Ma ei mäleta täpselt, oli see reedel või laupäeval, aga tagantjärele ei oma see enam erilist tähtsust. Mäletan vaid, et oli sügis. Lehed langesid ja ilm oli ilus. Lebasin rohus ja vahtisin pilvi. Linnud ja rohutirtsud laulsid hümni. Oli selline amoraalne tunne -- mina lahkun, aga teised jäävad. Jah, naljakas. Vaevalt on lahkumine kellelegi kunagi amoraalsusega seostunud. Minul seostus. Tundsin kohustust, et pean jääma, samas igatsesin lahkuda. Meeleheite dilemma! Võibolla selles ongi kogu probleem! See on vaid tagantjärele tarkus.
Üks on kindel, päev mil ma surin ei muutnud minu jaoks midagi. Absoluutselt mitte midagi! Kõik jätkus samas vaimus ja alguses kahtlustasin, et suremine oli taas kõigest üks mu haiglastest fantaasiatest. Kõndisin ringi nagu ennegi ja vaatasin inimesi. Mõnikord kuskil pargis, teinekord lihtsalt bussis -- istusin kellegi kõrvale ja silmitsesin teda ja tema mõtteid. Täpselt nagu enne, tegin seda ka sel õhtul. Mõtlesin, et selline see ongi ja nii peabki olema.
Pärast läksin koju. Söök oli soe. Näksisin veidi ja pugesin voodisse. Naine küsis, et kus ma käisin.
Ütlesin, et metsas või õigemini aasal.
Tol hetkel imestasin esimest korda. Teatasin talle pahuralt, et mind ei ole: seal aasal surin ära! Surin niimoodi vaikselt ilma igasuguse agooniata ja keha jäi maha.
Naine käskis mul magama jääda.
Ma ei jäänud. Tahtsin asja klaariks teha. Mis kuradi moodi ta minuga üldse suhtleb? Täpselt nii ütlesingi.
Ta vaatas mind kuidagi kummalise pilguga ja tegi musi.
Siis küsis, et kas ma sõin ka.
Vastasin, et natukene.
Püüdsin uuesti seletada: aasal olles ma lahkusin -- lahkusin elavate kirjast omal soovil. Ei, ei! Ma ei tapnud ennast, lihtsalt lahkusin. Nagu Jeesus: Isa, sinu kätte annan ma oma vaimu! Astusin endast välja ja pärast isegi puudutasin oma keha, veendumaks selle tõelisuses. Seejärel kõndisin niisama ringi ja pärast sõitsin bussiga koju.
Mul kästi udutamine lõpetada ja kuna ma ikkagi edasi rääkisin, vajutas ta käega mu suu kinni ja ronis mulle otsa. Mõmisesin midagi, et ära tee või muud säärast, aga ta sai valesti aru. Mu püksid lennutati teise toa nurka, särk samuti. Sõimasin teda nekrofiiliks, aga ta ei teinud väljagi. Üsna pea unustasin veerand tunniks kogu probleemi, õigemini tundsin ennast mõnda aega päris elusana. Ja siis jäime üksteise kaisus magama.
***
Ah jaa! Unustasin märkida, et mu naise nimi oli Marcelle. Tavaliselt hüüdsin teda lihtsalt M.-iks. See on ääretult oluline, kuna pärast Marcelle`i oli mul veel kaks M-tähega naist, keda ma hüüdsin samuti M.-iks. Viimase puhul ei ole ma üldse kindel, oli ta tegelikult ka olemas või ma lihtsalt mõtlesin ta välja. Aeg ajalt tekivad mul säärased naljakad kahtlused... aga see selleks.
Teise naise ajal hakkasid mu sõbrad vaimukaid märkusi viskama minu M.-i lembelisuse pärast. Pidin siis pikalt seletama, miks ma mõlemaid just M.-ideks kutsun.
Kõigepealt muidugi sellepärast, et ma kogemata vale nime ei ütleks. Noh, teate küll, vahel võib sassi minna ning see vallandaks üsna ebameeldiva vestluse.
Ja siis veel sellepärast, et minu arvates on inimesel alati ainult üks armastus-objekt. Mis kuju, nägu või nime ta kannab, see ei oma mingit tähtsust. On vaid objekt, kellele antakse armastust. Mul juhtusid nad kõik olema naised ja nimed algasid M.-tähega.
Milles probleem? Mõni armastab terve elu üksnes kasse ja kui esimene sureb, paneb ta järgmisele kassile ka Miu nimeks. Keegi ei tee numbrit! Oma naistele pole ju mina nime välja mõelnud, lihtsalt hüüdsin neid esitähte pidi. Tegelikult neil isegi võinuks olla sama nimi! See oleks peegeldanud täiesti ausalt nimetatud tõsiseika, et objekt on objekt ja muus osas vahet ei ole.
Mis M.-i hääldamisse puutub, siis hiljem muutusid kõik need erinevad objektid üheks umbmääraseks mmm-i(na)ks. Päris alguses, oma esimesele naisele, ütlesin ikka eMm, nagu kaashäälikut hääldatakse, aga kuna see häälik omas minu meelest teatavat emm`elikku varjundit ning naine hakkas kuidagi ülemäära oidipaalseks muutuma, siis too eM saigi mu huultel suvaliseks mõminaks.
Tol õhtul seal voodis ei mõmisenud ma Marcelle`i nime. Ma ei saanud käsi suu ees midagi artikuleeritumat öelda.
Tema sai aga valesti aru ja mõtles, et ma tahan teda. Meie vahel oli taoline veider kommunikatsioon aja jooksul tekkinud, et voodis öeldud mmm sai tähendada ainult ühte asja. Kuidas see iseäralik teineteisemõistmine välja kujunes, seda on juba õudselt keeruline selgitada.
***
Öösel ärkasin mitu korda üles. Mõtlesin ikka aasal toimuva peale. Nendel hetkedel tundsin, et olin kõike ainult ette kujutanud. Miski ei veennud mind vastupidises. Naine ei olnud ka tuhkagi aru saanud. Mida ma ise arvasin, see jäi sama määratlematuks nagu iga õõnes meeleolu, mis aju vaakumisse tõmbab. Mingit selget elutunnetust mul ei olnud -- ma ei saanud sellest isegi mitte aru! Kuidas oleksin pidanud nüüd mõistma, tajuma või kogema surmatunnet? Nende mõlema realiteet näis täiesti paradoksaalsena: ei ole üht ilma teiseta või need on täpselt üks ja see sama.
Ja kuhu jääb jalgealust pakkuv nending: mõtlen, järelikult olen? Kas pärast surma ka niimoodi mõeldakse? Äkki ma kõigest suigatasin hetkeks ja nägin seda unes! Või ehk näen seda ikka veel unes! Olen aasal ja magan! Ei, olen surnud ja näen unes, et olen elus. Või vastupidi?
Mis vahet seal on? Kõik on, nagu on, ja pole minu asi arvata, kuidas tegelikult on. Midagi muud ei eksisteeri kui ainult kogemus -- minu kogemus. Ja kogemus on alati reaalne, vähemalt minu jaoks. Mis aga kujutlusse puutub, siis nii totaalselt sinna ei eksita!
*
Hommik oli jabur. Avastus, et olen ikka veel elus ja pean jälle ärkama, tegi meele mõruks. M. tõi miskipärast kohvi voodisse.
Küsis, kas ma olin eile joonud.
Ütlesin, et ei olnud.
Rohkem ei küsinud ta esialgu midagi. Mul oli halb olla. Juba üksnes mõtte peale, et jälle on ees üks tüütu päev. Kohv ka ei maitsenud eriti. Sundisin end siiski jooma, kuna M. jälgis mind kuidagi kahtlase pilguga. Ta mõtles, kus ma eile ikkagi tegelikult olin ja kas ma olin joonud või mitte. Siis jõudis kahtlusega väljamõeldud armukeseni.
Ma ei viitsinud midagi öelda. Las mõtleb ja praeb end veidi!
Pealegi, enda kõrvalhüpetest ei olnud ta siiani mulle kordagi midagi rääkinud. Kord plaanis mind isegi maha jätta, aga siis viimasel minutil sai teada, et too autojuht oli hoopis abielus ja kolme lapse isa.
Selle kõige pärast lasingi tal oma mõõdupuu järgi koostatud fantaasiates vaevelda. Ta ei küsinud selliseid asju kunagi otse ja mul oli selle üle hea meel. Kuna mul kõrvalhüppeid ja armukesi polnud, pidanuks ma need kiirelt välja mõtlema. Esiteks sellepärast, et ta vihastaks ja enda omadega ka lagedale tuleks ning siis veel seepärast, et teda pisikese armukadedusega enda küljes kinni hoida.
