«Ei, aga siiski, mu armas Hutchinson,» sõnas McMoran süngelt, «kas te liiga kindlalt ei väida, et saavutades surematuse minetab inimene inimlikkuse. Olen nõus, et kõik humaansed mõõdupuud ainult surelikkuse raamides kehtivad, kuid usun siiski, et rääkides tundmatust fenomenist, pole õige see hindamiseks tuntud taustsüsteemi projitseerida. Kas te ei leia nii?»
«Teoreetiliselt on teil kahtlemata õigus, professor,» nõustus Hutchinson. «Kuid arvestagem, et inimesest, kui asjast iseeneses pole ühtegi käsitlust, kus tema surelikkus ei ole tunnetuse aluseks. Inimene on inimene ainult siis, kui ta sureb. Ehk teisisõnu -- surematut inimest pole olemas. Ja kui leidukski keegi surematu, inimesele kõigi tunnustega vastav isend, siis poleks meil tema surematust arvestades õigust teda inimeseks pidada.»
«Kasutasite sõna 'teoreetiliselt',» jätkas McMoran kohe ja pisut kasvanud õhinaga. «Ja loomulikult olemegi seni ainult teoreetilist käsitlust silmas pidanud. Mis oleks, kui unustaksime hetkeks oma akadeemilise keskkonna ja kuulaksime ühe loo arutlusteema praktiliselt küljest?»
Olime kolledžist lahkuva auväärse McMorani lahkumisõhtul jäänud klubiruumi akadeemilistest tavadest pisut kauemaks istuma ning väitlus surematuse üle, milles professor ja tema kauaaegne õpilane ning hilisem oponent filosoofiadoktor Hutchinson etendasid peaosi, oli väldanud ligi kaks tundi. Ometi oli meie kõigi poolt siiralt armastatud Gilliam McMorani isiklik veetlus ning aegade jooksul Trinity kolledžis kogutud karismaatilisus (lubatagu mul seda sõna kasutada) tegureiks, mis meid kõiki veel hilisel õhtutunnil laua taga kinni hoidsid. Teadsime, et enam kunagi pole meil võimalust McMorani mõnusast jutust osa saada ja üks ajastu kolledži ajaloos on ümber saamas. Kandik šherripudelite ning kreeka pähklitega käis endise hooga üle laua ringi, vaikses oktoobriöös tammepuust raamidega akende taga uuristas tänavalaternate valgus kastanite raskete okste vahele kiirgavaid avausi -- meil oli mõnus, hubane ja hea, ning raske harjuda mõttega, et McMoran istub klubiruumis viimast korda.
«Kõige lugupidamise juures, professor... Kuidas saaksime meie väitlusesse tuua praktilise aspekti?» tegi Hutchinson nõutut nägu. «Rakenduslik filosoofia on üldse teema, mida oleme siin jõudumööda vältinud... Lisaks on meie käsitluses osaline ka teatav metafüüsiline või esoteeriline moment, milliste juures praktika kriteeriumina on veelgi küsitavam kui filosoofias.»
«Ma arvan,» sekkus dekaan Norton, «et McMoran pidas silmas tänase õhtu erilist tähendust, ning lubab seetõttu ehk akadeemilistest käsitlustest mõnevõrra vabama hoiaku. Pealegi, ei usu ma, armas Hutchinson, et te ei taha kuulda mainitud praktilisest aspektist, mida lugupeetud professor oli nõus meiega jagama.»
«Nagu alati, on teil õigus, Norton,» sõnas McMoran. «Pidasin silmas ühte noorusaegedel minuga juhtunud lugu, millisest akadeemiliste või vähegi teaduslike järelduste tegemisest olen alati hoidunud, kuid millega meie temaatika on lähedases seoses. Pealegi on see juhtum seotud põhjusega, miks ma teie juurest lahkun -- tuletage meelde, et pole seni avaldanud miks lähen kolledžist kaks aastat enne teenitud vanadusepensioni. Ehk paneb see jutt teid ka surematuse küsimusele pisut teistmoodi vaatama. Sest ka surematusel võib väga mitu tahku olla...» Ja nende mõistatuslike sõnade juures tühjendas McMoran šerriklaasi kellaajale vastava bravuurse põhjalikkusega ja noogutas Hutchinsonile kavalalt. «Kui lubate vanamehel nüüd hetkeks elustada ühe kummalisima kogemuse ning seejärel selle, kui ilmselt väljamõeldu, unustada?»
«Unustamine ei sõltu tahtest,» kostis kõnetatu kiirelt. «Kuid minu konfidentsiaalsusele võite kindlasti loota.»
«Väga hea! Olen selle jutustamisest alati hoidunud, sest lugu sisaldab mõningaid juriidilisi nüansse, milliste üle puudub mul igasugune soov meie tublide kohtuvõimudega arutada.»
«Millistest juriidilistest nüanssidest on jutt?» sekkus juuraprofessor Langdon huvitatult.
«Pean silmas mõrva,» vastas McMoran tõsinedes. «Briti alama mõrva.»
***
«Niisiis,» jätkas McMoran mõne hetke pärast, lõhestades ruumis maad võtnud sünge vaikuse, «on tegu juhtumiga, mis leidis aset veel eelmisel sajandil, ütleme nii umbes seitsmekümnendate lõpul, kui mul oli see au teenida Tema Majesteedi välisteenistuses asekonsulina ühes Aafrika riigis. Ilmselt pean ma alustama sellest hommikust, mil post tõi meie konsulaati kummalise saadetise. Muus mõttes oli see igati tavaline kuum Aafrika hommik. Keerutasin saadetist mõningases segaduses sõrmede vahel. See oli jalapikkune postipaberisse mähitud pikergune ese, millele olid kleebitud margid ning kirjutatud aadress. Kirjapomme tollal veel ei tuntud ja minu hämming polnud tingitud ehmatusest, vaid pigem üllatusest. Näitasin saadetist oma ülemusele -- konsul Stubbinsile -- ka tema kehitas õlgu ja me avasime paki. Selle sees oli pikk ümarjas, mustast puust nikerdatud etnograafiliste sümbolitega sau, mille ümber kiri. Rohmaka ja lapseliku käekirjaga, vigadest kubisev kiri oli järgmine:
Brti konsulaadile
Mina olen kirjut teile (see sõna oli lõpetamata ja mahatõmmatud ) John Gregor Foster, Briti alam. Saadan teile selle eseme palvega, et selle vivitamatult Londonisse Briti Museumile etasi toimetaksite ja nimeliselt Howard Evansile. Las ta uurip seda, teeb tema toimest teaduslikud järildused ning saadab objekti koos vastusega tagasi. Vastus peab olema kinnises ümbrikus ja adreseeritud isiklikult minule. Annan hiljem teada, kudas see mulle tagasi saata. Asi on vägga tähtis.
«John G. Foster?» pomises Stubbins mõtlikult. «Oleks nagu tuttav nimi...»
«On ta meil käinud?» küsisin mina.
«Võimalik. Pean arhiivist järele uurima.»
Loomulikult oli kiri -- nagu ka paki sisu -- üsnagi kummaline. Ei sõnagi sellest, mida see ese endast kujutab; miks tuleb see Briti Muuseumile uuringuteks saata ning millist toimet uurida? Uurisin pikergust saua lähemalt. Olemata antiigi-alal ekspert võis öelda, et tegu on vana esemega, võimalikult et ka etnograafilise väärtusega. Musta saua üks ots oli pisut jämedam, nikerdatud peaga. Pea meenutas mõneti inimese oma, kuid üsnagi kohutava välimusega inimese oma. Peen nikerdustöö kujutas pärani lõugade ja teravate hammastega jubedat rassikuuluvusteta lõusta. Avanenud hammaste all oli tühi õnarus. Peast allapool olid saua külgedel arusaamatud sümbolid ja kujundid, alumine osa lõppes ümara nupuga. Saua keskosa oli kõige kulunum, ilmselt sagedasest käeshoidmisest. Kõige imelikum oli see, et sau ei näinud üldse aafrikalik välja ega sarnanenud sugugi mustast puidust valmistatud suveniiridele, mida meie riigis ohtralt valmistati.
Vahepeal arhiivi kadunud Stubbins naasis ja kuulutas võidukalt: «Mälu ei petnud. John Foster on konsulaadis käinud neli aastat tagasi ühe juriidilise probleemi pärast -- tal jäi mingi kaamera tolli kinni. Mäletasin seda seetõttu, et meile tuli tema nimele veel kaks aastat tollist mingeid dokumente, kuid mees ei käinud neil järel.» Ja Stubbins jutustas, et Foster tuli meie «hooldusalusesse» riiki turistina ja soovis pikemaks ajaks minna uurimisreisile sisemaale. Tal olid teatavad etnograafia-alased huvid, hulganisti tehnilist varustust ja palju optimismi. «Mäletan teda ähmaselt,» rääkis Stubbins, «kuid tegu oli kindlasti härrasmehega. Miks ta kirjutab sodides ja vigadega? Tahtis ilmselt alustada sõnadega I am writing you, kuid mõtles ümber. Arvan, et tal oli mõne telestuudioga leping. Kuna ta siia nägu enam ei näidanud, võis arvata, et on kõik korras ja ta ammu riigist lahkunud. Selgub aga, et ta on ikka veel siin...Segane lugu. Näita mulle seda saua!»
Kui Stubbins oli mõne aja mühatades eset uurinud, pomises ta: «See on tehtud senegali eebenist. Väga haruldane liik -- must dalbergia ehk Dalbergia melanoxylon.» Hariduselt oli minu ülemus bioloog, nagu ka praegu koondab Tema Majesteedi välisteenistus kõige erinevama elukutsega inimesi.
