Öö surnud
«Sir, nad ei taha surra. Me aina tulistame ja tulistame neid, kuid nad ikka ei taha surra. Mida me tegema peaksime?» röökis üks reamees ahastades üle lahingumöllu oma kaptenile kõrva. «Kust kuradi päralt mina seda teadma peaksin. Ma ei saa ise ka sellest sitast mitte kottigi aru. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud mingi haige tõpra kõige hullemasse õudusunenäkku. Kuradi zombid küll! Jätkake tulistamist, mida muud me teha saaksime!» oli kapten ise ka parajas segaduses. Kuulid niitsid lähenevaid sõdureid maha nagu loogu, kuid püstijääjad rühkisid vihaselt ikka edasi. Mõne aja pärast ajasid ka