Otsing

See, kui kõrgele peaks lati seadma, et teost Jutulaborisse lasta, on muidugi ilma ühese vastuseta igavene küsimus. Jutulabori tööde puhul on põhiprobleem see, et vältida selliste enesekriitikameeleta autorite, kellel pole ei viitsimist ega tahtmist oma loomingu kallal veidikegi, noh, ütleme üle ühe õhtupooliku, vaeva näha, teoste massilist korjumist «Algernoni» veergudele. Samas on Jutulabor koht harjutamiseks, mitte mingil juhul ei oodata selle autoritelt küpse ande demonstreerimist. Minu meelest, kuigi on väljendatud ka vastupidist arvamust, võiks Jutulaboris avaldada ka tekste, mis mingit

Mees sammus kodu poole, portfell ja kilekott käes. Ta oli tubli mees. Töötas korralikult, tegi kõik mida teha kästi ja oli hästi viisakas. Istus igal tööpäeval kaheksast viieni kontoris ja vahest ka nädalavahetusel. Tööpäeva lõpul käis alati poes naisele-lastele toitu toomas. Kodus oli armastav abikaasa ja õhtuti luges lastele enne magamajäämist muinasjutte ette. Täna töölt koju sammudes tundis ta aga mingit seletamatut igatsust. Juba hommikust saadik oli hing üha rahutumaks muutunud. Pikapeale vormus ängistus teadmiseks. Mees seisatas ning tõstis pilgu taeva poole kus kihutasid ringi igat

Juunikuu keskpäevane päike kõrvetas valusalt. Saluäärse talu loomad olid kõhud värsket heina täis söönud ja otsisid metsaäärsest varjust jahedamat kohta, kus saaks rahulikult mäletseda. Vendadest karjased Kaarel ja Kusti igavlesid sealsamas lähedal. Kuna vaba aega oli piisavalt, pidasid poisid aru, millist huvitavat mängu võiks õige mängida. Indiaanlasi ja muistseid sõjamehi oli varem juba küllalt mängitud ning lisaks oli kahekesi igav sõda mängida -- oleksid veel teised küla poisid seltsiks olnud. «Tead,» ütles Kaarel, vendadest vanem. «Teeme endale õige vägevad vibud ja lähme metsa loomi

I «Mäng!» ütles üldiselt inimesekujuline tulnukas, kes oli palunud end hüüda nimega, mis kõlas umbes nagu Ghoarhl. «Ja ultimaatum!» ütles president. «Ja ultimaatum!» nõustus tulnukas. Kuigi ta ulatus keskmist kasvu presidendile ainult nabani, kõlas tema hääl nii, nagu hoiaks ta kogu Maad sihikul. Ja see oli muidugi täiesti vihastamapanevalt ja ümberlükkamatult tõsi. Tulnukate, kelle nimi kõlas umbes nagu ngrefrid, laevastik oli ilmunud kuskilt kosmose sügavusest, pühkinud taevast kõiki satelliidid, tulistanud mängeldes alla nende vastu suunatud raketid ja lennukid, hävitanud nagu muuseas

Teatril ei olnud mulle sel hooajal -- vähemasti kahel plaanitud uusetendusel -- tööd anda. «Neil on mingid,» Jaan tegi käega õhus heljuva kaare, «kujundlikud dekoratsioonid kavas, sellised ebamäärased. Puusepale mitte midagi.» Ta rääkis uutest lavastajatest, nendest noortest, ambitsioonikatest ja nägemisega meestest, kes ei suuda kannatada ühtegi normaalselt, Eukleidese geomeetria ja teadaolevate füüsikaseaduste järgi loodud dekoratsiooni. «Aga ma rääkisin Väendru kohta rahad välja!» teatas Jaan uhkelt. Väendru? Jah, ma mäletasin. See talu. Ja härra direktori plaanid näitlejate suvilast

Kas kogumikus on ikka eesti rahva ja ennemuistsed jutud? 1866 ilmus Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsed jutud» (edaspidi kogumik), mida Kreutzwald ise ja ka suur hulk kirjandusteadlasi peab eesti rahvusliku kirjanduse sünniks. Kuivõrd need jutud on Kreutzwaldi omalooming, selles küsimuses ajas Kreutzwald kahesugust juttu. Avalikult väitis ta, et on kõik jutud rahvasuust üles kirjutanud, kuid erakirjades tunnistas ta, et nii see siiski ei ole. Kogumiku nimetas ta nii poliitilistel põhjustel. 1967. aasta väljaande toimetaja meelest on ainult kahel kolmandikul juttudest rahvaloominguline

Ma ei ütleks, et see augustiõhtu peitis endas algusest peale midagi endelist. Pärastpoole tundus muidugi teisiti, aga niimoodi otsustades ei tuleks hinnang kuigi objektiivne. Mõistus käsib igatahes arvata, et kõik pidi olema üsna tavaline, ja küllap oligi. Jõe kohal hõljus loojangujärgne uduloor ja praksuv lõke liivasel kaldaseljandikul lennutas sädemeid oma taevaste sugulaste poole. Öö tõotas tulla selge ja tähine. Jalas lühikesed džiinid, tõi Oll telgist seljakoti meie proviandiga ja pani tule äärde maha. «Vaata ette,» hoiatas ta Aleksit. «Siin kotis on sool. Sa katsu sellest kaugemale hoida

1. Lootus LAMONTI samm oli nõtke ja kuulmatu. Ta liikus aeglaselt nagu hiiliv kiskja; pilk heledatest silmadest ei vaadanud ühessegi konkreetsesse punkti, vaid püüdis võrdse kontrolli all hoida kogu vaatevälja -- jändrikke puid, tihedaid põõsatutte ja korrapäratuid künkamügaraid. Ta polnud veel päriselt harjunud sellega, mida kutsus endamisi oma uueks, kuuendaks meeleks ja mis ei kujutanud tegelikult midagi muud kui ta noorde, võimsasse kehasse istutatud veteranivaistu. Teadvusesiirdest oli möödas vaid mõni nädal. Ta kohanes kiiresti ega üllatunud enam oma välkkiirete reaktsioonide üle, mida

«Esmaspäeval tulime kohale ja lõime fašistid metsast välja. Teisipäeval ründasid nemad ja lõid meid metsast välja. Järgmisel päeval olime juba lisavägesid kogunud ja peksime nad uuesti metsast välja. /-/ Lõpuks tuli metsavaht ja ajas meid kõiki minema.» Vana partisani jutustus. *** Alliansil on käes kiired ajad. Kuna suurem osa selle sõjalistest jõududest on lipulaeva ARK Põhjatäht juhtimisel koondatud massiivseks rünnakuks Ectari galaktikas, mis peaks üksiti lõpetama sõja pealetungivate wedoni kolonisaatoritega, on Allianss sunnitud usaldama Remini süsteemi keskmes vaidlusalusel alal asuva