«Siin see puu ei kasva,» jätkas Stubbins. «Ja asi paistab kuradima vana olevat. Ma pole päris kindel, kuidas kohalikud võimud sellise asja maalt välja smuugeldamisele vaatavad.»
Pean ütlema, et meie asukohariigi noor ja õrnalt vasakpoolne, kuid energiline valitsus edendas endist koloniaalperioodi unustada püüdes teatavat rahvusromantilist poliitikat, mis natsionaliseeris teemandikaevandusi, keelas elevandijahi ja kasutas üldse igasugu muid Briti alamates meelehärmi tekitavaid vahendeid riigikassa näljasurmast päästmiseks ning «rahvuslike» rikkuste maalt väljavoolu tõkestamiseks. Võibolla oli see ka põhjus, arvasin, miks Foster oma saadetise läbi ametlike kanalite otsustas saata. Kogemused kohaliku tolliga võisid olla temas tekitanud mõningasi eelarvamusi oma paki kohalejõudmise suhtes.
«Ma arvan, et uurime seda asja pisut, enne kui otsustame, kuidas edasi toimida. Teeme ühe järelpäringu Londonisse John G. Fosteri osas. Kõige järgi otsustades viibib ta siin juba illegaalselt. Ja võtame Evansiga ka ühendust,» arvas Stubbins.
Mõne aja möödudes saime Londonist vastuse, mis kinnitas meie seniseid teadmisi Fosterist. Ta oli ajalooharidusega vabakutseline dokumentalist, kes neli aastat tagasi sõlmis lepingu ühe telestuudioga sarja kohta, mis pidi jutustama aborigeenide etnograafiliste tavade säilimisest iseseisvusperioodil. Tollajal olid sellised filmid moes... Foster oli Londonist lahkudes võtnud oma majja üürilise, kellele jäätud pangaarve halduskulude katmiseks oli aastate jooksul hakanud tühjenema, ning üürilepingu tähtaeg hakkas lõppema. Hüpoteeklaen vajas uuendamist -- Foster võis varsti oma maja kaotada. Läbi Maksuameti ja Salateenistuse saime teada, et mingeid rahalisi ülekandeid pole Fosterile laekunud. Pärast oma lahkumist Inglismaalt pole ta ka oma pangaarvet kasutanud. Viimane postkaart Fosterilt üürilisele tuli ligi kolm aastat tagasi. Ja sellest ajast saadik oli Foster kadunud, kuigi oleks pidanud naasma juba kahe aasta eest. Ta oli kadunud nagu vits vette. Stuudio ja kirjastus olid tema vastu ammu huvi kaotanud. Muuseumi osakonnajuhataja Evanski ei osanud meile midagi tarka öelda. Ta mäletas Fosterit -- jah, seda küll. Mees oli Aafrika muististega tutvumas käinud, uurinud üht-teist, pärinud. Evans ise oli sauast küll väga huvitatud. Ta ütles, et must dalbergia on haruldasemaid ja väärtuslikumaid eebeni liike, millest juba 3000 aastat tagasi Vana-Egiptuses skulptuure vooliti. Üldse on eeben luksuspuit, mida tänapäeval ainult kunstiteoste, muusikariistade, sulepeade ja vähesel määral ka mööbli valmistamiseks kasutatakse. Aafriklased teevad eebenist ka suveniire, kuid mingist sauatööstusest polnud Evans kuulnud. Eeben on väga raske voolida, see on tihe ja raske puit, mida töötlevad ainult kõige suuremad meistrid. Millist toimet te selle juures uurida saate, olin teadlaselt pärinud? Selle peale mees kõhkles pisut ja andis ebaleva vastuse, et leid võib olla ikkagi väga harukordne ning eebenil arvatakse olevat teatavad raviomadused.
«Miks me ei võiks saua lihtsalt Muuseumile saata ja lugu unustada?» küsisin Stubbinsilt, kui paki saamisest oli möödas üle nädala.
«Ilmselt peamegi nii tegema. Kuigi kogu see lugu on kahtlane ja lõhnab millegi järgi... Ja mulle ei meeldi see lõhn.»
Kui ma oleks siis teadnud, kuidas see lugu tegelikult lõhnas! «Jah, võibolla poleks õige end siia segada,» ütlesin mõtlikult noorusele omase elutarkusega.
«Me juba oleme end sellesse segatud,» tuletas Stubbins meelde. «Asi pole niivõrd antiikväärtuse edasisaatmises, kuivõrd Fosteri isikus. Paistab, et ta peidab ennast, varjab... Oletame, et see sau kujutab endast midagi väga väärtusliku. Äkki on see kuskilt varastatud? Ja miks ta kirjutab sodides ja vigadega, paistab, et ta kiirustas seda kirjutades»
«Ja miks palub saua endale tagasi saata?»
«Järelikult läheb tal seda tarvis. Isegi kui see on tema oma, et tahaks ma meie posti kasutada eraisiku antiikväärtuse edastamiseks. Arvestades veel tõika, et Foster võib viibida maal illegaalselt.»
«Kui me saaksime vähemalt teada, kas see on antiikväärtus...,» õhkasin ma. «Kuid meil pole ju kellegi käest küsida.»
«Tead mis?» ütles Stubbins äkki õhinal. «Ma arvan, et on küll. Ebakonventsionaalne juhtum nõuab ka pisut ebakonventsionaalsemaid vahendeid. Käisin hiljuti Prantsuse kolleegi -- Jean Faucette'i -- juures õhtusöögil. Tal oli parasjagu üks imelik külaline, keegi poolakas, keda esitleti kui Jean'i väga head isiklikku sõpra, kes tema juures puhkusel viibib. See poolakas tegeleb samuti siinse etnograafia ja muististe uurimisega -- ühendab niiöelda meeldiva kasulikuga. On teine mingi etnoloog või lingvist, ühesõnaga ekspert. Nad tutvusid kunagi Warszawas, Jean ju teenis seal ja ütles ennast olevat talle palju tänuvõlgu. Me võiksime selle poolaka käest mitteametlikult saua kohta konsultatsiooni paluda, olen kindel, et Jean garanteeriks täieliku konfidentsiaalsuse.»
Nüüd, härrased,» rääkis McMoran suitsuseks tõmbuvas klubiruumis edasi, «jõuan ma tegelikult oma loo peakangelase juurde. Vabandan pika sissejuhatuse pärast, kuid kardan, et see oli vajalik, et mõistaksite meie ees seisnud juhtumi kogu keerukust. Stubbins kinnitas, et Jean Faucette vastutab oma Raudse Eesriide tagant tulnud sõbra diskreetsuse eest täielikult. Mingi sündmus oli neid kunagi Poolas ühendanud. Meie korpus oli vähearvuline ja küllaltki igav, kõik uued valged näod olid väga teretulnud. Niisiis korraldas Stubbins Faucette'ile ja tema sõbrale õhtusöögi. Lahkumisõhtusöögi, sest pan Grpowski pidi järgmisel päeval lahkuma. Stubbinsi villa asus linnaserval, rikaste välismaalaste elamurajoonis. Maja verandalt avanes tee poolmetsiku pargi poole, krunt ise oli võrdlemisi suur -- koloniaalajastu pärandus -- ning lõppes võsastunud palmisalus.
Meie uus tuttav oli äärmiselt tagasihoidlike maneeridega keskeas pikkade vurrudega ja lühikest kasvu nirginäoga meesterahvas. Selline väga silmatorkamatu poepidaja välimusega inimene, ja tegelikult oligi ta poepidaja -- antikvariaadiomanik nimelt. Ta kandis oma tumeda ülikonnaga sobimatuid valged sokke -- see detail on mulle eriliselt meelde jäänud. Veider ja võigas ristikujuline põletusarm muutis ta näo üsna eriskummaliseks.
Jõime šerrit, sugugi mitte nii suurepärast, kui praegu. Poolakas alkoholi peaaegu ei puudutanud, vaid eelistas mineraalvett. Samuti ta ei suitsetanud -- mõjudes nii oma karske käitumisega läinud sajandi seitsmekümnendail mõnevõrra arhailisena. Või ajast ettejõudnuna, kuidas soovite. Ta higistas meeletult, polnud kohaliku kuumusega veel harjunud. Rääkisime tühiasjadest, seltskondlik vestlus prantslasega, teate isegi... Poolaka kohalolek muutis õhtusöögi täiesti mitteametlikuks, poliitilisi teemasid välditi. Pan Grpowski valdas suurepäraselt inglise keelt, kuigi rääkis seda pisut puise aktsendiga. Panin tähele, et kui ta misjöö Faucette'i poole pöördus, muutus tema aktsent aga kohe prantsusepäraseks. Meie uus tuttav oli muuseas polüglott. Minu komplimendile oma keeleoskusest vastas ta ujedalt, et romaani, slaavi ja germaani keeltega tal raskusi ei ole ja praegu tegelevat ta hobikorras soomeugri ja aafrika keelte uurimisega.
«Mäletan Jeani mainivat, et olete aborigeenide alal täielik ekspert,» kostis Stubbins nagu muuseas. «Meie pingeline töö ei luba paraku siinse rikka kultuuripärandiga põhjalikumalt tutvuda. Teid vist aga huvitasid ka kohalikud muistised?»
«Ohjaa, seda küll. Kahjuks pole siit enam palju leida. Ning need väljaveoreeglid... Siiski olen ma oma puhkusega väga rahul. See on imeline maa.»
«Muuseas, pan Grpowski, teades teie huvi kohalike tavade, etnoloogia ja folkloori vastu, oleks teil võibolla huvitav vaadata ühte eset, mis juhuslikult minu kätte sattus.» ütles Stubbins nagu oleks talle äkki midagi vestlust edendav pisiasi meelde tulnud. Ja poolaka innuka noogutuse peale tõi Stubbins tagatoast saua, kohmitsedes meelega kaua, et ei paistaks nagu oleks ta selle varem välja otsinud. «Vaadake, pan Grpowski! Mida te sellest esemest arvate. Selline mustast dalbergiast vidin on minu tagasihoidlike teadmiste juurest siinkandis haruldus.»
