Sissejuhatuse asemel
Alljärgnev mõlgutus on eelkõige ajendatud ulmele pühendatud võrguajakirjas «Algernon» ilmunud proosast ning selle pinnalt tõusetunud mõttevahetustest. Selle kirjatöö autori eesmärk on midagi «ühisarvustuse» sarnast, mis käiks võimalikult paljude sarnase mulje jätnud juttude kohta ning oleks ühtlasi tema mitmetes arvustustes väljendatud seisukohtade kokkuvõtteks. Mitmed alljärgnevad näited on võetud teostest, mis ulmekirjanduse alla ei liigitu, kuna puhtkirjanduslik väärtus on autori meelest kategooria, mis ei tunne žanripiire ning teisalt tuleb võimalikult lai lugemus ning ilukirjanduslike võtete spektri tundmine kasuks igale autorile olenemata sellest, millises žanris ta parasjagu kirjutab. Autor püüab keskenduda eelkõige lühiproosale, kuna see hõlmab enamiku «Algernoni» veergudest, ka suurem osa näiteid pärineb «Algernonist». Ja viimaks -- tegemist on kahtlemata subjektiivse nägemusega, nagu see nähtub ka pealkirjast.
Alustagem algusest
Nagu eelpool öeldud, keskendub käesolev kirjatükk jutule kui lühiproosa vormile ja täpsemalt ulmežanri kuuluvale jutule.
Mis teeb jutust jutu? Lausest teeb lause öeldis, jutust jutu süžee. Süžee keerukus oleneb teose eesmärgist ning žanrist, on arusaadav, et romaani ja jutu süžeed on erineva mahu ja keerukusega. Süžee ja otsese sündmustiku vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. Nii näiteks võib väga minimalistliku sündmustikuga teose süžee olla väga keeruline, kuna sinna kuuluvad ka sündmused ja asjaolud, mida autor otseselt ei kirjelda, kuid mis tulenevad kirjeldatud sündmustest või nende mingitest iseloomulikest detailidest. Tihti antakse sündmusi edasi hoopis kellegi kõrvalseisja pilgu läbi, kes elab oma elu ja seab esikohale teda ennast puudutava, mis aga loo seisukohast võib olla hoopis tähtsusetu -- heaks näiteks on siinkohal Nobeli preemia laureaadi W. H. Faulkneri jutustus «And That Would Be Great», milles perekonnadraamat nähakse rahamaiuse kaugelearenenud vormi põdeva suhteliselt mühakliku ja tema enda väärtuslikku isikusse mittepuutuvast vähehooliva poisijõmpsika silmade läbi. Sellega seoses räägitakse ka mitmeplaanilisusest -- selline teos moodustub justkui erinevatest plaanidest või kihtidest, mis üksteisest läbi paistavad, kusjuures pealmine, lugejale kõige eksponeeritum kiht võib olla ja tihti ongi kõige vähem oluline. Mitmeplaanilisus kahtlemata muudab teost keerukamaks ning õnnestunud lahenduse puhul kahtlemata tõstab teose kirjanduslikku väärtust. Ometi pole see mingil juhul kohustuslik element ning selle kasutamine on tihtipeale kas väga raske või võimatu -- näiteks ülilühikese loo (short-short story) puhul. Loomulikult ei pea sündmused teoses olema esitatud ajalises järjestuses.
