Otsing

1. J ohannes seisis oma haua veerel ja püüdis teda ümbritsevast maailmast veidikenegi sotti saada. Mehele oli juba ammuilma selgeks tehtud, et tema kujutlusvõime on alla igasugust arvestust, kuid see ei tähendanud, et ta ei võiks vähemalt proovidagi. Mõtted olid imelikult hajevil, ei mitte hajevil, vastupidi, kuidagi veidralt kompaktsed. Lihtsalt see tunne oli nii imelik nagu oleks mõtted hajevil. Just, niiviisi kompaktselt, polnud ta juba tükk aega mõelnud. See oli ebameeldivalt ahistav tunne. Johannes uuris ümbrust. Ümberringi vihises tuul, valitses pimedus ja kohisesid haudade vahel puud

Järg juttudele «Nõnda madala taeva all» ja «Kurja teenritest». Tolle maja, mis asus mere kaldal, ostutehing jõudis lõpule talvel. Väljas oli lumetu, tuuline Inglismaa talveilm. Kui ma aknalt pilgu pöörasin, olid maja pärija esindajal paberid koos ja temagi ajas end püsti. Paberite sisu oli loomulikult mulle juba tuttav; võtsin koopiad notari käest neile pilku heitmata. Peagi lahkusin, mapp kaenlas, kontorihoonest. Ma ei hakka ometi kirjeldama vahepealseid päevi ega autosõitu läbi maastiku, mis üha trööstitumaks muutus. Lihtsalt: nii nädala pärast seisin ma kahekorruselise maja ees, kuulates

Täiskuu eredas valguses seisis valges kleidis naine. Tema juuksed lainetasid maheda tuule käes, mis lõhnas suve järele. Ere valgus muutis õhu häguseks, täites selle mitmete varjudega ja Nicalea ei näinud naise nägu. Hoiatavalt tõstis naine käe ning väga kaugelt jõudsid Nicaleani sõnad, mis palusid tal end hoida. Nicalea raputas endalt une. Ta lebas äsjaabiellununa isand Asgerni kõrval suures voodis, mille naine oli kaasavaraks saanud. Ettevaatlikult libistas Nicalea end voodist välja ja astus paljajalu magamistoa akna juurde. Taevas oli pilves ning õhk väljas näis paigal seisvat. Kuid elu ei

Tänud Kiisukesele & M.Kassile Kaks korda nädalas käin väljas, sest siis vurab tänavale piimamees Harri. Hommikul kell kaheksa, piimapurk käes, ootame naabrimemmedega tänavanurgal ja räägime. Ega väga palju uut ja huvitavat polegi arutada; on ikka need vanad igipõlised jutud, mis televiisorit vaadates ja raadiot kuulates tekivad. Räägime intrigeerivatest poliitikameestest, redus olnud metsavendadest, terrorirünnakutest ja muudest sarnastest katastroofidest. Mida muud on teha varahommikust piima oodates? Oskaks ilusa häälega laulda, siis laulaks. Aga vanast peast ununevad laulusõnad, jäävad vaid

Kolonisatsiooni teises etapis jõudis inimkond Locustale. See oli kuiva kliimaga Maa-tüüpi planeet, mida asustas karjakasvatajate ja maaharijate rass. Pärast Locusta hõivamist jäi inimkond paikseks. Pole ühtegi rahuldavat selgitust juhtunule, kuid fakt on see, et kolonisatsioon lõppes ootamatult ja inimkond loobus kosmose edasisest alistamisest. Mis täpselt Locustal juhtus, jääb arvatavasti igavesti saladuseks, nagu ka see, mis sai rassist, keda inimkond Locustal kohtas. Me ei tea, millised nad olid ja kuhu kadusid. Nad lihtsalt kadusid ja neist ei jäänud vähimatki märki. Isegi mitte mälestust

Kirjutan seda heietust, kuna teisiti ma ei saa. Loodetavasti see veidigi rehabiliteerib mind. Heietusele tüüpiliselt ei kavatse ma vaid ühele teemale keskenduda, vaid põikan siia-sinna, räägin paaril-kolmel eri teemal ja erineva põhjalikkusega. Vot. Populaarsed on võrdlused teemal jalgpall ja seks jne. Lollakad võrdlused iseenesest. Aga ma teen nüüd ühe samasuguse. Hakkan nimelt võrdlema Tolkieni «Sõrmuste Isandat» ja George Lucase «Tähesõdu». Kuna ma Tolkieni raamatuid suurt lugenud pole, siis on ilmselt selge, et ma võrdlengi neid eelkõige filmifenomenidena. Või üldse popkultuuriliste

Esimene värav avanes kuumal 6. juulil kell 16.15 Moskva kesklinnas Novõi Arbatil ja sellest tulvas esile mongolite hord, mis seiskas liikluse, trampis enamiku jalakäijaid kapjade all sodiks, raius ülejäänud ogara huilgamise saatel tükkideks ning valgus järjest tiheneva massina kõrvaltänavaisse. Tigedad nässakad stepiratsud lõid summa takerdunud mootorsõidukeid nähes perutama ja tõusid tagajalgadele, libastudes asfaldil lainetavates vereloikudes. Kui värav, nagu seda hiljem nimetama hakati -- mõnekümnemeetrise läbimõõduga tuunjas ovaal -, viie-kuue minuti möödudes sama ootamatult haihtus, oli

Arvustus Janusz A. Grinewski «Grottaferrata palimpsestile» Mis oli päriselt? Ma ei ole kunagi ajalugu õppinud. Olen ainult omal käel ajaloolisi ja populaarteaduslikke teoseid lugenud. Sellegipoolest usun ma, et tunnen ajalugu paremini kui keskmine inimene ja ka paremini kui keskmine ulmefänn -- loomulikult halvemini keskmisest ajaloolasest. Minu teadmistest jäi väheks, et mõista, kumma juhuga on «Grottaferrata palimpsestis» (edaspidi teoses) tegemist: kas saabus ajarändur meie olevikust või tulevikust ja muutis ajaloo praegusest erinevaks või saabus ajarändur mingist alternatiivajaloost ja

Seal ta seisis... Tema pilk oli suunatud kaugustesse, nagu sooviks ta vaadata kaugemale kui silmapiir lubab. Tema tühi pilk tabas eemal lendavat draakonit. Hetkeks tundus nagu ta oleks veidikene naeratanud... ei see oli vaid eksitus... tema pilgus oli vaid tühjus, kuid siiski tungis see nii sügavale draakoni hinge, et viimane lausa tajus seda. Lohe hakkas jälgijat otsima, kuigi ta ei märkanud teda, kuna vahemaa oli liiga suur. Peale mõneajast otsimist leidis lohe lõpuks jälgja ülesse. Draakon kogus hoogu ja lähenes Talle. Kuid isegi raevuka draakoni lähenemine ei hirmutanud teda... Ta seisis