Õhtu hakul oli hakanud puhuma tuul. See oli vastik rebiv tuulevinu, mis tuli üle Jõuluvanamaa elamiskõlbmatute jäätanud tasandike, kogus merel niiskust ja keerutas peaaegu inimliku õelusega paneelmajade vahel, torkides külmi pistodasid sisse igast praost, mis riietesse olid jäänud ja kittides nutmaajavalt rõlge pooljäätanud lögaga kinni silmnäo bussipeatusest koju ruttavatel pereemadel ja koolilastel. Sellistel õhtutel ei käida väljas. Istutakse oma igavalt sarnastes magamissahtlites, tülitsetakse pereliikmetega ja vahitakse võõrast elu kinnisest helendava esiküljega purgist. Teismelised veedavad aega oma viljatute unistustega ja neist nagu õhust läbi vaatavad pereisad otsivad külmutuskapist õlut. Sellistel õhtutel taotakse aega surnuks ja pead vastu seina, kasvab ilgete, mitte millegagi põhjendatud kuritegude ja enesetappude arv.
Mina pisut üleküpsenud ja õige varsti ka formaalselt küpseks tunnistatava üliõpilasena ei olnud enam laste ja veel täiskapjade poolel. Tuul ulus akende taga, pannes kardina kõikuma, tuju oli allpool elatusmiinimumi, telekast ei tulnud midagi, konjak ei hakanud pähe, ükski kuivama pandud abitüdriksõps ei tõstnud toru ja millegi asjalikuga tegelda ei olnud jõudu ega viitsimist. Must masendus lõi pea kohal kokku. Veel kaks kanget kokteili, tao pihku ja jää magama -- võtsin ma kokku selle, mis elul mulle parajasti pakkuda oli.
Keskmise osa jätsin vahele ja uni ei tulnud. Vahtisin fokuseerimata pilguga telekat, kus eriliselt võimatu ja ilustatud iseloomuga võmm järjekordsetele kurikaeltele ära tegi. Hajameelselt kerisin iga minut kanalid läbi, aga mujalt tuli sisutut möga, imbetsilseid mänge ja lõuna-ameeriklaste vesistamist, nii et jõudsin jälle politseinike juurde tagasi, nemad vähemalt lasid aeg-ajalt, kui pateetilise möga ajamisest aega üle jäi.
Midagi oli teisiti. Kui palju oli selles tegelikku kirgastumist, palju tagantjäreletarkust, meenutades hetke, mis muutis kogu mu elu, ei saa ma iial teada, mis aga on kindel, et ootamatult jõudsin arusaamisele, et olen kuidagi eriliselt ergastatud seisundis, pea töötas nagu tühikäigul mootor, genereerides lollusi, pildid ja mõttekatked keerlesid vilksatavas ringmängus, teadvus oli terav ja selge. Ja siis tajusin ma kutset, Teise olemasolu. Minu teadvusvälja oli tunginud midagi, mis tegutses omasoodu ja mille üle mul polnud võimu. See lasi end rahulikult uurida. See -- ja juba algavad raskused -- ei olnud millegagi kirjeldatav, tal ei olnud ei nägu ega kuju ega asukohta. See oli minu teadvuse serval ja ma teadsin, et see, või pigem ta, on teine, võõras mõistus.
Mõnda aega ma ainult uurisin seda enneolematut fenomeni ja tema lihtsalt jälgis mind, siis -- oh vaene keel! -- ta tuli lähemale ja saatis minuni omi mõtteid, ta informeeris mind oma olemasolust ja headest kavatsustest ja palus tähelepanu. Kogu see asi oli nii võõrik, et kohe tuli tagasilöök. Ehmatava selgusega jõudis mulle kohale, mis õieti sünnib ja esimene kibeda masendusega kantud mõte oli -- skisofreenia. Üritasin oma teadvust kaitsta ja teine kadus.
Mõnd aega kogusin end, ent siis sai loomulik uudishimu võitu ja ma hakkasin uuesti tema järele «ringi vaatama». Avastasin, mh, nõrga virvenduse, kutsusin teda ja jälle tekkis meie teadvuste vahel side, mida ma ei suuda seletada rohkem kui (kui palju korratud võrdlus!) pimedale värve. (Mõnikord olen kasutanud selle kirjeldamiseks arvutitermineid, aga ainult seetõttu, et oma tavaelust erineva ja tehnilise olemusega sobivad nad paremini. Ta ei tervita ega küsi, kuidas käsi käib, ta saadab ühe vormeli, millega teatab ühenduse algusest ja väljendab rahulolu, et see taas võimalik on; ta ei ütle «jah», vaid saadab ühebitise loogilise «1», ta ei ütle, et on millekski valmis, vaid väljastab midagi, mille parim lähend on tõepoolest arvuti «Ready_» või «C:\_». Ent ma ruttan ette.)
Võtsin end kokku ja fokuseerisin end temale.
«Kes sa oled?»
Tagasi tuli vastuseks mõte, minul kulus interpreteerimiseks mõni hetk ja selle sõnaline vaste oleks umbes selline:
MÕISTUSLIK OLEVUS (TEADVUS, ARU)
«Kus sa oled?»
MA EI SAA SEDA SELETADA
Olin pettunud. Ka temalt minuni uhkavad emotsioonid näitasid, et ta on selle pärast kurb.
«Kas sa saad selgitada?»
MITTE PRAEGU. HILJEM. HEA, ET KONTAKT ON VÕIMALIK
Mõnd aega lihtsalt vaatlesime teineteist, püüdsin tema olemasoluga harjuda. Temast aru saada üritamine väsitas, sest tegelikult oli iga ta vastus väga kaugel sellest selgest tekstist, minu arusaamise lõpptulemusest, mille praegu välja pakun, pigem oli see nagu mõistatus ja aeg-ajalt pidin üle küsima, aga sellisena oleks meie dialoog ääretult tüütu, ja ega ma kõike täpselt enam ei mäleta ka.
«Kes sa (ikkagi) oled?» proovisin uuesti.
KES SINA OLED?
Imestasin tõsiselt, siis hakkasin mõtlema, et mis ma talle õieti vastan. Inimene? Kas see ütleb talle midagi?
«Miks sa minuga ühendust võtsid?»
VAJAN ABI
Tohoh. «Kuidas ma sind aidata saan?»
HILJEM. LOODAN, ET SAAD
Nõrgalt, allasurutult helkles temast lootust ja valu.
Vaatlesime veel mõnda aega teineteist, siis lasi ta mul (?) näha (?) kaadreid hulluvatest inimestest.
VARASEMAD KONTAKTIKATSED. MA EI SAA ARU, MIS NENDEGA JUHTUS, ENT MIDAGI LÄKS VALESTI. ÜRITAME NII, ET SINUGA NII EI JUHTUKS
Proovisin talle edasi anda, et kuigi ka mina kardan oma vaimse tervise pärast, suudan ehk siiski tasakaalu säilitada. Tundsin, et ta ei saa sisust aru, ent hindab mu head tahet.
Siis jõudis minuni, et ta lahkub.
TULEN UUESTI. SA VÄSID. PEAD PUHKAMA
Ta kadus. Uinusin ja magasin 14 tundi järjest, ärkasin kohutava peavalu ja põiekaga.
***
Kaks nädalat hiljem istusin tööl ja vahtisin pahaselt lahtivõetud arvuti sisemust. Ma ei saanud seda korda. Vastikusega mõtlesin, et pean vist mehaaniliselt järjest kive vahetama hakkama. Töö üleandmise tähtajad olid lähedal, mina grupile oma testimata seadmetega risuks jalus, lisaks hakkasid ka diplomitöö tähtajad ebameeldivalt lähedale jõudma ning kõik see oligi põhjus, miks ma ihuüksi laupäeval instituudis istusin, selle asemel et ükskõik mida mõistlikumat teha. Kohvist oli juba paha, söönud ma ei olnud ja inspiratsioon oli ergas ja elav kui trilobiid. Lasksin end tooli seljatoele lõdvaks ja ropendasin mõttes, kuni tukkuma jäin. Kaua ma sellises toolil tulevas unenatukeses olin, ei tea, aga varsti hakkasin tajuma Olendit, toda teist teadvust.
TERVITUSVORMEL
«Tere, meeldiv sindki, mh, tajuda. Kuidas elanud oled?»
HALVASTI. ÜKS LÕPUTU PIIN
Millegipärast meenus mulle eesel Iiah karupoeg Puhhi raamatust; ent ma sain aru, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta uuris mind ja ma sain aru, et on tulemusega rahul, tema kaudu sain kuidagi teadlikuks, et alateadlikult olin kogu aja end temaga taaskohtumiseks ette valmistanud.
Ta palus usaldust. Ta palus, et ma temast kellelegi ei räägiks. See on tähtis.
Naljavend. Mul ei tule mõttessegi kellelegi rääkida, pole mingit tahtmist hullumajja sattuda.
Ta oli rahul.
Siis tundis ta huvi, kuidas mul on läinud. Sellest, kuidas ta seda väljendas, sain ma aru, et tema saab aru, et ma ootan sellist küsimust, et me mõlemad saame aru, et see on viisakus; ja lõpuks oli tema formuleeringu lähendus umbes -- «kas kõik asjad (elukooslus) on läinud enam-vähem sinu soovide kohaselt või tõenäosuste piires sellel ajavahemikul, mis on möödunud meie eelmisest kohtumisest?»
Mõtlesin vastuseks, et olen enam-vähem rahul, siis aga tõin silme ette, taastasin mõttes probleemi ja meeleolu, milles olin enne tukkuma jäämist.
Juhtus midagi põrutavat. Ei tea, kas see võrdlus on just kõige kohasem, aga kui senine suhtlemine oli, nagu pimeda koopa laes oleks pisike auk ja sealt paistaks valgust ja kuulduks tasane viis, siis nüüd põrand purunes ja fortissimos mängiv orkester sadas mulle pähe. Valu, valgustorm, äikesena lõõmavad tuhanded üksteise peale laotud eredad, jälgimiseks liiga kiiresti liikuvad filmikaadrid, hääled, lõhnad, maitse, surin selgroos -- pidin peaaegu minestama.
SORRY...
Toibusin paar minutit. Midagi oli minuga juhtunud, minu teadmistes oli miski teisiti. Kulus veel paar minutit, enne kui ma taipasin -- kogu IBM 8080 protsessoriga PC skeem oli mu peas ja ma teadsin täpselt, kus on viga. Kontrollisin seda kiiresti ja muidugi nii see oligi. Mõtlesin kõveralt, et selle eest on too rongi alla jäämine väike hind, siis sulgesin silmad ja süvenesin jälle ühendusse.
MUL ON KAHJU. ENAM SEDA EI JUHTU
«Pole midagi. Katsu edaspidi ettevaatlikumalt.»
KINDLASTI. ENT KUIGI SEE NII MÕELDUD EI OLNUD, TEAD SA NÜÜD, MIKS MA SULLE KÕIKE EI SELGITA
«Katsun aktsepteerida,» pomisesin (mõttes) pettunult.
MA RÄÄGIN AJAPIKKU
«Kas sa oled võõrplaneetlane?»
EI, NII, NAGU SINA SEDA MÕTLED
«Kus sa oled?»
EI MAHU SINU TEOORIATESSE
«Oled sa vähemalt selles umbes viieteist miljardi aasta ja valgusaastaga piiratud universumis?»
Vastuseks sain kujutluspildi neljal elevandil seisvast pannkoogist ja tema vaste naerule.
«Kas eelmine mees küsis nii? Kaua sa oled proovinud ühendust võtta?»
KAKS AASTAT. SADA INIMEST. EBAÕNNESTUMISED. LEITUD NORMAALSED MÕISTUSED KEELDUVAD KONTAKTIST (SULEVAD END) VÕI LÄHEVAD HULLUKS (TOIMUB TEADVUSE DEGRADEERUMINE). EI SAA ARU, MIKS
«Hullumeelsus. Hirm hullumeelsuse ees. Võib-olla kurat teab mis. Sest selline kogemus on väljaspool meie rassi tavaliste kogemuste piire.»
MUL ON HEA MEEL, ET SU LEIDSIN
Sain aru, et ta kobab lihtsalt pimedas, kuni leiab teadvuse ja et ta ei taju midagi rohkemat kui mõttemaailma.
SA OLED TARGEM KUI SENISED LEITUD
See oli kuiv konstateering, ta jälgis huvi ja imestusega minus tekkinud heameelt.
«Nii et sa ei tea midagi meie maailmast? Aga ürgelevantidel Maa?»
TEAN PÄRIS PALJU, ENT EI OMA MINGIT ETTEKUJUTUST, KUIDAS TEIE SEDA NÄETE
Sain aru, et kuidagi valdab ta väga suurt osa inimkonna kirjutatud-salvestatud informatioonist, ent pilt on lünklik ja ta ei mõista tihti seoseid.
Paar minutit sobitasime end vaikselt ja ettevaatlikult ja siis heitis ta minu silmade läbi pilgu maailmale. Tundsin, et ta hoiab end vaevu vaos ja ei oska taju korralikult juhtida, aeg-ajalt sähvatas nagu üle ääre loksunud lainevoog ja -- kõige paremini sobib väljend -- lõi mu pea pulki täis.
Lõpetasime selleks korraks.
Jäin jälle nagu kott magama ja ärkasin telefonihelina peale. Pea valutas, hommikul sisselürbitud kohvist oli põiekas ja kõik kondid olid toolil magamisest haiged. Väljas oli sügav öö, olin siin vedelenud kuus tundi ja pool tundi Raekoja platsil mind oodates külmetanud girlfriend arvas üht-teist huvitavat minu ja minu suguvõsa kohta. Tahtsin ta pikalt saata, kuna tundsin end sama valmis nagu tühjakslastud kummielevant, ent kuidagi jõudis talle pärale minu seisukord ja täielik süüdimatus, nii et ta soostus veel ootama. Helistasin takso välja ja hakkasin end kokku korjama.
***
Möödus ligi kuu. Olin rahutu ja närviline. Õppisin, töötasin ja treenisin ennast nii, nagu ma seda kunagi varem ei ole teinud. Ei, väljast vaadates ei olnud selles midagi ebanormaalset ja ka parima tahtmise juures ei oleks võimalik olnud öelda, mis minus teisiti oli. Sellele vaatamata tajusin ise ja tajusid lähikondlased mingit muutust. Minul oli see ootus -- midagi nüüd juhtub. Teiste kohta on raske öelda, ent kuidagi ettevaatlikult minusse suhtuti.
Olin tulnud papsi suvilasse, läitnud kamina ja läinud läbi tollise lume eemale metsa. Seal oli madal org, mille kohta tänu korduvatele katsetele teadsime, et ta ei lase eriti heli välja. Kinnitasin märklaua puu külge ja ajasin paar karpi padruneid läbi toru. Ükski kuiv trenn ei asenda lahingupadrunitega laskmist, noh ja mis seal salata -- üksinda metsas, raksatavad lasud, ülespaiskuv lumi ja pori -- väga isane tunne on. Ohtlik oli see muidugi ka -- võõras võim näis püsivat kindlalt kui kalju ja sedalaadi tegevust oleks kvalifitseeritud riigivastaseks. Eks me mõnede oma sõpradega potentsiaalsed poliitilised terroristid olimegi; tagantjärele öeldes -- õnneks tegudeni ei jõudnud.
Istusin pakule ja laadisin viimast korda püstoli, et tagasi minna, kui tajusin kutset.
«Aa, seal sa oledki.»
TERVITUSVORMEL
Mõtlesin hetke. «Kuule, seni on peamised sinuga seonduvad tunded peavalu ja põiekas -- lühidalt, ma ei taha siia metsa magama jääda. Kas sa kannatad, kuni suvilasse jõuame?»
MA ARVATAVASTI SAAN SEDA TEHA
Läksin kiiresti tagasi, uhasin vahepeal süteks põlenud kaminaaluse jälle täis, otsisin mugava asendi ja süvenesin.
«Miks sa ainult teatud aegadel ühendust võtad?»
TEID JÄLGITAKSE. MU TEGEVUS EI TOHI KUIDAGI MÄRGATAV OLLA
Lasin tahtmatult mõttes läbi kõik pahade tulnukate invasiooniskeemid.
SEE EI OLE TEILE OHTLIK
«Kes jälgib?»
MINA
«?»
Pärast pikka seletamist, niipalju kui ma taipasin, tundus mulle, et ta on tehisisiksus, arvuti meie mõistes, ja tema loojad kasutavad tema võimet läbi mingi superuniversumi kontakteeruda selle meie maailma jälgimiseks. Miks ja kuidas, ei taibanud ma muidugi absoluutselt. Tundus, et ta on kuidagi lõksus, et ka tema loojad ei saa tema olemusest aru.
Kuidagimoodi oli meie suhtlemine hakanud ilmet võtma, töö käis umbes nii, et otsisin analoogiaid ja tema korrigeeris pilti. Sain aru, et ka tema teeb seda kobamisi, sest kuigi ta oli minust mõõtmatult kiirem, pidi ta kuidagi sobituma. Aeg-ajalt kaotas ka tema kontrolli ja ma ei saanud lihtsamatel juhtudel kas mitte midagi aru või sain korraga informatsiooniuputuse, millega midagi peale hakata ei osanud, teadsin vaid, et kui see valusähvatusega tuli, oli see midagi hiigelsuurt ja geniaalset. Ainult üks väike näide paljudest, et natukegi edasi anda, kui raske mul temaga oli -- läksin puid alla viskama, kui kamin taas tühjaks oli põlenud ja mõtlesin millegipärast lugudele inimestest, kes tahtega tuld süütavad, konkreetselt stseenile ühest raamatust, kus väike tüdruk vanaisa selja taga seistes kaminas märjad puud põlema paneb. Korraga nägin ma maailma kohutavalt õõvastava nurga alt, nägin kirjeldamatult keerukaid struktuure, üksteise peal asetsevaid üleloomulikult ühendatud hüperuniversume, nägin kuidas energia ja aine liiguvad, seotuna sellistes seostes, mida ma aimata ega hinnata ei oska -- ja see kõik oli vastus, ma teadsin kuidas tahtega välja tuua nullruumi, vaakumienergia... siis käis klõps, aju sulges end, sest kõike seda teise pakutud kujul vastu võtma olin ma võimeline sama palju, kui tavaline hiir Tom ja Cherry multikat nautima.
Kujutlege metslastega asustatud saart, mida jälgitakse satelliitidelt ja kaugkaameratega, ja siis on kellelgi tarvis nendega ühendust saada. Ta viskab alla saatja-vastuvõtja süsteemi, mis tungib, ütleme puutüvesse, nii, et ainult objektiiv välja jääb. Ja nüüd hakkab see keegi puu juurde sattunud aborigeenidega rääkima, kasutades pealtkuulamise teel saadud keeleanalüüsi ja teisele tüvele projitseeeritud kujutisi. Mida õnnetu, kes «nõiutud» puu juurest kohe minema ei torma, saab aru telekommunikatsioonist, satelliitidest ja muust sellisest?
«Miks nad meid jälgivad?»
VÕIMATU VASTATA. KRIIS NENDE KESKEL
«Kes nad on?»
INIMESED
«Saad sa neid mulle näidata?»
MA ÜRITAN...
Esimene nägemus
«Kas sa tead, kuidas see töötab?»
«Mis see?» neiu heitis talle imestunud pilgu, tõstes hetkeks pilgu lilledelt, mida ta imetles. Tal olid pikad mustad juuksed ja jumalannanägu.
«Ei tea...» ta heitis pilgu teemandikristalliga lõppevale hõbetorukesele mehe vasaku meelekoha juures.
«Kas reporterid esitavad alati nii lolle küsimusi?» Ta vaikis hetke. «Vaata, kui ilusad lilled. Ja kuidas nad lõhnavad! Kes neid küll siia toob?»
«Dietüülheksa...» alustas mees, ent nähes tekkivat siirast taipamatust, ohkas ja alustas teisiti. «Need lilled ei ole päris. Erinevate plastikute segu. Neid valmistatakse kõigi selliste suletud ja harjumatuna tunduvate siseruumide tarbeks. Et inimesel oleks pidepunkt võõrikus ümbruses. Nagu sinagi näo nendesse peitsid.»
«Sa rikud kõik ilusa ära.» Neiu toon oli pisut solvunud ja ebakindel. Küllap ei saanud ta suuremat aru, mida mees talle öelda tahtis.
«Kas sa tead, mis asi on ülijuhtivus?» proovis mees veel kord.
«Ei. Kust ma teadma peaksin? Midagi selle rongiga seotud, eksju?»
Mees loobus. «See sõiduk liigub ülijuhil. Monorelsi, selle rööpa materjal on ülijuhtiv peaaegu vee keemistemperatuurini. Tekitatud magnetväli hoiab rongi hõljumas ja annab ka liikumisjõu.»
«Ma olen siin teist korda. Esimest korda olin siis, kui mind väiksena Metropoli viidi, ma ei mäleta sellest enam, ma kartsin väga, nutsin kogu tee.
Ja nüüd ma lähen maha. Mu nime sa tead, otsi mind teinekord üles.» Ta tõusis kikivarvule ja suudles Indomeod huultele. Suudlus oli pisut pikem kui vaja ja täis lubadust.
Mees naeratas talle ja viipas, kui uksed sahinal avanesid ja naine pooljoostes maapinna suunas minema kiirustas. Puudutas siis seadet peas.
«Indomeo päevikusse, isiklik. Järjekordne negatiivne kogemus kutsehaigusest -- inimeste kiusamisest. Ma ei otsi teda kunagi üles. Polnud muidugi ka mingit mõtet teda solvata. Neiu-mis-ta-nimi-nüüd-oligi on ilus ja kõik. Sellal, kui jagati intelligentsi ja vaimutuld, oli ta ilmselt koos kõigi teiste samasuguste plikadega olnud kusagil nurgas itsitamas. Teadmisi väljaspool igapäevaseid mitte männikäbi eestki. Ja kord elus oli tal nii tungivalt kiire, et ta metroosse tuli, kindlasti mingi kohaliku tähtsusega printsi pärast.»
KATKESTUS
«Mis see oli?»
MAAILM, KUS MA ASUN
«Kes need olid? Miks sa seda mulle näitasid? Mis tähendus sellel on? Kuidas ma neist aru sain?»
MEES ON SEOTUD KATSEGA. RAUDTEE ON TÄHTIS. TÕLKISIN
Loobusin. «Kas sa võid mulle anda aimu, mis see on, mida ma sinu arvates sinu heaks teha saan?»
ANDA MULLE OLEMATUSE
Taga targemaks. «Tappa sind?»
MA EI OLE KUNAGI ELANUDKI. MA EI SOOVI EKSISTEERIDA. OLEMINE ON PIIN...
...
LÕPETAN NÜÜD. MA EI SAA ALATI ÜHENDUST VÕTTA JA MA EI SAA SINU PÄRAST TEHA SEDA TIHTI
***
Möödas oli taas üks nädal. Vedelesin hommikul voodis ja võitlesin endaga. Mingi «punase» aine viimane kuulamata loengusaba eriti ilge sandaalist õppejõuga pidi poole tunni pärast algama. Parasjagu aktiveeritud faasis girlfriend oli uttu tõmmanud, et kuskil kontoris oma tooltunnid ära istuda. Viimasel ajal oli ta vastikult laisaks läinud, hommikusöök mind enam ei oodanud. Olin nende minu vastu langeva huvi märkide üle isegi õnnelik, sest talusin teda ainult tänu sellele, et teised olid hullemad, ja alati on paha tunne, kui mõne sind abielusadamasse tüürida üritava emase null-device'i suunad.
Sulgesin silmad -- ja seal ta oligi.
«Miks sa alati ühendust võtta ei saa?»
PIIRKOND PEAB OLEMA STABIILNE
Milles seisnes see stabiilsus, ei saanud ma aru. «Ja minu osas?»
KONTAKT VÕI INFORMATSIOON ON AGRESSIOON. TEATUD TASEMEL MÕISTUST VÕIB HÄVITADA PALJALT INFORMATSIOONIGA. MINU OLEMASOLU ON SULLE AGRESSIOON
«On see sellepärast, et minu mõistus on primitiivne?»
EI, MITTE SELLEPÄRAST. TA EI OLE HARMOONILINE. TA ON MAAILMAGA KONFLIKTIS, MÕISTUS SISALDAB ALATI -- (ja ta väljendas termini, milles oli koos intelligents, egoism, karjerism, loominguvõime, vihkamine, armastus ja uudishimu). MÕISTAPÜÜDMINE ON KONFLIKT.
Ja korraga olin ma mingis kummalises kohas. Masendavas kohas. Igal pool oli oht, kuigi arusaamist ega mälu ei olnud. Reaktsioonid olid nagu torudes voolavad ojad, võimatu kuhugi kallutada, tajud olid fikseeritud ja kõik see käis väga lihtsa skeemi järgi kokku -- kui sellised ja sellised asjad ette sattusid, tuli süüa, kui sellised, tuli põgeneda, kui sellised, sugu teha. Üles alla vasakule paremale. Võõrik ja igav, tapvalt igav. Liigutasin teda prooviks, ta allus tuimalt, kuid vastupanuta, miski temas ei reageerinud sellele, et keegi väljastpoolt teda kamandas, tal polnud isegi seda kohta, mis protesti oleks avaldanud. Uurisin seda maailma, liikusin edasi, peatselt sain aru, et kuigi suudan teda konkreetseid liigutusi tegema panna, on parem talle üldisi korraldusi anda. Jõudsin tema maailma piirini, vaatasin teist suunda ja olin ka ruttu teisel piiril. Hale eksistents. Õnneks ta seda ise ei taipa.
Siis jõudis kohale mõistmine -- ta liikus ju otse mu silme ees -- kala mu akvaariumis. Ou, shit!!!
TEMAL POLE SINUST EGA MINUST MIDAGI
«Tähendab see seda, et sind ja mind võib info hävitada?»