Süžee ja vorm
Süžee on üks autori käsutuses olevatest väljendusvahenditest ning moodustab ideaalis harmoonilise terviku teose muude osadega. Sageli seotakse nii ulmekirjanduses kui ka muudes žanrides süžeekäik mingi probleemi lahendamisega peategelas(t)e poolt. Teadusulmes (Science Fiction) nimetatakse sellist nähtust puzzle'ks, piltmõistatuseks, mida tükk-tükilt paneb kokku peategelane. Seda ja ka muud tüüpi süžeele nende ridade autori arvates aga tuleb kindlasti esitada nõue: süžeearendus ei tohi alla jääda jutu muudele elementidele. Näiteks võiks tuua «Algernonis» ilmunud Indrek Hargla puzzle-tüüpi lühiromaani «Pan Grpowski jõulud», milles lehekülgi täitvate kirjelduste ning lugejas pinget tekitavate vihjete (mongolid, vanurid) tulevärki peab kandma banaalselt lihtne «selgroog» -- uurija uurib mingit nähtust ning võtme selle olemuse mõistmiseks annab tõik, et nähtus on perioodiline. Kõik ülejäänud niidiotsad peale ühe probleemi lahendamise sedavõrd lihtsal viisil jäetakse lahti ja ripakile, mis jätab mulje, et autor lihtsalt ei suutnud luua süžeed, mis oleks olnud samas kaalus teose muude elementidega. Seda viga on põdenud ka suured klassikud -- näiteks Shakespeare'i näidendid on väidetavalt loodud mujalt pärinevatele süžeedele. Iga süžee esitamiseks on ilmselt mingisugune vorm, milles seda kõige optimaalsemalt teha saab ning teose õnnestumiseks tuleb seda ka kasutada, antud juhul oleks teos ilmselt õigem olnud lahendada jutu vormis lühiromaani asemel.
Kahtlemata on oluline ka see, et süžee moodustaks terviku, «jõuaks kuhugi välja». Lähtudes sellest, et žanriulme siiski toetub suures osas Anglo-Ameerika storytelling'u traditsioonile, tuleb nende ridade autori arvates rõhutada, et üldiselt saab vastava teose puhul siiski rääkida LOOST, mida autor lugejale JUTUSTAB. Hea jutustaja võib küll viivuks lugejaid köita ka viletsa jutuga, kuid kui lugeja pärast takkajärge sündmustiku peale mõeldes õlgu kehitab ja endalt küsib: «Ja mis siis?», on jutustaja vaev raisatud. Intriig peab saama mingisuguse lahenduse, vähem oluline on, kas seda lahendust ennast eksponeeritakse või lastakse lugejal aimata. Poole pealt katkestatud, loogilise lahenduseta sündmustik, milles loo lõpu võiks tegelikult teose väärtust veelgi kahandamata kuhu tahes asetada, on lubamatu. Sama käib ka sellise süžee kohta, kus eksponeeritud sündmustest lähtudes on praktiliselt võimatu mõista, mis ikkagi tegelikult toimub. Esimese juhu puhul tooks näiteks Kristjan Sandri romaanikatke «Galahar» sellisel kujul, nagu see ilmus «Algernonis», teise juhu puhul aga Juhan Habichti jutu «Hüvitis».
Kas lugu peab lõppema puändiga? Mul on raske sel teemal kirjutada, kuna ma ise olen Tšehhovi «avatud novelli» stiili suur austaja. Ometi tuleb objektiivsuse huvides öelda, et puänt kui niisugune ei ole kohustuslik. Kui süžee jätab tervikliku mulje, on puuduv puänt parem iga hinna eest komponeeritud puändist. Ja on tõsine viga, kui puänt on olemas, kuid mannetu või loo kirjutaja üle muigamapanev. Näiteks I. Hargla «Gondvana laste» puänt, kannibalismi olemasolu Maa inimkonnast pika aja jooksul lahus elanud inimrühma juures, on käesolevate ridade autori arvates mannetu, kuna kannibalism pole 21. sajandi alguses eelmise sajandi õudused üle elanud inimkonnast suurele osale midagi rabavat.
Lõpuks, ühes loos võib olla ka mitu teineteisega segunevat lugu ehk liini, esitatud kas siis paralleelsetena, pea- ja kõrvalliinidena või raamjutustuse abil. Juhul kui need üksteist harmooniliselt täiendavad, teos ainult võidab sellest. Paraku on sellised juhud «Algernoni» veergudel üliharvad.
Milline ei peaks süžee olema
Süžeele laieneb kahtlemata ka rida muid nõudmisi, mis käivad ka ülejäänud jutu elementide kohta.