Kuigi olin tollal veel noor ja kogenematu inimesehakatis, suutsin ma siiski saua uuriva poolaka liikumatust näoilmest kinni püüda allasurutud ehmatuse ja hirmu. Vaadake, kui inimene vaatab seltskondliku vestluse käigus mõnda «huvitavat kunstiväärtust» ei jää ta kauaks tardunud olekusse ega lausu ühtegi sõna. Tavaliselt ütlevad inimesed , et 'issand, kui ilus' või 'oi, ma tõesti kadestan teid sellise harulduse pärast`. Aga Grpowski ei öelnud midagi vaid uuris pikalt ja kangestunult saua. Vaikus venis juba liiga pikaks. Siis ta küsis: «Te ütlesite, et ei jõua siinse etnograafiaga tutvuda. Kust te siis selle leidsite?»
«On see teie meelest haruldus?» küsisin mina vastu, täheldades ujeda poolaka kiiret taipu ja head mälu. Samas taipasin, et oma hooletu küsimusega vaid suurendasin tema huvi saua vastu. Oli ju Stubbins selle oskuslikult, nagu muuseas, välja toonud.
«See on haruldus,» kostis Grpowski ebalevalt. «Erakordne haruldus, kui te minu arvamust teada soovite. Nagu isegi näha võite, ei kuulu saua ülemises osas olev pea neegrile. Omased rassitunnused puuduvad. Objekti külgedel olevad tähemärgid välistavad saua siinse päritolu täielikult. Must Aafrika pole just tähestike sünnimaa. Aga ese on vana ja valmistatud senegali mustast eebenist. Kui see just pole võltsing, on tegemist erakordselt harukordse...hmm...sauaga. Kust te selle saite?»
«Kui vana teie arvates?» küsis Stubbins vastu.
«Ma ei oska täpselt öelda. Liiga vana, et seda juhuslikult leida. Kohalikud vanakraamikaupmehed sellistega ei kauple. Kust te selle saite?» Korraga olid poolaka küsimused muutunud liiga otsekohesteks ja isegi jõhkrateks. Kummati ütles meie külalise hääles kõlav toon, et tal on selliseks ülekuulamiseks õigus. Seda äkilist õhustikumuutust on raske seletada. Tundsin end koos Stubbinsiga kui kelmuselt tabatud koolipoiss.
«Täiesti juhuslikult...» alustas Stubbins naeratades.
«Ei satuta selliste esemete otsa,» katkestas teda Grpowski läbematult. «Neid ei müüda antiigiärides. Õigupoolest võib see olla täiesti ainulaadne asi maailmas. Olen avameelne, olge teie minuga ka! See sau võib olla väga ohtlik!»
«Kuidas te võite sellist asja väita,» alustas Stubbins, kuid nüüd sekkus meie vaidlusse seni seda tõsise näoga jälginud Faucette: «Mr. Stubbins, kui lubate, siis soovitaksin meie külalisele kõik sauaga seonduvad üksikasjad teada anda. Uskuge mind, tegu on erakordse inimesega, kes ei kasuta selliseid sõnu asjata. Kui see asi võib olla ohtlik, siis ta seda ka on.»
«Kas te ostsite selle?» küsis poolakas otsekohe, laskmata Stubbinsil vastuväiteid esitada. «Kui jah, siis palju see maksis? Olen nõus saua kohe üles ostma. Mul on ühes umbes tuhat naela, kuid kui vaja...»
«Katan ma puudujäägi. Ära summa pärast muretse, Mieczislaw!» lõikas Faucette otsustavalt.
Tuhat naela oli ka siis väga suur raha. Kohalikud eebensuveniirid maksid paar naela... Stubbins naeris tehtult. «Ma kardan, et ei saa seda müüa. See ei kuulu päriselt minule. Kui te vabandaksite mind hetkeks,» ütles ta ning lahkus viivuks ruumist. Jäime kolmekesi. Faucette kummardus Grpowskile lähemale ja küsis vaiksel häälel: «Vous pensez qu'il est sérieux?»
Siis ma muidugi veel prantsuse keelt hästi ei osanud, kuid mõned märksõnad olid küsimuse mõistmiseks piisavad.
«Oui, je suppose qu'il est. Il est évident qu'ils ne sachent pas à ce qu'ils ont confronté,» vastas poolakas samuti tasa. «Vous devez les aider? Je sais ce que vous pouvez faire.»
«Vous devez leur dire s' il est vraiment dangereux?»
«Je ne suis pas absolument sûr ce qui est la chose. Elle juste pourrait être celle... et si elle est, alors quelques choses terribles doivent s'ûtre produites. Je mets pour ne pas savoir quoi faire.»
No milline oht võis peituda ühes eebenitükis? Olukord oli täiesti jabur. Stubbins naasis ja Faucette viipas ta kõrvale. Mehed seisid nurgas ja vaidlesid millegi üle elavalt. Grpowski pöördus minu poole. «Kas te olete selle sauaga midagi teinud?» päris ta tungival häälel.
«Kuidas palun? Teinud? Muidugi mitte...Mida saakski sellega teha?»
«Nii mõndagi... Kas saua suu oligi tühi, kui see teie kätte sattus?»
«Mõtlete seda õnarust hammaste taga? Jah, seal ei olnud midagi.»
«Nii ma arvasingi... Ikkagi peate sellega väga ettevaatlikud olema. Väga!»
«Pan Grpowski!» ütles siis Stubbins. «See sau tuli meile postiga, koos oli järgmise kirjaga. Misjöö Faucette'i pealekäimisel palun ma seda teil lugeda. Rohkem ei tea me sellest esemest tõesti mitte midagi. Ja oleksime teile väga tänulikud, kui meid selles suhtes valgustaksite.»
«Minu tungivus antud küsimuses,» seletas Faucette, «tuleneb asjaolust, et ei võlgne pan Grpowskile ei rohkem ega vähem, kui oma tütre elu. Ainult meie külalise erakordsed võimed -- üleloomulikud isegi -- ütleksin ma, päästsid Estrelle'i.»
Grpowski luges kirja ja palus meil seejärel jutustada kõike, mida teadsime Fosterist. Seejärel nõudis ta saua viisakalt oma kätte, asetas selle enda kõrvale lauale ja vajus pikemaks ajaks mõttesse. «Kui ma olen kõigest õigesti aru saanud,» jätkas ta mõne aja pärast, «on asjaolud järgmised. Foster lahkus neli aastat tagasi Inglismaalt, jättes maha kinnisvara, kõik lähedased inimesed, jättis maha suure summa raha, ega pole seda senini kasutanud?»
Stubbins sügas ebalevalt kukalt. «Nojah, ma ei tea muidugi täpselt meie Salateenistuse meetodeid -- pangad on ju konfidentsiaalsed asutused -- kuid meile öeldi, et ta pole oma raha puutunud.»
«Ta tuli siia, omades lepingut teha üks film ja kadus jäljetult. Edaspidi pole ta enam oma Inglismaa asjade vastu huvi tundnud. Väljaüüritud maja, lepingud, maksud, töö -- kõik ühe inimese elus väga olulised asjad -- on unarusse jäetud. Varsti jääb ta oma majast ilma... Ja kogu see probleemidekrempel pole teda kuidagi reageerima pannud? Väga kummaline, kas te ei leia?»
«Ju siis hoiab teda miski Aafrikas kinni?» pakkusin.
«Aga mis? Mis võib takistada inimest naasta kõige selle juurde, mis talle varem nii oluline on olnud?«
«Kui tee nüüd nii küsimuse sõnastasite, siis võiks öelda, et Foster on kogu oma senise elu hüljanud,» ütles Stubbins mõtlikult. Ka mulle imponeeris poolaka selge sõnastus, mis pani meid Fosteri juhtumile pisut teise pilguga vaatama. Märkasin, et sõna elu külaline poolakas võpatas. «Foster oli härrasmees, kes tundis akadeemilist huvi Aafrika etnograafia vastu -- nii ma saan aru. Tal polnud esoteerilisi kalduvusi siinsete kultuste tundmaõppimiseks ega lillelapselikku ihalust looduse järele. Ta uuris aborigeene nagu putukateadlane sipelgaid. On mul õigus? Foster oli Aafrikasse tulles neljakümne ühe aastane. Sellises vanuses lollusi ei tehta. Ta pidi siia jääma maksimum aastaks ja materjalidega naasma. Kuhu ta jäi?»
«Me ei tea seda,» ütles Stubbins kuivalt.
«Millest ta elab, kust ta raha saab? Ta ei võtnud ju nelja aasta peale sularaha kaasa!»
«Mõni kohalik tööots,» pakkusin kõheldes. Keegi ei pööranud mulle tähelepanu.
«Sadakond lahendamata probleemi Inglismaal... Maksmata maksud, rikutud lepingud -- hävinud prestiiž,» rääkis Grpowski edasi. «Ja ometi on siin konsulaat, kus ta on käinud ja mille kaudu saaks ta omi muresid lahendada. Senine igati ontlik kodanik on oma kohused ja hea nime hüljanud. Äärmiselt ebainglaslik moment, veel enam arvestades fakti, et tema teadaolev psühholoogiline proofil taolist käitumist ei põhjenda.»
«Mõni naisterahvas äkki?» kargas mulle pähe. «Meeletu keskea armuhoog, mis sunnib kõike unustama?» Ilmselt oli see jälle noorusele omane «kogemuslik» elutarkus, mis minus rääkis.