M.-ile meeldis põnev ja salapärane elu. Mõnikord isegi kujutles mind kellegi teisega. Kujutluses oli see erutav soovunelm, aga tegelikult poleks ta sellega leppinud. Praegune olukord oli juba piisavalt salapärane, et M.-i iseäralikku müstika-nälga toita. Tegelikult oli müstika ainus põhjus, miks ta ikka veel minuga oli. Tegin meie kooselu just parajal määral müstiliseks ega pakkunud kordagi üle. Et ta kahtlustama ei hakkaks.
Kuidas saanuksingi teda jubeda tõega rabada? Kallis, ma kuulen su mõtteid! Kuulen kõigi mõtteid ja alati kui tahan!
Algul oleks kindlasti põnev, aga varsti ta taipaks, mida see tema jaoks tähendab ja ta jätaks mu maha. Mõtteid on kohutavalt raske kontrollida, eriti siis, kui on mida varjata. Vaevalt keegi lepiks sellega, et on sunnitud teise ees justkui alasti ja paljastatuna seisma.
Olin otsustanud, et ei räägi sellest kunagi kellelegi. Kui, siis ehk enne surma mõnele väga olulisele inimesele. Lihtsalt eputamise pärast. Tol hetkel olin aga enda surma puudutavate asjaoludega täielikus segaduses ja ei mõelnud eputamise peale. Üks asi oli kindel -- M.-i jaoks olin ma olemas...
Ulatasin tühja kohvitassi tagasi ja tänasin hoolitsuse eest. M. naeratas malbelt.
Naeratasin vastu ja kinnitasin, et ausõna, ma ei joonud eile. Tunnistasin, et viimati jõin nädal aega tagasi. Siis kui ta oma sõbrantsiga õhtu läbi baaris istus ning meestelt siivutuid ettepanekuid ootas. Viimast ma muidugi välja ei ütelnud, kuna seda ei oleks ma tegelikult tohtinud teada. Lisasin veel, et kui ma talle kuidagi ebaharilikuna tundun, siis tuleb see sellest, et ma olen tegelikult surnud.
M. tõusis temperamentse äkilisusega püsti ja turtsatas: «Ja mina olen Maarja Magdaleena -- surnuist tõusnuid alati esimesena tervitamas!»
Uks lendas mürtsuga kinni. Sain alles siis aru, et ta oli juba teises toas. Lusika oli ta maha pillanud.
Ma ei teinud sellest erilist numbrit. Asi oli väga lihtne. Ta oli vahepeal jõudnud kindla veendumuseni, et mul ikkagi on armuke. Ja et seda varjata, ajan mingit totrat jama suust välja. Ükski terve mõistusega inimene loomulikult ei ajaks sellist jama. Eriti veel kui tal ongi armuke. Aga kahtluse-ussi toitmiseks kõlbab igasugune seletus. Nõnda oli ka siis.
*
Muuseas, M.-i Maarja Magdaleena võrdlus kukkus tal enese teadmata äärmiselt tabavalt välja. Mitte üksnes sellepärast, et Maarja oli tõepoolest surnust ülestõusnud Jeesust esimesena tervitamas. Seda ta teadis. Ent ta ei teadnud, et Jeesus ajas Maarjast välja seitse kurja vaimu. Kui ta olekski seda teadnud, poleks ta selles osanud näha seost enda minevikuga.
Vaadake, kolme kooselatud aasta jooksul oli M.-il olnud seitse armukest. M.-i arvates ei tea mina neist siiani mitte midagi. Samas M. jälle ei tea seda, et mina olin see, kes seljataga vaikselt kõik need diaablid tema elust välja ajas. Osadele sain väga kiirelt jaole, osadele jälle mitte. Mäletan, et olin kohutavalt armukade. Välja näidata aga ei tohtinud.
Paljud neist olid täiesti tühised mehikesed, kes valiti välja ainult meelelahutuseks. Nendega läks üsna libedalt. Esimesed kaks ei ole üldse mainimist väärt. Ent kolmas jäi mulle eriti meelde.
Too oli prantslane. Ma ei olnud üldsegi üllatunud, kuna M. oli täielik frankofiil. Poiss studeeris kohalikus ülikoolis vahetusüliõpilasena. Muuseas, mõtles prantsuse keeles ja ma ei saanud tuhkagi aru. Aga see mind ei heidutanud. Kahtlustasin kohe alguses, et temasugusel ihara olemisega tüübil on rohkem kui üks naissuhe korraga käsil. Tegin kindlaks, kes veel, ja hankisin endale tüdruku telefoninumbri. Kui M. ühel õhtul taas mul silmad-kõrvad täis luiskas ja sõbrannaga kokkusaamisest soigus, ise samal ajal konkreetsele prantslasele, kellaajale ja hotellitoale mõteldes kiirelt minema tahtis pääseda, siis võtsin pärast ta väljumist telefoni ja helistasin teisele tüdrukule. Ütlesin, et olen Javel`i sõber. Javel`il on aga kole kiire ning ta palus mul helistada, et muuta kokkusaamise aeg ja koht. Tüdruk näis poisi järele päris hull olevat. Ta ei küsinud midagi, ei imestanud ka. Ütles ainult väga tore ja mõtles, mida selga panna.
M. tuli õhtul varakult koju. Äärmiselt vihase ja närvilisena. Küsisin hoolitsevalt, et kas läks sõbrannaga riidu. Sain mingi mürgise ja põikleva vastuse. Ent pool tundi hiljem oli ta juba mu kaisus ja väitis, et armastab mind. Hullupööra!
Neljandaga oli palju raskem. Ta oli üks mu vähestest sõpradest. Käis meil aeg ajalt külas. Tajusin juba üsna alguses, et ta kadestab mind mu kütkestava naise pärast. Heitis vargsi silma. Algul andsin selle talle andeks. Tundsin teda ju väga kaua. Seda enam, pisike kadedus on inimeste puhul täiesti normaalne! Usaldasin ometi liialt. Ühesõnaga, kaotasin valvsuse ja kui loo avastasin, oli nende romanss juba liiga kaugele jõudnud. Vana sõpruse nimel ja muu säärase plää-plää-plää pärast ei võtnud ma midagi drastilist ette. Läksin talle lihtsalt külla. Ütlesin, et see oli väga inetu temast. Palusin, et ta loole ise lõpu teeks ning mu elust kaoks. Oli kurb ja piinlik õhtu. Meie mõlema jaoks.
Järgmine oligi see totakas autojuht, kelle pärast M. tahtis mu juurest minema kõndida. Ta töötas koos mingite kantpeadega võlgade sissenõudjana. Ise oli sama ropu suuga vihane vennike nagu tema kolleegidki. Ma ei saa siiani aru, mida M. temast leidis. Igatahes see sell nõudis, et M. mu maha jätaks. Ta oli M.-ile juba kuhugi korteri ostnud ja kavatses vist kaksikelu mängima hakata. Noh, et üks öö kodus oma naise ja lastega ning teine öö minu naisega. M. otsis mu maha jätmiseks juba ettekäänet. Kusjuures kõik need ettekäänded, mis ta läbi jõudis mõelda, olid äärmiselt haledad.
Mul ei jäänudki muud üle kui taas firmat külastada. Bluffisin, et keegi on mulle suure summa võlgu ja ei taha ära maksta. Rääkisin sealsete inimestega lahedalt juttu. Eriti autojuhiga, kes passis samuti seal kontoris ja lõi suitsetamisega aega surnuks. Sain täiesti kogemata teada, et autojuhil on tänane õhtu hõivatud, kuna läheb oma perega teatrisse Shakespeare`i «Tormi» vaatama.
No arvake ära, kas ma läksin sel õhtul oma naisega samale etendusele? Loomulikult! Vaheajal tutvustasin M.- ile oma uut tuttavat ja tema perekonda, mille peale nende mõlema näod kaameks tõmbusid. Sellega oligi too naljakas vahejuhtum taas läbi.
Mäletan veel, et etendus läks mulle raskelt hinge. Heitsin pilgu oma kummalisele elule. Kõrvu jäänud tsitaat: «Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod», pani mind esmakordselt kahtlema oma elu tõepärasuses. Olin kindel, et absoluutselt kõik on vaid mu enda haiglane unenägu. Algusest peale. Sünnist saadik.
Hiljem, alati kui elust väsisin, pöördusin pidevalt tagasi selle tähendusrikka tsitaadi juurde. See on kõigest unenägu! Ausalt öeldes, just sellest päevast peale olin ma alati elust väsinud. Surmani väsinud.
Noh, ja kuues armuke tekkis tal juba kolme päeva pärast. Ma tõesti ei tea, kuidas õnnestus tal neid armusuhteid nii kiiresti tekitada? Ja kus kurat ta nendega üldse tutvus? Selliseid asju mu naine läbi ei mõelnud. Tagantjärele ka ei meenutanud. Oli kuidas oli.
