Lumetuisk oli lakanud. Närviline tuul otsis hangedelt veel meeleheitlikult pidepunkti, pillutas nõelteravaid jääkristalle, mis pärast lühikest marulist tantsu mõnikümmend meetrit eemal taas väsinult maha langesid, aga jõudu ega hakkamist neis iilides enam polnud. Taevas selgines.
Albert Jefferson tagus end veidralt konksu tõmmates kätega paar korda vastu lumest lömastatud telgilage, kuulis, kuidas paks, nätske kiht lartsatades eemale lendas ning hakkas siis ägisedes magamiskotist välja ronima. Väljaväänatud jalg tegi põrgulikku valu, oli ilmselt ka tugevasti paistes, aga selle lähemaks uurimiseks puudus praegu julgus. Ilmselt ka võimalus.
Ta polnud kaks ööd-päeva söönud. Nüüd puges ta oma varjupaigast valla, uhas katelokki kämmaldega lund, särtsis hulk aega priimusekuubikule tuld külge peksta. Kui vesi lõpuks kahinal keema läks, kukutas ta külmunud lihakillud patta ja otsis seljakotist kompassi ning kaardi päevavalgele.
Ta oli juba Tsoonis, pidi olema. Suuna mahamärkimisega polnud ta viimastel kordadel enam eksinud, alasti mäemügarikud ilmusid ikka ettenähtud ajal silmapiirile, astusid talle väärikalt vastu, võtsid ta oma hoole alla ning juhatasid edasi -- sinna, Tsooni keskmesse, Suure Kollase Kivi juurde, kus aeg ja ruum üheks said, kus olevik tulevikku embas, kus minevik hoolimatult unustati. Ning nendesamade mägede jalamil ta praegu ju ometi istus, päris kindlasti.
Imelik, aga Jefferson ei olnud eales osanud kaotatut taga leinata ega möödanikust kahju tunda. Ta lihtsalt tegi, mida vajalikuks pidas, mõtles ette-, mitte tahapoole, sõbrustas jõu, mitte Kiviga, aktsepteeris Maailma, mitte Tsooni. Ta oli realist, oli seda alati olnud ega näinud põhjust, miks pidanuks ta äkki oma ellusuhtumist muutma -- kuigi just Kivi ning Tsoon tegelikult vägagi tema ellusuhtumist kujundasid ...
Kuid ega möödanik ju kuhugi kadunudki, see oli täiesti olemas. Minevik vajas vaid pidevat ümberhindamist, rekonstrueerimist, ilmlõputut salgamist, millega ta juba ammu harjunud oli ja mis talle enam vähimatki peavalu ega hingepiina ei valmistanud. Tempora mutantur, et nos mutamur in illis.
Kui inimene üldse kedagi siunata tahab, siunaku iseennast, mitte maailma, mõtles Jefferson lurinal lahjat leent lürpides. Kunagi pole sallitud neid, kes oma pea määgivast lambakarjast kõrgemale upitavad, kes mitte oma nina ette, vaid silmapiirile vahivad, kes nägemisulatusest kaugemal, metsade ja mägede varjus hoopis rammusamaid karjamaid oskavad aimata.
Ta mäletas veel hästi seda kihvtist viha, mis Laborist lahkudes laviinina ta peale langes, viha, millega teda hävitada ja uputada taheti, ning mäletas oma uhkust, kui ta haisvast kõntsahunnikust viimaks ikkagi välja suutis rabeleda.
Ta mäletas sellele väljarabelemisele järgnenud tuhandeid katseid, mäletas neist esimest, viimast ja lausa igaühte eraldi, mäletas arvutusi, mis pikkade aastate vältel talt mõistuse tahtsid röövida, mäletas mõnitamist ja naeruvääristamist. Aga mäletas ka, kuidas sihile jõudes teda äkki seletamatu rahu haaras ning tal järsku täiesti ükskõik oli, kas kõik ülejäänud lambad söönuks saavad või sootuks nälga kõngevad. Ta polnud siis enam isegi kättemaksu ihanud, kuigi see nii ränga töö eest ilmselt kuninglikem tasu võinuks olla. Ta teadis, mida omas ja sellest piisas täiesti.
Jefferson nühkis hangunud rasvakirmet sisaldava kateloki lumega kuidagimoodi puhtaks, pakkis telgiräbala kokku, kontrollis kompassiga veel kord suunda ning sättis end minekule. Veel täna öösel tahtis ta Suure Kollase Kivini jõuda, veel täna öösel. Minna oli kõigest kümmekond miili, see vahemaa oli isegi halva ilmaga hõlpsasti läbitav ja ilm polnud ju enam sugugi halb, kaugel sellest.
Ning jalale sai veel toetuda, olgugi, et vahedad valusähvatused end iga astutud sammuga aina sügavamale ajju raiusid ...
