Otsing

Ta lihtsalt seisis ja vaatas, kuidas pimedus tuleb. Tal oli juba ükskõik, kas nad saavad ta kätte või ei. Tema viimane lootus oli kadunud juba ammu. Ta oli üksi. Vaid tuul kergitas liivapilvi tema selja taga tekkinud kõrbes. Kõik oli alanud tühisest leiust kuskilt koopast ja lõppenud üleüldise katastroofiga. Ning süüdi oli selles üksnes tema. Ta vaatas kuidas tähed üksteise järel nähtavale ilmusid. Kaugusest kostis hääli. Lõpuks nad olid leidnud ta jäljed.* «Täna on ilus päev, lausa kahju seda koobastes veeta...» ütles Helen. «Sa võid ju päevitama minna, mina sulle palka ei maksa,» vastas

Schleich kattis käega näo päikese eest ja tõstis silmad. Vaadates rahulolevalt oma väikest porgandipõldu võis tema näol näha naeratust. Kõik taimed olid korrapäraselt rivis ja sirutasid oma pealseid sireda keskpäevapäikese poole. Vähem kui poole tunniga, oli Schleich kõik peenrad kastetud saanud ja nautis nüüd vaikuses ilusat ilma. «Schleich!» lõhestus vaikus. «Härra Schleich, kus te olete?» Otsitu pööras pea hääle poole ja nägi maja juures mingit kogu askeldamas. «Siinpool,» vastas ta ja asus vaikse kõnnakuga rahurikkuja poole liikuma. Schleich kutsus mehe, kelle nimeks ilmnes Zolberg majja.

«Noh, kas lootsid midagi vanamoodsamat?» küsis Felix, kui Anheli kontaktruumi klaasidetagusesse vaatlustuppa juhatas. Nad võtsid pehmetes pöördtoolides istet, Felix tõmbas mikrofoni lähemale. «Saša, me oleme kohal!» Blond naine kaheksanurkse areeni servalt lehvitas neile. Anhel oli kuulnud, et kontaktruumi siseseinad näevad välja nagu poorne hele betoon, Saša ei saanud mehi näha, kuid kogenud kontakterina pidi ta ju teadma, kustpoolt teda jälgitakse. Areeni põrandal veikles kummaline keldi mustreid meenutav motiivirägu. «See on siis see uus?» küsis Anhel. «Jah, möödunud nädalal lõpetati

«Jälle! Jälle on ta siin,» ütlesin endale, istudes kodus kirjutuslaua taga. «Miks sa tulid? Ma ju ei palunud sind. Aga sa muudkui tuled ja tuled, etteteatamata ja suvaliselt.» Viuh, väike tume udune kogu kadus. Võtsin telefonitoru ja valisin numbri: «Tere. Kas ma segasin sind?» «Tere-tere, ei sa ei seganud mind.» Kostis torust hääl. «Arturruth, ta käis jälle siin.» Imestasin endamisi, et mu hääl värises. «Miks?» «Ei tea. Äkki on tal midagi sulle öelda?» Ütles Arturruthi hääl torust. «Millal ta viimati käis?» «No mingi kaks nädalat tagasi. Piisavalt lühike aeg, et teda mitte unustada.» Mu hääl

«Kas sa arved maksid ära?» «Ei. Kohe maksan. Mis need olid, on sul kirjas?» «Üür -- 2200 krooni, kommunalkad -- nooh, ütleme 528, lasteajamaks -- 650 krooni, elekter näiduni 2586,» loetles naisehääl telefonis natuke tüdinult. «Oota, ma panen kirja.» Sander kritseldas väikesele kollasele paberitükile numbrid. «Kõik, jah?» «Olgu siis.» Telefonitoru sobitus plõksuga tagasi valge plastmassi sisse valatud pesasse ning mees ohkas. Muidugi pidi ta need arved ära maksma. Ammu juba. Aga ta ei suutnud end miskipärast nii kaugele viia, et avada see neetud internetipanga aken ja hakata oma arvelt raha

Pärast Slitscani jama kuulis Laney uuest võimalikust töökohast esimest korda Rydellilt, Chateau' öiselt turvamehelt. Rydell oli suurt kasvu vaikne Tennessee mees, tal oli nukker tagasihoidlik naeratus, odavad päikeseprillid ja tema ühte kõrva oli permanentselt kinnitatud raadiovastuvõtja. «Paragon-Asia Dataflow,» ütles Rydell, kell oli umbes neli hommikul ja nad istusid tohututes vanamoelistes tugitoolides. Betoonlagi nende pea kohal oli käsitsi värvitud ja pidi meenutama heledat tammepuupaneeli. Tugitoolid ja kogu muu Chateau' fuajees leiduv mööbel oli nii vägevate mõõtmetega, et igaüks

Hämaras toas, ehk liigagi hämaras (lihtsalt ema ei luba laetulesid enne üheksat süüdata) lehvivad kardinad kiuslikus tõmbetuules ning augustikuu kergelt punetavas õhtutaevas võib märgata üksikuid langevaid tähti oma uhkel surmalennul atmosfääri sööstmas. Õhk on sügiseselt karge, mitte jälgegi tollest juunikuisest leitsakust mis kuivava heina magusasti lõhnama pani ning päevast päeva toad üha soojemaks küttis, kuni terve pere tiigi äärde telki magama kolis ning isegi siis ei saanud nad üle ega ümber hilisöistest suplustest. «Peedisalatit?» Ema ulatab taldriku üle lauamaastiku, üle aurava

Triloogia esimene raamat Maailm Kui Jumalad on surnud, ei aita muu, kui luua usk. Kui sureb usk, kaob kontroll ja valitseb kaos. Ning Jumalad tulevad uuesti... Matten DeLeer, SA 21176 Algus... Oli kaunis päev jalutuskäiguks, nautisin päikest ja mõnusat sooja tuult. Talv oli olnud pikk ning kevad juba liiga pikalt külm ja vihmane. Seetõttu, kui päike hommikul tõusis pilvitusse taevasse ning holoneti ilmateates öeldi, et tuleb soe päev, otsustasin kodu lähedal olevas metsas tiiru teha ja imetleda tärkavat loodust -- enne kui taas midagi juhtub. Loodus andis oma parima, et kaotatud aega tagasi

(Vennad Strugatskid) «Mõista tähendab lihtsustada» (D.Strogov) Loetu najalt tekkis aimdus, et miskit pidi ongi käsil: «sündmused, mis lõpetavad ühe ajastu inimeste kosmilises eneseteadvuses ja avavad täiesti uusi perspektiive, mida varem oli käsitletud ainult teoreetiliselt.» Taustaraamistiku tarbeks on vaja üksnes personaalselt kui ka sootsiumi tasandilt täpsustada, millal ja millest sai tegelikult selle suurejoonelise muutuse tarbeks alguse SUUR ILMUTUS? (ja ajaloolise tausta najalt oleks põnev teadvustada ka nood planetaarsed religioosse lummuse loonud Suured Ilmutused, mis toimisid umbes