad Salithi teele ette jäid, pidi tema täitma oma preestrinnakohust. Ja kui inimesi ei tulnud, siis rebaseid, lambaid ja rotte leidus igal pool. Ainult siis, kui Salith suudaks end kivikõrbesse, ookeanipõhja, teise galaktikasse munsterdada, õnnestuks tal ehk Janu petta. Või...
Üha heledamaks muutuv taevas täitis Salithi uue vihaannusega. Kreemipurgi põrandale kildudeks heitnud, sööstis ta voodi juurde ning sisistas lausa mehe liikumatusse näkku:
«Miks sa mulle ette sattusid, lurjus? Siin sa lebad täies rahus ja ootad matusepärgi ning pisaraid! Sina rändad vaklade kõhtu, samal ajal kui mina, Janu loll tööriist, Kütin Isandale su kaasidioote. Too, kes kunagi minust jõi, ei purustanud äkilise kapriisi ajel kruusi, vaid valas selle igaveseks karikaks. Surm võib võtta savi, aga mitte kulla. Tõstab see puutumatus siis uhke elemendi pjedestaalile? Ei -- hoopis paiskab ta üksinduse, tühjuse ning kõleduse labürinti. Sa täidad mind sellise vihaga, et peaksid elus olema ja seda kõike ise läbi elama!»
Kuld on ori vaid niikaua, kuni ei ole iseenda väärtusest teadlik.
Salith suutis siiski välkkiirelt tegutseda. Neiu vajutas küüned omaenda paljasse rinda ja surus veritseva ihu vastu lamaja suud. Ehk jõuab...
Pool tundi hiljem, kogunud põrandalt kokku viimsedki kaitsekreemi raasud, lahkus noor mees tundmata suunas. Motelliperenaine leidis laisku armukesi äratama tulles eest vaid voodijalutsis lebava tolmuse pahmaka pikki musti juukseid.
«On neil vast öö olnud,» muheles kõikenäinud eideke. «Viin paruka kontorisse, ehk tuleb tüdruk seda veel otsima. Küllap tal teinekordki vaja end maskeerida.»