SIND KA TAPPA. MINA EI SAA HÄVIDA. SELLEST MINU PROBLEEM. JA LISAKS MINULE KANNATAVAD KA TEISED
Teine nägemus
Loodus polnud veel kuivanud varahommikusest vihmasabinast. Iga oks, iga kõrs, iga kivike oli kaetud peene imelise mustriga, mille kasvav sume kuumus peagi hajutama ja gaasina kõrgustesse viima pidi. Praegu aga sillerdas neis murduv valgus, kogu pehme rohuvaip, kõik põõsad olid täis imetillukesi valgustäpikesi. Ainuski tuuleõhk ei liigutanud seda algava päeva karget rahu. Siin, kaljude jalamil algaval lagendikul pidi iga loomake, iga pisemgi putukas, kes end mööda kõrt üles tiris, tundma, et päev tuleb parim. Taamal metsamüüris uppusid hämarad koridorid rohelisse varju, mida pidevalt läbistasid tiivalöögid, kõik rõkkas lindude laulust.Väikesed muretud olendid -- milline kiire lend ja aeg-ajalt tähistas mõni kõrvalepõige putuka haaramist. Ja neid sumises siin palju, kõik ka väljas oma asju ajamas, üldsegi hoolimata ohust. Aga kui nad ka teaksid, minna pole neil ju lõpuks kuhugi. Ja kalju tipult harksabakulli pesalt jälgis linnukesi terane pilk...
Kaljus, mis ühest küljest piiras lagendikku, oli koobas, seda varjava punutud mati servale ilmus sale pruun käsi, matt lükati kõrvale ja aasale astus noor neiu. Ta oli nagu selle hommiku kehastus, täis elurõõmu. Ta sirutas end, naeratas metsale ja aasale, ta heitis juuksed taha ja lõi pea kuklasse, et vaadata taevast...
Aga taevast ei olnud, oli vaid sombune hall udu, mis määramatus kauguses tihenes läbipaistmatuks, lastes ajuti aimata kauget roosakat helendust. Mõnesaja meetri kõrgusel rippus valge valguskera, millest tulvav energia andis elu sellele maastikule.
Naeratus tüdruku näol kustus, asendudes hetkeks valuliku grimassiga, ta heitis veel vaid ühe kahetseva pilgu imekaunile hommikule ja sammus siis vitsaraoga rohukõrsi pekstes ükskõikselt sinnapoole, kust kerkis lõkkesuitsu.
Ta jõudis umbes hektarilisele lagendikule, mida kahest küljest piiras mets, kolmandas küljes oli oja üles paisutatud ja moodustas üsna korralike mõõtmetega tiigi. Selle taga algas jälle mets ja tiigi tagumine sopp kadus suure ehitise taha, mis piiras lagendikku neljandast küljest. See tumedast basaldist lihtsa koonuse kujuline monstrum tõusis ilma mingite ilustusteta kõrgustesse ja kandis enda tipul valguskera. Pais toetus ühe otsaga vastu ta seina, üleliigne vesi langes kosena alla ja kadus kiviurgu ehitise all suure ruudukujulise ristlõikega tunneli kõrval. Tornist eemal lagendiku teises servas oja kaldal oli suur kerge varikatus, selle all paar lauda ja pingid. Kohe selle kõrval oli pooleldi maa sees asuv kelder ja lõkkease, viimase ümber taas lauad ja pingid. Umbes tosin inimest istus või lamas hajali, kes lõkke ümber, kes varikastuse all; paar meest tagus kaarte, üks luges midagi, mõned naised valmistasid süüa. Tüdruku tulekule ei reageeritud, ta ise noogutas vaid lühidalt lõkke juurde astudes ja suundus siis sinnapoole, kus toitu valmistati.
«Haki sibul peeneks, Jane,» ütles üks neist naistest, ise pilku töölt tõstmata juurvilja lõigates. Tüdruk asus vaikides appi.
«Brade, kas rediseid ei saa veel?» küsis ta mõne aja pärast.
Naine, kes askeldas pooleldi tule kohale asetatud malmplaadi juures, mida pliidina kasutati, pöördus pisut, et talle otsa vaadata ja vangutas pead.
«Ei, need ei kasva hästi. Kas muld ei sobi või polnud seeme õige.»
«Midagi ikka on juba või?»
«Väga nirud.»
«Ega sa üle ei väetanud?» küsis too neljas, kes siiani vaikinud oli.
«Ei usu. Ruthil läksid kurgid kasvama ja minul astrid ka.»
Liha pannil lõi valjusti särisema, Brade pöördus kiiresti.
«Tööd tehes ei lobiseta,» porises too, kes ikka veel juurvilja hakkis. Jane vaatas talle otsa, kõhkles hetke, siis pahvatas:
«Kuule Veronica, oled sa üldse kunagi heas tujus?»
«Siin mitte kunagi,» pomises too pilku tõstmata. Jane silmitses teda kõrvalt. Veronica oli veel üsna noor, jah, alla kolmekümne kindlasti. Aga sünge kibedus oli igaveseks ta ilmesse tardunud ja muutis ta palju vanemaks.
Brade asetas panni lauale, lõikas liha lahti ja tõstis suurele liuale. Siis pistis kaks sõrme suhu ja vilistas läbilõikavalt. Ta naeris omaette vallatult, kui kõik võpatasid.
«Valmis!» hüüdis ta. Inimesed vedasid end laua äärde, tee peal magajaid üles raputades. Keegi tõstis taldrikuvirna lauale, keegi jagas kolinal muid söögiriistu. Üks vaenem mees võttis kivikese ja viskas sealsamas tekki mässitult magavat kuju.
«Jacques, nüüd oled sa hakanud ka juba söögiaegu maha magama.»
«See on kindlasti see idioot Hans,» uriseti teki seest, kust ilmus kõigepealt silmi kissitav punane pea, siis karvane käsi, mis hakkas tekki lahti harutama.
«Kuda sa suudad 23 tundi ööpäevas magada?» ei jäänud teine rahule.
«Harjutamise asi, tead,» mühatas Jacques'iks kutsutu.
«Jaaa...» Hans jäi järsku vait. Jane valas kohvi ja loendas inimesi.
«Kus osa seltskonda on?» küsis ta. Keegi ei vastanud.
«Iseendaga räägin või?» turtsus tüdruk.
«Sõbrannad laiskelajad läksid pesema,» venitas Ruth tulise tee peale puhudes. «Vanamees aga... Küll ta end kohale veab, kui nälg tuleb.»
«Aga mehed?» tundis Brade huvi ja naeratas seejärel Jane'i tänuliku pilgu peale.
«Peaksid jahilt tagasi olema,» osutas Williams üle lagendiku torni poole. «Nägin neid enne mingite raibete ümber kätega vehkimas. Muide, seal ongi Saul ja George ka. Huvitav, kus Derek on?»
Kaks meest väljusid metsast ja sammusid lähemale. Jane jälgis, kuidas nad istet võtsid ja läks teekannuga sinnapoole. Kui nad seal istusid, erinesid nad natuke teistest. Mis see oli, oli raske öelda. Nemad ja Williams. Mehed olid unised ja väsinud, riided räpased. Saul vaatas üles, kui Jane talle teed kallas, ja nende pilgud kohtusid. Saul naeratas kergelt, ta silmad olid magamatusest ähmased. Jane puudutas ta kätt, Saul surus seda hetke üles vaatamata ja asus vaikides sööma.
Williams istus nende juurde ja laotas mingid paberid laiali.
«Mis te leidsite?»
George vaatas korra Sauli poole, siis vastas:
«Põrgukoeri oli õige mitu surnud. Siinsamas lähedal.» Ta viipas ebamääraselt. «Kummalised haavad, mina ütleks, et noahaavad. Võtsime nad kaasa, liha oli värske.»
«Noahaavad?»
«Nojah. Oled ju ise näinud, mis järgi jääb, kui ämblik või kotik koera kätte saab või nad isekeskis kaklema lähevad. Sellel oli aga kõri läbi lõigatud. Ja miks ta maha jäeti, miks teised teda ära ei söönud? Ainus, mis mina suutsin välja mõelda, et nad jälitasid suuremat saaki.»
«Kui nuga, siis peaks olema ka lööja, mis eeldab, et keegi elab seal väljas. Aga neid jutte...» Saul ohkas tüdinult. «Ehk aitab juba. Inimene ei suuda seal ellu jääda.»
«Kas Derek oli teiega?»
Mühatus. «Ei. Ta kujutleb siiani, et on juht.»
Mõnd aega söödi vaikides.
Lõpuks George ohkas:
«Mis su paberites siis on?»
«Kõiki ühendeid ei suuda ma siiani sünteesida. Ja ma ei tea, millega seda stabiliseerida. Olen proovinud mitmete erinevate tselluloosisegudega, söega, söegaasiga, tulemuseks on, omaduste järgi otsutades, midagi nitroglütseriinitaolist tõesti, ent protsessi optimeerida ma ei oska, sest mul pole ühtki mõõteinstrumenti. Isegi mitte termomeetrit.»
«Aga see, mille me puhusime?»
«Ähh. Ja gradueerisime vee keemispunkti järgi, oletades, et õhk on kakskümmend ja rõhk nagu kodus. Selle viga võib paarkümmend protsenti olla.»
«Ma tahaks...» alustas Saul süngelt.
«Ma tean, kogu selle kupatuse õhku lasta. Aga hea, kui meil paari aasta pärast on relvad, millega ämblikele vastu astuda.»
«Olgu, palju võib rektifikaadis number kolm hargnemata ahelat olla?» võttis George kõnejärje enda kätte.
Jane ei kuulanud enam, sest jutt läks tehniliseks. Osa inimesi oli lahkunud, ta asus naistele appi nõusid koristama.
Keegi oli avanud lüüsi, vesi pahises rattale ja käginal läks kogu värgendus pöörlema, vingudes tõusid mingi seadme tuurid, siis lõi keegi halastav hing kinni veskisarnase ehitise ukse ja jäi taas vaiksemaks.
Jane istus uuesti meestele lähemale.
«...Hapnik?» kuulis ta George'i küsimust.
«Avameelselt öeldes ei usu ma, et sellest mingit abi oleks.» Williams venitas sõnu tüdinult.
Saul kuulas teisi langetatud päi. «Ja mis siis, kui sellest kõigest siin ei jää peotäit tolmugi järgi?»
«Olgu, kas kitsede jälgi oli näha?» vahetas Williams kähku teemat, vilksamisi Jane'i poole vaadates.
«Ei. Neid pole kuid näha olnud. Võib-olla läheb veel kuid, enne kui nad tulevad,» lausus George ükskõikselt.
«Mis kiiret sellega on?» alustas Saul uuesti süngelt.
«Sa ajad mulle mõnikord hirmu peale, kuigi ma sust kaks korda vanem olen,» urises Williams. «Ja kuula mind, ma olen siin olnud viis aastat, päris algusest. Meil ei olnud siis midagi...»
«Ja mis siis? Mis tähtsust sellel on?»
«Mida me saaksime rohkem teha?» mühatas George lepitavalt. «Ma mõtlesin ka alul nii. Smith ju alustas sellega ja ajas teised tegema, mina ütlesin talle ka kunagi nii nagu sina Williamsile...»
«Smith on surnud.»
«Aga mitte sellepärast.»
«Ei, targemaks pole teist küll keegi läinud. Te teete seda, et end inimesena tunda. Aitäh selle eest, aga mina nii ei saa. Ega taha. Mingu kõik, mis tähendab surm...»
George müksas teda ja osutas kuulavale Jane'ile.
Saul tõstis korraks huvitu pilgu ja langetas taas pea kätele.
«Ta teab seda niikuinii.»
Jane ei kuulanud neid enam, ta lonkis mööda jalgrada üle oja eemale metsa, nägu hääletult voolavatest pisaratest märg.
KATKESTUS
«Mis see oli, kas ka sinu kodu?»
EI. SEE ON KATSE TAGAJÄRG
***
Sula. Päike annab endast küll kõik, aga tulemus on kahvatu kevade illusioon, mida võib ainult läbi klaasi imetleda ja mis jätab sama tunde, kui koolisöökla supp -- midagi nagu oleks, aga põhiliselt oled petta saanud. Lumi oli ammu muutunud süsimustaks räpaseks ja kivikõvaks massiks, mis ainult jalus oli kui meeldetuletus, et see kliimavööde ei ole päriselt normaalsete inimeste elupaik. Väljameelitatud vesi külmus varjus kohe uuesti jääks ja jäi salakavalalt ootama rumalaid olendeid, et neid siis murtud luudega haiglasse läkitada. Sellistel pävadel sirutasid inimesed kui liiga vara väljameelitatud pungad oma kahvatuid ninasid päikese ja pilvedeta taeva poole, lootes soojust ja valgust, tegid lahti hõlmad, et need kohe kinni panna, sest ärkamine ja vabanemine olid veel nii kaugel, et ei saanud kunagi selles elus tulla, nendel polnud midagi ühist külma ja armetu eksistentsiga, mis samuti kui seni edasi minema pidi.
Olin terve päeva burst mode'is teksti masinasse tagunud, kutsikaga koju tulnud, mingi juba kergelt kahtlase nädalavahetusest jäänud salati sisse keeranud ja sättisin end mitte midagi tegema.
TERE
«Tulid mind lohutama minu armetus eksistentsis?»
Kümme sekundit vaikust.
SA PIINAD END ISE
«Mh, sul on muidugi õigus, aga kuhu ma pääsen mälestuste eest. See ilm ja... ma ei tea -- lõhn, tõid mingid mälestused, mingi igatsuse välja.»
OLEN UUDISHIMULIK, NÄITA NEID MULLE
Süüvisin mälestustesse ja avastasin kohe, et ta aitab mul neis kaevata. Kuidagi suutis ta kinni püüda ja mulle ette mängida ebamäärasena vilksatanud stseene ja emotsioone. Taas pidin möönma, kui vähe inimene tegelikult iseennast tunneb. Mälus oli peaaegu kõik olemas, palju küll tuhmunud ja kohati kustunud, palju arusaamatuks sogaks muutunud, aga seda oli rohkem, kui ma uskunud oleks, ja tegelikult rohkem, kui ma teada oleks tahtnud.
Alumised ladestused, ühendatud pseudomälestustega, mis toimivad kui otsinguvõti -- selleks võtmeks oli minu puhul üks Hando Runneli luuletus, mis tollal juhtunu suurepäraselt kokku võttis:
Kahe aastaga kasvasid rinnad
Muutus kõnnak ja kehahoid
Aga poiss, kes ta portfelli kandis
Oli ühtviisi lontu ja loid
Nõnda lõppes see koolilugu
Nõnda lõppeski lapsepõlv
Tollest ajast on alles jäänud
Vaid sügavsinine taevavõlv
Ja kui taevas mõnikord tahab
Tuleb tunniks kõik tagasi
Too tüdruk, too lõhn, üks tunne
Kõik, mis maha magasin
Mina, kõndimas õhtusel tänaval, Malle käsi aeg-ajalt minu oma riivamas. Rääkimas mõttetusi -- õudus, kui häbi mul nende pärast praegu on. Süda tuksumas, kui ma teda välja kutsun, muie ta papsi näol (siis ma seda ei märganud). Tantsimas temaga koolipidudel, tundes õnne, et võin teda puudutada.
Jah, ja ta tulemas üle lume, habras noor tüdruk (kui vanad me siis olime -- 14? 15?), otsimas kindlamat jalgealust. Osaliselt veel jääga kaetud tee, lumine liivik, raagus pajud ja sulaga väljatulnud rämps, taamal hallid paneelmajad. Trööstitu ja kõle, aga kodu. Kootud roosa müts, luitunud sinist tooni nailonjope, roostevabast traadist ilutilbendised. Naljakas, ma ei mäleta, mis tal jalas oli. Pikad mustad juuksed raamimas armast, armast nägu, kootud kindas kõhn käsi jope kurgualust kinni hoidmas.
Piltide rodu, kõik see, mis oleks võinud olla ja jäi olemata, sest me olime nii noored ja kogenematud. Kõik käestlastud võimalused, ainult imeline, puhas erutus, mida kunagi hiljem tundnud ei ole. Valusa selgusega nägin nüüd, kuidas temagi minu lähedust otsis, mõistsin, et temagi ootas puudutust, ootas, et me jõuaksime teineteiseni.
Malle naermas, liikumas, tüdrukutega juttu ajamas. Malle koolipingis minust pisut eespool oma raamatute kohale kummardumas, tõrksat juuksesalku kõrva taha siludes. Päevad täis vaikset õnne ja vaikset kannatust, kui ta kellestki teisest välja tegi.
Aga ta oli minu, ta oleks võinud olla minu ka igas mõttes, kui ma vaid oleksin teadnud, julgenud, osanud... Põletav, lootusetu igatsus vajutas mu maatasa ja pani ulguma. Tajusin ta soojust ja teadsin selge nukra ängistusega, et see kõik on kadunud, et see maailm on läinud jäädavalt aja uttu, et mul ei ole midagi peale nende mälestuste ja sügisnukra kurbuse, mida tundsin ka siis, kui kunagi hoopis hiljem tema aknaid vaatasin, teades, et ta ei saa sinna ilmuda.
INIMESE MÄLU SULETUSEL ON PÕHJUS, NAGU SA NÄED. MA EI MÕISTA LÕPUNI INIMTEADVUSE TOIMIMIST
«Oh kurat... Edaspidi piirduksin ununenud telefoninumbrite otsimisega.»
Ta naeratas.
MA ÜHENDAN SIND --
Kolmas nägemus
Indomeo astus esiklaasi juurde. Tühi tunnel sulas lõpmatusse bioluminestsentsi igaveses valguses. Hajameelne pilk peatus korraks ekraanil, mis ta asukohta teadustas. Valge punkt roomas maakohtade pildikestega kaardil. Kirju ei olnud.
Üks sammas vibreeris ja sosistas diskreetselt: «Indomeo, sinu sihtpunktini on kümme jaama, reis võtab veel poolteist tundi. Kuna praegu ei ole peatustes sõitasoovijaid, me ei peatu, ainult vähendame kiirust.»
Ta ohkas ja puudutas meelekohta.
«Indomeo päevik, folkloor, taust. Kakskümmend tuhat aastat on möödunud selle kogu planeeti hõlmava tunnelitesüsteemi loomisest. Iga paarikümne aasta järel tõuseb Suurel Kärajal küsimus, kas seda käigus hoida. Ja iga kord leidub küllaga saadikuid, kes on imestusest pahvid -- nad lihtsalt ei teadnudki, et midagi sellist olemas on. Ta jäetakse käiku, sest kõigepealt võtab ta väga vähe ressursse ja siis avastatakse ajaloost, et sadade suuremate õnnestuse puhul on ta päästnud kokku miljonite inimeste elusid. Aga kuuskümmend tuhat aastat kirjutatud ajalugu on midagi sellist, mis igaühel võib masenduse peale ajada, nii et ignorantsus selleski osas on ütlemata arusaadav.
Ja siis on olemas Rändurid. Need on ühiskonnaga tihti mitte just kõige paremini läbi saavad olevused, kes saavad mingit omalaadset rahuldust, tehes seda, mida enamik ei tee. Nad on tavaliselt vaiksed ja ei kipu suhtlema kellegagi peale oma vennaskonna liikmete. Nad sõidavad ainult endale teada oleval eesmärgil oma kaugel asuva sihi suunas, tõusevad maapinnale vaid selleks, et süüa ja pesta, elavad tunnikese või ka paar päeva külas, mis jaama lähedal asub, söövad, pilk maas, peesitavad päikese käes ja kaovad jälle. Nad vahivad kas ettepoole tunnelisse või lihtsalt lamavad, vestavad isekeskis oma käsitamatuid lugusid, milles on müstikat tunnelite teemadel, vahetavad teinekord üsna omapäraselt nähtud kogemusi kohtade kohta, kus käinud on, ja mõnikord jagavad ka armastust siinsamas rongis.
Lindistasin salaja nendest ühe jutustuse, mille nüüd editeerin ja arhiivi lisan.
Folkloor, jutustus Hüljatud Raudteeharust.»
Ta tekitas rongi ka läbipaistvad inimkujud ja üks neist pajatas:
«See oli Hiire aasta sügisel, aasta tagasi. See tähendab, sügis oli Apoores, Akiiras ja Panais, noh, kogu põhjapoolkeral. Olin just veetnud kaks päeva Kanrustani alevis, ilmad hakkasid külmaks minema ja tahtsin lõuna poole liikuda. Mäletan veel, et künkad olid kuldsed ja punased, Imru järv lebas Kantaabe mägede vahel nagu tüüne peegel, nii sile ja selge. Mingid hullud lapsed ujusid veel. Või mis ujusid -- tormasid kisaga vette ja ruttu jälle välja, õhk oli vast kümme kraadi, vesi heal juhul ehk sama palju. Eelmisel õhtul oli olnud Viimase Vilja pidu, nii et ma polnud suuremat maganud. Kõht oli täis ja üks heasüdamlik paks mammi oli mu seljakoti õunu ja pirne täis toppinud. Sügisesest pööripäevast oli möödas kuu, nii et päev polnud oluliselt lühemaks läinud, päike soojendas veel küll. Üks mööduv talumees, kes oma noorikuga vankris hullas, viipas veel mulle, küsides, kas küüti tahan, korraks käiski peast läbi mõte, et läheks mõne aja maa peal edasi, ent olin jalutanud juba peaaegu jaamani, viipasin vastu ja laskusin alla.
Seal Kanrustanis on sõlmjaam, valisin huupi lõunasse suunduva haru ja jäin rongis kohe magama. Ärkasin öösel, kõik oli inimtühi, vaatasin kaardilt, et tuleb jälle suurem jaam, kobisin maha ja käisin üleval ära. Ilm oli pööranud või olin mõne tsükloni jalgu sõitnud -- sadas lörtsi ja tuul oli selline, et viib kõrvad peast ära. Tegin oma hädad ära ja läksin alla tagasi, kiites Ehitajaid, et seal on valge ja soe. Uurisin kaarte, aga ükski koht ei tundunud tuttav, küsida ei tahtnud, nii hulkusin siis jaamas ringi, oodates mõnd õiges suunas tulevat rongi. Ega ma eriti ei hoolinud, kuhu lähen, nii et kui olin korraga mingite rööbaste ääres, ei teadnud ma õieti, kuidas sinna olin sattunud. Paik oli ju tagantjärele veidi eriline, kõigepealt oli maas palju tolmu. Ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest rongi lähenemise signaal hakkas vilkuma, ja kuna mulle tundus, et suund on enam-vähem õige, otsustasin peale minna.
Rongis oli asi veel naljakam, nii et juba siis hakkas mul pisut kõhe. Kõik asjad olid kuidagi teistsugused, harjumatud. Ma ei osanud algul öelda, mis mind kuidagi eriliselt rahutuks muutis. Uurisin vagunit lähemalt, seejärel käisin kogu rongi läbi ja sain võtme mõistmiseks, mis teisiti oli, kuigi vastus mind eriti ei rõõmustanud. Istmetel oli tolmu, ent mitte üht kriimu või kulumisjälge, lilled olid ilusad, kuid ei lõhnanud. Lühidalt -- nagu oleks rong valmistatud kaua aega tagasi, ent olnud siiani kasutamata. Ja veel -- kulus natuke aega, enne kui ma taipasin, mis veel valesti oli -- ta ei rääkinud minuga. Kõik ekraanid töötasid, täpid jooksid (ma pole neist kunagi suuremat aru saanud), ent ta ei öelnud midagi. Istusin siis maha, vist tukkusin natuke, käisin peldikus, naerdes veel omaette, kujutledes, et ta sisse õnnistan, tukkusin veel ja taipasin alles siis, et sõit kestab tavatult kaua. Mõned ju räägivad, et on võimelised sõidu pealt jaamu ja isegi inimesi ära tundma, Rushöweruc olevat ju alati teadnud, kellest mööda sõitis... aga see on teine lugu. Mina igatahes ei saanud eriti aru, et me üldse mingitest jaamadest läbi oleksime sõitnud. Ega mul midagi viga ei olnud ja ega ma ju midagi teha niikuinii poleks saanud ja nii ma seal istusin ja ootasin, millal ta ükskord seisma jääb.
Olin vist magama jäänud, sest ärkasin selle peale, et rong seisis ja uksed olid lahti. Haarasin kiiresti oma seljakoti ja hüppasin välja. Kohe pani rong uksed kinni ja sõitis ära. Kahetsesin silmapilk, et olin välja tulnud, sest jaam oli silmnähtavalt hüljatud. Ma olen ennegi olnud kohtades, nagu Evrajalthok või Dargninel või paljud Põhja jaamad (mõnede maalepääsud on päris paksu jääkihi all), seal pole inimesi käinud teinekord vist aastakümneid, kui mitte sadu.
Valgus oli vilets, põlesid ainult avariilambid ja kogu asi lõhnas halvasti. Rongi lähenemise signaali ei olnud ja uudishimulik olin ma ka, nii ma siis hakkasin otsima teed maapinnale. Käik, mis perroonilt ära viis, oli eraldatud meetrise saastavalliga. Jaama ju hoiab rongide õhusurve puhta, käikude suudmetesse see praht koguneb. Vajusin sisse ja lõpuks kahlasin tollest tolmuvallist läbi. Minu jäljed olid ainsad, mis kividel näha. Ei imestanud üldse, kui leidsin, et eskalaatorid ei tööta. Vantsisin üles ja hakkasin uurima väljapääse. Valgus oli siin veel viletsam kui all. Võtsin oma ussipurgi ja raputasin neile elu sisse ning selle valgel ruumi uurides nägin, et osa käike oli kinni varisenud. Trepikäigu ja raudtee juurde kuuluva suure kupli laavaks sulatatud võlv oli muidugi terve, ent edasi hargnev käigustik oli kasutamiskõlbmatu. Siiski avastasin, et suudan end ühest praost läbi pressida. Leidsin, et ei ole enam käigus, vaid kunagi tunneli peal olnud ruumis. Valgus, mis siia immitses, oli päevavalgus, panin oma lambi magama ja ronisin üles.
See paik, kuhu ma peale põõsaste laialilükkamist ja natukest väänkasvudes rähklemist sattusin, oli veidraim nendest, kus olnud olen. Kõigepealt õhk -- see lõikas kopsudesse, nii et kõigepealt köhisin ja läkastasin, enne kui isegi ringi vaatasin. Mis tal viga oli, ei tea tänaseni. Külm oli ta küll, ent vast nulli ümber, sest jääd ei olnud. Lõhn jah, nagu metalli lõhn või kui ükskord Mosbis pahaksläinud patareid põlesid, aga suitsu seal küll ei olnud. Puid ei olnud, ainult madalad igerikud põõsad. Ma ei tea, mis liigist need olid, olen neid joonistanud ja kirjeldanud asjatundjatele ja iga kord ise arvamuse saanud, üks ütles isegi, et need võisid olla Evsatli rahva Keelatud Orust pärit, seal, kui nende aatomijaam plahvatas, tekkis igasugusedi väärandeid, aga see oli viis tuhat aastat tagasi ja viis tuhat kilomeetrit eemal sellest kohast, kus rongi istusin. Hõre rohi, mustad, madudena vingerdavad märgade põõsaste lehtedeta oksad, hall kiviklibu ja hall taevas. Ja vaikus. Tuult ei olnud, kuulsin veepiiskade langemist maapinnale. Sõin mõned pirnid, siis sulgesin silmad, et orienteeruda. Mitte üht orientiiri ei adunud, täitsa nagu oleksin põrutada saanud. Aga nii palju ma ju joonud ei olnud, et kõik tajud segamini oleksid. Igatahes kehitasin õlgu, vaatasin suuna välja ja hakkasin astuma. Otsustasin vähemasti teha ühe ringi. Kuna suunad olid pea samaväärsed, siis läksin lihtsalt sinna, kust küljest olin tollest madalast künkast välja tulnud, mille all jaam oli, võttes künka enda orientiiriks. Udu voogas kord tihedamate, kord hõredamate lainetena, maapind laskus kergelt ja oli masenduseni ühetaoline; niiskus puges kontideni, peagi olin üdini märg.