Süžee ei tohi olla lapsik (näide -- Lithiumi jutt «Koolimaja»). Süžee peab ka sisuliselt olema seotud vormiga, milles see lahendatakse -- näiteks, kui otsustatakse kirjutada fantastiline elik ulmejutt, peab süžee sisaldama midagi fantastilist juba oma põhiolemusena, pole midagi tüütavamat, kui näiteks ulmelisse pakendisse pakitud ehk ulmelist setting'ut kasutav detektiivjutt (näide -- I. Asimovi jutt «I Am In Marsport Without Hilda»). Sama kehtib ka ulmežanri alamžanride kohta -- pole põhjust lahendada kosmoseooperina teksti, mille süžeel pole kosmoses ringi sõitmisega mitte kui midagi ühist ja mille saaks lahendada tunduvalt «maisemas» vormis näiteks õuduskirjandusena (näide -- Lew. R. Bergi jutt «Kolm tilka verd»). Süžee, väljaarvatud juhul, kui see on seotud groteskitaotluse või muu sellisega, ei peaks olema banaalne ja tüütuseni kasutatud (habemega anekdoodi rääkimisega kuulajat ei köida ka siis, kui seda «uut moodi» teha -- panna näiteks eestlase, sakslase ja venelase asemele inglane, šotlane ja iirlane ja asendada üksik saar lumelaviini läbi muust maailmast eraldatud mäetipuga). Süžees peab sisalduma paras annus originaalsust, mis annab jutu kui niisuguse olemasolule õigustuse. Maailmas on kirjutatud tohutult kõikvõimalikke tekste ning suur osa neist kordavad üksteist. Kas on mõtet raisata oma väärtuslikku aega sellele, et sellesse mäkke veel üks kivike lisada, mida eelmistest eristab põhimõtteliselt ainult autori nimi ja väljaandmisaasta? Mingit süžeed kaaludes küsigu autor endale -- jah, ma oskaks seda lugu hästi jutustada, aga kas SEE lugu on üldse väärt seda., et teda jutustataks või uuesti jutustataks? Tihti aitab, kui see lugu kõigepealt endale võimalikult lihtsate sõnadega jutustada või kirja panna ja küsida endalt, kas tulemus on nii köitev, et ma seda näiteks sõpradele võiks piinlikust kartmata rääkida. Paraku võib näiteid banaalsest ja lamedast süžeest «Algernonis» ilmunu hulgast palju tuua, olgu praegu mainitud Lew. R. Bergi teos «Jahimees ja uluk», mille süžee seisneb selles, et üksinda looduses elava küti juurde tuleb mingi kaunitar, võrgutab ta ära ja veab linna kaasa, kus lõksuveetud peategelasele ta vanad vimmamehed otsa peale teevad. Kui katsuda seda süžeed ümber jutustada, tuleks välja midagi sarnast: «Kuulake head juttu. Kuskil kaugel maal on võõrleegion. Üks sõdur tapab kogemata teise ära. Selles leegionis on kättemaks tavanormiks ning sõdur põgeneb metsikusse loodusesse. Paljude aastate pärast kukub tema jahialal alla üks lennuk, kust ronib välja imeilus kaunitar, kes võidab mehe usalduse. Ta veenab meest endaga kaasa linna tulema ning mees usub ta siirust, sest on teda armastama hakanud. Seetõttu ta ei kuula ka oma kaaslaste hoiatusi. Tee peal nad seksivad. Kui nad on linna piiridesse jõudnud, vajutab aga salakaval naine talle äkki käerauad käte ümber ja paljastab, et on võõrleegioni spioon. Siis tulevad leegionärid ja võtavad mehe kinni.» On raske ette kujutada kuulajat, kes sellisest jutustusest vaimustuks.
