Töölt koju jõudsin pool üheksa. See oli olnud tavaline graafikujärgne valve-päev. Ja nagu tavaliselt, oli kõik valesti ja halvasti, sest ma polnud jälle ridagi paberile, see tähendab arvutisse, saanud. Otsustasin, et juba järgmisel kuul lähen direktori juurde ja ütlen välja, mida arvan isiklikult temast, kahekümnenelja-tunni-valvest kui niisugusest ja firmast tervikuna ning pakun välja omapoolsed lahendused. Ehk siis hakkan jälle tööl käima nagu valgele inimesele kohane: kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas. Kui muud üle ei jää, vahetan firmat, noor andekas spetsialist leiab rakendust alati. Paugupealt ei tulnud küll meelde, mis alal ma ennast spetsialistiks võiks nimetada või milles seisnevad erilised anded, aga see oli vabandatav kellaajaga. Igal juhuhul väärisin ma enamat.
Praegune elukoht paarikümne aasta vanuses «uuselamu rajoonis» ei olnud just see, mida saaks heaks koduks pidada. Aga arvestades, et hetkel koosnes leibkond ainult ühest isikust, oli see kainelt arvestades ilmselt parim variant. Ikkagi keskküte, viimasest remondist möödas oluliselt vähem kui igavik, mõistuse piiridesse jäävad kommunaalmaksud ja vaieldamatu lisaväärtusena kaheksanda korruse aknast avanev vaade.
Võti ei tahtnud keerata. Või mina ei osanud -- veel üks märk pikast päevast tingitud nüristumisest. Igatahes mingi jama oli korteriukse lukuga, aga sisse lõpuks ikkagi sain. Hetke pärast mõistsin kriminaalromaanidest omandatud järeldusoskuse abil: uks polnud lukus olnudki. Sellise tulemuseni jõudmisel oli abi ka faktist, et minu isiklikuks tugitoolis istus tundmatu keskealine mees.
Niisiis, mälu, või õigemini kontsentreerumisvõime hakkab lõplikult alt vedama. Alles see oli, kui jätsin auto lukus uste kuid pärani lahtise aknaga supermarketi ette. Täna siis jäi toauks lahkudes lukustamata ja nüüd on vargad majas.
Mul ei olnud küll varastega kokkupuuteid, aga tunne ütles, et kuidagi teistmoodi peaks nad käituma. Rahutumalt, ebaviisakamalt või misiganes, igatahes mitte nii külalislahkelt. Sest just seda õhkus tema näost. Kui poleks olnud isikupärast kohviplekki tuttavalt luitunud diivanil, oleksin arvanud, et olen oma hajameelsuses tunginud valesse korterisse, korruse või trepikojaga natuke mööda pannud. See seletanuks nii ust kui meest.
Võib-olla oma ala profid just niimoodi vahelejäämise korral käituvadki. Kaine mõistus ütles, et ma peaks nüüd karjuma. Või haarama mingi eseme järele, mida kutsumata külalise vastu relvana kasutada. Või politseisse helistama. Kõik variandid olnuks antud olukorras igati asjakohased, võib-olla isegi kõik kolm korraga. Heitsin kiire pilgu teise tuppa, kööki, avasin WC-vannitoa ukse ja veendunud, et me oleme kahekesi, istusin sohvale. Loomupärase ujeduse tõttu on mulle pingutav esimesena vestlust alustada. Selle asemel silmitsesin välimust: aastatelt arvatavasti viie- ja kuuekümne vahel, korralik soeng ja raseering, tume ülikond. Ei olnud tippjuhi hinnalist silutust ega müügimehe edevat lakutust. Kes veel kannavad valget särki ja lipsu sellise sundimatusega? Erusõjaväelane? Mingi rariteetse tsiviileriala kõrgtaseme spetsialist?
«Erutumiseks pole tõepoolest sisulist põhjust. Ja muide, sa ei unustanud ust lukust lahti.»
See kõlas nii külalislahkelt, et ma hakkasin juba kergelt ärrituma. Kurat, kes meist siis õieti on praegu omas kodus? Või on ta mingi majaomaniku, haldus-valdus firma esindaja, kes tuleb mulle mesisel häälel ebameeldivustest rääkima?