***
Kui neljakümne seitsme aastane mees elus kannapöörde teeb, peab tal selleks mõistagi väga mõjuv põhjus olema. Jeffersonil oli -- tahtmine juba alates varasest noorusest niisugust pööret teha. Ta rühkis kõik need nelikümmend seitse aastat torme trotsides edasi ainuüksi sellepärast, et ükskõik missuguse verstaposti juurest täiesti teadlikult tagasi keerata, peaaegu otsast alustada ja siis jälle end ümber pöörata.
Ääretult raskeks kujunesid esimesed aastad pärast Laborit. Tal polnud kemikaale, raha, seega vahendeid ega võimalusi oma esialgu hullumeelseina näivate mõtteidude aretamiseks, tal polnud teatud perioodidel, nii absurdne, kui see ka tundub, isegi neidsamu hullumeelseid mõtteidusid.
Kitsukesest üürikorterist tõsteti ta välja, mahajäetud kõledasse katlamajja viidud raamatud ning märkmed tassisid mingid anonüümsed hulkurid minema, ta ise sai hullu koera käest pureda ning oleks peaaegu hinge heitnud, aga rabeles end neist katsumustest tohutu tahtejõuga kuidagimoodi siiski priiks ning hakkas pärast esimese meeleheite vaibumist tööle. Raskused olid Jeffersoni karastanud ning see sisendas usku kord valitud tee uhkelt lõpuni käia. Või siis hukkuda, mis ju samuti lõpuni minemist tähendas.
Kolme ja poole aasta pärast võis ta esimest korda nentida, et seni tühisteks peetud tulemused kuidagi süsteemi hakkavad sobituma, et neid saavutusi korrastades, ümber paigutades ja mõnikord ka julmalt elimineerides kusagilt valguskiir juba väga nõrgalt vastu helgib.
Nagu ta hiljem teatud üllatusega taipas, oligi kõige hullem olnud just süsteemi puudumine ning niipea, kui ta sellest aru sai, muutus töörügamine otsekohe tõeliseks naudinguks. Jefferson unustas magamise ja söömise, kasvas kõrvuni karvadesse, pesi end vaid siis, kui kehast leviv ilge higihais juba hingamist kippus matma ega taibanud enam ammu, kas õues on parajasti talv või suvi, öö või päev, kas seal sajab vihma või paistab päike.
Kulus veel peaaegu aasta, siis teadis ta viimaks, mida teada tahtis -- Kollane Kivi on siin, selles maailmas, mida paljud küllap täiesti põhjendatult irratsionaalseks nimetavad, reaalselt olemas.
Napilt nelja kuu pärast müüs Jefferson maha kõik, mida vähegi müüa sai -- kompsu räbaldunud raamatuid, isalt päritud ja ammu seisma jäänud hõbedast kaminakella, kägiseva tooli, paar taldrikut, isegi pliiatsid ja tinti pritsiva sulepea -- ,ostis saadud raha eest telgi ja lääpatallatud vanad koeranahksed saapad ning sõitis pöidlaküüdiga kaugeimasse polaarjoonetagusesse külla, kuhu autoga ligi pääses.
Kümme päeva marssis ta seejärel palavikuga heideldes ihuüksinda mööda ääretuna tunduvat lagedat lumevälja, eksis paar korda lootusetult teelt, sattus silmitsi näljase jääkaru ning salakavalate jääpragudega, kuid jõudis hetkel, kui lõikav külm juba mõistust näpistas, lõpuks ikkagi Tsooni.
Et see tõesti Tsoon oli, selles ei kahelnud Jefferson viivukski. Tema taskus õiget aega oodanud temporaator vigises sisselülitamisel küll hädiselt, ent kogus omaniku palavikus hõõguvale rinnale asetatult aegamisi julgust juurde ja hakkas peagi eputavalt osutit loopima. Iga sammuga muutus vigin üha valjemaks, osuti suurushullustus näis aina kasvavat, minekusiht pidi õige olema.
Suurt Kollast Kivi märkas Jefferson tookord vahetult enne päikeseloojangut. Kivi lebas kuidagi kaitsetuna keset lumevaba lagendikku, päikesekiired joonistasid ta ümber kahvatusinise varjundiga oreooli ja isegi tuul näis sest vaatepildist tummaks olevat jäänud. Lagendikul ei kasvanud ainustki taime, õhus ei lennanud ainustki lindu.
Temporaator oli oma jõuvarud ammendanud ning vaikis delikaatselt.
Aeglaselt astus Jefferson Kivi poole. Sajandite jooksul aja poolt näritud kaljujäänused krigisesid kriiskavalt tema lagunenud saabaste all, aga see oli ka kõik, mida inimkõrv kuulda suutis.
Ning siis hakkas tal äkki väljakannatamatult palav. Ta nööpis oma räbaldunud kasuka lahti, lükkas mütsi kuklasse, võttis koguni kindad käest ja asetas need masinlikult, millelegi mõtlemata, maapinnale. Tähtis oli vaid Kivi, Suur Kollane Kivi, maailmal selle ümber polnud enam vähimatki tähtsust, sest Kivi oligi nüüd Maailm.