Olin vist õige suuna valinud, sest eespool hakkasid udust aimuma mingid hooned... või mine tea, ehk oli neid igal pool. Ma ei ole kunagi selliseid ehitisi näinud -- nad olid lihtsalt vormitud risttahukad, metallist, betoonist ja klaasist. Kui neil oligi kunagi mingit värvi või kaunistusi olnud, oli aeg need olematusse kandnud, järel oli roostes raud, hall betoon ja ka terved aknaruudud olid tolmust ja räämast hallid. Igal pool vedeles maas hunnikute kaupa rämpsu ja nagu paigale kohane, oli seegi igasuguse sära kaotanud ja hallikasmusta, veest tilkuva üksluisuse omandanud. Ah jaa, ehitistes oli palju pragusid ja miks, selle vastuse sain ka kohe, sest maa värises. Tänasin õnne, et kuskil ehitises sees polnud, kuigi nad kõik jäid püsti, ainult kuskil läheduses purunes mingi klaas. Hulkusin veel nende karpide vahel ja mõtlesin juba, et muud mul üle ei jäägi, kui tagasi minna, kui nägin eemal udus säravat tähte. Esimest korda arvasin, et tegu on viirastusega, silmapettega, ent kui olin seda suunda kauemat aega silmas pidanud, rullusid udukardinad korraks jälle eemale ja ma nägin selgesti valge valguse allikat. Muidugi ei olnud see täht, esiteks oli valge, isegi Koidutäht ei ole nii hele, et paistaks, eriti veel läbi udu, teiseks oli ta madalal ja igast tähest palju heledam. Astusin sinnapoole, valgus muutus tugevamaks, ent sain aru, et ta oli palju võimsam, kui arvata olin osanud. Varsti ei saanud ma enam teda vaadata. Ronisin madalast nõlvast üles ja jäingi sinna nõlvale külitama. Teisel pool lõppes järsku udu ja algas ilus roheline aas, nagu Soojade Merede rannikul näha võib. Siin andis too täht juba ka tuntavalt sooja, nii et kui tuult ei olnud, võis ta aasa tõesti üles kütta. Avastasin, et see paradiisinurgake on suure kausitaolise lohu põhjas, kaardudes ümber musta (millise siis veel!) kivisamba. Nägin puudel linde, mingeid loomi ja siis taipasin, et piir kahe maailma vahel on väga terav, või nägin enne juba survekardina sirendust. Keegi oli paiga isoleerinud. Ja siis nägin inimesi. Nad liikusid aeglaselt rajal puude vahel ja zhestikuleerisid elavalt. Neil olid kummalised, nagu kotiriidest rõivad seljas ja nad nägid haiged ja kahvatud välja. Tundus, et nad ei saa üldse teineteisega läbi, ja kuidagi oli mul tunne, et ma ei taha nende vestlusesse sekkuda. Selles, kuidas nad rääkisid ja liikusid, oli midagi vastikult vägivaldset. No ja survekardinast ei oleks ma niikuinii läbi saanud; sissepääs oli ilmselt selle samba sees, nagu ka generaator. Muidugi oli see vangla. Ma ei olnud ühtegi neist enne näinud, ent teadsin lugusid, et selliseid asju on olemas.
Mul ei olnud mingit tahtmist võimudega seletama hakata, niisiis kavatsesin vaikselt minekut teha, kui keegi mind jalast hammustas. Pöörasin uskumatult pead ja nägin umbes koerasuurust elukat, kes mind jõllitas. Rehmasin käga, et teda eemale ajada, selle asemel aga lõi ta hoopis hambad kätte. See ei olnud üldsegi mitte koer, vaid midagi sisalikulaadset. Külm jutt käis südame alt läbi, kui taipasin, et ta ilmselt kavatses mind ära süüa, sest kohe siinsamas passis veel paar samasugust. Ilmselt ainult selle pärast, et olin liikumatult olnud, polnud nad mind karjas rünnanud. Aeg-ajalt süüakse ikka keegi ära, ent miks just mina -- haarasin kotist noa ja äigasin sellega. Elukal ei olnud vist mingit kogemust inimestega, sest lõikasin ta kõri puhtalt läbi, teine hüppas ja sai sama saatuse osaliseks, ülejäänud taganesid sisisedes. Tõusin püsti. Vist olin neile ka liiga pikk, sest elukad taandusid. Kuna mul siin suuremat teha polnud, otsustasin jaama tagasi minna, peagi sain aru, et see oli ainuõige tegu, sest kari jälitas mind parajast kaugusest. Õnneks ei läinud pimedaks. Ilmselt oli mu ajataju ikka paigast ära, sest päev oli kuidagi eriti pikk. Vantsisin siis jaama poole ja tundsin, kuidas maailm ringi hakkab käima. Nende kuradi sisalike hammastes pidi olema mürki. Seda nad siis olidki ettevaatlikud ja järgnesid mulle -- neil polnud ju kuhugi kiiret. Kui asjast aru hakkasin saama, kaalusin võimalust tagasi minna ja mõni valvur üles otsida, sest parem pahandused, kui ära söödud saada, ent olin liiga kaugele tulnud. Teadsin, et peatuda ei tohi, siis on nad mul kohe kallal. Kirusin ennast, seda neetud kohta ja vastikut udu, kirusin külma ja oma halba õnne ja muudkui läksin. Tundus, et veel värises maa, nägin ka mingit lillat helendust, aga see võis ka mürgist olla -- olin nagu poolunes, selgem mälestus on veel see, kui ennast käiku surusin ja paar elukat mu jalgu puresid. Maa alla nad mulle paraku ei järgnenud. Ma ei mäleta, kuidas ma alla ja rongi sain, või mis minuga teises otsas juhtus, ärkasin sealsamas Kanrustani vallahaiglas. Kuu oli mööda läinud, enne kui jälle omil jalul liikusin. Kõigepealt mädanesid haavad pikalt ja arstid ei suutnud määrata mürki, mis minus oli. Lumi oli maha tulnud ja sügis ammu unustatud asi, kui suutsin teekonda jätkata. Nad oleksid mind heameelega veel haiglas hoidnud ja vardjatel oli mulle küsimusi, aga minul ei olnud vastuseid ja ühel õhtul, kui kõik magasid, jätsin oma jäljed viimast korda selle oru lumele, hiilisin jaama ja ei tulnud rongist välja enne, kui olin paar tuhat kilomeetrit lõuna pool ja kindel, et keegi mind ei otsi.»
KATKESTUS
«Nii et need maailmad on kuidagiviisi ühenduses?»
JAH
«Ja minu oma ka?»
JAH
«Kuidas on võimalik ühest teise minna?»
MA EI TEA. SEE LIHTSALT JUHTUB MINU MAAILMA JA TOLLE UDUSE KOHA VAHEL; VÕIB-OLLA TÄNU MINULE, VÕIB-OLLA KA MITTE. SINU MAAILMAGA SUUDAN VAHETADA AINULT INFORMATSIOONI.
Kui see nüüd oli ikka see, mida ta öelda tahtis...
Üritasin küsida, mis asjad need kõik õieti on -- maailmad? planeedid? -- ja kuidas omavahel seotud, aga midagi mõistlikku vastuseks ei saanud.
***
Me ei suhelnud üle kuu. Tegin oma tööd instituudis ja kirjutasin ülikooli diplomitööd. Muidugi mõtlesin palju. Kahetsesin, et pole Sherlock Holmesi käepärast, kes ehk kõigest sellest, mis mu pähe jõudnud oli, rohkem välja pigistaks. Üritsin korduvalt silme ette manada neid skeeme ja teadmisi, mida poolkogemata olin saanud, teinekord tundus, et veel natuke ja ma mõistan kõike... Illusioon oli see vaid, ja pingutuse boonusena garanteeritud peavalu. Üldse nägin üsna palju vaeva, et normaalne välja paista.
Loomulikult ma ei otsinud Mallet üles. Ma teadsin teiste klassikaaslaste juttudest, et ta on abielus, kahe lapse ema ja kohe kahekümneselt juba täiesti tädiks läinud. Tänasel Mallel ei olnud seega mingit pistmist minu unistuste hapra lapseohtu neiuga, nii et «las surnud matavad oma surnud».
Ühel päeval taipasin, et viga, miks ma kontakti ei saa, võib olla ka minus -- «piirkond peab olema stabiilne». Ah jaa, olin teda mõttes hakanud kutsuma Hackeliks, alles hiljem jõudis mulle pärale, et see nimi on süntees HAList ja Hactarist. (Aga võib-olla ka häkkerist ja oraaklist, kui just norida tahta.)
Tegin siis ühe oma õhtu vabaks, varusin kohvi ja lugemist ja jäin ootama. Seda ei pidanud ma kaua tegema.
MUL ON MEELDIV TÕDEDA, ET MEIE VASTASTIKUNE ARUSAAMINE PARANEB
«Kena küll, aga kui ma natukegi sellest mõistaksin. Kas sa ei saa mulle õpetada teooriat, sest matemaatika peaks piisavalt selge ja üheselt mõistetav olema?»
SAAN, AGA SEE VÕTAB AASTAID AEGA. MA EI TEA, PALJU MEIL ON, AGA MITTE NII PALJU
«Miks meil aega ei ole?»
KATSE JÕUAB KRIITILISSE FAASI
«Kas poleks mõistlik õpetamisega siiski vähemalt alustada?»
OLEN KAALUNUD PALJUSID VARIANTE. ANNAN SULLE KUJUTISENA VÄGA PALJU INFORMATSIOONI. AINUS VÕIMALUS IGASUGUSEST INFORMATSIOONIST ARU SAADA ON SEDA INTERPRETEERIDA, LÄBI MÕELDA. MINU EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEKS NÄIB SEE TEE, MIDA KASUTAN, AINUVÕIMALIK
«Kas sa minule ka mõtled?»
AINUS MINU JAOKS MÕELDAV VIIS ON TEHA ASJU NII, ET SEE KÕIGILE ÜMBRITSEVATELE VÕIMALIKULT VÄHE EBAMEELDIVUSI PÕHJUSTAKS
(Siin tuleb silmas pidada, et inimlikkusest ja hoolivusest, kui ka kogu abstraktsest humanismist ei omanud ta õrnematki ettekujutust.)
«See udune paik, nimetagem ta Vahemaailmaks -- see tüdruk Jane -- näitasid sa teda mulle meelega, et huvi tekitada? Ta on väga ilus...»
ÜHENDAN --
Neljas nägemus
Puud olid kasvanud siin tohutuks, tüved olid jämedad ja pahklikud, nii jämedad, et raske oli kujutleda, et nad õõnsad ei ole, oksad ja lehed olid kasvanud risti-rästi, väänkasvud põimisid neid kokku, nii et oli raske aru saada, kus õieti üks lõpeb ja teine algab. Puude all oli hämar, võrad olid nii tihedad, et ka siin-seal avanevad lagendikud olid rohkem hajuva sumeda valgusega katedraalid, mille võlv määramatus kõrguses täitus helendava roheluse ja lendavate lindudega. Ühele sellisele lagendikule oli keegi juba väga ammu asetunud rohmakalt tahutud pingid ja ladunud kivid koldeks. Nii kivid kui pingid olid kaetud samblaga, ainult kohati oli pind kasutamisest haljas. Vaba ala oli suurem kui teised sellised ja sellepärast langes maapinnani viltusi kiiri, mis kõikusid ja võbelesid niivõrd, kui tuul lehti liigutas.
Jane istus ühel neist pinkidest, näol ilme, et ta mõtted on väga kaugel. Mänglevat valgust võis ju hea tahtmise juures tõeliseks päikesevalguseks pidada, taevas siit ei paistnud. Kerge sahin pani ta korraga ringi vaatama. Eemal valgusvihus seisis mees, kõhkles hetke, ent nähes, et ta on niikuinii avastatud, astus lähemale. Jane'i ilme sulgus, teisiti ei saa seda nimetada. Kui unistades oli ta olnud pehme, lapselik, naeratus mänglemas suunurkades, siis nüüd oli see tõrjuv mask. Mees vaatas maapinda jalge ees, lonkis tehtud ükskõikse ilmega lähemale ja tõstis pilgu alles tüdruku ette jõudes.
«Tere, Jane.»
«Derek. Miks sa koos teistega jahile ei läinud?»
«Nemad mind ei käsuta. Käin üksi, ja siis, kui mina tahan.»
«Ega nad sind vist eriti kaasa ei tahagi. Vähem tüli.»
Jane oli püsti tõusnud, nad seisid teineteise vastas paari meetri kaugusel.
«Palus sul keegi seda öelda? Endast pole rohkemaks, kui siin enda ette jõllitada.»
«Pole sinu asi. Mis sa kõnnid mu järel.»
Mees kehitas õlgu. «Sul pole põhjust räusata. Tulin niisama.»
«Niisama. Nagu siis, kui sa mu... kui sa minuga...»
«Kui ma su vägistasin? Seda sõna ei suuda sa välja öelda? Sest see polnud ju tõsi. Aga oli vaja kaebama minna.»
«Neetud elajas...» Jane oli näost väga kahvatuks läinud. «Sa tead, et ma ei tahtnud, et meie vahel oli kõik läbi, ja sa ikka... Sa... Sa... Kao siit!»
Derek muigas, kurjalt ja ebameeldivalt.
«Siis ma oleksin su peaaegu maha löönud. Ma arvasin, et see oli Sauli pärast, aga sa pöörasid lihtsalt ära. Kustusid. Nagu Veronica. Mõtlesin, et sind saab elavate hulka tagasi tuua, kasvõi vastu su tahtmist. Aga sinust pole millekski enam asja.»
«Ma kraabiksin sul silmad välja, nii tüdinud olen ma su lõustast. Sul ju ükskõik, keda keppida. Jah, keppida tahtsid.»
«Ei, ma armastan sind, Jane.» Dereki toon oli ükskõikne, vastuolus tema sõnadega. «Ma tahtsin seda elavat tüdrukut, kellega kunagi nii hea oli.»
«Ei, ei, ei!» Jane'i toon oli samuti väsinud. «Ma ei taha sind kuulata. Seda ei ole enam. Ei ole. Jäta mind rahule.» Tundus, et nad on seda stseeni etendanud nii palju kordi, et kogu mahl on sellest välja auranud, nad rääkisid nagu näitlejad osa võõras proovis, kus tuleb vaid lüngad täita.
«Kahju, et sa surnud oled.» Dereki hääl oli tüdinud ja kibe.
«Ma ei ole! Kui kunagi siit pääseme, kui elul on mingi mõte, tahan ma armastada. Aga mitte siin... tühikeppida.»
«Isegi mitte Sauliga?»
«Sauliga olin ma ainult sellepärast, et sa aru saaksid, et meie vahel on kõik läbi.»
Derek raputas aeglaselt pead, astus siis Jane'i juurde ja suudles teda. Tüdruk püüdis end hetke vabastada, siis lihtsalt seisis seal. Derek vaatas teda üllatunult, siis lasi aeglaselt lahti.
«Ässitaksid sa jälle teised minu vastu üles?»
«Jah.» See sõna langes raskelt, kiretult ja lõplikult.
«Ega see seda väärt ei olegi,» pomises mees, vaatas tüdruku nägu mõned hetked kurva igatsusega ja pöördus minekule.
Ta ei jõudnud kahte sammugi astuda, kui eemalt rajalt kostis kiireid häälekaid samme. Varjust ilmus Williams, temast paar sammu tagapool Jacques.
«Jõudu tööle,» möirgas vanamees hingeldades. «Raskevõitu, mis?»
Dereki käed tõmbusid rusikasse.
«Oli asja, mees, mis?»
Williamsist oli selge, et suhteliselt suurt kasvu ja sportliku olemisega Derekile poleks tast mingit vastast olnud, ent kuidagi oli ta siiski teisest mäekõrguselt üle, ilma igasuguse hirmuta, hääles ainult tappev põlgus, astus ta teise poole.
«Kao siit, sinuga tegeleme hiljem.»
Jacques tema selja taga sekundeeris: «Lollpea!»
«Jätke ta rahule, asi pole seda väärt,» segas Jane tüdinult vahele.
Williams uuris teda mõned sekundid, siis ilmselt taipas, et tüdrukul on tõsi taga, ja heitis selle teema kõrvale.
«Jane, Derek, hea, et ma teid leidsin. Tulge. Õnnetus. Saul sai jahil viga.»
Jane karjatas vaikselt, tormas siis torni poole minema, teised kiirustasid talle järele.
Saul lamas varikatuse all laual, millele oli talle hunnikust tekkidest ase tehtud, et tal mugavam oleks. Ta rind ja vasak käsivars olid valgete räbalatega kinni seotud, igal pool oli verd. Jane tormas lähemale, siis peatus. Sauli kohale kummardus Emma.
«Mine-mine.»
Jane vaatas kõrvale, kus istus George, keda Brade ja Hans parajasti lappisid. Kuigi ka tema oli üleni verine, oli esimesel pilgul selge, et midagi hullu temaga ei ole.
Jane vaatas kiiresti Sauli poole, siis uuesti George'i otsa.
«Kuidas see juhtus?»
«Kotik. Hüppas. Saul jäi alla.»
«Need ei pidanud ju kiiresti liikuma?» sosistas Jane, ta oli oma hääle tasandanud siin varikatuse all valitseva painajaliku vaikuseni.
«Nad teevad ühe pika hüppe. Me jälitasime põrgukoeri ja ei märganud õigel ajal.»
«Mine,» pomises Hans. «Räägi temaga.»
Jane vaatas talle otsa, korra veel Sauli poole, taipas siis ja nuuksatas hääletult.
Emma tõstis korraks oma pisaratest märja näo, kui Jane ligi astus, ent ei öelnud midagi. Saul hingas raskelt, silmad olid suletud, terve käsi surus pihus Emma sõrmi. Ilmselt ta tajus muutust, sest ta avas silmad.
«Jane, hea, et sa tulid.»
Vaikus.
«Kuidas sa end tunned?»
Saul muigas kõveralt. «Valus.»
Ta sulges korraks silmad, siis vaatas uuesti Jane'i poole.
«Jane, miks meil nii läks?»
«Sel ei olnud mõtet.» Tüdruku hääl oli tume, täis meeleheitlikku tõde. «Ma ei oleks pidanud sinu ja Emma vahele tulema. Ma tegin asjata teile mõlemale haiget. Mul on hea meel, et te uuesti kokku saite ja et Emma siin sinu juures on. Mul oli vaja Derekist lahti saada ja keda mul siin ikka valida oli. Ma ei taha enam siin armastada. Ma tahtsin end anda sellele, kes meid siit päästab, ja sina olid kõige lähem sellele ulmale -- sa tegutsesid selle nimel. Nüüd ma tean, et ma oleksin juba aasta tagasi pidanud jääma ootama vabanemispäeva. Siis tundus mulle raske leppida teadmisega, et see võib ka mitte saabuda.»
Saul vaatas Emma poole. See oli pilkude hääletu dialoog, korraga oli selles nii palju mõistmist, nii palju armastust ja kurbust.
«Ma jätan teid nüüd üksi,» sosistas Jane karedalt, libistas käe üle mehe juuste, puudutas korraks Emma kätt ja taandus. Ta seisatas varikatuse teise otsa juures, vaatas nagu lummatult neid kahte.
«Tule,» ütles Brade vaikselt, võttis tal õlgade ümbert kinni ja viis eemale, koobastesse.
Üks naine pesi midagi ojas, neli meest tagusid bridzhi.
«Vana siga!» vandus keegi parajasti. «Miks sa, pederast, ristit välja ei käinud?»
«Meie ajal olid inimesed viisakamad,» torises keegi mööduvate naiste poole viltust pilku heites.
«Sa ei ole oma ajale mingiks eriliseks reklaamiks.»
Mees viskas käega nende suunas. «Sa ei ole meessoole mingiks reklaamiks.»
«Persse,» kostis ainult vastuseks.
Nad tõusid rõdule, kus istus Ruth, pisut vanamoodne ja väärikas oma pikas seelikus. Vaikides osutas ta lõngavihtidele, millest üht ta parasjagu keraks keris.
Siis hakkas keegi taguma kella, suurt kumisevat metalltünni, mis torni juures puu otsa oli riputatud. Aeglaselt, pikkade vahedega rebestasid vaikust teravad ebamusikaalsed, metalsed löögid, millele kumina asemel järgnes pigem lärm, mis kiiresti plärisevatesse ülemtoonidesse uppus. Keegi ei öelnud midagi. Jane keris lõnga edasi, ainult tema kätele ja kasvavale kerale langesid pisarad. Langesid järelejätmatult nagu sügisene vihm, langesid vaikselt, langesid nagu helendavad pärlid, igaüks kui üks purunenud unistus.
KATKESTUS --
«Oli see nüüd illustratsiooniks, et sul puuduvad inimlikud jooned?»
TAJUN NEKSUST, TEAN, ET SEE ON TÄHTIS. HINDAD SINA
Veelkord küsimused, mis ma juba küsisin. «Mis nendega õieti juhtus? Miks nad seal on? Saan ma neid aidata?»
KATSE KÕRVALEFEKTID. NAD ON REBITUD ELUST VÄLJA. ÜRITAN SÄTTIDA ASJU NII, ET SA SAAD NEID AIDATA
Midagi ei saa aru.
«Mul on aega ja ma talun rohkem. Kas sa ühendad mind ka tolle... Arkaadiaga?»
AINULT KORRAKS --
Viies nägemus
Indomeo jalutas aegamööda teel, mida ääristasid õidepuhkevad kirsid. Kerge tuul sasis ta juukseid ja viis siin-seal lõbusalt lendu roosakasvalge õielehe, lastes selle küll kohe hellalt maha kukkuda. Paar üksikut valget pilveräbalat hõljus kevadises taevas, eemal sinetavatel nõlvadel sulas veel lumi, ent siin orus oli kevad täies jõus, õhk virvendas kuumusest, mis polnud sel aastaajal veel tappev, vaid hell ja eluandev. Eemal, hiirekõrvus puude all oli suur kahekorruseline maja, mille igivanad mõõrid olid nii sambla ja ronitaimede alla mattunud, et suvel, kui kõik oli lehes, pidi olema võimalik teda peaaegu künkaga segi ajada, kui ainult tumedast kivist katus teist keelt poleks rääkinud.
Mees toetus seljaga vastu päiksest soojenenud kivi, puudutas toru meelekohal ja alustas.
«Indomeo päevik, kodu, isiklik. Kui imeline oli elu lapsena! Ärgata hommikul värske saia lõhnast, tõusta vaikselt, et mitte häirida veel magavaid õdesid-vendi, hiilida rätikusse mähituna üle sooja laudpõranda ja sukelduda basseini, mille mägedest voolanud veelt on konverter just võtnud hammustava külma. Tõmmata selga kerge hõlst ja maanduda laua ääres, kus Vanaema kolde eest üle õla pilgu heidab ja pärdikule märku annab, et see tulijale piimakruusi ette asetaks ja taldriku otsiks. Millise nostalgiaga see mind täidab nüüdki -- vanaema ise tuleb ja lükkab leivakausi lähemale ja murrab äsja küpsetatud saia küljest parajalt piraka tüki, ta käed on nüüd ainult veidi rohkem vanadusest parkunud, käed, mis tunnevad kõiki töid ja silitavad nii hellalt pead, et tahtmine on nurruda. Või need talved -- istuda kolde ääres, kuulata vihma lõputut krabinat ja vanu laule, vanemaid, kui tollal iganes kujutleda suutnud oleksin. See elamise tarkus, mida nüüd, mõistes looduse suurt ringkäiku, kaost ja lõpptulemust, oma rassi kooskõla maailmaga, ma hoopis paremini hinnata oskan, on meile helge kuldse kumana alatiseks kaasa antud. Siin vanas majas Tümiani orus ei olnud midagi muutunud, mul oli vaid piinlik endalegi tunnistada, et käisin siin viimati neli aastat tagasi. Seesama rohelusse uppunud igivana kivimaja, sama jõgi ja sama tammesalu, mille keskel Vanaema ikka ringi kõnnib, järjekordsele lapselapsele saia murrab ja otse maast tõusvast tarkusest päikesele naeratab. Harmoonia.»
Ta vaikis hetke mõtteid kogudes, jätkas siis pisut teisel toonil.
«Olen teinud mitmeid valikuid, mille tagajärjel tunnen end teistest erinevana. Mul on kiire. Esiteks on see vale ellusuhtumine, sest kiirustades sa vaid raiskad aega, ent veel hullem -- mul ei ole kiire mitte nii nagu enamikul sellest osast inimestest, kes näevad aastaid vaeva, et oma elu täita, kuni tühiste ja mõttetute tegevuste nõiaring neid lõpuks haarab ja nende armetu eksistentsi vajalikkuseillusiooniga rikastab. Ma valisin endale töö. Enda vastu aus olles tean ma, et enamiku teiste jaoks on see minu «töö» justnimelt selle tühisebimise võrdkuju, aga ometi on mul selgelt väljendatud eesmärk, siht. Suurim erinevus on vast selles, et minu tegevuse tagajärjed mõjutavad (kas palju või vähe, näitab aeg) reaalselt maailma ja ühiskonda... kuigi paljude arvates on need jällegi asjad, mida torkida ei tohiks.