«Loomulikult võlgnen ma vabanduse ootamatu visiidi pärast, aga niipalju kui ma sind tunnen, ei hooli sa eriti seda sorti formaalsustest. Ja mingeid ebameeldivusi pole samuti põhjust karta.»
Kas ta on mingi psühho-ga algava ala asjamees, kes loeb mõtteid või? Suutsin lõpuks ise ka suu lahti teha: «Kas te loete mu mõtteid?»
«Tegelikult tahaksin ma natuke vestelda, aga see slaavipärane «alt üles» teietamine tundub kuidagi häiriv. Äkki kõnetame mõlemad vastastikku ühtemoodi, lepime kokku, kas «sina» või «teie»? Aga jah, mõtteid ma loen küll, mitte küll just verbaalselt, ütleme nii, et tajun sisu suunda.»
Selline enesekindel avaldus ajas muigama ning vajas kontrollimist. Selleks keskendusin mõttes pildile, milline ta võiks välja näha, pärast aknast välja viskamist. Laia kaarega, nii et maanduks umbes prügikastide kõrvale põõsasse. Minu fantaasia lõppes kohal, kus püüdsin kujutleda, mis juttu ta ajaks vahetult pärast toibumist, kui on avastanud oma ootamatu asukohamuutuse.
«Ma kardan, et taoline teguviis kutsuks juhuslikes möödakäijates esile teatava hämmingu, seda enam, et ei mõjuks minu seisukorrale kuigivõrd pärssivalt.»
Kui see oli mustkunst, siis igal juhul väga heal tasemel. Pigem siiski maagia.
«Muide, just soov mitte tähelepanu äratada sundis mind sisenema tavalise inimese kombel uksest, mitte sealtkaudu,» viipas ta peaga poolenisti avatud akna poole. «Aga ma leidsin, et sinuga kohtumiseks oli kõige parem variant just siin oodata, sest kui ma oleksin tulnud ja ukse taga kella andnud või kusagil avalikus kohas sind lihtsalt kõnetanud, oleks sa mu kuradile saatnud, eksole?»
«Ega sa ukselukku muukides ära ei lõhkunud?»
«Vaevalt. Vaata, kui kasutada mingi eseme uurimiseks natuke teistsuguseid lainepikkuseid, kui inimsilmale nähtav valgus, ei ole selle küllatki primitiivse tehnilise seadme enesele allutamine ilma seda kahjustamata kuigi raske.»
Viimane lause mõjus taas koomiliselt. Tundus, et järgmiseks teatab ta, et on leiutanud universaalse seadme, millega saab vaadata SISSE, näiteks mõtete või lukkude. Ja nüüd üritab seda riistapuud mulle maha müüa.
«Kui sul midagi selle vastu pole, selgitaksin ma oma tausta ja eesmärke.»
Tegelikult oli mul ükskõik, aga see polnudki ju küsimus.
«Kutsuda võid mind Leonhardiks, pärit olen ma kaugelt, seletamatult kaugelt.»
Pausid tema jutus tekkisid täpselt nendes kohtades, kus minu mõte takerdus.
«Ja ma olen sinust erinev, tinglikult võiks öelda, et meie lähimad ühised sugulased eksisteerisid umbes üks koma kaheksa miljonit aastat tagasi.»
«Kas sa üritad mulle selgeks teha, et oled tulnukas teiselt planeedilt? Või teisest ajast?»
«Mina eelistaksin väljendit «maavälisest tsivilisatsioonist». Tulnukas kõlab, nagu värdjaliku välimusega ja kontaktivõimetu. Ja mis puudub ajas edasi-tagasi rändamise võimalikkusesse, siis tuginedes oma teadmistepagasile, suhtun ma sellesse paraku märksa pessimistlikumalt kui sina.»
«Ahah. Nii. Väga hea. Räägi edasi. Kustkandist sa siis oled? Kuidas reis läks?»