«Naine?» Grpowski pöördus imestunult minu poole. «Naine, siin Aafrikas? Must saatusedaam?»
Nojah, ta oli ju poolakas... «Samas,» mõtles ta pisut, «seletaks see nii mõndagi. Kuid ikkagi viitab kogu informatsioon ühele faktile ja mind paneb imestama, et te pole ise selle peale tulnud.»
«Mon dieu,» sosistas Faucette. Tema oli juba taibanud. «Mon Dieu, je devrais avoir su...»
«Just nimelt,» jätkas Grpowski segamatult, «kõik viitab üheselt sellele, et Briti alam John Foster on surnud.»
***
Stubbins pöördus võpatades Grpowski poole, tahtis midagi hüüda, kuid siis -- silmi kissitades ja mõtlejamehe nägu manades, pomises: «Jumala eest, teil võib õigus olla... See sobib küll.»
Tõepoolest -- taipasin isegi -- ükski inglise härrasmees ei jäta niisama oma vara, kohuseid ega prestiiži maha. Hoolimata kunagisest koloniaalimpeeriumist armastame oma saart rohkem kui midagi maailmas. Me rändame maailmas ringi aga naaseme alati Vanale Heale Inglismaale. Hea nimi ja saar on kõik mida kalliks peame. Kurat võtaks, aga see kiri... Kuid Stubbins juba rääkis.
«Loomulikult kirja saatis meile keegi teine.., see imbetsilne käekiri ja kirjavead juba üksi pidid meile seda ütlema! Foster on surnud. Keegi leiab temast säilinud esemed. Äkki on see sau väga väärtuslik, mõtleb ta? Ning Fosteri surmast ei tea keegi... Mis oleks siis kavalam, kui ennast Fosteri pähe pakkudes, saua väärtus järgi uurida? Briti Muuseum on parim autoriteet!»
«Ja ilmselt suri Foster juriidiliselt kahtlastel asjaoludel,» jätkasin mina õhinal, oma detektiivromaanide lugemuse mõjul. «Võibolla isegi tapeti. Saua saatja poolt näiteks -- tuhat naela, te ütlesite? Surm ja põrgu, ka kümme korda väiksema raha eest on tapetud! Ning siin ei saa ta saua väärtust kindlaks teha -- liiga palju küsimusi võib tekkida. Oletagem veel, et sau on tõesti kuskilt varastatud.»
«Kas mõrvar saadaks asitõendi oma kuritööst konsulaati?» küsis Grpowski väsinult ohates. «Teie versiooni järgi tappis keegi Fosteri, et väärtuslikku saua enda valdusse saada ning seejärel mähib selle paberisse ja saadab võimudele, kes on Fosteri ammu unustanud. Te ju isegi ei teadnud, et Foster on ikka veel riigis. Pealegi unustate kaks fakti. Esiteks pidi tapja juba teadma, et sau on väärtuslik ja teiseks ei palutud teil saua väärtust kindlaks teha. Saatjat ei huvitanud mitte tema hind vaid toime.»
«Jah, see ei kõlba, Gilliam,» teatas Stubbins autoriteetselt. «Ma arvan ikkagi, et keegi leidis saua. Võimalik, et ka Fosteri säilmed. Ja ta kirjutab kirja, ennast Fosterina esitledes...»
«Kuulge!» hüüatasin äkki, sest mõte mõrtsuk-saatjast mulle kohutavalt meeldis. «Evans! Muidugi, kuidas me kohe ei taibanud! Pakk pidi ju Evansile minema. Ja ta ei kavatsegi seda tagasi saata! Foster tuli siia ja sattus selle saua otsa, aga võibolla isegi otsis seda -- sest ta pidi selle Evansile toimetama. Aga nad läksid tülli ja Foster otsustas saua endale hoida. Nüüd saadab Evans kellegi talle järgi. Täiesti võimalik, et palgamõrtsuka... Ja tema ei saa saua ise maalt välja toimetada. Liiga ohtlik -- ütlesite õieti, et see on asitõend. Ja nad otsustavad kasutada diplomaatilist posti! Ja mäletate, et Evans läks pabinasse, kui ma talle helistasin ja palus sau tungivalt temale saata?»
«Ei, ei,» lõi Stubbins käega, kuid nägin, et ka mu ülemuse õhin oli kasvanud. «Milleks peaks mõrtsukas siis Fosteri nime mängu tooma? Meie tähelepanu ammu unustatud isikule juhtima, nagu pan Grpowski targalt mainis. Ma ei usu, et kirja saatja on Fosteri tapja. Kuid mulle meeldib idee, et Evans ei kavatsegi seda tagasi saata. Tubli, Gilliam! Aga miks oli Foster nii kaua kadunud -- tapetud eeldatavalt -- ja alles nüüd saadab meile keegi tema nimel kirja? Kas alles nüüd leidis ta saua ja/või Fosteri säilmed?» Ilmselt oli ka Stubbins põnevuskirjanduse austaja.
Grpowski oli meie detektiivitööd sekkumata pealt kuulanud, vahel vaid Faucette'iga tähendusrikkaid pilke vahetanud. Nüüd võttis ta uuesti kirja kätte, luges seda keskendunult ja sõnas: «Me teame, et saadetis pandi posti pealinnas kolm päeva enne konsulaati jõudmist. Kui tahate oma versiooni edasi arendada, oleks loogiline arvata, et kirja ei kirjutatud nüüd!»
«Vanakuradi vanaema!» paeaegu karjatas Stubbins ja joodud šerri kogus pani ta silmad palavikuliselt läikima. «Teis peitub Poola Sherlock Holmes, Grpowski! Muidugi ei kirjutatud seda kirja nüüd! Paneme meie kaks versiooni kokku -- ja mis me saame? Evans saadab Fosteri Aafrikasse saua järele. Foster leiab, varastab, röövib saua -- mida iganes -- ja otsustab selle meie kaudu Londonisse saata, sest asi on tavalise posti jaoks liiga tundlik ning lisab seepärast häma saua toimest ja nõude see tagasi saata. Kirja kirjutas ikkagi tema -- kiirustas ja närvitses ilmselt seda tehes -- ent kirja ära ei saatnud. Sai ehk teada saua tegeliku väärtuse. Aga ta sureb -- või hästi ütleme, et tapetakse. Evans muretseb ja saadab kellegi asja uurima, eradetektiivi näiteks. See mees leiab saua alles nüüd, leiab ka säilinud kirja ning otsustab saua samamoodi -- nagu kunagi kokku lepitud -- Londonisse saata. Kõik klapib! Olen kindel, et kui teeme käekirjaekspertiisi -- meil on Fosteri allkiri arhiivis säilinud -- selgub, et kirja kirjutas ikkagi Foster ise!» Ja Stubbins jäi võiduka näoga meile otsa vaatama. Ta tundis sel hetkel on väga uhkelt.
Aga Grpowski, kes ei teinud komplimendist sugugi välja, ütles väsinud ja karmil ilmel: «Te unustate neli pisiasja. Esiteks on saua juurest üks detail puudu. Mis ja kus see on? Teiseks paneb mind imestama, et te kohalikust salakaubandusest midagi ei tea. Väärtusliku eseme smuugeldamiseks siit Londonisse on sadatuhat moodust, et võime mitte asjasse segada. Kolmandaks -- miks oli kirjas nõue ese ikkagi tagasi saata? Kui Evans seda vajab, oleks piisanud palvest saadetis Briti Muuseumile edastada. Neljandaks puudub «eradetektiivil» igasugune vajadus kasutada vana kirja, mis Fosteri nime jälle tähelepanusse tõstab. Ta võinuks vabalt uue kirjutada.»
Stubbins oli lahinguks valmis: «Selle detaili kohta ei oska ma midagi arvata. Teiseks, teadlastena polnud Evans ja Foster salakaubandusega lihtsalt kursis. Ja palve sau tagastada oli Fosteri algupärases kirjas, mida kasutati seepärast, et Evansi isikut saab kontrollida.»
Faucette, kes seni meie arutelu vaikselt pealt kuulanud pöördus nüüd Grpowski poole ja ütles peaaegu paluval toonil: «Mieczislaw, kas sa ei peaks siiski neile pisut seletama... Ja ära ole pahane, tead ju küll, et Inglismaa on detektiivkirjanduse sünnimaa.»
«Ja need härrased on head detektiivid. Nende arutlus juhatas mulle kätte mitu olulist momenti meie juhtumi juures. Ent hästi, lõpetame selle pimesikumängu,» nõustus Grpowski tõsinedes. «Mis puutub käekirjaekspertiisi, siis võite selle läbi viia, kuid see ütleb teile, et kirja ei kirjutanud Foster. Foster oli kirja kirjutamise ajaks surnud.»
«Siis ikkagi...» alustas Stubbins.
«Aga,» ei lasknud Grpowski Stubbinsil lõpetada, «kiri sisaldab täpselt Fosteri sõnasõnalist tahet, sest tema dikteeris selle kirja...»
«Kuulge, no mis jama see nüüd siis on?» hüüatas minu ülemus pahaselt.
«Laske ta räägib!» ütles Faucette peaaegu kurjalt. «Ja palun ärge katkestage seda inimest.»
«Aitäh, Jean. Kui lubate, ma jätkan ja ühtlasi vabandan oma mõneti sobimatu, kuid tõese sedastamise eest, mis selle pika diskusiooni esile kutsus. Ütlesin, et tõenäoliselt on Foster surnud, ja nii see ka on! Ometi ärge kahelge üheski sõnas selles kirjas -- see pole võltsing! Saua saatmine oli kohutav risk. Aga saatmise fakt ise ning kirja sõnastus viitavad üheselt Fosteri meeleheitlikkusele. Kõigepealt, miks algab kiri sõnadega Mina olen kirjut teile John Gregor Foster, Briti alam? Ebaharilik kirjapäis, kas te ei leia? Arvasite, et Foster kirjutas kiirustades ning soovis alustada sõnadega I am writing you, kuid seda pöördumist lõpetama, tõmbas maha veel pooleli sõna writing.»