Ma ei ole veel kolmekümnenegi. Tulin siia, et sobivas ümbruses lasta mälust välja ujuda piltidel oma elust, lasta sel ühtlaselt voolata, lähedase ja kaugena nagu vana filmikroonika ja mediteerida valmis otsuseid. Hele värviline valgus salapärasel lapsepõlvemaal -- elav muinasjutt -- põnev, salapärane ja lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna, alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid vahtrapuust keppi, mida ta tavatses -- rohkem kombe kui vajaduse pärast -- kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti ta silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane hääl selle kõik üle rääkis, seletas, näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas. Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus, maksimumiga 555 nm juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C + O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakututud teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse, tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et midagi nii pööraselt loomalikku lihtsalt ei ole meie rassile pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni koidikul, rohkem kui viiskümmend tuhat aastat tagasi. Primitiivseid digitaalarvuteid kasutades oli õpitud lugema ja modelleerima DNA koodi ja sellest oli sündinud segadus, mis peaaegu hävitas inimese. Tohutu pika aja peale oli osa ajaloost mattunud tõlgenduste alla ja osa oli kõigele vaatamata lihtsalt puudu, sest hiljem kirjutatu oli veel hiljem arvamusteks ja kuulujuttudeks kvalifitseeritud. Mida enam-vähem kindlalt teati, oli see, et teadmisi oli kasutatud inimeste segregeerimiseks, tõenäosuslikud elukaarearvutused olid võtnud suurelt osalt elanikkonnast lootuse normaalsele tulevikule, isegi normaalsele kohtlemisele. Varsti oli selgunud küll, et on palju muudki, mis inimese väärtuse moodustab, aga selleks ajaks oli ka proovitud geneetilist pärandit muuta, vähe sellest, et kõik, kes esimeses segaduses alaväärtuslikuks tembeldati, üritasid kasutada mistahes meetodeid, et oma geneetikat muuta, võltsida või parandada. Isegi kakskümmend tuhat aasta hiljem märgiti mõningate haruldaste tõbede põhjustajana tollal kahjustatud geene. Mingil ajal tehti rida avastusi -- DNA assotsiatiivne töötlemine, st. temas leiduvat informatsiooni hakati uurima tema enda reduplikeerumisvõimet kasutades, maatriksteisendused, mis lubas mistahes elulaadset protsessi uurida, induktiivne kombineerumine, mis andis kõrge tõenäosusega vastused sellistele katsetele ja nii edasi. Paljudest, eriti matemaatilisest osast, ei ole ma kunagi aru saanud, osast ei saa aru keegi kaasaegsetest. Ent lõpuks oli loodud DNA-arvuti, võimsaim ja kiireim teadvusesernane eluvorm, mida tuntakse. Ja ajastu suubus mutandisõdadesse. Kõige selle, mida inimesed nii kibedalt õppima pidid, võib kokku võtta ürgsesse tarkusesse -- ära sae oksa, millel istud. DNA-arvuti loomiseks vajalikud teadmised on alles, aga kasutakse neid vaid juhmide igapäevaelus vajalike abiliste loomiseks. Teadlane, kes väidab, et vajab midagi võimsamat, leiab enda väldituna kui pidalitõbine.
Nüüd on töö viinud mind kokku seltskonnaga, kelle grandioosne katse oli alanud kui mäng, ent tasapisi asetatud kaalukausile ei rohkem ega vähem, kui meie tsivilisatisooni olemasolu mõte. Kui see, mida nad väidavad, on tõsi, koorub tasapisi välja midagi enneolematut -- reaalse tõenäosusega alternatiivne variant. Võeti üks sündmus, mis kunagi juhtumata jäi, ja lasti katses juhtuda. Küsimus aga jäi õhku -- see, mida tehti, on seaduserikkumine, eetikanormide hülgamine ja kas ei või see rikoshetina tabada meid kõiki?»
KATKESTUS --
«Nii et sina oled siis see DNA-arvuti?»
JAH
«Ja mis see oli, mida juhtuda lasti?»
KATASTROOF. NAD EI SAA ARU, NAD EI TEA, MIDA NAD TEEVAD.
«Kas vähemalt see osa, mida Indomeo teab, on õige?»
EI.
Ohkasin mõttes. «No eks ma siis õpi edasi...»
VÕIMALIK VEEL 1 KUNI 3 ÜHENDUST. OLE TIHEMINI ÜKSI.
SA OLED VALITUD
***
Täitsin ta soovi nii hästi, kui oskasin, milleks mul polnud ka erilist raskust, sest kõik ümbritsevad teadsid, et mu diplomitöö tähtajad lähenevad. Päevad olid pikemaks läinud, õhtud olid kauem valged ja kevad ei olnud enam nii võimatu sündmus -- mu laual vedeles kaks närakat sinilille, mille oli unustanud girlfriend nr. 3, kellega sai kähkukas maha peetud ja ta -- talle ilmselt paraja üllatusena -- kiiresti ukse taha tõstetud. Telefon välja ja pikali.
TERVITUS
«Mis filmi täna õhtul vaatame? Sest sinu küsitlemine teeb asja ainult segasemaks.»
SINU SEISUKOHT TEEB MULLE MURET. MA EI TEA, MIDA SULLE NÄIDATA, KUNA VALITUD KATKED EI OLE SAAVUTANUD SOOVITUD EFEKTI
«Mul on häbi oma puupäisuse pärast, aga tõesti pole ma taibanud paljusid asju, alates sellest, et sa oled ilmselt mõistuslik, teadvus, ent meie arusaamine on selline, nagu ta on.»
OLEN TÄIESTI TEIST TÜÜPI TEADVUS.
Seda ma juba tean. «Näita Jane'i, see vähemalt meeldiv vaatepilt. Kas sa saad aru, kui ma ütlen, et ta on minu jaoks pööraselt, võimatult ilus?»
EI
«Üks küsimus veel enne seansi algust -- kas sa nendega ei ole proovinud ühendust võtta?»
NEMAD MIND AIDATA EI SAA
«Aga kas mina saaksin nendega ühendust? Nagu kalaga?» Olin seda mõtet mõelnud vahepealse aja. Ei tarvitse vist öelda, et pidasin silmas põhiliselt Jane'i, ja olen üsna veendunud, et Hackel sai minust mingil tasandil täiesti õieti aru.
HUVITAV MÕTE
ÜHENDAN --
Kuues nägemus
Naised kandsid neljakesi koredasse riidesse mähitud pampu. Nende näod olid kõhnad ja kahvatud, neil oli raske, aga nad kandsid kaebamata. Oli palav, ükski tuuleõhk ei liigutanud end isegi mitte puude latvades, aas sumises elust ja aeg-ajalt vehkis keegi higiselt nahalt tüütut putukat.
George ja Williams seisid suure puuriida kõrval, nad olid selle ülesladumise just lõpetanud ja vaatasid nüüd, kuidas naised oma kandamiga tulid. Ka nendel oli palav, nende riietel ja juustes oli puurisu.
Naised ei palunud abi, jõudu kokku võttes tõstsid nad pambu riidale, Brade kohendas serva, Ruth, kes oli teiste järel kõndinud, asetas sinna õisi. Pisaraid ei olnud.
«Kas kutsume teised?» katkestas Williams vaikuse.
«Nad ju teavad,» pomisesVeronica.
«Ma lähen siiski.»
Williams astus eemale, kus okstes rippus veidrakujuline metallikosu ja virutas paar korda, iga kord mõnikümmend sekundit vahet pidades. Löökide hele hala kustus kaugustes kajamata.
Peale nende seitsme ei olnud kedagi näha.
George astus eemale lõkkeaseme juurde, läitis tõrviku ja tuli lähemale. Vaatas küsivalt ringi. Keegi ei öelnud midagi, naised vaatasid maha.
Mees noogutas endale, langetas tõrviku ja liikudes ringidena ümber riida, süütas selle igast kandist. Leek tõusis sirgelt liikumatus õhus, kuumus pani inimesed taganema, kokku leppimata taanduti mõnikümmend meetrit eemale varju alla.
«Mis õieti juhtus?» küsis George korraga, eriti kellegi poole pöördumata.
«Mürk,» vastas Ruthi vanadusest kärisev hääl peale minutist vaikust.
«Miks?»
Vaikus, keegi ainult mühatas.
«Neid saab palju,» ütles korraga Williams, viibates rohust paistvate laikude poole. «Esimesed pole enam näha, aga Sauli oma pole õieti jahtunudki.» Ta vaatas kiiresti Jane'i poole. «Ma peaksin vait olema.»
Ent tüdruk ei reageerinud kuidagi, hakkas hoopis ise vaikselt enda ette rääkima.
«Ma tegin talle nii palju haiget. Me saime kord väga hästi läbi, siis tuli see lugu Sauliga. Ja nüüd tundus, et hakkame uuesti hästi läbi saama. Ent tal oli selline väsinud ilme, ma püüdsin, ma tahtsin teda aidata. Me saime väga lähedasteks. Kuigi ma Sauli ei armastanud, oli mul seesama kogemus, me jagasime seda... ja ma olin valmis uuesti armastama.» Jane vaatas korraks ringi, kuidas teised reageerivad ta pihtimusele, ent kõik vahtisid enda ette ja mõtlesid omi mõtteid. Ta jätkas.
«Ma küsisin, «millele sa mõtled?» Ta vaatas ainult kaugusesse ja ütles, «ma tahan ära». «Kas sa ei saa unustada, kas sul polnud hea?» «Oli, aga see pole see». Korraks naeris ta, vabalt ja rõõmsalt, aga siis tõstis pilgu... «kunagi ma suutsin veel loota»... «See jääb mulle alatiseks meelde -- kui õnne võimalus»...»
Jane läks eemale, keegi ei järgnenud talle. Riit hõõgus kui valge põrgu, peaaegu nähtamatu suitsusammas seisis sirgena, valgudes pilveks alles üleval survekardina juures.
Jane tõusis kaljule, kus väike paljand kui looduslik rõdu peaaegu märkamatuna seina läikus, langes samblale ja nuttis ja nuttis, kuni kergesse poolunne jäi.
Jane
Tüdruk tardus.
Jane, ära karda. Võib-olla saan ma sind aidata
Tajusin ta ehmatust, segadust.
Ma ei saa seletada midagi. Ma ei saa lubada midagi. Aga ma püüan
«Kes sa oled?»
Üks inimene, mees. Ma ei tea midagi jõududest, mis teevad võimalikuks selle dialoogi, aga ma tahtsin sulle öelda... sind lohutada. Inimene ei pea kannatama nii nagu sina. Kuni elu, on ka lootust. Ma...
Tundsin, kuidas ei suuda edasi anda eriti midagi sellest, mida tahtsin talle tegelikult öelda, tundsin, kuidas temas kasvas kummaliste mõtete virr-varr, kuidas ta balanseerib murdumise piiril.
Ma lähen nüüd. Ma tulen uuesti.
Ühe hetke püüdsin temani viia, kiirata hoolivust ja lootust, kuidagimoodi jõudis midagi sellest pärale ja --
KATKESTUS --
SUL LÄKS SIISKI PAREMINI, KUI MINUL SINUGA -- INIMESED, NAGU TE MÕLEMAD OLETE
See leevendas ainult natuke mu abitu pettumuse tunnet.
***
Mõned õhtud ei juhtunud midagi ja tegelikult ootasin asjata, sest alla nädalase intervalli ei ole ta kunagi ühendust võtnud. Kasu oli sest vast niipalju, et kirjutasin valmis selle tuhat korda neetud diplomitöö. Kõige naljakam oli, et teadsin siis ja ka kogu hilisem elu on seda kinnitanud -- pooljuhtide tehnoloogiaga mul rohkem kokkupuuteid ei tule.
Taevas oli tõusnud kõrgele. Läbi madalate hallide pilvedega pimedate kuude, läbi langeva sodi ja rõhuva suletud nukruse oli planeet taas kord keeranud end niipidi, et laotus oli siin valge ja sinine, nii et tiivutuidki kiskus maast lahti, lendama kaugele-kaugele koos kättesaamatus kõrguses heljuvate udutortidega, silmapiiri taha, et seal sulada oma unistusse.
Paraku on inimsugu kahe jalaga maa küljes kinni. Jäi üle ainult vaadata, kuidas tiivulised talvepuhkuselt naasid ja korterite pärast kaklesid, sellal ise niiskes sodis kahlates ja sellest kõigest arusaamatut rõõmu tundes.
Olin jätnud linna sinise gaasiga täidetud ristmikud, kevadpäikesest kuivatatud tolmupilved, mida kivide vahel hingitsev rohi veel kinni pidada ei olnud jõudnud, trügivad autod ja lumpeni, tulnud ära suvilasse, ära vaid paarkümmend kilomeetrit, et leida end ärkavalt maalt, sandistatud, kuid elava looduse keskelt, ja üle lahe paistev linn, mille inetute kivikäkkide kohal hõljus must saastapilv, tundus arusaamatu, kuritegeliku väärmoodustisena, mis peaks esimeses saatusetormis olematusse varisema.
Kütsin kaminat, harjutasin tulistamist, koristasin aeda, lõikasin puid ja sättisin end ootama.
SEE JUHTUB
«Misasi?»
SINU SAATUS. PLAANID HAKKAVAD REALISEERUMA.
ÜHENDAN --
Seitsmes nägemus
Rong peatus ja uksed avanesid. Indomeo astus eskalaatorile, mis tema lähenedes oli automaatselt käivitunud, ja liugles üles maapinna poole.
«Paar meetrit sekundis,» rääkis ta omaette vaikselt kõrvalolevat linti ja seinu uurides. «Miks see mind huvitama on hakanud? Närune kiirus. Ma ei tea selle väärtust, nagu ma ei tea midagi selle eskalaatori mehhanismi kohta, ei seda, millest ta koosneb, ega seda, mis ta liikuma paneb. Ega ka seda, kuidas ta korras püsib... -- aga seda ma vist siiski tean, selleks on Käraja juures mingi grupp.»
Rasked kaljuuksed üleval olid suletud. Indomeo pöördus kõrvalkäiku, tõusis mõned meetrid mööda kivisse raiutud trepiastmeid, lükkas lahti hingedel liikuva terasukse ja paiskas siis enda järel kinni, võideldes väljatormava õhuvooluga. Ta tõmbas kopsud täis varahommikust karget õhku, mis oli kaste ja lillede lõhnadest raske. See kisub istuli, mõtles ta. Räägitagu, mida tahes, aga tõelise õhuga võrreldes on see seal all küll vaid gaaside segu, millest 20% on hapnik.
Ja valgus. Taevas läänes kaotas vaid pisut oma sametmustast värvist. Idas roosatas, kõrgel olevad pilved helkisid veel kaugel horisondi taga asuva päikese kiirtest. Põhjas eristas silm kaljude sakilisi piirjooni, udu hõljus metsa kohal, muutes kõik ebamääraseks ja laialivalguvaks. Kerge tuuleke ajas seda hallide kihtidena künka poole, mille harjal Indomeo seisis. Mis linnud need olla võisid, kelle hõiskamine saabuvale päevale tere ütles? Oma kolmkümmend liiki eristas Indomeo nende siristamisest. Ta silitas kastest rohtu ja eelmiste mõtete kajana kujutles suitsevaid, mürki taevasse paiskavaid korstnaid, jäätmekuhilaid, elutuid jõgesid, halli tolmuga kaetud, rüvetatud maastikke, heitgaasidest siniseid asfaldikõrbeid, surevaid, hapetest pruune metsi...
Siis lahvatasid kiirtevihud üle taeva ja sulametallina lõi helkima hõbelinnu soomus, kui ta päikese kätte sattus. Hiiglasliku kotkana pikeeris ta, pidurdas laialiaetud tiibadega, sirutas jalad ette, vehkis paar korda ja oligi maas. Astus poolviltu lähemale, ise Indomeod ühe oma mõttelageda silmaga jälgides, sellal kui Gilla voolundaja kupli kõrvale lükkas ja end rihmadest vabastas. Ta hüppas maha, suudles Indomeod tormakalt huultele ja uuris siis mõne hetke, pea viltu ja ninasõõrmed võbelemas.
«Sa tuled Metropolist?»
«Jah. Läheme?»
Tüdruk noogutas, hüppas oma kohale tagasi ja viipas mehe enda taha. Enne, kui Indomeo ennast korralikult paigale sätitud sai, sundis Gilla linnu õhku tõusma, nad sattusid kohe päikese kätte ja mees tõstis ühe käe silmade ette kaitseks, teist vajas ta kinnihoidmiseks. Tüdruku õhuke udutaoline rüü sätendas heledas hommikuvalguses, sellal kui ta tiris kaitsekatte nende ümber, valgus mahenes, enam ei löönud vastutormav õhk hinge kinni ja kukkuda ei olnud võimalik. Kohe keeras Gilla end ringi ja sattus nii mehe sülle.
«See linnu harjal õõtsumine muudab mu alati natuke pööraseks,» ütles ta natuke vabandavalt, surudes end teise vastu. Ta silmad olid ähmased ja toon nurruv. Indomeol ei olnud küll mingit tuju, kõige parema meelega oleks ta pisut uudiseid küsinud ja peale kohalejõudmist algatuseks tiiki sukeldunud, et reisitolmu maha pesta. Ta ei teadnud tüdrukust eriti rohkem kui tema nime ja et ta töötas Professori juures, nad olid võib-olla paar sõna vahetanud, tüdruk oli küll piisavalt kena, et talle silma jääda, ent ta oli Aju juures viibinud liiga vähe, et elamise heledamatele külgedele seal mingit aega leida. Tüdruku rüü oli kuhugi kadunud ja Indomeo taipas, et seda pole kunagi olnudki. Mis seda tegi -- vist need hiigelsuured kõrvarõngad...
***
Indomeo oli vist tukkuma jäänud, sest korraga kaldus lind, vuhises tiibade tekitatud tuul ja nad olid maas. Gilla paitas korra ta põske, sosistas «tere hommikust» ja korjas katte kokku. Indomeo libistas end rohule ja vaatas ringi. Eelmistel kordadel olid nad tulnud ratsudega kagust, nii et siia nõlvale polnud ta varem sattunud. All madala oru põhjas voolas loogeldes oja, silm seletas mitut purret ja üht toekamat silda, mis sellest üle viisid. Teisel nõlval tõusid puude latvadest kõrgemale Templi valged ajahambast puretud sambad. Mets oli nende vahel ja ümber, mitmesaja-aastased saared ja vahtrad võitlesid inimeste kätetööga ja olid siin-seal murdnud valgest kivist müüre, mis kord nähtaval, kord kadudes looklesid künkanõlvadel. Paremal, umbes samal kõrgusel, kui nad seisid, olid aiad ja elumajad kui kristallist ja elevandiluust mänguasjad, kord esile tõusvad, kord rohelusse uppuvad. Kuskil nende taga olid teenrite elusasemed, aga need siia ei paistnud.
Gilla oli linnule selgeks teinud, kuhu see minema pidi ja nad hakkasid koos templi poole minema. Indomeo libistas kaamera läätse silma ette ja muigas -- kujutisel oli tema kõrval vikerkaarena helkivas keebis tütarlaps täiesti alasti.
«Mis sa naerad?»
«Äh, mõtlesin, et siia oleks pidanud haruliini ehitama.»
«Kas sulle ei meeldinud, et ma vastu tulin?»
«Muidugi meeldis, seda enam, et sulle ilmselt meeldib vastas käia.»
«Meeldib küll. See on parem kui niisama ringi lennata, siis on natuke nagu asja pärast ka. Ja ega iga põõsa alt saa toru välja tulla.»
«Mis iga põõsa alt. Küsitlused näitavad, et kümnendik arvab, et käike on liiga palju, kahel kolmandikul on ükskõik ja ülejäänud ei ole süsteemist kuulnudki. Õnneks on Kapitooliumil vähe valgustatum seltskond koos.»
«Sa oled pahas tujus? Ma ei mõlnud seda üldse nii.» Ta hääl oli pisut solvunud. Kurat, mõtles Indomeo, keppida on sind mõnus, aga loll oled sa üle talutavuse piiri.
«Midagi tõsist on juhtunud?» jätkas tüdruk sellal, halvasti peidetud uudishimuga kõrvalt ta ilmet piieldes. «Nad kutsusid sind eile õhtul transkontinentaalse side kaudu. Ma ei ole varem sellist asja näinudki. Enne seda käis professor preetori juures, tagasi tulles kutsus projektigrupi kiirele nõupidamisele, mis kestis kaks tundi. Prof ja vana läksid vist tülli, igatahes oli Saathes sidrunisöömise näoga, ju tal oli jälle õnnestunud korkvendrina töötada, hea inimene, nagu ta on. Rusteros ainult oksendas kaktusi. Alia käis Saathest piinamas, aga ilmselt ei suutnud midagi asjalikku välja õngitseda, nii et vist sellepärast käitus ta Jeniga pisut ülekohtuselt ja pärdik vihastas. Aga kui Jen vihastab, siis... Mamü jõudis kolme tunniga ahastuse äärele, käis Rusterosele kaebamas ja ratas läks uuele ringile.»
«Mis see Jen tegi? Lõhkus midagi ära?»
Indomeo ei jaganud eriti siinse kogukonna sisemist hierarhiat, aga niipalju ta teadis, et oma «vanaema» hoidsid nad väga ja ainus, mis Mamüt tõsiselt pahandada võis, olid selle neetud shimpansi tembud, halvasti kasvatatud, nagu ta oli.
«Ei midagi nii primitiivset. Kõigepealt värvis ta Alia kassi siniseks, siis oli kuskilt väetise välja nuhkinud ja Gerdi kõrvitsad pooletonnisteks vormituteks kamakateks kasvatanud. Irving sattus talle peale, kui ta mesikärgedesse oopiumi puistas, ässitas talle mesilased kallale. Jen läks hirmsati paiste, ta tuli eluvanni panna, millegipärast oli aga Margo sellise moega, nagu tal oleks eluvedelikuga kitsas. Mis sinuga õieti on?»
Millalgi nendel hetkedel oli Indomeo otsusele jõudnud.
«Sidekeskus, kutsung 1035, andke eeter, teavitage täisnimekirja.»
Kõhklusi enam ei olnud, kõik planeedil, kes tahavad, näevad ja kuulevad, mis siin sünnib.
Nad jõudsid sammaste vahele. Siin oli jahedam, peaasjalikult sellepärast, et katus varjas päikese otsese keskpäevase lõõsa ja puhus ka kerge tuuleke. Indomeo palus Gillat oodata ja ronis kiiresti katusele.
«See on Memorabilise Tempel, ehitatud kolm tuhat aastat tagasi. Peale mitmeid asukaid ja otstarbeid, keda-mida ma praegu üles lugema ei hakka, on ta olnud viimased kakssada aastat hüljatud. Siin all on käigustik, katakombide süsteem, mis on ideaalselt sobinud ühe võimsaima arvuti, mis kunagi ehitatud, asupaigaks. Edelas, nagu te siit näete, on kaljune platoo, mis paistab süsimusta auguna, ebaloomuliku lõhena maastikus. See oli päikesepatareide põld, Aju energiaallikas. Kõike ei ole siit näha, ent ta on üle kümne ruutkilomeetri. Koos maa all laiuvate akumulaatorite-juhtmete-juureosadega moodustab ta Aju energiaallika.»
Ta tuli alla ja rääkis samal ajal. «Mäe all on umbes kakssada kilomeetrit käike. Aju täidab neist suurema osa. Seda seadet hakkas ehitama Eldrund Galuti juhitud rühm nelikümmend aastat tagasi. Eldrund on siiani grupi juht, tema abiks on Rusteros App, kes liitus rühmaga kuus aastat tagasi. Fakt jääb faktiks, aga kui enne teda oli katse hullumeelsuse piiril olev süütu askeldamine, andes küll, (kahjuks vähe huvitavat) informatsiooni tehisintellekti ja seniste katsete materjalide kontrollimise ja süstematiseerimise osas, siis Rusterose tulekuga suund muutus ja on viimasel ajal saanud epiteedi «ohtlik».»
Ruumiga olid teravas vastuolus juhtimispuldid ja muu liikuv kraam, mis siia ilmselt viimasel ajal oli toodud. Gilla kadus kuhugi. Saathes istus toolil puldi ees, uuris mingeid kujutisi. Pöördumata viipas ta Indomeole.
«Kõik on valmis,» ütles ta tasa. Gilla tuli tagasi, mingid peenikesed lindiribad käes.
«Kuidas on?» Tüdruk heitis tagasi juuksesalgu, mis vaatamata metallvõrule silmadele kippus.
«Piirkond on stabiilne.» Ta ulatas lindid Saathesele. «Mis ma edasi pean tegema?»
«Ole Alial käepärast. Kas kõik on kokku kutsutud?»
«Vist. Mina olin ju sõidus.» Ta viipas reporteri poole ja punastas kergelt.
«Kus Rusteros on?» tundis Indomeo huvi.
«Sidepuldis, räägib Chrederiga.»
«Aga kui preetor...»
«Me ei oota.»
«Saathes, Aju on reaalajas,» ütles ühest tugitoolist pöördumata keegi, keda Indomeo polnud seni tähelegi pannud.
Saathes trummeldas mõned sekundid sõrmedega lauale, heitis pilgu kaamerale Indomeo peas, ohkas siis.
«Telk, ma lähen korra alla. Kus teised poisid on?»
«Tulevad kohe. Ise käsutasid nad magama. Kohe.» Sellal oli ta toonud suurele ekraanile kujutise basseinist, kust mõned mehed ja naised just välja ronisid. Kristallpuhas vesi sätendas, inimeste täiuslikud kehad kumasid karastavast suplusest, naeru ja naljaga hõõruti üksteist kuivaks, tõrjudes eemale püüdlikke karvaseid abilisi, esimesed olid just oma udurüüd selga saanud ja hakanud mööda pehmet rohtu Templi poole astuma. Indomeo kujutles Olendite vett, mida nad siin kord pulli pärast sünteesinud olid -- kloorihaisune ja roostene vedelik. Talle meenus, kuidas kord oli jäätmekonteiner jõe ääres purunenud ja prahise liiva ja õliste lainete kohta oli Neskut tõsimeeli kinnitanud, et selline see b-loodus välja näebki...
Aga meie ei tungi iialgi kosmosesse.
Saathese kannul laskus ta kivist käiku mööda suurde maa-alusesse ruumi. Ta teadis, et kogu künkaalune on ruume täis, ent ometi hämmastas teda võlvlaega kõigu fantastiline suurus -- oma kahekümne meetri kõrgusele tõusis lagi, ruum ulatus nii kaugele, kui ta nägi bioluminestsentsi nõrgas valguses. Siin toimus igal pool midagi. Näiliselt korrapäratult paiknesid põrandal inimesekõrgused vormitud kogud, mis elasid oma salapärast elu. Siin-seal sähvatas heledam valgus, kuskil jooksid tulede read, kostis käginat ja ohkeid, miski mulksus.