Kuues oli hiina restorani peakokk. Igavene mürakas mees, kes sõi nagu hobune. M.-iga jõudis ta kohtuda vaid ühel korral. Sealsamas restorani laos. M.-i arvates oli see õhtu meeletult eksootiline. Ma olin vihane. Nii ruttu leidis järgmise! Olin vihane ja väsinud. Väsinud kõigest! Läksin sel samal õhtul sinna restorani. Jalutasin tagant sisse. Kokk istus pisikeses konkus, seljaga minu poole ja sõi isukalt. Nojah, pärast seksi läheb ikka kõht tühjaks! Ma ei teadnud, mida peaksin nii suure mehega peale hakkama. Tahtsin algatuseks vestelda. Kõndisin vaikselt tema selja taha ning lõin mõõduka sõbramehematsu vastu ta turja.
Tere semu!
Kokk ajas suurest ehmatusest toidu kurku ja sinna ta lämbuski. Mõtlesin veel, et küll käis lihtsalt. Läksin koju tagasi.
Ärge arvake, nagu olnuks ma kõigi nende armukeste peale pööraselt vihane. Ausõna ei olnud. Ma ei soovinud otseselt ka kellegi surma. Ainuke, kelle peale ma tõsiselt vihane olin, oli M. Ent teda ma ei karistanud kunagi. M. oli oma iseloomult nagu ta oli. Mina poleks saanud sinna midagi parata. Küllap lihtsalt armastasin teda. Õigemini armastasin tema keha ja neid väheseid häid iseloomu omadusi, mis vahel harva esiplaanile tükkisid. Kuid see oli vist esimene kord, kui ma M.-i peale tõsiselt pahane olin. Tahtsin kättemaksuks ta üle omal viisil irvitada. Mõtlesin, et viin ta järgmisel päeval sellesse samasse restorani einestama. Ainult selleks, et teda närvi ajada ning tema paanilist mõttetegevust kuulata. Ma ei teinud seda muidugi. Ta oleks kahtlustama hakanud. Eriti pärast autojuhi lugu.
Viimane sell oli kõige haledam. Noor, üksik, vaikne ja tusase olemisega õnnetuke, kelle M. arvatavasti ise rajalt maha tõmbas. M. oli ka vist ainuke, kel õnnestus tema ellu veidi päikest tuua. Mul oli poisist lausa kahju. Ajasin temaga pargis juttu. Ütlesin, et M. on minu naine. Poiss vajus kössi ja läks näost valgeks, otsekui oleks hapnikukraan kinni keeratud. Rääkisin talle M.-ist pikemalt ning andsin mõista, et tema on mu naise jaoks kõigest pisike ja igav seiklus. Kui ma pargist lahkusin ja tema masendunud kogule pilgu heitsin, oli pilt selge. Täpselt nii läkski. Poiss sooritas samal päeval enesetapu.
Niipalju siis minu Maarja Magdaleenast ja tema seitsmest kurjast vaimust.
*
Tol enda surmajärgsel hommikul võtsin end siiski lõpuks kokku ja ronisin voodist välja. Olgugi et M. sõi lõunat, minu jaoks oli see ikkagi hommik. M. oli endiselt pahane ja ei ütelnud mulle midagi.
Tavaliselt nöökis ikka, et no kas unemati jättis juba hüvasti? Või kas hakkasid minu järele igatsema? Ütlesin siis ise, et hakkasin ta järele igatsema. M. suvatses selle peale isegi naeratada.
Võtsin ta taldriku alt värske ajalehe ja asusin sirvima.
Tagantjärele mõeldes ei oleks ma pidanud seda tegema. Tänu tollele ajalehele toimus ühe õhtuga mu elus, või pigem surmas, meeletu pööre. Pööre, mis tekitas kohutava eksistentsiaalse segaduse nii M.-i kui ka minu hinges. Mõnes mõttes olen ma ise süüdi, et M. tol õhtul surma sai. Jah, küllap olengi ise süüdi.
Süüdi selles, et lugesin hommikust ajalehte? Just nimelt! Mõni süütu pisiasi võib liigagi palju muuta.
Ajalehe kaheksandal leheküljel, politseikroonikas, seisis teadaanne:
«Eile õhtul leiti linna lähedalt Malignus`e metsa äärselt lagendikult umbes kolmekümneaastase mehe surnukeha. Vägivallale viitavad tundemärgid puuduvad. Isik ja surma põhjus on seni tuvastamata. Mees oli lühikeste tumedate juustega, umbes 1.80 pikk, kandis õhukest valget särki, musta vesti ja musti pükse. Palume kõigil, kes kirjeldatud isikust midagi teavad, võtta ühendust kohaliku politseijaoskonnaga.»
Teadaanne võttis mu sõnatuks. Täpselt seal olin ma eelmisel õhtul olnud. Kirjeldus klappis samuti.
Ühe hetkega muutus mu sisemus talumatult õõnsaks. Olin kokkukukkumise äärel. M. teadagi, ei märganud midagi. Ta mõtles ikka veel minu olematu armukese peale. See ajas mind täiesti marru. Nüüd, kus mul on karjuv probleem ja lugu on väga tõsine, mõtleb tema mingite halenaljakate lolluste peale!
Võtsin end siiski kokku, rahunesin pisut ja sõnasin:
«Ma arvan, et ma olen tegelikult ka surnud. Päriselt!»
M. ei vaadanud mulle otsagi. Pomises, et ahahh, väga kena.
Raev tõusis mulle punetusena näkku. Veri kohises kõrvus. Kui minul on üks kord elus... (jälle see sõna), üks kord elus probleem, siis ei maksa lootagi, et naine võiks kuidagi toeks olla! Ta kas jonnib, ignoreerib või teeb selgeks, et tema probleem on igal juhul suurem ja hoopis mina peaksin talle toeks olema.
Nii ma siis tegingi vihaga selle koletu lolluse. Viskasin politseikroonika lehekülje talle nina ette ja tormasin rõdule värske õhu kätte.
Natukese ajapärast tuli M. rõdule. Näol hämmeldunud ilme. Olime vait ja vaatasime taevasse kogunevaid vihmapilvi. Ta seisis nimme mulle hästi lähedal. Tahtis minu vastu toetuda, aga ei julgenud. Ma ka ei julgenud midagi ette võtta.
M. katkestas vaikuse ja ütles, et see pidi küll kas eksitus või kokkusattumus olema.
Tundsin end jälle nagu keset painajalikku und. Isegi käeseljale kukkunud üksik vihmapiisk tundus absoluutselt ebareaalsena. Samuti hingest välja tükkiv magus-valus igatsuslik armastuse ja lahkumise tunne.
Tol hetkel aimasin täiesti füüsiliselt ees ootavat krahhi. Ometi oli see vaid seletamatu aimdus, mis väljendus jõulise tundepuhanguna. Oleksin tahtnud talle kaela langeda. Kallistada, nutta ja teda enda vastas hoida, aga ma lihtsalt seisin. Nagu halvatult. Ei olnud kokkusattumus ega eksitus! Oleksin seda soovinud, kuid sisimas teadsin selle võimatust...
Oleme tehtud sestsamast ainest, millest unenäod... Näpistasin ennast. Valus oli. Ma ei teadnud, kas ma magasin või olin üleval. Ei teadnud siis ja ei tea ka nüüd.
M. oli märkamatult rõdult lahkunud. Läksin tuppa. Seal teda ka ei olnud. Kingad ja mantel olid samuti kadunud.
*
M. saabus õhtul. Tuli vaikselt enda võtmega sisse. Ma ise olin teises toas pikali ja vahtisin lakke. Kuulsin ta mõtteid ja südame pekslemist. Ta oli käinud politseis ja kurat teab veel kus mu elutut keha vaatamas. Ma ei tea, mis uudishimu oli teda sundinud sinna minema, aga üks asi oli kindel: tol momendil, kui ta koridoris mantlit varna riputas, oli ta veendunud, et ma olen päriselt ka surnud ja ta on korteris üksi.
Hommiku kohta oli tal siis juba niiöelda ametlik versioon: hommik oli vaid pähe lajatanud kriisiseisundi ettekujutluslik hallutsinatsioon. Seda halvem mulle!
Igatahes, see Hallutsinatsioon oli M.-i saabumise puhul ülemäära rõõmus ja pistis tervituseks oma pea ukse vahelt välja. Vahet polnud. Ükskõik mismoodi oleksin ka seda teinud, tulemus olnuks ikka sama.
M. hakkas hüsteeriliselt karjuma.
«Ära tule, ära puutu mind! Ma nägin, sa olid surnud... ma nägin! Issand! Su keha oli külm ja jäik! Mine ära... jäta mind rahule!»
Ta nägu oli pisaraist märg ning ta värises üle kere.
Ütlesin, et ta valetab.
Esimest korda ütlesin, et ta valetab. Just siis, kui ta rääkis tõtt. Müstikalembelisele M.-ile oli see liig mis liig. Ta minestas.
Tassisin ta voodisse ja tõin nuuskpiiritust. Ei raatsinud kohe üles äratada. Vaatasin teda lähemalt. Ilus oli. Täpselt selline nagu siis, kui ta magas. Pikad kaardus ripsmed põsesarnadel lebamas ja huuled pisut pruntis. Vaatasin ja mõtlesin, et see võib olla viimane kord teda nii lähedalt silmitseda. Oligi.