«Minu koduplaneet ja täht, mille ümber see tiirleb on füüsikalistelt parameetritelt täiesti võrreldavad Maa ja Päikesega. Aga ma kardan, et kui ma üritaksingi kirjeldada tema asukohta ruumis, siis sinu kõrgema astronoomia ja füüsika alastest teadmistest jääb väheks et sellest aru saada. Ja sama käib ka reisi kohta, ma mõtlen, sa pidasid ju silmas, et kui kaugelt ma tulen ja kuidas see reisimine põhimõtteliselt välja näeb. Ja tegelikult olen ma Maa peal viibinud juba hea mitukümmend aastat. Nii et jätaks selle parem esialgu vahele».
Kõrgem matemaatika ei kuulunud ülikoolis just mu lemmikainete hulka. Astronoomiast olid mu teadmised populaarteaduslikku laadi. Füüsikast ei suutnud ma sellisel kellaajal meenutada enamat paarist nimest.
«Võib-olla sa mäletad, et näiteks Einsteini valemid taanduvad teatud piirjuhtudel, kui kiirused on väga palju väikesemad valguse kiirusest, Newtoni omadeks. Sarnaselt sellele võib kogu teie klassikalist füüsikat vaadelda erijuhuna kõrgemast füüsikast teatavate parameetrite üliväikestel väärtustel. Piltlikult öeldes, väga kaugel või väga lähedal ühtedele niinimetatud absoluutsetele konstantidele hakkavad teiste samasuguste väärtused ja omavahelised suhted muutuma.»
Hea, et ta sellel lainel ei jätkanud. Ma oleksin kergesti võinud teha kohatu vahemärkuse.
«Loomulikult ei ole ma siin ainuke omataoline, meid on siin palju ja me oleme olnud juba kaua.» Leonhard tõstis rahustavalt käe. «Tegemist pole mingit laadi invasiooni ettevalmistusega. Meie ühiskonnas on omad käitumistavad, ja üks tähtsamaid nõudeid on, et külas viibides järgitakse kohalikke reegleid, püüdes võimalikult vähe häirida, sekkuda, tähelepanu äratada. Sellepärast ka selline välimus, see mida sa näed, on vaid kest.» Taas pidi ta zestiga minu erutust maha suruma. «Tehis, täissünteetiline, nagu öeldakse. Väliselt väga hea, ma leian, kannatab isegi mõningast meditsiinilist uurimist, aga sisu ja tööpõhimõte on muidugi täiesti erinev.»
«Sel juhul, kas ma saaksin su tegelikku välimust näha?»
«Ei.»
Ta polnud just tüüp, kellega viitsiks vaielda. Võib-olla mõni teine kord. «Mida te minust tahate? Uurida? Või et ma aitaks maailma päästa, kumba, kas meie või teie oma?»
Muie oli igatahes täiesti inimlik. «Sa muutud nii kirjanduslikuks, aga väga hea, see juhib meid sujuvalt minu siin viibimise põhjuste juurde. Küsimus on sinu kirjanduslikus tegevuses, täpsemal käsilolevas jutustuses.»
«Tahate nõu anda? Tänan, poolik kunstiteos ei ole arvustamiseks!»
«Asi on natuke keerulisem, see teos häirib meid. Sa oled seal täiesti juhuslikult kirjeldanud meie tegevust. Samas, ma ei püüa meelitada, aga sa oled jõudmas tasemele, mis teeb selle üllitise täiesti trükikõlbulikuks. Ühesõnaga, me oleme tõsiselt huvitatud, et see lugu ei ilmuks avalikkuse ette, ei paberil ega elektrooniliselt, ja me oleme valmis selle eest maksma.»
«Kui palju?»
«Raha on ka muidugi üks variantidest, aga seal on see häda, et kui me näiteks teeks ühe aasta palga suuruse kingituse, siis ühest küljest võiks see liigset tähelepanu äratada, teisalt aga, olgem ausad, avaldamise korral ei oleks honorar nimetamisväärne, olulisemad sinu jaoks on muud aspektid. Ja lisaks on minu arust rahalistel tehingutel alati mingi altkäemaksu või enesemüümise maik juures. Meie soovitaks rohkem sellist teene-teene vastu tehingut, läbirääkimiste objektiks võiks olla hoopis «miski».»
«Näiteks?»