Arvatavasti on puudujäägid süžee osas üks sagedamini esinevaid, kui mitte kõige sagedasem, algajate kirjameeste viga üldse. Kirjeldamis- ja jutustamisoskus kui niisugune on suhteliselt lihtsasti omandatav. Kui inimene on teatud rahuldaval määral midagi omandanud, on loomulik, et ta seda oskust ka kasutada soovib. Ometi pole kirjanduse olulisim küsimus see, KUIDAS kirjutada -- esikohale jäägu ikkagi see, MILLEST kirjutada. Juhul, kui autoril pole selge, mis ikkagi loos toimuva mõte on ja kuidas seda optimaalselt väljendada ning kas see mõte tõesti ka selline on, mida teistega jagada tasub, on parem valmiskirjutatu sahtlisse jätta paremat aega ootama (hiljem saab seda ehk mõnes hoopis teises ja üllatavas seoses kasutada), kui nõrga süžeega teost avaldada katsuda.
Sündmustiku üksikasjad
Autoril on olemas hea süžee. Ta asub seda lahendama -- visandab tegelaste isikud, paneb paika tegevuskoha ning üksikud sündmused, mis eelnevalt väljamõeldud tegevuskäiku sisustavad. Selle tegevuse juures on ilmselt kõige olulisem veavõimalus vale vormi valimise kõrval ebausutavus ning üksikute sündmuste loogikavabadus. Ebausutavus võib olla nii psühholoogiline (näited -- «Algernonist» Märt Lauri «Stella Terrenuse» tegelaste uskumatu idiootsus ja maailmakirjandusest Stanislaw Lemi «Edeni» astronautide vastutustundetu ja korratu hasart uue maailma avastamisel) kui ka teose nn. «asjalist maailma» puudutav (näide -- Robert Silverbergi «Towards the Dark Star», on uskumatu, et uurimisseadeldise juhtimissüsteemi pole võimalik nii ehitada, et see juhi närvisüsteemile hävitavalt ei mõjuks). Heaks näiteks on veel Poul Andersoni klassikalises imeulmele (fantasy) pühendatud artiklis «On Thud and Blunder» ( sama võrgupaik sisaldab veel paljut muudki, mida võib soojalt soovitada) kirjeldatud võimsal täkul kappav suure rinnapartiiga lihaseline kangelanna. Esiteks takistavad suured rinnad tal kindlasti relva käsitlemist, ajaloost on teada, et amatsoonid lõikasid vähemalt ühe rinna ära. Teiseks kippuvat täkk ettearvamatult käituma, eriti aga siis, kui tema läheduses on naine, kellel on parasjagu menstruatsioon. Vanameister jõuab loogilisele järeldusele, et nimetatud kangelannadel seda nähtust kunagi ei esine, mis muudab nad teatud mõttes invaliidideks. Tõenäoliselt aga pole seda tüüpi koosluste loojad noist pikantsetest faktidest aga lihtsalt teadlikud.
Põhimõtteliselt on teose usutavuse ja jutustuse loomulikkusega seotud veel dialoogid ja nende keel. Nõuab suurt oskust panna tegelased rääkima nii, nagu nad seda tegema peaksid -- see tähendab, vastavalt nende eale, sotsiaalsele positsioonile, võimalikule murdekeskkonnale, kus nad üles on kasvanud ja lõpuks muidugi neid parasjagu ümbritsevale olukorrale.