«Writ tähendab inglise keeles ka kirjalikku käsku,» mõtiskles Stubbins. «Ent ikkagi ma ei mõista...»
Grpowski tõstis nimetissõrme ja küsis: «Kuid kas mitte ei viita see sõnastus dikteerimisele, mis?»
Hetk vaikust. Stubbins: «Kuidas dikteerimisele?»
Aga mina taipasin. «Aga muidugi,» hüüatasin. «Ta ei tahtnud kirjutada I am writing you! Kirjas on täpselt see, mida ta tahtis.»
«Just nimelt,» noogutas poolakas. «Foster alustas dikteerimist sõnadega Mina olen, kirjuta sina! (lisas siia ilmselt mingi omadussõna) John Gregor Foster. Mahatõmmatud fraasi ei tule lugeda, mitte kui kirjutan teile, vaid kui käsku -- sina kirjuta! Tõik, et kirjutaja käsu samuti kirja pani, viitab tema intelligentsitasemele, mis omakorda põhjendab ka kirjavigu.»
Olime tummad ja tundsime häbi, et poolakas meie emakeele loogikat rohkem tundis. «Aga edasi!» jätkas Grpowski. «Samas viitavad fraasid mina ja olen ka teatavale enesekinnitusele -- nagu veenaks inimene ennast, et tema see isik tõesti on. Nagu oleks tal mingi põhjus selles kahelda. Pole ka allkirja, millele see viitab?»
Taas vaikus.
«Kui inimene ei saa kirjutada, ei saa ta ka alla kirjutada,» kuulutas Grpowski. «Ja kui inimene ei saa kirjutada siis ta dikteerib! Vaadake samuti käekirja! Kas selliste tähtede ja vigadega kirjutaks kõrgharidusega Inglise teadlane? Käekiri jätab mulje, nagu kirjutanuks selle vastselt kirjaoskuse omandanud neeger. Käekirja uurimine on kriminalistikateaduse üks osa, olen seda õppinud. Ja võin öelda, et see on naise käekiri. Mäletate, mister Stubbins, et meie noor sõber mainis võimalikku naisolevuse osa selles loos? Väga taibukas tähelepanek, mis võib kuhugi viia. Ometi, on see kiri Fosterilt. Kuidagi teistmoodi ma ei usukski teda käituvat, see on ju nii inglaslik!»
«Mida te silmas peate?» nõudis Stubbins.
«Teie, inglased...Kui te hätta satute -- mida te siis teete? Kust te abi otsite?»
«Me võitleme!» vastasin uhkelt ja heitsin kiire pilgu Faucette'i poole.
«Te kirjutate oma parlamendisaadikule!» raius Grpowski veendunult. «Ja just nii tegi ka Foster. Olgu, need on pisiasjad. Nüüd sauast. Senegali eeben, ehk Dalbergia melanoxylon, nagu mister Stubbins juba märkis, siin ei kasva, on tänapäeval äärmiselt haruldane ja on puit mille selliseks kunstipäraseks voolimiseks kohalikud üldse võimelised ei olegi. Nagu isegi olete taibanud, ei meenuta saua teostus millegi poolest musta Aafrika traditsioone. Aga sau on vana! Eeben säilib kaua ja mäletab palju, puidu imelised omadused on tuntud iidsetest aegadest saadik. Eebenit mainitakse juba piiblis. Mäletate, et Eseekiel iseloomustas Tüürose linna rikkust just eebenikaubandusega? Ka Herodotos mainib, et etiooplased maksid pärslastele andamit eebenis. Puidu nimetus tuleb heebrea keelest, milles 'eben' tähendab 'kivi'. Eeben on kivikõva puit, härrased, kõva ja kauakestev. Saua, mis teie kätte on juhtunud, kirjeldab esmakordselt kreeklane Anthybios (532 aastat enne meie ajaarvamist), pärgamendis, mille ümberkirjutusest on säilinud ainult üks koopa ja mis asub momendil Roomas ühes eraarhiivis. Nagu isegi näha võite, puudub saua peast koletise suust üks detail. See detail on teemant, mille nimi on Saatana Sülg -- Ptyo Satanas. Anthybiose järgi on selliseid sau'u ainult üks ja selle külgedele on graveeritud tekst maailma esimeses kirjakeeles. Keele päritolu Anthybios ei tea, kuid arvab, et inimesele on ohtlik seda mõista. Ometi räägib ta meile selle saua toimest...»
«Kuulge, pidage,» katkestasin ma siiski Grpowski sõnadevoolu, «kas siis asi pole mitte teemandis, mitte sauas? Kurat, kui see kalliskivi on nii vana, siis...»
«Asi on nii teemandis, kui eebensauas, sest nende toime on vastastikkuses sõltuvuses. See ese valmistati rassi poolt, kes tundis elu ja surma saladust ja graveeris selle igaveseks eebeni kõikemäletavasse ihusse. Paraku on see rass juba kadunud ja sama arvati ka saua kohta. Nagu selgub, on sau siiski alles, ning Fosteri kiri viitab, et ilmselt ka teemant on hiljuti alles olnud. Ma pakun teile tehingut, mister Stubbins!»
«Tehingut? Millist tehingut?» pomises minu ülemus hämmingus.
«Ma vajan seda saua,» teatas Grpowski kategooriliselt. «Sau tuleb hävitada, see ei kuulu siia maailma. Tõenäoliselt pole Foster selle esimene ohver. Kuid saan aru, et te ei saa seda mulle müüa. Teil on vaja omaniku nõusolekut ja ma hangin teile selle.»
«Te hangite nõusoleku surnud Fosterilt?» uuris Stubbins närviliselt irvitades.
«Jah, ütleme, et postuumse nõusoleku,» kinnitas Grpowski.
«Mida kuradit te õige silmas peate?» ägestus minu ülemus.
«Räägi neile,» soovitas Faucette tülpinult. «Londonile nad niikuinii ette kanda ei saa, keegi ei uskuks ja nad ei hakka ennast naerualusteks tegema.»
Teate, sel momendil ma vihkasin Jean Faucette'i. Mul oli juba ära tüüdanud tema kõiketeadlikus ja poolaka õhutamine. «Tõepoolest te võlgnete ikkagi seletuse,» nõudsin ka mina. «Tehing tehinguks aga see teemanti ja saua toime?»
Grpowski sulges aga hetkes silmad, pobises midagi poola keeles. Siis ta ütles: «Kui te veel ikka aru pole saanud, siis teadke, et sau on loodud surnute ülesäratamiseks. Saladuslik rass, kes need teadmised avastas või leiutas, on ammu maailmast kadunud, kuid mingi kübe nende kunstist on Aafrikasse ometi maha jäänud. Ja Foster on nende teadmiste ohver!»
«Zombi!» sosistas Prantsuse Vabariigi peakonsul Jean Faucette. Il est un zombie -- vivants les morts!»
***
Ma ei peatuks pikemalt meie segadusel ja vastamata jäänud küsimustel -- Grpowski lubas meile hiljem kõik seletada -- kui peaksime seletusi vajama. Ilmselt pole ka tähtis, mida me tol õhtul uskusime või uskumast keeldusime. Mida te ise arvaksite, kui teile öeldakse, et olete elusalt surnult kirja saanud?
Kell lähenes üheteistkümnele. Üle Stubbinsi villa laskus Aafrika sumbne ja kottpime öö. Grpowski võttis oma kentsaka sakvojaaži, saua ja kirja ning läks nendega kõrvaltuppa, lukustades ukse. «Ma olen varsti tagasi,» lubas ta lävelt, otsekui kui plaaninuks minna kuhugi kaugele. Me ootasime.
Faucette vaikis tusaselt, Stubbins jahvatas midagi pahaselt, turtsus tigedalt, lõi pidevalt käega, naeris ning jõi šerrit. Ma ei kuulanud teda, sest katsusin läbielatut ja kuuldut mingisse loogilisse süsteemi seada. Ammune huvi filosoofia vastu oli mind teinud vastuvõtlikuks pealtnäha võimatutele ideedele ja pannud otsima kõiges varjatud seoseid. Ja ma nägin siin teatavat loogikat... Õnarus monstrumi suus -- kuidas ma küll kohe ei taibanud, et sealt on midagi eemaldatud? Eeben ja teemant -- kui hästi nad sobivad! Mõlemad on äärmiselt raskesti töödeldavad väärtuslikud materjalid, tuntud inimesele ammustest aegadest. Ja mis peamine, säilivad meeletult kaua. Teemandid on üle kolme miljardi aasta vanad -- ainult kolmandiku võrra nooremad, kui Maa; ja loodud vulkaanilises kuumuses pinnasügavustes... Saatana Sülg! Mõtlesin, kas sõna 'teemant' ikka tuleb kreekakeelsest 'adamas' ehk 'vallutamatu'... Kas mitte vanakreeka daimon ja sanskriti deva ei ole selle kangekaelse ja saladuslikku kristalli ristiisad. Deemon ja teemant kõlavad nii sarnaselt.
Aafrika on ebausklik maa... Amuletid, loitsud, haiglased uskumused on siin igapäevased. Ei tohi lasta ennast petta linnade neoonist ja moodsast ilmest. Ka kohalikud teadlased käivad nõidpreestrite juures abi otsimas; ka pärast pühapäevast missat hõõrutakse pobisedes puuiidoleid. Meie praktiline mõistus käskis silmad ja kõrvad kinni pigistada igasuguste veidrate nähtuste ees, mille tunnistajaks aegajalt tahtmatult sattusime. Aga zombid! See oli liiast.