Lummatult laskus Jefferson põlvili, läbis viimased jardid peaaegu roomates, toetas lõpuks pea vastu kivi sooja laupa ning adus alles siis oma kehas toimuvaid imelisi muutusi ...
***
Ta liipas läbi viimase kõrge tuisuvaalu, kukutas end madalalt kaljunukilt alla ning märkas veel enne, kui keha maad puudutas, et Kivi lebas täpselt seal, kus kümmekond aastat tagasi. Või mida muud oli ta õigupoolest oodanudki? Mida? Muutuvad ju vaid igaviku hetked, mitte igavik ise ...
Jefferson ajas end ägisedes kätele ja vaatas üle lagendiku rahulikult Kivi poole. Muidugi polnud temas enam seda hasarti, seda vasikavaimustust, mis kunagi kõik ta meeled oma ämblikuvõrku oli mässinud ja temast kirglikult leegitseva monstrumi oli teinud. Nüüd suhtus ta toimuvasse peaaegu apaatselt, koguni teatud iseenesestmõistetavusega. Ta teadis, mida tahtis ning võttis selle, mis õigusega temale kuulus, maailm teda segama ei ulatunud ja tema salasuhet ei ohustanud. Miks pidanuks ta siis närvitsema või iseenesele naeruks armukade olema?
Tee üle lagendiku oli seekord siiski üllatavalt vaevarikas. Jefferson masseeris päris mitu korda oma ülespaistetanud jalga, tegi nappe puhkepause, ahmis vaevade leevendamiseks ohtralt lund neelata, aga kui ta käsi viimaks kollast basalti puudutas, teadis ta end ikkagi nii läbi olevat, et kaotas teadvuse...
***
Hägune hommikuvalgus laotas oma koheva külma teki üle mõõtmatu lumevälja, toppis tekinurgad mäemügarike vahele ning märkas äkki mustal lagendikul lamavat poisikest, kes liikumatult Suurt Kollast Kivi embas. Nooruk oli küll liikumatu, aga ilmselgelt veel elus. Tema katkisesse saapasse kängitsetud parem jalg lebas väljasirutatult kiviklibul, vasak oli konksu tõmbunud ning peitis end häbelikult suure räpase kasukahõlma varju. Paar jardi eemal vedeles nätsakas komps, mis arvatavasti rändaja varustust peitis, lagendiku serval võis näha tuulest laialipillutatud auklikku kindapaari.
Äkki poiss võpatas. Vaevaliselt toppis ta oma külmamuhkudega kaetud käe taskusse, leidis sealt pärast lõpmatuna tunduvat otsimist midagi kellalaadset, tõstis selle jõudu pingutades silme ette ja võpatas veel kord.
Albert Jefferson taipas, et Tsoonist väljajõudmiseks polnud talle enam aega antud. Valust röökiva jalaga suudaks ta end Kivist ainult eemale lohistada, äärmisel juhul ehk lagendikult lumele roomata, seal võib olla ka veidi-veidi jõudu koguda, aga sellest meeleheitlikust ponnistusest ... poleks tegelikult vähimatki kasu. Minutite, tundide ja aastate tagasikerimise peatamiseks on vaja Tsoon seljataha jätta, kümmekonna miili pikkune, ainsagi peatuseta kiirrännak sooritada -- seda ta endale praeguses olukorras aga kahjuks lubada ei võinud. Kahjuks? Või koguni õnneks?
Oma tuldsülitavat jalga veidigi mugavamasse asendisse kohendada püüdes kaotas Albert Jefferson uuesti teadvuse...
***
Kõveriti kasukas lebav poiss muutus aina väiksemaks, külmakartlikumaks ja hädisemaks. Lõuna paiku hakkas ta valjusti nuuksuma, seejärel häälekalt nutma. Pisarad külmusid lapse palgeil otsekohe sätendavateks jääkristallideks, mida kahvatu päike sulatada ei raatsinud ning kui hala lõpuks vaibus, näis imiku jõud täiesti raugenud olevat. Järjekindlalt kahanedes suutis ta lõpuks ainult hädiselt vigiseda, siis veel vaid nõrgalt rabeleda.
Kaua enne aega, mil beebi sihitult siputavaks spermatosoidiks muutus, jõudis ta imetleda kusagilt kaugusest kostvat lammaste kaeblikku määgimist, aga muidugi võis see heli ka ainult kaduvikku kihutamisele eelnev meelepete olla.
Õhtuks oli Albert Jefferson Suure Kollase Kivi kõrvalt kadunud ja mitte keegi polnud võimeline teda siia ilma enam tagasi aitama -- nii Alberti isa kui ema olid ammuilma surnud, nende luudki Asheri süngevõitu kalmistul arvatavasti tolmuks pudenenud.
Paari päeva pärast võttis tuulehoog räbaldunud kasuka käevangu ning viis selle silmapiiri taha jalutama, kindapaari jättis tuisk oma hooleks.
Suur Kollane Kivi vahtis igatsevalt silmapiiri, aga see oli tühi nagu ikka.