Kui me räägime teadusulmest, on oluline koht ka sündmustiku teaduslikul usutavusel. Selles osas muidugi on rida erandeid ja mööndusi. Kõigepealt on olemas teatud ideed, mis oma olemuselt on kaasaegse teaduse seisukohast põhimõtteliselt võimatud, kuid mille rakendamine loob sedavõrd häid võimalusi süžee loomiseks ja mida on sedavõrd massiliselt ja kaua kasutatud, et nende teaduslik võimatus ei oma enam tähtsust. Kõige paremaks näiteks siin on muidugi ajamasin. Teiseks, iga tulevikutehnoloogia puhul autor paratamatult teab, milliseid võimalusi see pakub, kuid ei tea täpset teaduslikult vettpidavat lahendust -- kui see nii poleks, oleks tegu mitte ulmeautori, vaid geniaalse leiutajaga. Seetõttu on teatud kõrvalekalded teaduslikust tõepärast vältimatud. Nende ridade kirjutaja arvates on sellises situatsioonis õige tundmatu tehnoloogia või nähtus hoopis lähema seletuseta jätta, kui hakata sellele iga hinna eest mingit seletust välja pakkuma. Näiteid võib siinkohal väga palju tuua, mainiksin ainult Clifford D. Simaki romaanis «All Flesh Is Grass» esinevat barjääri, mida ületada ei saa olendid, kelle eneseteadvus on teatavast astmest kõrgemal, ning sama autori romaanis novellides «City» esinev eluajal organismidele kirurgiliselt tehtud muutuste edasikandumine pärilikkuse teel. Mõlemal juhul oleks nii barjääri ületamatus kui koerte kõriaparaadi muutumine tulnud pigem selgituseta jätta, kui varustada sedavõrd abitu selgitusega. Eesti autoritest meenub kohe V. Belials oma džungliga Ganymedesel, füüsikalist kirjaoskamatust väljendavad ka näiteks nähtavad laserkiired TvRi «Tinasõdurites». Tegemist on laialt vohava nähtusega, mida soodustab lõviosa arvutimängudest ning ulmefilmidest. Sellest hoolimata pole käimasoleva tegevuse teaduslik võimatus midagi, mida autor peaks ignoreerima -- arvatavasti on iga süžeed võimalik lahendada sedavõrd lapsikute vigadeta või siis ülalpool mainitud «tunnustatud võimatuste» raamides. Seega peaks autoril olema vähemalt keskkooli tasemel teadmised alast, millega tema teadusulmeline lugu seotud on. Seda pole palju -- aga lõviosa vigadest on tehtud just sellisel tasemel, mida gümnaasiumiprogramm katab. Lugejana ei tahaks ma olla sunnitud arvama, et autoril on olnud omal ajal raskusi keskhariduse omandamisel.
Omaette peatükk on maailmaloomine (worldbuilding), millest arvatavasti kirjutada võiks lõputult. Tahaks tähelepanu juhtida asjaolule, et autori loodud maailm või ühiskond peaks olema selline, mille suhtes oleks usutav, et see saaks loogiliselt pikka aega eksisteerida, autor peaks vajadusel läbi mõtlema nii ühiskondliku korralduse põhialused kui ka ühiskonna arengutaseme, vajadusel konsulteerima ajalooalaste teostega. Näiteks A. C. Clarke'i romaanis «The City and the Stars» kirjeldatud ühiskonna pikaajaline eksistents on äärmiselt ebatõenäoline. Positiivse näitena aga võib tuua J. R. R. Tolkieni ja Ursula K. LeGuini teosed, näiteks «The Left Hand of Darkness».
Teiseks peab autor jõudma arusaamisele sellest, millises järjekorras ja kujul oma sündmustik esitada. Kõige lihtsam ning lugejat kõige vähem intrigeeriv viis on seda teha ranges kronoloogilises järjestuses. Paraku paljud noored autorid jäävadki selle juurde pidama ega mõtlegi üldse teiste võimaluste peale. Tunnistades, et keerulisemate vormidega eksperimenteerimiseks peab eelnevalt olema omandatud lihtne lineaarne jutustamisoskus, tahaksin siiski rõhutada, et paljudel juhtudel nõnda talitades jäetakse end tervest avanevast võimalustespektrist ilma. Nagu öeldud, kõige lihtsam on jutustada lugu ühe tegelase silmade läbi kronoloogilises järjestuses. Väga tihti see õigustab ennast, nii on kirjutanud väga palju autoreid väga palju kõrgetasemelist proosat. Sellest hoolimata soovitaksin ma autoril mõelda selle peale, kas antud süžeele ei tuleks kasuks näiteks sündmuste järjekorra muutmine, mõnede hiljem juhtunud sündmuste kirjeldamine enne neile kronoloogiliselt eelnenud sündmusi, sündmuste kujutamine kahe erineva liinina, mis ajateljel teineteisele lähenevad (näide -- I. Asimov, «Nemesis»), tegevuse käigus vihjete andmine sündmuste hilisema käigu kohta (näiteks Marquez ja teised nn. maagilised realistid rakendavad sellist võtet massiliselt), tegevuse esitamine mitme isiku silmade läbi, minategelase või jutustaja muutumine, kusjuures iga jutustaja võib ka samu sündmusi erinevalt näha ning ka erinevas keeles esitada (näited -- Wilkie Collinsi «The Moonstone», W. H. Faulkneri «The Sound and the Fury») vms.