Varsti tuli Grpowski tagasi. Ta oli väga kurnatud ilmega, silmad punased ja nägu kahvatu.
«Ja millega te seal hakkama saite?» küsis Stubbins skeptiliselt. «Nõidusite surnutemaailmast volikirja?«
«Ma kutsusin ta siia,» vastas Grpowski lihtsalt, läks võileivakandiku juure ja hakkas aplalt sööma.
Stubbins laiutas teeseldud lootusetusega käsi ning vahtis meile kordamööda kahjurõõmsalt otsa. «Selle zombi? Kutsusite ta siia? Vabandust, aga kas te helistasite talle?»
«Mhh,» pomises poolakas täissuuga, «peaaegu. Ainult raadiolainetaga, surnud tajuvad neid erakordselt hästi. Ja... muidugi läks siin teatavat erimenetlust tarvis.» Ja mugis edasi.
«Mis me nüüd teeme?» küsisin mina.
«Me ootame,» kostis Grpowski. «Haruldaselt hea peekon. Kas see on Inglismaalt?»
«Ei, see on Põrgust!» karjus Stubbins. «Saatan kasvatab seal sigu ja suitsetab katelde kohal sinki.»
***
Me ootasime kaua. Kell tiksus kolmandat öötundi. Grpowski soovitusel saatis üha rohkem purju jääv Stubbins kõik teenrid koju ning poolakas ise valmistas talle ühe kange tee. «See mõjub teile hästi,» kinnitas ta. Ja see mõjus Stubbinsile hästi. Ma ei tea, mida Grpowski tee sisse pani, kuid mõne aja pärast läks minu ülemus tualetti, oksendas seal pool sisikonda laiali ning naasis palju vagura ja taltsamana.
«Kas sa ei peaks teda magama panema?» küsis Faucette Grpowskilt tasa.
«Ei. Ta peab nägema. Siis on ta hiljem vait.»
Ja siis -- kui me kõik unega võideldes elutoas istusime, kostus ukselt koputus.
Ma ei oskagi täpselt öelda, keda või mida ma näha lootsin, kuid kui poolakas ust avama läks, ei suutnud ma niivõrd tavalist koputust ja Stubbinsi elutuba seostada küll millegi ebamaisega. Kõik oli nii harilik, unine ja hubane... Ma ei uskunud, et näen zombit. Ja ei näinudki.
See oli naine.
Kirjus kleidis noorepoolne lühikeste krässus juuste ja paksu tagumikuga aafriklanna, kelle näojoontesse oli kirjutatud lootusetu mure. Kohalike standardite järgi oli naine ilus.
«Tere tulemast Briti territooriumile, le femme fatal noir,» Stubbins tegi abitu katse toolilt tõusta, kuid lõi siis käega ja prantsatas tagasi. «Te näete küll üsna elus välja, lubage öelda, ähh...»
Keegi ei pööranud talle tähelepanu.
«Teda kutsuti,» ütles naine keset tuba seistes. Tema hääl kõlas õõnsalt, kuid julgelt. «Ta ei saanud. Mina tulin.»
Prantslasliku galantsusega pakkus Faucette naisele istet ja läks ise toanurka varju seisma. Grpowski lohistas tabureti istuva aafriklanna juurde. «Ärge muretsege, keegi ei tee teile liiga... On ta siin lähedal?»
Naine viipas peaga veranda suunas. «Seal puude vahel. Ta ei söandanud.»
«Ma mõistan. Oleksin pidanud kohe mõistma... Kas teemant on teie käes?»
Naine ei vastanud vaid libistas oma külma pilgu üle toa, tema lumivalged silmad pilkusid hämaruses.
«Teemant, madam?»
Naine raputas aeglaselt pead. «Ei ole. Enam. Ma müüsin...Ta oli väga vihane.»
«Puuduv teemant, naine, kiri...ohjaa, ma mõistan,» ägas Grpowski. «Must saatusedaam, muidugi!» Ja ta hakkas naisele usalduslikult küsimusi esitama ning Biyoke -- nii oli meie öise külalise nimi -- vastustest koorus järgmine jutustus.
Foster oli saabunud nende külla kolme aasta eest ja Biyoke oli temasse kohe armunud. Foster filmis kohalikku elu ja magas regulaarselt Biyoke'ga. Ilmselt oli ka mees naise tunnetele vastanud. Hõimupealik otsustas, et nad peavad abielluma - - nii nägi tava ette. Foster oli nõus...minu jaoks mingitel hämaratel kaalutlustel oli ta nõus. Ning külas peeti võimsad pulmad. «Ta lubas mind Inglismaale viia», rääkis naine, «lubas viia suurde linna ja panna majja elama, mulle antakse raha ja ma saan iga päev poest osta, kõike mida ma tahan. Ma pidin minema Inglismaale...» Foster ei kiirustanud lahkuma -- olles nüüd hõimu «liige», lubati tal filmida, kõike mida soovis. Naise jutu järgi ta armastas Biyoke't, õppis tema vahendusel kohalikku keelt. Aga loomulikult oli keegi kolmas. Keegi, eks tahtis Biyoke't endale ega kavatsenud taluda allajäämist mingile valgele. Ühel jahikäigul, millest Foster täieõigusliku hõimuliikmena osa võttis, lõikas keegi tal kõri läbi. Ning raius otsast ka käed, et surnu ei saaks oma tapjat unes kägistada. Vana uskumus... Biyoke teadis, kes see oli, kuid ei suutnud seda tõestada. Pealik kehitas õlgu ja käskis Fosteri maha matta ega hakanud võimudele tapmisest teada andma. Liiga palju sekeldusi ja probleeme... Foster maeti kaugele džunglisse, kust keegi tema hauda ei leia. Aga Biyoke teadis, kus haud on. Ja teadis Biyoke ka seda, et küla nõial on eebensau, mille kohta räägiti, et see äratab surnuid. Sau oli vana, see oli tabu ja olnud hõimu reliikviaks juba igavestest aegadest alates. Kunagi väikse tüdrukuna oli Biyoke salaja pealt näinud, kuidas nõid sauaga naaberhõimust varastatud naisega katseid tegi... Usuti, et hõim oli eksisteeris ainult tänu sauale -- see oli nende pühadus ja ainus religioon. Ja naine ei mõelnud kaua, ta varastas saua, põgenes külast, kaevas lahti oma armastatu haua, ning tõmbas sauaga üle tema keha...
«Ta lubas mind viia Inglismaale,» nuttis naine. «Ta on minu mees, lubas, armastas...»
Aafriklased ei mata aga eriti sügavale. Rikastatud troopilise vöötme mullas ei säili laip kaua... Hauast tõusis Fosteri lagunenud laip, tõusis, liikus, rääkis, elas.
Nad pidid põgenema. Varastades saua, oli Biyoke pannud ennast väljaspoole head ja kurja. Nad olid tagaaetavad lindpriid loomad, kel polnud peale džungli kuhugi põgeneda, sest Foster ei näinud välja kui inimene. Ta ei lagunenud enam, kuid tema loomulikud ainevahetusprotsessid ei taastunud. Foster oli surnud, elav laip, ega saanud naasta Inglismaale. Aga naine ei kaotanud lootust. Ta lootis maagilisele Lääne meditsiinile, ega uskunud oma armastatu kinnitusi, et too tahab vaid surra tõelist surma. Biyoke nägi, et Inglismaa jääb temast üha kaugemale. Tal oli raha vaja. Ta õngitses salaja sauast teemandi, jooksis linna ja müüs selle maha, et osta lennukipiletid...lootes niiviisi panna mehe fakti ette.
«Palju te teemandi eest saite?» küsis Grpowski.
«Kakssada naela,» vastas naine. «Terve varanduse. Ta peksis mind.» Poolakas oigas.
Pileteid nad loomulikult selle raha eest ei saanud. Foster proovis ennast sauaga pidevalt tappa, kuid kas puuduva teemandi pärast või mõnel muul põhjusel see ei õnnestunud. Mees oli muutunud täiesti ebainimlikuks ja peale pärissurma ei tundnud millegi vastu huvi. Nad elasid nagu metsloomad džunglis, varjasid ennast. Foster uskus, et ainult sau võib teda päriselt tagasi tappa, ning sundis Biyoke't teemanti üles otsima. Ligi kaks aastat jahtisid nad kalliskivi, kuid raha kulus nagu lootuski. Biyokele ei meeldinud Fosteri idee sau Briti Muuseumile saata, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Elava varjuna oli ta jäänud saatma oma surnud armastatut, loobunud unistusest pääseda Inglismaale, sattunud tagaaetavaks ega lootnud enam millelegi. Foster dikteeris talle kirja, Biyoke läks postkontorisse, mähkis kasutu saua paberisse ning saatis selle ära. Nad ei suutnud ise toime tulla saua needusega ja ka naine oli hakanud hoomama, et peale surma polnud Fosterile enam midagi tarvis. Pärast kirja saatmist olid nad ennast varjanud linna lähedal metsasalus. Äkitselt oli Foster magava naise äratanud ja öelnud, et teda kutsutakse. Katnud mehe kaltsudega, olid nad mööda öised tänavaid hiilinud, kuni Foster oli kutsungi identifitseerinud. Ise jäi ta maja lähedale parki ja saatis Biyoke sisse. Ja siin ta siis nüüd oli -- surnute elluärataja, abitum, õnnetum ja üksikum, kui keegi iganes.
«Mis te tahate temaga teha?» küsis naine.
«Ma tahan ta tagasi saata. See noormees tuleb minuga kaasa.»
