Otsing

Astrid vaatas peeglisse ja andis näolihastele käsu: naeratage. Kanavarbad silmade ümber paistsid nii veel rohkem välja ja huulenurkadega ristuvad vaod muutusid teravamaks. Huulepulk oli väsinud ja lähedalt vaadates oli näha, et värv valgus huule kontuurjoonelt imetillukeste punaste kreemiojadena nahapooridesse. Juuste värv oli veidi kulunud ja kolme millimeetri võrra välja kasvanud. Alt aimusid mõned hallid juuksekarvad -- aga ainult siis, kui väga lähedalt vaadata. Astrid uuris end halastamatult. Asi ei olnud väga hull, no tõepoolest. Ta oli ikka veel ilus. Veel. Aga see «veel» paistis silma

Berenger St-Jean-de-Colé ei määranud 1984. aasta 13. mai hommikuks ühtegi kohtumist, ei tundnud huvi börsiteadete vastu ega lugenud poliitilisi ettekandeid, ta nõudis, et talle ei ühendataks ühtegi telefonikõnet ja et mitte kedagi tema juurde ei lastaks. Mitte kedagi, kes ei tuleks otse kuninga juurest. Ta arvestas, et marssal -- ja see peab olema marssal de Bonaguil -- jõuab kohale ennelõunal ja arreteerimised ei alga enne õhtut, kui tema on juba isoleeritud, maailmast ära lõigatud ja musketäride valve all. Ta istus oma lossi rõdul, jõi väikeste sõõmudega jaava kohvi, suitsetas pikki

Praeguseks peaks juba olema avaldatud 5 teost, mis laekusid 1. maiks ning mida toimetus otsustas avaldada. Aprilli jooksul laekus «Algernonile» ka kaks kaastööd, mis jäävad jutuna avaldamata. Siinkohal võtab toimetus endale vabaduse avaldada ühe neist koos kommentaaridega artikli vormis, kuna selles esinevad vead on suuremale osale vähekogenud autorite töödest äärmiselt omased. Õpetliku näitega tutvumist soovitame soojalt igale algajale autorile. Konkreetse autori nimi jääb saladuseks, ka on toimetus arvamisel, et antud tööd ei ole võimalik ümbertegemisega oluliselt parandada. Kaldkirjas on

Robotdetektiiv Monday, sõpradele ka Rafael Big D Mondy, istus kulunud plastiktoolil, kulunud välimusega mister Bodmani nurgakõrtsis ja kulus. Mister Bodman koos kahe päevinäinud saakloomaga vahtisid teda nagu mingit ülelinnalist tõmbenumbrit. Puhus liiga külm tõmbetuul. Robotdetektiiv Monday kulus juba mitu nädalat, tema enda sõnul seetõttu, et linnas enam ühtki kuritegu korda polnud saadetud. Mister Bodmanile ja saakloomadele tegi seesugune paradoks päris nalja kohe. Enne kella seitset valitses kõrtsis vaikus, kõlarid tümistasid vaikselt üht vana nostalgiast nõretavat viisikest. Monday teadis

Tumedate sirgete juustega naine raputas õrnalt voodis lebavat meest, kes kohe ka silmad avas ning hetke ärritunult ringi vaatas. Siis venis lõbus muie mehe näole ning ta kahmas naisel käest kinni ja tiris ta voodisse. Mõlemad puhkesid ohjeldamatult naerma ja vaikisid samas. Keegi koputas nende korteri uksele. Naine tahtis juba avama minna, kui mees ta voodile surus ning ise püsti tõusis. Käigult hommikumantlit selga tõmmates suundus ta hämarasse koridori ning avas ukse. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi tuppa, vaatas kurvalt voodi peal ahvatlevalt poseerivat naist ning raputas pead. Nähes mehe

Aelin istus kööginurgas ja puhastas juurvilja. Ta oli seda tööd teinud juba kolm kuud iga päev, sest juurikad olid kasarmutoidu põhikomponendiks. Samamoodi oli ta iga päev põrandaid pesnud ja linu vahetanud, aga ta ei olnud nendest töödest tüdineda jõudnud. Ta teadis, et sarnaste asjadega tegelesid kõik kodukatid ja ta ei osanudki end ette kujutada lennukiroolis või tööpingi taga. Aelin leppis sellega, et inimesed tasusid tehtud tööde eest kodusoojusega. Aga üks asi tegi talle muret: ta oli näinud ka teisi inimesi teenivaid katte, ent kõik nad olid Aelinist nooremad või temavanused. Kui ta

«Nõiutud toobi» baarimees nägi selle koha jaoks liiga hea välja. Baarikülastajate juurde tulen ma veel tagasi, aga baarimees oli nendega võrreldes liig jahe oma nooruslikkuse säilitanud näo ja vuntsidega, mis tekitasid küsimusi ta leti varjus olevate püksisäärte laiuse kohta. Muidugi võisid antud oletused ekslikud olla -ja noore näo illusiooni sai tekitada ajutise maagia abil. Niisiis, baarikülastajad... Leidus tätoveeringuid ja arme, viimaste strateegiline paigutus tekitas kahtlusi, kas need polnud mõnes töökojas raha eest tehtud. Selliseid barbaarseid kaunistusi eelistavatel inimestel ja

Terve Tallinn mattus lumme. Mitte keegi polnud märganud selle tulekut, kuid ometi, see oli kohal. Tuhanded, miljonid jääkristallid, olles ühinenud sala-pärases paaritamisrituaalis, tantsisklesid mänglevalt vinguvas põhjatuules. Üksikud kõledad puud haarasid otse lennult iga väiksemagi helbe ja riietasid end piduehteisse. See oli süütuse maagiline puhtus, mille järgi kogu linn igat-ses. Lumi vaid palsameeris lahtised haavad, kuid paranemine oli nüüdseks juba välistatud. Martin istus «Estonia» teatrimaja trepil ja ootas. Tal polnud aimugi, keda, mida või miks, kuid miski tema südames käskis seal

I peatükk Kõik kohalviibijad käisid kordamööda kuninga krooni kallal, kivikesed käes. Kardinal kahtles, katsudes kaelas kõlkuvat Kristuse kuju. Kuningas Gotthard, kroon käes, kõõritas kardinali kurjalt. Kardinal kõhkles, kuid kõndis kuningani, kergitas kämbla, kukutades kivist kuulikese krooni. «Kõik,» kinnitas kuningas. «Kohe kontrollime.» Kuningas keeras krooni kummuli. Kuulikesed kõrisesid kenasti, kui kukkusid kullast kandikule. Kõik kummardusid kandiku kohale. Musti kuulikesi oli palju. Valgeid oli üks... kaks... kolm... neli... viis... kuus. «Ettepanek on tagasi lükatud häältega 9:6,»