Otsing

12.LI Tal hakkasid palavikuhood. Juba viiendat päeva ei ole ta võimeline liikuma, ainult haliseb, küsib küsimusi, millele mina ei oska vastata. Ta jalad on endiselt täis rohelist mäda, mida ükski kaasasolev rohi ei paranda. Paljud kardavad, et see on nakkav, ning räägivad kiirest taganemisest. Eile istusime koos kahe sanitariga öö otsa tema juures ning püüdsime teda märgade lappidega jahutada. Telgi jahutusseadmetest ei piisa isegi tervetele inimestele, need eelistavad magada õues, aga kaptenit ma välja tassida ei luba -- tema immuunsussüsteem on liiga kurnatud ootamatuste jaoks. Reeglid

Mõtlemine on paha! Väitku teised mida tahes, aga mõtlemine on paha! Tõeliselt vastik tegevus, kohutavate tagajärgedega. Ma olen oma elus palju mõelnud ja seeläbi ka palju kannatanud, ent aidata ei suuda keegi. Mõtlemine on väga paha, ainult mitte keegi ei mõista seda ja sellest on muidugi kahju. Maigutavad vaid suud ja küsivad: mida ma sellega mõtlen? Mitte midagi. Mis mõtet on seletada? «Kas sul on paha tuju? Või on sul hoopis miski naljakas tuju, kus sa hakkad igast sõnast kinni ja norid seni, kuni kõik sinust ära tüdinevad? Ma tean, täpselt nii ongi! Nagu viimati. Ütlesin ainult, et

(Za-Rubemi raamatukogu, salaarhiiv, katkend kogumikust «Aruanne Lethe koloniseerimisel toimunud katastroofi kohta.» Lehekülg agent Werneri aruandest «kolonismiaja legendid.» Toodud ära ilma kommentaarideta.) - Kui Midirisis valitses isand Livini, ja Pitala suurtempli ülempreestriks oli Igni, ununesid jumalad rahva meeltest. Maad võttis kombelõtvus ja patuelu jõudis isegi pühasse Pitala linna taevani kõrguvate Raudmägede jalamil. Ohvreid toodi, kuidas juhtub, ja isand võttis omale konkubiiniks oma venna. Ja seda nägid Taeva deemonid, ning nad otsustasid sellise olukorra endi kasuks ära kasutada

Rüütel Drebi ja tema kannupoiss käsutati kuninga ette. Troonisaali uksel rüütel komistas. Läks aega, enne kui kannupoiss Santsu ja troonisaali rituaalsed valvurid ta püsti said. Just nimelt troonisaali rituaalsed valvurid. Mujal lossis liikus kuningas ilma valvuriteta. Mõnikord ta valis end saatma mõne sõduri, et toda ajaviiteks norida. (Ja see polnud mingi vaev. Mõelge selle peale, miks pannakse uksele sõdureid valvesse kahe kaupa.) Kui läheneda valvurite küsimusele tõsisemalt, siis oleks trooni taga salamõrtsukale hea peidupaik. Kui Drebi püsti saadi, vandus ta mõttes, et ei kanna enam

Taksojuhi soovimatus minu kohvreid auto pagasiruumist maha tõsta tulenes ilmselgelt asjaolust, et ma maksin täpselt näidu järele, ei ühtegi penni rohkem ja märkisin, et kaardi järgi oleks järgmine mahasõit meie teed kilomeetri võrra lühendanud. Samuti juhtisin tema tähelepanu sellele, et kiirteel oleks ta pidanud paluma mul kinnitada turvavöö. Ma lisasin, et informeerin sellest tema firmat, kuid tema irvitusest võis järeldada, et ta ei võta mu ähvardust tõsiselt. Võib- olla oli meie sihtkoha teatav omapära selles süüdlane, võib-olla aga ei suhtunud firma juhtkond sellistesse kaebustesse ka

Kapten Srrg lõi meeskonnaruumi ukse paukudes kinni ja vandus räigelt. Ukse avades oli talle ninna löönud iiveldamapanev lehk, kus olid segamini etanooli, pohmeluse ja oksehais -- juba alates Sõja lõppedes polnud ükski meeskonnaliige, välja arvatud ta ise ja mõned kõrgemad ohvitserid, selget päeva näinud. Kapten vandus veel kord kõige räigemat astromehe vandumist, mida ta oskas, ja sõnu oli ta kuulnud oma paljudel rännakutel miljoneid. «See oli neil paganama, ******,******,*****************, (tõlkimatu Allgrhha keelne sõim ja epiteelid) maalastel kuratlikult hästi välja mõeldud», mõtles Srrg

Ajaleht oli jälle vaid kahe lehega uudistevaba, must- valge, kaanest kaaneni täielik mõttetus. Kohati leidus vaid mõni igav kuulutus või reklaam. Kuid miski ei omanud erilist omapära, värvilisust ega innovaatilisust. Tegelikult kogu maailm vaatas imestusega ajaloomuuseumis pilte, mis särasid iseloomu poolest. Neis oli mõtet, tundeid ja lüürilisust. Alles hiljuti leidus inimesi, kes suutsid midagi sellist lõuendile panna. Alles hiljuti leidus neid, kes suutsid raamatuid kirjutada, laule teha või siis kunagi tehtud laule ette kanda. Leidus pillimehi. «Alles hiljuti mõistsime me suhteliselt

«Õige maamehe päev algab ikka laudast ja lõpeb kõrtsis,» kordas Farlan teada-tuntud vanasõna, hüppas vankrilt maha ja viskas ohjad naisele. «Las poisid võtavad ise looma aiste vahelt ära ja lasevad koplisse. Ma tulen natike hiljem. Vaja ju vahest sõpradega veidi juttu puhuda ja maailma asjade järele kuulata.» «Ütle parem kohe, et tarvis jälle poole ööni õlut näost sisse larpida,» ühmas eit vastuseks. «Vaata, et sa enne esimest kukelaulu kodus oled, või muidu...» Ähvardust lõpetamata laksutas ta keelt ja logistas mööda tolmust teed edasi küla poole. «Kas sa, naabrimees, oled kah tuhvli alla

See, kui kõrgele peaks lati seadma, et teost Jutulaborisse lasta, on muidugi ilma ühese vastuseta igavene küsimus. Jutulabori tööde puhul on põhiprobleem see, et vältida selliste enesekriitikameeleta autorite, kellel pole ei viitsimist ega tahtmist oma loomingu kallal veidikegi, noh, ütleme üle ühe õhtupooliku, vaeva näha, teoste massilist korjumist «Algernoni» veergudele. Samas on Jutulabor koht harjutamiseks, mitte mingil juhul ei oodata selle autoritelt küpse ande demonstreerimist. Minu meelest, kuigi on väljendatud ka vastupidist arvamust, võiks Jutulaboris avaldada ka tekste, mis mingit