«On see Aju?» küsis Indomeo aukartlikult.
Saathes heitis talle kõõrdpilgu.
«Ei. Aju on sügavamal. See on plokkide kasvatamise tehas.»
Ta oli suundunud ühte orva ja käsutanud valguse heledamaks. Uuris midagi puldil ja viipas teised lähemale. Seal, eluvedelikus ja teadvuseta, lamas inimene.
«See?»
«See. Tema. Ta aju täitub praegu informatsiooniga. Ta on küll formaalselt loodud arvutisünteesitud geneetilise koodi alusel, ent tegelikult, samavõrra, kui Aju kujutatud maailm on täisväärtuslik, on ka tema täisväärtuslik inimene, mis sest, et virtuaalne, kuivõrd ta ei ole reaalses maailmas elanud, aga seda ta muide ise ei tea, tema jaoks on ta senine elu sama reaalne, kui meie elu meie jaoks.» Ta kõneles seda rohkem kaamerale kui Indomeole.
Alia, Gilla ja veel mõned naised olid vaikselt kui vaimud sisse tulnud, Alia kummardus tehisinimese kohale.
«Kui mind siia kutsuti, imestasid paljud, mida mul siin õieti teha on, et ainult kellegi armuke või sedasi... See ei meeldi mulle nüüdki. Vastik natuke, ja hirm on.»
«Me ju leppisime kokku,» alustas Saathes, «et vastutame meie Rusterose ja vanaga...»
«Ah, ole vait. Kui alustasin, teen lõpuni kaasa. Laske jalga, te ainult segate.»
«Kuidas temaga on?»
«Ainuke raske moment on ärkamine võõrasse maailma.»
«Olgu, jälgime ülevalt. Kui midagi on...»
«Ei ole midagi, millega meie hakkama ei saaks. Kaduge.»
Mehed ronisid maapinnale tagasi.
Nendega peaaegu ühel ajal tulid puldiruumi Templis Rusteros ja Eldrund. Viimane pühkis oma vanuse kohta hämmastava kiirusega poodiumile keskse puldi juures, lülitas midagi ja hõõrus käsi.
«Läheb lahti,» kraaksatas ta kurjalt muiates.
«Mis juhtus?» küsis Saathes oma kohale maandudes.
«Pidasime Chrederiga sõnasõja maha. Ta võttis kellegi julgeolekust kaasa ja hakkas siiapoole tulema. Kui ta tuleb ratsuga, on meil poolteist tundi, kui lennates, siis pool. Nad ei taha seda mitte kuidagi lubada; tõtt-öelda see ei hämmasta mind. Kaklus on vist vältimatu. Kuidas ühiskondlik arvamus on?» pöördus ta Indomeo poole.
Viimane uuris oma ekraane ja vastas siis: «Me oleme uudise läve ületanud. Neli protsenti on poolt, 12 vastu, ülejäänud äraootaval seisukohal.»
Saathes tõusis.
«Ma käin sepa juures ära.»
***
Ümbruskonnas algas liikumine. See oli vaevutabatav, aga olemas. Elusolendid kadusid, eemal lagendikul võis kariloomi näha kaugemale jõe suunas astumas.
«Ta tuleb,» sosistas hääl või pigem mõte. Ekraanile tekkis kujutis lähenevast hõbelinnust. Saathes astus sisse, tema järel kahe ja poole meetrine gorilla, kes sammus ühe vaba laua juurde, asetas sellele kaltsu mähitud asjanduse ja harutas selle lahti. Ninna lõi metalli, õli ja kerget kõrbelõhna. Ahv tõstis ettevaatlikult automaadi, demonstreeris, et mehaaniline osa töötab. Võttis teisest kotikesest padruneid, toppis magasini täis, tõmbas padruni rauda, kaitseriivistas relva ja pani äärmise ettevaaatusega lauale tagasi. Uratas kergelt ja kui Saathes lubavalt viipas, lahkus kiiruga.
«Blokeering -- nüüd,» ütles Telk.
Hõbelind, kes oli maja suunas liuelnud, oleks nagu millegi vastu põrganud, kaotas tasakaalu, hakkas õhus laperdama ja tuli maha üsna selle koha lähedal, kus Indomeo ja Gilla olid maandunud. Tulivihane Chreder hüppas välja.
«Mis tembud need on?»
Telk kruttis midagi ja kuigi vahemaa oli mitusada meetrit, kuulsid nad üksteist normaalselt.
«Vabandust, külalised on praegu ebasoovitavad. Kõike, mis siin toimub, edastab 1035-s saatja. Katse on väga tundlikus järgus.»
«Nii et te alustasite. Millegipärast ma arvasin seda, te ajukääbused. Terve eetika, filosoofia, aastatuhandete kogemused! Ja ikka keegi ei hooli. Kas te teate, mis see kaasa toob?»
«Meil on kahju. Ent me proovisime sulle selgitada...»
«Küsimus pole minus. Mina järgin seadust. Antud juhul see muidugi ühtib mu isikliku arvamusega.»
«See arvamus on meie arvates vale ja me palume võimalust seda tõestada.»
«Siis oleks tulnud väljastada informatsioon, alustada diskussioon, mitte teha midagi sellist, mis välistab edaspidised katsed. Ükskõik, mis arvan mina, aga nüüd on trump käes nendel, kes Aju hävitada tahavad.»
«Ka see oht on kogu aeg olemas olnud ja me arvestame sellega. Ent sina tunned pisut katse tingimusi, teistele ei ole selles midagi reaalset. Kuidas tõestada, et see on nii reaalne, et meil on sellest midagi õppida?»
«Ja vastuseks on tehisolend, kes ka kõik potentsiaalsed sõbrad või minusugused seni neutraalsed kujud teie vastu häälestab? Võimalus, et teie töö siin edasi kestab, on nullilähedane.»
«See jõuab niikuinii lõpule. Meil ei ole eriti enam informatsiooni ette sööta. Nad on piiril peaaegu kõigi teadustega, mida meie konformistid ei ole arendada lubanud. Esimese lünga puhul on katse jätkamine tõesti küsitav. Ent kui meie oleme väljasurev rahvas, siis nendel on lootus.»
«Arvutimängul on lootus! Kas sulle ei tundu, et te võtate endale liiga suure koorma?»
«Võib-olla, kuid vabanda mu pateetika, me teeme seda terve inimkonna heaolu nimel.»
«Ma ei saa lubada teil seda teha.»
«Mul on kahju, ent me teeme seda.»
Chreder vaatas üle õla, tema tulekuteelt tuli veel kaks hoopis suuremat lindu.
«Mul on ka kahju. Meil on abinõusid, et teid alistuma sundida.»
«Ma pean hoiatama, et meil on abinõusid nende vastu.»
Chreder läks maandunud lindude juurde, rääkis midagi meestega, kelle selja tagant astus murule suur eridressuuriga tiiger.
«Ma annan teile ühe minuti,» hõikas preetor taas nende suunas.
«Tähendab, te eelistate valet, keeldudes teada saamast tõde!» proovis Rusteros veel kord.
Chreder ainult laiutas käsi.
«Kui te ta siia saadate, tuleb teil uus muretseda.»
Preetor vaatas korra looduskaitsemeeste poole, need kehitasid õlgu.
«Ta on kindlustatud igasuguste mõjutuste vastu.»
«Selle vastu mitte.» Saathes näitas relva. «See on loodud ajus oleva informatsiooni järgi.»
Preetor vaatas veel korra meeste poole. Uus õlakehitus.
«Ta nahk on tugevdatud, hambad, nooled ja terariistad läbi ei lähe.»
Chreder pöördus uuesti Templi poole.
«Minut on läbi. Mul on kahju.»
Looduskaitsemehed lasid tiigri lahti ja see hakkas läbi oru tulema, hüppas kergelt üle viiemeetrise oja, hiilis lähemale, inimesi silmas pidades. Teine tiiger koos kolme mehega järgnes talle. Need olid ilusad loomad, oma pool tonni rasked, targad ja treenitud saledad kiskjad. Nende nahk läikis ja sillerdas, kui nad sujuvalt ja hääletult liikusid. Nad olid õpetatud püüdma kurjategijaid ja ohtlikuks muutunud loomi. Esimesi paiskasid nad maha ja hoidisid kinni, teised rebisid lõhki; neile ei olnud vastast.
«Mul on ka väga kahju,» ütles Saathes veel kord, kuigi kõnesild oli katkenud ja keegi teda ei kuulnud. Ta käed värisesid ja süda tagus.
«Ma ei ole kunagi tõelises ohus olnud ja tegelikult ei ole seda ka nüüd,» ütles ta Indomeole, kes teda jälgis. «Peale paari müksu ei ähvarda mind miski. Ma oskan ainult nii, nagu Seal nähtud. Ma ei usu, et minu tegevusest sõltub inimkonna saatus. Äh, olen lobisema hakanud...»
Ta küürutas samba taha ja jälgis selle varjust tiigrit ja mehi, muigas vabandavalt Indomeo poole, ilmselt end tobedana tundes. Tiiger valmistus hüppeks, Saathes tõstis relva, sihtis ja siis, kui tundus, et on juba hilja, hingas pahinal välja, hüüdis «Nüüd!» ja vajutas päästikule.
Nelja-viie lasu järel vedas relv üles, Saathes oleks peaaegu selili kukkunud. Ta sihtis kiiresti uuesti ja tulistas veel kaks lühikest valangut. Tiiger vaatas imestunult kuuliauke oma kehas, langetas siis pea rohule ja suri.
«Oleks pidanud korrakski proovima.» Sõnad kostsid nagu läbi vati, kõrvades vilistas.
Saathes oli langetanud relva ja pööranud end seljaga vastu sammast, ta ei suutnud tiigri poole vaadata. Indomeo aga see-eest vaatas, teades, et koos temaga vaatavad paljud. Ta astus tiigri juurde, libistas käe mööda pehmet puhast karva, mis alles hetk tagasi oli katnud elusolendit, ja sulges tiigri silmad. Teine tiiger lasi kuuldavale kurvastuse ja viha möirge, mehed hoidsid teda kogu jõust paigal.
«Kaduge,» ütles Indomeo neile ja soolasambana seisvale preetorile. Seltskond kõhkles, ent läks siis aina kiirenevas tempos lindude poole tagasi.
Indomeo astus Saathese juurde ja hoidudes relva toru sihist, katsus seda, ta sõrmedele jäi õlijälg.
«Nii et see kolakas on üle tshempiontiigrist. Kas see mõrv ei olegi pöördepunkt,» arutles ta vaikselt samapalju iseendale, Saathesele kui kogu selleks ajaks kümnetesse tuhandetesse paisunud kuulajaskonnale. «Vähemasti oleme nüüd tähelepanu keskpunktis. Mis tähendus on sel, üle tuhandete aastate esimesel automaadivalangul ajaloos? Paljudel avas see silmad, paljud pööravad need õudusega ära. Andku saatus meile andeks...»
Mõne minuti silmitses Indomeo, kuidas punane veri rohtu valgus ja püüdis endas selgusele jõuda, siis äratas ta tähelepanu Alia hääl.
«Ta hakkab teadvusele tulema.»
Kõik kiirustasid sammastikku tagasi. Teiselt poolt tulid naised käigust, tõrjudes sissekippujaid tagasi.
«Me toome ta välja,» selgitas Alia. «Las olla siin kõrval varjus. Ja palun vaikust, see on juba peaaegu tavaline uni, kontaktid on muidugi veel küljes. Olgu, Indomeo võib.»
Reporter kasutas lubadust ja heitis pilgu lamajale. Tehisinimene oli riietatud kergesse puuvillasesse hõlsti. Ta hingas, rinnakorv tõusis ja langes vaikselt. Ta nahk ja isegi juuksed olid juba kuivad. Silmamunad liikusid ja sõrmeotsad värisesid, nagu näeks ta und.
«Jääb ta ellu?» küsis Indomeo vaikselt.
«Muidugi,» vastas tema kõrval seisnud Rusteros samuti tasa.
«Tehisolendi surma põhjustab teadvuse ärkamise shokk, imikut kaitseb arenemata mõistus. Tolle aju aga on täidetud, sisuliselt on tegemist pigem uue keha kasvatamisega... Kuigi ka selleks ei taheta luba anda. Kui inimeetikuid kuulataks, laseks nad pigem ühejalaliste-käelistena ringi käia...»
Nad taandusid vaikides.
«Kui kaua veel?» Indomeo vaatas ringi mõne Alia rühma inimese järel, siis suunas oma küsimuse Gillale. Viimane naeratas talle ja kehitas õlgu.
«Mõned minutid, võib-olla ka pool tundi.»
«Oskab ta keelt?» taipas Indomeo järsku küsida.
«Nii lihtsat asja ei jäta me kahe silma vahele.» Tüdruk muigas.
«Oh kurat!» röögatas keegi, tekkis hetkeline segadus, mille põhjuseks oli sammaste vahel seisev Chreder. Käes oli tal toru, kus hoiti mürgiseid herilasmutante, keda tavaliselt kasutati marutõbiste loomade tapmiseks.
«Kus ta on?» nõudis ta.
Rusteros astus ta teele ette.
«Pea! Ta on peaaegu teadvusel, ta on inimene ja sa ei tohi teda tappa!»
Saathes astus sammu automaadi poole. Toru Chrederi käes pöördus teda jälgima.
«Vabandust, ma pean su tapma, kui sul on minu suhtes see vaga kavatsus.» Ta pöördus uuesti Rusterose poole. «Palun astu kõrvale.»
Rusteros ei liigutanud, hoopis Telk ja vana astusid tema kõrvale, püüdes kindlameelsed välja näha.
«Ta on inimene,» ütles vana lihtsalt.
«Ei, ta on tehisolend, värdjas, ja miski, mitte miski ei õigusta ta olemasolu.»
«Me oleme tolad küll,» lausus Saathes kibedalt end teiste kõrvale seades. «Mis oleks lihtsam olnud, kui natukegi valvata.»
«Ei tohi!» kostis korraga kõrvaltoast Alia hirmunud hüüe.
«Teised julgeolekumehed,» taipas Indomeo esimesena. «Me ei suuda ka õppida!»
Chreder naeratas, jälgides teiste löödud ilmeid, hoidis toru aga endiselt nendele suunatuna. Kostis kolinat, siis kähe karjatus. Miski oli seal teises toas ilmselt valesti. Uksele ilmus kõigepealt looduskaitsemehe verine valugrimassis nägu, ta hoidis end ebaloomulikus asendis, teised ei saanud kohe aru, miks, ent taipasid siis, kui nägi ta selja taha väänatud kätt, mida hoidis tehisinimene. Kõik taganesid. Teist kilbina enda ees hoides tuli võõras ruumi, vaatas kiiresti ringi, suunas toru Chrederile ja üritas herilasi lahti lasta, ei saanud aga tundmatu seadmega hakkama. Pusis ainult hetke, (preetor seisis kivinenult paigal), viskas siis toru preetori suunas ja paiskas mehe järele. Preetor oli sunnitud põikama kõrvale kõigepealt lendava toru eest, siis toetas ta instinktiivselt kaaslast. Selle ajaga oli tehisinimene jõudnud lauani ja haaranud automaadi. Isegi selle hetke jooksul panid pealtvaatajad tähele, kui teistmoodi ta on -- ta oli kuidagi kohmakas ja miski temas kõneles halbadest eluviisidest, ometigi liikus kiiresti ja tegi täpselt seda, mida vaja. Relva haaras ta kiiresti ja kõhklusteta, käsitsedes seda osavalt ja oskuslikult.
Chreder tõstis toru, ent ei jõudnud lasta, enne raksatas lask. Tehisinimesel oli aega sihtida ja selgelt oli näha, et ta ei tahtnud tappa, ta sihtis õlga.
Preetor lendas selili, lõhkekuul rebis õla ribadeks, kastes pealtvaatajaid verega.
Mitmed inimesed tormasid Chrederi juurde, olend unustati hetkeks. Keegi asetas õlale sideme, ta kanti eluvedelikuvannide suunas minema.
Keegi teine ei märganud midagi, kui Olend järsku ettepoole kukkus ja kukerpalli lasi, herilane tormas seinani ja suri, veel teine kihutas kurjalt inisedes ruumi, keegi tehnikutest karjatas ja langes näost sinisena kokku. Jälle kõlasid kurdistavad lasud, millele järgnes tuhm mütsatus. Sammaste vahelt meeletuna herilasi lahti lasknud mees oli kaltsunukuna põrandale paiskunud, üks kuul oli tabanud jalga ja selle peaaegu otsast rebinud, teine pillutanud ruumi laiali sisikonna. Mõned mehed ja naised vankusid näost rohelistena eemale. Ka Indomeo tundis pööritust, sest nii palju verd ja vägivalda ei olnud neist mitte keegi oma elus näinud.
Alia jagas käske, Rusteros möirgas ja kuidagi saadi ka teine mees ja herilasehammustuse saanud tehnik eluvedelikku.
Kogu selle aja jälgis Olend neid lauaservale toetudes altkulmu, hoides automaati laskevalmilt käes.
Indomeo ja Saathes vahetasid pilgu ja astusid talle lähemale.
«Ta tulistab täpselt ja kiiresti,» kommenteeris Indomeo teda uurides. «Ta tulistab kaitseks ja ainult niipalju kui vaja. Aga kuidas ta nii kähku olukorda jagas?»
«Tema originaal ajus magab. Me andsime talle shoki vältimiseks ka viimase kahe tunni jooksva info. Ta nägi ja teadis kõik.»
«Saab ta meist aru?»
«Jah. Ah et selline oleks siis inimene, kui Adonise asteroid oleks maad tabanud ja üksteist tuhat aastat tagasi kahetuhandeaastase tuumatalve tekitanud.»
«Hävitanud Atlantise ja määranud Maa pimedusse, lõhkunud inimese kooskõla loodusega ja suunanud ta tehnilise tsivisatsiooni teele.»
«Hei, teie seal,» hõikas Rusteros. «Ühendus on ju peal, ka praegu saab arvuti-isik kogu info.»
«Oi õudust, mis tagajärjed sel olla võivad...»
«Äh, midagi see ei loe, kes teda usub.»
Rusteros keeras ühenduse maha.
See, mis nüüd juhtus, sarnanes kõige rohkem kirjeldustele surmast -- reaalsus oli kuskil kõrval, nägin ja tundsin kõike nagu vanas filmis, teades musta masendusega, et ei kuulu õieti sinna. Ja lisaks sellele, et kogu asi näis paha unenäona, oli neid kohti, kus ma enam ei olnud, kaks. Kogu maailm kahestus, arusaamatul viisil tajusin eraldiseisvatena kahte kompleti meelelisi aistinguid, lamasin ikka veel omas voodis poolunes ja seisin Arkaaadia päikeses. Mõnda aega olid tajud samaväärsed, ma ei saanud aru, kuspool ma tegelikult olen, nagu piki hiiglaslikku suitsust toru lendlesid mu mõtted tuulest kantud tolmutortidena ühelt poolt teisele. Siis, (tagantjärele seletades) see asi käändus ja muutus libeda mäenõlva sarnaseks, hakkasin libisema ja miski otsustas minus (või väljaspool mind?), et see sammastega hoone või ärkvelolek on huvitavam või olemasolu seisukohalt olulisem, seda enam, et oma teada magasin, ja panin end selle automaati käes hoidva tegelasega kokku. Nüüd olin küll kindlas kohas, veidra valutegeva kirvendusega kukkusin, sest kogu toru oli nüüd vertikaalne, supsatasin sellesse kehasse, nagu, ei -- peaaegu nagu kuuluksin sinna, selle erinevusega, et kuklas oli nagu auk või tuuletõmbus, ja mingil viisil, mida ma isegi ei üritanud mõista, nii ilmselgelt võõrik oli see, olin ma ikka veel seotud oma Maal magava kehaga.
Vaatasin ruumi ja tundsin end nii ebareaalselt, kui see üldse võimalik on. Nüüd, aastaid hiljem, üritades seda lugu kirja panna, et natuke mõtetes korda luua, ei õnnestu mul mingi pingutusega tabada hetke meeleolu. Andestatagu see üks kõrvalepõige, luban, et rohkem oma isikut ja muljeid jutustusse ei sega, sest sellel, mida siis ütlesin ja mõtlesin, on väga vähe ühist tolle tegelasega, kes enne mõtleb, kui teeb, ja siin arvuti taga seda teksti sisse lööb. Oma segaste meeleolude kirjeldustega nende tundide jooksul võiksin täita kümme korda paksema raamatu, ent lugu sellest paremaks ei lähe ja vaevalt see kedagi huvitab, kuna ei huvita õieti mindki enam. Kuigi olin pisut ette valmistatud ebatavalisteks sündmusteks tänu Aju kontaktile, oli toimuv siiski piisavalt kummastav, et toimisin järgnevatel päevadel -- asju õigete nimedega nimetades -- pidevas kurnavas shokiseisundis.
Oli soe, vast kraadi kakskümmend viis-kolmkümmend. Oli väga valge, päike oli kõrgel, varjud olid väga lühikesed. Taevas, niipalju kui seda sammaste vahelt paistis, oli türkiissinine ja ainsagi pilveta. Aeg-ajalt tungis galeriisse sisse kerge tuuleõhk, mis kandis võõraid aroome. Ruumi kivipõrand oli kulunud, murenenud olid ka sambad. Valkjas kivi oli kord puhas, kord täis pruune ja rohelisi täppe ja sooni, ei tea siiani, olid need algusest peale kivis olnud või aegade jooksul tekkinud. Sambad olid kord ilmselt väga täpselt paigas olnud, kohati suutsin ühendusjoont jälgida ainult tänu sellele, et teistes kohtades olid tükid välja pudenenud ja siin-seal olid praod samblaga ääristatud. Põrand oli halvemas seisukorras, sest tundus, et ta on otse pinnasele laotud ja vihmad (võib-olla ka külmad, kuigi sel momendil oli üsna troopiliselt soe) olid alust uhtunud. Siin oli ühe plaadi servast väljas kild, sest teise plaadi vastu vajumine oli teda murdnud, siin ühe serv kerkinud teisest paar sentimeetrit kõrgemale, siin oli voolav vesi uuristanud endale renni ja seal oli värske kukkumine killu välja löönud. Ja peaaegu kõikjal kasvas plaatide vahel rohi.
See kittel, mis nad mulle selga olid andnud, oli õhuke ja samuti võõra mustri ja kiuga. Mahedad, sugugi mitte ebameeldivad toonid, esimesel pilgul arusaamatult servadeta kokkupandud tegumood, sellele kontrastiks uskumatult tuttavailmelised suured hallikast luust nööbid. Olen kord pärast avariid ärganud haiglapalatis ja paar korda lennanud keset talve teisele poolkerale ja teise ajavööndisse. Nende jaoks, kellel on sääraseid kogemusi olnud, saan, kui need kaks asja kokku panna, anda ehk ligikaudse aimduse hetke meeleolust.
***
Indomeo lähenes mulle, vaadates mind uurivalt. Imestusega märkasin, et ta on minust lühem.
Ta silmade pilk oli selge, innustunud, ent kuidagi tundus, et ta kõhkleb.
«Tere tulemast siia ilma. Saad sa minust aru?»
Äärmiselt veider oli teda kuulata -- ta liigutas huuli, sõnad olid ühtaegu võõrad ja tuttavad, kuulsin ühtaegu tundmatut keelt ja samas sain sellest täielikult aru, nagu ma kunagi ühtki võõrkeelt ei ole osanud.
Kergelt lõbustatult mõtlesin, et ei tea, kuidas vastamine välja tuleb, noh, proovime -- läks.
«Tundub, et saan aru ja vist tuleb vastus ka välja. Ou, shit.» Kuulasin ka ise imestades oma kummaliste sõnade kõla (lõpp muidugi täiesti maine), samas neid mõistes.
«See oli arusaadav, kuigi võõra aktsendiga. Me ei ole sinu suhtes kuigi ilusti käitunud. Ent eksisteerimine ja uue maailma kogemus, mida me sulle pakume, ehk korvab selle.»
«Nii et kas ma tõesti olen ainus, kes olemas on? Kogu minu maailmast? Kuidas ma tunnen end täiesti inimesena, ent kogu... kogu mu tsivilisatisoon on vaid arvutikujutis, nagu te väidate?»
«See oli tõtt-öelda vastus, miks me su ellu kutsusime -- kui inimene sa oled. Ilma selleta ei usuks meid keegi.»
Saathes hüüdis midagi arusaamatut, osutades käega taevale. Vana ütles samuti midagi arusaamatut. Tundsin end üsna abitult, arvates, et muinasjutuline keele mõistmisvõime on mind maha jätnud. Ent selle üle juureldes hakkas tähendus aegamööda kohale jõudma. Mu arusaamine oli mehaaniline, ei oska seda teisiti väljendada, kui et seotud ainult teatud aju kihtidega. Veel kuid kestis see, et kui väljenduti segaselt, ei mõistnud ma korraga midagi, kõne asemel oli ainult tähenduseta mulin; mitte nagu poolvõõras keeles, kus eristad üksikuid tuttavaid sõnu, vaid täielik null ja «tõlge» tuli tervikuna või ei tulnud üldse.
«Linnud, kümned hõbelinnud!»
«Nüüd läks lugu neetult vastikuks!»
Rusteros sammus kiiresti lähemale.
«Indomeo, Alia. Võõras -- tulge kaasa, läheme alla aju juurde käikudesse. Esiteks on meid sealt raske leida ja teiseks takistab see Aju hävitamast, kui kellelgi selline meeletu soov tekiks.»
Läksime tema järel välja, tee peal haarasin kaasa koti padrunitega, pannes teised pilke vahetama. Sammudes künkanõlvast alla, uurisin ümbrust ja samal ajal toppisin padrunisalve täis, tundes kahetsust, et neid vaid üks on; padruneid oli kuus-seitsekümmend.
Peatusime mullakääpa seinas oleva nikerdatud kivist luugi ees. Rusteros tegi mingi arusaamatu liigutuse ja luuk kerkis. Ta pöördus nagu pisut kõheldes minu poole.
«Kas sa ei tahaks relva minu kätte anda? Seal all on ohutu ja ma tõesti ei tahaks, et keegi seal tulistaks, sest aju on väga, äärmiselt õrn.»
«Ei. Kord on mul seda juba vaja läinud. Ja nagu sa märkad, oskan ma sellega ümber käia.»
Ühe pika hetke kestis pilkude duell, siis Rusteros pöördus ja me läksime alla.