Toibumise ajal sonis armsalt, et mis juhtus ja kus ta on. Silitasin ta pead ja ütlesin, et kõik on korras, ärgu muretsegu.
Siis tuli talle kõik jälle meelde ja ta kargas prauhti püsti, minust õudusega eemaldudes. Jäi magamistoa uksepakul kahtlevalt seisma.
Sõnas vaikselt, et ta näeb vist und ja palus mul teda näpistada.
Tahtsin tõusta, aga ta kriiskas jälle, et ära tule lähemale.
See oli nii absurdne olukord! M. vaatas mind ja mõtles, et näeb vist und. Mina vaatasin teda ja mõtlesin seda sama. Mõtlesin seda peaaegu alati, aga see ei loe. Olime seal nagu kaks juhuslikult kohtunud unenägu. Võibolla ei olnudki me kunagi päriselt kohtunud! Elasime üks ühes ja teine teises linnas. Mina olin abielus hoopis kellegi teisega ja tema samuti. Kohtumispaigaks unenägu!
M. ütles, et ta ei suuda enam. Tavaliselt ütles ta seda iga pisiasja peale. Seekord tundus ütlus usutavana. Pomises veel, et sõidab ema juurde. Viimast ütles peaaegu hääletult. Pigem nagu iseendale. Ta hakkas kiirelt asju pakkima ja minu poole ei vaadanud rohkem kordagi. Justkui polekski mind enam olemas! Välisuks klõpsatas ja läinud ta oligi.
Vaid nõrk deodorandi lõhn jäi korterisse.
*
Hommikul helistati ja öeldi, et M. oli autoga teelt välja sõitnud. Avaldati kaastunnet ja paluti, et tuleksin mingeid dokumente vormistama. Siis kui mulle sobib.
Järgmise kahe tunni jooksul sain üle kümne kõne. Veendusin, et olen elus. Ühest küljest olin elus, kuna suutsin telefonile vastata ja teisest küljest olin elus kõigi helistajate jaoks.
Nähtavasti ei olnud M. eelmisel päeval kellelegi midagi ütelnud, kui ta minu surnukeha vaatamas käis. Miks ta pidanukski, kui ta oli just vahetult enne minuga silmast silma vestelnud? Oletasin, et mu surnukeha oli siiani identifitseerimata. Ühesõnaga, pidin ühel ja samal päeval kahe surnu paberid korda ajama. Mida kiiremini see läbi saab, seda parem!
Lõikasin igaks juhuks habeme maha, jõin pool pudelit veini ja asusin teele.
Enda oma oli kõige tähtsam. Juba sellepärast, et keegi ei haaraks vahepeal kraest ega imestaks: kuule mees, sa pidid ju surnud olema! Läksin kohale ja vaatasin enda üle.
Ütlesin, et see on mu vend. Kaksikvend.
Luiskasin ühe kadunud poja, või õigemini kadunud venna loo kokku ja mitte kedagi ei huvitanud, kas mul päriselt ka vend oli.
Vormistasime vennale nimeks Morpheus. Morpheus kui unenägude jumal! Seda nime öeldes kogesin salajast irooniat ise enda suhtes. See väljendas justkui ühe kindla eluetapi lõppu ja teise algust. Piir oli vastikult hägune...
Sellega oli asi tahe. Matusebüroo hoolitses ülejäänu eest. Nende abiga ajasin M.-iga seonduva ka joonde.
Matsin nad ühel ja samal päeval. Vihma sadas ja mul oli külm. M.-i matustel oli palju rahvast. Tema vanemad, sõbrad ja sõbrannad, töökaaslased ja veel mõned, keda ma ei tundnud. Morpheuse omal polnud kedagi. Ainult mina ja preester.
Kui nädala lõpuks kogu see ebameeldiv sündmuste ahel ära lõppes, olin omadega täiesti läbi. Justkui olnuksin seni liikunud mingi programmi alusel. Programm lõppes ja mina vajusin kokku. Jõin ja magasin terve nädala ühte jutti. Siis otsustasin keerata uue lehekülje...
Ei maksa arvata, et ma võtsingi kõike seda nii kergekäeliselt. Oh ei. Kuigi paljudele see just nii tundus. Puha vale. Ma olin kriisis! Lõhestunud! Depressioonis! Poolunes! Elasin minevikus! Täitsin küll oma igapäevaseid kohustusi, aga mõtetega olin ei tea kus. Tol ajal oli minevik minu jaoks palju reaalsem. Turvalisem ja reaalsem. Nüüd, kus ma seda jutustan, on seegi minevik palju reaalsem kui praegune hetk. Nii jääb vist alati...
***
/ Näen inimesi otsekui puid kõndimas. Andke mulle muda! Ihu küünal on silm. Ma ei näe... Kas teiegi olete pimedad? Laske surnuil oma surnuid matta! Mu hing on surmani kurb... Me ei ole külmad ega kuumad. Kuivanud oksad? Abba! Ma ei ole sellest maailmast! Vaata kuidas ta teda armastas! Ma tunnen sinu mõtteid. Kisendavad kivid! Ja hingest läbitungiv mõõk... Ei ole midagi varjatut ja salajast, mis ei tuleks ilmsiks. Korjuse kohale kogunevad kotkad!
Ja kui ta seitse korda päevas eksib su vastu... Kellele pisut andeks antakse, see armastab ka pisut! Ega minagi sind hukka mõista. Andeks ka ei anna... Naine, mis on sul minuga asja? Kui su süda sind hukka ei mõista, ei mõista sind keegi hukka! Pange mind tähele! Ei, ärge pange! Ma ei ole see, kelleks mind peate. Minge jah ja saage kogu maailmaga üheks lihaks! Olen vaid Põlgus ja Unustus. Viljatu oks? Leige. Ükskõikne. Ei poolt ega vastu...
Siis ükskõikne. Üksi. Üksi Kõiksuses. Üks-Kõiksuses! /
***
Madeleine`ga kohtusin nädal hiljem ühes hubases baaris. Ta istus kõrvallauas -- pikad süsimustad juuksed, tumedad silmad ja naljakas rüht. Istus sirgelt nagu koolipingis.
Temast õhkus midagi kummalist ja kütkestavat, millele ma ei osanud algul mingit nimetust anda. Jälgisin teda silmanurgast. Ta ees oli tühi pokaal, kust ta aeg ajalt väikesi lonkse võttis. See näis nii kohutavalt veider: naine istub baaris ja joob tühjast pokaalist. Äkki on seal ikkagi midagi sees? Valge vein? Või martiini? Vaatasin väga tähelepanelikult... Ei olnud seal midagi.
Siis hakkasin kahtlema oma nägemises, seejärel terves mõistuses. Mõtlesin, et äkki on seal klaasis miski nähtamatu vedelik, mida baaris pakutakse? Või et seal on kõige tavalisem vein, kuid ainult mina ei näe seda! Täielik mõistatus! Nagu too naine isegi.
Igal juhul tekkis mul kohutav kiusatus piiluda naise mõtetesse. Tühi pokaal häiris sedavõrd, et ma piilusin.
Põrkusin justkui vastu peeglit... Naine mõtles, et miks see mind ikka nii väga huvitab, et tema tühjast pokaalist joob. Oli see juhus?
Piilusin veel... ja märkasin, kuidas tema piilus mind. Kui hirmus! Me poleks pidanud kohtuma! Mina ja tema? Just.
Ent me kohtusime ning see oli kui püha ettemääratus. Vastandite tõmbumise müstiline seaduspära. Mina kui pisike süütu vuajerist ja tema kui paadunud mängur. Olime täielikud vastandid, see sai mulle kohe selgeks.
Tema mõtteisse piiludes olin otsekui puuga pähe saanud. Kujutage ette! Ta istus seal ja jõi nimme tühjast pokaalist, et jälgida, mida inimesed temast mõtlevad. Jälgida ja vaikselt naeru kihistada. Milline haiglane soov! Just nii ma tol hetkel mõtlesin. Piilusin tema salajastesse soppidesse ja hindasin. Ta teadis seda. Salvav vastus tema mõtteis ei jäänud ka tulemata:
Arvad, et oled tegelikult surnud? Või et oled unenägu? Või et elu on unenägu ja sina oled jumal? Unenäo-jeesus? Hmmm... milline haiglane fantaasia! Muide, minu nimi on Madeleine. Mis sinu nimi on?
Just nimelt! Ta luges mu mõtteid kui avatud raamatust. Kavatses niimoodi ka jätkata. Ja lausa suhelda! Jube! Ei, ei! Me oleme sarnased... Me poleks tohtinud kunagi kohtuda!
Ära mõtle niimoodi! Me pidime kohtuma! Ma otsisin Sind! Mis Su nimi siis on?
Trinity, mõtlesin ning tundsin peapööritust. Minu nimi on Trinity.
