Otsing

Kapten Srrg lõi meeskonnaruumi ukse paukudes kinni ja vandus räigelt. Ukse avades oli talle ninna löönud iiveldamapanev lehk, kus olid segamini etanooli, pohmeluse ja oksehais -- juba alates Sõja lõppedes polnud ükski meeskonnaliige, välja arvatud ta ise ja mõned kõrgemad ohvitserid, selget päeva näinud. Kapten vandus veel kord kõige räigemat astromehe vandumist, mida ta oskas, ja sõnu oli ta kuulnud oma paljudel rännakutel miljoneid. «See oli neil paganama, ******,******,*****************, (tõlkimatu Allgrhha keelne sõim ja epiteelid) maalastel kuratlikult hästi välja mõeldud», mõtles Srrg

Ajaleht oli jälle vaid kahe lehega uudistevaba, must- valge, kaanest kaaneni täielik mõttetus. Kohati leidus vaid mõni igav kuulutus või reklaam. Kuid miski ei omanud erilist omapära, värvilisust ega innovaatilisust. Tegelikult kogu maailm vaatas imestusega ajaloomuuseumis pilte, mis särasid iseloomu poolest. Neis oli mõtet, tundeid ja lüürilisust. Alles hiljuti leidus inimesi, kes suutsid midagi sellist lõuendile panna. Alles hiljuti leidus neid, kes suutsid raamatuid kirjutada, laule teha või siis kunagi tehtud laule ette kanda. Leidus pillimehi. «Alles hiljuti mõistsime me suhteliselt

«Õige maamehe päev algab ikka laudast ja lõpeb kõrtsis,» kordas Farlan teada-tuntud vanasõna, hüppas vankrilt maha ja viskas ohjad naisele. «Las poisid võtavad ise looma aiste vahelt ära ja lasevad koplisse. Ma tulen natike hiljem. Vaja ju vahest sõpradega veidi juttu puhuda ja maailma asjade järele kuulata.» «Ütle parem kohe, et tarvis jälle poole ööni õlut näost sisse larpida,» ühmas eit vastuseks. «Vaata, et sa enne esimest kukelaulu kodus oled, või muidu...» Ähvardust lõpetamata laksutas ta keelt ja logistas mööda tolmust teed edasi küla poole. «Kas sa, naabrimees, oled kah tuhvli alla

See, kui kõrgele peaks lati seadma, et teost Jutulaborisse lasta, on muidugi ilma ühese vastuseta igavene küsimus. Jutulabori tööde puhul on põhiprobleem see, et vältida selliste enesekriitikameeleta autorite, kellel pole ei viitsimist ega tahtmist oma loomingu kallal veidikegi, noh, ütleme üle ühe õhtupooliku, vaeva näha, teoste massilist korjumist «Algernoni» veergudele. Samas on Jutulabor koht harjutamiseks, mitte mingil juhul ei oodata selle autoritelt küpse ande demonstreerimist. Minu meelest, kuigi on väljendatud ka vastupidist arvamust, võiks Jutulaboris avaldada ka tekste, mis mingit

Mees sammus kodu poole, portfell ja kilekott käes. Ta oli tubli mees. Töötas korralikult, tegi kõik mida teha kästi ja oli hästi viisakas. Istus igal tööpäeval kaheksast viieni kontoris ja vahest ka nädalavahetusel. Tööpäeva lõpul käis alati poes naisele-lastele toitu toomas. Kodus oli armastav abikaasa ja õhtuti luges lastele enne magamajäämist muinasjutte ette. Täna töölt koju sammudes tundis ta aga mingit seletamatut igatsust. Juba hommikust saadik oli hing üha rahutumaks muutunud. Pikapeale vormus ängistus teadmiseks. Mees seisatas ning tõstis pilgu taeva poole kus kihutasid ringi igat

Juunikuu keskpäevane päike kõrvetas valusalt. Saluäärse talu loomad olid kõhud värsket heina täis söönud ja otsisid metsaäärsest varjust jahedamat kohta, kus saaks rahulikult mäletseda. Vendadest karjased Kaarel ja Kusti igavlesid sealsamas lähedal. Kuna vaba aega oli piisavalt, pidasid poisid aru, millist huvitavat mängu võiks õige mängida. Indiaanlasi ja muistseid sõjamehi oli varem juba küllalt mängitud ning lisaks oli kahekesi igav sõda mängida -- oleksid veel teised küla poisid seltsiks olnud. «Tead,» ütles Kaarel, vendadest vanem. «Teeme endale õige vägevad vibud ja lähme metsa loomi

I «Mäng!» ütles üldiselt inimesekujuline tulnukas, kes oli palunud end hüüda nimega, mis kõlas umbes nagu Ghoarhl. «Ja ultimaatum!» ütles president. «Ja ultimaatum!» nõustus tulnukas. Kuigi ta ulatus keskmist kasvu presidendile ainult nabani, kõlas tema hääl nii, nagu hoiaks ta kogu Maad sihikul. Ja see oli muidugi täiesti vihastamapanevalt ja ümberlükkamatult tõsi. Tulnukate, kelle nimi kõlas umbes nagu ngrefrid, laevastik oli ilmunud kuskilt kosmose sügavusest, pühkinud taevast kõiki satelliidid, tulistanud mängeldes alla nende vastu suunatud raketid ja lennukid, hävitanud nagu muuseas

Teatril ei olnud mulle sel hooajal -- vähemasti kahel plaanitud uusetendusel -- tööd anda. «Neil on mingid,» Jaan tegi käega õhus heljuva kaare, «kujundlikud dekoratsioonid kavas, sellised ebamäärased. Puusepale mitte midagi.» Ta rääkis uutest lavastajatest, nendest noortest, ambitsioonikatest ja nägemisega meestest, kes ei suuda kannatada ühtegi normaalselt, Eukleidese geomeetria ja teadaolevate füüsikaseaduste järgi loodud dekoratsiooni. «Aga ma rääkisin Väendru kohta rahad välja!» teatas Jaan uhkelt. Väendru? Jah, ma mäletasin. See talu. Ja härra direktori plaanid näitlejate suvilast

Kas kogumikus on ikka eesti rahva ja ennemuistsed jutud? 1866 ilmus Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsed jutud» (edaspidi kogumik), mida Kreutzwald ise ja ka suur hulk kirjandusteadlasi peab eesti rahvusliku kirjanduse sünniks. Kuivõrd need jutud on Kreutzwaldi omalooming, selles küsimuses ajas Kreutzwald kahesugust juttu. Avalikult väitis ta, et on kõik jutud rahvasuust üles kirjutanud, kuid erakirjades tunnistas ta, et nii see siiski ei ole. Kogumiku nimetas ta nii poliitilistel põhjustel. 1967. aasta väljaande toimetaja meelest on ainult kahel kolmandikul juttudest rahvaloominguline