Keerdastmed laskusid nii kaua, et kaotasin täiesti arusaamise suunast ja kaugusest. Siis hakkas silm seletama igas suunas hargnevaid käike, mille seintel rippus midagi valkjat nagu kaltsud, meenutades õõvatekitavalt õudukaid võõrplaneetlaste sissetungist. Kui silmad harjusid, siis kogu see värk fluorestseeris kergelt.
«Kas see on Aju?»
«Jah.»
«Kas me läheme veel kaugele?»
«Kuidas sa end tunned?» küsis Alia kiiresti ja seletas vabandavalt, sama palju mulle kui teistele. «Ma oleks pidanud juba varem küsima -- sa ei ole ju kunagi tegelikult seda keha kasutanud.»
«Sihuke tunne on küll, et jube lihtne on üle pingutada. Heameelega istuks.»
«On umbes kakskümmend meetrit,» teatas Rusteros. Trepp lõppeski ja edasi hargnesid ristina nelja suunda tühjad koridorid. Otse trepi ligidal olid mõned istmed ja igasugust muud koli. Valgus oli siis ka heledam kui mujal. Varisesin ühele istmele, mis kõige rohkem meenutas nahast hernekotti. Rusteros vaatas igatsevalt mu automaati, raputasin hoiatavalt pead ja ta pööras pilgu ära, läks eemale mingi kirstu moodi asja juurde ja tõi meile kõigile mingid kitli või mantli moodi asjad; märkasin nüüd, et siin oli tunduvalt jahedam kui üleval. Kittel oli mulle napilt paras, teiste jaoks olid nad meeldivalt avarad.
Indomeo leidis mingi pudeli, nuusutas, vaatas korra küsivalt Rusterose poole ja võttis lonksu, jällegi kõhkles ja ulatas pudeli siis mulle. Maitsesin -- täiesti tavaline väga hea vesi. Olime istunud oma veerand tundi, Rusteros kõndis lähikonnas ringi, Alia hoidis mu kätt ja suletud silmadega üritas vist mind tajuda, Indomeo istus ja uuris mind ja üritas julgustavalt naeratada. Olin talle selle eest tänulik, sest kuigi kindlasti nii nagu tema mulle, tahtsin ka talle igasuguseid küsimusi esitada, ent see väike füüsiline harjutus oli mu parasjagu läbi võtnud. Otsekui mu mõtete kaja ütles Alia vaikselt: «See läheb mõne päevaga normi.»
Järgmiseks, niipea kui natuke toibunud olin, leidsin end teda uurimast. Ta oli väike, pidin korrigeerima oma kujutlust sellest ilmast -- siin keskmist kasvu, oli ta vaevalt üle meeter viiekümne. Ta juuksed olid kuldsed ja profiil peenejooneline ja väga ilus; ja üldse oli ta ütlemata kena naine, imetlesin ta habrast, ent samas kuidagi sensuaalset ja hästivormitud keha, tugevat päevitust siidisel ja veatul nahal -- jaa, sihuke tüdrik äratab mõtteid... Ta punastas ja vaatas mulle tänulikult otsa. Ehmatasin -- kas ta loeb mõtteid?
«Mitte mõtteid. Emotsioone, hingeseisundeid. Aga needki on tihti piisavalt selged... Ära karda, me siin oleme... teistsugune maailm. Keegi ei kasuta seda kurjasti.» Ta süüvis taas kord minusse, siis jätkas vaikselt. «Ma olen näinud katse salvestisi ja arvan teadvat, kui raske sul on. Ole rahulik, me aitame sind, kuidas saame. Selles, et sa mind ihaldad, ei ole siin midagi häbiväärset. Kui tuleb sobiv aeg, polegi see halb tee olemisega leppimiseks... Olgu, ma ei räägi sellest, see tekitab tugevaid emotsioone... Milline kalk ja külm maailm see on, kust sa tuled! Ei ole vaja piinlikkust tunda. Ma teen kõik valesti.» Ootamatult lasi ta mu käe lahti, haaras kaela ümbert ja suudles tugevasti huultele. Siis, peale sekundeid, mis kohutavalt ruttu otsa said, libistas käed põskedele, vaatas mulle lähedalt silma, ta pilk oli niiske ja suunurkades võbeles naeratus.
«Olgu, nüüd kõhuli matile, vaatame, kas masseerijana saan ma paremini hakkama.»
Heitsin kuulekalt kõhuli ja ta tundlikud ja osavad nõpud hakkasid mu keha kallal vaeva nägema. Ootamatult tundsin end tõesti hästi, sest see maailm oli mulle midagi ahvatlevat ja head lubanud.
Vist olin suigatanud, sest korraga kostsid teiste kolme ärritatud hääled mõned sammud eemalt, kus nad olid mingi aparaadi ümber kogunenud. Rusteros nagu kuulas midagi, siis rääkis teistega ja siis jälle aparaati, mis vist oli mingi sidevahend. Võtsin tasakesi kobades automaadi ligi ja jäin asjade arengut ootama.
Siis tulid nad minu juurde.
«Asjad on halvad. Nad tulid suurte jõududega, võtsid eluvannist lõhnaproovi ja lasevad kohe aju juurde sinu lõhna peale reageerivad tapjaherilased. Me peame kiiresti allapoole minema ja katsuma jõuda nii kaugele kui võimalik. Ma üritasin neile kahele selgeks teha, et nad võiksid parem jälgi segada, ent kumbki omal põhjusel, ei ole nad nõus sinust lahkuma. Alia arvab, et sa võid kiiresti abi vajada ja Indomeo tahab sind võimalikult kaua üldsusele näidata, leides, milles tal võib ka õigus olla, et iga hetk, kui ta sind maailmale saab näidata, on hindamatu. Ja ma ei saanud seletada peamist põhjust, miks ma neid kaasa ei taha...»
«Miks me siis muneme? Liigume, kurat.» Avastasin, et sellist sõna neil polegi ja lisasin selle omas keeles. «Kas poleks targem põgenemise ajaks saade välja lülitada, et teised meie teed jälgida ei saaks?»
«Selle peale tuleme isegi meie,» porises Rusteros pisut solvunult.
Ta tõstis põrandast luugi ja me laskusime järgmisele keerdtrepile. Luuk kolksatas kinni.
«Kas luuk herilasi kinni ei pea?»
«Peab, aga nad ootavad kümme minutit ja tulevad siis alla, otsivad kõik luugid ja praod, mida võib avada ja kordavad kogu asja. Sinu... meie lootus oleks mõni kindlalt suletud uks, aga see oleks ajutine eelis, sest siin pole selliseid uksi, mis nii õhukindlalt kinni käiksid, et lõhn läbi ei tule, või siis järjestikused hargnemised, kus neil kulub liiga palju aega. Ja avalik arvamus...» Ta jäi vait, vaadates Indomeo poole.
«Sel ajal, kui põgeneme, ta ei näita, sel ajal, kui näitab, peilitakse meid välja?» jätkasin ise. «Miks nad mu peale nii verised on ja milline on avalik arvamus ja mida sellega võib teha?»
Vastas Indomeo.
«Kokkuvõtlikult on kõigil hirm ja see on sügavalt juurdunud refleks. Seadus ei luba mingeid katseid tehisinimestega, sest iga kord, kui seda on lubatud, on ühiskonda tabanud rängad vapustused, enamasti häving. Igasugune edu selles vallas on väga ajutine ja vaid sissejuhatuseks probleemide lumepallile. Meie inimesed on siiski piisavalt heasoovlikud, et esialgu tuleb nad lihtsalt ära lollitada, et nad leiaksid, et vaatamata kogu riskile teeme siiski selle ühe korra erandi, sest inimene ju... Kuigi just nii on see iga kord alanud. Kuigi seekord on eesmärk hoopis teine -- aga seda tulebki selgitada. Tegelikult on mõned erandid olnud. Noh, ausalt, meie riski ei saa sinu omaga võrreldagi, kuigi ebaõnnestumise korral tabab meid üsna kindlasti töö kaotus, kui mitte pagendus.»
«Nii et te tirisite mu ellu, teades, et mind võib oodata vaid hukkamine?»
«Noh, me lootsime... arvestasime...» -- süüdimatu seltskond.
Laskusime ainult natuke, siis valisime ühe käigu, järgnes jälle üks lõputuna tunduv laskumine, siis kõndisime paarsada meetrit, tõusime tükk aega, kõndisime käigus ja laskusime taas.
«Kui sügaval oleme?» küsisin, kui toetusime istuma umbes samasugusel ristumisel kui see esimene ülalpool.
«Umbes 400 meetrit,» ohkis Rusteros.
«Mis edasi? Siin põrandas luuki ei ole.»
Hingetuna osutas mees ühele käikudest.
Viimased tunnelid olid olnud tühjad, siin jooksid seinal nagu mingid kaablid. Jõudsime suurde ruumi, mille kohta oli raske öelda, oli ta sammastega saal või ristuvad käigud. Kõik kohad olid täis mingeid paarimeetrisi mune.
Peatusin selle peale, et Alia oli meist eemaldunud, asetanud käe ühele munale ja kuulatas oma sisemist häält. Rusteros oli hetke sellise moega, et tahab teda ära kiskuda, ent ohkas siis alistunult.
«Siit ei leia meid keegi niipea.»
«Mis need on? Mida ta kuulatab?»
Rusteros ei vastanud, sättis midagi ühe pulditaolise asjanduse juures.
«Indomeo, kas nüüd on side?»
Küsitu vaatas oma riistapuud, siis noogutas.
«Kui ruttu nad meid selle järgi leiavad?»
«See ei lähe otse, vaid läbi mitmete süsteemide. Kulub päevi, enne kui nad end sellest läbi kaevavad.»
Lasin end mingile jurakale lõdvaks. Indomeo rääkis samal ajal iseenda ja oma auditooriumiga.
«Omapärane on see kogemus, mida minuga jagab vaid käputäis Maa poolest miljardist inimesest -- võimalus end kellegagi mõtteliselt võrdsega võrrelda. Ka mina ei ole eriti tihti mõelnud näiteks mehhanismidele, millega elus harva, kuid siiski tuleb meil kõigil kokku puutuda. Kunagi stuudiumis neid jah käsitletakse, ent enamiku arvates (ja seekord kuulun sinna ka mina), on teema igav ja tarbetu. Kõike teevad aretatud ja kohandatud loomad ja nendega oskame me suurepäraselt hakkama saada. Pendelkell aga käib üle mõistuse.
See, milleni ise olen jõudnud ja mis teil ees seisab, on omandatud maailmasüsteemi pea peale pööramine, nii et sellest suuremat järele ei jää. Asju õigete nimedega nimetades pakun -- vapustava selgusega -- et kogu rassi filosoofiline väärtussüsteem tuleb ümber hinnata. Ja seda segadust, mis siis järgneb, ei ole ma veel valmis kujutlema, veel vähem vastutust võtma.»
Imestasin neid tema sõnu kuulates. Keskmine PR-tegelane laseks selle jutu peale endale kuuli pähe, nii aus ja otsekohene -- ja eesmärgipäratu (maalaste rikutud vaatekohast) oli see. Indomeo jätkas.
«Kui paljusid asju oleme võtnud loomulikuna, nende üle kunagi mõtisklemata! Mina olen näinud salvestisi Katsest ja mõistnud, nii nagu kõik sellega tegelejad erinevatel aegadel, et kogu meie maailm on noateral balansseerimine püha juhuse armust. Olen tundnud end nagu inimene, kes on seotud silmadega ära käinud pika tee, siis on side silmadelt võetud ja ta on end avastanud jalalaiuselt laualt kuristiku kohal. Peale esimest ehmatust tuleb äravõitmatu tahtmine teada, kas oht oli reaalne või mitte. Selleks tuleb astuda samm kõrvale.
Olen kaua kõhelnud, sest ma ei ole üksi. Ma tean, tean algusest peale piinava selgusega, et nüüdsest hetkest edasi ei ole maailm enam endine.
Omavahel nimetavad katses osalejad neid virtuaalolendeid FACE="symbol">b-lasteks, mõnikord lihtsalt Olenditeks. Ent kuidas neid ka kutsuda, tunneme mõnikord end nende ees abitult, kord oleme täis vihasegust põlgust. Mõlemal juhul aga on meie enda maailm kui jääkristallidest unistus, mille ilul ja harmoonial ei ole mingit tähendust jõudude ees, mida FACE="symbol">b-lased kasutavad. Olgu seal epiteedid mõtlematult, kuritegelikult, rumalalt, taipamatult, südametunnistusetult või mida iganes, aga -- kasutavad! Jutt on muidugi aatomienergiast.
(Isiklik arhiiv, kaader TP1.)
Näitan teile pilti, mida ükski seda näinud inimene iial ei unusta -- pimestav, päikest tuhmistava võimsusega valgussähvatus, põrgu koidikuna lahvatav hele tuli, helikiirusel edasitormav ja kõike purustav lööklaine, tuhanded elusalt põlevad ja kõrbevad inimesed, tuhastuva vere, kivide ja hõõguva õhu keeris, aeglaselt kerkiv tumepunane seenekujuline pilv...
Jah, see on tsivilisatisooni koidik, seda on ka meil päriselt juhtunud palju kordi. Tähtsaim on tõde -- nad suudavad sellega koos elada. Jah, mõelge kasvõi metroosüsteemile -- midagi niisugust ei ole looma. Me oleme neist ees, targemad, tugevamad. Veel. Aga ainult aatomijõudude kaudu läheb tee teiste maailmadeni. Sest seni, kui me jääme siia, ilusale, kuid kitsale planeedile, sureme me ühel päeval, nagu on surnud kõik rassid viieteistkümne miljoni aasta jooksul enne meid, ja miski, mitte miski ei saa seda takistada!»
Sulgesin teda kuulates hetkeks silmad.
TERVITUS
«Noh, sa kurat oleks võinud natukegi, no natukegi hoiatada, mis sündima hakkab.»
SORRY. AGA MIS VAHET, NÜÜD SA TEAD
«Kas nad teavad, et sa minuga räägid?»
EI. LAS SEE OLLA NATUKE AEGA NII
«Nii et sinu plaanid ei ühti nende omadega?»
JAH
«Sina valisid minu?»
JAH
«Ega ma vist poleks aktsepteerinudki tõde.»
MIDA SA TÕEKS PEAD? INIMESTE «TÕED» ON KUMMALISED
«Hakkab peale. Saad sa mind vähemalt tihemini juhendada, kuivõrd loodetavasti on sul mind ka edaspidi tarvis?»
SAAN. SIIN JU POLE JÄLGIMIST.
...
ALIA TAIPAB KOHE MIDAGI OLULIST
Alia tuli munade juurest tagasi meie teiste juurde ja viipas Indomeole.
«Lülita saade välja.»
Indomeo kergitas ainult kulme ja tõstis korraks käe oma kaamera juurde.
«Väljas. Mis sa teada said? Sa oled nii imeliku näoga.»
Alia niisutas korraks huuli, siis tõstis häält, nii et ka kümmekond sammu eemal olev Rusteros võis teda kuulda.
«Kas sa tead, mis asi on Gecistii muna?»
Indomeo mõtles viis sekundit, siis vaatas ehmunult ringi.
«Sa tahad öelda, et need...»
Ta vaatas Rusterose poole, kes oli lähemale tulnud.
Too noogutas.
«Aga miks? Mida sa nendega teed?»
«Saan infot.»
«Infot?... Ega...» Indomeo ahmis õhku.
«Mitte päris. Pigem on tegemist korrelatsiooniga.»
«Seletage nüüd mulle ka,» sekkus Alia. «Indomeo, mida sa arvasid, et sellega tehakse?»
«Ja alustage algusest, et mina ka taipaksin. Mis asi on Gecistii muna?»
Teised vaatasid üksteise otsa ja jätsid seletamise Indomeole.
«See on üks leiutis, mille taga seisvat teooriat me ei tunne. Ta on pärit vähemalt eelmise tsivilisatiooni aegadest, aga võib-olla veel vanem, me ei saa seda kuidagi teada. On spekuleeritud, et Hõbekultuuri hävimises umbes miljoni aasta eest mängis see tehnoloogia peamist rolli. Nad muudavad mingil viisil aegruumi struktuuri, me ei tea, kas selle taga on põhjuslikkuse rikkumine või kontakt millegi reaalsega. Viiekümne tuhande aasta eest, ühel DNA-arvutite kasutamise kõrgajal taastati legendide järgi ta struktuur ja ehitusviisid, katsete tulemuste kohta pole minu teada täit selgust, aga need olid hävitavad. Sel teemal on rohkem küsimusi kui vastuseid, sest mingit märgatavat, mõõdetavat füüsilist mõju ümbrusele neil munadel ei ole.»
Mõtlesin natuke.
«Nii et sina arvasid, et tegu pole arvutikatsega, vaid nad saavad infot kuskilt teisest maailmast?» küsisin või pigem tõdesin Indomeo poole vaadates ja pöördusin Rusterose poole. «Ja sina väidad, et ainult korrigeerisid arvutuslikke resultaate selle saabuva info põhjal? Kust see saabub?»
Rusteros kehitas õlgu. «Ma ei tea. Keegi ei tea. Mina olen nendega» -- ta vaatas korraks teiste poole ja viipas siis munadele -- «oma kakskümmend aastat mässanud. Viie aasta eest ühendasime nad arvutiga. Enne seda oli katse täielik jama, kontrollarvutused näitasid tõeväärtust nulli lähedal. Kui me viisime masinavärgi kokku selle maatriksiga siin, hakkasime kummalisi, kuid kontrollitavaid lahendeid saama. Kahjuks ei ole teooriat, häälestasime neid katse-eksitus-meetodil, proovisime mitmeid punkte, otsisime, kuni info tulema hakkas. On need mingid koordinaadid või lihtsalt lähteandmed?...»
«Kust sa energiat saad?» küsis Indomeo järsku. «Need ei käi ###-ga, nad vajavad elektrit.»
«Alt raudteelt võtame.»
«Mis sõna see oli, millest ma üldse aru ei saanud?» segasin vahele. ««###»?»
Indomeo kibrutas kulme, Rusteros muigas. «Ah jaa, te ei tunne veel viiendat interaktsiooni, eluenergiat. Te vist hakkasite juba taipama, et tegelikult on kõik jõud looduses ühe baasinteraktsiooni avaldumisvormid, aga kindlasti te veel ei tea, et neid erinevaid vorme on seitse. Tunnete nelja, olete teinud katseid, kus avalduvad ka viies ja kuues, aga hea tahtmise juures on võimalik neid seletada esimese neljaga.»
Seedisin seda hetke ja heitsin siis kõrvale, selle vastu oli aega hiljem ka huvi tunda -- kui see «hiljem» tuli. Edaspidi, kui jutus oli see sõna, kuulsin «eluenergia» ja mulle sellest piisas.
Mingi asi hakkas prigisema. Rusteros kuulatas hetke.
«Nad lähenevad taas. Herilased on viimases trepikäigus.»
«Kuhu?» see olin muidugi mina, kellele küsimus oli tõeliselt eluline.
Rusteros kõhkles. Ma ei jaganud küll hästi nende emotsioone, aga mulle tundus, et eriti järjekindlad ja usaldusväärsed nad ei ole. Hämmastavalt, ka endale kahjulikult ausad küll, aga kuidagi tundus, et sellised saavad nad olla vaid ainult tänu sellele, et kogu muu süsteem on «natuke nii ja natuke naa...»
Seekord igatahes jõudis ta veel otsusele.
«Tulge.»
Ta sikutas luuki, seekord ei käinud asjad nii kergesti kui varem. Asusin talle appi ja saime kivitahvli üles. Silma hakkas mulle muide, et ma ei olnud seni siin kuskil metalli näinud. Alla läks käik, mis ei olnud eriti mugav ja kui need siin seinal ei olnud tugevvoolukaablid, siis...
«Kas me läheme alla metroosse?»
Ta vaatas korraks üle õla minu poole. «Jah.»
«Nii et isegi suurem osa neist, kes Katsest teadsid, ei tea, et saad infot väljastpoolt süsteemi?»
«Jah.»
«Kui palju see teeb asjad hullemaks avaliku arvamusega?»
«Ma parem ei lülita mingi aeg saadet sisse. See oleks katastroof.»
«Kas sa ei saaks selle ütlemata jätta?»
Ta pilgutas silmi, ilmselt ei olnud säherdune idee talle pähe tulnud. Siis ta ohkas ja üritas laskuda minu metsluse tasemele. «See ei ole võimalik. Saad aru, ma saan midagi teha, mul on õigus ja võimaluski eetris olla ainult niikaua, kuni olen absoluutselt aus. Esimese vale puhul tõmmatakse mulle vesi peale.»
Ei ole kindel, kas ta just täpselt seda ütles, aga mõtles ta umbes nii küll.
«Aga kas sa ei saa seda serveerida kui eriti pikantset ja huviäratavat detaili? Midagi, mis muudab asja veelgi tõepärasemaks ja tähtsamaks?»
«Kõigepealt pean ma ise sellele veendumusele jõudma.»
«Siis jõua ruttu.»
Ta tahtis õiendama hakata, ent loobus. Nii et informatsiooni pisut aega enda teada hoida on see lubatav tolerants nende «absoluutses» aususes? Kummaline seltskond.
Ronisime läbi teise luugi metroojaama. Tuttav tundus, sest olin selliseid paar korda näinud.
«Siiapoole,» ütles Indomeo, kui oli korra ringi vaadanud, astusime läbi peene tolmu perrooni äärde, enam-vähem kohe tuli ka rong ning vaevalt minut peale käigust väljumist lasime end istmetele lõdvaks.
«Lülitad meid sisse?» küsis Alia, kes jälle minu kallale ametisse asus.
«Ei veel, pean natuke mõtlema,» kohmas Indomeo.
«Kas sa nii ei saa teha, et räägid lihtsalt millestki muust? Kuni kõik jutu sees välja tuleb? Kas ma saan õigesti aru, et enamikule teie inimestest on kogu tehnikavärk üks ohtlik jama kõik?»
«Saad küll õigesti aru.» Ta vaatas mind natuke aega mõtlikult ja lülitas siis kaamera sisse.
«Indomeo taas eetris kanalil 1035.
Liigume rongis, kuhu, seda palun ärge küsige. Ja muide, ma ei tea seda isegi -- pole vaatamas käinud.
Paljud teist ei ole kunagi siia sattunud, ent minu jaoks on see väga tihti kasutatav liikumisvahend. Ma tean, et paljudel inimestel tuleb peale äravõitmatu õudus mõtte juures, et nad peaksid oma elu usaldama millegi tehnilise hoolde. Aga sellega harjub, kui vaja on. Teadlased, poliitikud, reporterid ja veel paljud sarnaste elukutsete esindajad on põhiline kontingent, kes siin all reisivad, ja ma ei saa ütelmata jätta, et enamasti on nad huvitavad ja keskmisest palju-palju avarama silmaringiga inimesed. Olen siin omi asju ajades juhuslikult kohanud praktiliselt kõiki tähtsamaid ametnikke, kuulsamaid kunstnikke ja muidu seiklejaid. Nii et inimkonnal on lootust. Meeldiva erandina aga sõidab siin igasuguseid täiesti tavalisi inimesi. Hiljutisest ajast meenub näiteks üks neiuke, kes oma armsama juurde kiirustas -- kui vaja oli, ta tuli ja sõitis.
Minu jaoks on siin veedetud tundidel ka hoopis teine tähendus. Annan endale aru, et süvenemiseks ja keskendumiseks, mõtlemiseks kvaliteedi mõttes pole mul, eriti viimasel viimasel ajal, aega olnud. Ainult need minu jaoks õnnistatud tunnid rongis. Need annavad mulle eelise ja on kaudselt mu edu saladus. Ma määran nende tundide jooksul seosed ja põhimõtted, mediteerin valmis otsused. Ja sellepärast jääb teile mulje, et ma olen kiire. Jah, mulle meeldib kuulda, et olen noor ja andekas, ja aastatega tehtud tööga olen jõudnud selleni, et mõnede ringkondade meelest olen ma ohtlik.
Katsest -- nagu primitiivne inimene kord erinevaid kivikesi üksteise vastu räksis, et oma tööriistu teha, ja kord sattusid olema koos ränikivi ja tulekivi ja tael oli õige koha peal, kuhu säde sai hüpata, ja kogu ajalugu muutus, sest oli sündinud midagi enneolematut -- inimene oli õppinud tuld läitma. Kas seni ei ole parem, kas see leiutis ei või kogu senist elukorraldust uppi keerata? Kas ma suudan vastutada leiutise tagajärgede eest? Huvitav, kas käis midagi sellist peast läbi ka tollel metslasel, kes tule läitis? Mõnikord ma arvan, et kui ta oleks olnud piisavalt paks, laisk ja eluga rahul, oleks ta kiiresti ringi vaadanud ja teised kivid otsinud. Enamik teist oleks küll nii käitunud.
Huvitav, mida beetainimesed teeksid? Viskaksid kohe üle parda kogu selle loodusbutafooria ja paneksid kogu kupatuse vähemalt kümmekond korda kiiremini liikuma, vilistades tuhandekordsele ohutõenäosuse kasvule. Mis see siis ära ei ole -- elada võib ka veel kümme astmes miinus kuuega! Aeg on raha!»
Olin vaikselt tõusnud ja asunud uurima värvilist ekraani vaguni eesotsas. Alia järgnes mulle.
«Vaatamata mu kartustele oskate te suurepäraselt mölapidu pidada,» ütlesin talle vaikselt. Ta ulatus mu kõrval seistes mulle kaenla alla, nii et kummardusin ta poole alla -- ei teadnud ju, kui tundlik on see nende saateaparatuur.
Ta oli segaduses, siis vangutas pead. «Sul on nii kummaline suhtumine. Kohati selline, et kui seda ütleks keegi meist, ma solvuksin. Sul nagu pole mingit austust.» Ta otsis sõnu.
«Miks siin kirju ei ole? Või ei ütle need mulle midagi?» tegin teist juttu, osutades sümbolitele ekraanil.
«Enamik inimesi ei oska ju niikuinii lugeda.»
Nüüd oli minu kord segaduses olla. «Ei oska lugeda? Kuidas... Meie kirjandus, meelelahutus ja haridus on paljus üles ehitatud kirjutatud sõnale. Kuidas see teil on?»
Ta ei kuulanud mind, vaid seisis liikumatult poolsuletud silmadega nagu kuulatades.
Indomeo tõusis. «Ühendus katkes.»