«Näiteks üks võimalus on, et ma pakume sulle vastutasuks ideed mitme uue jutu jaoks. Või kasutades oma sidemeid abistame muude lugude kirjastamisel, nii öelda söödame sobivatele inimestele ette. Või äkki soovid kompensatsiooniks hoopis informatsiooni, ma ei väida, et oleme targemad kui inimkond kokku, aga meie süvateadmised võivad olla tavatutelt, sulle huvipakkuvatelt aladelt. Kõne alla tuleb ka abi mõnel sootuks muul alal, näiteks uue töökoha või korteri leidmisel, mõnikord võib soodsast vihjest suur kasu sündida, me tegutseme küll tagasihoidlikult, aga ajapikku oleme nii siia kui sinna sisse imbunud.»
Tagantjärele tundus, et pea hakkas valutama just sel hetkel. Mulle pakuti ühe jutu eest võimalust muuta kogu elu. Ma ei osanud valida.
«Täiesti arusaadav, et sellist tehingut ei saa sõlmida ülepeakaela, umbes nädal peaks olema piisav mõtlemisaeg. Lühidalt, minu ettepanek on, et sa mõtled järele ja siis räägime uuesti hinnast. Mõistagi ei tohi sa vahepeal midagi loo suhtes ette võtta ja ilmselt ma ei pea üle kordama, et teiste inimeste eest tuleb kõike varjata.» Ta tõusis ja sirutas käe. «Kui sobib, siis kohtume siinsamas täpselt nädala pärast?»
Surusin nõusoleku märgiks vaikides pakutud kätt.
Muidugi ei olnud Leonhard ta õige nimi. Leidsin, et õhtuse tee sisse sobiks tilgake viskit.
*
Järgmisel hommikul tõusin hilja. Tundus, nagu oleks pea sees teine, välimisest suurem pea. Pilk jäi peatuma kandilisel punase sildiga pudelil. Ka minul oli umbes taoline, ainult et minu oma oli olnud täidetud spetsiifilise maitsega pruunika vedelikuga. Pikkamisi hakkasin taipama asjade omavahelisi seoseid. Meenus eilne õhtu, külaline. Ei, sellest mõtlemine ei olnud veel jõukohane, otsustasin parem tööle minna.
Õnneks leidus piisavalt rutiinset tegevust, mis hoidis mõtted hämaratelt radadelt eemal. Korralik lõuna ja märkimisväärsel hulgal tasuta kohvi koos tablettidega muutsid maailmapildi märksa selgemaks. Õhtul viie paiku koju jõudes tundsin ennast juba üsna hästi.
Mis siis õieti oli juhtunud? Kui ma õigesti aru sain, pakuti mulle ühe jutu avaldamata jätmise eest märksa suuremat tasu, kui oleks olnud honorar mistahes väljaandes. Siin pidi olema mingi konks. Ja üldse, millist lugu nad mõtlesid, mul oli käsil vähemalt viis asja, mis pikkuse poolest annaks jutustuse mõõdu välja.
Kuidas ta oligi öelnud, «täiesti juhuslikult kirjeldanud meie tegevust,» see peaks ju andma mingi niidiotsa. Kõigepealt, tegevus pidi toimuma Maal ja praegu. Järelikult minu poolne panus «ühismaailma», põgenemine Memphiselt mingist senitundmatust mineraalist ehitatud sidevahendi kaasabil, ei sobi. Järele jäid veel kaevandused lõunapooluse lähistel, mis ajavad venelased jänkidega tülli, kuid osutuvad lõpuks «kellegi kolmanda» rajatuteks. Või abielupaarist turistide avastatud viie ruutkilomeetri suurune kõrb keset Afrika vihmametsi. Või mobiiltelefonides elavad intelligentsed mikroorganismid, kes juhivad maailma. Või joodikust ajakirjaniku paljastatud afäär kohalike ärimeeste finantseeritavast musta maagi kolledzist, mis tegutseb kõrgete riigiametnike teadmisel.
Teine vihje oli «trükikõlbulik», see ei aidanud kuigivõrd edasi. Olid ju mulle kui loojale kõik lapsed võrdselt armsad. Karm reaalsus ütles aga, et kui õnnestuks midagigi ilma peale maksmata, kasvõi internetis avaldada, oleks see ka juba väärt tähistamist.