Kirjeldused
Ükski lugu ei saa läbi ilma tegevuspaiga, tegelaste, nende meeleolu jne. kirjeldamiseta. Isegi kõige lühemas short-short storys on mingil tasemel kirjeldusi, juhul, kui tükk ainult dialoogist ei koosne. Mida ja millises ulatuses kirjeldada? Loogiliselt on kaks veavõimalust -- kirjeldada liiga palju ja kirjeldada liiga vähe. Jagades Indrek Hargla austust kulinaaria kui teaduse ja kunsti vastu, olen siiski arvamusel, et ta mitmes oma teostes liialt põhjalikku sellega seonduva kirjeldamisse laskub. Üks stilistilisi ohte kirjeldamisel on omadussõnadega liialdamine -- näiteks võib tuua Kristjan Sandri «Galahari» alguse ja Karen Orlau «Kohtumise emaga». Paljud autorid alustavad oma teost lehekülgede pikkuse oma maailma kirjeldamisega alustades ajaloost ja geograafiast ja jõudes välja seelikumoeni. Ma ei halvusta siinkohal näiteks Tolkieni teostele lisatud kaarte ja entsüklopeediaid, kuna need on siiski teose lisad, küll aga häirib mind näiteks ajaloolis-geograafilise kirjelduse blokk Indrek Hargla «Gondvana laste» alguses. Selles osas äärmiselt positiivse näitena tooksin esile vendade Strugatskite loomingu. Nende maailma ajalukku, kombestikku jms. puutuvat selgitatakse teksti sees hajutatult, dialoogikatketes ja tegelaste uitmõtetes, tulemuseks on see, et esiteks ei teki muust teosest eraldiasetsevaid iseseisvaid kirjelduste blokke, teiseks jätab selline esitusviis tekstile teatava salapära ja kolmandaks, suurendab esituse loomulikkust -- on äärmiselt vähe usutav, et keegi mõtleks pool tundi järjest ajalooõpiku sarnaselt ning samuti tekib loodud maailma suhtes elementaarsete faktide seletamisel paratamatult küsimus, et kes siis on teose legendi järgi kuulaja või lugeja, kellele autor, kellele need faktid teada on, lugu jutustab. Kui on tingimata vajalik, et lugeja midagi maailma kohta teaks, saab seda talle öelda ka tegevustiku sees. Tihtipeale aga on kirjelduste eesmärgiks hoopis meeleolu loomine ning sellisel juhul on autor kohustatud läbi mõtlema nii selle, kuidas kirjeldada, kui ka selle, kas ja milleks jutu sisemise loogika järgi antud kirjeldust üldse vaja on. Liiga minimalistliku või vihjelise kirjelduse puhul pole lihtsalt enam võimalik aru saada, mis toimub. Ses osas on samuti kerge eksida, sest autor on oma sündmustiku läbi mõelnud ja teab ise täpselt, mis on mis -- kindluse mõttes võiks lasta teose üle lugeda mõnel isikul, kellel sellega varem pole kokkupuudet olnud ja kontrollida, kas ta ikka sai sellest aru. On paratamatu tõsiasi, et loometegevuse käigus mõistus deformeerub, mistõttu see enam või vähem minetab võime loodut objektiivselt vaadelda.