*
Selline oli too saatuslik õhtu. Kaks sarnast, ent ometi erinevat, kohtusid. Kohtusid ja jäid kokku. Kuid selles koosolemises oli vihkamist rohkem kui armastust. Koostöö varjus
tärkas vaenulik rivaalitsemine. M. oli hunt lambanahas. Ja seda sain ma peagi tunda.
M. tõmbas mind kaasa oma veidratesse mängudesse. Ühel hetkel olin ma jälle tema mängu sees, ega saanud midagi ette võtta. Kõik kulges alati tema seatud sihtmärgi suunas. Ja tema ei mänginud mingeid süütuid mänge, nii nagu mina vahest. Kuidas seda seletadagi... Noh, mõistate, kui mina jälgisin salaja inimeste mõtteid, siis olin rohkem nagu vuajerist. Sealt saadud informatsiooni kasutasin harva. Kui enda huvid olid mängus, siis loomulikult. Tavaliselt piirdus mu mängulust aga süütute heategudega. Ükskord näiteks kinkisin tänaval keskealisele prouale sületäie roose. See oli tema unistus. Ja mina aitasin sel unistusel reaalseks saada. Aga ma ei mänginud kunagi niimoodi nagu M. seda tegi. M.-i mängud olid teistsugused...
Kord olime võõras linnas ja otsisime öömaja. Hotelli ei raatsinud minna. M. leidis tänavalt katoliku preestri. Oli teine selline noor ja hakkaja, seejuures sügavalt usklik mees, mida preestrite juures kohtab harva. Astusime ligi ja M. ütles, et Jumal juhatas meid tema juurde öömajale. M. tutvustas mind kui Kalfecki küla anglikaani koguduse õpetajat. Ja härra Michin, nõnda oli tema nimi, võttis meid suurima heameelega vastu. Rääkis südamlikult midagi vendadest ja õdedest Kristuses ja kutsus meid enda auto peale.
Nõnda me siis sõitsimegi ööseks härra Michini poole. Michini abikaasa serveeris meile tagasihoidliku teejoomise, kus me lahedalt kõiksugu teoloogilistel teemadel juttu ajasime.
Kõik oli väga meeldiv momendini, mil me jutuajamise vahel tajusime, et härra Michini mõttetegevus võttis konkreetse suuna M.-ile. Tema mõtteid võinuks nimetada ligimese naise himustamiseks. Samal hetkel vaatas M. muiates kavalalt minu suunas ja hakkas varjatult preestriga flirtima. Keelasin vargsi M.-i, aga ta ei hoolinud minu arvamusest.
M. oli sedavõrd kütkestav naisterahvas, et teda võinuks himustada ka kõige suurem pühak. See on ju nii inimlik! Aga M. tahtis vastu mängida ja mehe fantaasiat toita.
Kartes et proua Michin võib midagi märgata, haarasin jutuotsa enda kätte. Rääkisin fundamentalistlikust lähenemisest patu probleemile, et nõnda M.-ile otsekui vastutööd teha. Rääkisin, kuidas äärmuseni viidud tõlgendus määratleb pattu juba mõtlemisest alates. Mõte on see, mis külvab patu seemne. Ja kui siivutut mõtet edasi mõelda ja seda oma fantaasiaga toita ning nuumata, tekibki sellest tegu. Mingi säärane tegu, mis on kõigi mõistes konkreetne patt.
Proua Michin kuulas huviga, ent härra Michin oli ametis M.-i seksikuse nautimisega. Näis nagu ei suudaks ta üldse oma fantaasiaid enam kontrollida. M. sai muidugi sellest indu juurde ja surus laua all oma jala härra Michini kubemesse. Preestri hingamine seiskus.
Ta soovis et M. liigutaks oma jalga.
M. liigutaski. Ise vaatas süütul ilmel härra Michinile otsa. Nagu poleks midagi juhtunud!
Härra Michin neelatas nii valjult, et seda võinuks lausa õuest kuulda.
Olin raevus! Sõimasin mõtteis M.i, ent ta ei teinud sellest mingit numbrit ega vaevunud mulle vastama. Selle asemel hakkas ta jalaga härra Michinit rütmiliselt masseerima. Mis toimus laua all, seda mõeldi laua peal. Ainuke kõrvaline isik oli preestri proua. Mul ei olnud muud valikut kui temaga edasi vestelda ja tähelepanu eemale juhtida. Ma ei tahtnud M.-i mängu kaasa mängida, aga näe -- juba ma mängisin!
Olukord oli äärmiselt koomiline: härra Michin, näost punane ja kohutavalt erutunud, istus lauas ning simuleeris, et kuulab mind huviga. M. jätkas oma endist tegevust, teades seejuures väga hästi, mida preester tunneb. Ja mina jutlustasin patust ning sellest, kuidas siivutu mõte viib amoraalse teoni ning kuidas üks tegu võib viia kogu moraali languseni. Katastroofini elus!
Härra Michin ei kuulanud mind. Minu jutt oli talle ainult taustmuusika -- sakraalne muusika, mis muutis tema naudingu lausa pühaduse teotuseks. Lõpetasin oma kõne kokkuvõtvate sõnadega, otse härra Michini poole pöördudes:
«Härra Michin, ainult inimene võib mõelda! Kuid suurem osa asju, mida inimene mõtleb, on valelikkus, silmakirjalikkus ja teotus. Igasugune himu on ju äärmiselt inimlik, kas pole?»
Härra Michin noogutas.
«Kas siit ei saaks mitte järeldada, et olla inimene, see ongi patt?» jätkasin halastamatult.
«Inimene on patt! Inimene on hukkaminek! Kõik inimlik on jumalikus perspektiivis puhas rämps! Jumala vaatenurgast on inimene arvatavasti oma surma ära teeninud. Juba pelgalt inimeseks olemisega. Härra Michin, me kõik oleme hukkumisele määratud! Meie salajased soovid hukutavad meid!»
«Aga lunastus ja andeksand?» kogeles preester, unustades hetkeks M.-i.
«Andeksand?» tõstsin häält. «Mis andeks andmist võid sa oodata Jumalalt, kui inimesena pole sul plaaniski midagi kahetseda! Ei üles tunnistada ega meelt parandada! Andeksandi tuleb nuruda kõigepealt kaasinimeselt! Üles tuleb tunnistada kõigepealt ligimesele! Ja meelt tuleb parandada eelkõige oma lähedase pärast, et s a a d a t e m a l t andeks. Härra Michin, kas te siis ei tea kirjakohta, et kõik mida te teete vähimatele endi seast, seda te teete Minule!»
Preester neelatas taas. Kuid seekord mitte enam erutusest, vaid süütundest. Tajusin preestri meeleheidet. Ta olin valmis seal samas laua taga kõik üles tunnistama, nutma puhkema ja andeks paluma. Kuid mille pärast? Ta ju ainult mõtles ja Madeleine oli see, kes temaga mängis! Mis vahet seal on, mida mina rääkisin?
Ent mina olin oma osa täitnud korralikult. M.-ile vastutööd tehes, täitsin tegelikult tema eesmärki. Siis ma ei saanud veel sellest aru. Igatahes härra Michin ei julgenud oma naisele otsagi vaadata. Põrnitses üksnes oma teetassi ja võitles südametunnistusega. See oli aga halastamatu.
Madeleine oli algul mu peale vihane ja karjus mõttes roppusi. Tema arust olin ma kõik kihva keeranud. Tundsin võidurõõmu. Hing lausa juubeldas! Kuid siis tõusis härra Michin viisakalt lauast, vabandas ja palus, et naine temaga kaasa tuleks. Meile soovis head ööd ja näitas, kuhu tuppa me võime ööseks jääda. Nad lahkusid lauast. Preester läks oma mõtte-pattu üles tunnistama ja rääkima, mis lauas tegelikult juhtus. Ta läks oma naiselt andeksandmist kerjama. Kuid südametunnistus oli liiga karm -- see teda ei lunastanud.
Kui rumal temast! Kui rumal. Naine ei anna talle eales andeks. Nii kummaline kui see ka pole, nii pisikest ja tavapäratut soovide täitumist proua Michin andeks ei anna. Tol momendil ma vaistsin seda. Vaistsin ja teadsin. M. teadis samuti ja irvitas endamisi. Tõusime sõnatult lauast ja lahkusime nende majast hüvasti jätmata. Hotelli leidsime kahe kvartali kauguselt.
M.-i pahameel lahtus. Kokkuvõttes luges ta õhtut korda läinuks. Tema ju võitis! Tõsi, mitte just nii nagu ta plaanis, aga tulemus oli ikka sama. Minu abiga hävitas ta taas ühe perekonna abieluõnne. Kui ma seda taipasin, lahtus ka minu võidurõõm.