Hakkasin uuesti otsast peale. Küsimus kõlas: milline minu seniavaldamata lugudest ei ole ulme vaid reaalsus? Ma peaaegu karjatasin: «mis kurat, ükski neist ei ole ju vähimalgi määral usutav, kaasa arvatud eelmise õhtu sündmused!»
Konks oli selles, et ma olin nagu poisike kuulanud tõsise näoga aetud lolli juttu. Küsimus oli hoopis: kes ja miks? Mis põhjusel ja kelle algatusel oli mulle seda tsirkust mängitud? Pähe ronis raamatudetektiivide lause: «kas enne seda midagi ebaharilikku ei ole teiega juhtunud?» Hakkasin meenutama.
Paar nädalat tagasi, ühe vana sõbratari sünnipäeval. Mingid äsja lavakunstikateedrisse sissesaanud nolgid. Pärast paari pokaali olid nemad näitlejad ja mina kirjanik. Vaidluse teema oli: kumb on tähtsam, kas teksti autor või esitaja. Äkki ta luges hoopis mingi mulle tundmatu klassiku teost ette. Ent Leonhard oli olnud neist kaks ja pool korda vanem. Samas, tuba oli hämar, mina näoga akna poole, head grimmi on ennegi nähtud. Või saatsid mõne tuttava harrastusnäitleja, pioneeride või muu taolise palee ringijuhendaja näiteks. Kui ma nendega mingi lepingu sõlmiks, oleks lõbus küll, äkki võtavad kogu nalja veel salaja videosse ka: mina ja marslane pidulikult allkirju andmas.
Midagi selles teoorias ei klappinud, liiga profesionaalne oli olnud esitus. See ei olnud odav nali vaid hästi kinnimakstud ja korralikult ettevalmistatud plaan. Uksest sisse sai muidugi nii, nagu ikka lukke muugitakse. Või tegi kusagil jope taskust võetud võtmest jäljendi ja hiljem koopia. Vahetaks luku ära ja vaataks, kuidas ta siis ukse taga kraabib. Mõtete lugemine on terake raskem, aga sellist kiiksuga juttu ajades ei ole küll kuigivõrd keeruline ära arvata, mis küsimused teisele pähe kerkivad. Kõik muu oli lihtsalt sõnad, mullikeste puhumine, mingeid fakte ei olnud. Aga milleks, mis oli eesmärk? Väljapressimine? Minu allkirja saamine mingile paberile?
Korraga taipasin: konkurents. Keegi oli jõudnud arusaamisele, et minu looming on täiesti korralik ja kõlbab raamatunagi välja anda. Mis tähendab et kellegi teise oma jääb võib-olla välja andmata. Või kui poodidesse tuleb korraga mitu noore kohaliku autori ulmekogumikku, siis üks neist müüb ja teine mitte. Ühesõnaga, keegi on kade ja püüab minu kui noore lootustandva kirjaniku tõusu pidurdada. Arvestades pakkumise mastaapi, järsumat, kui ma ise suudan ette kujutada.
Peas hakkas küpsema edasine tegevusplaan. Kui ta jälle tuleb, tehku konkreetseid pakkumisi, mina ei pea midagi välja pakkuma, eks siis paistab. Vahepeal aga tegelen nagu ajakirjanduses soovitatakse, «intellektuaalse omandi turvalisuse tagamisega». Kui nad said sisse mu koju, siis saavad ka arvutisse. Töö juures on teoreetiliselt kõrgetasemeline andmekaitse, paroolide süsteemid, varukoopiad ja muu taoline, praktikas aga üks suur ja segane võrk, kes tahab, leiab seal augu kergesti. CD-le kopeerida ja seifi panna olenuks ilmselt väga asjalik variant, aga oma sahtli soetamine pangas käis mulle selgelt üle jõu. Kui kõik mu oletused paika pidasid, olnuks nende eesmärk, juhul kui me kokkuleppele ei jõua, hävitamine, mitte oma valdusse saamine. Siis meenus, kuidas keegi oli pärast kõvaketta pehmeks muutumist sõprade abiga suutnud loomingu paremikku taastada.