Meeleolukad detailid
Autor jutustab lugu. Ta teeb seda kõigile arusaadavalt, meeldivas keeles ja jutuaine on huvitav. Ta jutustab hästi. Kuid, kallid autorid, ma palun, ärge jutustage hästi! Katsuge jutustada suurepäraselt! Katsuge jutustada nii, et kuulajad ei saa lahti silmi teie huultelt või lehekülgedelt! Sellest ei piisa, kui tegevus esitatakse selgelt ja ladusalt, seda tuleb teha ka köitvalt. Vaimukad võrdlused, igapäevaelu tõsiasjad, kõrvaltegelased, kes pole ainult pelgalt peamisele liinile sekundeerijad, vaid elavad ka oma elu, peategelase poolt juhuslikult loetud sõnadest tekkinud assotsiatsioonid, absurdimaigulised detailid -- arsenal on lõputu. Positiivse näitena võiks tuua I. Hargla «Gondvana laste» teise versiooni lisatud keskaegse rännumehe päevikukatked. Negatiivse näitena võiks nimetada eepilist «Lord of the Ringsi», mis oleks veel palju meeldivam lugemisvara, kui seal sisalduks veidigi rohkem ka sellest elust, mida elab lõviosa igast ühiskonnast ja mis ei seisne mitte kappamises üle rohelise välja haldjamaleva eesotsas, loojuv päike iidse mõõga kuldset pidet verevaks muutmas. Ses osas meeldis mulle «The Hobbit» palju enam... Tegemist on muidugi suures osas maitseküsimusega, nende ridade autoril on hea meel, et ta juba eelnevalt on viidanud antud kirjatüki subjektiivsusele ning ei pea seda enam uuesti tegema. Kui tekst on valmis, mõelge, kas ei saaks seda elavamaks muuta, lisada usutavust, võib-olla kõrvalliinegi -- tasub olla maksimalist. Ja ses osas, last but not least, tehke nalja! Musta huumorit depressiivse alatooniga teoses, absurdihuumorit, sinist, rohelist või kollast huumorit. See on äärmiselt oluline, nali on kirjandusele sama, mis sool supile. Sellised finessid lisavad tekstile tohutult professionaalsust ja tegelikult mulle tundub, et see on just üks neid kohti, millele praegused «Algernoni» autorid on pööranud põhjendamatult vähe tähelepanu.
Salapära
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, ütleb vanasõna. Teataval määral võib seda õigeks pidada. Lugejat ei või mingil juhul teavitada kõigest, mis toimuvaga seotud, vähemalt mitte enne teose lõppu ja teatavad mitmetise tõlgendamise võimalused on täiesti kohased ka kogu teost kaanest kaaneni uurides. Lugeja ei pea teadma, mida autor selle või teisega mõtles, talle tuleb jätta võimalus seda ise leiutada ja avastada. See, kui autor kõigi faktide kohta eraldi dokumendis registrit peab, on iseasi, kuid ega siis neid kõiki ei pea lugejale avaldama! Eriti masendav on vaadata lugusid, mille pealkirjad juba ütlevad kõik ära loo lõpu kohta, isegi kui loos endas autor suudab hoida pinget ja salapära. «Algernonis» ilmunud lugudest tulevad esimesena meelde Lew R. Bergi «Jahimees ja uluk» ja Stalkeri konkurentsis edukas olnud Karen Orlau «Oraakli surm». Mõlema teksti pealkirjad osutavad otse süžee lõpplahendusele ning on seega absoluutselt sobimatud. Salapära säilitamise eesmärki teenib ka taustainfo järk-järguline ja vihjeline avamine, millest oli eespool juba juttu vendade Strugatskite näitel.