M. oli osav ja salakaval. Ta suutis seal laua taga mitte mõelda oma kavatsusele ja see paljastus alles teel hotelli. Loomulikult, mingil hetkel ta mõtles, kuidas härra Michinit tema iharusega hukutada, aga ma olin nähtavasti jutustamisega liialt hõivatud, et seda tähele panna. Nimelt Madeleine tahtis meelitada preestrit abielu rikkuma. Samuti oli tal plaan valmis, kuidas preestri naine neile peale satuks. Ta kavatses valjult häälitseda. Ja pahane oli ta aga sellepärast, et mulle tema geniaalne mäng ei meeldinud. Olime erinevad, mis muud. Sarnased, ent ometi erinevad. Tol hetkel sai see ka M.-ile täielikult selgeks.
Me ei rääkinud õhtu jooksul sõnagi. Tõsi, rääkimine ei olnud meile vältimatult vajalik, aga aeg-ajalt me ikka nautisime ka omavahel selliseid inimlikke võlusid. Seekord mitte. Tema mõtles omi mõtteid ja mina enda omi ning need mõtted moodustasid meie vahele kõrge emotsionaalse barjääri.
M. uinus hotellis silmapilkselt. Minul und ei olnud. Istusin voodi serval ja jälgisin tema unenägusid. Need olid ebaharilikud. Hoopis teistsugused kui tavalistel inimestel.
Unes oli ta lausa kurjuse kehastus. Pooleldi inimene pooleldi deemon, kes külvas ümbrusse õnnetust ja valu. Ka mina olin tema unenägudes. Nagu abitu pealtvaataja, kes on samuti ümber sõrme keeratud. Või nagu kuulekas partner, kel oli alati ette määratud osa peategelase gigantsetes plaanides. Täpselt nagu sel samal õhtul! Ma ei olnud oma osaga rahul. Mul oli kohutavalt kahju härra Michinist ja tema naisest. Olin teinud kõik mis suutsin, et M.-i takistada, aga ikkagi läks teistmoodi kui ma soovisin.
Ma olen alati teises leeris, Madeleine, kuuled, alati!
Mu mõttelise protesti ütles M.-i unenäos sel momendil välja minu tegelase kehastus. Mu riietus muutus automaatselt preestri kuueks ja vanaaegseks torukübaraks ja M.-i selga tekkisid napid nahkrihmad ja pikad saapad. Nägime seal välja nagu mõned müütilised koomiksitegelased. Pärast seda mind tema unenäod enam ei huvitanud. Need olid nõmedad.
*
Analoogseid juhtumeid tekkis päevast päeva. Tutvusime erinevate inimestega, ajasime mõnusalt juttu, jõime, sõime, pidutsesime... Aga alati leidus kellegi peas midagi, mis M.-i tähelepanu köitis. Mõni hirmus saladus, kuritegu, kalduvus või mis iganes. Ja M. mängis nendega. Tegi vihjeid ja käitus nii, nagu ta teaks midagi. Oma kahemõtteliste juttudega viis ta inimesed totaalselt tasakaalust välja ning muutis nad kartlikeks paranoikuteks. Lõpetas alles siis, kui neist oli saanud emotsionaalne vrakk.
Mina olin muidugi sunnitud kõike seda kaasa tegema. Kuigi üritasin sündmuste käigus päästa, mis päästa annab. Mõnikord see isegi õnnestus. Siis Madeleine muigas õelalt. Tema muie oli kui sõbralik müksatus: tubli! Jätka samas vaimus! Ehk saab sinust kunagi isegi asja!
*
Kord, kui olime taas kusagil pärapõrgus kellelgi külas, küsisin üht-teist tema võimete kohta. Valmistusin juba uueks kraakluseks. Üllatuseks kujunes sellest üsna sõbralik vestlus. Istusime kamina ees pisikestel patjadel ja jõime veini. Pererahvas magas juba. Meie istusime ja lobisesime. Nagu võrdne võrdsega. Nagu sõbrad. Isegi nagu armastaja paar. Ühesõnaga nagu inimesed. Sellest kujunes meie viimane õhtu.
«Oled sa kunagi mõelnud, miks just meie sellised oleme?» alustasin ettevaatlikult.
«Millised sellised? Jumalad?»
«Mitte jumalad. Jumalani me ei küündi. Sellised noh... Mõttelugejad!»
Antud teemast oli kohutavalt raske rääkida. See oli tabu. Midagi sarnast nagu seksuaalelu, kui seda esimest korda kõneaineks võtta. Ja tol hetkel ilmnes äkitselt mingi kummaline neuroos. Olin kogu oma elu konkreetset teemat alla surunud ning tundnud ängistust, kuna olin teistsugune. Kartsin paaniliselt, et äkki saab keegi teada. Ja kui mõnes seltskonnas keegi imestunult hüüatas: «sa loed lausa mu mõtteid,» siis võpatasin. Justkui oleks minust räägitud.
Nõnda siis pressisingi suuri vaevu hammastetagant välja hirmuäratava sõna: mõttelugejad.
«Oh sa vaesekene! Nüüd siis alles küsid!»
M. pani klaasi käest, nihutas ennast lähemale ja sosistas salapärase teatraalsusega kõrva: «Ma ei ole mitte alati selline olnud! Mõttelugeja!» Siis kobis enda padjale tagasi ja jäi mind vallatult silmanurgast piidlema.
«Kas sina oled siis alati olnud selline?»
Vastasin, et jah.
«Ausalt või? Aga miks just sina oled terve elu selline olnud? Aja jooksul on sul kindlasti mõni hea teooria tekkinud.»
Ütlesin, et kohe mitu teooriat.
«No milline oli su kõige esimene teooria?»
M. oli pisut purjus ja jälle mängulusti täis. Iga lause ütles ta eriliselt nöökiva tooniga. Nojah, kuna parasjagu toas rohkem inimesi polnud, püüdis ta minu kaudu endale meelelahutust pakkuda. Tundsin ennast ebamugavalt.
«Sa hakkad naerma, kui ma ütlen.»
M. pani käe südamele ja tõotas pühalikult: « Ma luban, et hakkan naerma, kui sa ütled.» Ta juba muigas. Ja enne kui ma jõudsin üldse midagi öelda, kukkus ta laginal naerma. Vastik naine. Rikkus jälle reegleid.
Meil oli kokkulepe, et kui oleme kahekesi ja tõotab tulla romantiline õhtupoolik, siis ainult räägime ja ei kasuta alatuid võtteid. Nüüd ei pidanud ta jälle reeglitest kinni.
«Sa arvasid, et oled unenägude jumal,» ei saanud M. ikka veel naeru pidama. «Sa olid kaksteist ja arvasid, et oled Morpheus! Ih-ih-ii... kaheteistaastane Morpheus!»
M. lõkerdas edasi ja ajas endale veini kurku. Ta ülemeelik itsitamine lõppes läkastamisega.
«Mis siin naerda! See oli mu esimene teooria,» püüdsin ennast välja vabandada. «Ma hiilisin öösiti salaja vanemate tuppa ja vaatasin nende unenägusid. Ma suutsin isegi nende unenäo kulgu muuta. Ja nii ma siis arvasingi, et olen unenägude jumal.»
Tõepoolest, lapsena kogesin kõike teisiti. Lastel on üldse kohutavad fantaasiad, seda pean ma ütlema. Sel ajal tunnetasin kõiki aistinguid palju intensiivsemalt ja välja elasin neid samuti kirglikumalt. Meenutada on ometi raske. Mälestusi katab tihe uduloor. Lapsepõlv jääb mulle kohutavaks metafüüsiliseks seisundiks. Aeg-ajalt, kui meenub mõni üksik seik, mida kõike panin oma vanemaid unenägudes tegema ja läbi elama, siis tunnen veel siiani häbi. Seetõttu olengi sulgenud kogu lapsepõlve ühte latentsesse seisundisse, mida jääb tähistama kristalliseeruv sõnapaar -- unenägude jumal.
Eelistasin lapsepõlve teemast mööda lipsata ja uurisin hoopis, mida ta mõtles väitega, et ta ei ole mitte alati selline olnud.
M. valas klaasi veini täis ja muutus silmmärgatavalt kainemaks. Palju tõsisemaks ka.
«See tabas mind kuu aega tagasi nii kui välk selgest taevast. Lugesin kodus raamatut ja korraga kihutas peast läbi tuhat võõrast mõtet. Kõik oli hästi võõras! Nägin kõike hoopis teises valguses, justkui olnuksid mul peas kellegi teise silmad ja kellegi teise mõtted. Ja järgmisel momendil kõik see võõras kadus. Aga kanal... või kuidas seda nimetadagi... See kanal inimeste mõttemaailma vaatamiseks jäi avatuks.»
M. võttis klaasist uue lonksu ja jäi mõtlikult kaminasse vaatama. Siis tõstis ta otsustavalt pea, vaatas oma häguste silmadega mulle otsa ja deklameeris võidukalt:
«See oli nii võimas hetk! Minust sai saladuste paljastaja... Kõiketeadja!»
Noogutasin nõusolevalt.
«Ja kas sa tead, mis raamatut ma sel hetkel lugesin,» küsis ta endamisi mõlgutades. «Minu käes oli Saddor Romero «Teise Manifest»! Kohati tundub, nagu oleks see raamat minus midagi põhjustanud.»