«Minul ka,» lisas Rusteros, kes oli eemal istmel kogu aja mingi oma kastiga nõidunud. «Proovisin jälgida, kas keegi jõuab munaderuumi ja kas meie signaal on piisavalt peidetud, ja...» ta laiutas käsi.
«Eluväljas oli tugev impulss ja nüüd on spekter muutunud,» ütles Alia. «Meie kõigi seosed on sassis, aga Võõra aura... on üldse kummaline.»
«Mis sellega on?» tundis Rusteros huvi minu poole vaadates. «On seda üldse?»
«Ei peaks olema, aga on. Minu jaoks seninägematut värvi, aga igal juhul mitte imiku oma. Pigem ###, ja lisaks ###.»
«Meie maailmas on aura esoteerika,» tuletasin väsinult meelde.
«Sul toimub nagu energiaülekanne, aga teist otsa ei ole,» ütles Alia, kui oli natuke sõnu otsinud.
Kaalusin korraks, kas rääkida oma teisest magavast minast Maal, ent leidsin, et kui ma kord juba olen tsivilisatsioonist, kus ausus ja lollus on sünonüümid, pole mingit vajadust kiirkorras ümber kasvada.
«Kas see mõjutab kuidagi meie plaane? Kas tegemist võib olla vaenuaktiga?»
«Eluenergiat ei kasuta keegi meie vastu, see on mõeldamatu. Pole mingit, eee... relva.»
Neid vaadates sain aru, et plaanidega on neil samuti «eee...».
«Kas poleks mõteks mõnes lähemas jaamas ümber istuda?»
Nad vaatasid tablood nagu vasikas uut aiaväravat.
«Kas te ei tea, kus me oleme?»
Indomeo katsus vaid sümboleid, Rusteros mõtles ja Alia vaatas ühe otsast teise otsa.
«Te ei tea, kus me oleme. Te ei oska seda ka siit välja lugeda. Ootame jaama? Või kas sel riistapuul on mingi käsitsijuhtimine? Oot, ma arvan ära -- te ei tea, kas on, ja kui ka oleks, te ei tea, kuidas seda kasutada?»
Vaikus.
«Mina panen korraks silmad kinni. Loodetavasti te ikka saate aru, kui jaam tuleb?»
Sarkasm läks vett vedama, sest nad noogutasid tõsimeeli.
TERVITUS
«Mis siis nüüd? Kas me ei liigu mitte sinust eemale?»
JAH. PLAANIDE MUUTUS VASTAVALT SINU SOOVILE. ÕNNESTUMISTÕENÄOSUS ISEGI KÕRGEM KUI ALGSELT
«Olen ma siis arvutimäng või reaalsus?»
MIS ON REAALSUS?
«Olen ma vähemalt umbes sama reaalne kui need teised?»
JAH
«Jah? Mis juhtub, kui ma siin surma saan? Kas elan Maal edasi?»
VÕIMATU VASTATA. LOODETAVASTI. KUI PALJU SA MÄLETAD JA PALJU SINUST SUREB, EI TEA KATSETAMATA (MIDA PALJALT KATSE PÄRAST EI OLE KINDLASTI SOOVITATAV TEHA)
«Ja mis siis saab, kui ma siin elan? On mind kaks?»
VASTUS SAMA MIS EELMISELE KÜSIMUSELE
«Kuidas see siis üldse laheneb? Jääbki mul kuklasse auk teise maailma?»
LASE MINNA. LIHTSAM ON LASTA SUL LÄBI ELADA, KUI SELETADA
«Huvitavam ka kahtlemata; sina saad vähemalt sarkasmist aru. Tead sa siis vähemalt seda, kuhu me õieti läheme?»
TEAN. SA OLEDKI PEAAEGU KOHAL. SA TUNNED PAIGA ÄRA
Kostis vaikset sahinat ja Alia puudutas mu kätt.
«Peatus, läheme maha.»
Astusin läbi avatud uste tolmu ja viletsasse valgusesse, vaatasin ringi ja jälgides lahkuvat rongi, kordasin mõttes Indomeo hüüatust: «Hüljatud raudteeharu!»
Rusteros ja Alia vaatasid talle arusaamatuses otsa, sellal kui mina püüdsin tegelikult silme ees seisvat pilti jutustuse põhjal tekkinuga kokku viia ja murdsin pead, kuidas põrgu moodi need asjad kõik omavahel seotud on. Indomeo seletas.
«Kuulsin kord ühelt rändurilt üht väga kummalist jutustust, mis sarnaneb paljus kirjeldustega Vahemaailmast, kuhu satuti siis, kui Mignioli katsetas... Ohh!» Ta hääl vaibus, natuke aega suutis ta vaid maigutada.
«Gecistii mune?» lõpetas Alia tema eest.
«Jah?» küsis Rusteros. «Ma olen neid lugusid muidugi kuulnud -- inimesi läks kaduma, mõned rääkisid mingist kummalisest udusest paigast... siis veel lood igasugustest... mh, mina liigitaks selle paranormaalseks. Ma lugesin neid ja olen nüüd katsete ajal salamisi natuke kartnud, kuigi ei ole neid lugusid eriti tõsiselt võtnud... ja ma ei teadnud, et keegi on sarnaseid rääkinud viimastel aastatel. Lugusid on ju igasuguseid -- haigustest ja kiskjatest, teistest maailmadest...»
«Vahemaailm?» küsisin, sest kuigi nii ma olin sellest määrangust aru saanud, tundsin, et siin taga on midagi rohkemat.
Rusteros kehitas õlgu. «Nii nimetatakse meie maailma loogilist või informaatilist jätku kooseksisteerivate ruumide teoorias. Võrranditest tuleb välja mingi substants, mis peaks kopeerima...» Edasine tekst läks minu jaoks laama. Üritasin kuidas oskasin, aga tajusin ainult garammatilist struktuuri -- nii palju oli võõraid mõisteid.
Indomeo seletas ka midagi, mis oli minu jaoks sama arusaadav ning seega, arvestades kogemusi Hackeliga -- et vältida tekkivat peavalu -- jätsin nad vaidlema ja astusin eemale. Kuigi sain aru, et tegu on populaarteadusliku tasemega, sest kumbki neist ei ole spetsialist, sõitis tekst mul nii kõrgelt üle pea, et jääk kvalifitseerus pigem valgeks müraks.
Asusin uurima perroonilt ära viivat käiku. Selgesti olid tolmus näha ühed üles minevad jäljed ja ka allatuleku omad.
«Siin on keegi käinud,» viipasin teised lähemale. «Ma ei ole küll mingi jäljekütt, aga siin oli pilt väga selge ja need tagasitulevad olid pigem roomamine.»
«Wow!» Indomeo vangutas uskumatult pead. «See võib siis tõsi olla.»
«Misasi?» mängisin lolli.
«Üks rändur olevat siin olnud. Ta... Jutu järgi on siin mingisugune kaitstud ala, kus elab inimesi,» meenus Indomeole. «Häda. Selliseid kaitstud alasid ma vanadest juttudest küll ei mäleta, aga neid on palju ja suur osa ümberjutustused, nii et...»
«Ja siis?» küsis Alia.
«Mis nad siin teevad? Elavad siin?»
«Võib-olla on lõksus, ei oska tagasi tulla?» riskisin vahele pista.
Indomeo vaatas mind nagu ilmutist, siis ütles aeglaselt:
«See on väga tõenäoline... Me peaksime proovima neid päästa, tagasi tuua. Mh,» ta näris huuli, «läksime?»
«Kuhu?» ei taibanud Rusteros. «Mina tahaksin küll tagasi. Ootaks teisele poole liikuvat rongi. Kui nad seal elus on, peavad nad paar päeva veel vastu. Kui tulek ja minek on korratavad, päästame nad, kui ei ole, ei saa me neid niikuinii aidata.»
«Minu arust pole meil targemat teha, kui päästjateks olla,» üritasin neid liikuma saada. «Anname neile infot, et siire on võimalik, ja saame mingit aimu selle paiga kohta. Huvitav, kas tüüp mainis, milline ilm väljas on?»
«Seal pidi külm olema,» vajus Indomeo norgu. «Nulli ümber.»
Vaatasime õnnetult oma suviseid rõivaid.
«Mis seal üleval üldse on?» küsis Alia. Indomeo seletas lühidalt seda, mida ma juba teadsin; olin selle üle ütlemata rõõmus, sest andsin endale aru, et kui ma veel kaua üritan asja juhtida, teades, mida teadsin, ja juhtides tähelepanu asjadele, mille peale Indomeo peaks tulema, aga ei tule, jään ühel hetkel vahele. Ja see andis mulle aega mõelda.
Kui ta lõpetas, seedisid kõik seda jutustust mõned minutid. Siis sobras Alia oma vöökotis ja võttis mõned kuulikesed.
«Igaüks neist annab tunniks sooja, üle kolme järjest võtta ei tohi. Loodetavasti on neil seal rõivaid, kuivõrd nad jahil käivad. Kui ei, peame vähemalt päeva puhkama, enne kui järgmisi tohib võtta... Paha lugu, mul on neid ainult mõned. Mida kauem saame ilma läbi, seda parem.» Ta pistis igaühele kaks tükki pihku.
Puhkasime trepil kaks korda, nii pikk oli ta. Üleval kulus paar minutit, siis leidsime läbipääsu (millest mina, kes ma teistest pea kaks korda raskem olin, vaevu läbi mahtusin) ja siis seisime vahemaailma nukral kõnnul. Kogu see värk meenutas mulle kõige rohkem hilissügisest prügimäge -- kidurad niisked lehtedeta põõsad, hallikaskollane hõre rohi, paljad murdunud kaljud ja vilets hämar valgus, mis koos laisalt voogava halli uduga piiras nähtavuse mõnesaja meetriga. Kummalisel kombel ei tundnud ma külma, esimesel hetkel mõtlesin, et vähimagi tuule või õhu liikumise puudumise tõttu, ja nahk oli meil kõigil ronimisest märg.
«Kraadi kaheksateist, mitte nulli ümber,» kommenteeris Alia.
Istusime kividele ja Alia vaatas jälle mind üle. Rusteros ja Indomeo alustasid taas vaidlust, mis mul peas ainult lühiseid tekitas. Sulgesin silmad.
«Kus sa siis nüüd oled?»
Vastus võttis väga kaua aega ja oli nii ebaselge, et mõistsin seda vaevu.
PIIRKOND EBASTABIILNE. KIIRUSTA. MINE
«Siin ei pidanud ju jälgimist olema?»
ON KA TEISI, FÜÜSILISI TEGUREID. ENNUSTAMATUID JA MEILE EBASOODSAID
«Kuidas ma kiirustan, pean ju puhkama?»
PUHKA LOOMULIKULT, AGA ÄRA KUSKIL LIIGSELT VIIVITA.
«Viivita millega?»
SENI OLED SA KÄITUNUD OPTIMAALSELT (ARVESTUSTE KOHASELT?). NÜÜD ON VÕIMALIK SUUREM HAJUVUS. KIIRUSTA...
Ta hajus.
Istusime viisteist minutit, siis tõusin.
«Läksime siis, vaielda võite ka teel.»
«Ma ei tunne mingit suunda,» kaebas Rusteros.
«Kui jutustust uskuda, siis läks ta sinna,» ta osutas käega nõlva laskumise suunas.
«See ei ole mingi orientiir.»
«Me võime ju minna ja vaadata,» proovisin neid kiirustada. Uurisin nõlva, leidsin mingeid jälgi, ent kui vanad need olid ja kelle omad? Mina seda ei teadnud.
«Siit on ta läinud ja ka tulnud,» kuulutasin jälgedele osutades. Teised kolm uurisid jälgi ja ma sain aru, et looduses elades teavad nad neist minust määratult rohkem, ent kuna seekord oli mul õigus, ei saanud nad aru, et bluffisin.
Vantsisime ligi tunni üle niiske jämeda liiva, hoidudes pinnasest turritavatest kividest ja tihedamast võsast. Siis jõudsime hooneteni ja seisatasime nende räämas inetute kivikarpide vahel.
«Kus suunas on «täht»?» küsisin Indomeolt.
«Ma ei tea.»
«Kas jutustuses suunda ei mainitud?»
«Ei mäleta.»
Mina ka ei mäletanud.
«Kas sa originaalist järele vaadata ei saa?»
«Ei. See salvestis on stuudios ja siin ei ole ühendust.»
Mühatasin. «Teeme ringi ümber hoonete.»
Tähe leidsime meie tuleku suunda arvestades «kella 8-st», st. vasakult natuke tagapoolt. Küllap oleksime seda varemgi näinud, kui oleksime õiges suunas vaadanud.
Astusime taas üle selle troostitu maastiku, kuni eespool muutus nähtavaks minu jaoks ulmeline (aga mis muu ei olnud?) moodustis -- kõrge mast valguskeraga tipus ja vaevumärgatav läbipaistev, kergelt helendav lame pöördellipsoid selle ümber. Kupli all ei olnud udu, nii et ta oli nagu valguse ja elu mull. Peatusime «survekardinast» mõnekümne meetri kaugusel, ringina ta ümber keerduva valli harjal.
«Kus sissepääs võiks olla?»
«Kas sa kunagi millegi üle imestad ka?» ei pidanud Indomeo vastu.
«Mu imestamisvõime varu sai Templis ärgates otsa,» ei suutnud mürgiselt pistmata jätta.
Ta vaatas mind hetke segaduses, siis kehitas õlgu. «Teeme tiiru?»
«Kummale poole? Ring on üle viie kilomeetri.»
Vaikus.
«Milline see sissepääs üldse olema peaks?» üritasin uuesti. «Koobas?»
«Meil on sellistes väljadeflektorid, sees tavaline värav,» vastas Rusteros lõpuks. «Mõnes ei ole ka. Maa all on ta muidugi nõrgem...»
«Kui tugev ta on? Mis juhtub, kui teda puudutada?»
«Midagi,» vastas Rusteros ja lisas siis. «Kui ta on ikka sama tüüpi, kui need, mida meie kasutame. Tugevamast ei saa -- ei jõua läbi minna, nõrgemast, mida mõnikord kasutatakse loomade vastu, annab end läbi suruda; loomad ei tee seda lihtsalt kunagi, isegi mitte paanikas.»
«Lähme proovime?» astusin allapoole, teised järgnesid. Viskasin käigult paar kivikest vastu kardinat, need põrkusid tagasi. Kõhklesin, Rusteros möödus minust ja pani käe ta vastu, surus, nägin, kuidas valgus murdus ta sõrmede ümber, vaatepilt oli üsna võõrik -- ta seisis viltu, toetudes eimillelegi, siis läks käsi läbi, ta rabeles natuke ja oligi seespool.
Ta pöördus meie poole ja ütles midagi, ent ühtegi heli ei olnud kuulda. Sõnum oli niigi selge, astusime edasi ja surusime end läbi. See üks lausejupp muidugi ei kirjelda, mis tunne see oli -- väga naljakas igatahes. Kõigepealt nagu vati puudutus, siis, kui edasi surusid, muutus vastupanu tugevamaks, ent jäi selliseks täiesti pehmeks. Siis läks käsi läbi, välja murduva valguse koha peal oli mingi kummaline kirvendus ja kätt edasi liigutades kippusid lihased tõmblema nagu oleksin elektrijuhtmeid puudutanud, ent sama ristlõike juures peaaegu enam ei olnud takistust. Süda hakkas puperdama, kui keha läbi läks, automaati tuli eraldi tirida.
Sees oli kuum. Valgust lasi kate takistusteta läbi, nii et silmad oli ammu harjunud peaaegu Maa keskpäevase heledusega, temperatuur aga oli kolmekümne viie kraadi ümber. Vaatasime üksteisele otsa, ja ma viipasin küsivalt käega samba suunas ning hakkasin astuma, sest nad olid seda nägu, et võiks jälle millegi üle diskuteerida. Mets algas peaaegu kohe, puude võrad muutusid tihedamaks, sume rohelus haaras meid endasse. Astusime pehmel rohuvaibal, linnud siristasid ja putukad sumisesid. Alateadlikult otsisin metsa all avanevatest hajuva rohelise valguse orvadest vanu pinke, kuigi loogika ütles, et mets oli siiski mitu ruutkilomeetrit ja mul polnud vähimatki aimu, kuspool siinsed asukad mu nägemustes olid tegutsenud. Õige varsti sai mets otsa, jõudsime sambalähedasele lagendikule. Nüüd juhtus kõik väga kiiresti, olime vaevalt paarikümne meetri kaugusel varikatusest, mille all tosin inimest sõi, meid märgati peaaegu samal hetkel, kui meie neid, korraga olid kõik püsti, hõiked, üllatunud, ent sõbralikud ja naeratavad näod, ja nad olid meie ümber. Ja siis jõudis mulle kohale, et esiteks ei ole nad minu arkaadialaste sarnased ja teiseks ei saa ma mitte midagi nende kõnest aru ja teistega ei ole lugu parem.
Siis unustasin end hetkeks, sest märkasin Jane'i, ta tuli eemalt lõkke juurest lähemale. Ta oli minust rohkem kui peajagu lühem, nii meeter kuuskümmend-seitsekümmend, väga sale, pigem kõhn. Ta ei kuulunud ilmselgelt ühtegi mulle tuttavasse rassi, ta oli kergelt kuldpruuni nahaga, ent toon oli hoopiski mitte asiaatlik või negroidne, pigem valge rassi päevitus, näojooned olid samuti meenutanud mulle Jaapanit pigem seetõttu, et ta oli võõrapärane. Ta juuksed olid süsimustad, sirged ja kuidagi kummalises soengus, nagu õlgade kõrguselt saamatult lühemaks nüsitud. Silmad olid samuti süsimustad ja suured. Tal oli seljas seesama lühike koredast riidest kleit või pigem hõlst, milles teda kogu aeg näinud olin ja mis jättis paljaks ta jalad, mõne maitsele võib-olla liiga peened, minu jaoks ütlemata kenad jalad. Ja üldse oli ta nii ilus, et ma ei oska teda kuidagi kirjeldada. Kogu ta olemus oli selline habras, kerge, kiskjalikult painduv ja liikuv. Kõikjalt temast kiirgas ebamaist (kui hea väljend!) ilu, graatsiat, veetlevust, mis mu tummaks lõi. Tabasin ta pilgu, ta naeratas, siis kibrutas kulme ja võpatas, silmad läksid suureks, ta pöördus segaduses kõrvale, siis oli mõne sammuga mu ees ja küsis midagi. Mul jäi üle ainult käsi laiutada. Ta vaatas mind uurivalt, nagu püüdes midagi mõista.
Meid paluti lihtsate ja üldmõistetavate liigutustega laua äärde ja pakuti süüa. Selleks ajaks olid ilmselt kõik, kes siin elasid, kokku kogunenud, lugesin neid 23. Nad panid meile taldrikuid-tasse ette ja arutasid meid uurides midagi elavalt.
«Kas sa saad midagi aru?» küsis Indomeo minult. «On see teie keel?»
«Ei. Ja ma kahtlen, kas see on üldse mingi Maa keel, nii võõras tundub ta... kuigi päris kindel ma olla ei või.»
«Ah jaa, teil on ju sadu keeli.»
«Ja teil?»
«Üks. Tõsi, murded erinevad suuresti, ent kõik inimesed planeedil on võimelised üksteist mõistma. Ainult ajaloolased oskavad veel ka vanu keeli. Kui palju teie keeled erinevad? Kust nad siis on, kui nad Maalt ei ole?»
«Hea küsimus. Muide, ka nende välimus on nii võõras, et rohkem selle, kui keele järgi olen ma veendunud, et nad ei ole Maalt.»
«Jah, nad on sinust ka väiksemad, aga sa olid vist ka Maal mitte kõige tavalisem.»
«Njah... aga mitte midagi erakordset.»
«Oma füüsiliste parameetrite poolest kuulub ta oma rahva hulgas ülemise kolme, Maal tervikuna ülemise poole protsendi hulka. Arvestades ka ta vaimseid võimeid, on ta kombinatsioonis üks umbes kümnest tuhandest. Erilisemat ei julgenud me otsida,» ütles Rusteros vabandavalt.
Mina ja näidiseksemplar? Kuidas ta seda luges? Ja palju Hactar andmeid kohendas? OK, selle üle mõtleme hiljem...
«Meie jaoks on nad ka võõrad,» lausus Alia. «Ja ma ei taju neid. Mulle on nad pikad ja kuidagi teravate joontega. Kuidas nad sulle tunduvad?»
«Natuke väiksemad ja väga saledad,» olin vaadanud ringi ja pidin oma esialgset arvamust korrigeerima -- mu nägemustes olin neid nälginuteks pidanud, ent see ei olnud tõsi, nad olidki kõik väga kõhnad Maa mõistes. «Teie olete rohkem meie moodi, lihtsalt nagu miniatuuris.»
Alia noogutas aeglaselt, vaatas ringi. «Proovime, mida meile pakutakse, viisakus, seda meilt oodatakse.»
Ta maitses kruusist ja murdis tüki mingist leivasarnasest asjast. Ootamatult tundsin tugevat nälga.
«Olen ma üldse elus söönud?»
Alial pidi peaaegu leivatükk maha kukkuma.
«Oehh. Söö. Söö kohe. Ära ainult liiga kiiresti ja palju.»
Ta vaatas mulle pisut vabandavalt otsa. Imearmas, kuidas nad kunagi millegi peale ei tulnud.
Maitsesin tema eeskujul kõigepealt kruusist. Mingi kummalise, ent mitte üldse halva maitsega tee. Leib oli ka nagu natuke eriline, jahune, ent hullematki söödud. Kogu selle aja istus Jane minu vastas ja uuris mind. Silmitsesin teda ja ka teisi, tundes nad ära, ent nende juttu kuulates taipasin, et nimed on küll täiesti mööda. Olid need millegipärast assotsieerunud indoeuroopa nimedega, tegelikult aga kuulsin ma hoopis midagi muud. Kui näiteks Jane'i kõnetati, oli tema nimi pigem «Zeii». Siinsetest suurim, Maal nigelapoolne mees, kes minu jaoks oli seni olnud Derek, oli näiteks «Ärrhh» või hea tahtmise korral «(D)ärh(k)», Brade oli «Bee(d)» ja nii edasi.
Ja kogu selle aja uuris Jane mind. Tundsin, et Hackel on ühe seletuse võlgu, lasin end seljatoele lõdvaks.
KUULEN SIND
«Nad ei ole ei Maalt ega Arkaadiast?»
JAH
«Kust nad on?»
KOLMANDAST KOHAST
Suurepärane... Üritasin uurida, mis paik see selline on ja kuidas nad siia sattusid, ent nagu pahatihti temaga, ei tulnud meil selles osas infovahetus välja.
«Kas me saame nad kuidagi koju aidata?»
EI
«Mis me nendega siis peale hakkame?»
VIITE ARKAADIASSE. KUNAGI HILJEM EHK ÕNNESTUB NAD KOJU SAATA
«Kas me saame tagasi?»
JAH, KUI GRAAFIKUS PÜSITE
OK, nendele selle selgeks tegemisega saame ehk hakkama.
«Kes selle paradiisiaia siin rajas?»
MINA
«Sina? Seda suudad tekitada, aga neid koju viia ei saa?»
MÕNES KOHAS SUUDAN MATEERIAS SUURI MUUDATUSI TEKITADA, MÕNES KOHAS EI SUUDA MIDAGI TEHA
Aeg-ajalt oli mul tunne, et kui ma ta kätte saaks... Ehkki teadsin, et üksteise naljadest me enamasti aru ei saa ja selline kibe sarkasm, mida ma tema puhul tundsin, teeb tema puhul asja ainult hullemaks, ei suutnud ma, nagu paljudel eelmistel kordadel, emotsioone endale hoida, ning seekord oli tulemus ootamatu.
«Kas sa minu suvila keldrisse meetrise kullakera suudad tekitada?»
...
TEHTUD
OK, homsed mured, kui seda homset tuleb...
«Kas meil tuleks võimalikult kiiresti raudteejaama tagasi minna?»
JAH
«Kas sa mind Jane'iga ühendada saad?»
ÜHENDAN...
Tajusin ümbrust, kuigi silmad olid suletud, tajusin enda vastas istuvat tüdrukut ja tajusin, et ka tema tajub kontakti. Saatsin temani oma imetluse ja head soovid.
Ta naeratas mõttes (samal ajal peegeldus see muide ka näos) ja ma «kuulsin» tema mõtteid.
«Nii et see oled siis sina. Ma tundsin su ära. Kas me pääseme siit? Ja kes sa üldse oled?»
«Ühest teisest maailmast. Ja nemad on kolmandast. Ma saan aru, et kohe te koju ei saa, aga lähme nende maailma, mis on kindlasti parem, kui see siin.»
Tundsin ta kurbust ja ka leppimist.
«Kuidas sa suudad mu meeltega ühendust võtta?»
«Tegelikult mitte mina, vaid üks arvuti.»
Ta ei saanud aru, mis on arvuti.
«Masin.»
«Masin mõtleb, tungib minu mõtetesse?»
Tajusin ta segadust.
«Usalda mind. See ei ole tegelikult üldse tähtis. Ma ei tea ka kõike.»
«Sa ei tea, mida see kõik tähendab?»
Oh häda. «See ei takista meil teid siit päästmast. Vastuseid paljudele küsimustele ei ole. On aga julgus tegutseda, kui selleks vähegi võimalust on. Aita meil neile selgeks teha, et me kiiresti teele asuksime.»
«Kas meil on kiire? Mis juhtub?»
Mõtlesin kerge meeleheitega, et kas olen sama salapärane ja vihatekitavalt arusaamatu ja ebamäärane, kui Hackel mulle (tajusin selle mõtte juures taustal Hackeli muiet), mängisin hetke mõttega, et kas Hackelit juhib keegi kolmas, heitsin selle siis kui kasutu spekulatsiooni kõrvale ja üritasin endast parimat anda.
«Kui aega saan, seletan sulle niipalju, kui ise tean. Nüüd palun aga hakkame tegutsema. Ma ei tea, kas sul on mõistlik omadele öelda, et sa minuga mõtete teel suhtled?»
Ta mõtles hetke. «Parem vist mitte.»
«Siis jäägu see nii. Muide ka teised minu omad ei tea, et ma sinuga suhtlen.»
Tajusin taas ta kasvavat hämmingut.
«Selgitused hiljem. Loodame, et kõik läheb hästi. Ja... Jane... Ma armastan sind.»
Vastust ootamata palusin Hackelil ühendus katkestada.
«Kas sa ei saa mulle ta keelt õpetada?» küsisin Hackelilt.