Ma ei tea siiamaani, kes oli Mieczislaw Grpowski; kust oli ta pärinud oma üleloomulikud teadmised ja võimed. See vürtspoodniku väljanägemisega väike poolakas tõmbas meid iseenesest tuleneva loomulikkusega maailma, milles kehtisid omad seadused. Olin surmani unine, pisut purjus, ega hoolinud enam muust, kui et see luupainaja ometi lõppeks ja ma saaksin tagasi koduste seinte vahele, kus pole enam zombisid, nende kirju ega eebensau'u.
Me kõndisime kolmekesi läbi Aafrika öö kohtuma surnud John Fosteriga. Biyoke ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja halas, et tegi seda ainult soovist pääseda Inglismaale.
Ma märkasin puude varjus seisvat musta kuju, kes tegi meie hääli kuuldes, ettevaatliku sammu, kuid seisatas siis.
«Mr. Foster, ärge kartke,» hõikas Grpowski vaikselt. «Teie saadetis on jõudnud õigetesse kätesse.»
Meile lähenes kaltsukottidega kaetud pikakasvuline kogu, kellest lehkas laibahaisu. Ja kui ma seda kuju Grpowski taskulambi valguses nägin, sain aru, et kõik see on tõeline, et siin ongi elus surnu, et see pole mingi klubinali ega fantasm. Ja siis tundsin ma esmakordselt hirmu ja viha Biyoke vastu, kes sellise monstrumi oli maailma toonud. Ega mõistnud poolaka pöördumist 'mister', kuna kõige vähem meenutas see elav raibe mulle inimest. Nägin peakoti seest vaatavaid kollakaid silmi, mida ümbritses midagi krobelist ja lapilist, mis kunagi oli olnud mehe nägu. See seisis hetkeks liikumatuna ning tõstis siis käe, õieti tühja varruka, millest paistis mädanenud könt.
«Kes te olete?» küsis elav surnu ja tema hääl kostus hammasteta suust, oli saadetud raskest hingamisest ja röginast nagu kopsuhaigel.
«Ma tulin teid aitama. Mina kutsusin teid,» ütles Grpowski asjalikul häälel.
«Ma tahan surra... Mul on väga valus, kõik need aastaid... On olnud väga valus. Kui see kuradi lirva poleks oma sauaga...!» Surnu hääles kõlas teatav eneseväärikus ning lagunenud huuled ja hambutu püüdsid sõnu vormide kõige korralikumaks kokniks.
«Olete te ise proovinud?» päris poolakas.
«Pole mõtet olnud. See ei aitaks. Pea rongi alla või kaljult alla hüpata, ennast ära põletada... Kehast lahtisaamine mind ei vaeva. Asi pole ju kehas ja te ju teate seda!»
Kui Foster rääkis pritsis ta mädasülge laiali -- tundsin midagi haisvat ja vedelat mööda oma põske alla voolamas. «Minu vaim, või meel, jääks ikkagi piinlema, ta ei kao koos kehaga.»
«Nii see on,» noogutas Grpowski. «Sau leiutati kõige ebainimlikumaks piinaks. Ja selle needusest pole nii lihtne vabaneda. See iidne rass teadis pärissurma saladust.»
«Kas saua saab veel kasutada?» päris surnu.
«Teemant on kadunud, sau pole enam tervik. Teemant oli eebenjõududele energiaallikaks.»
«Kui te saite mind kutsuda, peate saama ka mind tappa.»
«Ma proovin. Meil on sau, see on peamine. Ilma sauata ei õnnestuks teid tagasi saata. Teemandi energia võib asendada. Muide, kas te teate, mida ütleb kiri saual? Ei? See ütleb -- niipalju, kui ma seda keelt oskan -- et sau on loodud karistuseks. Need, kes selle leiutasid, tapsid oma vaenlasi ja äratasid nad sauaga üles. Igaveseks piinlema. Igaveseks!»
«Jah, ma tean seda piina. Ma tahan siit ära, ma ei kuulu enam siia.»
«Teil on õigus,» sõnas Grpowski mõtlikult. «Teil on juba ammu aeg. Ent jäävad mõned juriidilised probleemid. Esiteks on vaja, et see noorhärra siin,» ta osutas minu poole, «ei vaataks järgnevat nüüd Briti alama mõrvana. Teiseks jääb saua omandiküsimus...»
Ma tahtsin, et see korjus oleks maapealt kadunud aga samas nägin enda ette kerkimas tuhatühte juriidilist detaili. Kas ta oli ikka nii surnud, et teda võis...hmm...tappa? Kas ma saaksin surmatunnistuse välja anda? Mida teha laibaga?
«Te lubate, et keha ei jää?» nõudis Foster.
«Ei midagi, mida saaks matta.»
«Ma olen juba surnud. Kui tahate uurida, peate Biyoke hõimu politsei saatma. Kuna aga laipa ei ole, pole ka midagi uurida. Kogu maine varandus läheb minu õele, nii on kirjas testamendis.»
«Aga teie naine?»
«Ta pole minu naine!» raius Foster rögisedes mädapritsmete lennates. «Ma ei tea, mida te teile kokku puhus, aga ma pole seda neegrit kunagi armastanud! Jah, ma lubasin talle igasugust jama... Mul oli vaja pulmi ainult selleks, et neid filmida. Kas te kujutate ette, kui leidlikud ja eurooplasele erutavalt rikkalikud on nende pulmakombed? Pulmafilmi eest oleks stuudio mulle terve varanduse maksnud! Ja võõral pole nende pulmas midagi teha, teda ei lastaks lähedalegi. Minu ainus võimalus oli üks naine võrgutada ja temaga abielluda. Ta pole sellest kunagi arusaanud -- neil ei tunta fiktiivse abielu mõistet.»
Biyoke oli kükitanud ja nuttis lohutamatult. Ilmselt ta mõistis, et viibib oma armastatu seltsis viimaseid minuteid.
«Ja sau?»
«Tehke sellega, mis tahate. See pole kunagi minu oma olnud.»
«Sau tuleb hävitada,» ütles Grpowski. «Ta võib hooletutes kätes veel palju õnnetusi põhjustada. Teie lahkel loal ma võtaksin selle vastutusrikka ülesande enda kanda.»
«Mr. Foster» võtsin oma julguse kokku ja ütlesin kogeledes. «Kas te võtate tagasi oma soovi sau Briti Muuseumile edastada?»
«Ma lootsin, et Evans selgitab välja, kuidas on sellega võimalik elluäratatut uuesti tappa. Teate, ta on sedalaadi veidrik, see Evans. Uurib nõidusi, isegi usub neid.»
«Ma tunnen Evansit,» ütles Grpowski. «Me kuulume koos ühte ühingusse...oleme mõnes mõttes kolleegid... Kuid enne, kui alustame, ma tahaks veel midagi küsida.»
Miks te seda varem ei öelnud, tahtsin poolakalt teada, kuid mõistsin, et sel pole enam mingit tähtsust.
«Küsige,» nõustus Foster. «Aga tehke kähku.»
«Ma pole teiesugustega varem rääkinud, sellest ka see huvi. Mis teile üldse oluline on? Ma mõtlen peale pärissurma?»
«Ei midagi. Ma ei taha midagi, ei söö midagi, ei vaja midagi. Elul pole mingit tähtsust. Võiksin tappa. Tunnen, et miski ei hoiaks mind tagasi -- inimese elul pole minu jaoks väärtust. Kuid ma pean end ikkagi selleks, kes olin». Ta langes raskesse köhahoogu, veel haisvat röga lendas laiali.
«Mis veel?»
«Ma kuulen surnute hääli. Näen neid -- nad põlgavad mind, peavad reeturiks. Umbes nagu hunt vaatab kodustatud koera peale. Koerad mind, muide, ei karda ja purevad igal võimalusel, linnud samuti nokivad nagu laipa. Kui te mind kutsusite, mõtlesin algul, kas seegi pole mõni surnu. Kuid te teadsite liiga palju... Seepärast tulingi.»
«See valu? Andestage, kui olen liiga pealetükkiv...»
«Valu? Teie ei tea mis on valu! Valu on ainus asi, mida ma tunnen. Meeletu, haige valu. See on see valu, kui teie keha pole enam elus ja te tunnete seda. Elusa haavad valutavad, kuni paranevad, sest tema keha on elus ja ravib haavu. Mina tunnen surmavalu -- minu keha on surnud ega ravi ennast enam. Ma ei sooviks seda valu isegi oma mõrtsukale .Ja sellest valust pole pääsu -- see ei saa tappa. On see kõik?»
«Kui lubate, siis ma nii rohkem professionaalsest huvist, üks isiklikumat laadi küsimus...» paistis, et Grpowski häbeneb pisut. «Oleks tahtnud teada, et kas teie ja...ma mõtlen pärast surma...teie ja Biyoke...?»
«Mõistan,» ümises laip pisut lõbusamalt. «Jah, me üritasime seda. Tema pealekäimisel. Minul puudub selleks igasugune vajadus, kuigi avastasin üllatuslikult, et tehniliselt on see võimalik. Ta arvas, et ehk tunnen end siis rohkem elusana... Neil on ka mingi uskumus, et naine, kes kepib elusa surnuga, omandab ka ise surematuse. Loomulikult on see jama,» lisas ta leebelt. «Ehk aitab nüüd?»
«Aitab,» soostus poolakas ja pöördus minu poole. «Kui Briti võimude poolt enam takistusi ei ole, siis asuksime teele. Kui tahate, võite kaasa tulla, kuid väga lähedalt ma pealt vaadata ei soovita -- te ei saaks mitu ööd magada. Kõige parem, kui võtate madam Biyoke oma hoole alla ning üritate teda pisut lohutada. Ma arvan, et leiame sobiva paiga siit umbes miili kaugusel. Mis siis ikka, hakkame aga liikuma, mister Foster!»