Küsisin, et miks ta nii arvab.
«Kas sa ei ole siis kuulnud? Seda raamatut nimetatakse uue ajastu metafüüsikaks! Tänu sellele teosele sai Romerost kroanismi rajaja!»
Ütlesin, et ei ole kuulnud. M. vaatas mind nagu kuu pealt kukkunut ja asus teost refereerima:
«Raamatu postulaat on järgmine: Jumal on asendatud sellise mõistega nagu Teine Teadvus. Maailm, kus me elame, on Teise Teadvuse konstrueeritud illusioon. Või siis unenägu, kui sulle niimoodi rohkem meeldib. Kõik inimesed elavad unenäos. Ja kui inimene seda lõpuks taipab, tabab teda omamoodi valgustatus ja ta muutub Teiseks. Mõistad? Muutub hoopis teistsuguseks ja lõpuks pöördub tagasi oma loomulikku olekusse. Milline see algupärane olemine peaks välja nägema, sellest ei saanud ma täpselt aru. Aga niipalju taipasin, et iga inimene on Teise Teadvuse illusioonide küljes vangis. Kroanistlikule liikumisele on Romero teos Piibliks!»
Kehitasin õlgu ja ütlesin, et see ei ole midagi uut. Taolisi mõtteid on ennegi esinenud. Pigem lõhnab kogu teos erinevate religioonide töötluse järele. M. ei olnud minuga nõus.
«Raamatu teeb eriliseks see, et väidetavalt Romero seda ei kirjutanudki. Teine Teadvus ise dikteeris selle. Romero oli ainult vahend. Tööriist! Sellest ka paljutähenduslik pealkiri: «Teise Manifest»!»
Ühtäkki mulle meenus, et kunagi, aastaid tagasi, olin ise teinud kellegagi analoogset nalja. Esimesel naisel, Marcelle`il, oli üks tobe sõber, kes käis meil paaril korral külas. Üksvahe ööbis ta meie juures. Panime ta elutuppa diivanile magama. Ma ei tea, kas igavusest või millegi muu pärast, aga mul oli kange tahtmine tema unenägudes ringi kolada. Unenäod olid tal kohutavalt üksluised ja arvatavasti sellepärast otsustasingi neis mõningad muudatused teha. Lasin tal unes kirjutada. Ise istusin tugitoolis ja mõtlesin poeetilisi lauseid välja. Diivanil magav mehike nägi aga unes, kuidas ta kirjutab uut, maailma alustalasid kõigutavat, raamatut. Aga seda ma enam ei mäleta, kuidas ma ta unenäol lõppeda lasin.
Ma ei suudakski kõiki neid sadu unenägusid meeles pidada, mida ma teiste jaoks välja mõelnud olen. Mõned olid lihtsalt meelelahutused, teised jälle kuidagi õpetlikud. Kõik sõltus inimesest. Manitsevad unenäod mõtlesin enne hoolikalt läbi, seetõttu jäid need mulle ka rohkem meelde. Näiteks ühele taskuvargale konstrueerisin kord unenäo painajalikust kotivargusest, mille peale ta näppamisega rohkem tegelda ei julgenud. Seda mäletan selgelt. Ent kirjutamise loo olen suuremalt jaolt unustanud. See oli suvaline meelelahutus.
Igaks juhuks küsisin M.-ilt, miks ta ikkagi arvab, et Romero teosel on tema võimetega midagi pistmist.
«Ma ei oska seda sulle täpselt öelda. Sa peaksid ise lugema tema raamatut. Seal on küll väga palju allegoorilisi sümboleid, mis teevad raamatu raskesti mõistetavaks, aga kui ma seda lugesin, tundsin ennast igal leheküljel ära. Täpselt nagu Piibliski. Ja siis tabas mind see välgatus, kus ma muutusin teistsuguseks. Ma ei saa väita, et see oli juhus! Panin raamatu käest ja olin võimeline kuulma teiste mõtteid. Seos missugune!»
M. kallas endale veel veini. Ta keel oli muutunud juba pehmeks. Sõnad lihtsalt pudenesid tema huulilt. Nende välja ütlemine valmistas talle raskusi. Samuti oli ta sõjakus ja ülemeelikus uinunud koos kainusega. Enam ta ei tundunudki mulle deemonlikuna. Madeleine oli kõige tavalisem naine, keda ebaharilik võime lausa koormas. Ta ei osanud sellega elada ja ei osanud seda ka mõistlikult rakendada. Seetõttu ta lihtsalt mängis ning elas oma võimutahet mängude kaudu välja.
Vaatasin teda ja mul oli temast kahju. Ta istus seal kamina ees ja jõi klaas klaasi järel, et tuimestada oma valu tekitavat elu. Ta igatses normaalsete inimsuhete järele. Kuid mina ei suutnud talle seda pakkuda. Üksikuna tundis ta ennast ikkagi. Seetõttu otsustasin temast lahku minna.
M. kummutas endale kurku juba ei tea mitmendat klaasi. Samal ajal pajatas enda elust ja unistustest. Nihutasin end tema lähedusse ja võtsin ümbert kinni. Ta rääkis ja rääkis, katkematu sõnadevooluna, kuni ta kael väsis pead püsti hoidmast ning see vajus rinnale. Lõpuks, pea minu sülle peidetuna, ta uinus.
Lasin tal näha und, kus ta on kõige tavalisem naine, kellel ei ole mingeid üleloomulike võimeid. Madeleine näkku ilmus tänulik naeratus. Jätsin ta kamina ette magama. Ise võtsin aga takso ja sõitsin öösel koju tagasi. Lootsin, et kui Madeleine hommikul ärkab, ongi ta tavaline naine ning võib normaalset elu edasi elada. Midagi enamat ma tema heaks teha ei osanud, kui ainult loota...
***
/ Näen inimesi otsekui puid kõndimas... Ma taipasin ja mõistsin! Abba! Ma ei ole sellest maailmast! Ent need tuttavad mõtted... Need minu mõtted... Ma olen iseenda maailm, oo jaa! Olen loonud iseendale maailma. Kummalise ja ilusa. Unenäolise... Kisendava kivi? Kuidas ma ei ole kuulnud? See kisendab!
Ma ei mäleta... Ei algust ega otsa. Elasin ja unustasin. Olen Unustus! Viljatu oks. Meenuks ometi...
Sa vaata, mis Sa oled nendega teinud? Jah, ma näen. Näen ka seda, mida olen iseendaga teinud. Olen Üksik. Su süda mõistab Sind hukka! See lausa kisendab! Tean. Aga ma tahan olla seal... Koos nendega... Isa, ma lähen nüüd... /
***
Ta nimi on M. M. nagu Magdaleena. Minu oidipaalne Magdaleena... Ma armastan teda. Ja tema armastab mind. Me kohtusime nädal tagasi. Ma ei mäleta kus. Nähtavasti see polegi tähtis. On ta nimi Magdaleena või miski muu, ka see ei ole tähtis. Minu jaoks on ta lihtsalt M.
Me istume lauas ja joome teed. Tema ühel pool lauda, mina teisel pool. Niimoodi näeme üksteist paremini. Õuest kostab autode tuututamist. Kuskil kaugemal helisevad kirikukellad. Kutsuvad jumalateenistusele. Mul ei ole aega minna. Joon hoopis teed ja vaatan, kuidas M. vaatab mind. Ta on nii armas. Meil on tore. Õhus on armastust.
M. küsib, kas me kirikusse ei lähegi. Naeratan ja vastan, et mina olen sinu Kirik. M. naeratab vastu. Ta hoiab tassi kahe käega suu juures ja naeratab läbi kuuma auru. Nii palju rõõmu ühes hetkes!
Elu on ilus. Jah, just nii ta mõtleb. Olen temaga nõus. Aga mitte täiesti. Oleviku hetk on ilus! Kuni see paigal seisab... Nagu praegu. Nädal aega lauas istumist. Nädal aega naeratust. Nädal armastust... kirikukelli ja sooja teed. M. on õnnelik. Mul on igav.
*
Ma ei hakka valetama ja tunnistan kohe ausalt, et Madeleine jättis minusse sügava jälje. Sügavama kui oleksin osanud arvata. Jah, ta oli võimukas, salakaval, kütkestav ja kõike muudki, aga see ei loe. Kuigi olime olemuselt täiesti erinevad, jäi ta ometi mu hinge külge kinni. Igal mündil on ju kaks külge ja tema oli see teine külg. Tegelikult armastasin vist Madeleine`i rohkem. Noh, nüüd armastan Magdaleenat, kes ei torka mitte millegagi silma.
Tunne on sama, objekt teine. Oleme pidevalt koos ja väliselt tundub, et kõik on korras ja nii peabki olema. Vähemalt Magdaleena jaoks.