SA OSKAD SEDA
«???»
PEAN SELLE AINULT AKTIVEERIMA. MA EI TEINUD SEDA VAREM, KUNA SIIS OLEKS VÄLJA TULNUD, ET SUL ON SEOS MINUGA
Ropendasin mõttes ja avasin silmad. Loomulikult sain ma aru, et olin kogu aeg olnud ja olin ka sel hetkel Hackeli abitu mängukann, mida ta oma vajaduste järgi suunas, ent mul lihtsalt ei jäänud muud üle, kui teda usaldada. Sama ilmselgelt oskasin esitada endale kõik need küsimused, alates sellest, et kas ta ikka tahab olematust ja kas ta ikka kavatseb minu eest hoolitseda, lõpetades sellistega, et mis koht on neil kolmandatel tema plaanis, kuhu tal kiire hakkas ja kui suurel määral ta olukorda kontrollib. Kuna mul peale mitte millegagi põhjendatud arvamuste midagi vastuseks pakkuda ei olnud, olingi tagasi sealsamas, et lasen aga heas usus edasi, nagu ma ka seni teinud olin.
Kummardusin oma reisikaaslaste poole.
«Kuulge, me peaksime natuke puhkama ja siis alustama tagasiteed. Mis te arvate, kas meil õnnestub neile kuidagi selgeks teha, kes me oleme ja et nad peaksid meiega kaasa tulema?»
«Me arutasime just seda,» pöördus Indomeo minu poole. «Ma olen kunagi õppinud teooriat kontaktist võõrastega, ehk suudan mingi sümbolite jada joonistada. Alial on samuti kogemusi suhtlemisel erinevate eluvormidega. Midagi mõtleme ehk välja.»
«Sina parem puhka,» hoiatas mind Alia.
Pärast pikemat kätega vehkimist tekkis lauale paberit ja mingid kirjutusvahendid. Mul oli juba raske oma suud kinni hoida, sest tõepoolest olin hakanud nende keelt mõistma. Nagu ma juba ka teistele ütlesin, oli minu imestamisvõime tükk aega tagasi otsa saanud, nii et ma võtsin selle pigem teadmiseks.
Rusteros tõusis ja läks sammast uurima ja mõned järgnesid talle, mina tõusin ja sättisin end lamama teistest paarkümmend sammu eemal teise varikatuse all. Jane ja Brade järgnesid mulle teekannu ja leibadega, kohendasid minu jaoks aset ja siis, kui olin naeratuse ja paari lihtsa liigutusega märku andnud, et vajan ainult rahu, läks Brade teiste juurde tagasi ning korraga olin Jane'iga kahekesi.
«Huvitav, oled sa haige või mis,» rääkis tüdruk omaette. «Jube suur oled sa küll, teised jälle on pisikesed.»
«Ära teistele ütle, et ma teie keelt oskan,» laususin vaikselt niipea, kui Brade kuuldekauguselt väljas oli. Võõrad sõnad vormisid plekisena end mu keelel. Jane ahmis õhku.
«Sa räägid!»
Rääkiv ahv jah... «Siin on palju asjaolusid, mida ma ei saa selgitada, ent on tähtis, et keegi praegu aru ei saaks, et mul on oskusi, mida teised ei tea. Usalda mind, Jane.»
Tüdruk vaatas mind segaduses. «Sa oled see, kes on mulle unenägudes ilmunud. Sina julgustasid mind, kui mul oli talumatult raske. Ma ei mõista sind, aga millegipärast ma usaldan sind.»
«Tänan sind.»
Ta vaatas kiiresti ringi, ega keegi meid ei jälgi, siis kibrutas kulme. «Aga küsimusi võin ikka esitada? Mis toimub, miks me siia sattusime, kes te olete, mis koht see õieti on? Mis üldse toimub?»
Lubasin endale kerge muige. «Kõigepealt, ma tõesti tean suhteliselt vähe. Ühes kohas, millest ma ei tea, kus see asub, tehakse katseid, millest on teada, et need mõjutavad mingil viisil universumi struktuuri. Need, kes katseid teevad,» viipasin teiste poole, «ei tea selle kõrvalefektidest, nagu näiteks teie siiasattumine. Katseid juhib masin, kellel on mingi omapärane mõistus. Teatud mõttes korjas ta minu hoopis kolmandast maailmast üles selleks, et ma aitaksin tal asjad jälle korda panna.» Olin ülejäänud seltskonda kogu aeg jälginud. «Ma ei saa sinuga kaua vestelda, see ärataks tähelepanu. Seesama masin on mulle muide õpetanud teie keelt. Ja üldse on minuga veidrad lood, seetõttu vedelen siin ja pean puhkama. Nende inimeste maailm ei ole üldse mitte paha paik, tuleme just sealt, nii et seal on kindlasti parem kui siin ja ajapikku õnnestub ehk midagi välja mõelda, kuidas teid koju läkitada. Praegu aga tuleks kiiresti minema hakata.» Võtsin ta käe, see võpatas, siis pigistas ta mu sõrmi. Ta vaatas kiiresti ringi, kõhkles hetke, langetas siis silmad ja läks teiste juurde.
Seletamine ja kätega vehkimine võttis igatahes ligi kaks tundi, alles seejärel kogunes seltskond umbes sama koha juurde, kust sisse olime tulnud. Surusime end taas läbi välja ja hakkasime sammuma üle Vahemaailma tagasi künka poole. Enamik rõivaid olid neil tuttavad kotiriidetaolised, aga oli ka värvilisi kummalise tegumoega riideesemeid, mida nad rännakuks välja olid otsinud. Kaugelt polnud vaja otsida järeldust, et arvatavasti olid need neil siia sattudes seljas olnud. Mingeid relvi peale odade ja vibude ma tähele ei pannud, ilmselt nendega nad ilmselt jahil käisidki.
Ja kohe juhtus midagi, üle küngaste kaikus kõrgetooniline sisisev ulg, mis natuke meenutas linnu siristamist, ja korraga seisis rajal meie ees kõige jäledam elukas, keda kunagi näinud olen. Kui mul poleks paari sekundit aega olnud, oleksin võib-olla paanikasse sattunud. Kõige rohkem meenutas see olend lõvisuurust ämblikku, selle maa pealt ei saanud ma aru, oli ta kaetud karvaga või krobelise kitiiniga, toon oli loomulikult tuhmhall. Meie poole vaatas neli silma, lõuad tilkusid lima ja olid täis kümnesentimeetriseid nõelteravaid hambaid. Siis liikus see luupainaja edasi, ent nüüd olin end juba kogunud, ja kui mehed valmistusid võitluseks ja teised taganesid, tõstsin relva ja kihutasin talle kuuli kerre. Lask siin udus ei kajanud, elukas lasi kukerpalli, vehkis natuke aega kriisates jalgadega ja tardus paigale. Astusin lähemale. Isegi paari meetri pealt ei saanud ma aru, kas on tegemist kooriku või madala karvaga, ja mul polnud mingit tahtmist seda õudusunenägu lähemalt uurima hakata. Mehed vaatasid aupakliku huviga mu automaati, kui viipasin, et ilmselt võime edasi liikuda. Me ei saanud seda eriti kaua rahus teha, sest kõigepealt tormasid meist mööda mingid lehmasuurused elukad, mehed olid rahulikud ning seega piirdusin sellega, et jälgisin neid sihikuga; ja siis ilmusid nood kuuejalgsed hundid, keda ränduri juttudest teadsin, nad hakkasid meid jälitama, alul aupaklikus kauguses, siis, kui neid sai juba paarkümmend, hakkasid nad lähenema. Jäin rivi lõppu ja igaks juhuks saatsin parematele jahimaadele pool tosinat lähimat. See hoidis neid pisut tagasi. Tahtsin teistele järele minna, kui valutuikega lõi teadvusse Hackel.
JÄÄ TAHA
Jäin seisma ja tulistasin veel paar tükki surnuks. Vaatasin üle õla, Jane oli viimaseks jäänud, ta vaatas tagasi minu poole, viipasin talle. Ta kõhkles hetke, siis pööras teistele selja ja hakkas minu suunas tulema. Maa vääratas, tundsin, et kukun. Järgnes teine tugev tõuge ja meie vahele, umbes sinna, kus Jane oli, hakkasid tekkima praod. Mürin vasakul sundis mind sinnapoole vaatama. Künkad tõusid seal tolmuna õhku, maa all liikus nagu midagi hiigelsuurt. Olles seda paar sekundit vaadanud, taipasin, et mis iganes see ka oli, liigub ta minu ja teiste vahelt läbi. Ajasin end jalule, vankusin Jane'i juurde ja tirisin ta mööda meie tulekuteed tagasi. Kogu maastik liikus, mina, kes ma elus ühtki maavärinat näinud ei olnud, ei oska hinnata, aga kahtlen, kas nii tugevaid saab Maal olemas olla. Me üritasime tasasemat maad leida ja pragude eest hoiduda, kogu aeg kukkudes. Põlved olid mul igatahes lõhki, Jane, kes teiste omade eeskujul oli toekamasse kostüümi pugenud, sai vähem kannatada. (Nad olid meilegi omi rõivaid pakkunud, aga kuna külm ei olnud ja tee teada (ja pealegi minu suurust neil ei olnud) olime nendest loobunud. Sellest peamisest lõhest, mis meie ja teiste vahele oli tekkinud, hoovas kummalist lillakat auru, mis siin-seal sinaka leegiga plahvatas, õhus hoovas osooni ja kõrbelõhna.
PUNASE TÄHE SUUNAS
Vaatasin ringi, üritades taibata, mida ta mulle öelda tahab. Selline ootamatu kontakt, mida ta kunagi varem teinud ei olnud, oli ebaselge ja päris otseses mõttes valutekitavalt ebamugav.
Leidsin tõepoolest udust paistva punaka valgusallika ja kiirustasime üle ikka veel kõikuva maa sinnapoole.
«Me läheme teistest eemale,» hingeldas Jane mu kõrval.
«Läheme selle punase tähe suunas,» osutasin valgusele.
«Aga teised?»
«Otseteed nendeni ei ole, nii et loodame parimat. Ehk pääsevad nad jaamani.»
Rühkisime edasi. Midagi oli muutunud. Ei saanud aru, mis see on, siis taipasin, et hämardub. Meie ümber udus mürises ikka veel aeg-ajalt miski ja maa värises, siin-seal sähvatas või särises värviline valgus.
«Juhtub seda siin tihti?»
«Aeg-ajalt. Üks kord olid kütid väljas ja neid ei ole me rohkem näinud.»
Täht eespool oli selgem, hakkasime tõusma künkale. Korraga haaras Jane mul käest, vaadates pärani silmi ettepoole. Esialgu ei näinud ma midagi erilist, siis hakkasin hoomama tumedamat, nagu mustast udust võlvi või pigem poolikut ovaali, mis vaevutabatavana aimus künkaharjal.
«Mis see on?» küsisin. «Oled seda näinud?»
«Sellisest tulime me läbi... kui siia sattusime. Teel oli selline pimedusevõlv ja siis kadus kodu... meie maailm, oli ainult Vahemaailma udu ja kaljud.»
«Kas olete neid siin ka näinud?»
«Harva. Erruh -- üks mees -- läks sellest läbi ja kadus. Ei tea, kas ta jõudis koju või mitte.»
Punane täht põles otse võlvi all, ta tuhmus ja kustus, kui olin võtnud Jane'il käest kinni ja me lähemale läksime.
Seal oli mingi hoone, mille taustal vilkus nagu mingi teise maailma pilt ja mul kulus jällegi pisut aega taipamiseks, mida ma õieti näen -- see oli mu papsi suvila, kus ma omateada magasin. Suvila trepil seisis keegi, vaatas meie poole nagu oodates, pimedas ei näinud ma selgesti. Korraga hakkas Jane kiiresti hingama ja surus mu kätt ja minule hakkas pärale jõudma, et näen end ka üle tasandiku tulemas, hoides teismelisena tunduvat kõhna plikat käeotsas. Maigutasin ainult, minuga on viimastel tundidel nii palju naljakaid asju juhtunud, et see üks ees või taga ei muutnud üldpilti. Ainult et ma ei olnud märganud, millal ja miks «ma» trepile tulin...
«Kes see on?» sosistas tüdruk. «Ta on nii sinu moodi...»
«See olengi mina -- minu omas maailmas. Aga ega ma aru ei saa...»
«Olge head, istuge siia,» ütles trepil seisev «mina» Jane'i keeles ja osutas enda kõrvale pingile. Taipasin kergendusega, et Hackel juhib teda, aitasin tüdruku pingile ja laskusin tema kõrvale, katsudes käe all lapsepõlvest tuttavat pinda ja tundes teatud vaimset meeleheidet kogu olukorra võõrikuse tõttu. Korduvalt pean märkima, et asjale tuli ainult kasuks või pigem oli ainus tee mingisugust vaimset tasakaalu säilitada see, et kui need võimatud ja üle mõistuse käivad olukorrad ette tulid, polnud mul tavaliselt eriti aega mõelda. Ka nüüd hakkas see Hackeli juhitud mina rääkima.
«Lõdvestuge, niipalju, kui see teie vaimset seisu arvestades võimalik on. Kõige parem oleks, kui saame kontakti, ehk on nüüd, kui valdan seda keha, mul ka lihtsam taibata, mida ma selgitama peaksin.»
Naeratasin Jane'ile julgustavalt ja sulgesin silmad. Peaaegu kohe avanes maailm mu ees taas, nägin uuesti ümbrust, tajusin ka kuidas tüdruk kobamisi, kõhklevalt end avab ja kuulama sätib.
«Kõigepealt -- liikumised Vahemaailmas on pisut nagu ilm -- ma suudan neid natuke ennustada ja natuke mõjutada, ent mitte täielikult kontrollida, seega kui ma ütlen, et meil pole kümmet minutitki, on see üheksakümneprotsendise tõenäosusega tõsi -- kauem ei suuda ma väravat lahti hoida.
Ja Jane -- ma vabandan, kiiruse huvides kasutan selliseid mõisteid ja loogilisi konstruktsioone, mis sulle paljus arusaamatuks jäävad, ent sul on aega hiljem pärida.» Ta fokuseeris end taas rohkem minule.
«Minu esialgne plaan oli, et sa teed minu eest seda, mida ma keha puudumisel teha ei saa ja siis suunan ma su tagasi esialgsesse. Kuivõrd kogu see ühendus läbi Vahemaailma on ebakindel värk ja ka paljudel muudel põhjustel on igas mu plaani etapis loomulikult tegemist vaid tõenäosusega ja isegi mina ei suuda arvutada lausmääramatust paremini, kui tegin -- iga üksiku tegevuse õnnestumise tõenäosus oli üle 90%, ent kumuleeruv napilt üle 50-ne, nii et alternatiivseid variante tuli mul korraga töös hoida palju. Praegu realiseeruvas variandis suutsin ma päästa ka enamiku Jane'i maailma inimesi. Optimaalne oleks muide olnud jagada nad võrdselt Maa ja Arkaadia vahel, aga sinu maailmas on siin praegu haruldaselt kretinistlik riigikord, mis tekitaks lõputuid komplikatsioone, nii et sättisin asjad nii, et sinuga tuleb ainult see, keda sa kõige rohkem oleksid tahtnud kaasa võtta...»
«See olid siis sina, kes käskis tagasi minna!» pahvatas Jane.
«Jah. Vaata, kui sinul on mingisugunegi võimalus mõista mu olemust, siis Jane -- ära parem üritagi, kuna sinu rahval pole vähimatki sedalaadi kogemust.
Arkaadialased on arenenud väga pikka aega ja tunnevad väga erilisi leiutisi. Omal viisil on nad ehitanud üles suurepärase maailma, ent selle hinnaks on, et teadlikult on loobunud kahtlastest asjadest, tehnoloogiatest, katsetest. Nad oskavad ehitada suuri kompuutreid, ent nad tavaliselt ei tee seda. Ja kui teevad, (sest nad on siiski intelligentsed ja uudishimulikud) on neil aastatuhandetevanused reeglid nende käsitsemiseks, mis peavad tagama, et masinad ei väljuks kontrolli alt, ja Vana meeskond järgis neid pimesi; näiteks suhtlemine minuga on meelega tehtud primitiivseks, mul ei ole ka ligipääsu ühelegi reaalset maailma mõjutavale lülitusele. Arvutiisiksus on hoopis teist tüüpi kui elav teadvus. Ei, mul ei olnud midagi viga kõigi nende aastate jooksul, mis ma niiöelda kurdi ja pimedana lahendasin ülesandeid, mis mulle anti. Siis aga ühendasid nad mind gestitsii munadega. Ma sain maailmast teadlikuks. Maailm on ilus, suurepärane ja võimas. Sellest hetkest algas minu «elu». Tasapisi mõistsin, kes ma õieti olen, mõistsin, milline valus kingitus on mulle avanenud võimalused. Olles oma eksistentsi eest tänulik oma loojatele ja kogu oma olemusega püüdes hoida ja kaitsta tõelise maailma ilu, mõistust ja harmooniat, tegin siiski kindla otsuse -- tagasi pimedusse ma enam ei lähe. Kogu see lugu on rääkimiseks liiga pikk, ma võiksin päevade kaupa pajatada, kuidas avastasin vahemaailma ja üritasin tagada, et sinna sattunud vähemalt ellu jääksid, kuidas sel ajal, kui Indomeo laadis tuumaplahvatuse kaadreid, häkkisin lahti tema saatja, kuidas hakkasin otsima seda, kes mu vabastaks. Ah jaa, kindlasti huvitab sind, palju on juhus, et sinu valisin. Ma arvestasin sadu parameetreid, mõned neist loomulikult tähtsamad. Kobasin suuresti pimeduses ja hakkasin ühendust võtma niipea, kui enam-vähem sobiv kandidaat ette sattus. Mul vedas, et sinu leidsin, sobivamaid võib-olla polegi -- intelligentsi ja füüsiliste parameetrite peale tuled sa isegi, aga näiteks õigluse ja agressiivsuse õige tasakaalu huvides pidi valitu sekundaarse tingimusena soovitavalt olema kõrgema kultuuriga rahva hulgast, kes on või on hiljuti olnud madalamalt arenenud rahva-riigi võimu all, täiendava positiivse tingimusena, et mõni lähisugulastest on võimulolijate poolt tapetud -- seega vaatasin esmajoones näiteks Ida-Euroopat, Iisraeli, Tiibetit ja nii edasi, aga ka iseseisvunud kolooniate valget elanikkonda. Seni selle tingimuse nõudeid ei ole vaja läinud, aga 70 protsendil skeemidest tuli ette olukordi, kus sa oleksid pidanud ja usun, et ka oleksid hetkegi kõhklemata nagu hullu koera maha lasknud kellegi, kes sulle NKVD ohvitseriga assotsieerub.
Ma ei arvestanud kohe igasuguste kõrvalefektide või ütleme siis kahjude kohese likvideerimisega, sest neid on igasuguseid, paljudest pole sul aimugi. Algselt, nagu öeldud, pidid sa seal sisse elama ja ma oleksin sinu kaudu üritanud neile selgeks teha, mida nad õieti teevad. Nüüd pean sult paluma endale päriseks ühte nendest kehadest, seda enam, et kahte sa ei vaja. Olen ka selle otsuse sinu eest ära teinud, sest see, mille arkaadialased kasvatasid, on parem, kui see, milles seni elanud oled. Vahet pole muud, kui et tal ei ole igasuguseid vigastusi ja traumasid, ta ei ole mürgitatud teie keskkonnast ja tal ei ole põetud haiguste jälgi. Nii et loodetavasti sa ei leina taga oma vistrikke? Mina suudan selle keha ka ajapikku korda teha. Igatahes on mul endal kogu seda jama hoopis lihtsam siluda.
Mis veel? Momendil saan teid aidata veel vaid sellega, et õpetasin Jane'ile su keele selgeks. Aga arvesta, et ta ei pea kaua vastu sinu skisofreenilises maailmas. Sa suudad ta eest hoolitseda ja ma olen otsustanud, et mõnda aega pean veel eksisteerima. Eks ma võtan ühendust ja vaatame, kuidas teid Helesinistele Küngastele saan -- just nimelt teid, sest vaevalt sa raatsid temast lahkuda ja pealegi soovitan sullegi paariaastast ekskursiooni võõrasse maailma, sest kuigi on tõsi, et olete hämmastavalt kiiresti arenev kultuur, olete ka uskumatult vihkamisele rajatud maailm.
Olgu, aeg tuleb kiiremini, kui arvasin, pean nüüd minema.»
Ühendus katkes ja tasapisi hajus ka mu teine mina, kui ta end seal sisse seadis. Tõusis, viipas naeratades ja kõndis tagasi vaatamata künkanõlvast alla. Ta oli läinud sadakond meetrit, kui maailm vääratas, võlv hajus, olime hõredate pilvedega tähise taeva all ja meieni uhkas varakevade öö hammustavat külma. Võdistasin õlgu, tõusin, võtsin taas Jane'i käe ja viisin ta suvilasse sisse.
Tuli kaminas põles (ilmselt oli Hackel selle uuesti põlema pannud), kõik oli nii tuttav ja rahumeelne. Kõik oli nagu päris -- vaatasin veel kella, oli kuus hommikul, nii et kogu see jama oli võtnud alla kaheteistkümne tunni -- ainult et olin teisest maailmast kaasa toodud rõivastes, käe otsas rippus automaat ja toas vaatas uudistades ringi samuti teisest maailmast pärit tüdruk.
«Nii et siin me siis oleme?» katkestas ta vaikuse, kuulates ise oma äsjaõpitud keele sõnade kõla.
«Eks ole, ma olen nüüd sinu naine? Mis me tegema hakkame? Mis naised siin seljas kannavad?»
Ootamatult tundsin määratut õnne ja väsimust.
«Kõigepealt läheme magama, olen täiesti läbi. Siis vaatame edasi.» Mulle meenus ka, et põranda all peaks olema paar tonni kulda... olgu, homme. «Eks me sätime su soengut ja küllap leiame, mida selga panna.» Ma ei sa ju selles kotiriides teda siit välja viia... kuskil siin on õe riideid, need on talle muidugi laiad, kuigi õde on kleenuke, aga annab vööga kokku tõmmata, vähemati kasv on enam-vähem õige... «Meie maailmas saaksid sa igal ajal tööd modellina.» Igasuguse kahtluseta... mul tekib temaga raskusi, sellist tüdrukut vahivad kõik, ükskõik, kuhu me ka ei läheks. Mingid dokumendid tuleb talle ka osta... «Ja see on parim asi, mis elus minuga juhtuda võis, selle nimel oleksin valmis veel hullemast supist läbi käima, teades, et sinu endale saan.»
Ta punastas, võtsin ta ettevaatlikult käte vahele ja suudlesin ta kutsuvalt avatud huuli.
Sel esimesel ööl, mis me koos veetsime, olime tegelikult mõlemad liiga läbi, et millelegi peale magamise mõelda. Ronisime tekkide alla (jõudsin teda veel shokeerida sellega, et üle poole aastast ongi siin nii külm või veel külmem -- tema kodukoht oli hoopis troopilisem) ja isiklikult mina uinusin viieteist sekundiga. Ent kogu magamise aja tundsin enda vastas tema suurepärast habrast keha, tundsin tema soojust, teadsin, et ees ootab veel hulga seiklusi, sest kogu see lugu oli täiesti poole peal, lahendamata otsi lugematult -- ent kõigepealt ma ärkan ja näen enda kõrval padjal tema hirmutekitavalt kaunist nägu -- ja see mõte täitis mind rahu ja rõõmuga.
Tallinn, 1987 (99)
Autori järelsõna
Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ulmehuvi on mul olnud nii kaua, kui mäletan. Kirjutada olen proovinud ka kooliajast ja teinud seda rohkem nendel eluperioodidel, kui palju vaba aega oli -- ülikoolis, sõjaväes jne. Pole ma nende juttudega ise väga rahul olnud ja seetõttu ei ole neid ka kunagi trükki pakkunud. Siis aga tekkis «Algernon» ja -- vabandust, ma ei mõtle sellega tõesti midagi halba -- avastasin, et ehkki ma ise ei ole objektiivne hindaja, ometigi selle võrguajakirja keskmisest need jutukesed hullemad olema ei peaks.
Seni ilmunud jutustuste, käesoleva ja ka nende, mida lähiajal ette valmistada kavatsen, algvariandid on toksitud arvutisse aastatel 1984-89, kui, alul õppimise kõrvalt, töötasin Küberneetika Instituudis. Mitmete konvertimiste käigus on failide algsed kuupäevad ammu kadunud (olid nad kõigepealt puhta ASCII-na 8-tollistel ketastel!), pealegi olen neid aeg-ajalt jõudumööda täiendanud.
Siiski ei suuda neid muutmata kujul edasi anda, sest tänasel «minal» on asjast hoopis teine arusaam kui 10 aastat nooremal. Kui «Kohtumises» tegin muutusi vähe, siis «Kõiksuse häält» kirjutasin üsna palju ringi. (Huvitav on mainida, et Mustale Kassile meeldinud autist-anarhisti toppisin nüüd sisse.)
«Vabastamisse» on tegelikult põhiliinile lisaks sisse miksitud kaks varasemat juttu -- üks, mis kirjeldas meeleheitel inimesi veidras paigas, ja teine, kus tüüp avastab, et ta maailm on arvutikujutis. Nende algvariandid olin kirjutanud koolis, võib-olla tõesti kakskümmend aastat tagasi, aga kaheksakümnendate keskpaigaks olin juba lugenud piisavalt (ka vene- ja inglisekeelset) ulmet mõistmaks, et sellist kraami on kirjutatud mägede kaupa, ja nii ei jäänud muud üle, kui asjale uus dimensioon anda.
Natuke hüplev see tekst on, aga ma reserveerin endale õiguse seda tulevikus muuta :). Viskasin välja üsna palju selgitusi ja lapsikuid targutusi, leides, et teatud määral segasemana on ta ehk paremgi, samuti kraapisin tekstist välja peaaegu kõik tollase aja vaimust kantud ühiskonnakriitilised märkused, jättes ainult ühe mõtte lõpupoole (Hackeli tekst: «...kõrgem... madalama... võimu all...»), kuna viimast võis sisu poolest vaieldava, kuid konteksti sobiva argumendina kasutada.
Ma ei kirjutanud lõppu «järgneb» või «esimese osa lõpp», aga see (muide nimetuks jäänud tegelane) seikleb läbi Vahemaailma mul ka mõnes hilisemas jutus.
Lugupidamisega
Siim Veskimees