Meie kummaline protsessioon liikus läbi öise Aafrika looduse, väljus tagaväravat pidi Briti territooriumilt, kulges mööda rohtlat ja seisatas palmisalus. Grpowski käskis meid sinna jääda ja nad läks Fosteriga edasi. Nagu surmamõistetu ja timukas -- pikkade sammudega liipav Foster ning tema kannul sibav lühikest kasvu poolakas. Oleks Fosteri käes olnud veel vikat, näinuks ta välja täpselt nagu Surm -- üleni kaltsuriidega kaetud vibalik kõhetu kuju, kelle peakotist vaatas elutu nägu. Biyoke oli tahtnud oma mehega hüvasti jätta, kuid Foster tõukas ta sõimu saatel endast eemale, naine kukkus puhmastikku ja jäi sinna haledalt nutma. Üritasin teda kohmetult lohutada. «Ära nuta, kõik saab korda», ütlesin ma naise kräsupead silitades, samas taibates, kui nõmedalt see fraas kõlas.
Naine nuttis ja ma tajusin korraga kogu seda vaeva ja valu, mida see tüdruk oli pidanud üle elama. Järgneda aastaid oma surnud mehele, varjata, varjuda... Kaks varju, kaks ohvrit. Nägin neid vaimusilmas hulkumas läbi džunglite, rohtlate ja räpaste linnaagulite -- otsimas surma! You do me wrong, to take me out o' the grave... Kes nii ütles? Kuningas Lear, jah. Murest vaevatud naine ees ja kottides laip tema järel, nagu mõni samariitlane ja pidalitõbine keskajal. Aga Biyoke ei olnud Cordelia, Biyoke ei olnud ka samariitlane. Tol hetkel sain aru, et mitte kellelgi, mitte kunagi pole õigust kasutada võikaid üleloomulikke jõude oma armastuse huvides! Mitte kellelgi, mitte kunagi...
Jah, kellelegi pole antud õigust võtta teise elu. Ent pole ka õigust seda tagasi anda! Ja kuigi ma pidin au andma Biyoke vaprusele mitte Fosterit maha jätta ega põgeneda ja jagada mehega seda valusat rännakut -- ma siiski vihkasin teda. Et oma upsakuses ja egoismis oli ta söandanud pöörduda nende jõudude poole. Surm on midagi loomulikku ja rahulikku kuniks jääb sinna, kuhu kuulub -- mulda, tuhka... Kuid elustada surma? Seda ei õigusta ükski armastus.
Ma ei näinud, mida Grpowski Fosteriga tegi, kuid silmasin puudevahelt kerget helendust, mis tekkis äkki ja püsis pikka aega. See oli väga kummaline helendus, mis ainult ühel kohal rippus ega valgustanud ümbritsevat. Umbes selline valgus, mis kumaks käigu suudmest, kuid ise oleks kuskil kaugel selle sügavustes. Avatud tunneli algusest paistev valgus... Grpowski hääl kõlas väga võimsalt kui ta karjus need kolm sõna, mis mulle igaveseks meelde jäid: «Tiamant hubur marduk.» Ta kordas neid kolm korda väga selgelt. Siis kostis kärgatus ja plahvatus, valgus kadus ning minu ninasõõrmeisse tungis kõige võikam ja vastikuim hais, mida kunagi olen tundnud.
Pimedast lähenes Grpowski kuju, kes ütles:
«Nii, see on siis tehtud. Kuidas meie daam ennast tunneb? Nutab? Pole midagi, läheb üle... Mis oleks, kui läheksime mr. Stubbinsi villasse tagasi? Ma mäletan, et sinna jäi häbematult suur kogus neid peekoniga võileibu...»
***
Enam pole mul palju jutustada. Grpowski palus mul saua esialgu endale jätta, et see turvalisi kanaleid pidi hiljem tema kätte toimetada. Ta ei söandanud seda ise läbi tolli toimetada. Järgmisel päeval ta lahkus ja ma pole teda enam kunagi näinud. Fosteri laipa me ei leidnud. Kohal, kus poolakas oli oma menetlust läbi viinud, avastasin ma kõrbenud laigu, pisut tuhka ja tallatud rohu. Vastik raipehais püsis seal veel mitu päeva ja rohkem ma sinna tagasi ei läinud. Tuha kandis tuul rohtlasse laiali. Biyoke kadus, ka teda pole enam kunagi kohanud. Stubbinsile rääkisin kõik ära, ta hakkas ühe rohkem jooma ning ajuti kahtlesin isegi tema vaimses tervises. Mees ostis nüüd meeletutes kogustes eebenit kokku, tema kabinet täitus mustade skulptuuridega ning pärast seda, kui ta hakkas oma kirjadele Ebenezer Stubbins alla kirjutama -- ristinime George asemel -- koristas London ta konsulaadist ära. Olen kuulnud, et ta üritas Devonis eebenit kasvatada ning astus mingisse saientoloogide sekti.
Mina aga jäin veel Aafrikasse pikaks ajaks. Ja ma ei saatnud eebensaua Grpowskile! Võite pidada seda nooruslikuks lolluseks... Ta kirjutas mulle mitu korda, hoiatas, veenis, anus. Aga ma ei vastanud kirjadele ega saatnud saua. Mees, kes valitses elu ja surma saladusi, valdas üleloomulikke võimed, tappis zombisid, oli saanud minult valusa tagasilöögi. Jah, ma petsin teda, kuid ka mind oli eeben enda saladuslikkusega võlunud ja võrgutanud. Tal oli mingi erakordne külgetõmbejõud. Hiljem naasin oma ammuste akadeemiliste huvide juurde ja liitusin auväärse Trinity kolledžiga. Ent minu kinnismõtteks sai Saatana Sülg -- see mõistatuslik teemant. Ma nõudsin loogikat ja süsteemi, ma vajasin mingit korrastatust oma läbielamistes. See on pikk lugu -- kuid ma leidsin selle. Leidsin Saatana Sülje! Otsisin seda ligi kolmkümmend aastat, kogusin raha, ajasin jälgi. Teemant oli minu kinnisidee ja salaelu. Ja veendusin, et teemant sobib eebensaua peal oleva koletise suhu nagu valatult. See oli ligi kolmekaraadiline töötlemata kalliskivi, mille sisemuses oli eelajalooline putukas. Miks mul kalliskivi vaja oli? Mul oli tarvis teada, veenduda. Nüüd võis Grpowski selle saada...
Ühel õhtul kaks aastat tagasi ma võtsin saua hüvastijätuks kätte. Silitasin seda, sosistasin talle midagi ja rehmasin temaga läbi õhu ning hüüdsin «Tiamant hubur marduk!» Ilmselt olid need sõnad graveeritud sauale. Loomulikult ei juhtunud midagi... Aga omal moel olin ma nüüd eebeni needusest vaba. Kui ma nii tegin, tundsin midagi. Mingit jõudu või mälu... Ja ma teadsin korraga, et minu nooruses juhtunud lugu oli tõeline. Et kõik oligi nii olnud. Sisimas ei suutnud ma senini kõike läbielatut uskuda. See oli minu, kui filosoofi jaoks põhimõtteline küsimus. Kas nägemine ja haistmine on tunnetuseks piisavad? Tunnetus tähendab veendumust -- ja mul ei olnud seda. Seni! Aga nüüd ma teadsin.
Järgmisel hommikul eemaldasin eebenist teemandi ja saatsin saua Grpowskile. Sau saadeti mulle tagasi -- Grpowski oli juba mõned aastad tagasi surnud. Seda võis arvata, ta pidi nüüdseks olema juba üle kaheksakümne. Kuid ma täitsin oma lubaduse, mis mind painas nagu eebeni ja teemandi mõistatuski.»
McMoran lõpetas jutustuse. Kell tiksus juba hilist öötundi; me olime sõnatud ja ehmunud. Miski McMorani hääles ja rääkimismaneeris ei lasknud uskuda, et lugu oli väljamõeldud.
«Miks te siis selle loo pärast kolledžist enneaegselt lahkute?» päris Langdon mõne aja pärast, süüdates sõrmede vahel lühikeseks põlenud sigarist uue.
«Et oma hooletult sooritatud tegude eest vastutust kanda. Ja sau on veel minu käes.»
«Mida te sellega öelda tahate?» ei saanud Hutchinson aru.
«Kui ma teemandiga eebenit viibutasin ja laususin «Tiamant hubur marduk,» äratasin ma ühe surnu. Ma ei tõmmanud ju sauaga üle laiba ihu, et eebenile objekti kätte näidata. Ent energiavoog, mille sauaga vabastasin, toimis. Ütlesin ju, et eebenil on pikk mälu. Ning needus jõudis oma ohvrini. Ohvrini, kelle eeben suutis identifitseerida, meheni, keda ta mäletas...Viimasena mäletas.»
«Foster!» karjatas dekaan Norton. «Te äratasite ta jälle?!»
McMacon ei vastanud vaid vaatas pika pilguga tühjusesse.
«Kuulge, kuidas te seda kõike teate?» uuris Hutchinson õudusest kaame näoga.
«Ojaa, ma tean seda...» sõnas McMoran kurvalt. «Tean, et see mees pidi kaks aastat piinlema, enne kui tal õnnestus korraldada oma väljakaevamine. Ja tean seda seepärast, et need elusad surnud on üsna üksluised.»
«Te olete teda näinud?» pomises Norton.
«Ei veel mitte. Kuid ta kutsus mind. Kutsus täitma ühte vana lubadust...»
«Kutsus teid? Kuidas?» ei saanud Langdon aru.
«Ütlesin just, et need elusad surnud on küllalt standardse mõtlemisega. Ta kirjutas mulle.»
«Kirjutas?!»
«Jah. Ja kiri algas sõnadega Mina olen Mieczislaw Grpowski...»
September 1999
1 Originaalis 'I am writ you John Gregor Foster...'