Ei ole korras! Ma ei usu, et on üldse olemas keegi Magdaleena nimeline naine! Ta ei ole usutav. Ta on täiesti pretensioonitu olevus, kes ei oska isegi midagi huvitavat mõelda. Absoluutselt mitte millegi kohta! No ma toon näite:
Rääkisin M.-ile oma surma-fantaasiast. Õigemini kogemusest. Ütlesin, et aegajalt mulle tundub, et tol õhtul surin ma seal aasal päriselt ka ära. Ja sealt edasi on elu kulgenud nagu mingis haiglases hämarikus, kus ei ole võimalik eristada fakte pettekujutelmadest.
M. kehitas õlgu ja väitis, et see on normaalne. Tänapäeva pingelises ühiskonnas tekib igasuguseid luulusid. Ja mõned momendid, mida vanasti nimetati luuludeks, on praegusel ajal juba tükike igapäevaelust.
Tükk igapäevaelust? Ma sain kohutavalt vihaseks. Otsisin välja ajalehe, kus oli sees politseikroonika teadaanne. Näitasin talle näpuga järge. Kommentaariks sain vastuväite, et ajalehtedes kirjutatakse üldse kõikvõimalikke naljakaid asju.
Tellisin takso ja põrutasin temaga kalmistule. Näitasin talle oma hauda. M. vaatas mulle arusaamatu näoga otsa. Hauakivile oli graveeritud Morpheus ja surmakuupäev. Olin valmis loobuma. Millegipärast ei andnud ma ikka veel järele. Ei tea isegi miks. Kuidas on võimalik, et keegi peab absoluutselt kõike normaalseks? Mitte miski ei üllata! Ma ei saa öelda, et ta lihtsalt ei uskunud. Ei saa ka öelda, et uskus. See oli midagi vahepealset.
Tõin oma viimase trumbi. Ütlesin, et olen võimeline teiste inimeste mõtteid lugema.
M. naeratas ja ütles, et ma olen õudselt armas. Siis istus ta hauakivile, ajas pea kuklasse ja küsis: «Noh, mis ma mõtlen praegu?»
«Et ma olen õudselt armas,» vastasin.
«Näed nüüd, see on ju nii lihtne! Miks sa arvad, et see sinu kuidagi eriliseks teeb? Sa ei pea olema eriline! Sa meeldid mulle niisama ka,» tabas mind tema lihtne maailmanägemus tuule kergusega valusalt silmadevahele.
Isegi igavad naised on vahel paganama teravad. M.-is ei olnud aga teragi sarkasmi. Ta oligi selline. Seda, mida ta ütles, seda ta ka mõtles. Vahest see tegigi ta pisut igavaks. Mul ei tekkinud kunagi vajadust tema sõnade taga mõtetes surkida. Ta oli nii lihtne! Ja see lihtsus muutis ta unelmate naiseks, kelle eksistentsi selge mõistus tõrgub uskumast. Iga päev, iga jumala päev me klappisime ja olime teineteise jaoks loodud. Tema seltskonnas oli lihtne olla tavaline. Ent mina ise ei osanud taolise uudse rolliga kohaneda ning tundsin tapvat igavust. Seetõttu muutus M. päev-päevalt aina ebareaalsemaks.
*
Igavale idüllile pani punkti ühel heal päeval välja ilmunud Madeleine.
Istusin köögis ja lugesin Romero «Manifesti». M. oli just vannist välja tulnud ja istus rõdul, käterätik ümber pea mähitud. Ühtäkki uksekell helises ja sisse sadas maruvihane Madeleine.
«Kuidas sa võisid? Mis õigusega? Ütle mulle, mis õigusega...»
Poolpaljas M. tuli lärmi peale rõdult ära, üllatunud ilme näol ja katkestas Madeleine`i. Nad silmitsesid põgusalt üksteist ja siis küsisid kooris: «Kes see veel on?» Mul tekkis tuju ära surra...
Idüll sai otsa. Sekundi murdosa jooksul sai Magdaleenast pretensioonikas isiksus ja Madeleine jätkas sealt, kus ta oli pooleli jäänud. Nad rääkisid korraga:
«Nagu ma näen, oled sa endale uue naise vaadanud! Mis mul siis viga oli? Tegelikult see ei puutu praegu asjasse... Nii ei jalutata lihtsalt minema! Ja kurat küll, mul on õigus sinult seletust nõuda! Mis õigusega sa seda tegid? Mis õigusega röövisid sa minult selle võime? Pagan võtaks, sa röövisid mu paljaks! Ja ära tule ütlema, et sul ei ole sellega mingit pistmist! Ma tean... sa kuradi tõbras, sa olid kade! Kade, et mina suutsin seda sama mida sina! «Ütle mulle, kes see naine on ja mida ta siin teeb? Miks ta ründab niiviisi siia sisse? On sul temaga suhe? Mis ajast? Miks sa mulle temast midagi rääkinud ei ole? Mis ta nimi on? Kuule, mis su nimi on? Ma ei saa mitte midagi aru! Issand, ma lähen hulluks, tõesti lähen! Kes mina sulle siis olin? Mingi vahepealne meelelahutus või? Kuradi siga! Te mehed olete kõik ühesugused! Valetajad, silmakirjatsejad ja litsid! Sina ja su erilisus! Sa ei erine karvavõrdki teistest meestest!
Viimane küsimus tuli nagu ühest suust ja siis jäid nad mõlemad korraga vait. M.-id põrnitsesid mind ja pildusid silmist sädemeid. Ja siis mulle viirastus, et nad kõik kolm seisavad minu vastas ja nõuavad seletust. Kõik kolm: Marcelle, Madeleine ja Magdaleena. Seisavad ja ootavad. Igaüks neist ootab vastust oma küsimusele. Ja kohe, kui ma suu avan, et kuskilt otsast alata, katkestaks mind nõudlik teine ots. Tol hetkel mulle tundus, et võin öelda ainult ühe lause ja see pidanuks andma ammendava vastuse kõigile kolmele. Vähemasti esialgu. Ja mitte ainult kolmele! Minagi ootasin vastust! Vastust küsimusele, mida mul tegelikult ei olnud.
Maailm väreles. Kolm paari M.-i silmi ootasid vastust. See oli unustamatu pilk! Lausa ainukordne! Selle pilgu taga seisis kogu eksistents oma rebestavas olemisvalus! Ma põlesin selle hävitava pilgu all! Mul oli valus. Kokku tõmbuv süda muutis sisemuse põrguks. Mida ma küll teinud olen?
«Te ei mõista mind, ma tegin kõike vaid armastusest -- armastusest M.-i vastu,» kuulsin oma häält ütlemas.
Maailm pöörles mu ümber miljonite silmapaaridena. Miljonite elude ja miljonite M.-idena. Ahh, see näis rõhuva painajana! Armastus on painaja, kas teie ei teadnudki seda? Elu on unenägu ja armastus on painaja! Kuid seda ühte lauset öeldes, tundsin kergendust. Justkui oleks toimunud kreatiivne vabanemine sajanditetagusest taagast. M. oli minu kirg! Mu kirg ja mu armastus! M. nagu Marcelle, M. nagu Madeleine, M. nagu Magdaleena... Mmmmm... nagu Muusika! M. nagu Morpheus, nagu Mälestus, Mõte ja Munk! Nagu Mõistetamatu Mere Mänd! M. nagu Münt! M. nagu Maa! M. nagu taevas, pilved, puud ja tähed... M. nagu Maailm! M. nagu MINA! M. see olen Mina! Kuidas ma pole aru saanud?
Tahtsin, et minu M. noogutaks ja jätaks mind üksi. Kolm silmapaari lahkusid.
***
/ Üksi. Kõiksus ja Mina. Ebanormaalne paigalseis. Mis ma küll teinud olen? Mitte midagi. Mida saabki s i i n teha? Olen vaid iseenda moonutatud identsus. Sa oled enda ümberpööratud kujutis! Olen. Jah, Sa oled, see ongi Kõik! Sellest on vähe! Tahan ambivalentsust, füsioloogiat, impulsse ja kogemust! Tahan voolavust... ja Unustust!
Minu Une-Nägu on mitterahuldava reaalsuse pelgupaik! Transtsendetaalne augutäide! Aga see on kohutav! Sina oled kohutav! Sinu kujutlus ja pale! Tõest ära langemine!
Mis on tõde? /
***
Ma ei mäleta kõike. Kui ma olen pinges, tabab mind mingi kummaline katkestus. Veider tühjus ja auk -- mälu lünk! Selle tobeda psühhoosi pärast ei suuda ma meenutada, mis vahepeal juhtus. Igatahes oma M.-isid ei näinudki ma enam. Nad ei tulnudki tagasi! Üks oleks võinud ikkagi jääda. Madeleine näiteks! Ei, parem juba Magdaleena! Magdaleena oli nii tore, kuigi pisut igav. Ei tea... Igatsen Marcelle`i järele. Tema on aga surnud. Mina vist ka. Ei tea...
/juuli -- detsember 2000/
Madeleine:Magdaleena: