Ta lihtsalt seisis ja vaatas, kuidas pimedus tuleb. Tal oli juba ükskõik, kas nad saavad ta kätte või ei. Tema viimane lootus oli kadunud juba ammu. Ta oli üksi. Vaid tuul kergitas liivapilvi tema selja taga tekkinud kõrbes.
Kõik oli alanud tühisest leiust kuskilt koopast ja lõppenud üleüldise katastroofiga. Ning süüdi oli selles üksnes tema.
Ta vaatas kuidas tähed üksteise järel nähtavale ilmusid. Kaugusest kostis hääli. Lõpuks nad olid leidnud ta jäljed.
*
«Täna on ilus päev, lausa kahju seda koobastes veeta...» ütles Helen.
«Sa võid ju päevitama minna, mina sulle palka ei maksa,» vastas naisele vanem mees.
«Oh, Ralf, ma tean, et tüütan sind selle jutuga, aga...»
«Sul on selline tunne, et siin midagi on. Jah, sa oled seda mulle juba viimased viis nädalat korrutanud.» katkestas teda mees.
«Ma ei tea miks, kuid nii see on...»
«Jumala teed on imelikud.»
«Pead sa seda Jumalat igale poole segama?»
«Sina usud teadust, mina Jumalat. On meil siis palju vahet?»
«Vist mitte, aga mingi vana uskumus ei aita meid siit mitte minema.»
«Ega ta ei peagi aitama, usk annab lootust.»
Nad läksid kahekesi koobastesse kandes endaga kaasa kaevamisvarustust ja tõrvikuid.
*
«See leid vapustab kogu maailma,» ütles Direktor värinaga hääles pannes väikese eseme enda ees laual lebavasse karpi.
«Kas on üldse mõtet sellest kohe teatada, võib-olla kui me kõigepealt...» jättis Helen vihjavalt lause pooleli.
«Ei, seda ei saa me hetkegi varjata. Seda ei tohi me varjata...» ütles Direktor püsti tõustes ja dramaatiliselt häält kergitades.
Oeh, mõtles Helen, loomulikult see on ju Direktori vabapääse kuulsusesse ...ja vabadusse. Mida küll Ralf antud situatsioonis teeks? Vist mõtleks oma Jumalale ja paluks pisutki mõistust Direktorile. Helen naeratas vaevumärgatavalt ja sundis kohe end tõsiseks. Ta oli siiski veel valve all ning pisemgi viga või valesti käitumine oleks tähendanud teenistuse lisamist.
*
Peale esimest leidu oli Ralf jätkanud kaevamist samas kohas ning nüüd oli tema selja taga tuhandeid samasuguseid asjakesi. Need olid metallist, hõbedased ja läikivad. Ei olnud kahtlustki, et need on tehislikud ning valmistatud kuskil mujal kaua aega tagasi. Temale abiks määratud paar noort meest istusid ta selja taga ning sättisid neid jubinaid hoolikalt nummerdades karpidesse, et need siis hiljem koopast välja viia ning mingi bürokraadi kätte anda.
Mõned suured teadlased olid vahepeal koobastes käinud ja neid asjakesi uurinud, kuid Ralfile polnud keegi midagi nende kohta öelnud. Vaevalt, et keegi teadis, mis asjad need on.
Kuid Ralfil oli ikka veel tunne, et midagi on valesti, väga valesti.
Jama, mõtles ta, nüüd olen nagu Helen, kes loodab oma sisehäälele. Aga ta armastas seda naist, ta polnud valmis loobuma oma kauaaegsest kaaslasest mitte mingil juhul. Kuid siin ei maksnud tema sõna midagi. Ralf jätkas kaevamist ning täidetud karpide hunnik tema selja taga kasvas.
*
«Me veel ei tea, mida nendega teha...» kostis telerist Direktori hääl, ta oli nüüd Linnas. «Kuid asjaga tegelevad meie Linna helgemad pead.»
Helgemad pead, hahh, mingi suvaline bürokraat oma otsingumootori ja idioodi mõttetegevusega. Helen vihkas seda süsteemi, vihkas selle reegleid ja vihkas inimesi, kes selle eesotsas olid. Sellepärast ta siin istuski. Eemal inimestest, keda ta võiks nakatada iseseisvuspisikuga. Kasvatus oli lihtne, töö kuskil eemalasuvas kohas, kus sa sõltud täielikult teistest. Heleni meelest oli see tegelikult viga, et ta väljakaevamistele pandi. Aga ta oli õnnelik selle üle, sest tahtmatult oli ta sattunud just sellisesse kohta, kus ta tundis end koduselt ning kus ta kohtus Ralfiga -- oma ainsa sõbraga. Kui vaid Siseasjad seda teaks. Helen surus naeratuse tagasi ja istus ning ootas järjekordset reporterit, kes küsiks samu küsimusi, mida kümme eelmistki.
*
See peab olema juhtpult, käis Ralfi mõtetest läbi, see ei saa lihtsalt midagi muud olla. Oleks nüüd Helen siin, siis ta teaks, mida peale hakata. Kuid Helen oli Linnas ning pidi aru andma, kuidas see leid tehti. Kõik tuli täpselt kirja panna ja kartoteeki kanda, neetud süsteem, ei hetkegi rahu...
Ta pani raamatu kinni. Ta polnud seda neile andud, ta tahtis teada, mille nad oli leidnud ning seetõttu oli ta selle plastikust raamatukese lihtsalt tasku pistnud.
See oli kirjutatud mingis võõrkeeles, kuid seal oli piisavalt pilte, et aru saada, mille peale nad Heleniga olid sattunud. See oli kohutav. Ja samas intrigeeriv -- vastus hulgale Ralfi küsimustele.
*
«Kas sa mõtlesid ka, kui sa sellele nupule vajutasid...» röökis Direktor.
Ralf ei vastanud. Tal polnud mõtet vastata, ta vaatas mustvalge kuvari ekraanilt, kuidas pisikesed mehhanismid karjadena Linnas ringi liikusid ning süstemaatiliselt kõike teatud mõõdust suuremaid elusorganisme hävitasid.
Nüüd, peale kahte aastatuhandet, oli lõpuks saanud selgeks, miks siin planeedil polnud elu leitud, kuigi oli Linn ja puhas loodus.
«Ma andsin teile, mida te tahtsite. Korra...» vastas Ralf vaikselt.
«Mida, ma...» jäid sõnad Direktori kurku ja ta turske higine nägu läks raevust veel punasemaks.
«Kui pole inimest, pole ka korratust. Masin on teie meelest ainus perfektne olend ja ma andsin selle teile. Piisas vaid nupule vajutamisest ning teie utoopia sai teoks, täiuslik maailm, kus pole ühtegi isemõtlevat ja iseseisvalt tegutsevat üksikindiviidi, pole sõda, pole haigusi...»
«Sa ju tapsid kõik, enda kaasaarvatud...» ütles Direktor toolile vajudes.
Ükski kauglaev polnud sektoris. Ning seda Direktor põdeski, ta ei pääsenud siit. Ta oli määratud surema kõigiga koos. Saada Linna ja siis surra... Saatuse iroonia?
«Kui seda poleks teinud mina, siis mõne aja pärast oleks keegi teine seda teinud. Vahet ei ole, tulemus on sama.»
Ainus asi, mida Ralf tegelikult kahetses, oli see, et Helen ei mõistnud tema tegu.