Kodus mul majanduslikel põhjustel internetiühendus puudus, ent hommikuni oodata ma ei mallanud. Kui ma tööle tagasi sõitsin, hakkas juba hämarduma. Tee peal sõelusin mõttes läbi kõik aatekaaslased. Nende hulgas oli nii asjaarmastajaid kui profesionaale, paadunud ulmefänne ja tõsiseid kirjandushuvilisi. Algul püüdsin hinnata igaühe usaldatavust, kuid siis loobusin. Karta polnud midagi, lugenud olid Leonhardi tööandjad kõiki mu mustandeid niikuinii. Valisin välja seitse, kellest eeldasin kõige soosivamat suhtumist minu isikusse, ning meilisin neile oma poolikud projektid. Ühele, kes olid tuntud oma tolerantsuse ja algajasõbralikkuse poolest saatsin kõik viis, ülejäänutele valikuliselt vastavalt igaühe kalduvustele ja maitsele. Lisatud kaaskirjades palusin alandlikult läbilugemist, umbes et «just Sinu arvamus on mulle oluline, aga kui Sa aega ei leia, siis mõistan täiesti». Teadsin, et vastata viitsivad vähesed, kohe läbi loevad pooled, aga alles hoiab enamik. Seda mul oligi vaja. Nüüd võisin rahulikult lasta neil kasvõi oma kõvaketta üle formaatida. Või pidulikult mõne flopi hävitada. Lõpuks otsustasin kõik ka veel paberile välja trükkida, lihtsalt enda jaoks. Kui valmis sain, oli kell üksteist läbi. Tahtsin veel saadetud meilid üle vaadata, aga ekraanile kasvas mingi teade, umbes nagu: «kuud nott konnekt to meil server, theere mei bee ää seerious netvöörk... blaa-blaa-blaa... trai ögenn leiter!» Nojah, juhtub, vaevalt et enne hommikut keegi midagi ette võtab.
Auto ootas mind tänava ääres. Esimene vasakpoolne kumm oli tühi. Kirusin mõttes ja kükitasin asja uurima. Loomulikult ei olnud tegemist juhusliku naela ega klaasikilluga, vaid selge ja sügava noatorkega. Imestada polnud midagi, minuga juhtus see esimest korda, aga tegelikult see oligi sedasorti linnaosa.
Tundsin kuklas püstolitoru. Või midagi sarnast, kõva ja külma. Esimene läbi pea jooksev mõte oli: «täpselt sama skeem nagu maffia tegi selle ekspolitseinikuga.» Ja järgmiseks: «mind aetakse kellegagi segi, mingis grupeeringute arveteklaarimises.»
Eelmine omanik oli minu vana Volvot kasutanud haagissuvila tirimiseks, sellest ajast olid pärit suured lisapeeglid poritiibadel. Võib-olla valis Leonhard spetsiaalselt sellise asendi, et peegli kaudu nägime üksteist näost näkku. Tema häälekõla oli pigem konstanteeriv kui etteheitev: «sa ei pidanud meie kokkuleppest kinni.»
Isegi kui see oli nii, ei andnud mu käitumine põhjust niivõrd räigeteks rünnakuteks: «keegi lubas ju seaduse piiridesse jääda!»
«Seaduste? Mina ütlesin «reeglite». Mul on päris korralik Maa ja inimkonna alane koolitus ja ma tean päris täpselt, et kui kaks inimest ei saa omavahel kokkuleppele, siis ühel on õigus teise otsuste mõjutamiseks tekitada talle vigastusi suurusega ühekordsest valuaistingust kuni eksistentsi lõpetamiseni. Ja viimaseks võib volitada ka spetsiaalse teenuse pakkuja, niinimetatud palgamõrvari.»
Ta nihutas end pisut, nii et ma nägin ka püstolit hoidva käe omanikku: välimuse ja ea poolest sobinuks too Leonhardile pojaks. Ka riietumisstiil oli sarnanae, ainult pintsaku asemel lühike nahast jakk.
Siis kõlas lask.