Lõppsõna asemel
Kuidas autor omandab professionaalseks tööks vajaliku võtete pagasi? Tihti antakse nõu stiilis «Kirjutage rohkem, küll siis hakkab ükskord minema!» Selle kõrval tahab nende ridade kirjutaja rõhutada LUGEMISE osatähtsust. Hea kirjanik on lugenud palju, paljudes žanrides ning mitmesuguse tonaalsuse ja stiiliga kirjandust. Lai silmaring on alus teadlikule vahendite valikule, sest selleks, et valida, peab umbkaudu teadma, mille hulgast üldse on valida. Ka aitab laialdane lugemus kaasa ebaoriginaalsuste vältimisele. On ilmselt piinlik situatsioon, kui autori loomingus ilmnevad kellegi mõjutused ning siis selgub, et autor peale selle isiku või isikutegrupi kedagi polegi lugenud...
Sellega ei tahetud kuidagi eelmises lõigus toodud esimese nõuande tähtsust kahandada. On väga oluline palju kirjutada ja mis veel olulisem, palju katsetada. Mingil juhul ei tohiks algaja autor katsuda kirjutada ühes laadis, mida ta arvab endale kõige rohkem sobivat. Kuidas saab ta olla selles kindel, kui ta pole proovinud muid meetodeid? Eksperimenteerimine, kaasaarvatud teadlik matkimine on tehnilise täiuse saavutamise teel hädavajalik etapp. Louvre on täis kunstiüliõpilasi, kes tuntud taieseid kopeerivad. Mingi stiili õnnestunud parodeerimine või jäljendamine näitab autori meisterlikkust sõna valdamisel, sest hea kirjanik peab olema suuteline produtseerima igasugust teksti. Äärmiselt positiivse näitena on mul siinkohal hea meel nimetada Freyja Eki loomingut.
Selle pika arutuse lõpetuseks tahaks öelda seda, mida ma pean kõige olulisemaks igasuguse kunsti, kaasaarvatud kirjanduse juures. Kui seda teha, tuleb seda teha hingega. Maksimalistlikult. Kõike endast anda püüdes. Haltuuramentaliteet kunstipõllul on lubamatu, kuna see näitab looja põlastavat suhtumist alasse, mida ta viljeleb ning teistesse selle ala austajatesse, kaasaarvatud tema enda lugejad. Kui autor endalt küsib (autorid, küsige endalt!), et miks ma siis seda lugu ikka avaldada tahan ja vastus on, et mitte sellepärast, et ma arvan, et see on tõesti väga hea lugu ja et paljudele inimestele võib selle lugemine anda naudinguhetki, vaid selleks, et oma nime trükituna näha, siis palun, autor, prindi oma nimi välja, tee kasvõi nii nagu tehti A. C. Clarke'i jutus «The Nine Billion Names of God», aga ära saada oma vaimusünnitist mõne ajakirja toimetusse või kirjastusse, sest vastutustundetute toimetajate sugu pole teps mitte maamuna pealt kadunud. Tea, autor, kes sa avaldatud teoste arvu kõigest muust ülemaks pead, et sinu puhastustules viibimise ajal loeb sinu personaalne kuradike töö kõrvalt kõiki su teoseid, talle on see kohustuseks tehtud, ja tal sunnikul on kaasasündinud hea kirjanduslik maitse.
«Algernon» on muidugi iseasi, see tähendab, oma nime avalikus esituses nägemine ei tohiks ka siin avaldamisel motiiviks olla, kuid «Algernoni» eesmärk on ikkagi olla teatud määral kirjutama õppimise kohaks ning siin ilmuvat ei saa vaadata päris muude avaldamispaikade kriteeriumide järgi. Küll aga peaks kriteeriumiks olema see, et teos on autori arvates nii hästi tehtud, kui parasjagu võimalik. Selle üle, et kritiseerima hakatakse, ei maksa muret tunda -- kritiseerima hakatakse nagunii, ükskõik kes ja ükskõik mida ka kuskil ei teeks, kaasaarvatud kindlasti ka käesolevat kirjatükki, mille oma parema äranägemise järgi ning hea tahtega on uue aastatuhande kümnendal päeval kokku seadnud
Teie alandlik teener
Kristjan Sander